Kõndisin nukralt läbi öö, tormi ja lompide. Linna kuma mu selja taga oli juba kadumas. Aeg-ajalt kihutas must mööda mõni üksik auto. Need pritsisid mu peale külma novembrikuist loiguvett. Tuul undas telefonitraatides, tuues kohale üha uusi pilvi ja üha uut vihma.
Autode üle võisin vaid rõõmustada. Nende tulede valgel sain heita pilgu kellale. Nii loendasin minuteid, mis jäänud viimase bussini.
Linnas oleks ehk olnud mõni soojem koht, kus saanuks ka midagi hamba alla. Raha aga ei olnud. Oli vaid bussipileti jagu.
Kirusin mõttes viimast loengut, mis oli oodatust pikemaks veninud. Nii olin jäänud oma tavalisest sõiduvahendist maha ja järgmiseni oli aega kaks tundi.
Nii kõndisingi linnast välja, maanteele. Hääletada ei olnud sellises ilmas lootustki. Küll aga sai veidi piletit odavamaks kõndida.
Möödus taas üks auto ja lärtsutas mu suunas porist vett. Vasakul heitis mahajäetud bensiinijaamale valgust üksik latern. Bussipeatus oli otse mu ees.
Pilk kellale näitas, et mul on aega pool tundi. Vaatasin judinal ees laiuvat pimedust. Seal ronis tee põldude vahel mäkke, tuul ja vihm pidid seda kanti vägagi piitsutama.
Poole tunniga jõudnuks selle järgmise peatusevahe veel läbi kõndida. Vaatasin ahastusega ettepoole. Vihm muutus tihedamaks. Seal, eespool, ei olnud kusagilt võimalik varju leida. Kes võis teada, kui täpne buss oma tulekuga olla võis? Selles peatuses aga oli vähemalt varjav mets. Bensiinijaamas kumav valguski meenutas seda, et seal kandis on vähemalt kunagi elatud. Teisest küljest jälle... pool tundi sellise ilmaga bussi oodata...
Toetasin selja vastu peatuse posti. Vähemalt mingilgi ribal ei lõõtsunud mu poole enam tuul. Otsustasin, et seisan viis minutit ja suundun siis põldude vahele.
Minust sööstis mööda suur, mürisev ja valgustatud tume kogu. Ainus asi, mida see meenutas, oli buss. Mu süda värahtas -- kas ei olnud ta juht mind pimeduses tähele pannud? Oli erafirmade loomise aeg; ju siis oli mõni saatnud sõitma oma bussi. Aga et ta möödus... Selline asi võis juhtuda ka viimase bussiga ja siis seisnuks ees pikk ja vaevarikas kõmpimine.
Seejärel märkasin, et buss oli siiski seisma jäänud. Ta tume kogu seisis umbes kakskümmend meetrit eemal ja uks oli avatud. Haarasin oma asjad ja sööstsin sinnapoole.
Buss oli pikk ja kõrge. Seda, kuhu ta sõitis, ma ei vaadanud, aga minu sihtmärgini sõitsid nad kõik.
Astusin uksest sisse. Bussis oli soe. Sees ei olnudki nii valge, nagu olin arvanud. Seinad olid mustad ja neil rippusid maalid. Sees oli palju rahvast ja enamik olid neist mehed. Kõik nad olid vähemalt keskealised ja ilme oli neil sünge.
Bussijuht oli mustas nahktagis. Tema kabiin oli pime ja ta enda näole langes vari, nii ei või ma selles kindel olla, kuid ta näis olevat neeger. Hele ei olnud ta nahk kohe mitte.
Armatuurlaud aga oli palju imelisem nähtus. Ma olen neid ju bussidel näinud, aga midagi taolist ei olnud mu silm enne tabanud. Rohelised tuled särasid seal igal pool ja samuti oli seal mingi ekraan, mis tuletas kahtlaselt meelde arvuti oma. Sellest ma aga ei hoolinud, ma olin läbimärg ja mul oli külm.
Küsisingi siis piletit sinna ja sinna. Poolpiletit veel pealegi. Vastus aga jahmatas mind.
«See oleks üheksa krooni, mees,» vastas mulle see külm ja kalk hääl.
«A-aga ma küsisin ju poolehinnalist piletit...» suutsin lõpuks kokutada.
Kalk hääl vastas: «Kõik on õige, mees. Täispileti hind on kaheksateist krooni. Poolpilet seega üheksa krooni. Või pole sul nii palju raha, mees?»
Ohkasin ja koukisin taskust rahakoti. Kõige kallim täispilet oli seni olnud kaheksa krooni, nii et tegemist oli sulaselge röövimisega. Ilmast ja külmast oli mul aga siiski piisavalt villand, et nõustunuks selle eest pääsemiseks maksma.
Rahakotist vaatas vastu üks kortsunud kroonine. Selle kõrval säras viiekroonine münt. Koukisin need sealt nukral ilmel välja. Taskus pidi veel veidike olema...
Esimene rahatäht, mis taskust näpu vahele jäi, oli särav kümnekrooniline, punane kui tuli. See oli olnud lõunasöögi raha, söök oli aga miskipärast söömata jäänud.
«Nii et sul ikkagi ON raha, mees,» naeris see kalk hääl. Siis sirutus mustades kinnastes käsi ja napsas raha mult peost. «Tagasi seega seitse krooni. Palun, mees!»
Selle peale ei teadnud ma enam, kas nutta või naerda. Nimelt oli mulle tagasi antud seitsmekroonine rahatäht. Miskipärast oli mul selline tunne, et seda ei aktsepteeriks ükski pood.
«Mis viga, mees?» küsis külm ja kale hääl kabiinist. «Sa ei taha raha, mees? See on ju alles täna välja antud ja äsja pangast toodud. Istu nüüd maha, mees!»
Istusin maha ja jäin elu kummalisuse üle juurdlema. Buss sõitis edasi ja selles valitses täielik vaikus. Mu pilk libises seitsmekroonisele. See oli rohekaskollane ja raha välimusega. Aastanumbriks oli muidugi mitte 1995, vaid 2043... Ja...
Vastumeelsus selle raha suhtes üha kasvas. Siis tundsin nõksatust, kui buss peatus. Akna taga oli täielik pimedus. Ma ei tajunud kohe üldse, kus olen. Oli see nüüd järgmine või ülejärgmine peatus?
Uks avanes ja sisse komberdas vana mees. Ta oli habemes ja vaese välimusega. Vasakule jalale ei suutnud ta toetuda; nii käis ta kargu abil.
Kuulsin bussijuhti küsimas: «Mida sina tahad, mees? Sinul ei ole ju raha, mees! Pole raha, pole sõitu! Astu nüüd uksest välja, mees!»
Sant aga lausa anus soiguval häälel: «Palun sind, lase sõita. Kasvõi natukenegi. Ole hea, aita inimest! Palun sind!»
Bussijuht aga vastas kalgilt: «Kasi minema, mees! Sul ei ole raha, mees! Raha on ainus, mis loeb, mees!»
Sant aga tõstis juba jala esimesele astmele, ise pisarsilmil paludes: «Ole ometi halastaja! Ega see sul tükki küljest võta...»
«Sul ei ole raha, mees!» vastas bussijuht jõhkralt ja sulges ukse. Sant komistas ja kukkus väljapoole, kark ja üks jalg jäid tal aga selle vahele. Siis asus bussijuht edasi sõitma ja ma nägin, kuis mudane maa edasi kihutama hakkas. Sant lohises veidi kaasa, aga ta jalg vabanes peagi. Kark aga murdus pooleks, kuid üks pool sellest jäigi ukse vahele. Ni ei sulgunud see täielikult.
Toimunu oli mind piisavalt vapustanud. Teadsin, et mulle ei meeldi see buss ja ei meeldi see raha. Juht meeldis aga veelgi vähem. Samuti kasvas mus tunne, et ükskõik kuhu see buss ka ei suunduks, see pole mitte see koht, kuhu mina mina tahan. Ka jõudsin arusaamisele, et sinna, kuhu ma sõita tahan, see buss ei jõua. Nii oli mu arust ülim aeg mahaastumiseks.
Nii kõnetasingi bussijuhti: «Mina olen nüüd kohal. Pea oma sõiduk kinni. Minul on aeg väljuda.»
Juht vaatas mind ja ta pilk tarretas mu vere. «Mis jama sa nüüd ajad, mees? Sa ei ole kohal. See pole sinu peatus. Sinul ei ole aeg väljuda, mees!»
Pilk aga langes murdunud kargule ja ma leidsin endas uut jõudu. «Ei ole jah minu peatus. Minu peatus on möödas. Seal sa ei peatunud. Mul on aeg väljuda.»
Bussijuht ohkas. «Eks sa siis välju,» sõnas ta, ja uks avanes.
Seejärel sõnasin ma ei tea mis tondi kihutusel: «Mu peatus on möödas. Seal sa ei peatunud. Tahan raha tagasi. Mul on õigus raha tagasi saada!»
Siis puhkes bussijuht naerma. «See õigus sul on, mees!» sõnas ta ja naeris, kalgilt ja külmalt. «Eks sa siis võta, mees!»
Ja mulle näis, et sel hetkel laulis terve buss temaga koorina kaasa: «Eks sa siis võta, mees. Võta kui suudad, mees! Võta enda raha, mees!»
Siis aga kadus buss mu ümbert kui luupainajalik nägemus. Mu ümber oli raha, meretäis raha. Seal olid igasugused mündid ja paberrahad, isegi kaurikarbid olid seal. Merena voogasid nad mu ümber ja kusagilt kaugusest voogasid mu ümber helid: «Eks sa siis võta, mees! Võta, kui suudad, mees!»
Veidi maad eemal kumas mu kroonine. Sumasin selleni, ja haarasin ta pihku. Otsekohe muutus liikumine raskemaks. Raha ähvardas mind uputada, pidin selles ujuma, sellega võitlema. Vajusin mitu korda selle alla, see ähvardas mind uputada. Hõbe sädeles igal pool ja kuld kiiskas. Kauguses säras aga mu viiekroonine. Näis, et just selle poolt kostusid need helid: «Eks sa siis võta, mees! Võta kui suudad, mees!»
Ujusin üha edasi. Kuld kiiskas üha eredamalt ja kalliskivid asusid läiklema. Seal oli ka mu viiekroonine ja selle taga, kaugustes, säras ka punase leegina kümnene. Haarasin viiese pihku ja lausa tundsin, kuis raha mind endasse imeb. Ma olin raske, nii raske. Vajusin üha allapoole, kõrvus ikka kumisemas see: «Eks sa siis võta, mees! Võta, kui suudad, mees!»
Suutsin viimaks pinnale rabeleda ja nägin kümmet krooni kauguses sätendamas. Tundsin aga, et see on liig kaugel. Nii kisasin: «Minul on oma võetud! Mul on minu oma käes!»
Siis kadus see meri ja ma olin taas bussis. See kihutas avatud uksega läbi öö, nagu ta seda peale sandiga kohtumist ikka teinud oli. Ohkasin ja otsustasin välja hüpata.
Sel samal hetkel, mil olin usteni jõudnud, sulgusid need äkki. Nad tabasid mu külgi ja litsusid need valulikult kokku. Siis olin kui santki pooleldi ukse vahel, uksed aga avanesid ja sulgusid mind vemmeldades. Ma ei suutnud end liigutadagi ja valu oli kohutav. Uksed aga laulsid: «See pole sinu peatus, mees! Sa ei välju siin, mees! See pole õige koht, mees!»
Siis sattus mu käsi sandi kargust murdunud jupile. Haarasin selle pihku ja hüüdsin: «See on minu peatus! Ma väljun siin!» Siis surusin selle jupi uste vahele ja pudenesin jõuetult uksest välja, raha mu näpu vahelt kukkus samuti. Nägin veel seitsmekroonilist kabiini hõljumas ja siis buss kadus.
Toibusin vihmaveeloigus lebavana. Mu ümber oli pime ja külm novembrikuu öö. Leidsin kobades viiekroonise ja kroonise ning pistsin need rahakotti. Otse mu juures oli bussipeatuse silt, aga milline peatus see oli, ei osanud ma öelda.
Minust sööstis mööda auto, pritsides mu peale sügise külma vett. Olin edasi jõudnud neli peatusevahet. Kella järgi oli viimase bussi Tartust väljumiseni veel poolteist tundi. Aega oli piisavalt, ühe tunni võrra rohkem. Ohkasin ja asusin läbi vihma põldude vahel edasi lonkima. Aega ju mul nüüd oli.