Seti@Home projektist oli juba möödas mitu head aega. See oli jäänud siiamaani kõige suuremaks katseks saavutada kontakt maavälise intelligentsiga ning nagu paljud skeptikud olid ennustanud, ei andnud see ühtegi konkreetset tulemust. Pärast mitmekordset taeva läbikammimist Arecibo raadioteleskoobiga olid ligi poolteist miljonit arvutit analüüsinud kõike, mis võis sellest andmehulgast vähegi huvi pakkuda ning sõelale jäi üsna vähe. Tegelikult ei leidunud «vaikivas alas» ühtegi piisava perioodilisusega korduvat, lühikest signaali -- oli vaid huvipakkuvaid ja lootustandvaid. Nende deshifreerimiseks oli rakendatud kõiki teadaolevaid mooduseid, mille tulemuseks oli ikka ja alati lootusetu mittemiski.
«Läänerindel muutusteta,» teatas mees arvuti tagant, kui Lem kabinetti, nii nagu nad seda keldrit nimetasid, sisse astus.
Ta teadis ilma kommentaaritagi. Nad püüdsid juba mitmendat päeva saada kõikidele ülikoolidele kättesaadavaks tehtud signaalianalüüsi kuidagi kontrolli alla. See oli juba ette nurjumisele määratud üritus, kuid kui aus olla, siis nad teadsid seda isegi. Arvatavasti olid nendesugused friigid seda juba aastaid proovinud ning siiamaani ei olnud kellelgi see õnnestunud. Lem ohkas, luges omi e-maile ja otsis suitsu välja.
«Kas sa arvad, et peaks selle ürituse siis päris lõppenuks lugema?» küsis ta.
«Sellisel kujul jätkamine ei oma enam küll mingit mõtet.»
«Tjah.»
Ingo, nii oli teise nimi, oli iseloomult pessimist, kuid sellest hoolimata teatud piirini kangekaelne. Paistis, et nüüd on see piir ületatud, vastasel korral ei oleks ta sedavõrd kergesti nõus olnud. Ta oli siiski nende Seti andmete kallal juba 4 aastat vaeva näinud -- võibolla ka seetõttu, et talle maksti miskipärast sellise hulluse eest palka. Grandirahad, mida projekti andmete avalikustamise päevil ikka jagati, olid aga üsna viletsaks jäänud ning praegusel hetkel ei olnud enam mingit lootust neid ka juurde lunida.
«Mul on kogu aeg neid signaale uurides tunne, nagu püüaks pime suhelda kurdiga -- kui käega katsuda ei saa, siis pole sidet ollagi.»
«Sa oled siis ikka veel kindel, et tegemist on mittelooduslike helidega?» küsis Lem.
«Vaata, mina olen kogu selle asjaga, erinevalt sinust, päris algusest peale tegelnud ning võiksin selliseid kalasid teada. Lugu on selles, et me lihtsalt ei saa neist aru -- ega nähtavasti ka nemad meist, kui nad kunagi peaksid meie signaalid kätte saama.»
«Klassikaline draama.»
«Hetkel võiks pigemini öelda, et lausa kosmiline,» püüdis Ingo oma kibedust sõnastada.
Ja muidugi oli tal õigus. Kui üldse kunagi inimkonna ajaloo jooksul on draamat loodud või läbi elatud, siis enamasti on see alguse saanud mittemõistmisest. Kui Sophokles sooviks tõsta tragöödiaid täiuseni, siis peaksid tema näitelaval seisma erinevate maailmade koturnidel kõikuvad näitlejad. Praegu harjutas Maa just tragöödianäitlejale vajalikku hääletämbrit.
«Muide, mul pole küll sinu haridust, aga kas sa oled ikka kindel, et seda binaarsüsteemi siinkohal üldse kasutada maksab?» esitas Lem juba ei tea mitmendat korda sellesama küsimuse.
«Sa tahad jälle vaielda või?»
«Ei, aga mul on vahepeal üks mõte tekkinud.»
«Mhm,» nõustus Ingo kuulama.
«Ma olen päris kindel, et selle peale on varem ka tuldud, aga kas sulle ei tundu, et nii binaarne olla on pisut ülbe?»
«Misasja?»
«Noh, meil on siin kaks kätt ja kaks jalga, mida iganes, nii et kahene sümmeetria tundub meile olevat loomupärane. Ja muide üldse enamikule sellest planeedist.»
«Jah, ma olen sellest kuulnud küll, aga mismoodi see puutub binaarsüsteemi?» ei saanud Ingo aru.
«Kui sul on hea ja halb, null ja üks, taevas ja maa, siis on muidugi kõige loogilisem arvata, et lihtsaim ja arusaadavaim kõigist ongi «ja» versus «ei». Ja ära sega, ma kohe lõpetan,» kiirustas Lem. «Matemaatiline loogika põhineb ikkagi vaid inimesel -- loogikal ei ole väljaspool inimest mingisugust eeterlikku sfääri, millest kõik maailmad võiksid osa saada. Kui sa nüüd paned ennast teise olukorda ja saadad maailma signaali, siis sa ehitad selle kõige lihtsama, mida sa tead, ning püüad näiteks nullide ja ühtedega joonistada inimest.»
«Noh.»
«Kui nüüd kuskil mingid tegelased teevad sedasama ning saadavad sulle triaadilise või Jumal-teab-millise «lihtsa» loogikaga sõnumi, siis ole palun viisakas ja püüa aru saada -- aga, nagu näha, ei saa.»
«Nii, ära nüüd põhjendamatult rõõmsaks muutu, aga midagi sellist võiks hetkel arvata küll.»
«Kas kuskil ei ole keegi proovinud tegelda mingisuguse muu loogikaga masinate väljatöötamisega -- binaarsüsteem, olgem ausad, on pisut puine.»
***
Nii see vestlus sel korral ka jäi ning aeg läks edasi. Muidugi ei suutnud erinevate ülikoolide muidufanaatikud ning isegi kasulike teadusprojektide tegijad sellist arvutit välja töötada -- selleks on vaja looduse imelist juhust. Selleks, et ajus tekiksid mingidki mõtted on vaja andmete sünteesi ja kuidas sa sunnid kõigile seadustele alluvat käsutruud vaske fakte hämustama ja üksteisega segi ajama?
***
Lem polnud kaua suitsu teinud ja seetõttu veidi närviline: «Hakkame juba ükskord minema, mul on villand sest passimisest.»
Ta töötas veel ülikoolis, aga ammu enam mitte Seti projekti kallal. Sellest sai pea kolm aastat kui tema, Ingo ja grupi ülejäänud liikmed igasugusest toetustest ilma jäid ning igaüks pudenes sinna, kus teda kõige vähem vaja oli. Sellistes olukordades on kõige olulisem ikkagi raha. Mingil määral oli Lem neist natuke paremas olukorras -- tal ei olnud kunagi raha olnud ning nii polnud tal ka midagi kaotada.
«Kuulsid või?» tõstis Lem tooni võrra häält.
Lea, kellele see igivana küsimus mõeldud oli, pusis ikka veel oma artikli kallal ning andis sellele viimast lihvi enne ärasaatmist: «Oota, ma olen kohe valmis.»
Lem kui erialalt filosoofia-ajaloolane, oli suutnud ennast sokutada arvutuslingvistide juurde tööle. Mitte et temast seal eriti kasu oleks olnud, kuid teiselt poolt (nii oli Lem sageli mõelnud) võiks tehisintellektil ka mingisugune üldkultuuriline taust olla. Lea oli arvutuslingvistika kateedris tehnik -- ta oli seal ainuke inimene, kes sai veel vähem palka kui Lem.
«Saadan selle ära ja tulen kohe,» kordas Lea oma eelmist lubadust ja kirjutas saaja aadressi.
«Mail sent!» kostis hetke pärast arvutist kauaoodatud reibas kommentaar.
«Lõpuks,» ütles Lem ja pani ruumi valve alla.
Majaesisel pimedal parkimisplatsil seisis Lemi auto vaguras üksinduses. Nad istusid kerge võdinaga jahedasse autosse ja suundusid kõrtsi poole -- see oli juba väljakujunenud tööpäeva lõpetamise traditsioon.
«Nii et homme tulevad need ülemeretüübid meie tööd vaatama,» ütles Lem, kui ta oli tellimuse esitanud.
«Jah, ma tean, mida sa neist mõtled, kuid mõtle palun ka sellele, et see võib olla just see koostöö, mida me oleme oodanud.»
«Tegelikult ma ei olegi nii väga kriitiline, asi on pigem selles, et ma ei taha kõlada lootusrikkalt. Masendav oleks, kui mitte midagi välja ei tuleks... Vaatame, kas nende masin siis on tõesti nii teistmoodi kui meie oma.»
«Ikkagi oled veel kriitiline,» kurtis Lea. «Ole õnnelik, et just meie projekt välja valiti.»
«Muide, ma olengi -- see võib olla esimene asi, millel tõepoolest mingi iva sees on.»
Rootslased olid juba mõnda aega katsetanud ajurakkude ja kiipide omavahelist ühendamist, kuid kuni viimase ajani tulutult. Kogu idee iseenesest on lihtne -- vastavas keskkonnas kinnituvad vabalt liikuvad närvirakud loomulikust tungist protsessorite ja mälude kanalite külge. Sellist asja pandi tähele juba pea kümme aastat tagasi, kuid unistus luua mingisugune elektroonilis-bioloogiline süsteem jäi alati toppama viletsa tehnoloogia taha. Siiani oli asi selles, et katsetused lihtsalt ei andnud tulemusi -- oli ette näidata ilus projekt, kuid mida polnud, oli reaalne rakendus. Nüüd tundus, et midagi on siiski saavutatud.
«Kas sa arvad, et neid huvitab meie eetilis-religioosse käitumise mudel?» küsis Lem.
«Küllap vist. See on alati päevakorrale tõusnud, kui keegi tehisintellektist juttu teeb.»
***
Rootslased olid samasugused inimesed kui teisedki. Suhelda tuli muidugi inglise keeles ja see oli mõlemale poolele suureks kergenduseks -- juba mõnda aega oli piinlik vestelda erialastest teemadest kaasmaalastega ning kasutada vaid ingliskeelset terminoloogiat.
«Meil on õnnestunud tekitada teatav juhuslike seoste rakendamise süsteem olemasoleva materjali põhjal. Näib, et BE-7 langetab mingisuguseid mitteprogrammeeritud otsuseid,» tegi väiksearvulisel improviseeritud konverentsil algust rootsipoolne projektijuht.
«Probleem on selles, et teda on vaja kuidagi suunata või motiveerida.» BE-7st rääkides kasutas ta alati meessoo vormi. BE-7, nagu kohe alguses selgitati, oli lühend bioloogilis-elektroonilisest organismist. Miks nad seda just nii nimetasid, ei olnud päris selge, kuid viisakusest ei hakanud keegi selle kohta ka küsimusi esitama.
«Meil ei ole siiani vähimatki aimu tema intelligentsist -- arvutusvõimsuse poolest ületab ta meid miljoneid kordi, kuid seda suudavad ka tavalised arvutid. Oluline on siinkohal, et ta teeb, või näib, et ta teeb, ka omi valikuid. Motivatsiooni küsimus seisneb selles, et kas meil ei oleks võimalik niiöelda tema siseelu kujundada. Naljatamisi oleme mõelnud siin Asimovi robootika seadustest.»
«Te tahate öelda, et olete loonud masina, mida te ei oska programmeerida?» küsis Lem.
«Häbi tunnistada, aga nii see on. Või õigemini see on pooltõde -- me saame edukalt programmeerida seda poolt, mis koosneb üsna traditsioonilistest komponentidest. Noh, edastada sinna andmeid nagu tavalisse arvutisse ja siiani oleme saanud vastuseid ka traditsioonilisel moel. Ei midagi põrutavat. Kuid me oleme tähele pannud, et ta paigutab andmeid oma suva järgi ümber. Tegeleb sellega, mis on aegade algusest saadik olnud kogenematu arvutikasutaja hirm -- «arvuti ise tegi». Mingisugust kontakti selle poolusega me aga ei saa.»
«Nii et meie projekti valisite te välja selle pärast, et äkki see mudel tekitab tas motivatsiooni suhelda,» proovis Lem tööandja kiitust välja meelitada.
See oli tõesti rootslaste plaan, nagu ka Lem eelmisel õhtul oli oletanud. Mismoodi see välja peaks nägema või mis tulemused sellel võiksid olla, seda ei teadnud mitte keegi.
***
BE-7 oli muidugi ise jäänud Rootsi, sest sellise masina kaasatassimise riski ei saanud endale ükski tervemõistuseline inimene lubada. Delegatsioon oli saabunud maakuulajana ning nende peamine eesmärk oli tutvuda eetilis-religioosse käitumismudeliga ning selle võimalike rakendustega -- ja nad olid rahule jäänud. Nende rahulolu tähendas aga seda, et kaubeldi juurde rahasid ning, nimetatud operatsioon õnnelikult läbi viidud, kaasati BE-projekti uusi liikmeid.
***
Pärast pikka sõitu oli kogu seltskond veidi kurnatud ja peaaegu et hüsteeriliselt positiivselt meelestatud.
«Viisakas, et nad kõik meie projekti liikmed kutsusid,» ütles Lea, kui nad väliskülalistele mõeldud ühikas ennast sisse registreerisid.
«Igal juhul,» mõtles Lem ning kirjutas oma nime näidatud lahtrisse.
Tema endine skeptitsism oli kadunud ning asendunud kiiva sooviga sellest eksperimendist osa võtta. Esiteks oli see pagana huvitav teema ning teiseks sai ta esimest korda elus teada, mis tähendab olla osaline rahvusvaheliselt soositud teadusprojektis.
«Saame siis viieteist minuti pärast all kokku,» ütles Lea ja läks üles asju lahti pakkima.
Lem järgis tema eeskuju ning kontrollis, kas toas on ikka aknad pargi poole. Aknast paistis üksik kolletav vaher hallide kivimüüride taustal. Mees muigas virilalt, viskas asjad seljakotist kappi ning oli juba viie minutiga all tagasi, kus ta sisustas teiste tulekuni aega pilves taevast vahtides. Ta oli pärast rootslaste külaskäiku sageli mõelnud Seti-projektile ning oma vestlustele Ingoga. See siin võib olla vastus ka nendele unustatud küsimustele.
***
«Siin ta meil nüüd on,» ütles Jan, seesama, kes oli olnud talvel toimunud improviseeritud konverentsi eestkõneleja.
BE-7 ei olnud eriti imposantse väljanägemisega ning ei erinenud suurt tavalisest serverist. Muidugi oli tema ümber esiklapse oreool ning seetõttu oli õhkkond ruumis kuidagi härdameelne.
«Arusaadavatel põhjustel ei ole me teda pärast esialgsete instruktsioonide sisestamist kunagi välja lülitanud -- las kasvab ja õpib,» muigas Jan.
«Muide, kas ta kuuleb meid?» küsis Lem.
«Me oleme küll pannud üles mikrofoni ja kõik mis siin ruumis räägitakse ta -- või vähemalt tema elektrooniline pool -- ka salvestab. Mingit märki sellest, et ta nende terabaitidega midagi peale on hakanud, aga pole.»
Eesmärk oli siiski selles, et ta nendega midagi peale hakkaks. Eelmisel päeval olid nad kõigis pisiasjades kokku leppinud ning nüüd pidi see algama.
«Puhkus taastab jõu,» ütles Lea ja andis käega märku BE-7 esimeseks shutdowniks pärast tema sündi.
See oli uute instruktsioonide sisestamiseks ainuvõimalik samm. Jäi üle ainult loota, et BE-7 ei säilitanud midagi (või vahest õige vähe) oma bioloogilises osas -- vastasel juhul looksid nad skisofreeniku. Siiski, tema ehitajad olid üsna kindlad, et juba varakult pidi BE-7 avastama, et mugavam on hoida infot elektroonilistel andmekandjatel. Bioloogia on selleks liialt kaootilise iseloomuga.
«Doktor Frankenstein ja tema meeskond,» muigas Lem endamisi.
***
Hoolimata tema mõttest eksperiment õnnestus ning BE-8 töötas laitmatult. See õppis uskumatult kiiresti, kuid inimmaastaabis oli tegemist autistiga. Nimelt oli BE-8 maailmatajumisviis absoluutselt erinev inimlikust ning omavaheline kommunikatsioon seisnes vaid küsimuste ja vastuste kuuldavale toomises. Mis teha, tema IQ oli vaevalt 45.
***
«IQ ei ole veel intelligentsi mõõdupuu,» kordas Lem kõigi selliste mõõtmiste vastaste lemmiklauset.
Nende projekt ei olnud veel lõppenud ning nüüd püüdsid nad masina mina ümber ehitada natuke toekamat struktuuri. Võibolla õnnestub neil teda ka pisut nupukamaks muuta.
«Ma arvan, et üldhariduskooli programmi järgi ei saagi kedagi palju targemaks õpetada,» jätkas Lem oma mõtet. «Sa tead ju küll, kui palju intelligents sõltub kasvatusest. Tal peaks ka muul viisil silmaringi avardama.»
«Sa tahad teda reisima viia või?» muigas Lea.
«Iseenesest hea mõte.»
Tegelikult oli Lem juba pikemat aega hüpitanud oma peas ideed anda BE-8le lahendamiseks Seti signaalid. «Kahju sellest ju ometi tulla ei saa,» kordas ta pidevalt iseendale. Põhiline takistus seisnes selles, et kas maksab üsna rumalale arvutile anda võibolla lahendamatut ülesannet ning kas see ei või tal tekitada liigset depressiooni. See oli muidugi BE-8 meeskonna arvamus. Lem oletas, et nii reipast kretiinist (mitte halvas mõttes) depressiooni oodata on pisut ülepakutud kartus.
«Ma tahaks ta teatrisse viia,» ütles Lem.
«Muideks, see kuluks mullegi ära,» vaatas Lea talle tõsiselt otsa. «Ma pole juba Jumal teab kui kaua käinud ühtegi normaalset etendust vaatamas. Muidugi välja arvatud need sõnalis-tantsulised vaatemängud, mida meie projektijuht ärritudes etendab.»
Ja projektijuhil oli ärritumiseks põhjust küll. Nad olid selle BE-8ga üsna kuulsaks saanud ning avalikkus -- rääkimata ülikooli juhtkonnast -- ootas neilt enamat, kui neil ette näidata oli.
Lem tõusis püsti ja läks dushi alla. «Lähme laborisse, me oleme juba niigi hiljaks jäänud.»
Lea keeras ennast selili ja jäi lakke vahtima. «Kas tõepoolest on viga meie piiratuses? Või on ikkagi nii, et selline BE-organism ei olegi suuteline enamaks? Või ei saa meie tast lihtsalt aru?»
***
«Lem, me oleme seda sinu ideed kaalunud ja võibolla see tõesti ei tee kahju,» ütles Jan, keda BE-8 pidas õigustatult oma isaks.
Tegelikult oli Jan vaid BE-8 füüsiline isa (kui nii tohib öelda). Vaimses plaanis oleks ta oma isaks ja emaks pidanud Lemi ja Lead -- kuigi alati ei olnud nad selle üle õnnelikud. Eriti siis, kui naljatamisi tõmmati paralleele vanemate ja laste IQ vahel.
«Noh, lõpuks on see siis nii kaugele jõudnud,» ei suutnud Lem selle uudise peale õieti rõõmustadagi.
***
«BE,» ütles Jan. «Vaata, ma annan sulle ühe põneva ülesande. Siin on üks kosmosest tulnud sagedus, millest meie midagi aru ei saa.»
«Vahva,» rõõmustas BE.
«Püüa seda uurida ja ütle siis, mida sa arvad. Ütle kõik mõtted, mis sul sellega seoses on tekkinud.»
BE-8 sai küll suurepäraselt kõikidest maailma keeltest aru, kuid sellest hoolimata andis parimaid tulemusi ülesande võimalikult lihtne ja täpne sõnastus. Antud juhul ei tulnud täpne sõnastus muidugi kõne alla ning see oligi üks põhjuseid, miks BE-8 meeskond sellest ideest eriti vaimustuses ei olnud. Paraku aga oleks soovitatav täpne sõnastus ülesannet liialt piiritlenud ning niipalju, kui seda piiritleda osati, olid inimesed juba ise ära teinud. BE-8 aga ei hiilanud üldjuhul loomingulisusega.
***
Tehisintellekt teatas muidugi kõigepealt tehnilised andmed -- kuid see ei huvitanud mitte kedagi. Need andmed olid juba 7 aastat olnud pea kõigile asjast huvitatutele kättesaadavad. Mõned püüdsid isegi sagedusest endast mingit salasõnumit välja lugeda ja loomulikult ebaõnnestunult. Lem vaatas närvilise, reflektoorse liigutusega kella, kui BE-8 pärast esialgsete andmete teatamist tükk aga midagi ei öelnud.
«Midagi põnevat siin pole,» katkestas tehisintellekt lõpuks vaikuse. «Ma tean seda kõike juba ammu. Jan, sa ju ütlesid mulle, et see on põnev ülesanne.»
«Mis asi see on, mida sa juba ammu tead?» sõnastas Jan ärevust taltsutades ettevaatliku küsimuse.
«Pii,» ütles BE-8.
***
Keegi muidugi ei uskunud seda. «Pii ei saa olla perioodiline,» väitsid tõsised matemaatikud. Ometigi jäi BE-8 oma sõnade juurde ning seletas oma loogikaga ja omas keeles midagi, mida kokkuvõtvalt võiks nimetada «täiuslikuks piiks».
***
Lem suitsetas ja luges omi e-maile. «Läänerindel muutusteta,» ütles ta, kui Lea kabinetti sisse astus.