Otsing

Tõlkinud Rauno Pärnits Jumal tänatud hea kohvi eest. Ma ringutasin ja valasin endale veel ühe tassitäie oma laual seisvast väikesest kohvimasinast. Paraku on see hädavajalik eneseupitamine, eriti kui alternatiivvariandina mõelda personaliruumis seisvast ühiskasutuses olevast automaadist kättesaadavale pruunikale liisunud vedelikule. Täna oli mul olnud arutlusel kaks kaklust, rusikavõitlus kisakoori titeootel tüdrukute vahel ja kõigele krooniks telefonikõne idarannikult, psühhiaatrilt. Mu ema oli läinud omapead uitama. Jälle. Täna ma vajasin kohvi, mille sisse lusikas püsti seisma jääks

Tõlkinud Silver Sära Rio de Janeiro, 19. aprill 2013 Armas isa, Kibelen sulle kohe alguses ütlema, et minuga on kõik korras. Ütle emale, et ta ei muretseks ja et igatsen väga ta järele. Ma kirjutasin mitu kirja, aga alles nüüd on mul võimalus üks ära saata. Veetase tõusis nii kiiresti, et siinsed inimesed meenutasid aega, mil Rio de Janeiro, „Imeline Linn“, oli püsivalt üle ujutatud. Sel põhjusel nimetavad kõik kohalikud seda üleilmset katastroofi „suureks veeuputuseks“. Võib-olla me väärisime seda. Me reostasime oma planeeti väga intensiivselt ja nüüd meid karistatakse. Esimesed kolm kuud

Tõlkinud Silver Sära Oli üks lämbe suveõhtu ammustel aegadel, kui Walter Wyatt saabus esiisade maja juurde. See asus Sussexis, vaikses orus, ja selle ümber järskudel mäenõlvadel kasvas kõrge mets. Puude vahel paiknes toredaid välusid loomade karjatamiseks ja teeäärsete pähklipuude varjus voolas väike oja. Siin ja seal metsa sees võis näha süvendeid, kus aegu tagasi kaevati rauamaaki, süvendeid, mille seinteks oli liivakivi ja mis olid servani võsastunud ning metsataimedest täis kasvanud. Walter ratsutas pikkamisi, tema süda põksus rõõmsalt. Ehkki need olid tema perekonnavaldused, polnud ta

Infos on jõud Artur Räpp Alati algas see nii. Kauge võbin, mis kandus läbi seinte ja põrandate, siis tuli kauge rümin, mis klaarus aegapidi vanaks marsilauluks ja kõik need 89 korda, kui ta oma tööruumi ukselt vägede marssimist kuulas, üürgas koridori S39 üks naishääl: „Tõbras surnud, põrmu paisat…“ Alati just selle ainsa rea, ei rohkem ega vähem. „Kas meie kosmoseväelased pole täpsed, Anna?“ hallide silmadega jässakas mees, vajaduste vanemanalüütik Murim Ahme, naaldus vastu koridori seina ning silmitses läbipääsu juures istuvat töökaaslast. „Nende kiiruste juures. Nii see peabki ju olema.“

Katkend peatselt ilmuvast romaanist. I Kogu aeg sadas vihma. Vihm oli mädandanud saagi põldudel, pannud hallitama majade puust seinad, muutnud vetikaligedaks laevade tekilauad. Laurentius oli juba mitu kuud söönud mädanenud leiba, elanud hallitavates majades ja viimasel nädalal ka libisenud ligedal laevatekil. Must sapp kogunes temasse, nagu jõkke torgatud toki otsa koguneb kõnts. Nüüd astus ta lõpuks kõikuvast paadist sadamakaile, selle põhjamudasse rammitud palkide peale löödud libedatele laudadele ja vaatas kõhklevalt ümbruskonnas ringi. Tuul puhus madalast taevast hoogude kaupa

Need tohutult pikad reisid väsitavad kohutavalt ära. Ja siis, kui oleks vaja hakata kohe tööle, ei jätkukski jõudu. Töötada aga oli vaja. Hea, et sai alati valida, millal töötad ja kuidas töötad. Keegi ei tundnud huvi sinu tegemiste vastu sinnamaani, kuni olid olemas käegakatsutavad tulemused ja eesmärgid täidetud. Viperustest hoolimata tuli seatud ülesanded alati täita. Tulemused pidid keskusesse laekuma ja see ainukesena omaski mingit tähtsust. Kogu tehnoloogia oli seadistatud sellele, et saada tulemus. Peale selle muidugi vajas raha teenimist. See tõukas tagant igat inimest, kannustades

Steve Stanton on Kanada kirjanik ja elab Ontarios osariigis. Tema lühiproosat on avaldatud kümnes keeles ja kolmeteistkümnes riigis, juba mõnda aega on tema õlul olnud Kanada ulmekirjanike organisatsiooni (SF Canada) asepresidendi kohustused. Ka iseseisva jutuna ilmunud “Metsalise märk” on tema esimese romaani “The Bloodlight Chronicles: Reconciliation” avaepisood. Kriitikud on leidnud, et nn posthumanite probleemiga tegelev romaan võiks meeldida nii Bruce Sterlingi kui William Gibsoni loomingu austajatele. Lähemalt: www.stevestanton.ca Juhan Habicht, tõlkija ...ning et keegi muu ei tohiks

Siim Veskimees on viljakas autor ja tema lood meeldivad paljudele. Ometigi on tema juttudes midagi psühholoogiliselt ebausutavat. Mitte palju, sest ma olen enamiku tema juttudest läbi lugenud ja sõnastan seda alles nüüd, varem ma ei tajunud seda nii selgelt. Selleks pidin ma ikka palju Veskimehe jutte läbi lugema, et see, mis keskmisest erineb, silma paistma hakkaks. Natuke selgemalt kui teistes juttudes on asi näha “Kuldhordi teises tulekus”, mis lõpuks kujuneski kuidagi ilmutuslikuks. Selles jutus avastatakse meetod, millega inimene muutub bahaduriks: omandab ebatavalise jõu ja kiiruse ning

Nagu teatab Jüri Kallas postiloendis SF2001, on alanud hääletus ulmeauhinnale Stalker 2011. Asjakohane lehekülg asub http://ulme.ee/Stalker/2011/2011-haeaeletus

„Brouilly. Kaks tuhat kaksteist,“ tutvustas kelner veinipudelit kahele mehele, kes istusid nurgas asuva laua taga. Kergelt hallika habemega mees, riietatud musta erepunase lipsuga ülikonda, popsutas parasjagu sigarit ning jälgis rahuloleva ilmega kelneri tegutsemist.Ta suunas vahel uudishimuliku pilgu vastas istuva nooruki poole, kes silmnähtavalt tundis end siin ebamugavalt. Nooruki tähelepanu hüppas ühelt kummaliselt esemelt teisele. Taldrikute kõlina ja jutukõmina taustal mängis õrn, harjumatult kriipiva kõlaga muusika, mida ta kunagi varem polnud kuulnud. Seda heli tekitas imepärane