Otsing

Metsalise märk

Steve Stanton on Kanada kirjanik ja elab Ontarios osariigis. Tema lühiproosat on avaldatud kümnes keeles ja kolmeteistkümnes riigis, juba mõnda aega on tema õlul olnud Kanada ulmekirjanike organisatsiooni (SF Canada) asepresidendi kohustused. Ka iseseisva jutuna ilmunud “Metsalise märk” on tema esimese romaani “The Bloodlight Chronicles: Reconciliation” avaepisood. Kriitikud on leidnud, et nn posthumanite probleemiga tegelev romaan võiks meeldida nii Bruce Sterlingi kui William Gibsoni loomingu austajatele. Lähemalt: www.stevestanton.ca Juhan Habicht, tõlkija ...ning et keegi muu ei tohiks

Mõtiskus superkangelasest ja seksiobjektist

Siim Veskimees on viljakas autor ja tema lood meeldivad paljudele. Ometigi on tema juttudes midagi psühholoogiliselt ebausutavat. Mitte palju, sest ma olen enamiku tema juttudest läbi lugenud ja sõnastan seda alles nüüd, varem ma ei tajunud seda nii selgelt. Selleks pidin ma ikka palju Veskimehe jutte läbi lugema, et see, mis keskmisest erineb, silma paistma hakkaks. Natuke selgemalt kui teistes juttudes on asi näha “Kuldhordi teises tulekus”, mis lõpuks kujuneski kuidagi ilmutuslikuks. Selles jutus avastatakse meetod, millega inimene muutub bahaduriks: omandab ebatavalise jõu ja kiiruse ning

Humaanne õhtusöök

„Brouilly. Kaks tuhat kaksteist,“ tutvustas kelner veinipudelit kahele mehele, kes istusid nurgas asuva laua taga. Kergelt hallika habemega mees, riietatud musta erepunase lipsuga ülikonda, popsutas parasjagu sigarit ning jälgis rahuloleva ilmega kelneri tegutsemist.Ta suunas vahel uudishimuliku pilgu vastas istuva nooruki poole, kes silmnähtavalt tundis end siin ebamugavalt. Nooruki tähelepanu hüppas ühelt kummaliselt esemelt teisele. Taldrikute kõlina ja jutukõmina taustal mängis õrn, harjumatult kriipiva kõlaga muusika, mida ta kunagi varem polnud kuulnud. Seda heli tekitas imepärane

Eesti proosa 2010

Alljärgnev ülevaade hõlmab möödunud aastal ilmunud eestikeelseid eesti autorite uudisproosa raamatuid. Eestis ühe aasta jooksul ilmuvate proosaraamatute tervikuna läbi lugemine on põhimõtteliselt (füüsiliselt) ühele inimesele jõukohane, ent mingid piirid tuli mul enda jaoks siiski seada, sest proosavormis ilmus tegelikult kordades rohkem tekste kui minu ülevaates ja nende kõigiga tutvumine ei ole 24-tunnise ööpäeva korral lihtsalt võimalik. Seetõttu jäid vaatluse alla ainult need teosed, mis vastasid minu enda seatud järgmistele kriteeriumidele: 1) tegu peab olema ilukirjandusega, see tähendab

Aprill 2011

Käesolevas numbris ilmub kaks juttu debütantidelt: Jüri Andrejevilt ja Rein Kullilt.

Artiklite rubriigist leiab lugeja Silver Sära põhjaliku ülevaate 2010. aasta proosast, millest üsna suur osa on pühendatud ulmele. Taivo Rist mõtiskleb Siim Veskimehe tegelaste suguelu üle.

Seekordse tõlkejutu Steve Stantoni sulest on tõlkinud Juhan Habicht.

Kaastööd palume saata aadressil algernon@obs.ee.

Ilmamees

1. Miljonivoldine sähvatus põrutas läbi minu õhulise olemi. Nägin kaarleeki, sädemeid ja tundsin põlenud isoleerpaela lõhna. Järgnes hirmus kõmakas. Enne, kui ma reageerida jõudsin, kuulsin ärritavat naeru. “Hahahhaa, tundub, et sa ei uurinud juhendit.” Lugesin!, tahtsin karjuda, unustades, et hääl mul puudus – suhtlemiseks olid telepaatilised kanalid. Kurat, kuidas oli võimalik – lisamäluta – kõike meeles pidada. “Varsti oled üksi ja kui sulle ei meenu, et äikesepilvede vahele ei maksa parkida, siis oled hädas.” Pidin ma kõikide tsiviilteenistuse võimalustest just Tureele atmosfääri

Piisk vaarikat

Ungari keelest tõlkinud Tiina Pai Ma ärkasin ootamatult. Hetk tagasi magasin veel veteund, ujudes ärkveloleku vahel justkui rammestunud kala, siis olin järsku sängis, tajusin mulla maitset, kivide teravat puudutust, tuuleiili kõditust. Mu keha voogas, minust tulvasid üle maitsed, lõhnad – ja valu. Raske keha plartsatus väreles ikka veel mu pinnal. Tundsin, kuidas minus joonistuvad välja piirjooned: ta oli suurt kasvu mees, silmad pärani. Ta pilgutas silmi ja vaatas minusse. Olen kindel, et ka nägi. Tema oli see, kes tõi endaga ärkamise, valu. Ta tunded olid kõrvetavad kui hape, ja ajasid mu

Ulmekirjandus ja võimalikud maailmad

Sissejuhatus Käesolevas artiklis vaadeldakse ulmekirjanduse kolmes alamzhanris – teadus- ning imeulmes ja õuduskirjanduses – konstrueeritavate maailmade seost modaalsest loogikast ja analüütilisest filosoofiast tuntud võimalike maailmade kontseptsiooniga. Alamzhanride eristamisel tavatsetakse eristada teoseid, milles autor asetab tegevuse igapäevareaalsusest väljapoole, loob omaette alternatiivse maailma ning teoseid, milles fantastilised sündmused toimuvad meie igapäevareaalsuses või selle ekstrapolatsioonis. Kõigi selliste teoste tegevus leiab aset maailmas, millel on tegelikul maailmal

Aprill 2010

"Algernoni" uus number ilmub 06.09.2010.

"Algernoni" 2010. aasta esimeses numbris ilmub kolm teksti: Taavi Kangru jutt "Ilmamees", Csilla Kleinheinczi "Piisk vaarikat" (Tiina Pai tõlge ungari keelest, mis on iseäranis kiiduväärt) ja Kriku artikkel ulmemaailmadest.

Kaastööd palume saata aadressil algernon@obs.ee.

Kõik «Algernonis» ilmunud ja ilmuvad jutud, tõlked, artiklid ning muud materjalid on kaitstud Eesti autoriõiguse seaduse ja rahvusvaheliste autorikaitse konventsioonidega.

 

Selles numbris