Otsing

Mina olen Mart. Ma olen viiskymmend viis aastat vana, sygisel saan viiskymmend kuus. Praegu mul tööd ei ole. Kaua aega ei ole olnud, vist juba kuus aastat. Algul sain ikka töötu abiraha, aga nyyd on sedaviisi, et enam ei saa õieti midagi. Ega ma ei kurda. Siin-seal saab yhtteist nokitseda, vanu autosid ma ka ikka tunnen. Nii et kui naabrimehe masin on jälle katki, siis tuleb minu poole, et kuule Mart, äkki oskad ära parandada. Eks ma ikka enamasti oskan ka. Siis saab jälle natuke raha ja -- elu saab elatud. Nii et päris ilma rahata ma ei ole. Ja vargil ma ei käi. Kunagi ei ole käinud. Kuidas

Tegelased Adrian Adojan -- ajateadlane, 42-aastane, kahtlev, kuid uskuv, toriseja ja edasipüüdlik ajateadlaste grand old man ja skeptik nr 1, otsib lahendusi ja leiab, aga mõnikord liiga hilja. Mihhail Puhhov -- surnud, aga enne surma teadis ta ajast rohkem kui keegi teine. John Keyes -- Ülemaailmse Ajaakadeemia Esimees, andekas teadlane kuid liialt ambitsioonikas, tahab saada ajast võitu ja olla See Mees, Kes Sellega Hakkama Sai. Duncan Jordan -- teaduspoliitik, teised teevad teadust, tema teeb teadlasi ja annab Presidendile nõu. Victor N'Mwana -- President. See, kes otsustab. Ülemaailmne

Kui ma ringi veel uitsin pleekvaikses sünnieelses ilmas, udude kaledas silmas -- küll tahtsin ma teada siis, mis minust saab, milleni saatus mind viib. Ja ma otsisin oma tulevast teed, püüdsin leida, ihkasin veel rohkem kui miskit muud näha ürgiidset saatusepuud. Üheksat rada ma proovisin, olin vaga, rüütlina seiklesin, üle küngaste lendasin võluse toel üle ilma ja maa, naasin libasoel ratsa, et veel viiel moel otsida oma elutee esimest otsa. Ei lubatud mind üheski neist väljuda teispoolsuse väravaist. Ei rüütel tohtinud olla ma -- kõik valmis olid nad juba, raudriides ootel, tapaterade

AUTORI MÄRKUS. Lugemisel tasub arvestada, et tegemist on esimese osaga pikemast tekstist, mis tulevikus ilmselt omajagu muutub. K.S. 1. Poiss Taevas oli õhtuti mustjasroheline ja kaksteist kuldset kuud rippusid selle kohal nagu kuue tumeda varju sügavad silmad, ärkvel, valvsad. Poiss oli üksinda väljas. Ta oli lipsanud välja magamistoa aknast pärast viimase kuu tõusu, kui linn oli vajunud sügavale oma hirmusegusesse unne. Ükski ei liikunud pimedate tunnelite sarnastel tänavatel, ükski tuli ei põlenud ronkmustade kaljude moel kõrguvate majade aknais. Poiss ronis osavalt üle aia. Ta ei kartnud

Lollide õpetaja pole mitte sõna, vaid õnnetus. /Demokritos/ Elamine on ütlemata eluohtlik tegevus. /Vale-Dmitri/ «Neetud, sajakordselt neetud planeet,» mõtles Lloke väheldase kaljunuki küljes rippudes ja hirmuga kümmekond meetrit allpool üles-alla karglevaid Atneiro hunte vaadates. Hundid ulgusid pööraselt ja ajasid lõugu pärani. Eks nemadki olid tigedad, et nad Lloket kätte ei saanud. «Kuradile see planeet, haisev mülgas. Supay pole ikka minu jaoks,» hakkas Lloke uuesti kiruma. Tema sõber, laevastikukapten Tamir oli talle soovitanud Supayd kui erakordset planeeti puhkamiseks. Tamir rääkis

Kui vana ütlemist uskuda, püüavad nurkaaetud rotid end misiganes hinna eest lõksust välja võidelda. Kipun arvama, et inimesed pigem kohanevad nurgaga, kui et lootusetusse võitlusse astuvad. Tean kedagi, kes muigab, kui seda loeb. Enesekindlalt ilmselt? Mis siis ikka, naergu pealegi -- minagi ju püüan kõigest kohaneda. Leppida olukorraga ja lepitada teravaksmurtud nurki, mis mu hinge kriibivaid, ning vahend, mida ma praegu kasutan, on selleks sama hea kui iga teinegi. Jälgisin eile oma kongi aknast, kuidas pühapäevased puhkajad paatidega mööda jõge sõitsid. Tumedad, keeristesse põimuvad tõtakad

EKSISTEERIN SEST TAHAN KUIGI EI TAHA OLLA AGA OLEN TAHAN SUREN KESTAN KUNI KATKEB MINGI AHEL /CANIS VEDRU & VALE-DMITRI/ Ühes hämaras toas istusid koos kolm noorhärrat. Kõik kolm olid nägude poolest parajalt tuimad ja tigedad, ehtsad mõrtsukad. Seda nad õigupoolest ka olid. Tuba valgustasid kolm küünalt, mis rasketes pronksküünlajalgades seisid ümmargusel laual keset tuba. Trio istus ümber laua. Tuba oli räpane. Põrand kriimuline, laest ja seintelt koorus värvi. Akna ees rippus paks kalts, mida varemalt võidi tekiks nimetada. Kindlasti polnud salapäraselt pimendatud ruum enam ammugi korralikku

Oraakel kartis. Oraakel kartis hullupööra, sest iga järgmine etteaste oli raskem kui eelmine ja nii lõputult, nii juba aastaid. Aeg, mil ta kasvavale pingele vastu ei suuda seista ning murdub, oli hirmuäratavalt lähedal -- vahest ehk mitte veel järgmine kord aga juba õige pea... Ta tajus surma lähedust, tundes selle külma hingeõhku otse kuklas, endal liikmed jäisest hingusest kangestumas. Vaikse alistumisega vaatas Oraakel lossiõuel kõrguvat platvormi: kitsast torni keset hiiglaslikku lõvipuuri. Ebakindlalt kõikuvale platvormile mahtus üks inimene hädavaevu seisma ning sinna pääses ainult

Tüüp istus Narva maantee ühiselamus ja õppis eksamiks. See oli tal teine kord, sest esimesel katsel põrus vennike haledalt läbi. Morni näoga libistas ta pilgu üle ridade, mis tarkusest pungitudes talle arusaamatutena vastu jõõrasid. «Nagu kohtumine tulnukate ja nende grammatikaga,» mõtles tüüp. Ta heitis ahastava pilgu õhtusele Narva maanteele ja «Konsumi» kaubamajale. Vaikselt rabistas vihma aknaklaasile. Tüüp süütas suitsu ja suunas jõupingutusega uuesti pilgu konspektile. Ilma mingi eelhoiatuseta kustus toas äkki elektrivalgus. Hetkeks ühiselamu nagu vakatas. Noormees vaatas apaatselt ainsa

Pikk koridor paistis olevat lõpmatu, igatahes mattus selle lõpp sinakasse hämarusse. Vähesed uksed mõlemal pool seintes helendasid nõrgalt; näis, nagu seisaks seal rida kummitusi. Kostus summutatud hääli: oigeid, arusaamatuid sõnu, yksikuid karjeid. Võimalikule kuulajale kangastusid kongid, kus rotid veel elusaid orje õgivad... Mõne arvates polnud neis ruumides inimesed, kuid võib-olla viibisid nad nimelt seal. *** Mida te arvate, kas robot on võimeline armastama? Ma ei pea silmas sisseprogrammeeritud armastust ja häälestamist kindlale inimesele. Kas ta ise on võimeline loomulikeks tunneteks