Otsing

Ei juhtu just tihti, et eesti ajakirjanduses avaldataks tunnustatud kirjaniku tuumakas essee kirjutama õppimise ja kirjutama õpetamise kohta. "Eesti Päevalehes" selline artikkel igatahes hiljaaegu, täpsemalt 23. veebruaril, ilmus. Autoriks Tõnu Õnnepalu, kes luges aasta aega Tartu Ülikoolis vastavat kursust. Õnnepalu jagab oma noored kirjutajad kaheks rühmaks: neiks, kelle jaoks kirjandus on midagi väiskeskkonda kuuluvat ja neiks, kelle puhul on olemas isiklik suhe kirjandusega, kelle siseelus on kirjandusel oluline koht. Minul isiklikult tekkis sel pinnal küsimus: kuivõrd võib igasuguste

Vahepeal on "Algernon" langenud oksepostitajate rünnaku ohvriks. Seetõttu lisati arvustuse lisamise vormile väli, mille kõrval kuvatakse teatud värvi ristkülikut ja palutakse selle värvi kõige tavalisem nimetus eesti keeles kõrvale välja sisse kirjutada. Kui värvi nimetust ei kirjutata või kirjutatakse valesti, kuvatakse kasutajale vastav teade koos tema poolt postitatud tekstiga, et see juhusliku vea tõttu kaduma ei läheks. Värvipimedatel isikutel tasub arvustuse lisamise lehte värskendada seni, kuni kuvatakse värvi, mida nad on suutelised eristama. Kui see peaks siiski probleeme tekitama

Alates tänasest lahkus ajapuuduse tõttu toimetusest Jüri "Jyrka" Kallas. "Algernoni" toimetus jätkab kuueliikmelisena: Ants Miller, Juhan Habicht, Kristjan Sander, Raul Sulbi, Katariina Täht ja Taavi Tuvikene. Lisaks toimetuse liikmetele hindavad lugusid pärast avaldamist (kuldsed tähekesed) Tarmo Teder ja Lauri Lõhmus. Omanimelise igakuise veeruga esineb literaat Berk Vaher.

Küsimused, millega ma olen juba üht, teist ja kolmandat ulmeinimest kummitanud ja mis mind ennast edasi kummitavad: miks on alternatiivsetest eluvormidest ja maailmadest kõnelev kirjandus oma vormilt niivõrd konservatiivne? Miks on nii paljud ulmefännid ja -autorid kinni klassikalistes jutustamisreeglites, miks nii külmad keelemängude ja stiilieksperimentide suhtes? Miks on vaja, et võõras ja uudne ja ebamaine oleks kummati esitatud takistusteta arusaadavana? Miks peab ulme olema võimaliku, mitte võimatu kunst? Zhanriulmest ulmelisemana tunduvad mulle tekstid, mis ise mõjuvad kui tulnukad -

1. Täiesti tavaline kevad Esimesed päevad uues majas ajasid pere ärevaks, nagu oleks nad järsku suureks mesilassülemiks muutunud ning täpsemat sihti teadmata ühest ruumist teise uidanud. Loomulikult täitsid nad kõik tähtsaid ülesandeid, nagu lambikuplite paigaldamine, köögilaua ümberpaigutamine, tolmutortide jälitamine ja põrandakatete alla piilumine, kuid Elger püsis parema meelega tagaaias. Seal sai ta kahe suure kivi vahele pugenuna koomiksiraamatut sirvida, ?okolaadikomm põses, silmad kiirustades üle pildiridade tekstikastide libisemas. Kui koomiksite lugemise juures üldse midagi halvasti

nt"> 1. greif (11). Veel pakuti basilisk. 1 ei vastanud. 2. sündimine ja suremine. Jürka soolovastus. Veel pakuti seks (4), magamine (3), roojamine (2), söömine (2), alkoholi tarbimine, joomine, müütide levitamine, seente söömine ja valetamine. 3 ei vastanud. 3. John Wyndham “Trifiidide päev” (6). Veel pakuti Douglas Adams “Pöidlaküüdi reisijuht galakrikas” (4), Robert Silverberg “Meid ootab pimedus” ja Rip van Winkle. 1 ei vastanud. 4. d) munavalge ja kollase külmutatud segu (7). Veel pakuti a) kuumutatud veinis sulatatud juust (5) ja c) kalatarretis. 5. “Asum” (5). Veel pakuti “Igaviku lõpp”