Otsing

Tuul kandis värske vere, õidepuhkevate aasade ja roostetava metalli lõhna. Kõik auras ja sisises, sest vihmavõre oli just koos koiduribaga lääneseinale pöördunud ja suundus seal kõrgel rippuva Meerika poole. Vaatamata äsja valgustama pöördunud päikese soojuse tekitatud uduviirgudele ja võrest langeva vihma kardinale oli selgesti näha, kuidas sealsed elanikud koitu oodates tulesid kustutavad. Läikivas turvises rüütel uuris kätt silme ette varjuks tõstes taevast. Kõigis suundades kaardusid üles mered ja maad. Linnad ja külad ja põllud ja metsad. Lõpuks muutusid need ähmaseks ja keskele, päikese

Ma tean, kui keegi mind otsib. Kuidas seda seletada? Kunagi oli see võime kõigil küttidel ja see on suuremal-vähemal määral alles paljudel inimestel, kel oma ameti tõttu abiks tajuda, kui neid jälgitakse. Või nad ei pea oma ametit kaua. Nimetagem seda sisetundeks või instinktiks, ega ma päriselt ei tea, mis see on. Minu „elukutse” puhul pole vaja vaeva näha, et endale piisavalt võimsaid vaenlasi koguda, need tulevad komplektis. Olin niigi juba elus ainult seetõttu, et usaldasin oma instinkte. Ma olin linna keskel pargis. Kõndisin sealt lihtsalt läbi, teel ühest ametiasutusest ema koju; ema

Meelis Friedenthal Kristjan Sanderi 2012 aasta oktoobris ilmunud raamatu kohta kirjutatud arvustused jaotuvad üldjoones kaheks. On ühed, kes vaatavad seda eelkõige jutukoguna, ehk siis kõiki jutte on käsitletud eraldi ning neid ka eraldi arvustatud ning teiseks need, kes on vaadanud seda kui tervikut. Tähelepanuväärne siinjuures on, et jutud eraldi on saanud küllaltki positiivse hinnangu osaliseks, kuid raamat tervikuna mitte nii väga. Niisiis, jutud üksikuna ja eraldi võetuna võivad olla head ja koguni mõnuga loetavad (isiklikult meeldis kõige rohkem „Loodimine”), kuid kui lugemist lõpetades

Cat Rambo Tõlkinud Rauno Pärnits Aastaid töötamist planeedi Portselan turismibüroos alama propagandistina oli vorminud Tikka mõtlemisviisi. Ta tegeles põhiliselt atraktsioonide ehk vaatamisväärsuste viisikute nimekirjadega, mida reklaamiti Büroo trükistes ja klippides: Viis Suurimat Tehast, Kus Saab Näha Portselani Elanikkonna Loomist, Viis Vaadet Portselani Saviväljadele, Viis Rahvustoidurestorani, Kus Pakutakse Kõige Ehedamat Toitu. Täna koostas Tikka oma kodulinna Eletaki Viie Kevadekuulutaja nimekirja. Ta lisas oma nimekirja kimmäärid, seirates ise seda kala ja lille ristandit meenutavat

Ahvide Tarzan „Ktulu-lulu-lulu...” hüüdis udupasun ja Andres mõtles nukralt, et need paar mõlki, mille Kihelkonna vana segane Uik sinna lõi, pole ikka õige asi. Olgu, nalja võib teha, olgu, pudel viina pole küsimus – seda enam, et tegelikult ei andnud nad talle mitte poehaljast, 4 rubla ja 12 kopikat pudel, vaid Kalmude metsakohinat... –, olgu, kesse ikka usub, et ta nõid on... või mine tea... Igatahes hüüdis udupasun nüüd palju kurvemalt, kui ühelt roostevabast terasest vabrikujupstükilt iial oodata oleks osanud. Meri loksus. Väinameri. Kiilu all oli vaevalt neli meetrit vett, kuid uppumiseks

Arvi Nikkarev NB! See ülevaade on kirjutatud kevadtalvel 2010, mil antoloogiasse Nekromanteion kavatsesin kaasata ka neli jaapani ulmejuttu. Kuna nõutud hind oli liiga kõrge (100 dollarit jutu kohta), siis loobusin nende hankimisest ja ka see ülevaade kaotas mõtte. Kui anglo-ameerika klassikalise ulmežanri areng selle sünnist džässiajastul õitsenguni 1950. aastatel kestis kolm aastakümmet, siis jaapani ulme tõus 1960. aastail langes kokku ”uue laine” tekkimisega Inglismaal ja Põhja-Ameerikas. Seepärast arenes jaapani ulme teisiti kui mujal – ”väliskosmos” ja ”sisekosmos” randusid jaapani

„Eesti Ekspressi” 14. märtsi numbris ilmus artikkel „Eesti neiud pommitavad kirjastusi vampiirijuttudega”. Allpool selle kohta mõned mõtted. Paistab, et pole noorukeste autorite kirjutamissoov - seesama, mis kunagi pani Raul Sulbi rääkima eesti ulme kuldajast ning „Algernoni” jutulaborit täitis - kuhugi kadunud, ainult et moežanr on teine nii sisult kui vormilt. Tsitaat: „Türi gümnaasiumi lõpuklassis käiv Merke Luuk (19) üritab koolipäevadel kirjutamisele mitte mõelda. Muidu viivad mõtted ööune. Merke kirjutab saagat Eesti tüdruku Zevae seiklustest, mis algavad Inglismaal ja kulgevad edasi

Bruce Golden Tõlkinud Ats Miller Dave jõi tassist rahustavat "Relaxit" ja vaatas oma hiljuti ostetud seinaekraanilt õhtust uudistesaadet. Tema abikaasa koristas maja. "Truevision" ei olnud kõige kallim saadaolev ekraan, kuid neile oli see kindlasti hea küllalt. Ta oleks võinud osta ka sellise, mis terve seina katab, kuid see maksis kolm korda rohkem ja ta ei näinud selle järele vajadust. See ekraan käis küll. Värvid olid kirkad, heli täitis kogu toa ja sellel olid holograafilise ülekande uusimad täiendused. Hetkel oli ta haaratud Uue Vietnami miljardidollarilise lõbustuspargi uhkest

Jeff Carlson tõlkinud Kristjan-Jaak Rätsep Mängu lõppfaasis sihtis löökpalli suurim tšempion skooritsooni asemel vastasmängija pead. Jake Bolt juhtis 4:3 ja vastase rivist väljalöömine oli kergem ning peaaegu sama hea, kui oma juhtseisus jätkamine. Ka oli see märksa stiilsem. Ta fännid armastasid seda. Ei pettemanöövreid ega rikošetitrikke, lihtsalt karm „Bolti eriline”, mis tabas kasti ühest servast teise. Ta kasutas ära nõrka viset, laskis pallil libiseda külitsi mööda lähimat seina ja põrgatas ennast laest eemale ning oma ülemisele platvormile – vaatemänguline liigutus, mis oli võimalik