Otsing

Lew R. Berg Tegemist võis olla veaga kursiarvutustes või vedas küberneetika neid alt. Või juhtus veel midagi, mida nad lihtsalt ei mõistnud, igatahes lõpetasid nad hüpersiirde sekundi murdosa võrra ettenähtust varem ja sattusid süsteemi kolmanda planeedi orbiidi asemel hoopis hiidplaneedi atmosfääri. Ootamatu õhutakistus mõjus nende jääkkiirusel nagu betoonsein kihutavale autole. Lisaks gravitatsioonilöök, mis ähvardas kosmoselaeva viiesajatonnise kere tükkideks rebida. Jahutussüsteem andis kohe otsad ning nagu doominokivikesed, järgnesid ülejäänud süsteemid sellele üksteise järel. Lisaks

Stephen Kotowych tõlkinud Ats Miller Leraar oli just alustanud matemaatikatundi, kui Thomas oma küsimusega vahele segas. Ta seisis ruumi elusa seina ääres, näppis seal kasvavat luuderohtu ja küsis: „Miks robotid inimesi teevad?” „Huvitav küsimus,” ütles android, vaadates üles võrrandite kohalt, mida ta Nadinel lahendada aitas. „Ja teemast väljas. See oli su lapsepõlve esimeste õppetundide teema. Kas sa ei mäleta vastust?” „Aita mind,” ütles Thomas. Kuulda oli vaid tähelaeva üminat ja tasakesi elavast seinast renni tilkuvat vett; kõik kaksteist õpilast ruumis silmitsesid Leraari. Ei ole Thomase

[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"77","attributes":{"alt":"","class":"media-image","height":"480","style":"width: 326px; height: 480px; margin: 20px 10px; float: right;","typeof":"foaf:Image","width":"326"}}]] Veiko Belials Jutt mehest, kes päästis Maa, sai alguse juhuslikult (nagu tegelikult mitmedki selle kogumiku lood). Ka selle loo algus sai kirjutatud lihtsalt kui tekstinäide ühe ulm ej uttude kirjutamise õpitoa tarbeks. Selle taga polnud vähimatki läbitöötatud ideed, isegi mitte mõtet see algus kunagi jutuks kirjutada. Nii ta seisis, kuni luudele hakkas liha kasvama ja

[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"75","attributes":{"alt":"","class":"media-image","height":"480","style":"width: 309px; height: 480px; margin: 20px 10px; float: right;","typeof":"foaf:Image","width":"309"}}]] Boriss Rudenko tõlkinud Arvi Nikkarev Brek Linar oli kõvasti vanem kui tema kingad, kuid vähesed suutsid seda esmapilgul märgata. Kingad vaatasid väsinult lõugu laiali ajades tolmust tänavat, majade halle fassaade, kiduraid puid laudadest kõnniteede ääres ja koeri, kes neile loiult hambaid irevile ajades vastasid. Brek istus trahteri sissekäigu ees pingil ja mõtles

Arvi Nikkarev ja kirjastus „Skarabeus” on Eesti ulme jaoks üks ja sama – see tähendab keskmiselt kord aastas ilmuvaid suure- ja eripäraseid raamatuid-jutukogusid. Juunis ilmus järjekordne nendest ja sel puhul esitas Arvile Algernoni poolt küsimusi Ats Miller. Ats: Millega tegeled, mis ilmumas? Ehk tee julgelt reklaami! ;-) Arvi: Juuni algul ilmus „Skarabeuse” kolmas ja ilmselt viimane vene ulmejuttude antoloogia „ Kaaren”, mis sisaldab kuue autori üheksa eri pikkusega teost. Raamatu paksuseks on 419 lk ja tõlkijaid on kaks: Veiko Belials ja mina. Eesti lugejatele juba tuttavate kirjanike (B

[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"74","attributes":{"alt":"","class":"media-image","height":"480","style":"width: 332px; height: 480px; margin: 20px 10px; float: right;","typeof":"foaf:Image","width":"332"}}]] Charles Stross Tõlkinud Juhan Habicht Esimene osa: Äriplaanid Õpetatud konsiilium Komitee istung kestis juba kolmandat tundi, kui kuningas aevastas, tuues sellega kaasa otsustava faasi. Kuningliku tõmbluse hetkel kõneles parajasti Tema Ekstsellents sir Roderick. Seistes laua kaugemas otsas, punaste sametkardinate ees, mis katsid akent ja tõrjusid väljas valitseva

Tuul kandis värske vere, õidepuhkevate aasade ja roostetava metalli lõhna. Kõik auras ja sisises, sest vihmavõre oli just koos koiduribaga lääneseinale pöördunud ja suundus seal kõrgel rippuva Meerika poole. Vaatamata äsja valgustama pöördunud päikese soojuse tekitatud uduviirgudele ja võrest langeva vihma kardinale oli selgesti näha, kuidas sealsed elanikud koitu oodates tulesid kustutavad. Läikivas turvises rüütel uuris kätt silme ette varjuks tõstes taevast. Kõigis suundades kaardusid üles mered ja maad. Linnad ja külad ja põllud ja metsad. Lõpuks muutusid need ähmaseks ja keskele, päikese

Ma tean, kui keegi mind otsib. Kuidas seda seletada? Kunagi oli see võime kõigil küttidel ja see on suuremal-vähemal määral alles paljudel inimestel, kel oma ameti tõttu abiks tajuda, kui neid jälgitakse. Või nad ei pea oma ametit kaua. Nimetagem seda sisetundeks või instinktiks, ega ma päriselt ei tea, mis see on. Minu „elukutse” puhul pole vaja vaeva näha, et endale piisavalt võimsaid vaenlasi koguda, need tulevad komplektis. Olin niigi juba elus ainult seetõttu, et usaldasin oma instinkte. Ma olin linna keskel pargis. Kõndisin sealt lihtsalt läbi, teel ühest ametiasutusest ema koju; ema

Meelis Friedenthal Kristjan Sanderi 2012 aasta oktoobris ilmunud raamatu kohta kirjutatud arvustused jaotuvad üldjoones kaheks. On ühed, kes vaatavad seda eelkõige jutukoguna, ehk siis kõiki jutte on käsitletud eraldi ning neid ka eraldi arvustatud ning teiseks need, kes on vaadanud seda kui tervikut. Tähelepanuväärne siinjuures on, et jutud eraldi on saanud küllaltki positiivse hinnangu osaliseks, kuid raamat tervikuna mitte nii väga. Niisiis, jutud üksikuna ja eraldi võetuna võivad olla head ja koguni mõnuga loetavad (isiklikult meeldis kõige rohkem „Loodimine”), kuid kui lugemist lõpetades