Otsing

„Brouilly. Kaks tuhat kaksteist,“ tutvustas kelner veinipudelit kahele mehele, kes istusid nurgas asuva laua taga. Kergelt hallika habemega mees, riietatud musta erepunase lipsuga ülikonda, popsutas parasjagu sigarit ning jälgis rahuloleva ilmega kelneri tegutsemist.Ta suunas vahel uudishimuliku pilgu vastas istuva nooruki poole, kes silmnähtavalt tundis end siin ebamugavalt. Nooruki tähelepanu hüppas ühelt kummaliselt esemelt teisele. Taldrikute kõlina ja jutukõmina taustal mängis õrn, harjumatult kriipiva kõlaga muusika, mida ta kunagi varem polnud kuulnud. Seda heli tekitas imepärane

Alljärgnev ülevaade hõlmab möödunud aastal ilmunud eestikeelseid eesti autorite uudisproosa raamatuid. Eestis ühe aasta jooksul ilmuvate proosaraamatute tervikuna läbi lugemine on põhimõtteliselt (füüsiliselt) ühele inimesele jõukohane, ent mingid piirid tuli mul enda jaoks siiski seada, sest proosavormis ilmus tegelikult kordades rohkem tekste kui minu ülevaates ja nende kõigiga tutvumine ei ole 24-tunnise ööpäeva korral lihtsalt võimalik. Seetõttu jäid vaatluse alla ainult need teosed, mis vastasid minu enda seatud järgmistele kriteeriumidele: 1) tegu peab olema ilukirjandusega, see tähendab

1. Miljonivoldine sähvatus põrutas läbi minu õhulise olemi. Nägin kaarleeki, sädemeid ja tundsin põlenud isoleerpaela lõhna. Järgnes hirmus kõmakas. Enne, kui ma reageerida jõudsin, kuulsin ärritavat naeru. “Hahahhaa, tundub, et sa ei uurinud juhendit.” Lugesin!, tahtsin karjuda, unustades, et hääl mul puudus – suhtlemiseks olid telepaatilised kanalid. Kurat, kuidas oli võimalik – lisamäluta – kõike meeles pidada. “Varsti oled üksi ja kui sulle ei meenu, et äikesepilvede vahele ei maksa parkida, siis oled hädas.” Pidin ma kõikide tsiviilteenistuse võimalustest just Tureele atmosfääri

Ungari keelest tõlkinud Tiina Pai Ma ärkasin ootamatult. Hetk tagasi magasin veel veteund, ujudes ärkveloleku vahel justkui rammestunud kala, siis olin järsku sängis, tajusin mulla maitset, kivide teravat puudutust, tuuleiili kõditust. Mu keha voogas, minust tulvasid üle maitsed, lõhnad – ja valu. Raske keha plartsatus väreles ikka veel mu pinnal. Tundsin, kuidas minus joonistuvad välja piirjooned: ta oli suurt kasvu mees, silmad pärani. Ta pilgutas silmi ja vaatas minusse. Olen kindel, et ka nägi. Tema oli see, kes tõi endaga ärkamise, valu. Ta tunded olid kõrvetavad kui hape, ja ajasid mu

Sissejuhatus Käesolevas artiklis vaadeldakse ulmekirjanduse kolmes alamzhanris – teadus- ning imeulmes ja õuduskirjanduses – konstrueeritavate maailmade seost modaalsest loogikast ja analüütilisest filosoofiast tuntud võimalike maailmade kontseptsiooniga. Alamzhanride eristamisel tavatsetakse eristada teoseid, milles autor asetab tegevuse igapäevareaalsusest väljapoole, loob omaette alternatiivse maailma ning teoseid, milles fantastilised sündmused toimuvad meie igapäevareaalsuses või selle ekstrapolatsioonis. Kõigi selliste teoste tegevus leiab aset maailmas, millel on tegelikul maailmal

Kristjan Sander helistas ja küsis lugu järgmisesse Algernoni ning rääkis teemast: ulmekirjanike lahkumine ulmest n-ö tavakirjandusse. Telefonivestluse käigus olin vist mina see, kes võttis esimesena suhu Indrek Hargla nime ja küsis, et kas ta peab silmas Hargla lahkumist kriminaalkirjandusse. Toimetaja Sander vastas, et seda küll, aga ta pidas siiski silmas teemat üldisemalt. Tõsi see on, ega Indrek Hargla pole esimene ulmekirjanik, kes ulme asemel hakkab midagi muud kirjutama. Eestis üldiselt jah, aga kui palju meil üleüldse neid päris ulmekirjanikke on olnud..? Vahemärkusena tuleb rõhutada

[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"10","attributes":{"alt":"","class":"media-image","height":"266","style":"width: 175px; height: 266px; margin: 10px 20px; float: left; ","typeof":"foaf:Image","width":"175"}}]] Meelis Friedenthali „Mesilased“. Varrak 2012 Meelis Friedenthal on viimase teosega koos kirjutanud kaks pikemat teost, mida siinmail viimasel ajal mahu järgi romaaniks nimetada tavatsetakse, ja seitse juttu (viimastest neli on ilmunud „Algernonis“). Andri Riid kasutab BAAS-is tema kohta määratlust „väheviljakas, ent huvitav autor“ ja sellega tuleb nõustuda. Ääremärkusena