Otsing

Tõnis Andreas Hallaste Ostja Kui ma kasutan selle olendi puhul sõna „tema”, siis väga tinglikus mõttes. „Ta” pole siiski selgelt piiritletav isik. „Tal” on küll oma teadvus, see on lihtsalt teistmoodi kujunenud kui loomulikul teel sündinud või tehislikult loodud olenditel. Nimelt on kogu tema olemus vaid mõtteribadest moodustuv põimik, näiliselt juhuslikult jooksvate uitude koondumine teatavaks kogumiks, millest kord juhib tegutsemist üks mõttesuund, kord teine. Sündides tekkinud teadvus alustab oma tegevust ainsast kitsast mõttest. Tutvudes maailma ja kõigega, mis selles on, suundub see

Siim Veskimees, Kuu Ordu 2070 „Miks sa ei juhi?” küsis Assol vaikselt. „Neuben juhib. Ta on hea küll,” vastas König samuti peaaegu hääletult. „Tühi viisakus...” porises tüdruk tasa. König heitis talle kannatamatu pilgu ja raputas imekergelt pead. Ta muutis selle liigutuse noogutuseks neist möödahõljuvale ülekuuekümnesele kõhnale, pudeliharjana turris lühikese habeme ja soenguga mehele, keda ta õe taga tulemas oli näinud. Mees hõljus süstikuse ja König lükkas õe talle järele luugist sisse. „Blane on kohal ja kohe ütleb sulle, mis ta kohmerdistest arvab. Neuben, meie pärast võib startida.” Vanem

Jeff Carlson Mulle öeldi, et ma ei tunne midagi, ent mu unenäod olid kohutavad – valu ja kitsikus, rusuv rõhumistunne, kuid mitte miski ei suutnud alla suruda mu elevust. Ma samas unelesin ka lendamisest, unistasin, et ma sukeldun otse maapinnalt ja prantsatan suurejoonelisse uude maailma, ent tabasin vaid valgusvilke, enne kui mu silmad rebenesid ja abrasiivne kaljumass mu suu ja näoõõnsused enesega täitis. Mõistus jätkab isegi uimastatult ja teadvusetult visalt asjade mõtestamist. See mäletab. Ärkamine oli tõeline luupainaja. Mul polnud nägu, ma kaalusin liiga vähe ja mehine paistetusmuhk

Seoses Amberi sarja viimase osa „Kaose prints” tõlke peatse ilmumisega toome siinkohal ära katke intervjuust, mille kirjanik andis originaali avaldamise järel. [[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"28","attributes":{"alt":"","class":"media-image","height":"480","style":"width: 289px; height: 480px; margin: 10px 20px; float: left;","typeof":"foaf:Image","width":"289"}}]]RZ: Algul kaalusin ma võimalust, et romaane tuleb üheksa. Üks mu esimesi ideesid oli kirjutada iga lugu erinevast vaatenurgast, kasutades kõiki üheksat printsi. Nii, nagu Lawrence Durrell [1] tegi oma Aleksandria

Meelis Friedenthal Jutt on algselt ilmunud kogumikus "Mitte-Tartu", koost. Sven Vabar (Tartu: Topofon, 2012), 100–109 Hennu keerab end näoga seina poole ning tõmbab teki üle pea. Kui niimoodi tekk üle pea olla, siis läheb varsti soojaks, kui silmad veel kõvasti kinni suruda, hakkavad laugude all värvid keerlema, on peaaegu nagu suvi. Ta lesib alati nii, kui õde õhtul tööle läheb ja alles vastu hommikut tagasi tuleb. Kui ta niiviisi öösiti üksi on, ilmuvad maja tagant iga kord tiigiveest vaimud välja ja hakkavad ringi kõndima. Pikka kasvu vaimud, kes tilguvad ja sahistavad, nad astuvad läbi

Veiko Belials Kuller Cato sari ilmus aastatel 1997/98 ajalehes „Kuller” ja jäi toona loogilise lõputa. Tegu oli kerglaste lookestega ruumikullerist, kelle moraalne pale lubaks tema ametinimeks vabalt ka „suller“ kirjutada. Minu arust oli see Taivo Rist, kes kunagi Estconil mainis, et teda küll huvitaks, millega kuller Cato ja ka Malcolm McCoy sarjad lõpevad ja küsis, kas ma pole lõppu kirjutanud. Eks ma siis kirjutasingi, millagi enne 2008. aastat. Mõne sõnaga taustast: Mehta kiirkullerteenistus kasutab ruumihüpete tegemiseks omalaadseid portatiivseid 0-siirdevahendeid, mida kullerid ise

Mina, praegune peatoimetaja Ats Miller, ei ole ajakirjaga selle sünnist saadik kaasas olnud. Eesti Ulmeühingu (või siis selle embrüonaalse staadiumiga) on ju nii, et sündis see Tartus ja mina sain maililistist, estconidest ja kõigest muust teadagi alles siis, kui need üritused nii aasta vanad olid. Ma proovisin meenutada, mis ajast ma kaasas olin... ei mäletagi päriselt. Igatahes esimestest aastatest. Kallid lugejad, kui ma teile ausalt ütlen, siis ega ma ise endale tehtu eest väga kõrget hinnet ei anna. Lõpmatuseni on korratud, et „Algernon” on vabatahtlik projekt ja kuigi – seda võin küll

Ahvide Tarzan Välgunool lõhestas taeva. Oli sügis ja torm ja äike, kuid see välgunool oli teistsugune. Niipalju kui maapinnalt näha võis, algas see kusagil tormipilvede kohal ja laskus ida suunas. See polnud ka üks sähvatus, nii et ainult kiirkaamera selle kulgu jälgida võib, selle kulg oli hoomatav. Kõuekõmin oli ehtne – see tekib ikka, kui õhk rüsib tagasi üle taeva puuritud vaakumkanalisse. Lõpp oli teistsugune, välgu tipust sööstis korraga vastassuunas sinakasvalge tulekoonus. Nüüd nägijaid peaaegu polnudki, lõppvaatus toimus kõigest paarisaja meetri kõrgusel. Pikse raksatusele järgnes

Novembris ilmus mu romaan "Ennesõjaaegne kullakarva. Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat". Romaan vaatleb sama aega ja samu sündmusi kolme üsnagi erineva mehe silme läbi ning kirjutasingi ma seda tegelikult kolme eraldi jutustusena, mille alles lõpupoole üheks tervikuks kokku põimisin. Siin, Algernonis kahe liini avaldamist võib vaadelda teatud kirjandusliku eksperimendina -- huvitav oleks teada, kuidas suhtestuvad need lood terviku -- romaani endaga? Alguses oli Longhorni (Ago) liin mõeldud kandvaks, nii-öelda selgrooks, mis lugu koos hoiab, kuid tolle maailma eri tahke avades kasvasid