Otsing

Viimastel aastatel avaldatud tõlke- ja originaalse ulmekirjanduse hulk viitavad selgelt sellele, et Eestis on ulmel nii lugejaskond kui kirjutajate ring. Märgatavalt on tõusnud nii originaaljuttude kvantiteet kui ka kvaliteet. Et anda tuntud, vähemtuntud ja seni avaldamata kirjanikele võimalus end ulmekirjanikuna proovile panna, korraldavad Eesti Ulmeühing ja kirjastus Fantaasia ulmejuttude võistluse tähtajaga 20. aprill 2004 . Jutuvõistluse parimad saavad Eesti Ulmeühingult ühekordse stipendiumi, mille suurus sõltub Eesti Kultuurkapitali Kirjanduse sihtkapitali toetusest ning parimad tööd

I Washington, 10.30 kohtuministri kabineti seinakella järgi Mustas ülikonnas meessekretär juhatas Samuel Winthropi kabinetti ja sulges tema selja taga ukse. Robert Compton kirjutas mingile dokumendile hoogsalt alla, pani lehe mappi, lõi selle lajatades kinni ja tuli oma hiigelsuure laua tagant välja. Nad kohtusid kabineti keskel. ?Doktor!? ?Minister!? ?Võtke istet, doktor!? pakkus Compton viisakalt ja nihutas teise tooli kaminale lähemale. Hiliskevadest hoolimata põlesid kaminas mõned kasehalud. ?Kohvi? Teed? Mineraalvett? Sigarit ja konjakit ei saa ma paraku enam pakkuda. Riigiasutuste

Käesoleval nädalal loetakse Eesti Raadios järjejutuna ette Kristjan Sandri lugusid "Kivike" ja "Punksi metamorfoos". Ette loeb Tõnu Aav. Järjejutt on eetris Vikerraadios E - R kell 11.30, kordub 22.30. Mõlemad lood on esmakordselt ilmunud ajakirjas "Algernon".

Ei juhtu just tihti, et eesti ajakirjanduses avaldataks tunnustatud kirjaniku tuumakas essee kirjutama õppimise ja kirjutama õpetamise kohta. "Eesti Päevalehes" selline artikkel igatahes hiljaaegu, täpsemalt 23. veebruaril, ilmus. Autoriks Tõnu Õnnepalu, kes luges aasta aega Tartu Ülikoolis vastavat kursust. Õnnepalu jagab oma noored kirjutajad kaheks rühmaks: neiks, kelle jaoks kirjandus on midagi väiskeskkonda kuuluvat ja neiks, kelle puhul on olemas isiklik suhe kirjandusega, kelle siseelus on kirjandusel oluline koht. Minul isiklikult tekkis sel pinnal küsimus: kuivõrd võib igasuguste

Vahepeal on "Algernon" langenud oksepostitajate rünnaku ohvriks. Seetõttu lisati arvustuse lisamise vormile väli, mille kõrval kuvatakse teatud värvi ristkülikut ja palutakse selle värvi kõige tavalisem nimetus eesti keeles kõrvale välja sisse kirjutada. Kui värvi nimetust ei kirjutata või kirjutatakse valesti, kuvatakse kasutajale vastav teade koos tema poolt postitatud tekstiga, et see juhusliku vea tõttu kaduma ei läheks. Värvipimedatel isikutel tasub arvustuse lisamise lehte värskendada seni, kuni kuvatakse värvi, mida nad on suutelised eristama. Kui see peaks siiski probleeme tekitama

Alates tänasest lahkus ajapuuduse tõttu toimetusest Jüri "Jyrka" Kallas. "Algernoni" toimetus jätkab kuueliikmelisena: Ants Miller, Juhan Habicht, Kristjan Sander, Raul Sulbi, Katariina Täht ja Taavi Tuvikene. Lisaks toimetuse liikmetele hindavad lugusid pärast avaldamist (kuldsed tähekesed) Tarmo Teder ja Lauri Lõhmus. Omanimelise igakuise veeruga esineb literaat Berk Vaher.

Küsimused, millega ma olen juba üht, teist ja kolmandat ulmeinimest kummitanud ja mis mind ennast edasi kummitavad: miks on alternatiivsetest eluvormidest ja maailmadest kõnelev kirjandus oma vormilt niivõrd konservatiivne? Miks on nii paljud ulmefännid ja -autorid kinni klassikalistes jutustamisreeglites, miks nii külmad keelemängude ja stiilieksperimentide suhtes? Miks on vaja, et võõras ja uudne ja ebamaine oleks kummati esitatud takistusteta arusaadavana? Miks peab ulme olema võimaliku, mitte võimatu kunst? Zhanriulmest ulmelisemana tunduvad mulle tekstid, mis ise mõjuvad kui tulnukad -