Otsing

Tol 1992. a. suvehommikul oli äärelinna tänav peaaegu inimtühi ja Marek märkas Davidit juba kaugelt. Tavaliselt aeglaselt lonkival veidrikul tundus täna tavatult kiire olevat. Veelgi enam hämmastas poissi see, et David ligi astus ja jäätist ostis. Justkui sellest veel vähe oleks, kiikas papi üle õla ning sosistas: „Mind jälitatakse! Kui ma homme hiljemalt lõunaks pole siit mööda läinud, mine sinna, kus me alati juttu ajasime! Suure remmelga õõnsusest leiad paki kirjaga. Aga jäta see jutt vaid meie kahe teada!” David tasus ostu eest, haaras kotisangad uuesti pihku ja tõttas edasi. Kohe olid ka

„Surnud on igavesti tore olla,” ütles poiss karvasele kaisukarule, keda ta endaga igale poole kaasa lohistas. Tegelikult olid sellised mänguasjad küll temast kõvasti noorematele mõeldud, kuid ta ei hoolinud sellest sugugi. Ta oli ju surnud. Karu noogutas tummalt ning üritas poisiga sammu pidada. Koos rühkisid nad läbi kummituslikult tühja linna ning otsisid kohta, kus järgmine öö mööda saata. Seni polnud neile veel midagi sobiliku ette sattunud. „Keegi ei käsi, keegi ei keela. Sa võid teha kõike, mida süda ainult lustib. Surnud on ikka kõvasti parem olla kui elus!” oli poiss veendunud. Karu

1. Ühel maal, seitsme mäe ja seitsme mere taga elas ühes valgekslubjatud ja uheks vesiveskis mölder. Veski alt voolas läbi Pärlijõe nimeline kiire ja tugeva vooluga oja, mis alati vulises ja kohises kärestikuliselt teravatel kividel. Kivide juures oli vahel harva näha jõehaldjaid või näkke nagu külainimesed neid nimetasid. Need näkid olid väikest kasvu ning tulid välja vaid täiskuuöödel, kui nad oma libedate roheliste kehadega roomasid mööda vetikalisi pooledi veest välja ulatuvaid rahne. Kui mõni öö peale eksinud teekäija sattus siis imeliku sulistamise ja pladina peale kärestiku poole

Novembris ilmus mu romaan "Ennesõjaaegne kullakarva. Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat". Romaan vaatleb sama aega ja samu sündmusi kolme üsnagi erineva mehe silme läbi ning kirjutasingi ma seda tegelikult kolme eraldi jutustusena, mille alles lõpupoole üheks tervikuks kokku põimisin. Siin, Algernonis kahe liini avaldamist võib vaadelda teatud kirjandusliku eksperimendina -- huvitav oleks teada, kuidas suhtestuvad need lood terviku -- romaani endaga? Alguses oli Longhorni (Ago) liin mõeldud kandvaks, nii-öelda selgrooks, mis lugu koos hoiab, kuid tolle maailma eri tahke avades kasvasid

Pikka aega arvasin, et pole maamunal õõvastavamat kohta kui Reola Röövlimägi. Ainuüksi küla nime etümoloogilises tähenduses peitub hoiatav viide: reo-la – koht, kus elavad reod, rajakad röövlid. Reola Röövlimägi kõlab seega topeltkurjalt. Nimi pole võetud õhust. Omal ajal tegusesidki mäel laiuvas põlislaanes röövlid. Millal täpselt – pole teada. Isiklikult arvan, et 17. sajandil, mil Poola, Rootsi ja Venemaa Läänemere idakaldal lõputuna tunduvat sõda pidasid ning segased ajad Liivimaa robinhuudidel tegutseda võimaldasid. Koht oli marodöörluseks erakordselt soodne, sest just siin tegi muidu

Arthur C. Clarke’ile & Stephen Baxterile mõeldes Autori märkus: Umbes selline tekst seisis mul sahtlis arvata ülikooliajast. Ausalt. Noh, muidugi mitte valmis lugu, pigem üks selline tekstijupp, kus osade lõikude asemel vaid märksõnadega skitseeritud idee; usun, et selliseid on kõigil kirjanikel. Mõned aastad tagasi lugesin ma Arthur C. Clarke’i ja Stephen Baxteri 2000. aastal ilmunud romaani „The Light of Other Days” ja... nojah, nad on ligikaudu sama asja – muidugi palju põhjalikumalt – ära teinud. Ja nemad kirjutasid tõsise, suurepärase romaani, sellal kui mul oli jutu idee... Aga siin see

Tõlkinud Silver Sära Kui nad olid lõpetanud, istusid nad järve ääres plastikust aiatoolides ja kuulatasid, kuidas pimeduses loksuvad lained limpsisid kaldavees lebavaid valgeid kivirahne. Pumbamaja poolt tuli laperdades esimene ööliblikas. See lendas peaaegu kogemata Lucy põse vastu ja ehmatas neid mõlemaid. Naine puudutas liblikat käega ja sättis end ühele valgeks värvitud küünele. Kui Lucy tegi sõrmega kerge nipsu, tõusis liblikas lendu ja suundus taas naise näo poole. Teine ja kolmas ööliblikas tulid mõned sekundid hiljem ning varsti nende järel järgmised, kuni naise lühikeste

I Eessõna Olen ajaloolane. Kõlaks justkui elukutse, aga tegelikult on see diagnoos. Põhiliseks sümptomiks on haiglane huvi möödaniku suhtes, mis väljendub kogumismaaniana, suulise pärimuse eelistamisena kõigi muude jututeemade asemel või soovina veeta suurem osa oma elust kolletanud makulatuuris tuhnides. Kuus aastat tagasi sattusin juhuse tahtel Vana-Kuustesse põhikooli ajalooõpetajaks. Tegemist on Tartumaa ainsa mõisakooliga. Iseenesestmõistetavalt hakkasin ka kohalikku ajalootausta uurima ja olin peagi pahviks löödud. Oleks ma vaid varem teadnud, et see suvaline punkt Reola-Põlva maanteel