„Surnud on igavesti tore olla,” ütles poiss karvasele kaisukarule, keda ta endaga igale poole kaasa lohistas. Tegelikult olid sellised mänguasjad küll temast kõvasti noorematele mõeldud, kuid ta ei hoolinud sellest sugugi. Ta oli ju surnud.
Karu noogutas tummalt ning üritas poisiga sammu pidada. Koos rühkisid nad läbi kummituslikult tühja linna ning otsisid kohta, kus järgmine öö mööda saata. Seni polnud neile veel midagi sobiliku ette sattunud.
„Keegi ei käsi, keegi ei keela. Sa võid teha kõike, mida süda ainult lustib. Surnud on ikka kõvasti parem olla kui elus!” oli poiss veendunud. Karu vaikis endiselt, mustad nööpsilmad pisut nukralt kaugusesse vaatamas. Poiss raputas teda natuke nördinult, kuid sellest polnud mingit kasu. Karu suu püsis kindlalt lukus.
„Vestluskaaslasena pole sinust küll suuremat tolku,” lausus poiss pisut pettunult ning tõstis tempot, kuigi tal polnud kuhugi kiiret. Hilises pärastlõunavaikuses kõlasid tema tihedad sammud kuidagi eriti närviliselt ja üksikut. „Võib-olla peaksin ma su hoopis kuhugi maha jätma?“
Karu ei laskunud end poisi ähvardusest segada ning püsis tal endiselt tihedalt kannul. Ta teadis, et poiss poleks teda iial hüljanud, sest kaisuloom oli ainus asi, mis teda möödunud eluga sidus. Kõik muu oli ta sunnitud olnud maha jätma.
Poiss oli surnud umbes nädal aega tagasi. Või natuke rohkem. Päris kindel ta selles muidugi enam ei olnud, sest tal oli päevade lugemine juba paaril korral sassi läinud ning oli pidanud uuesti otsast peale hakkama. Lõpuks oli ta igasugusest ajaarvestamisest üldse loobunud. Ta oli ju surnud.
See oli juhtunud öösel, une pealt ning järgmisel hommikul ärgates ei mäletanud ta sellest midagi. Surm oli saabunud kiirelt ja valutult, ilma igasuguste probleemideta ning poiss pidi tahtmatult imestama, miks selle ümber üldse nii palju kära tehti, kui tegelikult polnudki see eriti hull. Lihtsalt teistsugune.
Poiss mäletas vanaisa, kes oli oma viimased aastad nende juures veetnud. Ta oli väga vana, igati krimpsus ja kortsus ning raskelt haige. Enamuse ajast oli ta veetnud voodis, ühendatuna mingisuguste masinate külge, võimetu iseseisvana isegi liikuma, kuid ometi polnud ta lahti lasknud. Ta oli hoidnud oma maisest olemisest kümne küünega kinni ning keeldunud edasi minemast. Isa arvas, et selles oli süüdi hirm. Vanaisa oli elanud nii kaua, et julgenud enam surra. Poisil seda häda igatahes ei olnud.
Ta oli lamanud voodis tohutu tekikuhja all, kuid sellest hoolimata oli tal ikka veel väga külm olnud. Ema ja isa seisid murelike nägudega tema kõrval ning jälgisid abitult, kuidas arst tema kallal vilunult oma asjatoimetusi toimetas. Ema silmades olid pisarad ning ta nuuksus vaikselt. Isa oli tavapäraselt vaikne, kuid tema kramplikust olekust võis aimata, et ka tema oli tugevalt närvis. Ainult poiss oli olnud täiesti rahulik.
Viimaks pakkis doktorihärra asjad ära ning ajas end sirgu. Mornilt raputas ta oma halliseguse juuksepahmakaga pead, mille peale ema lahinal nutma puhkes. Ka isal oli tükk tegemist, et enesevalitsemist mitte kaotada, sest see poleks temasugusele tõsisele mehele sobilik olnud. Ilmselgelt olid nad mingit muud vastust oodanud.
Nad jätsid poisi asemele lebama ning suundusid teise tuppa. Läbi paokil ukse kuulis ta, kuidas arst kiiresti olukorra tõsidust tema vanematele selgitada püüdis. Ta polnud küll kõigist doktorihärra sõnadest päris täpselt aru saanud, sest need olid olnud pikad ja lohisevad, temasuguse varateismelise jaoks veel täiesti võõrad, kuid põhiline oli siiski temani jõudnud. Paranemine igatahes polnud enam sugugi kindel.
Esialgu ema ja isa ei uskunud arsti. Nad sõimasid ja süüdistasid teda saamatuses ja ebaprofessionaalsuses, kuid doktorihärra jäi sellest hoolimata endale kindlaks ning ei muutnud oma meelt. Ta ei saanudki seda teha, sest see oli tõde.
Taibates lõpuks, et igasugune ähvardamine ja süüdistamine neid ei aita, otsustasid poisi vanemad taktikat muuta ning üritasid härdate palvetega arsti meelt muuta. Kahjuks ei andnud ka see mingit tulemust, sest doktorihärra oli teinud poisi heaks kõik, mis tema võimu sees oli olnud. Enam ei jäänud neil midagi muud üle, kui imele loota, aga need juhtusid alati kuskil mujal ja kellegi teisega.
Arst rääkis nendega veel viivu õrnalt ning valmistus lahkuma, sest tal oli veel patsiente, keda ta pidi külastama. Tema jutust võis aru saada, et poissi tabanud tõbi polnud sugugi üksikjuhtum. Haigeid tuli päev päevalt üha juurde ning enamus nende hulgast ei pidanud isegi nii kaua vastu. Sellest hoolimata oli tema kohus neid aidata. Poisi vanematel polnud teistest sooja ega külma, kuid doktorihärrat nad kinni hoida ka ei saanud. Nad jäid oma mure ja valuga kahekesi.
Poiss kuulas jõuetult ema ja isa sosinaid, mis olid kannatustest pungil, võimetuna neid kuidagi leevendama. Tal oli lõpmatult kahju, et ta oli oma vanematele nii palju valu ja vaeva põhjustanud. Ta oleks tahtnud neid lohutada, öelda neile, et kõik saab varsti jälle korda ning pisarateks pole tegelikult mingit põhjust, kuid ei olnud suutnud seda teha. Ta oli väga-väga väsinud olnud ning alistunult unne vajunud.
Mõne aja pärast uuesti silmi avades tundis ta end juba märksa paremini. Kadunud olid väsimus, palavik, külmavärinad. Ta oli küll endiselt väga nõrk, kuid iga mööduv hetk tegi teda järjest tugevamaks. Meeletu rõõmuga ajas ta end oma läbihigistatud asemelt üles ning tormas toast välja, et tervele maailmale rõõmusõnumit oma paranemisest kuulutada.
Majas oli harjumatult vaikne ning ühest tühjast toast teise tühja tuppa kõndides hakkas tema hea tuju järk-järgult haihtuma. Ta ei saanud päris täpselt aru, mis seal valesti oli ning see hirmutas teda natuke. Kõheldes jäi ta lõpuks oma vanemate magamistoa ukse ette seisma.
Mitu korda tulemusteta koputanud, otsustas poiss viimaks sisse astuda. Akende ette tõmmatud ruloode vahelt immitses ruumi valgust, mida polnud küll palju, kuid ometi piisavalt. Vanemad lamasid oma suures voodis, näod liikumatud ning kehad jäigad. Ema pea isa rinnale toetatud ning isa üks käsi ümber tema, teises kõlkumas püstol.
Relv ei olnud päris, oli poiss järeldanud automaatselt, kuigi eemalt nägi see välja üsna ehtne. Lihtsalt ei saanud olla. Mingi muu variant ei tulnud kõne allagi ning sellepärast ei hakanudki ta ka endalt küsima, miks oli isa tema mänguasja endaga voodisse tarinud, sest vastus poleks talle kindlasti meeldinud.
Poiss hüüdis vaikselt vanemaid, kuid ei saanud mingit vastust. Ta tõstis häält, peaaegu röökis, kuid ka see ei avaldanud soovitud tulemust. Isa ja ema püsisid endiselt liikumatult oma asemel, justkui poleks poissi üldse olemas olnudki.
Meeleheites ja segaduses, riskides täiskasvanute valdusesse tungimise eest tõsiselt õiendada saada, liikus poiss tasakesi edasi. Tema pehmed sammud sahisesid karvasel vaibal, mis voodi ees põrandat kattis. Järsku libastus ta suurel kleepuval pruunil plekil, mida seal poleks tohtinud olla. Üllatunult silmitses ta seda ning raputas kahtlevalt pead.
Ükskord, kui ta oli olnud kõvasti väiksem, oli ta õuest mängimast tulnud ning täiesti juhuslikult avastanud, et vanemate toa uks oli kergelt praokile unustatud. Uudishimuliku poisina oli ta loomulikult seda kohe ära kasutanud ning tavaliselt tema eest suletud ruumi uurima asunud. Ema ja isa leidsid ta sellelt samalt vaibalt, kuhu ta oma poriste riietega magama oli vajunud. Nende rõõm ei olnud just ülemäära suur olnud ning edaspidi oli tal täiskasvanute ruumidesse sisenemine igasugusel ettekäändel rangelt ära keelatud. Enam see tõenäoliselt ei kehtinud, sest nad ei teinud temast üldse välja.
Teki alt välja rippuvast külmast käest kinni haarates tabas poissi viimaks teadmine, mis juhtunud oli. Ilmselgelt oli ta vahepeal ära surnud. Sellepärast ei pannud nad teda ka tähele, sest nad lihtsalt ei näinud teda. Ta oli telekast kunagi vaadanud mingisugust filmi, kus peategelasega just selline asi oli juhtunud. Mees oli ära surnud ning keegi ei märganud teda enam, kuigi ta oli koguaeg seal olemas. Poiss oli kindel, et samasugune asi oli juhtunud ka temaga. Alternatiive ei soostunud ta kaaluma, sest need ei sobinud talle.
Kurvalt jättis ta ema ja isa rahulikult edasi magama ning suundus tagasi oma tuppa. Ta oli surnud. Millegipärast ei tundunudki see mõte talle enam nii väga hirmutav. Ta oli surnud ning tal oli kõht tühi.
Ta haaras oma kaisukarul, mis vanemad haiguse ajal kuskilt mänguasjadekastist tema lohutamiseks välja olid kaevanud, käpast kinni ning koos siirdusid nad endale midagi hamba alla otsima. Sellest oli nüüd juba nädal või rohkem möödas.
„Mis sa arvad,” pöördus poiss karu poole, mõtlik ilme juba päevi pesemist vajaval näol. „kui lõpetaksime tänaseks ning poeksime põhku?”
Karu andis talle oma vaikiva nõusoleku, nagu ta seda alati oli teinud.
Surnud oli küll igavesti tore olla, kuid sellel olid ka omad miinused, mille hulgast esimene oli kindlasti üksindus. Kahjuks polnud see peamine.
***
Väikeses pimedas kambris oli võrdlemisi jahe ning poiss mähkis endale paar päeva tagasi ühest majast, kus ta oli peatunud, leitud teki tihedamalt ümber. Tal oli hea meel, et ta oli surnud kevadel mitte talvel, sest vastasel juhul poleks ta kindlasti nii kaua vastu pidanud. Palavust oli ikka märksa lihtsam taluda kui lõikavat külma. Selles polnud mingit kahtlust.
Peale vanemate toast lahkumist oli poiss siirdunud otse kööki, et endale midagi söödavat otsida. Ta võis ju surnud olla, kuid see ei teinud teda vähem näljaseks. Tema kõht korises pidevalt ning tal oli selline tunne, nagu oleks ta juba päevi söömata olnud.
Külmkapist ei leidnud ta midagi endale hamba alla. Elekter oli vahepeal ilmselt ära olnud ning kogu söögikraam, mille säilitamine nõudis toatemperatuurist natuke jahedamat õhku, oli selle tõttu riknenud. Riiulinurgas konutavate konservidega aga ei osanud ta midagi peale hakata, sest ei teadnud, kuidas neid avada tuleb. Varem oli selliste asjadega isa või ema tegelenud.
Järgmiseks oli ta ette võtnud köögikapid ning peale mõningast tuhnimist olid tema pingutused viimaks ka vilja kandnud. Kaks kinnist karpi maisihelbeid, mis tavaliselt olid olnud tema hommikute lahutamatu osa, polnud sugugi paha tulemus. Isukalt oli ta nende kallale asunud ning oma suureks pettumuseks peale paari suutäit avastanud, et ilma piimata pole need tegelikult eriti midagi väärt. Saepurukuivad maisihelbed kõlbasid võib olla mingisugustele närilistele. Tema oli inimene ning vajas piima, mida polnud aga kahjuks kuskilt võtta, sest voolukatkestus oli oma töö teinud. Pahuralt jätkas poiss oma otsinguid.
Saanud kappidega ühele poole, võis ta viimaks enesega rahulolevalt maha istuda ning saagi kallale asuda. Põhjalik tuulamine oli lagedale toonud muljetavaldava varu maiustusi, mille olemasolust poisil aimugi polnud. Nende perekonnas eriti magusat ei söödud, sest see oli tervisele kahjulik, rikkus hambaid ning ei lasknud ka magada. Vähemalt seda oli tema isa ja ema väitnud, kui ta nende käest jälle kommi oli nurunud. Ilmselgelt polnud nad temaga päris ausad olnud.
Poiss silmitses mõtlikult enda ette kuhjatud maiustuste hunnikut, teadmata päris täpselt, mida sellega peale hakata. Tal oli selge sõnaga ilma loata magusa tarbimine ära keelatud ning elusana oleks ta sellest ka kinni pidanud, kuid ta oli ju surnud. Sügavalt ohates jõudis poiss otsusele.
Ta võttis okolaaditahvli kätte, rebis sellelt paberi ümbert ära ning haukas paraja ampsu. Magus maitse levis suus ning tema enesetunne paranes veidike, kuid mingi seletamatu raskus jäi endiselt südamesse püsima. Ta jõudis järeldusele, et ilma vahelejäämise ohuta pole maiustamine sugugi lõbus.
Ta haukas igaks juhuks veel ühe tüki okolaadi ning ajas end püsti. Aknast paistis ilus sinine taevas, mõjudes igati kutsuvalt. Poiss küll ei tahtnud kodust lahkuda, kuid ta andis endale aru, et igavesti ta ka sinna jääda ei saa. See koht seal oli elavatele, mitte temasugustele väikestele surnud poistele. Vanaisa oli peale oma viimast hingetõmmet edasi liikunud ning sama pidi tegema ka tema.
Ta toppis ülejäänud magusa oma pidaamapükste taskutesse ning haaras enne korterist väljumist esiku nagist oma jope. Isa oli korduvalt rõhutanud, et kevadine ilm võib salakaval olla ning mõistlik oli selleks valmis olla. Riideid oli võimalik õues alati vähemaks võtta, juurde panna enamasti mitte. Selles suhtes oli tal loomulikult õigus olnud. Poisil oli kahju, et ta polnud isa nõuandeid oma eluajal rohkem ei kuulanud, sest nendest oleks tal ka praegu kindlasti kõvasti abi olnud. Sinna ei saanud ta kahjuks enam midagi parata. Ta oli ju surnud.
Vaikse klõpsatuse saatel vajus uks tema selja taga lukku. Ehmunult oli ta käeotsas kõlkuvale kaisukarule otsa vaadanud ning seejärel rahunenud. Vanemad hoidsid ühte varuvõtit alati aias ühe kivi all. Karu andis talle peaga vaevumärgatavalt märku ning koos siirdusid nad läbi kõleda trepikoja välja tänavale.
Esmalt oli surnutemaailma vaikus ning tühjus talle lummavalt mõjunud. Polnud mingit kära ega müra, kõik oli püsivas tardumuses. Ta võis minna kuhu iganes ta tahtis ja teha mida iganes tahtis. Keegi ei tulnud tema käest küsima, miks ta seal ihuüksinda tolgendab, sest kedagi ei huvitanud see. Tal oli lõbusam kui kunagi varem ning aeg möödus esialgu lausa lennates.
Ta jooksis ja turnis kõikjal, kus tal see varem lubatud ei olnud. Tänaval, sõiduteel, autode all ja peal, poodides ja kohvikutes, võõraste inimeste kodudes ning sööklates, büroodes ja kontorites, töökodades ja tehastes. See oli ikka hiilgama vahva.
Alles siis, kui õhtu juba saabumas oli ning päike tasapisi silmapiiri taha vajuma hakkas, jõudis poisile lõpuks kohale, et ta oli eksinud ning ei osanud enam tagasi koju minna. Ema oli teda korduvalt hoiatanud, et selline asi võib juhtuda, kui ta luba küsimata ja ilma saatjata linnapeale hulkuma läheb, kuid loomulikult polnud poiss teda uskunud. Ta oli nii kindel olnud, et tema tuleb endaga suurepäraselt toime ning nüüd oli tulemus käes.
Vaikselt tihkudes vajus poiss külmale asfaldile ning karu võttis truult oma koha tema kõrval sisse. Poiss oli talle selle eest tänulik. Päeva jooksul taevasse kerinud pilvedest hakkas tibutama jahedat vihma.
„Me peaksime vist varju otsima,” oli ta külmavärinaid alla surudes oma kaaslasele öelnud, seejärel ootamatult püsti karanud ning jooksu pistnud. Karul oli olnud ikka tükk tegemist, et tal kannul püsida, kuid poiss ei aeglustanud sammu. Ta jooksis nii kuidas jalad võtsid, trotsides tuult ja vihma, hüpates üle väikeste lompide ja pragunenud teekattes sängi leidnud ojade, kuni jõudis esimese majani, mille praokile unustatud uks mõjus talle kohe kuidagi eriti kutsuvalt.
Poiss ei pidanud aru kaua. Ta oli läbimärg ning tal oli külm. Ta tahtis järsku tema vastu pööranud ilma eest ainult varju. Kodutee võis ta ka kunagi hiljem üles otsida. See ei kadunud ju kuhugi.
Ta lükkas ukse pärani lahti ning leidis end kesiselt sisustatud toast, mille kõrval mõjus isegi tema tagasihoidlik korter uhke häärberina. Poisi jaoks ei omanud see muidugi erilist tähtsust. Tema vanemad polnud kunagi eriti heal järjel olnud ning see vähene luksus, mida nad endale lubada said, ei muutnud teda teiste vähem õnnelike vastu üleolevaks. See oli talle juba varakult selgeks tehtud.
Ta sulges enda järel ukse ning keris end nagiseval ja mitte just kõige puhtamal diivanil kerra, kraapides kõik käeulatuses olevad tekid endale peale. Karu puges talle kohe kaissu ning vähehaaval hakkas neil ka soe.
Poiss jagas pikast ning sündmusterohkest päevast allesjäänud magusa oma kaisuloomaga õiglaselt ära ning jäi peale oma osa põske pistmist kohe ka tukkuma. Vali kriipimine ning kobistamine äratasid ta õige pea üles. Õnneks oli ta ukse enne lukku keeranud ning keegi ei pääsenud tema juurde. Samas polnud tal võimalik ka põgeneda, kui selleks pidi vajadus tekkima.
Sagimine väljas aina tihenes.
Värisedes võttis poiss karul kõvemini ümbert kinni ning jäi ootama hommikut, mis oli alles mägede taga. Nad pidasid küll vastu, kuid midagi oli muutunud. Esimese päeva rõõm ja süütus olid igaveseks kadunud, alles oli jäänud vaid seletamatu hirm tundmatu ees, mis ei tahtnud enam kuhugi kaduda.
Poiss küll kinnitas endale ja karule, et surnud on endiselt täiesti tore olla, kuid tasapisi hakkas neil mõlemal usk sellesse kaduma. Vaatamata mõnele üksikule positiivsele küljele, oli surnud tegelikult ikka üsna paha olla.
Vaikides oli karu temaga päri.
***
„Me peame tugevad olema,” sosistas poiss vägisi peale tükkivaid pisaraid alla surudes karule, keda ta kõvasti süles hoidis, justkui kartes, et mänguloom tema juurest plehku võiks panna. Nende peidukoha ümber kostuma hakanud lohisevaid samme kuuldes ei pannud ta seda oma sõbrale ka pahaks. Tegelikult oleks ta ise ka parema meelega püsti karanud ja jooksu pistnud, kui poleks teadnud, et see neid ei päästa. Korra varem oli ta seda taktikat juba katsetanud ning selle ebaefektiivsuses kiiresti ka veendunud.
Elavatele temasugused surnud lihtsalt ei meeldinud ning nad olid valmis tegema ükskõik mida, et temast lahti saada. Poisil oli sellest tõsiselt kahju, sest tema ei tahtnud ju kellelegi halba. Ta püüdis oma tegelike tundeid varjata, tahtmata kaaslase tuju kuidagi rikkuda.
Karu loomulikult nägi ilma erilise vaevata tema kavatsustest läbi, kuid ei hakanud poissi selle eest hukka mõistma, sest see poleks viinud neid kuhugi. Nad tegid, mis vaja oli teha, et ellu jääda ning sellepärast otsustas karu ka edasi vaikida.
Ärevust tekitavad helid väljas tulid järjest lähemale ning peatusid viimaks täpselt tema varjupaiga ukse ees. Link lõgises ähvardavalt, kuid ei andnud järele, sest poiss oli selle ettenägelikult ära blokeerinud ning peale paari abitut üritust jäeti ta rahule.
Vaevaliselt lohisevad sammud eemaldasid jälle ning vaibusid siis sootuks. Poiss taipas alles nüüd, et oli kogu selle aja kramplikult hinge kinni hoidnud ning tõmbas ilmse kergendusega suure sõõmu värsket õhku kopsudesse. Sügaval oma sisemuses ta teadis, et poleks pidanud nii väga muretsema, sest oli enese varjamiseks pimeduses ringi uitavate elavate eest kõik mõeldava juba teinud, kuid ometi ei saanud ta sinna midagi parata. Surnud olemine nõudis temalt juba tõsist pingutust.
Esimesel õhtul, kui ta alles sai teadlikuks elavate olemasolust, oli ta teinud vea ning valinud endale ööbimiseks koha, mis oli kellelegi kunagi kuulunud. Tagasi koju pöördunud omanikule polnud see muidugi meeldinud ning ta oli kasutanud igat võimalust, et poissi sealt minema peletada.
Ta oli üritanud korduvalt lukustatud uksest läbi murda ja kitsast aknast sisse tungida, kuid haledalt läbi kukkunud ning lõpuks ainult tänaval märatsemisega piirdunud, meelitades sedasi kohale karjakaupa endasuguseid. Oli tõeline vedamine, et keegi nende seast osavam ei olnud, sest vastasel juhul poleks nad talle kindlasti halastanud.
Alles koidikul, vahetult enne päikesetõusu, oli möll õues vaibunud ning avanes poisil esimene võimalus sõba silmale saada, kuid ta ei kasutanud seda enam. Ta oli karuga üsna ruttu üksmeele jõudnud, et see pole puhkamiseks kõige parem paik ning sealt jalga lasknud.
Edaspidi olid nad pikemateks peatusteks valinud ainult selliseid kohti, mis kindlasti mitte kellelegi konkreetsele ei kuulunud ning kokkupuuted elavatega vähenesid kohe kõvasti, kuigi mõnel üksikul juhul tuli neid ikka ette. Käesolev öö kuulus ilmselt nende väheste kordade hulka.
„Me oleme pääsenud,” ütles poiss karule ning vajus väsinult külmale põrandale pikali. „Me peaksime nüüd puhkama!”
Karu ei leidnud vastu vaidlemiseks mingit põhjust ning võttis esimese valvekorra vabatahtlikult enda peale. Alles esimese valguse saabumisega vahetas poiss ta viimaks välja.
***
„Tasa nüüd!” ütles poiss karule, kes polnud sõnagi lausunud, ning tardus. Tähelepanelikult vaatas ta enda ümber ringi. Tänava lõpus asuva suure kaubanduskeskuse ukse juures oli mingisugune liikumine, kuid ta ei saanud päris täpselt aru, mis selle põhjuseks võis olla, sest vahemaa oli liiga suur. „Nägid sa seda?”
Karu vaikis nõusolevalt ning poiss otsustas asja lähemalt uurima minna. Ta teadis, et poleks tohtinud seda nii mõtlematult teha, kuid ei saanud sinna midagi parata. Ta oli tähele pannud, et elavad eelistasid üldiselt pimedat aega, päevavalguses neile eriti ringi liikuda ei meeldinud. Kindlasti võis sellel reeglil ka erandeid olla, kuid seni polnud ta ühtegi kohanud. Pealegi sai uudishimu temast võitu.
„Lähme siis!” sosistas poiss ärevalt, justkui kartes, et keegi võib neid pealt kuulata ning pistis järsku jooksu. Karu haaras tal käest ning ei lasknud enam lahti, taludes vapralt poisi pöörast tormamist, mis viis neid mööda vaikselt lagunema hakkavates majadest ning tolmunud autodest.
Viimase paari nädala jooksul olid nad kõmpinud läbi peaaegu terve linna, elades läbi seiklusi, mida kumbki ei osanud varem isegi oma kõige metsikumates unenägudes ette kujutada. Nad olid vabaks päästnud terve loomaaiatäie erinevaid koeri ja kasse, kes olid elavate ajameelsuse tõttu igale poole luku ja riivi taha jäänud. Purjetanud paadiga avalikus basseinis, võidelnud rüütitega muuseumis ning mänginud tankidega kohalikus sõjaväeosas.
Põhimõtteliselt olid nad teinud kõiksugu mõeldavaid ja mõeldamatuid asju, karmata kellelegi vahele jääda või kellegi käest riielda saada. Kohati see meeldis poisile, kohati mitte.
Ühest küljest nautis ta täiega seda vabadust, mis surnuks olemisega kaasas käis, teisalt jällegi vihkas üksindust, mis oli selle lahutamatu osa. Karu oli küll hea kaaslane ning ustav sõber, kuid ta ei suutnud asendada ema soojust ning isa turvalisust.
Loomulikult ei hakanud poiss seda oma kaisuloomale ütlema, sest kartis teda solvata või tema tundeid riivata. Nad olid selles jamas ikkagi koos ning pidid teatud määral teineteisega arvestama. Meeldis see neile või mitte.
Poiss peatus tänavanurgal ning uuris tähelepanelikult tema vastas teisel pool laia sõiduteed asuvat kaubanduskeskust. Oma peegelklaasist pindade ning betoonkonstruktsiooniga jättis see väga võõra ja vaenuliku mulje, kuid ta ei leidunud selle juures midagi kahtlustäratavat. Kaubanduskeskus nagu kaubanduskeskus ikka.
Igaks juhuks tegi poiss paar tiiru ümber hoone, kuid ei saanud raasugi targemaks.
„Võib-olla kujutasin ma seda ainult endale ette?” ütles ta karule, kes suurest ruttamisest vaikides hinge tõmbas. Poiss seda muidugi ei teinud märkama. „Ilmselt on sul õigus, me peame järgi vaatama!”
***
Enamasti üritas poiss igasuguseid mitmekordseid hooneid vältida, sest need olid liiga suured ning täis soppe ja nurgataguseid, kuhu oli võimalik end ilma erilise vaevata ära peita. Loomulikult polnud sellist asja veel juhtunud, kuid iial ei võinud ju teada. Elavad tema ringi uitamisse just kõige paremini ei suhtunud.
Ka oma varusid eelistas poiss sellepärast täiendada väikestes poodides, söögikohtades või tanklates, kus ta kindlalt teadis, et tema on keskkonna peremees, mitte vastupidi. Karu oli muidugi temaga alati päri.
Hetkel polnud neil kahjuks erilist valikut.
Nad kõndisid mööda hämarat koridori ning silmitsesid segipekstud vitriine ja rüüstatud vaateaknaid. Ta oli seal kunagi ammu koos emaga käinud. Ta mäletas selgelt selle kaubanduskeskuse ilu ja hiilgust, millest enam polnud praktiliselt midagi säilinud. Ta ei tundunud selle pärast erilist kurbust, sest ta oli ju surnud. Vähemalt ta ise arvas nii, kuigi enam ta selles päris kindel ei olnud. Ta ei osanud oma olukorrale, milles ta viibis, teistsugust nime anda. Tal oli lihtsam mõelda, et tema on surnud ja kõik teised elus, kui tema on elus ja kõik teised…
Kuskilt kõrgemalt kostus puruneva klaasi klirinat.
„Kuulsid sa seda?” küsis ta karu käest. Plüülooma nööpidest silmad olid suured kui tõllarattad ning täis imestust. Poisile sellest igatahes piisas.
Ta haaras karul tugevamini käpast kinni ning koos võtsid nad suuna kaubanduskeskuse pimedatesse sügavustesse, kus lõhnas mädanenud toiduainete ning kaose järele. Poiss lootis, et nende seal viibimine pole elavate tähelepanu äratanud, sest ta kartis nendega võõras kohas kokku juhtuda. Muud hirmu tal põhimõtteliselt ei olnud. Või ei tahtnud ta seda endale tunnistada?
Nad leidsid ammu seiskunud eskalaatorid ning rajasid mööda risustatuid astmeid endale teed üles, tagasi tahma ning tolmu alla mattunud katuseakendest vaevu läbi tungiva valguse kätte. Poisile meenus veel üks põhjus, miks talle suured kaubanduskeskused ei meeldinud. Seal kadus igasugune ajataju.
Isa oli kunagi rääkinud, et enamus kaubanduskeskuseid ongi sedasi kavandatud. Inimene läheb sisse ning unustab end sinna ära. Antud hetkel omandas see teadmine poisi jaoks täiesti uue tähenduse, sest pimeda peale ei tahtnud ta mitte mingil juhul jääda, kuid võib-olla polnud tal teist valikut.
Ka teine korrus ei paljastanud neile midagi märkimisväärset ning nad olid sunnitud järgmisele, hoone viimasele, ronima. Poiss teadis, et kui nüüd midagi all juhtub, siis on ta igavesti seal üleval lõksus. Surnud või mitte, kuid igavik oli ikka väga pikk aeg. Ainult karu vaikiv enesekindlus andis talle edasi liikumiseks piisavalt julgust.
Ootamatult astus keegi nende tee peale ette. Poiss jõudis märgata vaid sassis juuksepahmakat ning kriimulisi silmi. Kõrvulukustav karjatus libises üle tema pragunenud huulte, karu pudenes räpasele põrandale ning jalad läksid justkui iseenesest liikvele. Ta isegi ei hoolinud eriti, mis suunas nad teda kandsid.
Mõne hetke pärast avastas poiss end tupikust, kust polnud teist pääsu peale tagasi pööramise. Selja tagant aga kostusid kellegi kindlad sammud.
Kohtumõistmise tund oli saabunud.
***
„Oota,” ütles keegi heledal häälel ning haaras poisil õlast. „Püsi nüüd natukenegi paigal!”
Poiss ei teinud võõra sõnu kuulmagi ning rabeles end vabaks. Ta astus paar kiiret sammu edasi ning oli seejärel sunnitud peatuma. Kogu selle arutu tormamise tulemusena oli ta sattunud lõksu, millest ta ei leidnud enam väljapääsu.
Vihaselt pöördus ta pöördus ta ümber ning tõstis oma väikesed rusikad, olles valmis ohule julgelt vastu astuma. Tema ees seisev teismeline tüdruk puhkes sellepeale südamest naerma, paljastades oma säravvalged hambad.
„Sa ajad mulle kohe hirmu nahka,” ütles tüdruk pisaraid tagasi hoides ning ulatas talle midagi. Poiss nägi, et see oli tema karu. „Sa vist pillasid selle enne maha?”
„Aitäh,” ütles poiss ning võttis kõhklevalt oma lemmiklooma tüdruku käest ära. „Kes sa oled?”
„Janne,” tutvustas tüdruk ennast. Ta oli lühikest kasvu, pisut täidlane ning jättis endast täiesti normaalse mulje.
Poiss põrnitses viivu teda kahtlustavalt ning küsis: „Kas sa oled ka surnud?”
„Vaevalt küll,” kortsutas tüdruk natuke murelikult kulmu. „Ma olen sama elus kui sina!”
Poiss raputas trotslikult pead, kuigi teadis, et tüdrukul on õigus. Tegelikult oli ta seda kogu aeg aimanud, kuid kartnud endale tunnistada. Nüüd ei jäänud talle enam midagi muud üle. Tema oli elus ning kõik teised surnud.
Määrdunudvalge kasukaga karu pidi temaga tahtmatult nõustuma ning omamoodi oli see isegi natuke rahustav, sest surnud polnud sugugi tore olla. Elada oli kõvasti parem.
„Tule nüüd, ma tahan sulle midagi näidata,“ ütles tüdruk ning võttis poisil käes kinni. Koos siirdusid nad tuldud teed tagasi.
Karu vajus määrdunud põrandale ning jäi poisile ja tüdrukule vaikides järele vaatama.