[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"2","attributes":{"alt":"","class":"media-image","height":"249","style":"width: 180px; height: 249px; margin: 10px 20px; float: left; ","typeof":"foaf:Image","width":"180"}}]]Kalle Kure essee ilmus esimest korda klassikaliste õudus- ja põnevusjuttude antoloogias “Kinnimüüritud tuba“ (Tallinn: Ilo, 2009) ja taasavaldatakse autori loal.
Lahtisi lehti ühest päevikust
HÄRRA N.
Millegipärast on alati ebameeldiv tunne, kui majaomanik härra N. koridoris vastu tuleb. Ta näeb välja kollakas nagu vahakuju. Madal laup, suured silmad, kulmud peaaegu kokku kasvanud, suud varjav habe. On tunne, nagu tahaks ta midagi, mida sa ei oska aimatagi ning mis on võimatu. Või et oled talle võlgu. Muidugi teen ma talle ülekohut, sest kehakuju ja nägu ei saa keegi ise valida. Seepärast katsun temaga ikka vestelda, ehkki teemad, mille ta valib, on eriskummalised. Tavaliselt naabrid sellistel teemadel ei räägi.
Ma olen tähele pannud, et teda võõrastavad ka teised majaelanikud. Võõrastamine paistab välja igas ütlemises, toonis. Osa inimesi paneb pahaks, et mees ei lase kunagi kedagi maja sellesse tiiba, kus ta ise elab. Elektrikontrollidele pidi ta esitama näidiku foto, millel voolutarbimise seis näha. Kuidas ta nii saab, ei tea. Arvatavasti kellegi loodud anekdoot. Vahel ta vist remondib midagi, kopsib, vahel vingub saag või lihvija. Teeb ise kõik ära – tänapäeval? Ja siis on jälle aastaid täielik vaikus: majaomaniku tiivast ei kosta kippu ega kõppu. Kuni käib raudukse kõmmdi! Ja seal ta tulebki! Aga mis toimub maja maa-aluses osas, kus asetsevad tema kelder ja garaa¸, seda ei tea keegi.
Kõrvalkorteri naaber käratas ükskord, et küllap härra N. on mingi sala või küüditaja. Ja härra N. küsis täna minu suureks üllatuseks, kuidas ma suhtun küüditamisse. Nii küsiski. “Kuidas teie suhtute küüditamisse?”... Niisama, jutuajamise sees, ajalehest loetud uudiste vahel. Nagu siin oleks midagi “suhtuda”! Nagu see oleks üldse mingi koridorivestluse teema. Ma ei vastanud muud, kui et sellised asjad on väga intiimsed, ja tulin ära. Õieti ei saa ma aru, miks ma seda siia päevikusse kirjutan. Nagu oleks see midagi olulist. Kas majaomanik on mulle nii tähtis? Miks pean ma elama majas, kus mul on kogu aeg mingi ebakindlusetunne ja pinge?
HETK
See oli ammu. Seisin üksipäini kauni jõe kaldal. Ahja kandis oli möödunud mu väikelapseiga.
Kõik oli nii pühalik, vaikne ja rahulik. Kusagil häälitsesid linnud.
Äkki riivas silm sissekraabitud sõnu puhtal liivakivipaljandil.
Püsis ilus ilm, ainult pühalikkus sai rikutud. Andsin endale aru, et sissekraabitud sõnad olid kirillitsas.
Päike paistis pehmelt. Kedagi ei olnud läheduses. Seal kohas käidi tollal harva. Äkki hakkas õudne.
Ei tea, miks.
Oli okupatsiooniaeg.
Tol hetkel ei mõelnud ma otseselt sellele, et minu sugulased olid küüditatud olnud ja et meiegi lävel olid öösel seisnud mundrites mehed: tumedad siluetid hämaras. See asi oli möödas, minevik. Need, kes ellu jäid, olid tagasi.
Ma pole kartliku loomuga.
Ei saa öelda, et mul oleks olnud hirm, aga oli õudne.
Õhus oli ootus.
Läbi latvade libises tuulehoog.
Korraga hakkas kukkuma kägu.
OOTUS
Meie sisemuse intiimsetes salasügavikes elab ootus. Ootus peab olema inimese põhiseisundeid, midagi, mis on seotud päris algsega. Tahan säilida...! Ja ootus peab olema seotud ka inimese põhivajadustega, ikka algusest. Vajan turvalisust...! Need kuulmatuid sosinaid kiirgab igaüks. Ootuse tekitavad tundmatus ja teadmatus.
Õigupoolest tekitab selle küll iga küsitav asi. Kõigile nähtavalt paistvast sõbrast Päikesestki ei või ju ette teada, kuidas ta hakkab käituma. Rääkimata ootusest, mille tekitab kinnimüüritud uks. Või tühi väli – just sellepärast, et seal ei ole midagi. Ootuse tekitab isegi valem, millest aimub, et mõni elementaarosakene võib käituda ettearvamatult. Nagu kirjutas mulle A.: maailm, millest end ühel päeval leiame, on tundmatu, teadmatu.
Ootus on kajalood, mingi varjundi ja värviga sisehoiak, mis on suunatud sinna, kus miski mind eluliselt huvitab. Ootus ei ole aga siiski üheplaaniline, muidugi puudutab see mingi üksikhetke sündmusi, kui need mind näiteks ohustavad,
aga sama palju puudutab see ka maailma käekäiku igal hetkel.
Ma ei saa olla maailmas lõpuni kindel. Kui mulle iseendast tuntud asjas on siiski minu jaoks palju teadmatut, tunnen end igal juhul veidi ebakindlalt – piiratu, suutmatu või abituna. Mul võib hakata hirm. Kui aga asi on päris tundmatu, siis on küsimus selles, et ma ei saa olla, mul on vaev olla maailmas, mis on arusaamatu ning “käib mul üle mõistuse”. Siit ilmub õudus.
HIRM
Tavakõnes on hirm ja õudus peaaegu sünonüümid. Ja vaevalt nende kahe vahel ongi ületamatut müüri. Milline ilmekas kinnisväljend: “hirmu ja õuduse jutud”! Selles võib näha nii õuduse ja hirmu ühtesidumist kui ka nende eristamist. (Siinkohal trügib pähe mõte, et tuleks need kaks eristada kahest teisest lähedase tähendusega sõnast. Need on pelgus ja kartus. Minu meelest on hirm ja õudus seotud eeskätt neid tekitanud nähtuste omaduste kajastusega inimeses, näiteks pelgus ja kartus aga pigem inimese isikuomadustega, nii nagu need talle loomu poolest antud on: ettevaatlikkuse või argusega. Ollakse pelglik, ollakse kartlik. Öelda aga, et keegi on loomu poolest hirmunud või tunneb loomu poolest õudust, tundub imelik. Muidugi on keel siiski paindlikum kui nende näidete põhjal paista võib.)
Hirmuks kipun nimetama algset ehmatust, siin räägib kaasa inimese looduslik päritolu. Hakkan näiteks värisema. Hundiga silmitsi seistes loen sekundeid, ma ei jõua midagi ette võtta ja ma ei tea ka, mida teha. See on võimatus, suutmatus, tehtamatus, mis minult jõu viib, sellal kui mu süda taob. Iseendast saab ju värina, selle vahetu psühhofüsioloogilise reageeringu tekkepõhjusi enamasti mõistuslikult seletada või põhimõtteliselt mõista. Põhjus, miks ma hundi ees hirmu tunnen (kui mulle on selge, et loom on tõesti hunt), on seotud silmnähtavate või selgelt välja joonistuvate ohtudega. Seletatavad on ka mu ootuse taustal seisvad probleemid, nagu näiteks küsimus, miks kiskjad murravad kabjalisi. Kuid ma olen seejuures ikkagi teadmatuses. On siiski võimatu teada, mida loom teeb.
Hirm tekib ilmselt siis eeskätt teadmatusest, kui võin asja suhtes teatud määral kindel olla, kuid mitte täielikult. Siiski ei tekita hirmu igasugune teadmatus, näiteks see, et ma ei saa aru teaduskeelest, ei tunne imelikku uudset kodumasinat või ei tea, kus asub Tulemaa. Mu hirmuga seotud teadmatus ei ole ka niisugune, et esikohale asuks kujutlus näiteks kogu maailma kokkuvarisemisest. Pigem koondub kogu mu tähelepanu iseendale. Asi, mis põhjustab hirmu, et ma üksikinimesena võin hukkuda, ohustab mind otseselt, nii et pean enda päästmiseks või aitamiseks midagi ette võtma – ainult mul ei ole kindlust, et minu valik mind aitab. Hirmu puhul kujuneb keskseks teadmatus kui minu (tunnetuslik, praktiline, aktuaalne) probleem, mitte asi ise, mitte tundmatus kui selline. Minu meelest on õudusega teisiti.
ÕUDUS
Meie maja lähedal on ristmik. Ühel aastal toimus sealt veidi edasi väga palju tagant otsasõite, kõik ühes ja samas kohas, nagu oleks see mingi neetud paik. Kas see on tõesti liikluseks raske teelõik, kus võib surma saada või on lihtsalt liikluskultuur kehv? Ei oska öelda. Statistikast suhtumiste kirjeldamiseks ei piisa. Üks mu naaber keerab meie maja juurde mitte magistraalteelt, mille ääres maja asub, vaid kõrvaltänavalt, väikesest majadevahelisest praost. Ma küsisin ükskord, miks ta nii veidra ringi teeb. Ta vastas ükskõikset ilmet ette manades, et “ei taha sealtkaudu sõita”. Aga naine lobises välja, et mees ei taha “sealtkaudu” sõita sellepärast, et ristmiku lähedal on “õudne koht”.
Ise nimetasin lapsepõlves taolisi asju: s e e. Õuduse puhul ei või ma teada, miks ilmub see, mis õudust tekitab, mida see tahab ning kuidas ja kus täpselt see tegutseb. Seda võidakse pidada maiselt salapäraseks või hoopiski üleloomulikuks. Õudust põhjustanud asi on niisugune, et tema nimetamine, kirjeldamine või seletamine on võimatu või siis võimalik ainult kaude: metafoorina, kujutlusena, oletusena, toonitades, et see on põhimõtteliselt arusaamatu – lahendamatu mõistatus. Ma ei pruugi teada sedagi, milles mõistatus seisneb. Samas, nagu võib järeldada õuduslugudest ja muust taolisest, võidakse pidada s e d a aktiivseks jõuks, võimuks või väeks, mis küünib üle üksikjuhtumi kitsaste piiride mõjutama kogu inimelu – sellest arusaamist, selle kulgu ja kestmise aluseid.
Et ei ole võimalik leida kindlustunnet suurendavat seletust, nagu hirmu allikate puhul, on kujunev ootushorisont mõneti teistsugune. Mõtlen: “See ei saa olla võimalik! Ma ei oska arvata, mida teha, ei mõista, mis see on, see ei mahu mulle pähe!” Mu enesetunnet määrab oluliselt arusaamatus, äratundmine, et asja ei olegi võimalik teada või seletada – ehk siis teadmatuse teadmine, võimatus. Keskseks tõuseb tundmatus kui maailm ise.
Ei saa olla! hüüatati juba Esimese maailmasõja õudse lõpp-pildi ees – kujunes välja selline sõjaõuduste mõiste, mis peitis endas küsimusi kogu uusaja maailma ja inimese olemuse kohta. Õudus paistab avanevat ka metafüüsika ja müstika suunas ning peidab endas eksistentsiaalseid küsimusi. Vahel on nimetatud neid asju “igavesteks probleemideks”... Inimene on ju kõrgelennuline oma unistustes jääda igavikku. Kui mitte muidu, siis oma probleemidega loodab ta sinna ikka jõuda.
SALADUS
Mõistatus inimese kohta, mille esitas sfinks vaesele teebalasele, on köömes, võrreldes jubetu mõistatuslikkusega, mis on omane maailmale. Maailma mõistatuslikkus on vältimatu ja välistamatu: mida enam on teadmist, seda suurem on ka kokkupuude teadmatusega ja tundmatusega. Maailma olemuse ja saatuse suhtes ei saa kindel olla. Ma võin aru saada, et subjektiivselt ei ole mul mingit reaalset alust õudust tunda, kuid tunnen ikkagi. Ebakindlus ei kao. Kas juhtub midagi või mitte, kannan endas alalist ohutunnet – kogu maailma suhtes. Ülekanne üksikult üldisele, kõigele on näha tuntud ütlusteski: “Elame – näeme”, “Ei või iial teada”, “Kes teab, mis tulevik toob.”
Kui järele mõelda, siis ei peida need ütlused endas midagi muud kui arusaamist, et kuhu ma ka ei läheks, on maailm ikka arusaamatu, mõistatuslik paik. Ehk nagu ka öeldakse: “võimatu” paik. Tundub ilmekas! Ja ega sellest paigast ole tõesti pääsu. Kuhu saakski pageda? Selle ainuvõimaliku või ainuvõimalikuks peetava paiga asukas peab tõdema, et on asju, mille kohta ei oska me muud arvata, kui et tegemist on millegi teispoolsega – ei ole fakti või kindlat tõde, üksnes arvamus, teooria, metafoor. Tundmatust selline arvamine ei kõrvalda, aga sisustab ruumi, kus ringlevad mõistatused, saladused ja võimatus.
Aga mis siis, kui “kõik on selge”, kõik on üksainus Fakt ja Tõde ja ei ole mingit muud fakti või tõde nende kõrval? Inimhingede insener Stalin oskas avaliku arvamuse taandada üksikuks vale jalga käivaks poisikeseks, kes valjuhääldajate lõugamise saatel tribüünide eest läbi marssivas rahvamassis ei suutnud oma häält kuuldavaks teha. Just valitseja alastust nägeva ja selle kohta midagi hüüdva poisikese sõnumi mahasalgamine oli see, mis andis piiramatu võimu täielikule saladusele. Piisas sellestki, et ei pidanud marsirütmist kinni, ja inimene jäi ainult nimemärgiks salajasse nimekirja. Kas saab hukka mõista inimesi (terveid rahvaid), kui nad ei suuda vägivallale vastu seista, aga minu jaoks on õudseks mõistatuseks see, et veriste kätega türanne ja vägivalda saab a r m a s t a d a...! Ah, tegelikult pole siin mingit mõistatust. Säärasel juhul on ju kindel, et tulevik ei ole tume ega ärev. Tuleb igaks juhuks armastada...
SULETUS
Mulle on alati jätnud sügava mulje lause “Ma ei oska arvata, mis mind ärevaks teeb, aga mul on õudne.” Oleksime nagu suletud tundmatusse! Mis kõik ei tekita tänapäeval pingelist ootust! Pangakrahhid, ökokriis, narkomaania, toiduainete ja ravimite koostis, looduskatastroofid, poliitika varjatud umbsõlmed, terrorismioht, kuritegevus ja permanentne sõjaolukord, uskumatud genotsiidid, kahtlus, kas Maad ei või tabada meteoor... Globaalmeedia tõttu “tean ma kõike”. Aga pingeallikate, teadmatusesaarekeste ja tundmatusekobarate olemasolu teadmine ei ole see teadmine, mida ma vajan. Ei või ju teada sedagi, kas naabripoiss, kes koridoris alati nii kenasti naeratades tervitab, ei ole koolitulistaja, kes tapab homme mu lapse.
Kujuneb sotsiaalne saladusruum. Kusagil plingib hoiatavalt signaalsilm: päris saladus, mille koore all peituvat keegi ei tea (rääkimata sellest, et pole ehk teada sedagi, mis saladus see on), võib kohe-kohe avalikuks saada. Ja ehkki mul ei ole otsest hirmu, on mul kuidagi õudne. Kui ma ei oska arvata, mis mind ärevaks teeb, siis on minus ärevus kogu maailma suhtes. Tekib seletamatult halb enesetunne, äng või alaline valvelolek, mille põhjus ei ole selge. “Ma ei tea, mis minuga on...” Hakkan kartma rohkemat, kui oleks karta... Oma osa mängib muidugi kultuur.
Kultuur on nagu käsn. Temasse akumuleerub küsimusi, kahtlusi, ootusi, teadmatuse äratundmist ja viiteid tundmatusele. Nii paistab õudus olevat pigem kultuuri kaudu nähtavaks saav üldine ärev ootushorisont kui konkreetne ajend või tõuge tegutsemiseks (enda päästmiseks) – ja ei oskagi ju midagi ette võtta, ainult oodata. Ootuses elatakse ka siis, kui seda endale ei tunnistata, see alla surutakse või seda endas ära ei tunta. Kui palju ka ei räägitaks positiivsest ellusuhtumisest, utoopilisest tulevikust ja inimliku läheduse rõõmust, saadavad ärevus, äng ja valvelolek inimese elu ikkagi.
“Elu on üksainus suur õudus.” “Maailm on hädaorg”. Võib-olla on vähem emotsionaalne ja tundub tasakaalukam öelda, et “maailm on tundmatu ja teadmatu.” Selle tõdemuse karmuse juures ei taju ma alistuja ohet ega hüsteeriku enesekesksust. Õudus on ärev ootus tundmatuse külje all ja kultuur kajastab seda, viljeleb ka õudustemaatikat. Siiski kätkeb kultuur, see inimese teisene olemine, endas püüet luua kooseluks Tundmatusega soodsamad tingimused. Ja siin olulist A. kirjast: “Võib ju olla nii, et just see "eksistentsiaalne" on esmane ja seda püütakse atribueerida konkreetsetele asjadele, et teda taltsutada.”
KULTUUR
Tõrksa taltsutamisest jääb väheks! Ülevalt kooliõpetaja leiab, et “korralikus kultuuris” (tema väljend) ei tohiks õudusel kohta olla! Vaat nii. (Noh, äkki oli ta irooniline. Kas oli?) Aga enne kui nudima asuda, arutagem asja nagu üks korralik kooliõpilane ja vaadakem, mis välja tuleb. Niisiis. – Kultuur (vaimuelu ja tehnoloogia) on nimetamise, seletamise, tõlkimise, säilitamise, vahendamise, paljundamise ja võimendamise süsteem. Kogetu ja mõteldu omandab selles süsteemis uued mõõtmed, levib ja omandab uue kvaliteedi, muutub vahel hoopis teistsuguseks, kui oli algul. Nii on ka hirmu ja õudusega. Üksiksündmuse ajal tuntud hirm üldistub, jätab jälje teadvusse, leiab täiendamist variantide, liialduse ja väljamõeldisega, kandub suhtluses edasi, teda kirjeldatakse, sünnib l u g u, tekib kuulujutt, kuulduste võrgustik. Alati luuakse kõigesse vaimne suhe ja nii kujuneb teisene maailm (olemine).
Selles teiseses maailmas sünnib hirmu ja õudusnähtudega seotud kogemusavalduste, mõtete ja ideede kogumi kultiveerimise alusel algsest lähtuv, aga kirjeldatud, kujutatud, modelleeritud, teisendatud – taasloodud õudus. Taasloodud õudus (kunstis, meedias, internetis) modelleerib inimese kokkupuudet seletamatusega, tundmatusega. Seejuures õudust estetiseeritakse. Talle antakse kuju, ta muudetakse nähtavaks, vaadeldavaks ja avalikuks – ja mis ei ole vähem tähtis – vaimse loomingu kaudu õuduse allikatest distantseerudes muudetakse see tunne, elamus või seisund talutavaks.
Õuduskirjanduski on tekkinud ja püsima jäänud ehk just sellepärast, et kirjasõnas sajandite jooksul kujunenud inimtunnete ja kujutluste kroonika on olnud mitte ainult inimese mõttemaailma liigendamise vahendiks, vaid oma tinglikkustega ka puhvriks, mis pehmendab kokkupuudet tundmatusega. Ei saa pehmendada seda, mille kohta ei ole oletustki, ja õudusjutu funktsioon on niiöelda nimetada nimetut, metaforiseerida inimese kujutlusi. Metaforiseerimine võib kasvada õuduse sisendamise taotlusest üle. Kunstisüsteem (tervik) sulatab algse nähtuse endasse (muudab ta loodud õuduseks) ja avab uusi võimalusi maailma tunnetamiseks, valmistades inimest ühtlasi ette ootamatusteks. On oluline, et mäng tundmatusega (aga ka lõpmatuse, igaviku, mitteolevaga või millegagi, mida inimene tajub kui negatiivsust) seostub kunstis kultuuriteadvusega. – Noh, kirjand mis kirjand?
MÄNG
Leidsin kuulutuse: Condemned. Xbox 360 mäng. Alla 18-aastastele keelatud. Hirmutav laskumine kaosesse. Sa otsid häbistatud uurija Ethan Thomasena oma kadunud partnerit. Otsingud viivad sind maailma, mis on täis psühholoogilist terrorit ja konte murdvat brutaalsust. Et ellu jääda, kasutad sa kõikvõimalikke vahendeid leitud relvadest kuni kõrgtasemelise uurimistehnikani. Verd tarretama panev võrgumängu võimalus kuni 8 mängijaga neljas erinevas laadis. Kraba esemeid otse keskkonnas, rakenda neid oma võitlustes, kasutades erinevaid löögikombinatsioone.
End sellisesse keskkonda asetades loob mängija mingis mõttes tsivilisatsiooniteemalise hirmu- ja õudusjutu sü¸ee ning on ise seal peategelaseks. Mäng lõpetatud, jääb mängijasse tema seikluse lugu. Mis tähendus võiks sellisel mängul olla? Looduses (näiteks loomadel) on mängimine vahetu eneseväljendamine. Kultuuris on mängimine kahekordne, siin mängitakse ka oma teadvusega: mäng pakub praktilist tegevust (eneseväljendust), milles saab olla tinglikult keegi teine (enesepiiramine reeglitega). Mäng võimaldab reaalse eluga kohanemist enese proovilepaneku või isiksuse eneseloomiskatse kaudu, ilma et oleks praktilist riski, või vähemalt ei ole see risk liiga suur.
Ei ole mõeldav, et kultuuris toodetud mäng jääks kultuurist endast väljaspoole. Mis ei tähenda, et iga mäng suudaks ilmtingimata pakkuda olulise tunnetusliku mudeli või omaks erilist esteetilist väärtust. Siiski on tapmise ja tagaajamise mäng äärmiselt värvikas ja vormikas. Aga, tõstab keegi kindlasti siinkohal näpu, on tähtis, mis suunitlusega see õuduse estetiseerimine on! Ehk siis: ei ole tähtsuseta, mis koha saab mäng elus. On vahe, kas mänguga (tinglikkustega) katsutakse praktilist elu asendada (suvalise aseaine loomine oma teadvuses ja eluviisis) või on mäng (tinglikkus) elu (elu kestmiseks vajaliku väärtussüsteemi) täienduseks. Kas viimasel juhul vabastab mäng mängija suletusest tundmatusse ja seob ta eluga, muidu aga on tegemist sellise mänguga, mis on eluga seotud ainult formaalselt?
NUKUPIINAJA
Lugesin internetist: “Ma lapsepõlves barbinukke tükkideks küll ei lõikunud, aga ma lõikasin nad kiilakateks ja lõikasin neil varbad otsast ära ja siis torkasin nõela ühest kõrvast sisse ja teisest välja.” Nii kirjutas noor eesti neiu kodulehel, mida nimetatakse Surnuaia foorumiks. Mis see on? Nukupiinaja hüvastijätt endise süütu või väheütlevana tundunud minaga? Avalik patukahetsus? Eneseteraapia läbi pihtimuse? Süütu rollimäng? Püüd oma elu mütologiseerida? Libamina loomine? Teise foorumil osalenu reageering nukupiinaja avaldusele oli ühemõtteline: “Selgelt on näha, et eesmärgiks on ennast võimalikult crazy’ks ja friigiks jutustada.”
See võib olla tõsi. Minamudelite läbimängimine ja püüd luua uusi identiteete on massiline. Reklaami alal läbi löönud saatanlik vormel “kui sind ei ole siin, siis ei ole sind olemaski” paistab toimivat universaalsena ja provotseerivat. Aga ma ju olen siin! Kui uskuda reageeringut, siis tahetakse avalikkuse tähelepanu all o l l a k e e g i just t e i s t e silmis. Nii karjatabki sobiva minakuvandi leidnu avaliku hoone seinal või internetis: “Mina olin siin!” Ei ole tähtis, kas selle taga on mingi oluline sisu või kas sisu üldse on, peaasi, et jääb jälg. Minakuvandi valimisel ei pruugi lähtekohaks olla kõrgemad väärtused ega traditsiooniline eetika, määrata võib ka trendiesteetika (käitumise välisvorm), vajadus kohe end väljendada.
Avalikkuses olemise fakt (avalikkusele ilmumine, pihtimine) annab tunde või kujutluse, et juba “ollakse keegi”: isiksus, tunnustatud inimene, kellel on nõndanimetatud sümboolset kapitali. Taotlus näida ja sel alusel oma elu kujundamine paistab paljudele olevat sama väärtusega nagu elu, milles prevaleerib taotlus olla. Ja üleüldse tundub, et loevad mitte tunnustatud väärtused, vaid ainult tahe. Aga kas ei kisu see tahe sinnapoole, et meil tuleb suhelda õõneskehaga – rõivastuse, märgi, kusagilt laenatud koopia, habitusega, sellega, mis väljast paistab, ilma et sees oleks midagi, millega haakuda? Seega siis – tühjuse ja tundmatusega? On see liialdus?
TUNDMATUS MINU SEES
Hinda aega! Vaata televiisorit! Vaat nii tuleb luua ootushorisonti: edetabelid, absurdsed maailmarekordid tobedatel aladel, staarikultus, tiitlid ja autasud. Näita! Näita rindu, muskleid, eruditsiooni, ülikonda! Näita talle – pane ära, peksa ta läbi. Pole oluline, kas asi on skandaalne. Ükskõik, mida teed, kõik antakse andeks, peaasi, et läbi lööd. Ja peaasi: olgu sul on tõend, märk sellest, et oled läbi löönud. Kui sa tegelikult läbi ei löögi, on sul ikkagi märk justkui oleksid läbilööjate seas – kas või libamärgina, mis tekib simuleerimisel. Kas on vale väita, et igapäevaellu tungiv agressiivsus võtab oma ideoloogiamudeleid iga hinna eest läbilöömise lahtrist, kus elu tähendus ja ajaloo mõte taandatakse avalikkuse tähelepanule – kõmule, menule, edule – loole, mis loob mulje?
Ülal elav õpetaja paistab natuke naiivne oma mures, et massimõrvarid on ajalooõpikus jäädavalt paigas ja lõpmatu leierdamisega meedias tehakse neist lausa kangelased. Aga tõsi ta on, et tänasele inimesele ilmselt tundub üha enam, et püsiv seisneb kuulsuses – mis siis, kui see kuulsus ehk ongi tekkinud vastuolust elu põhiväärtustega, kestmise ja turvalisusega, mida tuleks austada... Kas on liialdus hüüda: aukartust elu ees ei ole enam? Ju vist on õigus neil, kes leiavad, et
avalikkus kui väärtusnormide looja on kadumas ja asendumas libaavalikkusega, mis on traditsiooniliste elukaitseliste väärtushierarhiate suhtes tuim. Kui “Mina olin siin!” saab selles kontekstis õudse sisu, ei ole see liiga erandlik.
Koolitulistamine on tänaseks maailmas nii levinud, et seda on hakatud käsitlema omaette nähtusena. Vääriks uurimist, miks paigutasid mõrvarid juba maailma esimeste koolitulistamiste ajal USA-s vastavad teated ise eelnevalt internetti. Ükspäev avastasin, et seal on tudeng lavastanud tegeliku enesetapu veebikaamera ees, postitades vastava lingi ühele foorumile, et tegu jõuaks televisiooni. Tänaseks on taolisi lavastusefektiga tapmisi ja enesetappe veelgi ja mujalgi. Säärased avalikud enesetapud on üha kordudes nagu pidev hädahüüd, sest tahtmatultki modelleerivad ja sümboliseerivad nad maailma üldist seisundit. Ei tea, kas olen liiga tundlik, aga mulle mõjub masendavalt sümboolsena meie maja lähedal kaldakindlustusel jäädvustatud kauni joonega grafiito “ Was here!!! ” Autor ei ole öelnud, k e s nimelt was here… Selles aktis, kellegi inimese teates oma ainukordse elu kohta, muudab lünk isikliku anonüümseks. Samamoodi muutub lõpuks anonüümseks ka avalik enesetapp, mille teadaolev, nimega autor lahustub pikas avalike enesehukkamiste reast moodustuvas loos… Seda õudsem.
TEHING
Ülevalt õpetaja rääkis täna, enne korraks ringi vaadanud, suure saladuskatte all, et kõrvalmajas ei elata sellepärast, et maja on vallutanud rotid. Kunagi enne sõda söönud rotid seal ära vana halvatud naise. Seal majas elanikud ei püsivat. Sellest kirjutanud ajalehed. Ma ei tea, miks, aga mind ajas naerma. Vana õpetaja pahandas: “Teie naerate, aga kas te sellest saate aru, et tänapäeval on õudne õigupoolest see, et kuigi asjad lähevad tegelikkuses üha hullemaks, ei tundu õudne enam õudne! Midagi ei võeta enam tõsiselt! Aga vaadake, mida ütleb traditsioon!” Ja tõesti: vana aja traditsioonis tähendas õuduslugu tõsiselt võetavat sõnumit maailma mõistatuslikkusest. Kuid tänapäeval on see tõsidus ja kõrge eksistentsiaalne plaan kadumas. Õpetajal on paljus õigus. Ja mida see tõsiduse kadu kaasa toob? On asju, mida lihtsalt ei saa mõista! Nagu seda, et toda rotimaja hoitakse aastaid muinsuskaitse all, ilma et tehtaks katsetki teda kas ennistada või maha lõhkuda...
Igal ajal omad kombed... Mulle tundub ikka enam, et kõik lamestub, väärtushierarhiad purustatakse või “kustutatakse”. Kui kõik pannakse edetabelisse (nii see, mida on mõtet edetabeliga mõõta kui ka see, mida ei ole mõtet sel kombel mõõta) ja tabeliga hakatakse mõõtma elu, siis kaotavad mõõdetavad nähtused oma sisu, kaalu ja tähenduse. Kui varem oli jube sündmus erakordne ja võõrastatav, siis nüüd on ta läbimüügi ja rahasaamise nimel disainitav objekt – päevauudis päevauudiste seas. Selles on oma osa väidetavalt vastastikust kasu teenival kahtlasel tehingul, mille on sõlminud ajastut valitsev meediamasin ja selle toodete tarbija. Läbimüügist huvitatud meedia ei pruugi arvestada elutähtsate väärtushierarhiatega, ta kehtestab omad ajutised mudelid ja mõõdikud ning muudab tegelikkuse hindamise neile vastavaks. See hüüatus “Pole probleemi!”... Väikest “müüvat” uudist saab esitada sama tähtsana kui suurt, aga “mitte nii müüvat” uudist. Inimene kaob, asemel asub tarbija. Pole inimest, pole ka probleemi...?
Meedias keedetakse kõik seebiks: reaalsus muudetakse tooteks, laiatarbekaubaks. Ka õudus. Ärevust (küsimust “mis edasi saab?”) kätkevad lood imetakse meediasse ja tulvavad disainitud kujul ellu tagasi. Uudiste lõpmatu tulv tugevdab muljet, et õudus võib tekkida ükskõik millest, esineda kõikjal ja kõiges, ning et õudseks võib nimetada peaaegu iga asja. Õudne on üksi ja rahvamassis. Õudne on liftis, lennukis, laevas, maa all. Õudne on keskaeg ja lähiminevik. Õudne on hiidlaine, veealune sügavik, kelder ja kosmos. Õudne on metafüüsiline ruum ja õudne on sotsiaalne argipäev. Ja muidugi on õudne, kui kõrvalseisja aevastab viirustest küllastatud trammis või kui hiir jookseb üle põranda! Kõik on õudne! On kõditavalt mõnus, kui on õudne. Kõik asetub samale tasandile. Mitte ainult tähendused, vaid ka väärtused tühjenevad, nad on asjastunud sõnadena näha, aga ei avaldu tegelikes elusuhetes. Kas see suurendab minu kindlusetunnet või murendab seda?
ÕUDUSTE TUBA
Naaber ütles, et lapsed itsitanud: õpetajad vahivad isegi õpetajate toas õudusfilme... Ülalt õpetaja kah...! Õudust saab nautida. Õudus elus on muutunud tinglikuna võetavaks ¸anriks, õudusjutuks, mida võtakse teatavate eelreservatsioonidega. See “¸anrilisus” on võrreldav kas või sadomasohhistliku mänguga seksiklubides. Nagu sealne tegevus, tunduvad õhtuse unejutu aseainena pakutavaid õudused päevauudistes “mängult”. Ohutult virtuaalselt distantsilt mõjub ka dokumentaalne hukkamine või piinamine reality show’na või õudusfilmina. Aga... kõik nähtav toimub ju meis enestes...! Kas toodame i s e õudust oma toas?
Õudusega saab mängida nii arvuti taga pöördtoolil interaktiivselt osaledes kui ka inaktiivselt tugitoolis pealt vaadates. Toolilt on tarbijale kättesaadav nii õudne lõpp kui ka lõputa õudus kogu maailmas. See on sama ohutu nagu varjude teatris pealt vaadata maailmasõda. Surm ei ole enam eriline sündmus. Elu ei ole eriline väärtus. Lihtsam kui maailma olemust mõtestada on see tähelepanuta jätta ja müürida end argisesse olevikuhetke kogemusse: käia pidevalt õuduste toas – umbes samamoodi nagu käiakse õuduste toas laadal või Disneylandis. Või luua endale ise oma privaatne õuduste tuba.
Mis see siis on? Eks vist iidset eluväärtuste aluse küsimust nähakse dilemmana, kas valida tõde või valida lohutus, ja eelistatakse viimast. Kriitilise mõistuse lõdvenedes muutub õudus vajaduseks, mille puhul mängleja naudib seisundit, milles ta viibib – umbes samamoodi nagu nauditakse narkootikumi. Tegelikkus kaugeneb, ununeb... ja kui see siis taastub, naaseb ka kindlusetusetunne – võib-olla veelgi tugevamana. Aga kolm tilka verd on – õnneks?! – juba antud ning nii naastakse õuduse veetlevasse kambrisse üha uuesti... Ainult jälle: kas see aitab Ängistuse vastu? Kas inimese loomus laseb tal end tegelikkuses täielikult ja lõplikult allutada millelegi, mis tahab kõik tinglikuks muuta…?
ILMATEADE
Kohtasin koridoris naabrit. Ta oli kuidagi ärritatud. “Ärge rääkige mulle ilmateatest. See valetab alati milleski. Ja nii on kõigega. Kas te ei kuule, mida inimesed räägivad. – “Kõik ilmub kusagilt, kõik kaob kuhugi. Ilma ja inimesi ei saa kunagi uskuda. Oli raha ja enam ei ole. Oli inimene ja aga nüüd enam ei ole, ning ei tea kindlalt, kus ta on ning mis temaga on. Mulle öeldakse, et tegemist on kujutisega, mis kajastab reaalsust, kuid kujutis moonutab seda. Ma arvasin, et tegemist on asjaga, mis on olemas, kuid see oli lihtsalt trikk.” – Tavalised inimesed tahaksid, et kõik oleks kindel, kombatav, selge. Inimene vajab kindlust, ebakindlus on rõhuv!” Kui ma ütlesin, et mul ei ole talle seda kusagilt võtta, läks mees vihaselt minema.
Katsun kirja panna, mis ta veel rääkis. Inimese kindlustunne põhineb sellel, mida ta usub teadvat, ta sõltub sellest usust teadmisse. Ta on selles usus kinni nii oma suhtes ellu kui ka kõiksusse, korda ja süsteemi, kogemustessse ja tavadesse, ning sellessse, kuidas ta tajub iseend. Aga saatana advokaat itsitab: eelnevalt teadvustatud või ära tuntud füüsilist välisobjekti ei pruugi ollagi, on märgid, vihjed millelegi, mis jääb tavainimesele paljuski arusaamatuks. Püsiv esineb koos ebapüsivaga. On kujutis, aga sellel ei ole mingit seost reaalsusega ning ta ainult simuleerib reaalsust. Ja üldse: sa oled oma keele ja psüühika sees nagu muna sees, kuidas võid sa teada, mis on väljaspool? Päris tõde teaksid siis, kui saaksid olla korraga nii siin- kui ka sealpool. Või: tehti uus teaduslik avastus, kas sa võid kindel olla, et saad aru, mis toimub? Või: kuidas saab olla, et raha toodab raha, kuid pangakriiside ajal on see äkki imelikult kadunud? See oli naabri jutt.
Jah, kes seda kõike teab. Kui valitsema pääseb arusaamatus, seletamatus, teadmatus, siis tekivad aruka lootuse kõrvale silmapilk hüsteerilised kujutelmad. Kui
on tegemist põhjapaneva muutusega, siis võib kujuneda pilt, et kõik maailmas on kontrollimatute jõudude meelevallas, kogu maailm läheb vastu hävingule. Nii kaldub inimene minema kergema vastupanu teed ja ütleb: “ma ei tea”. Mis sageli väljendab loobumist püüdest aru saada, tõde leida ja asju hinnata. “Ma ei tea” võib muidugi kanda endas soovi ka teada saada. Kuid drastiline teadmatuse paradoks “ma tean, et ma ei tea” on igal juhul vaev, kahtlus või õudus. See oma teadmatuse teadmine – Küsimus – on nagu valu tekitav pind meie hinges. Ka siis, kui ilmateade ennustab ainult head, ei või kunagi lõplikult kindel olla, et ei tule katastroofi...
USALDUS
Naaber on võtnud mind päris ette. Täna purskas ta mu peale terve loengu. See käis umbes nii. “Miks peaksin ma kedagi usaldama? Ma ei tea, mida usaldada. Ma ei oska tohutust infohulgast valida. Ja põhiasju maailmas ei otsusta niikuinii mina, vaid see, kellest või millest kõik on tekkinud ja keda või mida ma ei tunne. Ma võin ainult uskuda, et asjad on nagu need on, või et ma midagi tean, või et on keegi või miski, mis mulle usaldatavat arusaamist andes kõike määrab. See, et inimene ei olegi “looduse kroon”, vaid maailmas kaunis marginaalne nähtus, tähendab, et ma ei saa midagi päriselt usaldada ega tea, kuhu minna “juhuste sajus”, nagu on väljendunud poeet. Ajastu keskset filosoofiat või strateegiat ei ole. Usaldatavate autoriteetide asemel on “arvamusliidrid”. Kust mina tean, kus on väljapääs?
Jah, öeldakse, aga elame ju teaduspõhises ühiskonnas. Kuid see on vaidluseteema. Teadmised muutuvad väga kiiresti – üha kiiremini – ja eilsed seosed pudenevad ning tekivad uued. Võimas tehnoloogiajastu pakub küll tohutult informatsiooni, kuid miski pole kindel, absoluutset tõde ei ole, on aga relatiivsusteooria, matemaatikas statistika ja kaose teooria, ja mitmeid erinevaid ajalootõlgendusi, millest tõde leida on raske. Lisaks on tavalise inimese psühholoogiline situatsioon mitmeti uus selles mõttes, et infoajastul ning meediakeskkonnas tulvab peale üha enam ebausaldatavaks peetavat teadmist ja teadmist õudust tekitavaist juhtumitest kogu maailmas.
Pealegi, jutt tänapäeva maailma muutumisest pisikeseks külaks on ainult kujundlik ütlemine, seletusena poolik. Tegelikult elab tavaline inimene sellises maailmakülas, kus ta üha laienevas ringis üha enam suheldes lähtub üha enam mitte oma otsestest kogemustest, vaid peab uskuma mingi inimrühma tõde – aga inimrühmadki ei ole rahvusvahelise nomaadluse olukorras enam nii püsivad. Ideoloogiad muutuvad, elu põhiväärtusi keskseks teljeks seadvad traditsioonilised väärtussüsteemid on lõdvenenud. Pühadustunnet ei ole enam. Veel enam: kurjus ja vihkamine on muutunud iseseisvaks jõuks, mida inimene enam ei valitse, sest seda produtseerib ja võimendab sotsiaalsete suhete süsteem, mis ei ole lihtsalt kellegi hea tahte määrata. Inimesega arvatavalt kaasa sündiv agressiivsus võib omandada üleilmselt ohtliku jõu. Ma ei tea, kuidas oma ebakindlusega toime tulla. See on õudne. Irvitage pealegi, et ma ei tea, mida oma vabadusega peale hakata...!”
ÕPPIMINE
Ei noh! Kõrvalkorteri mees täna koridoris: “Ärge rääkige mulle ajaloost! Ajalugu (mis on inimese algatuste ja tegude kroonika) ei paku just palju lohutust. Kas on liialdus öelda, et inimene näitab end ajalooõpikuski kui ennasthävitav ja paljus arusaamatult, absurdselt ja ebaeetiliselt tegutsev jõud? Milline pilt seal avaneb?
Inimene avab ajalooraamatu ja küsib, mida tema, inimene, on ajaloost õppinud. See, et vallutused (eesotsas Ameerika avastamiseks nimetatud vallutusega), on leidnud ülistamise kõrval ka kritiseerimist, ei ole midagi muutnud! Just sealtpeale hakkas läbi lööma arusaam, et keskseks tuleb pidada välist heaolu tagavat hulgalist kasvu, mitte arengut ja tasakaalustatust... Hävitamine ja enesehävitamine kordub üha suuremates mastaapides, kuigi on nimetatud Progressiks. Selle asemel, et mõtestada ja elu põhiväärtuste alusel sihti seada, käib ajaloo estetiseerimine!
Ajalooraamatud on täis lugusid sellest, kuidas Suures Ajaloos on “läbi löödud”. Progressiks nimetatud muutmisprotsessis on head ka need vahendid, mis viivad inimese ja inimkonna enesekahjustamiseni, nagu seda on tootmine tema tagajärgedest hoolimata. Ajalugu paistab näitavat, et vigadest ei õpita, ei õpita sõjakogemusest ega muu hävitustegevuse tagajärgedest – masin lisab aga hoogu, ikka selle nimel, et luua uut. Praegu, kui tehnoloogia poolest on võimalik hävitada ükskõik mida praktiliselt kogu maakeral ja uued tehnoloogiad on viinud maailma raskesse kriisi, nii et Maa võib hävida sõjatagi, on meie igapäevaseks tegelikkuseks õudus. Ei või teada, mis meid ootab, ja massikommunikatsiooni võimsuse tõttu on iga laadi vastuseta küsimused, spekulatsioonid, eshatoloogilised legendid ning muu, mis ei ole tõsikindel, leidnud koha vist küll juba igaühe teadvuses ja tunnetes. Me teeme näo, et käib ringmäng, aga tegelikult käib surmatants!
Õudust muidugi püütakse varjata, sest muidu on raske valitseda ja tekib sotsiaalne kaos. Seepärast on eriti poliitikud huvitatud ajalootegelikkuse estetiseerimisest: luuakse mudel ja kirjeldatakse asju soovide järgi, jättes kaardilt välja selle, mida ei taheta näha. Sellega, et kõrgemad väärtused ja eetiline disainitakse võimule kohasteks retoorikakujunditeks suruvad poliitika ja ideoloogia inimelu kogemusliku aluse tagaplaanile. Esiplaanile asuvad vastava ideologiseerimisega kaasnevad müüdid, legendid, utoopiad, positiveerimine – kole ideologiseeritud tõetomp disainitakse vastuvõetavaks sellele inimrühmale, kes oma esindajate kaudu teisi parajasti valitseb. See aga ei kõrvalda tegelikkuses aset leidvaid õudusi, vaid ainult dekoreerib neid ja tihtipeale muudab asju lausa valeks. Kui väga inimene seda ka igatseks, ei ole kusagil käepärast tõsikindlat juhendit, mis tagaks kõigile õnne.” Mees rääkis aeg-ajalt läbi hammaste, nagu oleksin mina kõiges süüdi.
RASKED MÕTTED
Ei tea, mis maja see on. Kirjutan välja fraase, mida inimesed koridoris tarvitavad. “Kõik läheb tühja.” “Kõik on kuidagi tühi.” “Millelgi pole mõtet.” “Mina ei
vali midagi.” “Ma ei taha enam midagi.” “Elan päev-päevalt, millelegi lootmata,
midagi ootamata.” “Raamatutest pole tolku, need ei õpeta midagi.” Mida see
tähendab? Kas see on masendusest sündinud antiutoopia või reaalne osutus, et kultuur oma kindla, elule soodsa traditsioonilise väärtussüsteemiga on kaotanud sisendusjõu? Kas kultuuri koha on võtnud simuleerimine, nii et seda enam eriti ei hinnata? Kas kultuuriga on kõik ja elu taandub mängitsemisele, muutub rituaaliks, väliseks kombestikuks, mis on kultuurile omase tähenduste ja väärtuste süsteemiga seotud ainult formaalselt? Kas inimene kaotab elule omase elus dialoogi ümbritsevaga ja täidab oma osa ainult nagu kohatäitja?
Mulle tundub, et naaber kõrvalkorterist on hüsteerik ja depressiivne. Ülevalt õpetaja aga räägib talle õpetlikult: “Tuleme ikka mõistusele! Tuleme ikka iidse eluväärtuste aluse juurde tagasi! Kui ajaloos hästi edasi kestmise võimaluse tagavad väärtused ja nende alusel tehtavad valikud, siis on oluline just kultuur. Kultuuri häving tähendaks Tundmatuse (maailma) võitu. Tundmatuse kõivõimsusele allumine on aga ju õudne. Kui kõik tendeerib sellise allumise poole, siis ei ole mul enam kindlustunnet ja mind haarab üha ärevam ootus. Sellepärast, et kultuuri murenemise korral ei ole mul oma tuleviku kindlustamisel millelegi toetuda peale päevakajalise, ajutise ja muutliku. Mida saan ma kellelegi õpetada?” Ja õpetaja hüüab jälle: “Tuleme ikka mõistusele!”
Vaatasin korraks päevikut eestpoolt. Olen kirjutanud õuduse allikatest. “Kui mõelda sellele, mis mõjutab tänapäeval kogu ajastut, siis on minu jaoks keskne Meediamasin oma tendentsiga toota palju, kiiresti ja tagajärgede suhtes neutraalselt. Meediamasin tundub olevat küllaltki hea võrdkuju, et iseloomustada nõndanimetatud Progressi. Jäägu minu südametunnistusele, et mu peast ei kao drastiline mõte: see, et progress eelistab eluks vajalikule kvaliteedile ja arengule hoopiski hulka ja kasvu, viib kultuuri tühjenemisele.” Ei tea, miks see üldse mitte kõige paremini sõnastatud lõik mulle silma jäi. Olen imelikus seisundis. Mõtetes kummitab ikka ja jälle kord sinna kellegi joonistatud pilt: ümber meie planeedi ringleb laev, kus lebab surnud astronaut, inimene, kes on unustatud orbiidile. Laev annab pidevalt signaali. Miks on see nii? Ja miks on inimesel sellised mõtted, miks peab inimene elama sellise sümboolse mälupildiga, sellises pildis, õudusjutus...?
MAJAOMANIK
Siin majas muutuvad vist kõik veidi haiglasteks, mina ka. Ühiskoridoris ei ole kuigi mõnus. Sünge koridor. Imelikud värvid. Imelik lõhn. Kus ma õieti elan? Mis maja see on? Olen hakanud härra N-st liiga palju mõtlema. Räägitakse, et ta kuulab uste taga. Aga see on vist vale. Muidugi on ta maja ühe tiiva täielikult sulgenud. Aga eks see ole tema asi. Ega igaüks, kes naabreid sisse ei lase, ole sellepärast veel nagu too Austria vägistaja, kes oma lapsi kakskümmend neli aastat salaja keldris pidas ja tütrele lapsi tegi.
Samas aga jälle: õudused leiavad aset meie kõrval iga päev. Ajakirjandus sai taas ainet, et avaldada uus, tolle “Amstetteni õudustemaja” omaga sarnane lugu – seekord Inglismaalt. Rumal mõte, aga – miks siis siin meil ei või majaomaniku kummalise käitumise taga midagi jubedat olla? Tegelikult on naabril säherdune nägu küll, et ta võiks olla ükskõik kes. Ainult: mille alusel ma seda kõike fantaseerin....? Häbi. Naeruväärne. Teha mingeid järeldusi selle põhjal, et kellegi nägu ei meeldi...!?
Samas aga jälle: kurjategijatel oleks nagu mingi pitser näos küll. Ja kui järele
mõelda, siis: ehkki majaomanikul olevat naine olnud, ei ole mina küll kunagi tema naist näinud. Kummaline. Naine peab ju olema, kui on laps sigitatud...? Küllap siiski on. Ja ikkagi, ikkagi, ikkagi – ta ju ei kutsu kunagi tuppa, tema garaa¸i ust pole kunagi avatud, keldriukse on ta aga üldse kinni müürinud. Ei, ma lõpetan tänaseks, muidu muutun tõesti koridoriinimeseks, kes toitub eelarvamustest, kuulujuttudest ja justkui-õigest. Kui saaksin, kustutaksin selle...
INIMLIK
Seda ma endast välja ei saa. Laeval, mis esimesena “Estonia” hukkumiskohta sõitis, kuulsin piiskoppi ütlemas: “M i k s? Sellele ei ole vastust.” Sellega oli kõik öeldud. Piiskop pidas muidugi silmas, et inimene ei küüni päriselt mõistma, miks siin ilmas ühed või teised asjad sünnivad. Aga nii või teisiti tähendas öeldu ometi sedagi, et lohutust ei ole. Toimunut toimumatuks ei tee. Ma ei saa ära kaotada tundmatust nagu ma ei saa ära kaotada maailma. Ma ei saa kõrvaldada maailma, kui ma tema ees õudust tunnen. Ma võin algset, eksistentsiaalset ainult hajutada, lohutada end kujutlusega, et selle algse, eksistentsiaalse laialilaotamine, eri vormidesse valamine leevendab närivat tunnet, mis ei kao. Ja on neid, kes ütlevad, et kui on valida tõe ja lohutuse vahel, tähendab see, et lohutus on vale.
Siiski... Kas vastuseta hüüdmine on vale? Kas lohutus on räägib alati tõele vastu? Kui joonistan pildi sellest, et inimene lööb koletisele piigi südamesse, siis ei muuda see tegelikus välisilmas midagi. Kuid see muudab midagi minus. Ma loon joonistamise kaudu iseendaga dialoogi, ma väärtustan ennast mind tähtsusetuks muuta püüdvas õuduses. Õudus aitab mõista, mis inimesel on. Võib ehk koguni väita, et meile on tähtis, et meil oleks see õudus, mis on antud. Küsimuseks võib pidada, kas simuleerida või küünitada autentsuse poole...
Mõtlen ikka selle lause peale Piiblis: Ma olen see, kes ma olen. Milline geniaalne lause. On geniaalne, et see lause on inimestele jäetud ja olemas. Inimene ei saa kunagi teada, kes ta päriselt on. See teadmatus jääb temassse, temas on maailma tundmatus ja seepärast jääb temasse ka õudus. Saada selleks, kes sa oled, on raske, ilmselt üldse võimatu, aga sa võid olla teel... Kirjutasin seda, ja korraks hajameelselt ringi vaadates langes mu pilk peeglisse. See seal olen mina. Või – kes? Elamine on dialoogi pidamine iseendaga. Oh, kuidas kõik õige on ikka nii ohtlikult lähedal sellele, mis on valsk.
HÜVASTIJÄTUD
Kuidas asjad seostuvad... Kaks õudset lugu: koolitulistamine, mis juhtus nüüd, ja nukupiinaja lugu, millest olin lugenud juba varem. Kaks hüvastijättu: üks – hüvastijätt kogu eluga ja teine – hüvastijätt oma endise eluga. Kumbki muidugi masendav teada. Ja ennäe! Siis satub kätte raamat. Seal leidub kolmas lugu, kolmas hüvastijätt – luuletaja J. Ü. hüvastijätt oma endise minaga, sümboolne pseudonüümist loobumine ning autentsust rõhutav eneseesitus oma pärisnime all, J. V-na. Ja raamatus on lugu hüüdmisest…
See on nii. J. on lapsepõlves maal olles heledal väljal hüüdnud oma isa, ja isa on talle ikka aeg-ajalt kusagilt eemalt vastanud. Tookord oli võimalik ja mõtet isa hüüda. Ning siis lõpeb jutt palju aastaid hiljem sündinud õudse lausega: aga nüüd hüüa palju tahad... Võib küsida, mis on siin õudne, kas paratamatus, et me kõik kaome teiste silmist kaduvikku, või et kaduvikku kaovad need, keda kalliks peame – või on õudne hoopistükkis just see lause ja kogu jutt ise. Miks kirjutatakse niisugune jutt? Ma ei osanud toda lugu lugedes küllalt arvata. Kuni sattusin J. V. luuletusele “Kogemata”, kus on nelik:
laps ema sees võib üles ärgata
kui ema ehmatada kogemata
ei ole õudne surnult ärgata
on õudne surra elu kogemata
HÜÜDMINE
Tunnen, et järgnevat kirjutada on raske, õudne. J. lahkus siiski ise ja nüüd hüüa teda, palju tahad... Jah, see on raske, õudne. Kuid on hea, et võimalus hüüda ei ole kadunud. Ja kui mõtlen J. V. peale, meenub mulle inimene oma sooviga saada täiesti autentseks. Selleks, kes ta päriselt on. Saan nimetada ta nime. See on rohkem kui eimidagi. On see siiski mõttetu? Või ka see nimetamine, see hüüdmine on dialoog? Dialoog just minu endaga, sest toda teksti lugedes pöördun ma just enda poole? Kas mitte see dialoogipidamine ei olegi elus olemise tunnus? Ma võin trotsida, väärtustada end, küsida, otsida. Mida keegi oma olemisvabadusega peale hakkab, on valiku küsimus. Mina ei tea, kas on vaja lööki pehmendada või on vaja sellest osa saada. Tean, et kes teed ei otsi, sellel seda ka ei ole. Ta elab nagu kinnimüüritud ruumis, kuulates oma ärevaid südametukseid.
Järelsõna raamatule “Kinnimüüritud tuba. Kuulsaid jutte: hirmu, õudust ja põnevust.” Ilo 2009. Koostanud ja toimetanud Kalle Kurg, inglise ja prantsuse keelest tõlkinud Triin Sinissaar.
Š Kalle Kurg. Kõik õigused reserveeritud. Tsiteerimisel ja refereerimisel eeldatakse viitamist autorile.