Longhorni lugu

Novembris ilmus mu romaan "Ennesõjaaegne kullakarva. Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat". Romaan vaatleb sama aega ja samu sündmusi kolme üsnagi erineva mehe silme läbi ning kirjutasingi ma seda tegelikult kolme eraldi jutustusena, mille alles lõpupoole üheks tervikuks kokku põimisin. Siin, Algernonis kahe liini avaldamist võib vaadelda teatud kirjandusliku eksperimendina -- huvitav oleks teada, kuidas suhtestuvad need lood terviku -- romaani endaga? Alguses oli Longhorni (Ago) liin mõeldud kandvaks, nii-öelda selgrooks, mis lugu koos hoiab, kuid tolle maailma eri tahke avades kasvasid teisedki võrreldavasse mõõtu. Need avaldatud tükid ei ole muide algsed, vaid lõpptulemusest destilleeritud, sest romaaniversiooniga töötades tegin üsna palju ringi ja näiteks kustutasin palju korduvaid selgitusi. Minimaalselt siis loodan, et siinavaldatu ei tööta elektrikarjusena romaani enda suhtes. Igasugune tagasiside on kindlasti teretulnud.

Siim Veskimees

4.12.2011

Kevad 2060

Esimene Bosporuse sild oli valmimise ajal maailmas pikkuselt neljas ja kuigi see auväärne koht oli ehitamisest möödunud peaaegu 90 aastaga edetabelis kõvasti kukkunud, nägi Euroopat ja Aasiat lahutava väina ületamine ikkagi üsna muljetavaldav välja. Eriti vanas ebamäärast värvi loksuvas ja krigisevas autobussis, mille parimad aastad olid jäänud pealtnäha kah sinna silla ehitamise aegu... mis oli muidugi ilmselge liialdus, ehkki vähegi normaalsemates oludes oleks see hale tossav asjandus ammu ümbertöötlusele läkitatud. Aga Türgi puhul ei saanud normaalsusest rääkida, vähemalt mitte inimesele Euroopa Liidu teisest, põhjapoolsest otsast, kus veel üritati teha nägu, et elu läheb paremaks ja Türgis kasvatatud puuvilju kõlbab kasutada ainult rotimürgina... Kummatigi osteti need poest ju ikkagi ära... Ent seda, mida vaesemad inimesed sõid, oli parem mitte teada.

Ago vaatas linna, mis tihedalt mõlemaid kaldaid täitis, väina ennast, mille laevaliiklus autoliiklusele sillal alla ei tahtnud jääda, ja pidi endale tunnistama, et küllap lihtsalt on selle silla ületamine sümboolne. Boğazist – nii oli selle väina türgikeelne nimetus – algas teine maailm. Mis sest, et Türgi oli kunagi kanna ka Euroopa poolel maha saanud ja kuulus nüüd täiega Euroopasse... Täpsemalt, kuulus mõningate piirangutega Euroopa Liitu.

Oli keskpäev ja liikluseks kasutati mõlemas suunas kolme rida. Beylerbeyi oli ilmselt kunagi sajandite eest olnud selle külakese nimi, kuhu nüüd kinnitus silla Aasia-poolne ots ja kus silla ületamise eest raha küsiti. Külakesest oli muidugi alles jäänud ainult tollipunkti nimi ja protseduur ise oli vähemalt igapäevaste sõitjate jaoks juba mitu põlvkonda tagasi automaatseks muudetud, nii et iga hetk laiali laguneda ähvardav sõiduvahend tuhises väravatest kiirust vähendamata läbi, keeras silla taga algavasse parkimisplatside rägastikku, leidis teiste samasuguste parves koha ja sülitas oma haisvast sisemusest kevadõhku kirju seltskonna. Kõikvõimaliku nahavärviga inimesed kandsid küll põhiliselt üsna praktilist pükstest, särgist ja mingitest jalavarjudest riietust, kuid selle detailid varieerusid. Ago oma teksades ja hallis T-särgis oli üsna keskmine, kui lugeda skaala üheks otsaks veidratest kohtadest paljaid teismelisi, kes Euroopa kultuurist pisut vildakalt aru olid saanud, ja teiseks naisi, kellel kõik peale näo ja käte kaetud oli. Burkasid oli ainult üks ja teatud mõttes moodustasid eriliigi ka tumedas ülikonnas vaevlevad mehed. Enamikul oli kaasas kõikvõimaliku suuruse ja kujuga kompse, nii et ka selles mõttes ei äratanud üks teistest natuke suurem ja pisut lapilise päevitusega mees erilist tähelepanu, olgugi, et tema üsna mahukad ratastega kohvrid natuke korralikumad välja nägid. Igaks juhuks hoidus ta suurema, kreekapärastes särpides väheke turskematest meestest koosneva lärmaka seltskonna lähedusse ja hoidis igal pool ringivahtivatest politseinikest möödudes pilgu maas.

Tal oli minna õige mitu kilomeetrit. Ilm oli pigem jahe, kuid päike meelitas higi välja. Inimestele mõeldud teed olid õnneks enamjaolt pealt kaetud. Teede, sildade ja galeriide segadik läks sujuvalt jaamaks üle. Ta kontrollis paar korda taskust võetud asukohamäärajal teed ja jõudis lõpuks avarasse ootesaali, kus oli suhteliselt vaikne ja jahe. Loomulikult vaid Türgi kohta vaikne ja jahe – karjuma just ei pidanud ja hiigelsuur termomeeter seinal näitas 24çC.

Ta triivis saali ühte nurka, kuhu oli kogunenud inimest kakskümmend, kui lapsed ka hulka lugeda. Ühel silma järgi allakolmekümnesel päevitunud ja sportlikul mehel oli käes kahemeetrine habras lipuvarras umbes A4-suuruse, nagu tugevaimas tormis jäigalt sirgu hoidva lipuga, millel ilutses kiri „HTIC Tours”. Lisaks kirjale oli lipul ka stiliseeritud logo, milles väga positiivse suhtumise korral võis aimata turbanit ja pisut teises tujus kassisitta.

„Tere, mina olen Ago,” ütles ta lähemale astudes ja oma kohvreid pingi kõrvale parkides.

„Holger,” noogutas lipnik asjalikult. „Sa oled õiges kohas. Tere tulemast HTIC Toursi korraldatavale matkale ja täname juba ette huvi tundmast Anatoolia poolsaare hämmastavalt rikka ajaloo vastu. Inimesed on siin teatavasti elanud väga palju aastatuhandeid. Täpse ajaskaala üle vaieldakse, kuid...”

Ago ei kuulanud teda, ja seda kahel põhjusel. Esiteks, vaatamata sellele, et ta seda meest esimest korda reaalsuses nägi, teadsid nad mõlemad suurepäraselt, milleks nad seal on – ja tegelikult väreles mehe suunurkades vabandav muie, kui ta oma rohkem või vähem juhuslikult kuulama sattuvatele möödujatele mõeldud möla ajas. Teiseks aga oli ta toolile vajunud, taskust otsitud salvrätikuga oma higist leemendavat nägu kuivatanud ja ülejäänud seltskonda pilguga mõõtnud. Ja ta pilk oli nagu naelutatult ühele naisterahvale pidama jäänud. Tagantjärele ei mäletanud ta kõigist teistest suurt midagi. Ta oli juba enne Holgeriga rääkima hakkamist vahetanud põgusa meeldivat üllatust väljendava pilgu ühe paariga, keda ta ammusest ajast tundis (Jane ja Frank vist, kuigi ma ei suuda meenutada, et oleksin neid kunagi koos näinud...), ja ta oli lühikese noogutuse vahetanud ka ühe mehega, keda ta teadis oma töö tõttu (Taras Gandõh... vist... temaga pole ma kindlasti kunagi mitte ühtki sõna vahetanud). Siis oli pöördunud too paari sammu kaugusel oma kohvrite juures seisnud naine.

Ago tundis ka teda, oli teda näinud mõnel rahvusvahelisel kohtumisel. Enamgi veel, oli teda ihalenud. Naine teda vaevalt mäletas, kuigi Ago oli võtnud vaevaks järele uurida, kes ta selline on, ja üritanud temaga paar korda juttugi teha. Naise nimi oli Ageline Korf. Rootsis käisid aatomiuuringud Kungliga Tekniska Högskolani ehk Kuningliku tehnikaülikooli mingi kateedri alla, millel oli mingi segane eufemistlik nimi, ja too naine töötas seal mingi referendina. Järele mõeldes oli naine lihtsalt noor ja kaunis ja sellisena tõusis ta muidugi kui merevahust kerkiv Aphrodite esile sellest üsna kärbatanud kambast, mida aatomifüüsikud endast väliselt kujutasid.

Juhtus midagi põrutavat – naine naeratas ja noogutas talle, kui nende pilgud kohtusid. Ta ei pööranud pilku ära, kui Ago enda oma liigutada ei suutnud, ta naeratus muutus ainult pisut pilklikuks. Selliseks heatahtlikuks.

„Vabandust,” viskas Ago Holgerile, üldse tema poole vaatamata, ja tõusis. Ta astus kaks sammu, püüdes palavikuliselt välja mõelda, mida öelda.

„Me vist teame teineteist,” ütles ta lõpuks lihtsalt, ise tundes, kuidas kõrvad õhetama hakkavad.

„Oleme sattunud vestlema jah,” ütles naine. Ta oli mehest peajagu lühem ja umbes poole kergem. Agole see muidugi meeldis, kuid ega ta pääsenud mõtte eest, et viimastel aastatel omandatud „soliidne” figuur ei ole midagi, millega daamide südameid võita.

„Nii et meie eriala teades on meil lootust koos tööle saada?” Ago valis sõnu, ja mitte keeleoskuse pärast (rääkisid nad loomulikult inglise keeles). Eks neile mõlemale oli kõvasti pähe taotud, et ühtki nime, veel vähem nende reisisihti on parem vestluses mitte mainida.

„Meil on lootust koos töötada, aga mitte selle eriala pärast, mille kaudu sa mind tunned,” raputas naine imekergelt pead. „Ega ma pole seda kunagi jaganud ja ühel hetkel oli aeg seda tunnistada. Kuid ma loodan, et me kohtume ja saame sellest pikemalt rääkida.” Tal paistis pisut piinlik olevat, et ta nii ümmargust juttu ajab, ja tal ei tundunud olevat midagi selle vastu, et nende vestlus jätkuks.

„Daamid ja härrad!” alustas Holger pisut kõvemini. Nad pöördusid teda vaatama.

„Olgu, enamik on kohal, nii et võime otsast minema hakata. Meil on transpordiga pisut probleeme, kahjuks ei olnud võimalik võtta pileteid nii, et me kogu aeg koos oleme. Firma vabandab selle pärast. Perekonnad lähevad koos, ülejäänud – kuidas tahate. Üksi, paarikaupa, kolmekesi. Ainult te kindlasti olete kursis siinsete paikade kultuuriliste traditsioonidega, nii et neid austades ma soovitaksin meie kaunitel daamidel hoida kokku mõnega meie grupi meessoo esindajatest. Ideaalne oleks abielupaari moodi välja näha.”

Ago ja Ageline vaatasid uuesti teineteise poole.

„Kas me annaksime abielupaari mõõdu välja?” küsis naine.

Agol oleks peaaegu hing kinni jäänud ja tema vastus oli rangelt võttes pisut maitselage: „Ma teen igal juhul kõik, mis minu võimuses, et sellega toime tulla.”

Ageline paistis taas naeru maha suruvat. „Siis läheme koos.”

*

„Ma ju ütlesin, et keegi ei küsi midagi,” pomises Ago. Nad olid lõpetanud mitmekilomeetrise jalgsikäigu, trügimised ja ootamised lärmakas, palavas ja haisvas lennujaamas ning tõmbasid lõpuks lennuki istmetel hinge. Nende kohvrid olid muidugi läinud pagasisse ning neil ei olnud midagi peale dokumentide ja lennukipiletite, mida nad ikka veel käes hoidsid.

„Ma pean ainult kogu aeg kramplikult meeles pidama, kes ma olen,” vastas Ageline samuti poolsosinal. Kogu asi näis talle nalja tegevat, isegi see, et ta selg oli nii märg, et kippus tooli seljatoe külge kinni kleepuma. Mees sirutas end. Täpsemalt, proovis sirutada.

„Siin on kah nagu...” siunas ta vaikselt. Ta jalad ei tahtnud ära mahtuda. Teistpidi võttis ta ruumi juurde ka naise arvelt. Too oli selleks korraks pannud selga keha üleni katvad luitunud väljanägemisega lohmakad riided ja isegi loori pähe. Varasemast ajast mäletas Ago teda ilusate heledate lokkide kosega seljal, ent Istanbulis olid ta juuksed olnud tuhkjat musta tooni ja kuklasse kokku seotud. Sellisena, kui lisada ka tumedamaks toonitud näonahk, nägi ta esimesel pilgul välja üsna Lähis-Itta sobiva naisena. Kui ta ainult nii seksikas ei oleks... Ago ei suutnud otsustada, on see nii vaid tema silmis või näevad ka teised naist sedamoodi.

Tal endal olid hõredad tumedad juuksed, mis hetkel küllap ta märjal kolbal pigem porist kulututti meenutasid. Need värvi ei vajanud, kuid nahka oli temagi spetsiaalse kreemiga tumedamaks tooninud. Värv oli koos juhistega olnud „kingituspakis”, mille Holger neile koos piletitega pihku pistis, ja õhtul rongikupees ette võetud värvimine oli ootamatu tulemuse andnud – värvida oli soovitatud igaks juhuks üleni ja inimesel on teatavasti mõned kohad, kuhu ta ise hästi ligi ei pääse. Ageline naeruga toodud põhjendus, et seal maal esineb naiste tualette, kus teised ta tagumikku näha võivad, ei olnud parem ega halvem kui mistahes muu. Kummatigi polnud Agol midagi selle vastu, et lisaks naise seljale ka tagumik ja üldse ta üleni ette võtta, sest muidugi tuli tal vallatu mõte proovida, kui palju ja kust siis tal ikka seda kreemi nahale hõõruda lubatakse. Igalt poolt võis.

Tulemus oli teatud mõttes ootamatu ka selles osas, et kuigi kupee teine voodi jäi kasutamata, oli Ago liiga väsinud ja Ageline... Ago ei saanud sellest päris hästi aru, kuid igatahes nad vaid magasid teineteise kaisus. Vähemalt ühes voodis. Kindlasti mitte ideaalne, aga vähemalt lootustandev...

Vaatamata sellele, et nad juba kolmandat päeva teel olid, tundus elu aina paremaks minevat.

*

„Ma ei mäleta, millal ma viimati end pesin,” kurtis Ageline.

„Mina mäletan küll. Täpsemalt, millal ma viimati sind pesin,” urises Ago heatujuliselt vastu. Ta sirutas end kipakal pingil ja oigas natuke äramagatud külje pärast. „Rongis. Eelmises elus.”

„Nii et sinagi tunned, nagu me oleks terve elu teel olnud.”

„Koos sinuga polegi see nii halb.”

„Tead...” Ent naine jäi vait.

Ago tegi korraks ühe silma lahti. „Noh? Ma ootasin, et tuleb mõni õel kild. Aga sa oled väsinud.”

Neljast kohvrist moodustus nende ümber teatud barjäär, nii et suhteliselt tühjas reisijatesalongis polnud keegi nende lähedusse tulnud. Kohalik ülevärvimisetagi tume ja tumedasilmne rahvas uudistas neid pisut võõristades ja hoidus kaugemale. Omavahel paistsid nad palju vähem ruumi vajavat ja tukkusid pigem üksteise vastu toetudes kui pinkidele väljasirutatult.

„Ma imestan, kui kergesti see käib,” tegi naine vaikselt teist juttu. „Meie poole pole keegi isegi mitte vaadanud. Meid ei ole mitte keegi kontrollinud. Seni on kõik nii, nagu Ordu kinnitas – liiklust on liiga palju ja kui me ise ei lähe valesse kohta...”

Ta ei lõpetanud lauset. Piki vahekäiku lähenes mundris tegelane, peatus nende juures ja küsis midagi. Ago kibrutas kulme – see oli nagu inglise keel ja ei olnud ka...

Ageline vastas. Ta tegi seda kuidagi kõhklemisi, kogu aeg pilku põrandal hoides ja ainult vilksamisi, nagu luba küsides mehe poole vaadates. Naine ulatas tegelasele paar rahatähte – enne taas küsivalt mehe poole vaadates – ja too lahkus.

„Uau, ainuüksi see, kuidas sa minusse suhtud, kui keegi meilt midagi küsib, oleks argument igavesti reisima jääda,” muigas mees. „Ja miks tal oli vaja küsima tulla, et kas me hommikust sööme, kui siin laeval üldiselt sööb igaüks seda, mis kaasas on? Tegelikult saavad nad esimesel pilgul aru, et me ei ole kohalikud. Kas ta kohv juua kõlbab?”

„Looda sa. Vastus mõlemale küsimusele. Muidugi saadakse esimesel pilgul aru, et me ei ole kohalikud. Ja ma olen jälginud, kuidas siin naised oma meestesse suhtuvad. Teheranis, Goas – igal pool, kust läbi tulime.”

„Sa paistad ühelt poolt nagu naljana võtvat, kuid teiselt poolt...” Mees vangutas pead. Ta uni tundus selleks hetkeks kadunud olevat. „Ja kas tead, ma kardan iga hetk, et sa kaod kuhugi enne, kui meil... Et ma olen sind ainult ette kujutanud. Või et sul ikkagi julgus üles ütleb.”

„Nii vähe sa mind tunnedki.” Naine ütles seda kergelt, kuid kusagil sügavamal helises miski, mida Ago pidas solvumiseks.

„Tead... ma isegi kõhklesin. Kõhklen praegugi. Ja mõtlen ka niipidi, et seni, kui me Ordu enda tegelastega kokku ei puutu, jääb ju võimalus tagasi tulla, sest Türgist alates oleme kõik piirid nii ületanud, et ühtegi arvutisse ei jää jälge meie tegelikest isikutest... kui meil jätkub taipu mitte kasutada krediitkaarte ja muud taolist. Aga selles suhtes oli Merkel üsna otsekohene. Ma saan aru, et nad aitavad vaikselt kaasa sellele, et sellised augud olemas oleksid. Nad ei taha, et keegi selle tee luubi alla võtaks.”

„Ma tahaksin juba kohale jõuda,” ütles naine. „Siis tahaksin ma jaheda dui alla ja... võrku seal ikka saab?”

„Võrku saab. Selleks on neil omad meetodid. See käib läbi mitme proksi ja on täiesti jälitamatu. Aga enne peame kohale jõudma.”

Naine ainult noogutas kannatamatult. „Ja siis tahaksin ma süüa midagi sellist, mis ei ole saanud EU sertifikaati kui täiesti ohutu. Nad võiksid juba lisada lühikese kirja, et toit on nii steriilne ja puhas, et selle söömine ei paku mitte midagi.” Ta ohkas. „Ja ikkagi käib see liigagi kergesti.”

Mees mühatas. „Mrhh, võimalik, et meil on lihtsalt väga hea legend. Mingi segavereline ärimees Liibanonist on endale mingi samasuguse poolvalge litsi muretsenud ja...”

Kõigepealt sai ta küünarnukiga ribidesse.

Mees surus hetkeks huuled kokku, küllap polnud hoop just väga hell, kuid ta ei kavatsenudki pahandada, selle asemel ägises ta naerda.

„Mina tahaksin veini. Ja pesta ja siis magama. Koos sinuga.”

Ta sai veelkord küünarnukiga, seekord küll rohkem mänglevalt, enne kui naine end uuesti tema kõrvale magama asutas.

„Hommikuks oleme Tseilonil.”

*

Järgmisel hommikul vankus kohvrite raskuse all tuikudes Kalpitiya sadamakaile kaks rääbakat turisti.

„Kui keegi käsib mul käed üles tõsta ja ta on lähemal kui viis meetrit, siis ta kukub. See oli hoiatus,” mees heitis naisele kõvera muige, asetas kohvrid betoonist kaiplaatidele ja sirutas end.

„Ma hoidsin hinge kinni,” viskas naine ümbrust uurides. „Sa ütlesid, et meile tullakse vastu?” Tumesinine India ookean loksus vaikselt, sealtpoolt puhus kerge tuuleke, kuid temperatuur oli 30 kraadi ligi. Juba sadamas sees olles polnud suurt muud näha, kui ümbritseva linnakese valgeks võõbatud majade maalilist rägastikku, mida kirjas kohalike värvikirevates sarides hord. Mehe ja naise ümber oli juba moodustunud rõngas särasilmsetest lastest, kes üritasid nende kohvreid haarata.

„Tere tulemast Sri Lankale, härra ja proua mis iganes nimed teil olid. Kõtt!” Nad pöördusid ja leidsid end vastamisi heledates lühikestes pükstes ja valges T-särgis Holgeriga, kes nii pikkuse kui nahavärvi poolest kohalikest rabavalt eristus; viimane röögatus oli ilmselt mõeldud ümberringi tunglevale jõnglastekarjale.

„But Holger! Please!” kostis mitmehäälne rahulolematus.

„Kuid vabandust,” ta naeratas laialt. „Holger Vain, Madagaskari Biosfääri Kaitse Sihtasutuse kohalik resident. Ma tegelikult muidugi tean une pealt, kes mis nime all liigub, aga loodetavasti pole teil neid identiteete enam kunagi vaja. Ja eks te saate ise ka aru, et need poleks niikuinii kannatanud mingit tõsisemat kontrolli. Olete lahutatud. Aga vabandust, see oli vist liiga asja sees olija rumal nali. Kuidas teil läks?”

„Pole viga. Aga lahutuse üle me veel mõtleme,” üritas Ageline naeratada. „Tead, eks sa pead ka meid vabandama – pärast sellist reisi ei ole me oma parimas vormis.”

„Ja nagu ma aru saan, seisab seda reisi veel ees,” lisas Ago teisele tervituseks noogutades; kätt ei pakkunud neist keegi.

Holger jageles lühidalt ümbritseva lastekarjaga ja pistis siis neile, kes kohvrid võtsid, mündid pihku. Ta inglise keel oli nii hea ja vaba, et kui see ehk tõesti ei olnud ta emakeel, rääkis ta seda hulga paremini kui enamik neist, kes seda emakeeleks pidasid; pigem võis kahtlusi tekitada perfektne briti grammatika. Kui ta aga kohalikega rääkis, oli see peaaegu arusaamatu. Ago ja Ageline inglise keel oli ladus, kuid puine. Kuigi ka nemad rääkisid vabalt, oli see neile selgelt võõras keel.

„Tahate minna kohe või homme?” pöördus Holger uuesti nende poole, kui nad oma kohvritele järgnesid. „Läheb üks lennuk päevas ja see stardib natuke rohkem kui tunni aja pärast. Jõuame lahedalt ja vajadusel nad ootavad, kui ma helistan. Või puhkate päeva ja lendate homme? Siin elamine ei maksa enam midagi.”

Mees ja naine vaatasid korra teineteisele otsa. „Läheme täna,” ütles siis mees. „Saab selle õuduse ükskord kaelast ära. Muide, kus teised on? Teheranis me nägime õige mitut, paar tuttavat nägu oli Goas ka, aga viimases lõpus olime üksi?”

„Olgu, teie valik. Mu van seisab seal.” Ta viipas käega samapalju vestluskaaslastele kui kohvripoiste juhatamiseks. „Lähme. Pered jõudsid esimesena ja läksid juba eile. Tänase hommiku korjan erinevatest praami?sadamatest rahvast, teiega koos kas kuus või kaheksa on tänase lennuki peal. Sõltub sellest, kas ühed veel jõuavad.”

Valge, valgelt kiiskavate läbipaistmatute akendega väikebuss erines rabavalt ülejäänud kaiotsa juures seisvatest sõidukitest. Enamik sõidukeid olid igivanad Euroopa või Ameerika mudelid, diiselmootorid rapsiõlile, piiritusele või millelegi taolisele ümber häälestatud, ja siis oli siin-seal mõne kohaliku rahajõmmi peletislik munnipikendus. Holgeri sõiduk oli lihtne, detailivaene ja heas korras.

Kui nad koos oma kohvritega sisse said, avastasid nad masinas veel kaks meest.

„Vanhecke ja Irthex,” tutvustas Holger. Mehed olid istunud nii, et neid polnud olnud üldse näha ei kohvrite tagaluugist sissetoppimise ega sõidukisse ronimise ajal. Mõlemad uurisid mingite seadmete abil ümbrust ja olid silmnähtavalt relvastatud. Nad pöördusid napi naeratusega ainult tervituste vahetamise hetkeks.

„Viimasel ajal on mingite suurriikide luured hakanud meie vastu ebatervet huvi ilmutama,” selgitas Holger, kui nad paigalt võtsid. „Midagi ei ole veel juhtunud, aga meid jälgitakse. Me muidugi proovime omakorda neil silma peal hoida.”

„Mrhh, see ei ole siis ilmselt saladus, kui sa seda mulle räägid,” arvas Ago end korraks istmel pöörates ja tagapool ikka veel ümbrust uurivaid mehi piieldes.

„Ega otseselt ei ole küll,” Holger muigas taas. „Meid on kogu aeg jälgitud. Ma mõtlen siin ja Mosambiigis ja mõnes sellises kohas, kust põhiliselt meile tullakse. Ameerikas ja Hiinas oled sa Kuu Ordusse kuuludes kindla peale julgeoleku huviorbiidis ja kui ükskõik kes käib kusagil, kus nende teada Kuu Ordu tegutseb, tuleb sel pärast neile aru anda, mis neil sinna asja oli. Euroopas pole asi nii hull, seni pole praktiliselt midagi ette võetud, nii et te saite suhteliselt vabalt tulla.”

„Ma ei ole kunagi aru saanud, miks nad seda õieti teevad,” mühatas Ago.

„No vat see on üks asi, mis siitpoolt natuke teistsugune paistab. Kuivõrd sa juba siin oled, siis sa ilmselt tead, et seesama kosmosepiraatideks ristitud seltskond, kes üle-eelmisel kümnendil kogu töötava kosmosetehnika ära ajas ja ISS-i üle võttis, on kõik Kuu Ordu liikmed? Seda ei unustata kunagi. Mitte kunagi. Selle eest esitaksid teatud ringkonnad hea meelega kellelegi arve. Teine asi on see, et Kuu Ordusse on voolanud inimesi ja saladusi. Ma arvan, et ka see ei ole ei saladus ega müstika, kuidas see kõik koos püsib. Väga paljud tahavad meiega koostööd teha, sest see toob kasu, ja nii ongi valitsused toimuvale läbi sõrmede vaadanud. Kasu on saanud isegi need, kelle saladused me oleme pihta pannud. Me ei ole neid kellelegi edasi müünud, pigem edasi arendanud ja nemad on saanud tagasi palju kasulikke katsetulemusi ja muud sellist. Euroopa Liit ja Venemaa ainult ohkasid kergendatult, kui võisid oma viimaseid korisevaid hingetõmbeid tegevad kosmoseprogrammid asja kellegi teise kaela ajades sulgeda, ja vaiksel kokkuleppel oleme ise nende sidesatte üles vedanud. See kõik on tegelikult teada, eks ole. Millest aga endale üldiselt aru ei anta, on see, et me oleme võimsaks läinud. Ma imestan, et meile ei ole veel sõda kuulutatud.”

„Võimsaks? Mrhh...” Ago vaatas korraks Ageline poole. „Mis võimsust küll kujutab endast paar peidetud asulat Madagaskaril? Olgu – tehnika orbiidil et cetera.”

„No aga miks sa ise tulid?”

„Ma tulin sellepärast, et Ordu raamides on mul vabadus tegeleda asjadega, mida ma tahan ja mida kodus lihtsalt ei tehta. Ma muide ei saa aru, kust Ordu selleks raha võtab ja mis ta sellest saab. Teisalt aga ma loomulikult usun sellesse, mida Ordu saavutada tahab, ja kui ma saan sellele kaasa aidata ja selle eest lisaks ka makstud, on kõik korras. Kuid võimsus? Mida on siin sellist, mida mina ei tea?”

„Tegelikult tead, aga ei tee järeldusi. Või ei usu. Kurrutise termotuumaelektrijaama võimsus on sama suur kui kogu Maa elektrijaamade võimsus kokku.”

„Aga seda ei saa ju kusagil müüa?”

Holger vaatas teda mõtlikult, ilmselt kaaludes, palju talle rääkida tasub. Muigas siis ühe suupoolega ja pööras tähelepanu teele tagasi. „Ma räägin sulle ju ainult seda, mida teavad kõik, kes asja vastu huvi on tundnud ja kuuldut tõe pähe võtavad. On tõsi, et Kuul endal ei ole peaaegu mitte midagi; tähendab, mitte midagi sellist, mida Maale tasuks vedada. On natuke jääd, on natuke seda ja teist, aga peamiselt on tegemist täiesti tuima ja kasutu kivikamakaga. Näiteks raua ja raskemetallide leidmiseks on kindlasti odavam Maa tuumani puurida kui seda piskut Kuult kokku kraapida ja siia saata. Samas aga saad sa sealt kõik esmavajaliku kätte, kui sul on piiramatult energiat.

Aga kaua me juba lendame? Ma mõtlen päikesesüsteemis? Asteroididelt on leitud kurat teab mida. Iol vedelevad kõik rasked elemendid otse pinnal. Neid ei ole väga keeruline siia tuua.”

Ago ja Ageline vaatasid teineteisele otsa ja naine raputas vaevumärgatavalt pead.

Edasi valitses autos vaikus.

*

Lennujaama polnud õhust vaadates nagu olemaski, kuid kui lennuk lõpuks seisma jäi, avastas Ago, et otse nende kõrval on avar platvorm angaari ruleerinud lennuki uste kõrgusele tõstetud ja lennukilt lahkumine on sedaviisi tõeliselt mugavaks muudetud.

Ago ja Ageline olid kõrvuti istunud, aga pärast lennukist väljasaamist kogunes neid kokku kuus sellest seltskonnast, kes Istanbulis pikantset turismituuri olid alustanud. Nende hulgas polnud ei seda paari, Franki ja Jane’i, kelle ta ära oli tundnud, ega ka nägupidi tuttavat aatomifüüsikut. Nad polnud saanud võimalust omavahel juttu vesta või nimesidki vahetada, nad olid vaid üksteist ära tundes noogutanud. Teised tundusid olevat kaks paari, kuid Ago ei suutnud jätta mõttes märkimata, et seda saab täie tõsidusega väita ka tema ja Ageline kohta. Meestest üks oli umbes temavanune ja teine noorem, vast kolmekümnene. Vanema mehe kaaslane oli kah hilistes kolmekümnendates, hästi armas ja temale kuidagi sobiva pisut lopsakama olemisega naine, noorema mehe kaaslanna aga üsna noor, kuid lausa üllatavalt inetu näoga kontkõhn tüdruk.

Mitte mingit passikontrolli ei paistnud ka kusagilt ja kui nad seal troppi kogunesid ja otsides ringi vaatasid, avastasid nad, et metalne robotkäsi tõstab juba nende kohvreid sealsamas kümnekonna meetri kaugusel laiutavale põlvekõrgusele alusele.

Veel rohkem tekitas hämmastust, et mööda sedasama platvormi sõitis sinnasamasse lennuki külje alla vähemalt tosin erinevat sõidukit.

„Ago?” Üks sõiduk oli nende juures peatunud ja päevitunud umbes viiekümnene mees kummardus välja. „Mina olen Kelder.”

„Ma tunnen su ära küll, oleme mõned korrad videos rääkinud,” noogutas Ago.

Mees hüppas autost välja ja vaatas ringi. „Peavad veel olema Ageline ja Scott ja Liz ja Vicent ja Yasmin... Teie oletegi? Nüüd tuleb teie reisi viimane pingutus – me peame siia masinasse ära mahtuma. Mul ei olnud suuremat käepärast ja ma loodan, et keegi teist ei taha siin oodata, kuni ma teisele ringile tulen? Olgu, topime selle jõleda kasti siis inimesi ja asju täis!”

Masin osutus seestpoolt hulga suuremaks, kui väljast tundunud oli. Palju ruumi seal muidugi ei olnud, sest lahedasti oleks sinna mahtunud seitse inimest ilma kohvriteta. Viimased toppis Kelder neile sülle ja lausa pähe, kui nad ise sees olid.

„Massihävitusrelvi ei ole? Vabandust, aga te olete nüüd minu vastutusel, nii et ma olen ühtlasi tolli ja passikontrolli eest. Siin on muidugi detektorid ka.” Ta viipas kõrgemal karniisidel turritavatele seadmetele. „Eks sõrmejäljed ja silmapõhjamuster tuleb millalgi ka muidugi võtta. Käime siit kohe läbi, saab teile meie ajutised dokumendid kah kohe ära tehtud.” Auto tiirutas mingites koridorides ja peatus hiigelsuures suletud kuplis.

Dokumentide tegemine ei võtnud viit minutitki, Kelder oli kas korraliku ettevalmistustöö teinud või olid tal väga suured õigused. Igatahes ei küsinud keegi neilt midagi ja kõige tüütum oli selle inimeste- ja kolihunniku autost välja- ja uuesti sissetoppimine. Siis aga vupsas masin avatud ustest laiale teele ja kihutas pärastlõunases päikeses üsna hajali ehitatud majadega mägiste niitude vahel.

Kelder juhtis vaikides, autos oli meeldivalt jahe ja Ago leidis keskkonsoolilt, sealt, kus autodel juba sada aastat tavaliselt asub kliimaseadmete juhtimine, numbri 295, mille taga oli hulga väiksemalt ≈23. Hetke pärast taipas ta, mida näeb – kliimaseadme skaala oli Kelvini kraadides, ent „harjumuste orjade” jaoks oli lisatud ka Celsiuse näit. Ta tõstis järsult pea ja kuna ta nüüd spetsiaalselt jälgis, tabas pilk tee ääres üsna tavalisena näiva kiiruse piirangu märgi (ainult punase asemel oli väline ring sinine), millel seisis 40.

3,6 x 40 =... arvutas ta kiiresti peast, ...144. Nojah, vast niisugune võis auto kiirus olla küll.

„Need liiklusmärgid – kuidas kohalikud SI süsteemiga ära harjusid?” küsis ta Kelderilt.

„Kohalike autod on sellised, et neil ongi paras siin 40 kilomeetrit tunnis sõita,” turtsatas mees. „Nali. Tegelikult on suuremas osas saarest kahed liiklusmärgid, vanad ja SI mõõdus kõrvuti või murrujoonega samal märgil. Kuna aga viimasel ajal hoiame teid korras sisuliselt ainult meie, ei ole me vaevunud vana näitu enam lisama. Meie mõjualadel. Mujal ei hoolitse infra eest keegi.”

„Kas piirkonnad on kuidagi eraldatud?”

Kelder heitis talle viltuse pilgu. „Kindlasti käis enne siiatulekut sinu juures keegi, kes andis mõista, et elu ei ole siin mitte absoluutselt ohutu? Et väljaspool meie suletud asulaid liikumine eeldab korralikku relvakäsitsemisoskust? Et on nii mõndagi, mis on hoopis teistmoodi, kui ebamääraste võrgus ringiliikuvate materjalide põhjal otsustada võiks?”

„Noh... jah,” vastas Ago. Ta vahetas Agega pilgu ja tajus tagapool ka teiste tärganud huvi.

Kelder aga ilmselgelt ei tahtnud seda teemat jätkata: „Täna puhake. Ma tean, teil on pikk reis seljataga. Homme hommikul korjan teid kõiki kokku ja viin instituuti. Ma ei tea, palju te omavahel olete rääkinud, aga kõik mehed hakkavad tööle minu juures ja Yasmin ka. Lepmitov ja Delblanc arvasid, et las mina tegelen teie kõigi vastuvõtmisega. Ehk nad siis tulevad millalgi enne lõunat ja korjavad teid peale.” Need viimased laused ütles ta vaheldumisi Age poole ja üle õla vaadates. „Autodega tegeleme ka homme ja see jääb muide ka Age ja Lizi puhul nende ülemuste hooleks. Ah jaa...” Ta sirutas käe kindalaekasse. „Siin on teile uued telefonid. Teie vanad töötavad siin ka, aga igaks juhuks, kui te vähemalt esialgu ei taha, et teie asukoht laiemalt teatavaks saaks, ei soovita ma neid sisse lülitada. Me natuke pirame siin, eks ole, suvalise võrgu telefonid töötavad, sest me ei ole näinud mingit mõtet kõnede eest raha võtta, aga see nõuab natuke teadmisi ja arusaamist, kui te ei taha, et teie aparaatide unikaalsed koodid laiemalt leviksid. Saage aru, küsimus ei ole siin koju helistamises. Ühelt poolt ei oleks vaja isegi meediakaarti – mõned nimetavad neid eelmise sajandist pärit nimega SIM-kaartideks – vahetada, sest ma olen üsna veendunud, et kohalik jaam suudab teile roamingut emuleerida, kuid ameeriklased, hiinlased ja küllap mõned veel jälgivad sattidelt meie jaamu ja regavad telefonide tehasekoodid. Üks päring – kelle isikuga seotud meediakaart oli varem selle numbriga telefonis? – ja luure teab, et te olete Madal. Need uued telefonid on häälestatud nende nimede peale, mis... ma ei teagi, kustkaudu need minuni on jõudnud, loodan vaid, et need ikka on teilt pärit – Lon6lon6a6o ja Ter1e ja EberhardMT ja Lizzzettte ja ViolenceOD ja 11010smin. Uh, enam kunagi ei proovi ma neid hääldada...” Ta oli seda tõesti tähthaaval teinud. „Õige mitmel teist ma soovitaksin selle kohe, enne esimest võrkulogimist ära vahetada. Näiteks Ago – me teame, et luure oskab Longlongagod sinuga kokku viia. Ter1e sobib – sinu vanaema on piisavalt kauge. Scott, Eberhard on ka teada. Lisa, sinuga sama jutt, aga igasuguseid Lisa-Lizette versioone on maailmas umbes 20000, nii et las olla. Yasmini oma on ka nii segane, et las olla. Vicent, eks sa ise tead – sa ju saad aru, et sind hakatakse kindla peale selle nimega kutsuma, ja veel täisversiooniga – Violence Overdrive? Või Overdose... Aga lõpuks saan vaid nõu anda.” Ta turtsatas jälle.

„See mu vanaema nimi – sa oled meid üsna põhjalikult uurinud,” märkis Age.

„Mõttetu on seda varjata,” noogutas Kelder enda ette teele vaadates. „Ligikaudselt hinnates on kümnendik meie töötajatest erinevate luurete palgal. Pluss umbes kolmandik on saanud erinevaid ettepanekuid erinevatelt organisatsioonidelt, kes kah nii või teisiti nuhkida tahavad. Aga kuni inimesed meie heaks töötavad, pole see tegelikult meie asi, niikaua, kui keegi sabotaae toime ei pane. Nii et kui juhuslikult on õige kõik see, mis ma teie kohta teada olen saanud, on see meeldiv erand. Aeg näitab.”

Ta keeras suurelt teelt ära ja hulga väiksema tee alguses oli rohelise auto kujutise peal number 25. Seda teed oli vaid mõnisada meetrit, siis keerasid nad järgmisele teele, kus oli kollase servaga märk 13 ja vaevalt sadakond meetrit edasi punase servaga märk 7.

„Sinine oli kiirtee, roheline oli maantee, kollane oli linn ja punane õueala?” küsis Ago üle. „Ja siis on veel valge ja must?”

„Valget ja musta ei ole ametlikult olemas.” Kelder turtsatas; see paistis tal kombeks olevat. „Aga jah, nii võib liiklustsoone nimetada küll – sinine on kiirtee, kiirusepiirang tavaliselt 40 ehk vanas süsteemis 144, roheline maantee, kiirusepiirang tavaliselt 25 ehk 90, kollane asula, kiirusepiirang 13 ehk 47,8 ja punane õueala, kiirusepiirang 7 ehk 25,2. See ei erine muide üldse eriti sellest, millega sina harjunud oled, vahe on peamiselt selles, et kasutatakse värve ja see – nagu sa ütled – õueala on eraldi välja toodud. Valge on üldkasutatava tee lõpp, ehk siis ei peaks sinna ilma erilise vajaduseta autoga ronima, ja suuremate teede vasakutel ridadel on musta servaga märgid, kus peal lõpmatusemärk, ehk siis on seal kiirus piiramata.”

Selle ajaga olid nad jõudnud poolenisti mäekülge peidetud kahekorruselise maja ette. Vanemad neist ülejäänud neljast ronisid välja ja Ago pani alles seal kokku, et nemad olid Scott ja Liz. Sadakond meetrit eemal peatusid nad teise maja ees ja seal lahkusid autost Vicent ja Yasmin. Mäenõlv oli kaetud suhteliselt tiheda metsaga, kuid siit-sealt vilksatavad vaated lasid aimata, et kogu ümbrus on igas suunas selliseid maju täis.

„Nii.” Kelder peatus jälle. „Kumb teist selle võtab?”

Ago ja Age vaatasid muiates teineteisele otsa. Ago tundis, kuidas ta suu kuivaks läheb.

„Eee...” suutis ta ainult endast välja pigistada.

„Mulle tundub, et ka meile kahele jätkub ühest,” ütles Age talle küsivalt otsa vaadates.

Ago noogutas vaikides, tundes taas, kuidas ta kõrvalestad õhetama hakkavad.

Kelder kibrutas kulme. „Hm, te ju... Tundsite te teineteist? Nüüd ma lähen poon Merkeli üles...”

„Jäta ta ellu,” vangutas Ageline pead. „Kui sa paned kaks sobivat eri soost inimest mitmeks päevaks koos pisikesse ruumi, võib tulemus olla ettearvamatu.”

Kelder vaatas neid natuke aega ja hakkas siis naerma. „Elu on ikka imeline! Kaduge koos oma kohvritega!”

Majale kuuluv aed paistis olevat mitu tuhat ruutmeetrit ja kui välja arvata, et muru oli umbrohtu kasvanud ja lillepeenrad kuidagi hõredad, tundus maja olevat otse vanade baobabide vahele rajatud nii, et ühtki puud ei vigastatud. Väljas oli kraadi kolmkümmend ja väga niiske, kui aga Kelder lükkas lahti suure klaasukse, uhkas majast neile vastu meeldivat jahedust. Kivipõrandatel polnud vaipu ja kusagil polnud näha mingeid nipsasjakesi, mis kodust kodu teevad ja mida miljöö imiteerimiseks tavaliselt ka kõigisse üürielamistesse topitakse. Kummatigi oli laual suur vaagen värskete puuviljadega ja veinikülmik sealsamas elutoas tundus vähemasti poolenisti täidetud olevat.

„Külmutuskapp on köögis,” ütles Kelder. „Viskasin ka sinna mingeid asju. Valik on muidugi juhuslik, kuid vähemasti täna peaksite te vastu pidama. Üks häda teie vaatenurgast on see, et meil ei ole siin poodi tavalises mõttes. Ma homme õpetan, kuidas instituudi laost asju kätte saab ja kuidas tellitakse seda, mida seal ei ole. On muidugi kohalike turg, kuid vähemasti täna ma ei soovita sinna minna; lähimani on oma viisteist kilomeetrit kah, nii et jala pole see just kergeim teekond. Teie nendes uutes moblades on minu number ja ka paari naabri numbrid, kes lubasid abiks olla, kui te hätta jääte. Võimalik, et mõned neist astuvad õhtu jooksul ka läbi, et vaadata, kuidas teil läheb. Nii et – tundke end nagu kodus.” Ta pöördus minekule.

„Oota...” Ago kõhkles. „Kuidas see kõik siin käib? Vaata, paar päeva elan ma ilmselt igasugustes tingimustes üle, aga... saa minust õigesti aru – ma ei tea, kuidas on teistega, kas või Agelinega, aga sa ei ole öelnud, palju see kõik maksab ja... me ei ole peaaegu mitte millestki rääkinud.”

„Maja kuulub instituudile. See on ehitatud paar aastat tagasi ja jäi tühjaks – endine omanik kolis ära. Inimesed liiguvad ja me üritame täita neid nii, et ikka kõik majad aeg-ajalt ka nii-öelda inimkätt tunda saaksid. Kui see maja sobib, siis see jääbki teie elamiseks. Et arveldus käib umbes niipidi, et rent on umbes veerand sinu palgast, kui me kõige muuga normaalselt kaubale saame, ja meil kehtib lisakolmandiku reegel – kui leping instituudiga lõppeb, on sul õigus soovi korral maja edasi kasutada kolmandik sellest ajast, mida sa juba kasutanud oled. On veel olemas meie kinnisvara osakute süsteem, aga vaevalt sa täna sellesse süveneda ihkad.”

Ta vaatas neid paar sekundit, oodates, kas tuleb veel küsimusi, ja noogutas siis:

„Ma lähen vaatan nüüd teised neli ka üle – nemad ma ju viskasin ainult autost välja, ei kontrollinud sedagi, kas nad ikka uksest sisse saavad.”

Ta pöördus, viipas ja kõndis minema. Ago fikseeris kusagil teadvusenurgas, et ta auto pidi olema elektriline, sest peale rataste krigina majaesisel kruusal polnud kuulda mitte mingit muud heli.

Ta seisis ikka veel mõtlikult – täpsem oleks öelda uimaselt – paigal, kui kuulis tagantpoolt Ageline häält: „Kuule, tule siia! See maja on ikka pagana suur!”

Maja esikülg oli umbes kaheksa meetrit kolme meetri kõrgust klaaspinda, mille mõlemalt küljelt tõusid trepid, mis viisid klaasitaguse elutoa kohal asuvale vast nelja meetri laiusele rõdule, mille taga omakorda oli samasugune klaassein; eeldada võis, et seal taga on kolm suhteliselt kitsast või kaks avarat magamistuba. Rohkem, nagu öeldud, majast näha ei olnud, sest see sukeldus künkanõlva. Elutuba läks sujuvalt üle köögiks ja selle taga oli üles suunduv trepp. Oli veel kolm eri külgedesse minevat ust, ja kui Ago neid Aget otsides paotas, leidis ta igaühe tagant nii kaheksa korda kaheksa meetrit tühjad akendeta ruumid. Ta tõusis teisele korrusele ja põrkas kokku Agega, kes pead vangutates ringi käis.

„Näe, kaks suurt tuba, mis rõdule viivad, siis on veel mõlemal pool akendeta ruumid ja siin tagapool on kah veel akendeta ruume. Ühte on keegi vist kabinetina kasutanud ja teine on... tule vaata.”

Age viis ta pealtnäha tühja tuppa ja vajutas nupule. Seinast eraldus süstatrenaöör, nende sisenemisel automaatselt süttinud neutraalne kollakas valgus kustus ja korraga seisid nad jõel. Illusioon ei olnud just väga täiuslik, kuid nii ootamatu, et Ago tundis hetkeks mune krampi tõmbuvat, enne kui teadvus häbi-häbi tegi ja kinnitas, et ta ei ole mitte vööni vees. Age vajutas nuppu, süst kadus ja valgus muutus tavaliseks.

„Esimeseks sain ma muide jalgratta ja metsatee,” ütles naine. „Magamistoas on hommikumantlid ja minu arust ma nägin all pesumasinat. Mina igatahes tahan neist riietest välja ja pesta.”

„Kumma magamistoa sa võtad?” küsis Ago.

„Juba kahtled? Mehed...” ohkas naine riideid maha ajades. „Mine too parem kohvrid sisse.”

„Jajah, sain isegi aru,” porises mees naerdes trepist alla laskudes. „Teenijate magamistoad on need akendeta...”

Talle lendas järele matkaking.

Suvi 2060

„Ja mida sina täna juurde oled õppinud?” Age askeldas köögis, suur põll ees. Kui ta pliidi poole pöördus, oli näha, et see on ta ainus riietus?ese.

„Mrhh, see on nüüd külaliste vastuvõtmise kostüüm või? Ma olen aru saanud, et nad on siin vabad, aga et nii vabad...” Ta ajas oma lühikesed püksid ja T-särgi maha ja kõndis esimeseks vannituppa. Ta tuli tagasi suure rätikuga, asus end kuivatama ja uuris ühele seinale tekitatud suurest peeglist.

„Tead, olen oma viiest kilost lahti saanud. Mrhh, tee järele.”

„Mis ma olen su meelest paks või? Sa ei vaata seda peeglit õigesti, eputis. Mina olen alakaalu piiril, aga sinul on nii absoluut- kui suhtarvudes veel väga pikk maa tulla.”

„Mees peabki olema soliidne...”

„Selle all peetakse silmas lihaseid, mitte rasva. Misasja sa norid?”

„Noh, näiteks on mul millegipärast tunne, et me oleme viimasel nädalal langenud tagasi sinna esimese nädala raskustesse, kus nagu hirmsasti tahaks, aga miskipärast ei saa. Ma löön kõrvuni maa sisse järgmise, kes väidab, et algus on ilus aeg...”

„Vaeseke, kas ma põhjustan sulle nii palju kannatusi?” Age hääl oli väga teatraalne ja ülepakutud. „Ütleme, et halb aeg on selleks korraks jälle läbi.”

„Nüüd võib? Jeee!” Ago hüppas paar korda, üritades saamatult õnnelikku pärdikut imiteerida. „Pidid sa just nüüd – külalised on kohe siin. Me võime vale mulje jätta, kui ma sind keset lauda...”

„Ähh, kannatad õhtuni. Siis võib proovida, kuigi endiselt sügeleb, pagan. Ja öelnud siis, kui nii hirmus oli, me oleks midagi välja mõelnud...”

„Age, kallis...” Ago kõhkles ühe pika hetke ning lasi siis näolt ja olekust kukkuda tolle lõbusa ennasttäis hoiaku. Ta astus naise juurde, põimis käed ta ümber ja suudles teda õrnalt huultele. „Age, ma naudin sinuga koosolemist igat moodi. Ma ju ei käi sulle peale, kui näib, et sa vajad aega,” ütles ta tasa.

Age hammustas huult ja millegipärast lausa raputas meest õlgadest. Tema õnneks hakkas üks taimer pliidi juures piiksuma.

„Ma oleksin pidanud sulle muidugi ütlema, et ma olen lihtsalt remondis.” Ta hääl kõlas enam-vähem normaalselt. „Ma saan aru küll, et sa leppisid minuga samas majas elamisega põhiliselt ainult sellepärast, et oleks kogu aeg kedagi keppida.”

Ago oli sellise näoga, nagu lahendaks ta peast diferentsiaalvõrrandeid. „Mis asja sa endaga õieti tegid?” küsis ta siis ettevaatlikult. „Tissid on sama olematud, kenamaks sa ka läinud ei ole...”

„Kuule, nii sa küll õhtul keppi ei saa!” viskas Age üle õla. Paistis, et ta on oma heatujulise tasakaalu tagasi saanud.

„Mis osas see praegusest erineb?”

„Äh. Näe, tule siia.” Ta pöördus, tõstis vasaku käe üles õhku ja paremaga korjas põlle vöö kohale kokku.

„Keelekat? Jee, muidugi, aga kas miski vahepeal kõrbema ei lähe?”

„Tõeline one track mind. Kusagil ei ole ühtki karva. Ja ei tule enam kah. Nahk on pingul ja sile. Ja selle tegi Alia niisama ära, ei küsinud midagi.” Ta lasi käe ja põlle alla tagasi ning pöördus pliidi poole askeldama.

„Ah sellepärast on nii paljud nii muutumatult kiilad,” venitas Ago ikka veel pisut ettevaatlikult ja mõtlikult. „On see siis nii lihtne ja ohutu. Mrhh...”

„Ei aja oma rinda paljaks! Sa näed siis välja nagu pelmeen.”

„Nüüd näen välja nagu karvane pelmeen... Olgu, nüüd ma saan aru, miks need tibid seal tööl kõik igalt poolt nii siledad on...”

„Nii, sa oled jõudnud mõnda juba igalt poolt inspekteerida?”

„Mrhh, ujumas käiakse siin ju alasti. Kusjuures ka mõned naised on lasknud karvad igalt poolt täielikult eemaldada; tähendab lisaks kõigele muule on ka pea nagu keeglikuul. Õnneks on siin riietus enamasti selline, et sootunnused on selgelt näha, muidu oleksin alailma raskustes.”

„Nii et te käite tööl kogu aeg ujumas?”

„Mina olen ainult kaks korda käinud. Et tibid lähemalt üle vaadata, eks ole. Vaata, see nõuab mingit teist suhtumist, mida mina ei ole veel omandanud – mulle tundub, et paljud lausa elavad seal. Ei, see ei ole õige...” Ago krimpsutas nägu. „Nad võtavad graafikut palju vabamalt. Mõnda pole mitu päeva näha, siis aga on ta seal kogu mõeldava aja. On neid, kes muidugi tunduvad peamiselt suhtlust nautivat ja teevad täpselt nii palju, et nende positsioon alles seisaks, ent enamasti... Ma ei tea.” Ta naeratas häbelikult. „Ma lihtsalt loodan, et ma saan hakkama. Et nad mind ära ei saada. Kurat, siin on ju nii hea elu. Ja ma saan tegeleda sellega, mis mulle meeldib.”

Kogu nende senise vestluse jooksul oli hääletoon tegelikult selgelt markeerinud, mida mõeldakse tõsiselt ja mida mitte. Age järgmine küsimus oli taas tõsine: „On sul tunne, et sa ei saa hakkama? On keegi midagi öelnud?”

„Ei ole keegi midagi öelnud. Olen küsinud ja Kelder kehitas õlgu, ütles, et kolme kuuga ei saa ju õieti sissegi elada. Et ma ei ole midagi õhku lasknud ja kõik kaastöötajad on elus, järelikult on tulemus positiivne.”

„Mida sa õieti teed?”

„Mingeid tuumasüntesaatoreid. Teooria on ammu tuntud, aga kui see, mida ma teen, ei ole loll nali, on nad rakendustega ikka kuradi kaugel. Vaata, ma tulin ju siia, et midagi sellest, mida ma muudkui arvutanud olen, lõpuks ka reaalsuseks saaks. Praegu tundub, et vist isegi saab, aga ega ma ei ole kindel, et ma neid asju ise kah kunagi näha saan. Need asjad on ju siingi väga kõvasti salastatud.” Ta ohkas. „Muidugi, me oleme siin ju vaid kolm kuud olnud. Millal nad tulema pidid?”

„Leppisime kokku 7–8 paiku,” pöördus Age pliidi poole tagasi. „Ja nagu teada, tähendab see kohalikus slängis, et tullakse millalgi kolmveerand kaheksa ja kaheksa vahel. Vähemalt seni on alati nii olnud.”

„Siis on veel aega end riidesse panna...”

„Nii et sul ikka väga kraabib hinge, kui ma sellisena neid vastu võtan?”

„Mrhh, käi kus... Mina tahtsin end riidesse panna. Lipsu ei tule. Muide, kas ma saan laua katmisel abiks olla? Sul läheb vist kiireks?”

„Söögilaud on juba kaetud, see on paremal tagumises toas.”

„Uhh... Miks seal nii külm on?” küsis Ago, kui oli nimetatud ruumi kiiganud. „Mul tõmbuvad munad krampi.”

„Nad kõik tahtsid, et ma teeksin midagi põhjamaist. Küsisin naistelt natuke nõu, ja siis otsustasime, et ma hoiatan neid vaid niipalju, et õhtusöök tuleb kostüümides. Et siin pidi tihtipeale nii tehtama, et on mingi tavaliselt mitte eriti pikk selline mänguline osa, ja siis läheb kõik tavalise joomise ja lällamise peale. Mäletad, kui Karlose-Arieli juures oli keskaja õhtu ja Milla-Hideaki juures ukuleelepidu? Seal toas on kaksteist kraadi Celsiuse plussi. Nad peavad enne soojad riided selga panema. Laenasin nende jaoks pikad püksid, sviitrid ja talvesaapad. Sina võid enda omad kohe selga panna, võtad nad nii vastu ka. Tegelikult ma mõtlesin alul neile lihtsalt seapraadi ja ahjukartuleid ja muud sellist teha, aga saad aru, see ei lähe sellises temperatuuris sisse. Need on talvised toidud, neid süüakse lõdisedes. Ma mõtlesin alguses lasta temperatuuri miinus kahekümne peale ja lasta neil seal lisaks enne sööki veerand tundi seista, aga seda olla juba tehtud, see pidi soomlaste ja kanadalaste leivanumber olema ja juba vihkavad neid selle pärast kõik. Siis ma otsustasin leebema variandi kasuks, et me ju lõunapoolsemad inimesed.”

*

„Ohh... seda on teinekord vaja, et aru saada, kui hea elu meil siin on,” lausus Kelder pakse riideid maha ajades. „Siin on tõesti jahe.” Ta kadus uksest välja.

„Siin ei ole ju üldse halb. Isegi hubane,” vaatas Vicent talle arusaamatuses järele.

Ago vangutas pead. „Tead, naine, hoia see kujundus alles,” pöördus ta Age poole nii, et kõik ruumisviibijad kuuleksid. „Kui mul kunagi peaks koduigatsus peale tulema, istun ma veerand tundi siin ja see läheb üle.”

Toa seintest suurem osa imiteeris lihtsat vanadusest hallikaks tõmbunud palkseina, lisaks olid kõigis neljas seinas suured aknad, kust paistsid harvadest tuledest valgustatud äärelinnatänavad, mille üle laotus pimedus ja lõputu vihm, mida koos üksikute langenud lehtedega keerutas tugev hootine tuul.

„Üsna gootilik miljöö. Ainult vampiirid või midagi sellist on puudu,” arvas Liz.

„Need oleksid kodus väga ära kulunud,” urises Ago tõustes. „Vähemalt mingisugunegi vaheldus. Saad aru, see on suurem osa aastast selline. Ilma igasuguse muutuseta. Loodetavasti te ei pahanda, et ma tagasi paradiisi põgenen?” Ta lipsas uksest välja. Seespool oli kuulda naeru ja ilmselt hakkas suurem osa seltskonnast end samuti väljuma sättima.

Ago ajas paksud riided vastikusgrimassiga maha ja tõmbas kiiresti selga tavalised lühikesed püksid ja T-särgi. Kui ta terrassile astus, avastas ta Kelderi alasti horisonti riivavasse õhtupäikesesse naeratamas, käed-jalad laiali ja riided ühes käes. Mees ei olnud väga vormist väljas, kuid teisalt polnud ta noor ja eriti atleetlik ka enam mitte, nii et ehkki Ago enam ammu silmi ei pilgutanud, kui noorem rahvas riieteta ringi käis, tundus ülemus tema silmis sellisena ometigi pisut kohatu.

„Ma tean,” ütles too, kui oli üle õla vaadanud. „Ma olen tegelikult Canadast pärit. Akna taga laiub horisondini lõputu nõmm, mis on enamik ajast pruun ja elutu. Sa käid põtru ja karusid laskmas selgest frustratsioonist, sest see on kogu meelelahutus, sest tüdrukud on nii paksude vattide all peidus, et näevad kah välja nagu põdrad ja karud... Sama õudne paik. Miks nad küll seal elavad?”

„Ei ole aru saanud, kui hea siin on?” Ago mühatas. „Tead, ega mina ka ei uskunud, et siin selline rahulik ja mõnus on. Ikka harjunud, et Aafrika, see on lõputu tulevahetus jõukudesse kogunenud inimrämpsu vahel, taustaks keskkonnakatastroof. Kui keegi usuks, siis oleks tulijaid palju.”

„Ja mis me nendega peale hakkame?” Kelder vangutas pead ja hakkas riietuma. „Olukord on stabiilsusest kaugel ja see on ikka nii mitme otsaga mäng. Siin tegutseb ju sadu organisatsioone, mõned neist ülemaailmsed ja väga mõjukad. Inimesed, huvid...”

„Ja siis on veel lausa tuhandeid firmasid, mis kaudselt seotud on. Kas sa tead seda ütlemist, et sa võid kõiki korraks ära petta ja mõnda üksikut terve elu, aga sa ei saa kõiki kogu aeg petta? Väga hea, et me sellest rääkima sattusime – mulle meeldib väga siin töötada, siiralt meeldib, kuid millegipärast on mul tunne, et kuradi õhuke jää on jalge all.”

„Longhorn, sa oled Kuu Ordu heaks töötanud tegelikult juba viisteist aastat. Sa tunned ja – ma loodan – jagad neid põhimõtteid, millele organisatsioon on ehitatud. Oskad sa sõnastada, mis sind siin kõige rohkem häirib?”

Ago oli juba harjunud, et kõik seal teda ta võrgunime järgi hüüavad. ’Ago’ puhul jäi alati segaks, kuidas seda hääldama peaks, ja... Nojah, ta oli alguses, siis kui ta selle nime valis, siiralt arvanud, et Longhorn tähendab üht muusikainstrumenti, pikksarve, kuid täpsem uurimine näitas, et sel juhul kirjutatakse need sõnad alati lahku. ’Longhorn’ tähendas pikksarve küll, aga see oli üks teatud veisetõug. Nii et see, et see nimi talle kohe nagu kleebitult külje jäi, oli kahe otsaga asi...

Ta kibrutas kulme: „Kuidas sa seda mõtled?”

„Sul on kindlasti hunnik küsimusi, millele sa ei ole vastust saanud. Mis on kõige suurem küsimus?”

Ago mõtles hetke. Nad olid sunnitud kõrvale astuma, sest pool tosinat külalist sööstis teel riietest vabanedes basseini suunas. Paistis, et õhtusöögi „ametlik” osa on läbi, tagumine tuba hüljatud ning seltskond seab end sisse aias ja elutoas.

„Kõige suurem küsimus oleks – mis kurat toimub?” ütles Ago lõpuks. „Aga sellele ma ei ootagi vastust. Ma olen siin ju vaid kolm kuud ja ma saan aru, et teil ei ole põhjust mind usaldada. Elu on siin palju elamisväärsem kui kodus. Seltskonda on igast maailma nurgast ja keegi ei räägi poliitilisest korrektsusest. Ma ei suuda isegi üles lugeda, kui paljusid tobedaid piiranguid ei ole. Või on see vaid instituudis nii? Ma kuidagi tajun, et me oleme siin tohutult rikkad. Kust see kõik tuleb? Anna andeks, aga ma...” Ago kõhkles. „Kas Kuu Ordu on kuidagi seotud kosmosepiraatidega?”

Kelder turtsatas. „Millist vastust sa ootad? Sa ei ole ju siin muide üldse Kuu Ordu liikmena, tuletan meelde. Sa oled siin Madagaskari Biosfääri Kaitse Sihtfondi ja Survival Energy Internationali vahel sõlmitud lepingu ühe punkti alusel, mis lubab kasutada maastikukaitseala territooriumi rahumeelseteks ja rangelt teoreetilisteks aatomienergia kasutamise uuringuteks. Kosmosepiraadid on lihtsalt kamp natuke metsa poole fanaatikuid, kes ilmselt lootsid valitsustega kaubelda, haarates sisuliselt enda kätte kosmoselendude monopoli. See, et mõnesid neist Kuu Ordu ideoloogiaga seotakse, ei tähenda ametlikult midagi.”

„Jah, ma tean,” Ago väärutas huuli. „Ainus, mida ma võin puhtsüdamlikult öelda, on see, et mina küll ei tea midagi, mis viitaks, et mu uurimistöö ei ole rangelt rahuotstarbeline ja teoreetiline. Ainult et...” Ta jäi vait ja lõi käega.

Kelder mõõtis teda seletamatu muigega. „Aga konkreetselt su tööst vahelduseks – sul on kindlasti ka selle kohta oma suur küsimus? Ma imestaks, kui ei oleks. Söandad sa selle sõnastada?”

„Sa mõtled seda, et isegi kui need epsilon-ahelad tööle hakkaksid, nõuaksid need meeletut energiakontsentratsiooni? Ehk...” Ago kõhkles hetke. „Töötavat termotuumareaktorit.”

„Noh, midagi ei muuda, kui ma kaevan üles ühe võrgus levinud legendi – et meil on termotuumareaktor Kuu teisel küljel, Kurrutiseks kutsutavas mäeahelikus. Sellel muide on ka mingi venekeelne nimi. Noh, tead küll – venelased pildistasid esimesena Kuu tagakülje ja andsid kõigile suurematele asjadele omakeelsed ja kommunistlikust ideoloogiast kantud nimed. Neid ei tea ega kasuta isegi mitte vene juurtega seltskond.

Nii et kui sa tõesti saad arvutused tehtud ja tahad oma jupstükke töös näha, tuleb sul Kuule kolida.”

„Mõtled sa seda tõsiselt?” luksatas Ago.

„Tööta, ela. Ja mõtle selle üle. Maailm on üks kummaline paik,” pilgutas Kelder talle silma ja kõndis suupistelaua suunas minema.

*

Ago tõstis pilgu, kui uks lahti paiskus. Instituudis ei hoolinud formaal?sustest keegi, kuid on teatud aktsente, mille puhul inimene alateadlikult pingule tõmbub, tagantjärele isegi aru saamata, miks ta seda tegi. Kelder marssis sisse.

„Kuule, Longhorn, millal sa viimati Tarasi nägid?”

Ago nihutas end toolil ja kibrutas kulme. „Ma arvan, et üleeile. Ta pidi muide ka eile õhtul minu juurde tollele õhtusöögile tulema, aga ei tulnud.”

„Sa ennetasid mu järgmise küsimuse. Keegi ei ole teda üleeilsest näinud ja ta telefon ei ole võrgus. Saad sa pooleli jätta selle, mis iganes sul käsil on? Tule kaasa.”

Nad astusid kabinetist välja ja Ago pilutas silmi. Instituut oli suur neljakorruseline ehitis, mis väljast näis koosnevat vaid erinevat tooni klaasist. Tegelikult olid need klaasid reguleeritud erinevale läbipaistvusele – väljast vaadates olid helevalged need, mis midagi läbi ei lasknud. Seestpoolt, vastupidi, näis hoone olevat suuremal-vähemal määral läbipaistev ja koridorid olid palju heledamalt valgustatud kui näiteks Ago kabinet, kust välismaailm paistis suitsuklaasisünge, nagu algaks kohe päikesevarjutus.

Neil oli minna oma sadakond meetrit. Tarasi kabinet oli väga pimedaks reguleeritud, nii et esimeseks pidi Kelder akende läbipaistvust suurendama.

„Arvuti on lukus,” pomises mees, olles järgmiseks terminali klahve klõbistanud. „Longhorn, vaata, kas tal on siin mingeid väljatrükke, mida ei oleks hea vedelema jätta.”

„Milles on õieti asi? Kas midagi on veel juhtunud või reageeriksid sa niimoodi igaühe puhul, kes natuke üle ööpäeva kadunud on?”

„Reageerin igaühe puhul, kes kadunud on,” pomises Kelder. „Fuck, terminali ma saan muidugi sisse, aga kui tal on kõik kodeeritud... Olgu...” Ta sulges silmad ja üks ekraan ärkas ellu, näidates sidet. Ago hakkas juba harjuma, et siin kasutati hulga vabamalt otse pähe, naha alla siirdatavaid modemeid ja üldse igasugust suuremas osas riikides keelatud kehasisest arvutustehnikat.

„Stanford, võta Tarasi tegemised luubi alla – millal ta viimati sees käis, mida ta üldse viimastel nädalatel tegi. Sul on minu ametlik luba. Las keegi uurib, kuhu ta üldse väljapoole sidet on võtnud ja las keegi uurib tema käimisi.”

„Kui sa mõtled laiemalt kui virtuaalis, siis pöördu parem ise Izmiri või kellegi poole,” noogutas umbes kolmekümnene tedretähniline eurooplane ekraanil. „Ma vaatan. Ma näen juba praegu, et viimane kord on ta sisse loginud eile kell 8:51. Umbes kaheksaks minutiks. Edasisega läheb natuke rohkem aega – ma pean pöördumislogid tema ID-ga siduma.”

„Tee seda.” Kelder katkestas side.

Ent ekraan ärkas kohe ellu. „Kelder, Tarasi maja on tühi, aga Hazel kurdab, et nende auto on läinud.” Mees ekraanil oli umbes sama vana kui eelmine – 30 ringis – ja pisut aasiapäraste näojoontega.

„Xuan, vaata...”

„Juba vaatasin. Saadan sulle koordinaadid. Võta instituudist kopter, saad kiiremini kui mina siit.”

„Hakkan tulema! Aga hoiata turvateenistust. Las võtavad paar asjalikumat tegelast ja tulevad tehnikaga. Igaks juhuks.”

Kelder katkestas ühenduse. „Leidsid midagi?”

Ago raputas pead. „Taras oli eriti sügavalt arvutiinimene või on siin kõik hoolikalt puhtaks tehtud. Siin pole peale tolmu midagi uurida.”

„Läksime siis.”

Nad lahkusid ruumist ja Kelder hoidis väga kiiret tempot, nii et Ago avastas end aeg-ajalt jooksusamme tegemas. Teatud üllatusena ei suundunud nad otse katusele kopterite juurde, vaid põikasid Kelderi kabinetti. Selle omanik pani käe vastu seifi puutetundlikku ekraani ja keeras seda, sisestades niimoodi koodi. Ta võttis seifist kaks soomusvesti, sõdurikiivrit ja automaati ning ühe püstoli.

„Püstol on mul oma,” porises ta selgituseks. „Viska ainult üle õla ja kontrolli relvad. Sättida on meil kopteris ka aega.”

Agol läks relvade ja kiivri kontrollimisega natuke rohkem aega, nii et Kelder oli jõudnud juba kopteri mootori käivitada, kui ta ükskord katusele jõudis.

„Kuhu me üldse lendame?”

„Tana poole.” Kelder saatis koordinaadid kopteri displeile. „Siit oma sadakond kilti. Masin ei ole isegi mitte selle Tanast lõunasse viiva seitsmenda tee läheduses, vaid on enne Behenjyt Anatobe juurde mägedesse keeranud. Ausalt, ka mulle on need kohad vaid nimed kaardil, ma ei ole seal kunagi käinud.”

Kopter rebis end õhku.

„Tanas, Antananarivos ikka oled?” küsis Ago. „Mina muide ei ole. Tean ainult, et tuleb sõita Anaalse Mureni ja seal keerata peateele paremale. Kas mõni satifoto juba on saadud?”

„Ainult suur. Aga nad ei hakanud seda mulle saatmagi, sellel pole midagi näha. Rohelus ainult. Lähim maja on kolmsada meetrit.

Nii et Analavoryst ongi lõplikult Anal Worry saanud?”

Ago kehitas õlgu. „Ma ei ole sealgi käinud. Ma ei ole Itasy järvest kaugemale saanudki. Korra käisin tegelikult naabritega kaasas mingil turul, aga ma ei mäleta isegi, mis suunas see oli. No ja kes mäletab neid idiootlikke nimesid – ütle kellelegi, et sa elad Ambatomitsanangas või Soavinandrianas ja kõik peavad sind idioodiks.”

„See võis Viro turg olla. Avironimamo. Nii et tegelikult oled sa Anaalsest Murest läbi sõitnud küll.”

Ago kehitas õlgu. „Ma ei olnud just kõige kainem.”

Sõit võttis vaevalt veerand tundi ja siis hakkas Kelder maandumiskohta otsides vandudes tiirutama.

„Ma lasen su vintsiga alla,” sajatas ta lõpuks. „Midagi muud ei jää üle.”

„Eee... Olgu. Aga mida ma seal teen?” Ago ei olnud kunagi vintsiga kopterilt laskunud ja tal polnud vähimatki ettekujutust, mismoodi tuleks auto juurde jõudes käituda.

Kelder vist tabas sellesama ära ja ohkas. „Sa ei oska lennata, muidu ma läheksin ise. Leia auto. Vaata ringi. Kui ta on seal sees, on ta tõenäoliselt surnud või liikumisvõimetu. Ega muud sul teha ei ole, kui mulle teatada. Kui teda ei ole, katsu mitte jälgi ära tallata.”

„Ja kui näen mõnd kohalikku?”

Kelder osutas ekraanidele. „Siin lähedal ei ole ühtki suuremat elusolendit. Ja kui tuleb, ma hoiatan sind ja sina ole valmis tulistama.”

„Kas infrakujutiselt või radariga ei näe, kas keegi on autos?”

„Temperatuur on väljas 297. Läbi autokatuse selle temperatuuri juures enam inimkeha ei näe. Radarist pole kah suuremat kasu.”

Ago ohkas. „Olgu, eks ma siis lähen.”

Tõtt-öelda värisesid ta jalad nii, et ta peaaegu kukkus üle kopteri ukseläve ja pöörles üsna abitult vintsi trossi otsas, sellest haaratsiga kramplikult kinni hoides. Mets ei olnud sealkandis üldse tihe, pigem oli tegemist üksikute puudega, ent maastik oli väga mägine. Ago kand põrkas selle pöörlemise pärast üsna valusalt vastu maad, kuid ta meenutas Kelderi lühidaid õpetussõnu, ajas jalad laiali ja keha jäigaks ning tundis hetke pärast, et istub kindlalt maapinnal. Vähemasti kandevöö sai ta sekundimurdosaga lahti ning enda kõhulikeeramine ja relva haaramine tuli tal loodetavasti samuti enam-vähem talutavalt välja.

Maapind oli kõva, paljas ja tolmune. Õnneks mitte tulipalav, sest see päev oli ootamatult pilvine ja seetõttu suhteliselt jahe. Rohi, niipalju kui seda oli, võis olla kare ja torkiv, kuid tal olid kindad käes ja üll selline õhuke kombinesoon, mis – ta oli lugenud – pidavat õhku ja vett läbi laskma, kuid muus osas üllatavalt tugev olema. Ago küll nii ei arvanud. Ikkagi oli ta juba nii higine, et nina otsast tilkus, ja ta tundis maapinna konarusi ja oksaraage liigagi hästi küünarnukkide ja põlvede all.

Ta ajas end püsti. „Seisan ma õiges suunas? Mingi 20 meetrit?”

„Jah, see põõsastik otse sinu ees.”

Ago hakkas astuma, hoides relva laskevalmilt käes. Ta jõudis peaaegu võsani, millest läbi ta ei näinud, kui talle tuli pähe, et tegelikult ei ole relv laskevalmis – padruni oli ta küll üleval rauda tõmmanud, kuid kaitseriiv oli peal. Ta lootis, et Kelder seda tähele ei pane, ja lükkas kaitseriivi maha. Ta taipas samal hetkel, et see on loll lootus, sest ta relv oli ühenduses ta kiivriga ja Kelder seal üleval nägi relva staatuse märgendit oma ekraanil sama hästi kui tema oma kiivriklaasile projitseerituna. Olgu, ütleme, et oli loogiline võtta kaitseriiv maha just nüüd...

Ta ei söandanud võssa minna, sest ta ei näinud selles hämaras segadikus rohkem kui paari meetri kaugusele. Selle asemel läks ta ringi. Ilmselt oli keset igas suunas kurrutatud punakaspruune kaljusid mingi lõhandik, mille põhjas oli niiskust, ja selle ümber see tihe, paarikümnemeetrine ebakorrapärane võserik kasvanud oligi.

„Jäljed,” kummardus ta maad uurima. Kui täpsemalt uurida, oli seal võsas auk... jah, sealt auto sisenenud oligi. Ago ohkas ja astus edasi. Peaaegu kohe nägi ta auto tagumist otsa. Ta läks väga ettevaatlikult lähemale, rakendades kõiki oskusi, mis tal olid... täpsemalt, mida ta arvas filmide ja raamatute põhjal vaja teha olevat. Peast käis läbi igasuguseid rumalaid stsenaariume, alates sellest, et mis siis, kui keegi selle paiga mineerinud on...

Ta jõudis autoni ja piilus sisse. Ta ei näinud midagi. Ta kõhkles hetke ja lülitas siis sisse lambid kiivril ja relval. Nüüd nägi ta selgelt, et auto on tühi.

„Tühi,” ütles ta täiesti ilmaasjata, sest Kelder ülal nägi ju nii ta kiivri- kui relva sihikuoptika kaamera pilte.

„Proovi, kas saad pakiruumi lahti.”

Ago läks auto tahaotsa ja tõmbas. Esimesel hetkel ei näinud ta midagi, siis aga kukkus autost välja inimese käsi ja jäi luugiservale rippu. Ago tundis, kuidas ta jalad süldiks lähevad ja hommikusöök välja tahab. Lausa üleinimliku tahtepingutusega hoidis ta end karjatamast ja lootis, et Kelder arvab, et ta paremini näha tahab, kui ta auto kõrvale istuma vajus.

Eks see vist läks läbi, sest nüüd valgustasid ta kiivrilambid pakiruumi sisemust ja ta suutis hoida pead nii, et nad nägid selgelt lamaja nägu. Jah, see oli Taras.

„Väga hea,” ütles Kelder; Ago kuulis teda nagu läbi vati. „Ära jah puuduta midagi. Või siiski – katsu, kas ta on elus. Kaelalt.”

Ago ei saanudki kunagi aru, kuidas tal selle käsu täitmiseks jõudu jätkus. Igatahes jälgis ta nagu unes, kuidas ta käsi surnu kaelale läheb. Tal ei olnud mingit kahtlust, et mees surnud on, sest see täiesti lõtv olek ja suu ja silmad ja... Nojah, palju laipu tsivilisatsioonis elav tavaline inimene oma elus näeb? Kui hästi läheb, siis mitte ühtegi, kui matusteks korralikult ette valmistatud surnukehad välja arvata.

„Pulssi ei ole. Ja üldse... minu arust on tal juba rigor mortis möödas.”

„Hm, ta ei saa eriti üle 20 tunni surnud olla, maksimaalselt 24... aga selles temperatuuris võimalik,” sõnas Kelder mõtlikult.

Agol polnud õrna aimugi, kaua koolnukangestus kestab. Ta uuris tegelikult hiljem välja, et väga kuumas kliimas võib see tõesti vähem kui ööpäevaga üle minna.

Paar minutit valitses Ago jaoks vaikus, sest Kelder rääkis ilmselt mitmete teiste inimestega.

„Olgu, tule sealt võsast ära, sul ei ole seal rohkem midagi teha,” kostis lõpuks ta hääl. „Tule sama teed tagasi. Luugi võid lahti jätta... Kuule, see ei meeldi mulle üldse, aga minust on siin üleval väga vähe abi ja ma ei saa ise ka tegutseda. Ma tahaksin su valvama jätta ja ära lennata. Saad hakkama? Kriminalistid ja turvateenistus peaksid paarikümne minutiga tulema.”

Agol oli vahepeal olnud aega end koguda.

„Mis siin ikka juhtuda saab? Mul on relv ja side ja küllap jälgitakse mind ka sattidelt. Mine.”

Ta oli sisimas uhke, kui neutraalselt ja asjalikult see kõlas.

*

„Hazel ja Dante kutsusid meid enda poole,” ütles Age kohe, kui Ago üle läve sai. „Sinna on vist pooled naabrid ja pooled su töökaaslased kogunenud. Põletavad Tarasi mälestuseks küünlaid ja noh, olgem ausad, eks nad tahavad sinu lugu kuulda.”

„Ma tean, Dante ütles mulle juba instituudis,” noogutas Ago. „Ma käin vee alt läbi ja siis läheme.”

Nad kõndisid mööda jalgrada umbes kilomeetri. Rada pöörles ja tõusis ja laskus ja linnulennult oli nende majade vahemaa arvatavasti poole lühem. Nad möödusid Tarasi majast. See oli pime, ainult üksik tõrvik põles aias ja väravale oli keegi põiminud musti linte, mis pimeduses natuke läikisid.

Dante ja Hazeli maja verandal ja aias hubisesid kümned, võimalik, et sajad küünlad. Kui nad lähemale jõudsid, haaras silm vähemalt kolme-neljakümmet inimest, kes vaikides istusid või tasakesi omavahel vestlesid. Keegi oli üles pannud samovari ja paljud jõid mingit väga aromaatset, ilmselt kohalikest taimedest teed.

Elutoast oli näha siiski ka üks töötav ekraansein, mille heledus oli suhteliselt maha keeratud.

„Temast ei ole palju, aga me leidsime ikkagi tundide kaupa videomaterjali,” seletas Hazel vaikselt. „Ta referendid panid kokku pooletunnise kollaai – noh, näete ise, tema on kirkalt esile tõstetud, teised ähmaseks muudetud.”

„Mis muusika see taustaks on?” küsis Age.

„Mykola Lysenko ooper „Taras Bulba”. See olevat talle väga meeldinud.” Hazel viis nad samovari juurde. Age võttis tassi, Ago keeldus viisakalt, läks korraks tuppa, otsis endale ise mahuka burgunderiklaasi ja valas selle köögilaual seisvast avatud pudelist rohkem kui poolenisti punast veini täis.

„Longhorn, sa tundsid teda varasemast ajast?” küsis Dante, kui ta uuesti väljus.

„Mitte eriti. Kui järele mõelda, ei tea ma sedagi, kust ta pärit oli.”

„Ta täisnimi oli Taras Gandõh,” hakkas rääkima üks vanem mees. „Ta elas Tehhis, hiljem Saksamaal. Pere on ukraina juurtega. 35 aastat vana, kaks korda abielus olnud, lahutatud, üks laps, teismeline tütar... kes temast midagi teada ei taha. Ta tuli siia selle mõttega, et mitte kunagi enam tagasi minna. Ta rääkis seda korduvalt.”

„Ta oli üsna tagasihoidlik?” küsis Ago. „Sinu juures ta töötas, Ignatelle, nii et sina tunned teda vast üldse kõige rohkem, nagu ma aru saan?”

„Tundsin või?” Vanamees kehitas õlgu. „Selgub, et ei tundnud.”

„Kas midagi sellist, mida ma ei tea?”

Nad rääkisid vaikselt, kuid nende ümber oli selle ajaga oma 7–8 inimest kogunenud.

„Autos oli purustatud mälumoodul ja ta on enne surma olnud suguühtes,” ütles üks kahekümnendates neegritar, sest vanamees kõhkles. „Anaalses. Mehega.”

Ago muidugi tundis kõiki neid inimesi. Michelle oli Tarasi rühma referent. Ega siin nüüd midagi taga polnud? käis tal millegipärast peast läbi, kuid ta heitis selle kõrvale. See tõesti ei olnud tema asi.

„Elas ta üksi,” kehitas ta õlgu. „Dante, sina ehk tead kõige rohkem, kellega ta läbi käis?”

Justnagu eelmise vaikimise kompensatsiooniks hakkas rääkima Ignatelle: „Kellegagi väljapoolt. Izmiri inimesed uurivad. See ei ole ju keelatud ja... see ei ole ju kellegi asi... kuni midagi ei juhtu.” Tal oli kerge itaalia aktsent. Ago muidugi teadis ta sünnipära, kuid ta ei olnud aktsenti varem märganud. Muidugi, nüüd oli vanamees löödud, murelik ja kindlasti mitte oma parimas vormis... „Mina ta siia kutsusin. Kelder kontrollis tausta ja... aga mina ta siia kutsusin.”

„Sa ei võinud teada, et tal see elu siin nii lühikeseks jääb,” lohutas Dante. „Ja lõpuks me ei tea veel, mis õieti juhtus. Ago, sina leidsid ta?”

Ago ohkas mõttes ja rääkis oma hommikusest retkest Kelderiga.

Kui ta lõpuks pääses ja Age järele ringi vaatas, avastas ta ühest aianurgast peaaegu poole tollest seltskonnast, kellega koos nad kolm kuud tagasi Istanbulist tulema olid hakanud.

„Frank, Jane, Scott, Liz, Vicent, Yasmin,” noogutas ta neile järgemööda ja sättis end Age kõrvale istuma.

„Terie just rääkis meile, et sa olid hommikul politseitööga tegelenud?” küsis Jane vaikselt.

Ago sulges silmad. Ta hakkas ka sellega harjuma, et Agelinelegi ta võrgunimi külge jäi. Ta oli seda isegi kasutama hakanud. Ent tal ei olnud vähimatki tuju oma juttu uuesti üle rääkida. „Teate, ma just lõpetasin. Kelderil ei olnud vist kedagi teist käepärast, sellepärast võttis ta minu kaasa. Noh, leidsime auto ja laiba selles. Tegelikult te teate sama palju kui mina.”

„Päev otsa seal autos. See vana pede pidi juba haisema,” lausus Vicent. Ago pani tähele, et mees on kõvasti täis.

„Vist. Naljakas, ma ei tundnud mingit lõhna.”

„Peded ei haise surnult teistmoodi kui tavalised inimesed,” poetas Scott. „Ta oli tõsine teadlane. Mis see meie asi on, kuidas ta oma elu elas. Ja nüüd on ta surnud.”

„Võimalik.” Vicent ei tõstnud häält. „Ainult et viktimoloogia ütleb, et tal oli tänu oma profiilile palju suurem tõenäosus surma saada. Olgu, ma olen vait. Ärgem kiirustagem järeldustega.”

Hazeli ja Dante maja oli üsna samasugune kui see, milles elasid Ago ja Age. Nüüd avanesid korraks teise korruse elutoa kohale rõdule avanevad klaasuksed ja lasid välja pahvaku helehäälset kisa. Õige mitu punti väikesi olevusi hargnes aias, et oma vanemaid leida ja üksteise peale kaevata. Kulus tubli kümme minutit, enne kui rahu sai uuesti jalule seatud ja lapsed ülakorrusele tagasi meelitatud.

Liz tuli tagasi ja pühkis higi. „Õnneks on Karlose omad vanemad, need hoiavad korda.”

„Ma unustan kogu aeg ära, et teil lapsed on,” ei suutnud Ago suud pidada. „Alguses ju ei olnud.”

„Olid ikka. Minu vanemate juures. Saad aru, me ju ei teadnud täpselt, mis meid siin ees ootab. Et kas ikka on korralikku kooligi näiteks. Eks nad siis lõpetasidki klassi ära ja tulid siis.”

Selle rääkimise ajal meenus Agole, et ta on seda lugu oma pool tosinat korda kuulnud. Ju ta oli selles osas lootusetuks tembeldatud. Mis iseenesest oli ju õige. Mingis mõttes ei suutnud ta ikka veel mõelda Scottist ja Lizist kui lapsevanematest, sest esimesed kuud olid nad olnud kahekesi, siis olid nad nädalaks kadunud ja pärast seda käis nendega komplektis kaks karjuvat elukat.

„Vanad nad teil õieti on?”

„Kuus ja kaheksa. Järgmiseks sa küsid nimesid, aga need ei jää sulle niikuinii meelde.”

Nende kaheksasest seltskonnast kostis tasast naeru.

„Ja nüüd ootad sa taas last. Minu siiras imetlus.”

„Terie ei oska ka suud pidada.” Lizil paistis ainult hea meel olevat.

„Terie teab mu piiranguid. Mina oleksin imestanud, et miks sa paksuks hakkad minema. Oleksin imestanud selle päevani, kui koidab tõehetk – sa oled hulga kõhnem ja sul on uus titt.”

Ta rääkis seda nii soojal toonil, et teenis ära paar vopsu lähemalistuvatelt naistelt ja veel naeru.

„Muide, protokolli huvides – Hazel ootab ka last ja Yasmin ka,” teatas Liz. „Hazelil hakkab muidugi varsti välja paistma – see tähendab teiste, mitte sinu jaoks – ja Yasmini me tegelikult rääkisime alles eelmisel kuul pehmeks. Neil on natuke pahasti, sellepärast ongi Violence Overdrive overdrive-mode’is.”

Ago vaatas korraks Vicenti poole ja otsustas mitte küsida, kuid mees hakkas ise rääkima: „Normaalses ühiskonnas ei saa umbes viiendik naisi kunagi lapsi. Nad ei ole selleks võimelised ja pole kindlamat võimalust populatsiooni degenerantidega küllastamiseks, kui emakesele loodusele varba peale kusta ja panna sünnitama need, keda emake loodus on juba tunnistanud degenerantideks ja võtnud tarvitusele meetmed, et nad enam genofondi ei reostaks. Ja seda kõike räägin ma selle naise kuuldes, keda ma armastan ja...” ta lõi käega ja jäi vait. Ta toon oli kõikunud ja ta põsed olid märjad.

„Ühesõnaga, ma ei ole võimeline normaalsel viisil lapsi saama,” lõpetas Yasmin tema eest. „Paraku me mõlemad tahame lapsi ja sealjuures isegi ühiseid lapsi ja minu laps kasvab praegu katseklaasis ja on ebaselge, kas ja millal seda saab minu sisse tagasi istutada. Kui kolmandaks kuuks ei saa, tuleb leida keegi, kes teda viimase aja kannab, või pean ma need kuud haiglas olema või... Ei, katseklaasis ma tal kasvada ei lase, siis ma parem olen need kuud haiglas.”

„Mitte et ma nüüd aru sain...” ohkas Ago.

„See tähendab seda, et ma lõikan ta kõhu lõhki ja panen selle lapse sinna kasvama,” selgitas Liz. „No vat panen, eks ole. Paraku koos monitoride ja korrektoritega. Loomulikult ei ole ta kogu aeg lahtilõigatult selja peal, aga kuna parem on mitte kauemaks kui veerand või pooleks tunniks end suurest masinast lahti ühendada, on targem haiglast üldse mitte lahkuda.

Ja sina võiksid nüüd tõesti vait olla,” pöördus ta Vicenti poole. „Mina viljastan pea iga oma munaraku ja valin embrüote hulgast parima, Hazel teeb seda, kõik teevad seda.

Jah, ma olen nõus,” katkestas ta meest, enne kui see rääkima hakkas. „Ma tean, mida ta kohe räägib,” pöördus ta siis teiste poole. „Teie olete ka kuulnud. Et 20. sajandil valisid Euroopa ja Ameerika kompetentsed komisjonid nende rahvaste noorte meeste hulgast välja vaimselt ja füüsiliselt parimad, kes siis tapeti nii, et nad järglasi ei andnud. Ja seda tehti ikka õige mitu korda. Et terve 20. sajandi andsid järglasi need, keda teenistuskõlblikkuse komisjonid olid välja praakinud. Degenerandid. Värdjad. Et nüüd on jõutud olukorrani, kus kahe vaimselt ja füüsiliselt terve inimese kokkusattumise võimalus on kõvasti alla kümnendiku, seega vaid mingil igal 12–15-ndal paaril on lootust mõislikule arvule tervetele järglastele. Mina olen geneetik ja mina sain oma järglasi sorteerida, kuid isegi mina ei julge seda seal rohkem teha – liiga suur on vahelejäämise oht. Ja siis pistetakse mind vanglasse. Võib-olla ei pistetagi, aga ma olen paaria, ma kaotan töö, positsiooni, varanduse, lapsed. Jah, isegi lapsed saavad kannatada. Jah, nii humaanne on seadus, et neid isegi ei tapeta, nad vaid saadetakse lastekodusse ja ruineeritakse vaimselt. Need... Kõik need Euroopa kaduvad rahvad...” Naine jäi vait. Ago nägi, et ta käed on rusikasse surutud.

„Tõenäosus, et mu lapsel ei ole ühtki neist hädadest... miks ma olen selline, nagu olen, on alla kolmekümnendiku,” täiendas Yasmin süngelt. „Ma olin valmis selleks, et aastaid tuleb mu munarakke viljastada ja loobuda. See on suur ime, et see juhtus esimesel korral – mitte ühtki detekteeritavat defekti. Ma lihtsalt ei saa loobuda. Ma oleksin nõus sellele lapsele elu andma ka siis, kui ma ise ellu ei jääks. Õnneks on sellise valiku tõenäosus väga väike, aga ma olen arstidele selgelt öelnud, et kui valikut tuleb teha, tuleb alati last eelistada.” Naise suujoon oli karm ja nahk põskedel pingul. Ago ei suutnud endiselt temas mingit ilu leida, kuid ootamatult mõistis ta Vicenti, mõistis, kuidas seda naist võib armastada.

„Ma loodan, et sul läheb kõik hästi,” ütles ta vaikselt.

*

Nad tuikusid kodu poole neljakesi – lisaks temale ja Agele ühed nende lähimatest naabritest, Milla ja Hideaki. Mees oli kahekümnendates, pikk, kõhn ja kuidagi titeliku olemisega. Agole meenus kellegi iseloomustus tema kohta, et ta on jaapanlane, kelle pikkus on 1,3-ga läbi korrutatud... Midagi idamaist oli temas tõesti ja tema olek muidugi sobis Millaga, kes nägi välja täiesti teismeline, alates lühikesteks pöetud punastest juustest, kõhnast tedretäpilisest näost ja suurtest hirvesilmadest kuni hääletooni ja sellise armsa positiivse olemiseni. Milla oli enne lahkumist ülakorrusel käinud ja nüüd oli tal kõhu peal kandelinas magav laps.

„Kolmene, on meelde jäänud,” noogutas Ago.

„Ma võiksin teda ise kanda, sul raske...” õiendas Hideaki oma naise kallal, kuid see jäi kindlaks.

„Sul on üksi seismisegagi raskusi. Toetage teineteist.”

Ago ja Hideaki vaatasid pisut solvunult teineteise otsa. Siis pahvatas noorem mees naerma. „Laulame!”

„Laulame,” nõustus Ago. „Kui me vaid ühise repertuaari leiame...”

„Tasa, siin on inimesi,” mainitses Milla.

„Ja muide, need olid peied,” tuletas Age meelde.

„Oeh. Peiedel on lihtsalt üks alkohoolik vähem.”

„Mina ei saa alkoholi tarbida,” teatas Milla solvunult. „Ja Terie on umbjoobest kah üsna kaugel.”

Ago vaatas Milla poole. „Ega sina last ei oota? Mulle räägiti täna nii palju lastest, et ma hakkan kõiki kahtlustama.”

„Ei. Ja juua ei saa ma sama asja pärast, miks meil seni rohkem lapsi ei ole – ma pean enne täis kasvama.”

See lõi Ago üsna kaineks. Ta vaatas Hideaki üle, mõõtis siis veelkord Millat ja küsis: „Vana sa siis lõpuks oled?”

„Kuusteist.”

„Ja laps on sul midagi kolmene?”

„Me hakkasime Hidiga koos elama, kui ma olin 12. Me põgenesime Madale selleks, et siin lubatakse meil koos elada.”

„Mitte ei pisteta pokri,” lisas Hideaki. „Kui ta last ootama jäi, sain ma just 18 ja oleksin täie rauaga saanud – jõhker pedofiilia, alaealise kodunt põgenema meelitamine... Tähendab, kodunt ära meelitasin ma ta juba enne, kui siia tulime...”

„Ja te lihtsalt tulite?” vangutas Ago pead.

„Tulime jah. Lendasime Madridi, sealt sõitsime erinevate asjadega – osaliselt hääletasime – Türgini ja sealt lendasime Indiasse ja lõpuks laevaga Sri Lankale. Tagantjärele saime teada, et Milla sitapeast paps organiseeris meie vahistamist ja jäi Madridis ainult paari tunniga hiljaks, me jõudsime enne kaduda. Sri Lankal nad naersid ja panid meid lennukile.”

„Ja mida te seni õieti teinud olete? Vabandust, et ma küsin, kuid mingit ametit teil ju ei ole?”

„Põhiliselt oleme koolis käinud. Meil tegelikult väga vedas Sri Lankal – sattusime Izmiri otsa. Too vaatas mind viis sekundit ja küsis siis, mis ma politseitööst arvan. Mul oli sitaks ükskõik, peaasi, et lubataks jääda. Noh, siis ta viiski mu Kelderi juurde, leppisime kokku, et töötan instituudi valves ja siin me nüüd oleme.”

„Ja kuidas sa teadsid, et sa üldse õigesse kohta tuled? Niimoodi tundmatus kohas vette hüpata...”

„Esiteks, kuhu meil minna oli? Ja teiseks... Noh, ta küsis, kust me tuleme. Ma teatasin, et Ühendriikidest. United States. Ja kujutad siis ette, ta muigab ja küsib oma võimatu türgi aktsendiga: „United what?” Ühinenud misasi? Ja siis naeratab: „Ooo, ma tean, Ameerika Ühendriigid, ülbete neegrite ja tuumapommide maa!” Sellest hetkest ma teadsingi, et olen õiges kohas.”

*

Kelder ootas neid selle koha peal, kust üks tee pöördus Milla-Hideaki õue ja Agol-Agel oli veel sadakond meetrit koduni. Tegelikult seisis ta musta liikumatu koguna paigal, nii et teda võis postiks või puunotiks pidada, ja Agole tundus, et nad kõik võpatasid, kui ta neid tervitades teele astus.

Hideaki langes talle kaela: „Armas direktor!” ja pöördus siis Ago poole: „Ta on nii tore. Kuule, anname talle tappa? Pärast ütleme, et olime purjus.”

„Kellele sa järele tulid?” küsis Ago. „Ja kus vikat on? Midagi kiiret?”

Kelder noogutas ja proovis end viisakalt vabastada. „Tegelikult on mul teid kõiki peale Milla vaja. Hid, saada Milla koju, võta relvad ja tule Longhorni-Terie majja.”

„Yes, boss!” kuulutas Hideaki kulpi visates, võttis valveseisangu ja tegi kraapsu, nii et endal peaaegu jalad alt ära lõi. Milla vedas ta nende maja suunas minema.

„Ootasid ammu?” küsis Ago oma telefoni kontrollides, kui nad edasi läksid. „Miks sa ei helistanud?”

„Alles tulin. Ja oli kuulda, kuidas te tulete.” Ta oli pisut kärsitu, kuid mitte kuri. Pigem paistis talle kogu situatsioon nalja tegevat. „Ma tahan su kaasa võtta, sest mulle tundub, et sa orienteerud kõige kiiremini tuumafüüsika-alastes materjalides, kui neid on vaja kiiresti läbi vaadata.”

„Mrhh...” Ago heitis enne vastamist kiire pilgu Age poole. Ta mõtteaparaat hakkas vastu tahtmist tööle ja talle tundus, et ta kaineneb iga sekundiga. „See on ilmne liialdus. Sina tunned ka tuumafüüsikat väga hästi ja instituudis on kümneid mehi, kes seda minust paremini teavad.”

„Aga sinu uurimissuunad olid Tarasi omadele kõige lähedasemad väljaspool tema gruppi. Ja näiteks Mondespani ma niimoodi nööri otsas alla lasta ei saa...”

„Kopter läheb viltu või valgub ta rihmade vahelt välja?” ei suutnud Ago end pidada.

„Longhorn, ära mölise. Hid on väga hea turvamees ja nagu sa ehk tead, on Terie viimased kuud väga tõsiselt seda kunsti harjutanud. Ta vajab praktikat. Nii et teist peab jätkuma, kui ma tahan seda võimalikult märkamatult teha.”

„Midagi jätad sa ütlemata,” porises Ago, kui oli paar sekundit mõelnud.

Kelder ei vastanud.

*

Nad jõudsid vaevalt oma majani, kui täies lahinguvarustuses Hideaki neile järele jõudis. Ümberriietumisele kulutasid nad vaevalt minuti, selle ajaga oli Kelder oma kopteri käivitanud ja nad sööstsid musta taevasse. Kelderi kopter oli muide teistsugune kui päeval, see oli suurem ja kui see õhku tõusis, sai Ago aru, miks ta polnud kuulnud seda tulemas – lennumasin oli märkimisväärselt vaikne.

„Teie kõik, eriti mehed – magage!” viskas ta üle õla. „Te haisete niimoodi veini järele, et konditsioneeri plastikvoolikud üles sulavad.”

„On sul siin sinist surma?” küsis Hideaki.

„Vaata medkasti.”

„Mis on sinine surm?” tahtis Ago teada.

„Kus sa elanud oled?” imestas Age. „See on... uhh. Mingid dialüüsi katalüsaatorid, midagi tehakse trikarboksüülhappe tsükliga, siis on seal veel hunnik barbituraate ja tavalist atsetüülsalitsüülhapet. See ei vii päriselt alkoholi verest välja ja ei päästa pohmakast, küll aga leevendab seda kordades. Ja magama paneb ka.”

*

Ju nad kustusid istmetel silmapilk. Ago ärkas selle peale, et keegi teda raputab, ja samal hetkel kuulis ta hoiatavat tsss-i. Kopter seisis maapinnal ja esimeseks nägi ta Hideakit selle kõrval õndsa näoga põit tühjendamas. Ta sättis end tema kõrvale.

„Näh, võta joo.” Age oli rahulikult kükitanud sinnasamasse kõrvale oma asja ajama ja ulatas veepudeli. „Joo palju. Sinine surm viib vedelikud kehast välja.”

„Vestid-kiivrid ja relvad korda, kui te lõpetate selle ohtlike jäätmete keskkonda viimise,” lausus Kelder vaikselt ja ronis kah välja just sedasama tegema.

Agol oli lõpuks aega ringi vaadata alles siis, kui nad liikuma hakkasid. Nad olid väikesel lagendikul ja kuigi seda ümbritses tihe puudemüür, kumas siit-sealt pisut kaugete laternate valgust. Kelder läks kõige ees, tema järel tuli Age, siis ta ise ja lõpuks Hideaki. Pimeduses oli nende selja taga aimata ka mäetippe, eespool aga tundus kaugemal kõik tühi olevat. Infrapunakujutis ei andnud midagi juurde. Ago taipas alles siis kella vaadata – nad olid maganud oma kaks tundi.

„Kus kurat me üldse oleme?” küsis ta vaikselt, sest üritades kella vaadata oli ta avastanud, et nagu ikka, vajavad mõned ta seadmetest restarti.

„Morondavas,” vastas Hideaki. „Eeslinnad jäävad põhiliselt paremale, otse ees on sadam.”

„Nii et see must tühjus meie ees on ookean,” taipas Ago.

Nad jõudsid mingite ehitiste taha.

„Kähku nüüd. Infrapunale – sees on pime.”

Kelder ilmselt teadis, mida teha. Uks, milleni nad jõudnud olid, polnud lukus ja signalisatsioonist polnud seal kah mingeid jälgi. Nad tõusid mööda betoontreppi ja keerasid ühte pikka tühja koridori.

Õige mitmes kohas algas müra.

„Kuuled? Mis see on?” küsis Hideaki.

„Ma ootasin seda. Nende silma alla ei tohi sattuda,” lausus Kelder.

Nad jõudsid ühe elektrikapini ja Kelder avas selle. Ta uuris mõni sekund selle sisemust ja ühendas sealsetele seadmetele lisaks mõned seljakotist võetud kastid.

„Loodame, et läks õigesti,” pomises ta lõpuks noogutades.

Ikka kostis justkui üsna lähedalt sedalaadi müra, mida teeb sissetungiv eriüksus, kes end varjama ei pea – rasked sammud, jalaga eest löödavate uste raksatused, käsklused...

Nad laskusid ühest lõputuna näivast keerdtrepist alla.

Kelder sulges nende taga kolm-neli ust ja siis olid nad väikeses ruumis, mis ilmselt oli kunagi teeninud dubleeriva valvekeskusena. Kelder vajutas nuppe ja monitorid ärkasid ellu.

„Nii, Terie ja Hid, teil ei ole nüüd muud teha, kui valvata. Võtke positsioonid teine teisel pool ust ja hoidke silmad lahti. Üritage piirduda tõkketulega – kui need on need, keda me enne kuulsime, siis on need omad ja meil tuleb ainult pisut seletamist. Meie Longhorniga hakkame tööle.”

Ago ei saanud esialgu midagi aru. Ekraanidel vilkusid mingid tabelid, mida Kelder üritas kirudes ja vandudes jälgida.

„Nii, võta need kolm monitori,” ütles ta lõpuks.

Ago vaatas. „Paistab, nagu ma jälgiksin kellegi sobramist mingites andmebaasides ja dokumentides?” küsis ta abitult.

„Jah. Sa näed kolme inimest töötamas. On võimalik, et üks neist ei tee tööd, vaid üritab andmeid peita, varjata või kustutada. Võib üritada ka teisi segada. Omavahel pole neil aega üksteist jälgida ja nad ei tea, et meie neid jälgime. Ära tee midagi. Jälgi, vaata.”

Ago üritas korraga kolmel monitoril toimuvasse süveneda.

„Kuule, see on meie instituudi server?” hüüatas ta kümnekonna minuti pärast ehmunult.

„Loodetavasti mitte. Üleeilne koopia,” porises Kelder vastu.

„Olgu.” Ago rahunes. „Aga kuidas ometi see siia sai... või kus iganes see on?”

„See on teine küsimus. Paistab, et Taras on algusest peale ettevaatlikult mingi automaatse spideriga meie serveri andmeid kopeerinud. Enamik materjale ei ole ju töötajate eest lukus.”

Möödus veel kümmekond minutit.

„Kuule, need kolm inimest on näiteks Dante, Ignatelle ja... Karlos?” küsis ta siis.

„Kaks kolmest,” mühatas Kelder.

„Nii et me tungisime siia ka omade teadmata sel ajal, kui CondorSec koos Tarasi töökaaslastega teiselt poolt tuli?”

„Just. Me teadsime kaks tundi peale laiba leidmist, kes on see tüüp, keda Taras keppimas käis. Meil kulus veel neli, et see paik siin välja raalida. Tähendab, kõiki üksikasju ei tea mina ka – see on julgeoleku töö. Igatahes tuli üks meie töötaja siia ja selles mõttes läks kõik perse, et ta oli sunnitud tüübi maha laskma. Ta vaatas maja üle, leidis hunniku arvutustehnikat ja selle vana valvekeskuse ja siis me otsustasime proovida lõksu. Meie tungisime sisse sel hetkel, kui ründajatel polnud enam aega otse satilt tulevat striimi jälgida.”

Veel kümme minutit valitses vaikus.

„Aga ikkagi ma ei saa aru,” alustas Ago. „Need andmed on tõenäoliselt ammu mere taha saadetud. Ma ei näe vähimatki mõtet selle osalise peegelserveri ülalhoidmisel siin. Vaevalt et ta nii rumal oli, et siin on mingi isiklik postkast, kus leidub kirju stiilis „täna kepin sind, homme reedan Kuu Ordu, mu kallis kesiganes”.”

„See server ongi mere taga, kui sa sellest seni pole aru saanud. Meil on sinna ligipääs, sest ilmselt seal veel ei teata, et Taras ja tema pisike must pedearmuke surnud on. Küsimus on selles, et kiiresti tuleb vaadata, kas seal on ainult andmed, millele Taras võis ligi pääseda, või on seal midagi veel. Kuna ma ei tea, mis see olla võiks, ei saa ma seda sulle öelda.”

„Nii et väga suur on tõenäosus, et me ei avasta midagi?”

Kelder turtsatas. „Sellised tõenäosused on alati niimoodi viiskümmend-kuuskümmend, nagu üks mu kunagine õppejõud, professor Stern Kravetz öelda armastas.”

*

Koitis juba, kui nad kodu ees kopterist välja ronisid. Age viipas ja lentsis majja, Hideaki viipas ja hakkas oma kodu poole tatsama, Ago jäi hetkeks seisma ja vaatas Kelderit mõtlikult.

„Sa tahad midagi küsida?” ohkas see.

„Kas Taras oli kellegi agent? Sa ei ole öelnud, kelle heaks... kesiganes see tal oli, üldse töötas?”

„Ma ei tea,” vastas Kelder vastumeelselt. „Taras on surnud ja suurem osa tema tehtud tööst kadunud. Ühendus andmetega, mida ta meilt minema kopeeris, on kadunud. Igaveseks. Ja see on jälitamatu. Pole vähimatki lootust teada saada, kus see on. Tema armuke ja vahemees on surnud, sidekeskus ja kohtumispaik likvideeritud. Kõik otsad on vees. Mida sa veel tahad?”

„On keegi endale esitanud küsimusi, et mis siis, kui Taras polnud üldse selle asjaga seotud? Et keegi hakkas kopeerima andmeid pärast Tarasi saabumist, täpsemalt pärast seda, kui Taras seda kutti keppima hakkas? Ma võin ju jätkata, eks ole. Miks ta tapeti? Miks ta sõitis Hazeli autoga minema? Tähendab, Hazeli auto võttis ta loomulikult sellepärast, et teda kohe ei leitaks, kuid miks ta sõitis? Ja kuhu?”

Kelder vaatas teda mõtlikult ja muigas siis. „On. Mina, Ordu turvateenistus, mitmed veel. On esitanud.” Ta rehmas väsinult käega. „Me oleme ju korduvalt rääkinud julgeolekust, eks ole. Kas sa ise oled meie serveris ringi vaadanud?”

„Noh... olen ikka. Üsna põhjalik. Tõsi, minu arust pole seal eriti midagi salajast.”

„Seal on ju kõigi teie tuumauuringute materjalid?” Kelder vaatas teda arvustavalt.

„Aga ei ole ju.” Ago pilgutas silmi. „Või ei tohiks ma seda teada? Ega sa öelnud ei ole, aga minuarust on see kuidagi tunnetuslikult hoomatav.”

„Palju sul selle mõistmiseks aega kulus? Et server on ühest küljest küll kasulik infokogu, kuid samas ka meepott?”

„Noh... oma kaks kuud.”

„Aga mis siis, kui Taras tuli selle peale just nüüd? Et ta teeb tühja tööd? Ja ta oli piisavalt rumal, et seda öelda?”

Ago vajus mõttesse.

„Jäta see,” lõi Kelder uuesti käega. „Mina ei ole detektiiv. Sina oled veel vähem detektiiv. Tarasi surm oli äärmiselt ebameeldiv intsident. Oleks me ta avastanud, oleksime saanud talle pakkuda võimalust sellest välja tulla. Nüüd on ta surnud ja kõik see töö, mida ta teha oleks võinud, jääb tegemata. Ja me ei tea, võib-olla ei saa kunagi teada, miks see niimoodi läks. Kuid ei mina ega sina oma teadmisi, oskusi ja aega, et sellega tegeleda. Nii et teeme oma tööd edasi ja las, hm, kompetentsed organid tegelevad Tarasi surmaga.”

Sügis 2060

„Kas see nüüd kestabki niimoodi?”

Noor mees akna all tugitoolis vaatas imestusega halli vihmakardinat. Vesi muudkui langes ja langes, nii et metsased künkanõlvad ja tinajas järv taamal olid vaevunähtavad.

Ago heitis sinnapoole ükskõikse pilgu. „Kevadeni. Loomulikult mitte kogu aeg niimoodi.” Ta kehitas õlgu. „Ega mina ka ei tea. Ma olen siin ju vaid pool aastat olnud. Ühe suve. Või noh... põhjapoolkera suve, mis on siin suhteliselt kuiv, tuuline ja jahe. Ma kordan, suhteliselt. Praegu on väljas mingi 30... noh, 303. Millal sa viimati siin olid?”

„Tegelikult ma käin nii iga mõne kuu tagant. Aga sellist asja näen esimest korda. Pikemalt olin siin mõned aastad tagasi suvel. Oli jah kuivem. Ja jahedam.”

„Tead, ega see terve talve nüüd ka niimoodi ei saja. Või ma loodan vähemalt. Kui ma kevadel tulin, oli vihmasem ja soojem kui suvel. Suvel läks temperatuur teinekord pluss kümne peale alla, öösiti vastu hommikut madalamalegi. 283 Kelvinit siis. Kõrgemal mägedes laskub temperatuur teinekord ka alla vee külmumispunkti, nii et kohalikud ikka teavad, mis jää on... Krüger, kust kandist sa üldse oled?”

„Usast. Idarannikult. Aga ma olen juba aastaid Kuu Ordus töötanud. Ja nagu sa näed... kui sa sellest muidugi aru saad – ma ei ole enam Maa graviga harjunud. Mul on raske seista.”

Ago oletas, et Krüger on kolmekümne ringis, kuid seda ütlesid igasugused vaevutajutavad märgid ja teatud mõttes ka see, et ta silmaring ja üldine teadmiste tase näis eeldavat pikki õpinguaastaid. Välja nägi ta kahekümnene ja nahk ta lõual ning käsivartel – ta kandis varrukateta särki – oli nii sile ja ühtlane, et karvu seal ilmselt ei kasvanud. Samas – selline „tuunimine” oli Usas väga populaarne. See, et ta sealt oli, lahendas tema puhul ka teise probleemi – küllap oli temas segatud nii palju rahvusi, et sai vaid öelda, et nood olid olnud suuremas osas valged...

„Kas Teivasjaam siis ei pöörle?”

Krüger heitis talle seletamatu pilgu. „Teivasjaam pöörleb, aga tornmajade – nagu neid kutsutakse – põhjas on ainult 7 emeskuud. Ja üldiselt leitakse igasuguseid vabandusi, et elada ülalpool.” Ta muigas.

„Emeskuu? Aa – mingi lühend meetritest sekundi ruudu kohta?”

„Nojah. Väheke üle 0,7 g.”

„Siis peaks olema raske tagasi ka pääseda? Stardikiirendust pean ma silmas.”

„Ei, see ei ole nii. Me ikka harjutame ka. Ma olen füüsiliselt heas vormis, ma taluksin kaks korda suuremat stardikiirendust kah, aga ma ei ole enam harjunud pideva 9,8-ga. Selg hakkab valutama, ja jalad väsivad ära. Kusjuures näiteks mingi paari kildi jooksus ma teen sulle rahulikult pähe...” Ta mõõtis pilguga teist meest. „Olgu, see on vaieldav ja proovida ma ei taha. Aga mõte on selles, et keha unustab, kuidas kogu aeg, päevade ja kuude kaupa selles õudses raskusväljas toimetada.”

„Kuidas seal on? Elada seal üleval, ma mõtlen?”

Oma tosina võõra tulek oli instituudis muidugi juba päevi varem kokku lepitud. Kelder oli mühatanud, et peaks ilmselge olema, et tüübid ei ela Maal. Ta ei olnud rohkem midagi lisanud. Neid alien’e oli seal ennegi nähtud, kuid seekord pidid kolm neist – Magnutaki, Alighiero ja Krüger – tema projektid üle vaatama. Nagu ta juba Kuu Ordu puhul harjuma hakkas, ei käinud sellega kaasas mitte mingit täiendavat infot. Ei nende pärisnimesid, ameteid, tiitleid, saavutusi – mitte midagi. Ta kahtlustas, et need tegelased vähemasti ise olid paremini informeeritud sellest, kes tema selline on, kuid pealtnäha oli temagi vaid Longhorn, kes osaleb selles ja selles projektis, mille vastu alien’id huvi tundsid. Nood olid ilmselt laskunud samal ööl, hommikul oli Kelderi kabinetis olnud kohtumine suurema hulga rahvaga, seal räägiti paar minutit instituudi tegemistest üldiselt ja see tundus vaid viisakus olevat. Igatahes jaguneti kähku gruppidesse ja need kolm olid Agot pool päeva kiusanud.

Või mis kiusamine see nii väga oli, pidi Ago endale tunnistama. Granditaotluste ja -kaitsmistega käis kaasas palju hullem närimine, pealegi oli siin oluline vahe – tüübid valdasid teemat ja tahtsid pigem teada, mida ta ühe või teise detailiga mõelnud on, miks ta selle või teise asja nii on lahendanud ja kust ta andmed selle kõige jaoks pärit on. Ehk siis kõige laiemalt öelduna – kas see, mida Longhorn viimastel kuudel teinud on, ka paika peab. Kuna Agol enda arvates selles osas probleeme ei olnud, võttis ta kogu asja rahulikult ja pidi sisimas tunnistama, et ei peagi kulutatud aega raisatuks.

Pärast lõunat oli ilmunud ainult Krüger ja Ago sai alles temaga kahekesi vesteldes aru, et see mees küll mingi tuumafüüsik ei ole. Jah, midagi ta jagas, kuid teda huvitasid rohkem... Mrhh, ühine nimetus selle kohta on ilmselt luure, otsustas Ago.

Nüüd, kui juba kergelt hämarduma hakkas, tundus, et Krüger hakkab väsima. Ühel hetkel oli ta porisenud: „Paus – loodetavasti sobib sulle? Ega ikka inimene terve päeva tõsist mõttetööd teha ei jaksa. Kui keegi vastupidist väidab, tahan ma anda omapoolse hinnangu sellele, mida ta tõsiseks mõttetööks nimetab.”

Ja nii oligi ta vihma vahtima jäänud.

Ago viimase küsimuse peale vaatas ta uuesti korraks üles teise mehe poole – Ago oli vahepeal tema kõrvale tulnud – ja vaikis enne vastamist oma minuti.

„Puhas, vaikne, rahulik. Kuidagi ülev,” sõnas ta siis vaikselt. „Seal on kindel ja hea olla. Saad aru, seal on omad ohud, kuid neid tuleb mõistusega võtta. Nendega saab hakkama... kui kaaslasi usaldad ja... Tead, see ei ole nii lihtne. Muidugi hakkad kohutavalt igatsema kõike seda.” Ta viipas akna taga laiuvale panoraamile. „Oma vana kodu suhtes mul seda muide ei ole. Kui koduigatsus peale tuleb, vaatan pool tundi mõnda kommertskanalit ja see läheb üle.” Ta muigas. „Ausalt. Siia tahaks küll. Isegi vaatamata nendele sitastele kalanikovidega tegelastele võsas ja igasuguste värdjate torkimisele. Noh, ma pean silmas seda, mis viimati Tarasiga juhtus. Aga siin... tead, kõige suurem argument on see tinalaadung seljas. Täna veel ei ole, aga paari päeva pärast ootad ainult starti, et saada tagasi sinna, kus on kerge olla.”

„Palju teid seal üleval üldse on?”

„Ma ei tea, pole lugenud.”

See oli nüüd küll ilmne vale. Elementaarne tundus, et on väga täpselt teada, palju inimesi satelliidil elab. Aga olgu...

„On vana ISS, on Teivasjaam, on veel mingi posu satte, on tehased Kuu Lagrange’i punktis...”

„Longhorn, ma ei taha sulle valetada,” katkestas Krüger teda. „On teatud reeglid, mida me räägime inimestele siin all ja mida ei räägi. Sa oled siin pool aastat töötanud ja paistab, et sul läheb hästi. Seega ma ei hakka sulle valetama. Sa oled Kuu Ordusse kuulunud juba väga kaua. Ma rääkisin Kelderiga, rääkisin Merkeliga ja rääkisin tegelasega, keda sa tunned Vikingi nime all. Kindlasti lugesid sa Kuu Ordu kosmose vallutamise kavasid esimest korda vähemalt paarkümmend aastat tagasi?”

„Muidugi.”

„No vat – neid viiakse tegelikult ka ellu. See ei ole ainult mõtteeksperiment. See ei ole ainult mäng. Sa tead, et Kuu Ordu ja kosmosepiraadid on üks ja sama. Sa tead, et mingisugused laborid ja tehased toimivad kusagil seal üleval. Sa oled ehk sedagi uskuma hakanud, et Kurrutisel on tõepoolest termotuumaelektrijaam. Eh...” Ta vaikis jälle ligi minuti. „Minu arvates on kõige traagilisem, et meie endi toetajadki ei usu seda, mida suuremate riikide luured teavad tõsi olevat. Samas – ma loodan, et mitte keegi ei anna endale aru, kui kaugel me nende plaanide teostamisega oleme. Saad aru, nendesamade mõttemängudega, mida teab terve maailm. Kelder on sulle maininud, et kui sa tahad oma tööd ka tegelikkuses näha, pead kolima Kuule?”

„Noh, ütles küll, aga...” Ago tundis end natuke lollina. „Ma ju teadsin enne siiatulekut, et toimuv on hulga suurem kui aimata võib. Ma teadsin tehnoloogiatest, mis mujal kalevi alla on lükatud, ma teadsin kosmoselendudest... Ma teadsin turismist ISS-i ja pidasin seda üheks põhiliseks Ordu rahaallikaks. Ma oletasin, et küllap on tõsi taga ka mingite asteroidide raskemetallidel – kusagilt peab ju raha tulema... Olgu, olgem ausad – ma ikka lootsin ka, et kusagil mu väljamõeldud asjad valmis ehitatakse. Eks ma pidasin silmas L4 tehaseid või Rõngassaia või... Armstradi.” Selle viimase sõna lausus ta vaikselt ja kõhklemisi.

Krüger hakkas naerma. „Armstrad on... pole oluline. Seal kindlasti mitte. Longhorn, ma ei tea, kas Kelder on sulle kunagi mõne asja kohta täiesti otse öelnud, et selle koha pealt pea suu kinni?”

Ago kehitas õlgu. „Me oleme väga palju rääkinud julgeolekust. See on kuidagi intuitiivselt tunnetatav, mida ja kellele võib rääkida. Ühegi konkreetse fakti kohta vist mitte.”

„Kelder on kaval. Ta on poliitik. Mina nii ei oska. Longhorn, ma elan Kuul. Kuu teisel küljel on tõesti suured linnad. Seal on termotuumareaktor ja tuumauuringute laborid, kus me tõepoolest ehitame sellist kola, mida sa siin teoreetiliselt arvutada aitad.”

„Nii et seal on linnad...” Ago hakkas naerma ja nähes teise segadust, lisas: „Kui Kelder mulle kunagi paar kuud tagasi seda Kuu-juttu rääkis, tulid mul vaimusilma ette sihukesed seitsmeruutmeetrised konteinerid, mis kükitavad keset halli tasandikku.”

„Nii seal alustati. Esimene ekspeditsioon oli 14 inimest ja terve esimese aasta saadeti neile kõike vajalikku automaatrakettidega. Kusjuures kui see asi täielikult ebaõnnestunud oleks, poleks Ordul ilmselt olnud ressursse neid sealt päästa. Noh, kõik läks hästi ja sellest ajast on elanikkond eksponentsiaalselt kasvanud. Kõik on eksponentsiaalselt kasvanud, kuigi saad ise aru, et termotuumareaktori käivitamine on kvalitatiivne hüpe, mida tavalisse kasvukõverasse toppida on anekdootlik. Nii et sellega, et sa võiksid Kuul tööd jätkata, on meil tõsi taga.”

„Hm – 14, 38, 103, 281, 764...” Ago ei arvutanud seda muidugi peast, vaid oli tekitanud õhku klaviatuuri ja kirjutanud õige valemi tabelarvutusse. „Millal see oli? 18–19 aastaga peaks Kuu elanikkond Maa oma edastama.”

Krüger naeris. „Ma ei ütle sulle, palju meid on. Ehk matemaatiliselt väljendudes – ma ei ütle sulle eksponendi baasintervalli.”

„Vastik sihuke...” hakkas Ago ka naerma. „Kas teeme veel täna midagi või aitab?”

Krüger mõtles hetke ja lõi siis käega. „Jätkame homme.” Ta ajas end püsti ja krimpsutas nägu. „Tead, ainult au ei luba ratastooli kasutada.”

Ago silmitses teda arvustavalt. „Ja kas sa seda tead, et sa oled elus argument Kuule kolimise vastu?”

„Tänan,” mühatas teine. „Nii ärateenitult halvasti ei ole mulle ammu öeldud.”

Ta oli kõhnapoolne ja muidu enam-vähem treenitud väljanägemisega, kuid pehmes suures tugitoolis oli ta lösutanud nii, et esmapilgul võis tõesti jääda mulje, et ta ratastooli vajab. Kui nad koos väljapääsu poole läksid, otsis ta korduvalt seintelt tuge ja ta samm oli pisut ebakindel.

„Mida sa üldse teha kavatsed?” küsis Ago, kui nad juba väljas varikatuse all seisid. „Õhtul, ma mõtlen? On sul üldse auto? Rumal küsimus võib-olla, aga kuidas sul juhtimisega on?”

Krüger muigas. „Juhitakse istudes, see on lihtsam kui seista. Ja üldse... Mul on siin tegelikult naine ja laps. Ja loomulikult kutsus ka Kelder enda poole, aga sinna ma kindlasti ei lähe, sest nad tahavad koos Allighieroga end pildituks juua, maailma asjade üle vaielda ja võimalik, et kaklema minna.”

„Olgu siis,” noogutas Ago ja pöördus rajale, mis ta kodu poole viis. „Homme kell üheksa näeme.”

Oli väga soe ja selle pooleteise kilomeetri pärast ei olnud ta veel seni kunagi vaevunud autot võtma. Mis sest, et ta esimese kuue sekundiga läbimärg oli.

*

Ta oli käinud vaevalt sadakond meetrit, kui teda hõigati.

Ta pöördus. Mööda teed tulid talle järele kaks läbipaistvates vihmakiledes tegelast. Ta tundis nad ära alles siis, kui vahemaa oli vaevalt kümmekond sammu.

„Frank ja Jane. Koju?”

„Koju jah,” vastas Frank.

„Miks sa vihmamantlit ei võtnud?” küsis Jane.

„Ega ma suhkrust ei ole.”

„Jah, rasv ei lahustu vees,” irvitas Frank.

Ago ei mõelnudki solvuda. „Loodusega tuleb üheks saada. Mis mõnu on troopikast, kui käia ringi nagu elusuuruses preservatiivireklaam?”

„Relvad saavad märjaks. Ma ei viitsi neid pärast puhastada,” vastas Frank pisut tõsisemalt.

„Relvad?” küsis Ago.

Mõlemad näitasid läbi vihmakilede oma püstoleid.

„On’s midagi juhtunud?” Ent peale hetkelist mõtlemist lõi ta käega. „Arvatavasti mitte midagi tõsist, muidu ma ei oleks saanud häireteadetest neid märkamata mööda kõndida.”

„Kus sa olnud oled?” imestas Jane. „Mina küll kuulsin isegi tulistamist.”

„Et mingid röövlid on jälle siin metsades,” lisas Frank. „Mingi päris suur jõuk olla kusagilt lõunast tulnud. Turvad olla kopterilt mingi 7–8 maha tõmmanud ja ülejäänud panid plagama. Võimalik, et mõni hälbis ja redutab kusagil.”

„Koptereid ma isegi panin tähele, aga mul oli muud tegemist.”

„Muud tegemist? Pool rahvast lõdiseb kodus, teine pool, need poolemeelsed on relvadega teedel ja sina...”

„Mul olid külalised kosmosest ja – veelkord – asi ei ole tõsine, kui nad ei ole vaevunud teatama niimoodi, et mõni minusugune vahele ei jää.”

„Ma imestan, kuidas sa saad seda nii rahulikult võtta,” vangutas Jane pead. „Mul on nii imelik niimoodi relvadega ringi käia.” Ta vaatas uuesti läbi kile oma vööl kabuuris rippuvat püstolit, kõhkles siis hetke, vajutas nupule relvapäral ja võttis pideme välja. „Esimene kord tegelikult. Ma ei suuda ikka harjuda, et üks selline väike asi võib elu võtta,” ütles ta padruneid uurides, kehitas siis õlgu ja lükkas salve tagasi.

„28 mm-ne NATO padrun, kaliiber 5,7,” ütles Ago. „Põhiliselt seesama padrun, mida kasutasid mitmed armeepüstolid ja püstolkuulipildujad terve eelmise sajandi ja kasutavad siiani. Vanasti oli see, tõsi küll, enamasti suurema kaliibriga, näiteks 7,62.” Ago kehitas omakorda õlgu. „Enamik neist automaatidest, millega kohalikud täristavad, on kah eelmise sajandi lugu.”

„Sa tead relvadest rohkem?” küsis Frank. „Ma mõtlen, et ma panin tähele, et sa teadsid alati rohkem, kui nad meile õpetasid.”

Ago kehitas veel kord õlgu. „Iga vaba inimese õigus on kanda relva. Orjad ei tohi relva kanda. Ei ole mõtet relva niisama kanda – kui see sul juba on, tuleb osata seda kasutada. Ärge palun solvuge, aga me olime koos lasketiirus ja kui te ei ole vahepeal kõvasti juurde õppinud, on mul pigem ebakindel tunne, kui relvad teie käes on.”

Frank läks natuke torssi, ent Jane ei mõelnudki solvuda. „Ma annaksin selle heameelega sinu kätte. Ausalt. Mul ka kindlam tunne.”

„Saab ilmaasjata märjaks,” raputas Ago pead. „Ma ei usu, et oht on tõsine. Kui me mõnda musta kaltsakat näeme või laske kuuleme, siis on, jah, parem, kui sa selle ruttu mulle annad.”

„Kui sellest automaatide ja granaadiheitjate ja mis iganes relvad need olid vastu abi on,” pomises Frank süngelt.

„Frank, Jane, siin ei ole korralikke lahingurelvi. Kõigi intsidentide, saate aru, kõigi intsidentide puhul viimase kahekümne aasta jooksul, kus kohalikud on meid tulistanud, on nad seda teinud tehnikaga, mis põhimõtteliselt juba eelmisel sajandil olemas oli. Neil on ka igasuguseid kombineeritud relvi, on öösihikuid ja kõike, aga mitte midagi erilist. Meie relvad ei ole ka midagi erilist, isegi kaamerad ja muu sodi ei ole midagi erilist. Ka mõni malagassi pealikuvärdjas võib istuda eemal võsas ja oma läpi ekraanilt jälgida, kuidas ta jüngrid mõne maja või inimese kirbule võtavad. Saage aru, meie relvad – tegelikult kõik käsirelvad moodsas sõjas – on oma olemuselt heidutamiseks. Meie asi aga on jätta vaid mulje, et me oleme ohtlikud, kuni Ordu turvateenistus kohale jõuab. Rüüstajad hävitatakse mitte käsirelvade tulega, vaid gatlingite ja rakettidega lennukitelt ja kopteritelt.”

„Hidil on küll mingi väga edev riistapuu,” ei jäänud Frank rahule.

Ago surus ohke maha. „See padrun, mida Jane enne imetles, töötati möödunud sajandi 90-ndatel välja selleks, et vahetada välja vana püstolkuulipilduja padrun, mille kuul ei löönud enam läbi tavalisest soomusvestist, mis kõigil sõduritel normiks muutus. Kahekümne aasta pärast ei löönud see jälle soomusvestist läbi ja nendele, kel oli vaja sõdurite soomusvesti auk lüüa, tekkisid edevamad riistapuud. Ja nii mitu korda. Jah, see kuul, mis tapab kaitseta inimese, teeb korralikus varustuses sõdurile vaid haiget, kuid palju olulisem on, et meie relvad oleks avatud side reiimis, mis tähendab, et turvateenistus näeb meiega samal hetkel, kui me kellegi kirbule võtame. Ja siin kaitstud alal tuleb lahingukopter kiiremini kui kiirabi. Mis ma räägin – kiiremini kui pitsa! Kaks minutit maksimaalselt.”

Paar minutit valitses vaikus. Siis hakkas Frank naerma. „Jah, moodsast sõjast ei tea ma midagi. Sa pidid end samamoodi tundma, kui ma üritasin sulle selgitada, miks me siin raha ei kasuta.”

Ago mõtles omakorda hetke ja mühatas siis. „Jah, esimesel hetkel arvad, et teine teeb sinu kulul nalja. Siis aga tuleb see õnnis tõehetk, kui suudad oma maailmasüsteemi kastist välja murda.”

Ja siis taipas ta, kui palju kogu möödunud päev seda tema enda jaoks teinud oli.

*

Lahingukopter seisis avaramal platsil teeristil nende kodude läheduses ja selle tiivikud pöörlesid.

„Mrhh...” tegi Ago. Sellega hakkas ta harjuma, et erinevad ohtliku väljanägemisega lennuvahendid Hideakil järel käisid. Mõnikord, kui ta viitsis vaadata, võis ta ülevalt magamistoa rõdult isegi näha Hideakit ennast piltlikult öeldes alles pükse jalga tirides kopteri poole tormamas. Õnneks olid lahingukopterid hulga vaiksemad kui tavalised tsiviillennuvahendid ja kui aknad olid kinni, ei ajanud paarikümnetonnise masina maandumine vähem kui saja meetri kaugusele isegi öösel üles. Seekord oli masin maandunud aga pisut tavatusse kohta.

„Ma lähen küsin,” viskas ta kaaslastele ja jooksis kopteri juurde, lootes, et tunneb kedagi seesistujatest.

Tundis küll, ja see pani ta huuli kokku suruma. „Terie, mis sina siin teed?” küsis ta täies lahinguvarustuses naist silmitsedes.

„Praktikale lähen,” vastas too. „Ja ära kasuta inimeste ees sellist tooni, mul on häbi, et ma patsifistiga koos elan.”

Kopteris oli peale pilootide veel 7–8 inimest, niipalju kui Ago pilk kiiresti haaras. Kostis turtsatusi.

„Ja seda räägib ta mehele, kes Tarasi leidis,” ütles tuttav hääl.

Ago pööras pilgu sinnapoole ja noogutas. Hideaki oli viimast oma kaaslastele öelnud, ilmselt viisakalt selgitades, kellega tegu. Küllap turvateenistuse rahva jaoks ei olnud ta mitte tuumafüüsik, neile ütles midagi see ainus kord, kui ta nii-öelda nende alal tegutses. Agot omamoodi lõbustas, tekitas sellise sooja tunde Hideaki läbinähtav katse oma naabreid kõige paremas valguses näidata.

„Mis toimub?”

„Mingi Fiana kohalik kunn üritas Rabele käppa peale panna,” selgitas Hideaki. „Ju tal tekkis tunne, et meiegi peaksime temale katust maksma. Läheme korda looma. Paluti kõiki, kellest asja. Näe, viimane, Violence traavib üle välja.”

Ago vaatas. Vicent oli teksades ja vihmakiles.

„Kas teil veel varustust üle on? Ma tulen ka.”

„Varustust on,” reageeris Hideaki nii, nagu oleks see kõige loomulikum asi maailmas. „Hüppa sisse, leiame sulle mingi rätiku ka... kui mitte mujalt, siis medvarustuse kastist.”

Ago noogutas Frankile ja Jane’ile, kes vahepeal lähemale olid jõudnud ja vähemalt vestluse viimast osa kuulsid, ning vinnas end sisse. Vicent hüppas kohe tema järel – viipas hüppelt veel maha jäävale paarile, kelle ta võib-olla alles siis ära tundis – ja kolme sekundi pärast rebis lennumasin end maast lahti.

*

Teel kopteri tahaotsa noogutas Ago veel mõnelegi tervituseks, kui nende pilgud kohtusid. Lõpuks oli Kuu Ordu Itasy järve kompleks ikkagi nii väike, et juba poole aastaga teadis ta suuremat osa sealsetest elanikest nägupidi. Palju ruumi seal kopteris ei olnud, sõbralikult porisedes tõmmati end kokku, et viimased kaks mahuksid ümber riietuma. Ago imestas korraks, miks nad nii hajameelsed välja näevad ja miks kõigil kiivrid peas on, kuid taipas samal hetkel, et küllap nad kõik jälgivad üle side juba kohale jõudnud kaaslaste tegemisi.

Ago ei saanud midagi parata, et talle tuli sõdurivarustuse selgapanemisel alati peale selline natuke lapsik vaimustusetunne. Hõbejas, higi neelav ja vajadusel ka kuumust absorbeeriv ülekehapesu, mida juba tavaline nuga ei lõiganud; sajast keerulise nimega aramiidfiibrist – neid kõiki nimetati mõnikord esimese sellise materjali järgi kevlariks – pealisriided; soomus, mis kaalus küll kokku ligi kümne kilogrammi, aga mis pidi kirjade järgi peatama mistahes käsirelvade kuulid; kiiver, milles oli – keegi oli välja arvutanud – kaameraid nii palju, kui neid oli aastal 1939, ja arvutustehnikat nii palju, kui oli aastal 1987 terves maailmas kokku; relv, mis peaaegu et suutis ka peale omaniku surma võitlust jätkata...

Ta tõmbas ka endale kiivri pähe, istus Age kõrvale, kuhu talle lahkelt ruumi tehti, ja süvenes sidesse. Tundus, et mitmel pool käis tulevahetus. Õige mitmes paigas olid Ordu mehed ootel ja kümned kaamerad näitasid mingit õiendamist ja vaidlemist barrikaadide taha kogunenud kohalikega. Ago pidi tunnistama, et ega ta eriti hästi aru ei saa, mis värk seal öös õieti käib.

Kopteri eesotsast tuli Ago ja Terie juurde enne otse pilootide taga istunud mees. Ta viipas ka Hideaki ja Vicenti lähemale.

„Longhorn, sinuga me pole vist kohtunud – Izmir olen.”

„Sind ma põhimõtteliselt tean. Rääkinud me vist tõesti kunagi ei ole.” Ago püüdis rääkida kiiresti ja kuivalt.

Mees noogutas. Ago teadis, et mees ongi Izmirist pärit ja kui talle veel pikad vuntsid ette kleepida, oleks saanud arhetüüpse türklase kusagilt hiliskeskaja maalilt. Ago jäi hätta ta vanuse määramisega – kord tundus ta nagu kolmkümmend, kord nagu kuuskümmend...

„See ei ole meie operatsioon. Üldine. Mis tähendab, et tegelikult juhitakse seda orbiidilt. Rabes lastakse kohalikel marineerida, meie ründame Fianat. Saadan kohe kiivritesse lahinguplaanid... aga need on viimase veerand tunni jooksul kolm korda muutunud, nii et check for updates. Hid, loodetavasti sa ei pahanda, et ma su Violence OD, Terie ja Longhorniga punti panen? Arusaadavalt tähendab see seda, et sa oled sisemisel perimeetril. Lohuta end sellega, et sa oled squad leader.” Ta rääkis tegelikult täiesti puhast inglise keelt, kuid ta oskas mõned sõnad hääldada nii, et need muutusid pigem fraasideks Ameerika sõjafilmidest.

„Olgu,” ütles Hideaki. „Kui meid ära unustatakse, pole vahet. Kui tule alla satume, saame kõik.” Ta nõidus midagi õhus ja pani vilkuma nooled kujutisel, mis Ago – ja ilmselt ka teiste – kiivriklaasile oli projitseeritud. „Kui nad tulevad siit...”

„Seal on üsna halb maastik. Pealegi on suur maantee vähemasti mingil määral valitsuse valve all.” Vilkuma hakkas üks punkt kaardilõigu serva lähedal.

„Valitsus pole siiani neid takistanud,” porises Hideaki.

„Õnneks ka meid mitte.” Izmir puhatas. „Kui keskvalitsuse omad meid lasevad, on lennuväele antud korraldus politseifordid hävitada. Seda muidugi ei tahaks teha – need kutid ise on meie suhtes üldiselt neutraalsed.”

*

Kopter kaldus järsult.

„Rakett!” röögatas keegi, ilmselt emb-kumb piloodikohal istujatest.

Käis kärakas. Ago ei suutnudki aru saada, kus suunas süttis hetkeks tulekera, sest tal oli kinnihoidmisega tegemist. Rihm soonis kõhtu. Miski rabises. Maailm keerles.

„Kõik terved?”

Ago sai aru, et nad laskuvad järske pööranguid tehes madalamale, otse vastu puulatvu. Korraga sööstsid nad nagu kiigel piki üht nõlva peaaegu vertikaalselt üles. Ago kobas uuesti oma turvarihma, sest kopteri uks oli lahti ja tema arust hetk tagasi tema kõrval istunud Hideaki oli juba jõudnud enne käepäraselt ukse kõrvale eest ära lükatud kuue pooleteisemeetrise toruga gatlingi laskeasendisse kinnitada.

Kuulipilduja kräunus ja kuhugi lendas tulejutt. Ago ei saanud vähimatki aru, mida Hideaki nägi või sihtis. Riistapuu kräunatas uuesti. Ikka ei saanud Ago rohkem aru, kui et Hideaki tulistab metsa. Siis ilmus umbes tulistamise suunast rakett, mis otse nende poole tuli. Hideaki tõmbas järsu liigutusega käed kuulipilduja sihtimiskäepidemetelt, nagu oleksid need teda kõrvetanud. Ellu ärganud masinavärk sihtis end ise nii kolmandiku sekundit ja andis siis lühikese valangu. Nende suunas lennanud rakett plahvatas õhus.

Miski vupsatas kiiresti üle vaatevälja ja üsna suur metsatükk umbes seal, kust rakett tulema oli hakanud, muutus sulatuleks. Kopter sukeldus uuesti maapinna suunas ja kusagilt tundus veel mingi rakett neile järele kaarduvat...

„Väljume siinsamas!”

Maapind kerkis neile vastu.

„Välja!”

Ago lasi Terie ees ja hüppas. Ta oleks peaaegu kukkunud, sest maapind oli vaevalt meetri kaugusel. Nojah, esimesed, „elukutselised” hüppasid välja arvata kolmel meetril ja masin oli kogu aeg laskunud... Keegi tõmbas teda küünarnukist ja masin tema selja taga kerkis järsult kõrgustesse.

„Marvin, vasakule! Hid, paremale! Hoidke kümnemeetrist vahet ja edasi! Teil on minna umbes kaks kilomeetrit kagusse.”

Kopter oli korraga kadunud. Minna oli väga ebamugav, sest mingit siledat pinda õieti ei olnudki. Tegelikult olid nad keset torkivat võsa, millest turritasid välja tömbid kaljunõelad.

„Mingi rahvas meist kella kahes, kakssada meetrit,” teatas Vicent.

Kui Ago sinnapoole vaatas, nägi ta oma inframonitoril helendavaid võbelevaid inimkujusid. Sekund hiljem oskas ta leida ka kaugusmäärangu.

„Kahekümne ringis?” pooleldi tõdes, pooleldi küsis Hideaki.

Ago avastas end korraga selili maas. Hetke pärast tekkis tunne, et talle on elevant rinna peale astunud. Paar sekundit hiljem kummardusid Hideaki ja Terie tema kohale.

„Elus?” Hideaki kätte tekkis väike valguspunkt ja ta uuris Ago rinnaesist. „Sul vedas, rikoetti läks. Ära, kurat, seisa liikumatult ühe koha peal.”

Ago hakkas end liigutama. „Mis see õieti oli?”

„Ilmselt snaiper kusagil kõrgemal kohal. Arvatavasti vähemalt poolteist-kaks kilti eemal – me ei näinud vähimatki märki, kust kuul tulema hakkas. Oled korras?”

„Jah... Tänan.” Nad vahetasid Agega pilgu, nende käed kohtusid põgusaks pigistuseks ja siis oli naine läinud.

„Mine,” ühmas Ago Hideakile.

Elevandi alla jäämise tunne ei kadunud, aga liikuda ta igatahes suutis.

„Plaanid muutusid,” kostis kõrvaklappides Marvini hääl. „Otsime mõne põndaku, mida kontrollida suudame, ja anname nende pihta seal lõunas tõkketuld. Me sattusime selle rühma taha, mis teed kontrollida üritab, neile antakse kohe õhust.”

„Ja see snaiper, kes Longhornile pihta sai, on endiselt tabamata,” täiendas Hideaki hääl.

Ago hoidus nüüd hulga madalamale ja püüdis mitte kauemaks kui sekundiks ühe koha peale jääda. Nii oli minna veel võrratult ebamugavam. Tal ei olnud õrna aimugi, kas nad lõpuks jõuavad kuhugi „parematele” positsioonidele, tal oli tegemist, et kaaslastega enam-vähem ühel hõredal liinil püsida.

Kusagilt ilmus kopter ja nende minekusuunas, vaevalt paarisaja meetri kaugusel sähvatas valgus. Vähem kui sekund hiljem jõudis kohale ka plahvatuse raksatus. Süttisid valgustusraketid ja nüüd nägi Ago otse ees ehitisi. Kusagilt paremalt sõitsid üle künka veoautod, ilmseks sihiks seesama küla.

„Tsiviil põgeneb üle põllu suunda 3, ärge neid laske!” õiendas keegi üle raadio.

Ago sättis end teiste eeskujul kaljude vahele peitu nii, et ta oleks võimalikult paljudest külgedest kaitstud, kuid näeks ettepoole. Keegi jooksis nende aheliku ees võsas. Kusagil tärises automaadituli, Ago suutis eristada nii vanade kalanikovite tärinat kui nende relvade pisut vaiksemat ja kiiremat tsäksumist.

„Longhorn, need on relvadega, neid võib lasta!” õpetas Vicent.

Ago püüdis helendavaid kujusid infrasihiku ristile saada ja vajutas paar?kümmend korda päästikule. Talle näis, et mõni „märk kadus”. Mingis teadvusenurgas otsustas ta teiseks korraks jätta mõtisklemise selle eufemismi tähenduse üle – et ta sai inimestele pihta. Uuesti ilmus kopter ja pärast gatlingi möiret ei suutnud ta enam ühtki liikuvat märki leida.

„Plaanid muutusid,” teatas Hideaki. „Marvin läheb omadega edasi ja mineerib tee, me võtame need, kes sealt veoautodelt pääsevad, majade juures vastu. Edasi!”

Veoautod olid peatunud ja sülitasid inimesi välja. Org oli nüüd valge ja Ago sai aru, et küla nende ees on päris suur, maju tundus olevat sadu. Alles seal suutis ta mingil hetkel silme ees oleva pildi ka kaardiga kokku panna ja mõistis, kust läheb tee, kust oja ja kus nad ise on. Paremaks sellest muidugi midagi ei läinud. Või vähemasti sai ta aru, et seltskond, kes vahepeal on ilmunud künkaharjale, millest enne veoautod üle tulid, on omad, ja et küla nuheldakse kogu aeg kopteritelt ja lennukitelt.

*

Kopter laskus otse nende ette ja kuigi Ago muidugi teadis, et see on nende oma, tekitas musta peletisliku putuka järsk pimedusest väljailmumine ebameeldivusjudinaid.

„Plaanid muutusid, meid ei ole siin enam tarvis. Kopterisse!”

Seekord oli lend lühike ja nad pandi maha keset põlevat asulat. Nimi kaardil – Antadandolo – ei öelnud talle midagi. Nad võtsid sisse positsioonid ja ootasid. „Jalutuskäik” kahe kopterisõidu vahel oli kestnud vaevalt kakskümmend minutit, nüüd mölutasid nad tegevusetult kaks tundi.

Lõpuks tuli kopter.

„Olgu, need, kes peavad homme tööle minema, lähevad koju. Teistele on veel natuke tegemist.”

Tagasiteel magasid kopteris kõik peale pilootide. Nad vahetasid Agega sel ööl vaevalt paar sõna, ent seks oli kuidagi eriti metsik ja hea.

*

„Mul läks eile õhtul pidu natuke pikaks,” lausus Ago Krügerile vabanduseks ja haigutas laia suuga.

„Ma tean,” noogutas see. „Ma olin sidekeskuses abiks, ma nägin su määranguid.”

„Aaa... no siis sa tead. Ise said ikka magada?”

„Sain ikka. Ma olin tegelikult siinsamas. Dubleerisin – et mida rohkem silmi, seda parem. Vedelesin vannis, kui veel täpsem olla. Sina said füüsilist ka. Kuidas rind on?”

Ago väärutas huuli. Muidugi kuulutas ta soomusvest tervele maailmale, et pihta sai. Kuna – ta oli jõudnud hommikul järele vaadata – nende poolel oli ainult kuus haavatut, mitte ükski raskelt, oli tema kuuli ette jäämine tabelis kõrgel kohal.

„Sinine. Löök oli ikka üsna tugev. Aga kuigi mind hommikul lausa käsukorras arsti juurde lohistati – tegelikult ma jäin sellepärast hiljaks –, pole isegi põrutus märkimisväärne. Kaliiber 303 kuul, pika padruniga ilmselt, lastud vähemalt pooleteise kildi kauguselt. Laskjat muide ei leitudki.”

Krüger noogutas pisut kannatamatult. „Ma tean. Muide, ma ei tahaks täna üldse su projektidega tegeleda, mul on teistpidi su abi vaja. Ma loodan, et sul ei ole midagi selle vastu, kui me ühe sõidu teeme?”

„Ei ole,” kehitas Ago õlgu. „Eks sa ise tead.” Ta mõtles hetke. „Üldisemalt ka, ma mõtlen – paar päeva on jälle rahutu. Nii et kui sa tahad kuhugi meie turvatsoonist välja minna...”

„Jah ja ei. Läheme kopteriga. Kurat, ma oskan juhtida ju kõike.”

*

Oli juba õhtu, kui nad tagasi lendasid.

Krüger hoidis lennumasinat suurema osa ajast enam-vähem tee kohal ja suhteliselt kõrgel.

„Su CV-s on kirjas, et sul on kergelennuki piloodi paberid?” küsis ta korraga.

Ago oli omi mõtteid mõelnud, tal kulus paar sekundit aega, enne kui ta õigele lainele tuli. „On küll. On juttu olnud, et ma peaksin neid uuendama, täpsemalt lendama oma tunnid täis, et mitte kvalifikatsiooni kaotada, aga seni on palju muud teha olnud.”

„Simu on ju ka olemas.”

„On.” Ago sättis end istmel; tegelikult polnud ta olnud väga kaugel magamajäämisest. „Seal ma ikka olen proovinud ka, aga minul ei ole püsivust maha istuda ja kõik korralikult läbi teha. Ja simu ei loe kah.”

„Kopterit oled proovinud?”

„Simus.”

„Võta juhis.”

Nende kopteris oli ainult kaks korralikku kohta – pilootidele (selles mõttes, et juhtimisseadmed olid muidugi dubleeritud). Istmetetaguses ruumis võis istuda veel kuni 4 inimest ja kui istmed kokku lükata, sai seal kaupa vedada; mugavad need klappistmed seal küll ei olnud.

Ago vaatas vasakule Krügeri suunas ja võttis siis juhise. Krüger lasi enda oma lahti. Ago tegi prooviks paar sujuvat mõnekümnekraadist pööret, et tunnetust kätte saada, tõusis ja laskus natuke sama eesmärgiga, ning seejärel juhtis kopterit edasi kodu poole, nagu poleks ta kunagi elus muud teinud.

„Mrhh, lennuki ega autoga mul nii kergesti ei läinud. Tõsi, maandumisel võib lõbusaks minna,” muigas ta paar minutit hiljem.

„Nii et sa oled täna väga palju uut õppinud.” Krüger lausus seda kuidagi küsimuse ja tõdemuse vahepealsena.

„Õppisin muidugi. Alates sellest, et varem ma tegelikult ainult teadsin, et siin ka mingid prantslased olemas on. Mul ei olnud mingit aimu ei Zahamena pargi ega Toa sadama ümber toimuvast, ehk siis majandusest. Noh, midagi väga salajast selles kõiges ilmselt ei ole, kuigi mul pool aega kõrvad liikusid. On üsna selge, et sa tahtsid mulle seda näidata, muidu oleksid sa lihtsalt kellegi turvast kaasa võtnud... või üksi tulnud, sest mis riski siin ikka oli? Aga selle kõige üle pean ma veel mõtlema. Mitte et ma nüüd kõigest jagaksin... Aga igatahes polnud mul õrna aimugi, kui suured rahad liiguvad kõige selle turul, mida keegi nagu teha ei tohiks, aga kõik vajavad...”

Taas valitses kopteris umbes viis minutit vaikus.

„Mul ei ole muide su töö kohta rohkem küsimusi,” hakkas Krüger lõpuks uuesti rääkima. „Sellega on omad hädad, aga see ei ole sinu süü, sa ei saa teada, milliseid lahendusi ja lähenemisi me Kuul kasutame. Tegelikult oleks sul targem Kuule tulla. Sind tuleks täiega kaasata meie aatomiseadmete väljatöötlusprogrammidesse, sest praegu sa raiskad siin väga palju oma annet ja tööd.”

„Nii et meie oleme siin klounid,” porises Ago kõrvale vaatamata. „Seda ma muide arvasin.”

„Longhorn, sa oled piisavalt kaua sellega tegelenud, et aru saada – Madagaskari Rangelt Rahuotstarbeline blää-blää-aatomi-instituut ei ole klounid ega topised. Te teete ju tegelikku tööd. Kuule, kes on kõige kauem seal instituudis töötanud? Nendest, keda sa tead?”

„Karlos vist?” kehitas Ago pärast pisukest mõtlemist õlgu. „Minu arust mingi 15–20 aastat. Aga kui ma õigesti aru sain, siis ongi tegemist ju kahe- kuni viieaastaste lepingutega?”

„Ja mis saab inimestest peale lepingu lõppu? Kuu Ordu laseb nad maha või?”

Ago vajus mõttesse. Ta teadis mõnda, kes oli Kuu Ordu heaks töötada proovinud ja pettunult tagasi tulnud, kuid ta ei teadnud ühtegi, tõepoolest mitte ühtegi, kes oleks millalgi Kuu Ordu heaks pikemalt töötanud ja siis Euroopasse või kuhugi mujale tagasi tulnud...

„Tahad sa öelda, et mu ainus võimalus ongi Kuule kolida?” küsis ta mornilt.

„Karlose ja teiste selliste pealt sa näed, et see ei ole ainus võimalus. Aga Karlose vanem poeg muide elab suurema osa ajast Kuul, kui sa seda ei teadnud. Ja loomulikult eksisteerib instituut ka Tarasi-suguste väljafiltreerimiseks, mõttetu on seda eitada. Longhorn, sa oled siin pool aastat olnud, kas sa tõesti tahad tagasi sinna, kust sa tulid?”

Ago vaikis üsna tükk aega. „Tead, ma elasin seal oma elu esimesed 38 aastat. Kogu mu elu oli seal. Sõbrad, tuttavad, pere... Pojast on kahju, ja emast. Emale ei saa kirjutadagi... Või mis ma õieti kirjutaksin – päeviti mõtlen välja tuumaseadmeid, mida Kuul tootma hakatakse, õhtuti käin neegreid laskmas ja mõnikord olen Kuu-elanikule sohver ja ihukaitsja... Sina oled jumalale lähemal – kaua see kõik kesta saab?”

Nad vaatasid teineteisele justkui mõõtes otsa ja Krüger noogutas mornilt. „Ma küsin eelmise küsimuse uuesti ja teise nurga alt – kas see, mis toimub seal, kust sa tulid, on sinu arust mingi mõistlik tulevikualternatiiv inimkonnale?”

Ago vaikis pisut ja põrnitses süngelt ettepoole. „See aga tähendab, et varem või hiljem tuleb Kuu Ordul end kaitsta,” pomises ta siis mõtlikult ja segaduses. „See tähendab sõda. Seda sa mulle näidata tahtsid ja seda ma täna õppisin.”

Raske vaikus kestis laskumiseni Ago koduõue suunas.

„Las mina maandun,” ohkas Krüger. „Nii lõbus meil veel ei ole...”

Talv 2060

„Kui ta ei tule, võid ju siia jääda. Meil on ruumi küllalt. Või helistad?” Jane kallutas pea viltu ja uuris lühidalt tumedat vihmakardinat, mis langes igal pool nende ümber. Järgmiseks kohe aga pidi ta pöörama tähelepanu tagasi söegrillile, kus lihatükid ootamatult kõva särinat tegema hakkasid.

„Tead, ma ei taha,” venitas Ago. „Mul on siin praegu hea olla. Ta niikuinii tuleb, ma tean teda. Teatud filosoofilisest seisukohast...” Ta sirutas end lamamistoolil ja võttis lonksu veini. Nende umbes kuus korda kuus meetrit, kahest küljest müüriga piiratud plats varikatuse all oli muidugi meeldivalt kuiv.

„Seda nimetatakse hetke nautimiseks,” täiendas Frank lahkelt. Varikatus näis tuhmis hajutatud valguses koosnevat viinamarjaväätidest, kuid eks seal kusagil nende vahel pidi ikka mingi läbipaistev vettpidav kiht ka olema. Nende bambusest punutud ja pehmenduseks peale visatud tepitud mattidega toolid olid ka midagi muud, kui pealtnäha paistis, sest kui Frank sõrmed tooli põhja alla libistas, lasi see surinal seljatoe madalamale.

„Ja mida sa täna juurde õppisid?” küsis Jane valmis praetükke suurele taldrikule loopides ja uusi süte kohale võrele sättides.

„Uh, kuidas mulle meeldib see kild,” naeris Ago. „Alguses tundus see natuke kunstlikuna, aga sellega on ju nii tõsi taga...”

Kostis kõrgetooniline hubisev vile. See ei olnud väga vali, kuid mehed olid silmapilk jalul. Frank vaatas kiiresti otsivalt ringi.

„Siin...” ulatas Jane talle püstoli, mis oli ühel laual varutekkide all vedelenud. „Võta parem sina,” ulatas ta teise kõhklemata Agole.

„Kus?” küsis Ago kiiresti relva kontrollides.

„Rõdul,” vastas Frank. Ta oli juba jõudnud sealsamas tekkide all lebanud läpi kaane avada ning vaatas kaarte ja skeeme ekraanil. Ta vajutas paari nuppu ja nende ümbruse ujutas üle hele valgus.

Ago pilutas silmi ja piilus varjuks tõstetud käe alt, lootes, et Frank ikka teab, mida ta teeb. Tal kulus kummatigi vaevalt sekund uuesti pildi ette saamiseks. Jah, nad olid seal aianurka rajatud istumis- ja grillimisplatsil suhtelises pimeduses, sellal kui maja esikülg häilus tugevas heledas valguses.

Ja selles valguses nägi ta kohe kahte inimkogu, kes teise korruse parapeti taga pimestatult küürutasid. Ta vaatas ringi ja tormas paremale. Ta jäi ise ikkagi suhtelisse pimedusse, kuid sealtpoolt ühe puu tagant oli tal palju parem rõdu sihikule võtta.

Ta jäi peaaegu hiljaks. Parapeti taga küürutavad kogud olid mingid asjandused silmadele saanud ja tõusid sihtima Franki ja Jane’i, kes polnud taibanud varjuda.

„Pikali!” röögatas ta nagu kõri võttis ja tulistas. Tal ei olnud aega sihtida, ta lootis vaid, et natuke teisest suunast tulevad kuulid segavad piisavalt ka neid seal rõdul ja annavad sõpradele aega varjuda. Ta vajutas viis-kuus korda päästikule. Sihtis siis paremini ja vajutas uuesti mõned korrad. Ta rullis end – selga puu vastas hoides – teisele poole puud ja võttis hetke aega sihtida.

Ta pidi end kiiresti tagasi tõmbama, sest jõudis vaid aimata, et ülevalt sihitakse teda ka. Ta ei teinud seda üldse mitte liiga vara, sest kohe hakkas kuule tulema. Õnneks tulistas kohe ka Frank ja tuli rõdult lakkas.

Ago pistis relva uuesti puu tagant välja ja saatis sekundi jooksul veel viis-kuus kuuli rõdule, seekord siiski korralikumalt infrapunast sihikut kasutades. Ta tõmbus igaks juhuks kiiresti tagasi ja piilus teiselt poolt puud.

Kõik jäi vaikseks.

Möödusid sekundid.

„Kuidas teiega on?” küsis ta.

„Elus ja terved,” kostis Franki hääl. „Kas nad on ikka veel seal?”

„Püsi paigal, ma vaatan.”

Ago piilus kiiresti vaheldumisi ühelt ja teiselt poolt puud. Jah, infrasihikul helendavad varjud rõdul olid suhteliselt paigal... Ago tulistas veel pool tosinat kuuli, pöörates end vaheldumisi ühele ja teisele poole puud. Palju mul õieti padruneid järel on? Magasin oli kahekümnene ja talle tundus, et umbes nii palju ta välja tulistanud oligi... Ta kõhkles, kas paluda Frankil talle laskemoona visata, kuid mõtles ümber – võimalik, et neil ei olnudki aias lisamagasine ja ta ei tahtnud seda diskuteerida nii, et nood seal rõdul kuulda võivad. Ta kontrollis veel kord, mida nad teevad. Ei tavalises ega infravalguses ei näinud ta tegelikult midagi, ainult mingeid ähmaseid varje rõdu põranda lähedal.

„Kas need seal rõdul?” küsis korraga kõva selge hääl kusagilt vasakult. Hääl oli ilmselt võimendatud.

„Jah!” karjus Frank vastu.

„Ma loodan, et te annate mulle lõhutud klaasid andeks?”

„EI!” röögatas Ago. „Ära lase, kuni nad paigal on, ja võimalusel kasuta ainult kuule, palun. Nad ei pääse kuhugi, kui sul on hea positsioon.” Ago mäletas, et sealkandis maapind tõusis, nii et mõni lahke naaber võis sealt tõesti väga hästi rõdule näha.

Terveks minutiks tardus stseen paigale, siis raksatas äike. Sirge tulejutt tabas õue. Muidugi polnud see päris õige välgu moodi, kuid neist üle kihutava kopteri mürin prahvatas alles peale valangut. Masin tuli esimesel korral väga suure kiirusega ja lendas tüki maad üle, enne kui pidama sai. Ago avastas korraga, et vihm on hõredamaks jäänud ja kuigi kopter oli pime, suutis ta seda peaaegu et jälgida korraks kõrgustesse sööstmas, et hoogu maha võtta, ja siis nagu kiigel tagasi pöördumas.

„Ago, sinu telefon ripub vist koos püstoliga toas varnas, eks ole?” kostis Franki hääl. „Nad ütlevad, et läheduses pole kedagi peale nende kahe seal rõdul ja need püsisid juba enne gatlingit märkimisväärselt liikumatult. Nad paluvad meil paigal olla, kuni nad kontrollivad.”

Kusagilt ilmus teine kopter. Erinevalt esimesest laskus see üsna madalale umbes seal, kust enne kellegi võõra hääl oli kostnud. Ago vaatas läbi infrasihiku ja nägi helendavaid inimkujusid nii pooleteise-kahe meetri kõrgusel hõljuvalt kopterilt maha hüppamas.

„Nad paluvad sulle edasi öelda, et sa ei tulistaks,” kõlas jälle Franki hääl.

Ago mühatas omaette ja keeras relva rõdu poole tagasi. Tegelikult nad muidugi ei kartnud, et ta tulistab, kuid taktikaõppustel oli neile korduvalt räägitud, et infol on mitu tähendust ja üldiselt on tulemused paremad, kui igasugust asjassepuutuvat infot jagatakse omade vahel. Antud juhul oli operaator kusagil valvekeskuses ühe lausega öelnud, et Ago püstol on kah võrgus ja kogu aeg saatnud ja et tulijad teavad täpselt, kus ta on. Oli öelnud sedagi, et kuigi neil tulijatel endil ilmselt polnud aega ta püstoli kaamera striimi otse jälgida, võttis mingi lahinguarvuti seda kui väga kasulikku lisavaatenurka kindlasti arvesse.

*

Veerand tundi hiljem lõpetas Frank voolikuga rõdu pesemise ja tuli grilli juurde tagasi. Ta vandus ja hakkas ennast kuivatama – vihm oli küll pidevalt aegamööda hõrenenud, kuid päris järele polnud see jäänudki.

„Ja kuidas teil kahjud on?”

„Mõned kuuliaugud lauas, aga see ei ole kahju, neid saab aastaid sõpradele näidata,” vastas Jane. „Mõned tekid ja riided on porised ja märjad. Kui me laua ümber keerasime, kukkusid need maha. Mahlapakid, nõud – neid oli vaja ainult kokku korjata ja loputada. Ja Agot oli vaja kuivatada. Ja sinul?”

„Terrassi põrandat tuleb remontida. Võimalik, et drenaa on puruks. Kui on, tuleb kaevamist. See hoiatusvalang kündis tolle paiga ikka üsna üles. Parapett on ka auklikuks lastud. Kivid on üsna mitmest kohast katki. See on Longhorni töö. Ühesõnaga, mul ei ole isegi millegi üle viriseda. Isegi klaasid on terved. Mis ütleb üht-teist mu laskeoskuse kohta – need on ju otse seal taga. Longhorn lasi nad esimese viie sekundiga maha, kõik ülejäänu oli bürokraatlik tõmblemine.”

„Lasin?” küsis Ago teatud üllatusega.

„Selle olla nad juba kindlaks teinud. Ja need ei olnud tavalised röövlid-vargad. Need tulid meie pärast.”

Viimase märkuse peale vaatas Jane järsult tema poole. „Näe, isegi viimased praetükid ei kõrbenud ära...” Seda ütles ta väga ilmselt aja võitmiseks. „Zahamena sõbrad?”

„Nojah.” Frank sättis end oma tooli tagasi ja tühjendas veiniklaasi. „Üks olla selle tüübi vend, kes möödunud kuul laborite taga traatides ära kõrbes,” ütles ta klaasi uuesti täis valades.

„Kõrbes ära?” küsis Ago.

„Ma ei tea, palju sa sellest tead...” alustas ta kõhklemisi.

„Zahamena rahvuspark?” küsis Ago. „Ainult seda, et see olemas on. Ja et teil on loomaaia kohal uhke kiri „Parem olla loomaaias kui välja surnud”.”

Frank ja Jane vahetasid pilgu. „Rahvuspark on olemas möödunud sajandist, aga viimasel ajal oli see ju ainult nimeliselt olemas,” alustas Jane. „See tegelikult rüüstati 20–30-ndatel, kui kogu majandus kokku kukkus ja nad taas intensiivsemalt üksteist tapma hakkasid. Noh, ma ei tea, palju sa sellest tead...”

„Mitte midagi,” naeratas Ago. „Võid rahulikult algusest alustada.”

„Antud juhul ma mõtlesin seda, et Kuu Ordu hakkas tasapisi saarele imbuma ju 20-ndatel. Igasuguste eri nimede all. Laborid ja tehased hakkasid tekkima 30-ndatel ja tegelik laienemine algas 40-ndatel...”

„Olgu, niipalju ma tõesti teadsin,” ohkas Ago.

„Meie inimesed üritasid rahvusparki natuke aidata, natuke tööle panna juba ammu, aga sisuliselt kehtestas Kuu Ordu kontrolli viis aastat tagasi. Noh, et CondorSec ja nii edasi.”

„Eee...” tegi Ago. „See mingi äpude punt, mis kuidagi meie turvateenistusega seotud on?”

„Ametlikult on meie turvateenistuse nimi kohalike jaoks CondorSec,” seletas Frank. „CondorSec on muidugi rahvusvaheliselt akrediteeritud, mis tähendab, et sel on ainult taserid ja kumminuiad... noh, piltlikult muidugi, aga kohalikud teavad, et kui sa hakkad nende õnnetute äpudega CondorSecist vaidlema, ilmuvad kusagilt mägedest korraga lahingukopterid, mida ametlikult loomulikult üldse olemaski ei ole. Ehk siis kui varem käis asi nii, et kusagilt tuli rahvusparki rahvusvaheline abi ja kohalikud varastasid selle sirgelt ära, siis sellest hetkest, kui edastati uudis, et Madagaskari Biosfääri Kaitse Sihtfond sõlmis CondorSeciga lepingu Zahamena rahvuspargi kaitseks, teadsid kõik, kel aru peas, et nüüdsest lastakse sind pargis loata ringihulkumise eest maha.”

„Jah,” noogutas Jane. „Sa tead, kuidas ma relvadesse suhtun, aga ma tean, et see oli varem täiesti võimatu. Kui ka õnnestus hankida mõni eksemplar mõnest liigist, mida arvati juba välja surnud olevat, ei jõutud tavaliselt nende paljundamiseni, enne varastati need ära. Kusjuures oleks neid vähemalt kuhugi müüdud! Paljud söödi lihtsalt ära. Varustus varastati ära, töötajaid ähvardati. Isegi metsad raiuti maha. Mingid kohalikud kunnid olid parematesse kohtadese rahulikult oma suvemajad rajanud ja ringi sõitsid nad ka siin muidugi kohaliku kombe kohaselt kahe veoautotäie automaatidega teismeliste poisikeste saatel.”

„Need olevat neil muide kõik isiklikud armukesed,” pistis Frank vahele.

Jane heitis tema poole häiritud pilgu. „See on kõigis rahvusparkides ja looduskaitsealadel nii. Ma olen käinud mõnes, mis ei ole meie kaitse all. Seda peab nägema, et mõista selle hädavajadust, mida siin tehakse.” Ta viipas peaga püstolite poole. „Kohalikud on loomulikult kohutavalt tigedad, et me ei luba neil viimast vähegi säilinud lappi nende saarest lõplikult ära sittuda. Valitsus loomulikult vaikib. Ja nii on tuumikalade ümber kolmekordne okastraattara ja keskmine tara on pinge all. Kuu Ordu omasid töötab siin tegelikult väga vähe, peale minu vaevalt kakskümmend inimest. Enamik on kohalik tööjõud. Neile annab pähe istuda. No juhtus nii, et see olin mina, kes avastas, et ühel aial on pinge maas. Paar minutit igaks juhuks kontrollimist, et keegi aia kallal ei tööta või muud taolist, ja lükkasin puldist varuahela sisse. Üks tüüp, kes parasjagu aiast üle ronis, sai kohe surma, teised viis jäid lõksu. Kaks tükki sai veel aial surma, üritades seda lühistada ja dielektrilistest materjalidest silda ehitada.” Jane turtsatas. „Kujutad sa ette, viimased üritasid leemureid pantvangiks võtta!”

„Ja nad said kuidagi teada, et see sina olid?” küsis Ago.

„Üks kohalik naine hakkas hädaldama ja mingit jama ajama, kui ta nägi, et ma varutoite puldi juurde lähen. Ta isegi ei julgenud otse öelda, milles asi. Sa oled imestunud näoga – vaata, see kõik käib poolmehaaniliselt, sest muidu saaksid meie kohalikud abilised surma. Täisautomaatne turvasüsteem pluss need idikad võrdub genotsiid. Mis tähendab, et me peame neid natuke usaldama ja mis kahjuks tähendab, et neid omakorda kasutatakse ära. Noh, muidugi lõin ma töölt minema kõik, kes selle asjaga seotud olid. Aga loomulikult nad teavad, kes nende sugulased ära grillis.”

„Ja nüüd ronivad nad siia? Kuidas nad nii kaugele jõudsid?”

„Ma ei tea,” kehitas Jane õlgu.

„Mina tean küll,” porises Frank. „Istusid kusagil kontoris harjakapis. Me elame ju rahvuspargi territooriumil, perimeeter on kontorikompleksiga ühine. Mis tähendab, et homme tuleb jälle lintidesse ja logidesse süveneda ja mõned liistule tõmmata. Mis aga ei muuda midagi, sest järgmised on samasugused. Tegelikult tuleks kohalikud siit üldse välja visata.”

„Esiteks ei jätku meil tööjõudu ja teiseks...” Jane raputas pead. „See on ju nende, malagasside rahvuspark. Kuidas nad üldse hoolima hakkavad, kui me ei õpeta neid üldse, vaid ainult tulistame?”

„Ja seda räägid sa ka peale seda, kui kaks neist sind tapma tulid?” imestas Frank.

Jane raputas veel kord pead. „Keegi ei ole veel surma saanud. Ma olen hakanud seda tööd armastama ja Kaithlene arvab ka nii.”

„Kaithlene istub suurema osa ajast seal Toa kontoris, kus minagi, ja kus teda ei tulistata. Tema on majandusinimene nagu minagi.”

„Tal on ideed ja ta on siin...”

„Kuulge, ma näen teie nägudest, et te olete seda vaidlust juba vähemalt tosin korda pidanud, eks ole?” katkestas Ago. „Mulle on see esimene kord ja ma isegi kuulaksin, aga läbi selle võsa tuleb just praegu üks õnnetu kummitus, kes kindlasti peab ära sööma ühe tüki liha ja jooma natuke veini, enne kui ta mu siit ilmast minema viib... Tere, Kelder.”

„Jane, Frank,” kummardas tulija. „Ega mul pisukese kõhutäie vastu midagi ei ole, kui te lubate.”

Ta jäi tegelikult hiljaks, sest Frank oli selle ajaga juba ühe klaasi täitnud ja Jane lükkas tohutu lihakuhjaga taldrikut tema poole.

„Ma kuulsin, et teil oli lõbus õhtu?” jätkas Kelder maha istudes. „Ma tegelikult lootsin kojusõidul natuke puhata, aga ma näen, et seda tüüpi saab rooli ainult siis, kui ta sinna kinni siduda.”

*

Ago ringutas, avas auto akna ja lasi niiskel õhul nägu uhta.

„Kuule, kui sa oled väga väsinud, võin ma juhtida küll,” ütles ta. „Juhtida ma suudan ja politseid siin ju ei ole.” Ta pani akna kinni. „Mis on muidugi lahe.”

„Politsei on.” Kelder heitis talle viltuse pilgu. „Aga muidugi ei peata meid keegi. Tegelikult ei ole ma nii väsinud, et see kaaluks üles sinu siiski pehmelt öeldes pehme olemisega seotud riskid.”

Ago heitis talle samasuguse viltuse pilgu ja lasi end istmele lõdvaks. „Ise tead. Tee on siin ju tegelikult tühi. Hea ja tühi tee. Kuidas ma vihkasin neid liiklusummikuid kodus! Vihkasin järjekordi. Vihkasin politseid. Vihkasin kogu seda kitsikust. Jah, aga seal mind ei tulistatud... Teisalt, seal oleks sellest veel suurem pahandus tulnud, kui ma vastu oleksin tulistanud,” turtsatas ta siis sellises natuke absurdses purjusoleku lõbususes.

„Kitsikus on seal sellepärast, et liiga palju inimesi elab ühes kohas,” lausus Kelder vaikselt ja mõtlikult. „Täpsemalt, lisaks inimestele, kes peavad ühes kohas elama, et tsivilisatsioon toimida saaks, elab seal igaühe kohta veel kümme kasutut perseauku, ja see hambutu poolliberalistlik turumajandus, mida arenenud demokraatiaks sõimatakse, ei võimalda neid meepoti juurest kaugemale ajada kah. Sa oled seda ju meie serveritest lugenud?”

„Seal jah,” noogutas Ago. „See oli nagu palsam hingele. Iga supermarketipidaja optimeerib kassade kasutust. Ehk siis kassa peab pidevalt töötama, mis matemaatiliselt tähendab, et kliendivoolu fluktuatsioonide silumiseks tuleb kliendid sabas seisma panna. Ehk see värdjas lüpsab oma töötajatest viimast ja teeb seda klientide aja arvel. Kurat, ma lähen ikka veel vihaseks, kui ma sellele mõtlen – mina, mina maksan selle mängu kinni oma kõige kallima varandusega, ajaga.”

„Ja sa ikka veel imestad, et inimesed tulevad siia vaatamata sellele, et neid siin aeg-ajalt tulistatakse?” naeris Kelder.

„Enamik ju ei tule. Minule meeldib neegreid lasta, see annab elule kuidagi teise vaate. Enamik seisab tölbilt sabas ja liiklusummikus ja kirub politseid, kes talle paari liigse kiiruskilomeetri eest trahvi teeb. Ja on tegelikult rahul.”

Kelder vaatas teda jälle, seekord lausa paar sekundit, enne kui pilgu teele tagasi pööras. „Mõtled sa päriselt nii – „neegreid lasta”?”

Ago puhatas. „Kõik ütlevad nii,” heitis ta ükskõikselt peaga. „Ja mina üritan ka leebemalt väljenduda, kui mõni meie neeger läheduses on,” jätkas ta tõsisemalt. „Pole vaja kellegi varvastel trampida, neil niigi raske. Ja muide, me ei sea piiranguid, aga neegreid on Ordus ju kuradi vähe?”

„Olgu,” Kelder muigas. „Võta vääna korraks oma veinist aju – mis on peamine, mis sinu siia toob ja teistel seal, kust sa tuled, edasi kaelani sõnnikus laseb marineerida?”

Ago ajas end tahtmatult natuke sirgemaks. „Väärtused.”

„Väärtused,” noogutas Kelder. „Ja kes siis siia tulevad, kui mitte Lääne inimesed, kes näevad hävingut nii selgelt silmade ees. Näevad, kuidas nende meeste, kes renessansi valguses kord lõid tänase tsivilisatsiooni ja maailma valitsesid – nende meeste järglased irvitavad väärtuste, au, uhkuse, väärikuse ja kõige selle üle, mis meid loomast eristab.” Ta toon oli endiselt mõtlik ja vaikne, nii et näis, et ta räägib seda pigem oma mõtete korrastamiseks. „Kuu Ordusse kuuluvad need, kes tunnevad muret ja vastutust inimkonna tuleviku eest. Siia tulevad need, kel lisaks on julgust oma väärtuste eest võidelda. Idal on omad probleemid ja Aafrikal on veel kõige vähem hõisata. Aga neil, kes on sealt läinud Läände õppima ja oma ettevalmistuse ja mõtteviisi poolest võiksid meid toetada, neil ei ole väärtusi. Nad on võõrdunud oma kultuurist ja ei ole omandanud uut. Raha on nende jumal. Ja edu. Väärtused, vastutus, au – need nõuavad kultuuri. Ja olgem vähemalt iseendi ees ausad – salaorganisatsioonid, kuu ordud tekivad ainult siis, kui kultuur on hävimas.”

Kelder pidurdas järsult, sest nende ees teel vingerdas üks auto. Ago heitis pilgu spidomeetri poole – 40. Enamasti oli spidomeeter kõikunud 60 ümber, kohati ka üle 70 näidanud, ja Ago, kes ikka aeg-ajalt seda kodus harjumuseks saanud ühikutesse ümber arvutas, leidis, et parem on seda mitte teha – nende kiirus oli üle 200 km/h, ulatudes isegi 250-ni...

Nad olid möödunud õige paljudest ja möödumisel oli Kelder üldiselt jala kiiruspedaalilt ära võtnud. Seni aga polnud neil keegi ees või vähimalgi määral ohtlik olnud.

„Tana ringtee,” porises ta.

„Noored nolgid,” meenus Agole midagi uudistest.

Kelder vilgutas tulesid, masin nende ees näis üsna stabiilselt parempoolsele rajale hoiduvat ja nad asusid mööduma. Ago teadis, et kuni Kelder seda piirangut ei blokeeri, ei lase elektroonika stabiilsuse huvides ja ka rehvide säästmiseks ratastel kaapima hakata. Seega ei olnud kiirendus vihmamärjal asfaldil kuigi suur. Nad jõudsid teise auto kõrvale ja nägid seal klaaside taga kolme-nelja nägu, kes neile lõustu tegid ja keskmist näppu näitasid. Noored poisid ja tüdrukud, ilmselt purjus ja narkouimas. Tõenäoliselt mõne jupijumala kaaskonnast, sest ainult neil oli raha ja üldse võimalust niimoodi autoga ringi kihutada.

„Mida kuradit!” ei pidanud Ago vastu, võttis püstoli ja lasi klaasi alla.

Tulistada ta ei jõudnud – juht, kes ehk natuke kainem oli, keeras järsult teelt välja. Ago jälgis üle õla ja Kelder peeglist, kuidas masin tee kõrval põllul kolm-neli korda üle katuse käis, enne kui paigale jäi.

Mehed vaatasid korra teineteisele otsa. Ago ei suutnud naeruturtsatusi maha suruda. Ka Kelder ägises. Järgmise minuti kõlas autos homeeriline naer.

„Ma oleksin neile klaasi lasknud. Või rehvidesse,” vangutas Ago pead. „Oma viga, et niimoodi ära keeras. Idikas. Ehk see õpetas talle midagi.” Ta mõtles hetke. „Loodame, et nad surma ei saanud.”

„Meie kopter on seal, kohe kuuleme,” osutas Kelder silmadega ekraani poole ja hakkas taas kiirust kasvatama, kui end valitseda suutis. „Ja keeras ta kõrvale sellepärast, et kui croisader juba relva võtab, siis ta ka tulistab, ja sel kümnendil oleksid sina vist esimene olnud, kes ainult klaasi sihib.”

„Mrhh...” Ago vangutas pead. „Croisader? Ristisõdija või? Mida küll Kuu Ordul kollektiivse isakompleksiga pistmist peaks olema?”

„Ordu, noh – see on kohalike ignorantsuse määr.”

Ago irvitas veel natuke omaette ja tõsines siis tasapisi. „Ma ei ole eriti meie aladelt väljas käinud. Või kui olen, siis suure karjaga... või olengi kedagi laskmas käinud. Palju meie inimesi üldse surma saab? Julged sa mulle mingeid numbreid öelda?”

Kelder keskendus hetkeks ja siis ilmusid Ago ette autoklaasile projitseerituna tabelid.

Ago vilistas tasa. „Miks ma sellest midagi ei tea?”

„Tead, aga suudad ignoreerida. Protsent on nii väike, et tavaliselt inimesed erilist ohtu ei taju. Aga need on meie inimesed, tegijad. Kõrgelt haritud, motiveeritud ja visiooniga inimesed. Sa oleksid täna võinud juba kaks korda surma saada. Sulle ei paista see üldse kohale jõudvat. Muide, esimestel aastatel ei jõua eriti kellelegi. Aga siis võetakse vastu otsus – kas elatakse sellega koos ja õpitakse end kaitsma – esimese aasta inimesi saab viis korda rohkem surma kui viienda aasta omasid – või kolitakse ära. Kuule. Mõned lähevad siiski ka tagasi. Olgem ausad, siin töötamine on Kuu Ordu jaoks ülim test. Läbinutele tehakse ettepanek Kuule kolida.” Ta toon muutus taas tõsisemaks ja tasasemaks. „Me ei sunni kedagi. Ei ühes ega teises suunas. Kuni sa ise tunnetad, et sa oled ordulane, oled sa sees. Siin on suur vahe – Euroopa hakkas sisemiselt mädanema hetkest, kui tema kodanikud pidid igal teisel sammul perse minema – „ega sa ei pea siin töötama, järjekord on ukse taga, ega sa ei pea siin elama, mine ära, väga palju on neid, kes tahavad siin elada...” Toimivat ühiskonda ehitatakse üles täiesti teistpidi. Tahad Kuule – leiame sulle võimaluse. Tahad jääda, kah hea. Omasid tuleb hoida.”

„Kuidas sa teed omadel ja võõrastel vahet? Kui keegi ikka üritust pedereerib...”

„Vat siis saab ta pasunasse. Kusjuures me isegi anname talle aega endas selgusele jõuda. Inimesed tulevad erinevate motiividega. Inimesed jäävad ühe motiiviga – töötada koos Kuu Orduga inimkonna tuleviku heaks. Muidugi ei ole see nii lihtne. Ja lisaks on veel inimsuhted – armsaks võib saada ka see, kes sind hävitama on saadetud. Oma orientatsiooni tõttu ei mõista ma küll kahjuks eriti, mida näiteks Taras oma armukese vastu tundis, kuid ma mõistan väga hästi, et Teriet võib armastada.”

Kulus oma kümme sekundit, enne kui Ago aru sai, mida Kelder talle ütles.

*

„Ja see on kogu raketodroom?” vaatas Ago hämmastusega ringi. „Kogu Cape Canaveral?”

Kelder tema kõrval kehitas õlgu. „NASA peamine eesmärk viimasel 70–80 aastal tundub olevat 20 000 inimesele tööd anda. Esimene lennuk tõusis õhku 1903, 1919 lennati üle Atlandi, 1953 olid olemas regulaarlennud kõigi mandrite vahel ja igas suuremas linnas oli lennujaam. Aastal 2003 oli lendamine inimelu tavapärane, rutiinne osa. Esimene mehitatud kosmoselend toimus 1961, 8 aastat hiljem jõuti Kuule. Aastal 2011 toimus hoopis suur tagasiminek, käigust läksid maha USA kosmosesüstikud, mis selleks ajaks juba muidugi 30 aastat vanad olid. Ainus kosmoses hingitsev üritus oli ISS. Jah, eelmisest sajandist on pärit see madala orbiidi jaamaäbarik, mida me siiamaale kasutame. Nagu sa tead, oli selle päästmine üks ajenditest, mis sundis väga paljusid Äralennu mässuga kaasa minema – nad jobudikud oleksid sellegi alla kukkuda lasknud. Näiliselt organiseeriti illegaalseid päästelende ja see, et päästjad tagasi ei tulnud... noh, see oli täiendav üllatus.

Igatahes on möödunud sajand esimesest kosmoselennust. Ilma Kuu Orduta oleksid kosmoselennud hääbunud; võib-olla mitte lõplikult, kuid igal juhul oleksid need kiratsenud. Tegelikult on kosmosesse lendamine võrreldavalt sama lihtne kui lennundus sajand peale lennuki leiutamist. Lähme alla.”

Nad olid läbinud mitmeid automaatseid kontrollpunkte – kinni neid seal keegi ei pidanud – ja jõudsid lõpuks üsna tavalisena tunduva suurema häärberi ette. Muidugi, kui nad liftiga keldrisse olid sõitnud, Ago oma kohvri ägisedes vagonetti vedis ja lõpuks mahti sai ringi vaadata, noogutas ta taibates – tuhmilt valgustatud metrootunnel läks nii kaugele, kui silm seletas.

„Miks kosmoselennud nii kulukad tunduvad?” jätkas Kelder loengut. „On sellised mõisted, nagu eri-impulss, ISP, mida väljendatakse ajas, või paiskekiirus (need kaks erinevad teineteisest sisuliselt g, ehk 9,8 m/s2 võrra), ja mootori omakiirendus, mille ametlik kohmakas termin on thrust-to-weight ratio. Mida suuremad mõlemad numbrid on, seda parem. Omakiirendus on keemilistel rakettidel mõistlik, olles enamasti üle 70, parematel mudelitel isegi ligi 200; ehk siis üks korralik keemiline rakett suudab maapinnalt tõsta enda 70-kordse raskuse. Paiskekiirus on defineeritud kui kütuse väljavoolamise kiirus vaakumis ja see aitab intuitiivselt hoomata, et kui sa näiteks tahad väljavoolamise kiirusest kaks korda suuremat kiirust saavutada, on sul kasulik koorem kümnendiku ligi, eks ole. Keemilistel rakettidel on see kolmest nelja poole kildini sekis ja sisuliselt piiratud temperatuuriga, mida põlemiskambri seinad kannatavad...”

„Teooriat ma suuremas osas tean,” katkestas Ago teda. „Ma tean, et raketi astmete arv ja üldse paljud lennu põhiparameetrid tulenevad kasuliku koorma, kütuse, kütusepaakide ja mootorite endi hinna ja kaalu suhetest, ehk siis näiteks mitmeastmelise raketi puhul ohverdatakse esimese astme mootor, sest selle tervelt maa peale tagasi toomine nõuaks täiendavat kütust, mis vähendaks kasulikku koormat et cetera, et cetera.”

„Õige,” noogutas Kelder. „Selles lõksus olid ka kosmosepiraadid niikaua, kui Kuu tehased tööle hakkasid. Võtmesõna on siin aatomimootorid. Maa atmosfääris nendega lennata ei tohi. Kuul tohib. Meil on absoluutselt kõike Kuult üles tõsta umbes neli suurusjärku odavam kui Maalt. Neli suurusjärku. Eriti juhmidele kordan veel kord – neli suurusjärku, kümme tuhat korda. Ja siin on meie transport.”

Nad olid jõudnud tohutu suurde ruumi, mis tundus olevat rajatud otse mingisse mäelõhesse, sest osa seinu olid rohmakalt lõigatud kaljudest. Ruumi keskel troonis veidravõitu asjandus. Silm tundis selle keskel kohe ära sujuvate joontega kosmosesüstiku – see oli küll pisut harjumatu kujuga, üleni kuidagi tömp ja meenutas pigem toolikorjule kuivama riputatud rätikut või surilina all ringihõljuvat vaimu – ja süstik ise oli justkui neljast ruuduna asetsevast ja alt omavahel ühendatud tohutust torust või pikaks venitatud reaktiivmootorist moodustatud hoidjasse „pistetud”. Ago ahmis perspektiivi tajudes õhku, kui nad lähemale jõudsid – kogu konstruktsioon oli oma 40–50 meetrit kõrge.

„See neljaharuline asjandus, mida nimetatakse Kahvliks, on esimene aste või kanderakett,” seletas Kelder käigu pealt, kui nad vagonetist välja olid roninud ja lähemale kõndisid, Ago hädas oma ratastel järele jooksva kohvriga, sest põrandal oli alailma paarisentimeetrisi astmeid. „See jurakas koosneb põhiliselt neljast reaktiivmootorist, mis suudavad töötada nii alla- kui ülehelikiirusel, ja nende efektiivsus langeb drastiliselt alles seal 25–30 kildi kõrgusel. See 6 g-d, millega me sind minut aega piinasime, on meie kompromiss kõigi nende kosmoselennu parameetrite vahel – jurakas teeb kaare, tõuseb nii kõrgele, kui tal õhku jätkub, saavutab minutiga kõrguse 30 kilti ja kiiruse kolm ja pool kilti sekis. Siis laseb süstiku lahti ja planeerib siia tagasi. Edasi lendab süstik ise.”

Selle aja peale olid nad jõudnud lifti ja tõusid süstiku sees selle ülaosa suunas.

„See on reisijatekabiin?” osutas Ago. „Kas mulle tundub, aga see oleks nagu teine lennuk suure süstiku sees? Päästekapsel?”

„Jah ja ei,” vastas Kelder. „Enamik süstikust on stardi ajal kah kütust täis. Selle abil tõuseme orbiidile. Paagid tõmbuvad kokku ja ülal topitakse süstik täis kõike seda, mida Maale on vaja tuua. Meil on orbiidil lisaks muule kolile üks aatomimootoritega jurakas – nimeks Jack –, mis pidurdab seda niipalju, et see õiges kohas atmosfääri tungib ja alla kukub – täpselt niimoodi, nagu seda juba esimestest lendudest alates tehakse. Alguses oli see siin sees tõesti ainult päästekapsel, aga vaata, süstik maan?dub vette ja kiirusega kakssada meetrit sekundis. See glisseerib natuke aega ja vajub lõpuks põhja Tsiri jõe suudmes. Kui hästi läheb, sõidab see üle madala ala päris jõkke sisse, kui ei lähe, vajub Mosambigi väina põhja. Meri on seal nii madal, et midagi eriti ei juhtu, kui see mingil põhjusel paari kilomeetriga mööda paneb. Ainult et maandumine on tõeliselt valus. Lihtsam ja inimlikum on inimesed iga kord välja visata, niipea kui kiirus alla helikiiruse langeb. Kiirem ka – see lennuk maandub tavalisel viisil lennuväljale, samas kui süstikut hakatakse sealt vintsiga välja tirima.”

„Mul jäi kaks asja kõrvu – esiteks, üles minnes on kütus ja alla tulles kaup?”

„Nojah. Orbiidile viiakse ainult väga kergeid asju – protsessoreid, geeniahelaid, nanoroboteid ja muud sellist. Natuke maist toitu kah. Alla tulevad haruldased metallid ja igasugune raske kola. Kuul toodetakse absoluutselt kõik vajalik kohapeal ja isegi orbiidil tehakse peaaegu kõike peale mööbli ja ehituskivide. See on ju loogiline. Tõenäoliselt pidasid sa seda legendideks, eks ole? Nii vähe, kui ka on Kuul näiteks vett, jätkub seda meile tuhandeteks aastateks. Ja nagu ma juba kurat teab mitu korda ütlesin, on absoluutselt kõike Kuult võrreldamatult odavam üles tõsta kui Maalt. Millest Kuu põhiliselt koosneb? Ränikivist. Järelikult hapnik ja räni on olemas. Kurrutise termotuumaelektrijaam ei ole legend. Orbitaalistandused ei ole legend. Päikeseahjud ei ole legend. Plaatinamägi ei ole legend.”

„See viimane on see raskemetallidest koosnev asteroid? On see tõesti plaatinast?” Ago vaatas ringi ja vedas oma kohvri liftist kabiini. „Hm, seda siin nähes usun ma paljusid asju, mida enne ei uskunud.”

„Ei ole plaatinast,” turtsatas Kelder. „Aga on tõesti suuremas osas rasketest metallidest. Otse asteroidil elemendid eraldatakse ja sulatatakse võrkudeks, mis siis siiapoole teele läkitatakse. Me püüame need orbiidil kinni. Esimesed veeti küll laevadega, sest meil oli paljusid elemente väga hädasti tarvis; noh, Maalt ei saa ju ka kõike varastada. Nüüd lendavad võrgud umbes neli aastat, aga neid tuleb pidevalt. Ja nüüd on juba teisi kohti ka leitud.”

„Võrgud?”

„Elektriline päikesepuri. Seletan mõni teine kord.”

„Ma tunnen isegi selle väljamõtlejaid...”

Süstikus oli ligi sadakond kohta ja see oli täiesti täis. Nemad Kelderiga olid ühed viimastest saabujatest. Ago kohver jäi alla pagasiruumi (Kelderil asju ei olnudki), nad ise tõusid mööda redelit oma toolideni ja kinnitasid rihmad.

Kelder tühjendas taskud väikestesse kumjatesse kotikestesse, mida oli paar tükki istme käetugedes ja mujal. „Mäletad treeningut?” selgitas ta samal ajal. „Kuuekordse ülekoormuse all on soovitav igasugused lisaraskused ära võtta. Isegi rihmapannal tundub kõhul ebameeldivalt raske ja usu mind, sa tunned ka püksinööbi kaalu. Proovi ja katseta, et sul oleks tõeliselt mugav. Stardini on neli minutit.”

Ago oli harjunud lendamisega, nii nagu juba vähemalt kolmveerand sajandit oli vähemalt suuremale osale arenenud maade keskklassist ülespoole üsna tavaline vähemalt nii keskmiselt kord aastas lennukisse istuda. Sajandi algupoolel oli pea iga valge inimene pidanud loomulikuks lõunasse puhkusele lennata ja alles kütusekriis oli kiirraudteed taas tegijaks teinud. Kuu Ordu lennukorraldus aga pani ta tõsiselt imestama, sest kusagil ei olnud lõputuid sabasid ja järjestikuseid kontrolle, ei olnud tobedaid teateid ja stjuardesside tolmunud rutiiniks muutunud tantsu hapnikumaskide ja päästevestidega. Ago pidas aru, et kindlasti ei tasuks imestada, kui ta oleks seal süstikus kõige väiksema ettevalmistusega inimene. Teistsugused sinna ei sattunud. Ja mööda vahekäiku jalutavat ja rihmu kontrollivat stjuardessi ei saanud seal olla juba sellepärast, et süstik seisis saba peal püsti ja koridor oli vertikaalne.

Kõrgetooniline kõlin andis märku, et stardini on kümme sekundit. Viiest alates algasid piiksud ja tagasilugemise numbrid otse silme ees rippuval displeil, mis näitas süstikut kusagilt väljapoolt vaadatuna, katsid kogu ekraani ja hakkasid vilkuma. Tõepoolest, mägede vahele kiilutud katus oli lahti ja seal seisva – sellelt kauguselt mänguasjana tunduva – konstruktsiooni alt valgus laiali tolmupilv. Järgmiseks tundis Ago tohutut raskust, mis korraks ta hinge kinni surus. Ekraanil rebis asjandus end maast lahti ja hakkas silmnähtavalt kiirenedes taevasse sööstma. Tõusev laev keeras ja siis olid natuke aega näha vaid nelja mootori leegid. Kujutis asendus kusagil veel kaugemal asuva kaamera omaga ja nüüd oli näha, et nad kalduvad itta. Masin võpatas, samal hetkel muutus ekraanil mootorite tulekoonus ja rõhuv raskus kasvas järsult. Ago pidas mõttes aru, kas midagi on valesti läinud, kuid silmad leidsid ekraanilt, et alles nüüd olid nad saavutanud kiirenduse 60 meetrit sekundi ruudu kohta, ja talle meenus, et alla helikiiruse kiirendasid nad aeglasemalt.

Pilt ekraanil asendus kusagilt veel kaugemalt ja ilmselt läbi üsna võimsa suurendusega objektiivi võetud kujutisega. Masendusega ootas Ago selle õudse minuti lõppu, kui see aga kätte jõudis... Prahvatus ja tõuge, mis silme eest mustaks võttis. Oli näha, et neljaharulise kanderaketi leegid on kadunud ja see jääb süstikust maha. Süstik oli ilmselt vaid sekundiks oma mootorid sisse lülitanud, järgmiseks saabus kaalutus... Ei, kuidas taju ikka petab – kiirendus oli kõigest umbes 4 meetrit sekundi ruudu kohta, ehk siis oli ta küll 2,5 korda kergem kui Maal, kuid kaalutusest oli asi kaugel...

Eraldumine toimus kohutavalt kiiresti. Kandereaktiiv justkui pühiti kujutiselt ja kui see, kes neid filmis, objektiivi suurendust muutis, oli näha, et suur neljaharuline jurakas pöörab veidi. Vaevalt paari sekundiga oli see ilmselt – raske hinnata – paarsada meetrit eemal ja süstiku mootorite leegist väljas, nii et kiirendus kasvas taas, jäädes seekord küll vaid 3 g juurde.

Vähem kui kolm minutit hiljem lülitusid mootorid välja ja displeilt sai lugeda, et nad olid ära kulutanud 96% kütusest (täpsemalt oli seal küll number 0,9589; Ago muidugi teadis, et Kuu Ordu ei salli protsente, kuid ta ise oli harjunud nii mõtlema).

„Elus?” küsis Kelder.

„Teatud lähenduses,” urises Ago vastu. Kurk oli kuiv ja hääl ei tahtnud loomulikult välja tulla. „Kas see 800 sekundit on mingi aeg reisi lõpuni?” Ta lootis, et Kelderi displeil on sama kujutis ja seega saab mees aru, millest jutt.

„See on kaalutust. Kui sa ei ole ühtki nuppu vajutanud, näitab ekraan aega järgmise muudatuseni. Aeg reisi lõpuni – hinnang muidugi – on all vasakul tabelis.”

Agol oli kogu aeg olnud tunne, et ta ripub rihmadel ja nad kukuvad kuhugi.

„Kaheksasada sekundit – see on oma kaksteist minutit kaalutust?”

„Oksekogujad on mõlemal pool otse peatugedes, suru ainult suu selle kalasaba moodi pinna vastu, imur läheb automaatselt tööle,” ütles Kelder ja Ago sai aru, et tal on tõesti süda paha.

*

„On inimesi, kes ei harju kaalutusega kunagi,” teatas Kelder kaastundlikult, vedades Agot enda järel läbi tehiskaaslase. „Jälle oksendasid?”

Näost roheline ja end kerra tõmmanud Ago tema taga noogutas ainult.

„Noh, andkem sulle au selles osas, et kui sa rohte ei võta, harjud kiiremini ära... kui harjud. Sinu pealt ma näen, kui asjalik leiutis see nõndanimetatud HD, heavy duty hapnikumask ikkagi on – hoiab nii sinu hingelõõrid kui ümbruse puhta vaatamata sellele, mida kõike sa sealt läbi ajad. Sõid kõhu eriti korralikult täis või ajad ainult sappi välja? Mitte et ma tegelikult teada tahaksin.”

Inimesed hõiskasid neile tervitusi ja naersid, kui nad möödusid.

„Kosmoselendude algusest peale on teada, et mõned ei suutnud esimesel ööpäeval kaalutuses midagi teha. Oli ka paar juhust, kus inimene ei suutnudki midagi teha. Ja seda ei saa Maal ette teada. Palju hullem on, et mõnel on ka Kuu gravis ikka kuude kaupa süda paha. Vat see on juba probleem. Me ei saa sind ju kogu aeg trumlis kah hoida, kusjuures kui välja vaadata, läheb sellest teistmoodi süda pahaks.”

„Tänan, ma tõesti vajasin julgustust,” kraaksatas Ago.

Kelder naeris ja lükkas ta istmesse. „Selle asja nimi on Dragster. Täpsemalt Dragster Kolm, aga ’dragster’ on käibele läinud Maa-Kuu süsteemis opereeriva kosmosesõiduki üldnimetusena, nagu ’süstik’ tähistab Maa ja orbiidi vahet liikuvat asjandust. Kaalub tühjalt umbes tuhat tonni ja suudab poole ööpäevaga Kuult leole tulla; või vastupidi. Meenutab kujult püstolikuuli, aga kuna kuuli tipuosa on võreline ja taga on suur kompaktne mootor, meenutab hea tahtmise korral ka dragstereid. Hoiab tavaliselt 3–4 g-d, aga muidugi suudaks aatomimootor palju rohkemat. Meil on neid viis, kuuendat ja seitsmendat ehitatakse. Esimene on käigust väljas – muutus radioaktiivseks, peab maha jahtuma; samal põhjusel on kõik vanemad laevad käigust väljas ja ainult häda korral kasutamiseks kuhugi pargitud. Keegi idioot nimetas esimese dragsteri Santa Mariaks, teise Niòaks ja kolmanda Pintaks, aga esimest hakati kutsuma hoopis Bitchiks ja teist kahte ei võetudki omaks – need läksid kogu aeg segamini ja kes kurat leiab klaviatuurilt esimesel katsel tilde üles? Neljas on Huri ja viies Kuutõrvaja.”

Ta irvitas rihmu kinnitades ja viimaseid stardieelseid kontrolle tehes, kuid kõige selle juures proovis ta siiski Ago olemist võimalikult mugavaks teha. „Umbes kümne tunni pärast oleme Kuul.”

*

„Kas see on haigla?” küsis Ago mornilt, püüdes oma hommikusöögiga midagi maha ajamata hakkama saada. Käed ei töötanud õigesti, ta kulutas liiga palju jõudu ja kõik asjad tõusid tema ees voodi kohal hõljuvalt kandikult liiga kiiresti. Kui ta taldriku peatas, tahtis sai samas suunas edasi minna. Kohv tegi tassis aeglasi kaari ja unustas end ühte serva seisma selle asemel, et „normaalse” vedeliku kombel natuke loksuda ja horisontaali paigale jääda.

Teda muiates jälgiv noor naine noogutas. „Kelder tassis su esimeseks siia. Noh, põhimõtteliselt pole vahet, kus sa esimese öö magad, seda enam, et ega sinust siis, kui nad su laevalt maha tõstsid, eriti millekski asja poleks olnud. Ära solvu, eks ole.”

Naine oli silma järgi natuke üle kahekümne, üsna pikk ja hapra kondiga. Tal olid ilmselt euroopalikud näojooned, kuid sama ilmselt oli mõni ta mitte eriti kaugetest esivanematest kusagilt idast pärit. Ta liikus ruumis ringi pikkade sujuvate hüpetega. Iga kord, kui ta järgmisse kohta tahtis jõuda, tõukas ta end enne eelmisest ära. Ta oli üsna tumedaks päevitunud (või on see ta loomulik jume või on ta lihtsalt nahka tooninud – kes teab...), tal olid turris umbes viiesentimeetriseks pügatud kahvatusinised juuksed ja ta kandis valget liibuvat kombinesooni, mis lõppes nagu lõigatult kaelal, randmetel ja pahkluudel. Ago võpatas, kui ta pilk esimest korda naisolevuse jalgu tabas – talle näis, et tegu on suurte luiste linnujalgadega. Too märkas seda ja hakkas naerma.

„Need on haaratssussid. Need käivad ära, kuigi on ka mu närvidega ühenduses. Ma saan nende abil mööda lagesid ronida, kui vaja.” Seda ta tegigi – kõndis paari sammuga üle Ago voodi teisele poole ja vaatas seal mingit aparaati. Ago pani tähele, et tegelikult oli ruumi konstrueerides ilmselt sellistele asjadele mõeldud, sest grofreeritud roostevabast terasest käepidemeid ja reelinguid – neidsamu, mida olevus enne endale õige impulsi andmiseks oli kasutanud – oli käepäraselt nii seintel kui laes.

„Mis su nimi on?” küsis Ago.

„Evlin. Sul pole mingit andmeliidest?”

„Sa mõtled sellist, mis otse kolpa istutatakse? Ei ole.”

„Siin on ilma selliseta raske, Longhorn. Soovitan. Need ei ole üldse ohtlikud, kui sa seda kardad. Mul on esimene nelja-aastasest peale sees ja mingeid kiirguskahjustusi, rääkimata vähikolletest ei ole tekkinud. Tahad, ma panen sulle kohe ühe sisse?”

„Oskad sa siis tõesti selliseid asju? Vabandust, ma ei tea sinust ju midagi... Kaua sa siin oled? Ja kas Evlin on su pärisnimi või võrgukutsung? Longhorn on mu võrgukutsung, mu pärisnimi on Ago.”

Näitsik kallutas pea viltu ja mõtles hetke. „Ah, okei, ma ei saa sellest alati õigesti aru,” ütles ta siis. „Maal on mingid luurega seotud jamad ja nimi on vist kuidagi mingite ametlike asjadega seotud... Mul on pärisnimi see, mis võrguski, ja ongi kõik. Mul on muidugi aliasi ka ja eks mõnele sõbrale tuleb teinekord öelda, et ma olen see ka... Et oled sa Longhorn või Ago?”

Nüüd oli Ago kord mõelda. Kuu Ordus oli ta algusest peale Longhorn ja ta pidi tunnistama, et talle meeldib see nimi. Talle meeldib Longhorn olla.

„Ma olen Longhorn,” ütles ta lõpuks. „Noh, aga mõned Maalt võivad mind teinekord Agoks kutsuda. Loodan, et segadust ei teki.”

Nüüdsest olen ma Longhorn.

„See häda on aliastega teinekord küll,” naeris Evlin, olles ilmselt enda jaoks probleemi olemusest aru saanud. „Kuidas toit maitseb?”

„Toit on hea...” Longhorn taipas, et oli hommikusöögi täielikult unustanud ja vahtinud nagu lummatult seda kummalist näitsikut. Korraga jõudis talle pärale, et olevus on lausa võimatult armas, ja lõpuks andis see liibuv kombinesoon väga hea ettekujutuse, kuidas ta ilma võiks välja näha.

Ta vaatas kiiresti kandikut. Kohv oli täiesti tavaline hea kohv, piim oli... justkui veidi võõras, aga lõpuks oli ta natuke hellitatud, sest oli nii enne Madagaskarile tulekut kui ka seal olnud töötlemata naturaalse piima pidev tellija, ja igatahes oli see hulga „piimam” kui see siin. Sai, juust, sink, mesi, munad... Toit oli külluslik ja igatahes hulga parema kvaliteediga, kui haiglalt või hotellilt oodata võiks.

„Ja kaua sina siin oled olnud?” Evlin ei olnud silmapaistvalt ilus ega silmapaistvalt hea kehakujuga, kui mees selle üle mõtlema hakkas. Just „armas” oli sõna, mis vast kõige paremini sobis iseloomustama seda noort naisolevust.

Evlin naeris jälle. „Ma olen sündinud Kuul. Ma olen ainult ühe korra Maal käinud ja mulle ei meeldinud seal. Kohutavalt raske oli, kuigi ma harjutasin enne kuude kaupa trumlis. Ja kohutavalt palav. Õues, ma mõtlen. Avarus ja kõik muu oli muidugi tore, aga ma ei harjunudki õieti. Kahju natuke. Kui liiklemine kunagi vabamaks läheb, tahaksin rohkem käia. Maa on metsik ja ohtlik.”

Longhorn ei kuulanudki teda õieti, seedides esimest fakti. „Sa tahad öelda, et Kuul on juba üle kahekümne aasta olnud peresid, kes lapsi saavad?”

Evlin naeris taas, teda imestusega vaadates. „Kust sa õieti tuled? Olgu, minu vanemad olid esimeste hulgas, neid oli siis viiekümne ringis. Nüüd on siin tuhandeid... ma isegi ei tea, kui palju. Tulevik on siin. Muidugi said nad Kuul lapsi.”

„Ma kuulun Kuu Ordusse üliõpilaspäevist peale, ligi kakskümmend aastat, aga ma tulin Madale alles kolmveerand aastat tagasi. Ma tean, et Kuu Ordu on mingil määral seotud Kosmosepiraatidega, ma tean, et kuidagi käiakse kosmoses, aga...”

„Misasja? Kosmosepiraadid on need, kes omal ajal ISS-i lendasid ja tagasi ei läinud?”

„Nojah.”

„Aga nemad on ju kõik Kuu Ordu liikmed! Ma juba mõtlesin, et kas on veel mingid kosmosepiraadid...” Ta raputas arusaamatuses pead.

Longhorn ohkas mõttes. „Olgu, ma pean harjuma... Kas ma võin üles tõusta?”

„Tõuse.” Ta tõmbas kandiku eest. Nüüd nägi Longhorn, et see siiski ei hõlju õhus, vaid toetub üsna peenikestest läbipaistvatest varrastest kandurile, mis ta voodi otsa külge on kinnitatud. Mees ajas end püsti. Seista oli kohutavalt kerge. Ta tegi prooviks paar sammu ja kaotas peaaegu tasakaalu, käimise asemel tulid välja kohmakad hüpped.

Evlin, kes seisis kõrval ja nähtavasti oli tõelise häda korral valmis teda toetama, naeris jälle. „Seda on alati nii tore vaadata, kui alt tulijad siin käima õpivad. Esiteks tulevad välja marutõbise kana hüpped, nagu näha ka juuresolevalt pildilt. Siis järgmiseks tuleb tirilimps-poolteist – jalad hakkavad minema ja keha ei tule järele, jalad tulevad sammu tagasi ja hakkavad uuesti minema. Siis tuleb see staadium, kus maalane hakkab kõigepealt õiges suunas kukkuma ja paneb jalad alles siis tööle, kui õige kaldenurk käes. Ka seal on rohkesti võimalusi, nii tore on vaadata, kuidas mõni torpeedona mingit nurka rammib või nagu lehm libedal jääl proovib suunda muuta. Lõpuks tuleb oskus end õiges kohas ära tõugata ja vajadusel ka mööda seinu käia. Võta rahulikult, sa ei ole kõige hullem.”

„Tänan,” pressis Longhorn läbi hammaste.

„Oh, võta asja huumoriga! Ega me siis paha pärast. Samas on ju ka tobe teha nägu, et see uisutamine ei ole naljakas.”

Longhorn proovis aeglaselt ja ettevaatlikult liikuda. „Ja kuhu ma nüüd õieti minema peaksin? Kus mu kohver üldse on?”

Evlin sulges hetkeks silmad. „Uilliam... Kelder viskas selle ühte tühja tuppa tuumafüüsika instituudi all. Ma viin su sinna. Kusjuures sa ikkagi pead endale kiiremas korras mingi korraliku infoliidese muretsema. Kogu aeg ei saa ma sulle kah lapsehoidjaks olla.”

*

Laine loksus vastu kaldakive, järv häilus kusagilt ülevalt hoovavas hõbedases valguses ja mets seda ümbritsevatel järskudel kaljudel kajas ritsikate laulust. Oli soe ja...

„Kelder, kurat, see võib esimesel hetkel isegi ära petta. Kuni ma lakke ei hüppa.” Longhorn vaatas pead vangutades ringi järve kohale ulatuval terrassil, kus nad lamamistoolides vedelesid ja suurtest klaasidest kokteili imesid.

Kelder pugises uniselt. „Meenutab natuke kuhugi vulkaanikraatrisse kogunenud vihmaveelompi, eks ole? Ainult et kraater ulatub ülevalt kokku. Tead, alguses oli see veereservuaar. Aga esiteks selgus, et ega seda vett veelkord puhastamata ikkagi juua ei sünni, sest ümbritsevad kivimid lahustuvad tasapisi, vesi imbub pinnasesse ja sealt eraldub kurat teab mida. Mingid vetikad ja muu sihuke hakkas ka kasvama, türa seda teab, kust see tuli... Valida oli, kas leppida või siis vesi korralikult ära mürgitada või juba korralik tasakaalus eluskooslus luua. Kusjuures, nagu öeldud, veelkord puhastamata ei kõlba see juua mitte ühegi mainitud võimaluse puhul. Noh, kellelgi oli heledam hetk, et mehed, tulge mõistusele, teeme reservuaarist pargi. Et õhu ja vee varu on see ju siis ka, lisaks saame veel eluruumigi juurde. Vett on siin oma kaheksandik kuupkilti ja õhku 4 korda rohkem.”

„Kokku väga ligikaudu pool kuupkilti? Ja kuidas te üldse sihukese koopa saite? On see looduslik või kaevatud?”

„Ei, see on termotuumaplahvatustega uuristatud.”

„Termotuuma... on siin radiatsiooni?” muutus Longhorn rahutuks.

„Kuule, me ju ometi mõõtsime. Praegu saaksid mingi 30 millisievertit aastas. Ei mõju isegi taimedele, mis kogu aeg siin on.”

„Ja miks te siin neid plahvatusi tegite? Et auku saada või midagi katsetada?”

Kelder heitis talle oma klaasi tagant kelmika pilgu. „No mis sa ise arvad?”

„Hm, ma paneks juhtmed külge isegi siis, kui mul vaid auku vaja oleks.”

„Kas sa tead, mis on mesoaine?”

„Muidugi. Teoreetiliselt.”

„Mida on – hm, teoreetiliselt – mesoaine tekitamiseks vaja?”

„Tuumaplahvatust... Oh kurat!” Longhorn ajas end ülespoole. „Sa tahad öelda, et te olete proovinud mesoainet teha?”

„Juba ammu. See oli üks esimesi asju, mida Kuul tehti. Selleks, et luua stabiilne tehnoloogia, on vaja katseseeriat. Meil läks oma nelikümmend plahvatust, enne kui asi õieti välja tuli, ja nii sadakond, et sünniks stabiilne tehnoloogia. Maal ei ole praeguse poliitilise kliima juures mõeldav, et keegi sellise seeria läbi viiks, seda ei ole vaja sulle korrata. Mis sa arvad, kuidas me termotuumareaktori ikkagi käima saime? Ehitasime paarikildise solenoidi või, nagu klassikaline tokamak nõuaks?”

Longhorn vaikis kaua aega. „Mida ma siin teen?” küsis ta lõpuks süngelt. „Te olete minu teadmistest nii palju ees. Mida mul anda on? Ma olen saanud ainult teooriaga tegeleda. Ma ei ole midagi.”

Kelder nihutas ennast, heitis Longhorni poole kõõrdpilgu ja raputas pead. Nad mõlemad olid kergelt purjus, kuid mõistes, et teine on siiski kontaktivõimeline, asus ta ka ise mõtteid koondama.

„Longhorn, mis sa ise arvad, palju sul kulub kõigi asjade selgeks tegemiseks niikaugele, et sa suudad kas teoorias või praktikas meie teadmistele ja oskustele lisa tootma hakata? Ma eeldan, et sa tunned tuumafüüsika vastu jätkuvat huvi ja sul on tahtmine selles suunas tegutseda – on mul õigus?”

„Muidugi on sul õigus... Pool aastat... Aasta... Ma ei tea ju midagi. Sa tõid mu siia, ma olen nädala oksendanud ja nurki sirgeks jooksnud ja ma ei tea ikkagi midagi.”

„Miks ma su siia tõin?”

Longhorn kehitas õlgu. „Ma arvasin, et siin hakatakse tootma neid asju, mida ma välja olen mõelnud... või täpsemalt, mille tööjoonised ja arvutused ma mingisse enda arust tähendust omavasse seisu olen viinud. Nüüd ma ei tea.”

„Alustame algusest – need su asjandused lähevad tootmisse küll ja esialgu ma paluksin sul sellega tegeledagi. Ikkagi teab ju väljamõtleja kõige paremini, mida teha tuhande ja ühe probleemiga, mis niikuinii kerkivad. Aga räägime hoopis muust – sinu tulevikust üldisemalt. Longhorn, sa oled väga hea teadlane. Sa ei hiilga just geniaalsusega, aga sul on väga palju praktilist taipu ja ka tahtmist – mis on kõige tähtsam – rakenduse teinekord igavate detailidega jamada. Jah, ma kangutasin su Teriet puudutava infoga sealt lahti. Ma lasin sul nädal otsa põdeda ja oksendada. Ma ei näinud nii palju vaeva sugugi mitte nende vajalike, kuid mitte hädavajalike tuumamuundurite pärast, mida sa kolmveerand aastat joonistanud oled. Kuidas sa oma tulevikku ette kujutad? Tahad sa siia – Ordusse – jääda või koju tagasi minna? Palun mõtle järele ja vasta ausalt.”

Longhorn vaikis minuti ja kehitas siis uuesti õlgu. „Kui ma Madale tulin, ei teadnud ma ju midagi. Üldiselt tulin ma kodunt ära ju ikka selle mõttega, et kui elu istub, siis jään. Mõtlesin ma muidugi Madat, eks ole. Ma ei eksinud selles osas, et seltskond ja kliima on määratult paremad kui kodus. Ma ei ole eksinud eriti millegagi. Jah, ma mõtlesin ja mõtlen praegugi, et tore oleks kunagi kodu külastada ja sõbrad üle vaadata... Kas mul on õigus, et sa hakkad mulle nüüd rääkima pikaajalisest tööst, mis tähendab teistpidi seda, et kui mind teie saladustele ligi lastakse, ei saa ma väga pikka aega koju? Võib-olla mitte kunagi?”

Kelder noogutas aeglaselt pead; see ei olnud siiski nõustumine viimaste väidetega. „Mõnes mõttes on sul õigus. Aga alustame teiselt poolt – miks me seda teeme? Miks sa ise Kuu Orduga ühinesid ja meie heaks töötad? Töötasid palju varem, kui Madale tulid?”

„Kelder, me oleme sellest rääkinud. Sinuga; küllap kandis ka Krüger ette; küllap te ikka vähemalt aeg-ajalt kuulate meid seal instituudis pealt kah...”

„Jäta, palun. Krügeriga ma loomulikult rääkisin, kuid me ei kuula teid pealt. Ainult kommujälgimine, mida oleme ausalt möönnud.”

Longhorn kehitas uuesti õlgu. „Ühelt poolt lootus praktilise tuumafüüsikaga tegeleda – sellest me äsja rääkisime – ja teiselt poolt on mulle alati istunud Kuu Ordu põhimõtted. Teadus, terve mõistus ja inimarengu jätkumine – loosungid. Et inimmõistuse saavutused ei oleks kitsaste poliitiliste huvide ja kasumi teenistuses, et hetkekasu ajel ei mängitaks maha meie tulevikku – veel loosungeid. Ma olen läbi aastate näinud, et Kuu Ordu vähemalt üritab õiges suunas tegutseda ja kui see ka mitte alati ei õnnestu, näib mulle vähemalt, et see on ikkagi määratult parem kui too tsirkus, kus klounid valetamises võistlevad, et idiootide antud tühjade lubaduste eest saada järgmiseks neljaks aastaks korruptsioonimandaat. Äh, jätame selle? Või tahad sa kuulda sellest, et mu elu ei meeldinud mulle, ma lahutasin ja olin sisuliselt tööta... Miks sa küsid?”

„See oli retooriline küsimus,” muigas Kelder. „Poleks üldse vaja olnud nii pikalt vastata... Kuu Ordu töötab usaldusel. Usaldus aga...” Ta tegi pausi. „Longhorn, ega sa juhuslikult ei lugenud istmeid süstikus ja dragsteris? Ma mõtlen, kui sul oksendamisest aega üle jäi? Vabandust muidugi. Ja palju oli reisijaid selles lennukis, mis Tseilonilt tuli?”

„Mrhh,” viskas Longhorn. „Süstikus oli sadakond kohta ja dragsteris umbes sama palju. Aga ma ju ei tea, palju laevu üldse käib. Ja kui tihti ja kui täis need on. Tseiloni lennuk ei olnud eriti täis... minu arust oli seal inimest sada... oota, kas sa tahad mulle midagi öelda? On siin seos?”

„Mitte nii otsene, kui sa nüüd mõtlesid. Inimesed ju tulevad ja lähevad, aga ilmselt sind ei üllata, kui ma ütlen, et viimasel aastal tuli Madale nelikümmend tuhat inimest rohkem kui lahkus, ja Kuule tuli kümme tuhat inimest lisaks. Kuidas me saame usaldada neid, kes tulevad?”

Jälle jäi Longhornil vaid õlgu kehitada. „Kui me räägiksime ükskõik millise riigi luurest, tähendaks see korralikku ajuskaneerimist, drooge ja valedetektoreid. Kuu Ordu minu teada midagi sellist ei tee.”

„Teeme küll. Ainult nii saab tulemuse garanteerida. Aga see on täiesti vabatahtlik. Longhorn, me ei aja kedagi ära ja ei sunni kedagi. Hm – veel loosungeid, nagu sa ütlesid. Sul on järgmised võimalused – sa lõpetad siin mõne kuuga oma seadmete tootmisseminekuga seotud tööd ja lähed Madale tagasi. Sa jätkad tööd või hiilid vaikselt minema – ise tead. Teriesse puutuvast räägime hiljem.

Või siis saad sa üheks meie hulgast. Survet ei ole... Tähendab, on ainult selline, et mina käin sulle kui uni peale, et sõber, mul oleks väga hea meel, kui sa õigele otsusele jõuaksid.” Ta turtsatas korra. „Selleks, et saada üheks meie hulgast, valid sa inimese, keda ka Kuu Ordu usaldab, ja lased tal end korralikult küsitleda. „Korralikult” on arusaadavalt eufemism. Sa oled nüüd näinud Kuud. See on elatav paik, kuid me ei saa ja ei suuda siin kogu aeg kõike jälgida. Mingit kiiret skaneerimist ei tule ja mingit kiiret vastust me ka ei oota, kuid kui tahad siia tööle jääda, peaksid põhimõtteliselt nõus olema, et me teeme kindlaks, et sa ei ole mingi luure agent ja sa tõesti tahad siiralt oma erialal tuleviku heaks töötada. Kiirustada ei saa ega tohi meie omakorda sellepärast, et sa saaksid endale selgeks teha, mida me tegelikult tahame. Et meid ei huvita see, kui tihti sa pihku taod või kas sa oled kellegi maha löönud. Sa muide ei usu, kui tihti me oleme leidnud peidetud vaimuhaigusi või mõjutusi, millest inimene ise siiralt teadlik ei olnud. Kuid peamine on see, et sa saaksid aru protseduuri mõttest ja jõuaksid veendumusele, et me ei hakka selliselt saadud informatsiooni mitte kunagi ega mitte mingil tingimusel sinu vastu kasutama. Et teatud vastuseid teab tõesti vaid see üks inimene, keda sa usaldad küsitlema, ja see info ei jõua temast kaugemale. Et temast edasi jõuab vaid ühebitine info Kuu Ordu senatile – ’jah, sa oled usaldusväärne’ või ’ei, sa ei ole’. Kordan veel kord, et kõigepealt pead sa endale selgeks tegema, mida ja kuidas me küsime, ja see on täiesti vabatahtlik.”

Longhorn vajus mõttesse. „Ma olen seda kõike tegelikult lugenud,” ütles ta lõpuks. „Ma olen Kuu Ordus siiski piisavalt kaua olnud, et osata seda oodata. Kas sina oled üks neist, keda Kuu Ordu sisemine ring usaldab?”

„Jah, olen küll.”

„Aga kas sa suudaksid siis veel minuga niimoodi istuda ja lobiseda, kui sa oled mu hingepõhjani läbi sobranud? Kas mina suudaksin sinuga peale seda koos istuda, juua, mula ajada ja end hästi tunda?”

„Aus vastus on, et ma ei tea,” mühatas Kelder järvele vaadates. „Ma ei tea ju, mida su hing sisaldab. Ma olen kord näinud üht väga närust ja haiget hinge, nii koledat, et ma ei suutnud end pool aastat sundida kedagi küsitlema... Kui sind huvitab, siis oli tegu üsna targa, lausa geniaalse inimesega, kes oli tapnud kaks oma homopartnerit, üks neist veel alaealine, ja teinud ka muud kurja. Tapnud muidugi rohkem rumalusest, olles narkootikumide mõju all... Noh, meie vestlus lõppes sellega, et ta suundus Titaanile. Temast on seal kasu, ta juhib päris ilusti kaevandusroboteid ja...” Kelder mühatas. „Ta kirjutas ühe virtuaalreaalsuse, mis niivõrd ta enda kogemustel põhineb, et kui ma uudishimust vaatasin, polnud mul kahtlust, kelle tehtud see on. See oli... on siiani päris kuulus – nii haiget ja perversset maailma annab otsida. Vaata, see mees ütles, et tal on süngeid saladusi. Et ta usaldab mind ja tahab siiralt mingit teist elu elada. Usaldas, tahtis; ja selle võimaluse ka sai.

Nii et eks sa ise tead, mida su hing sisaldab. Ja eks sa ise tead, kui tundlik sa oled. Ja kuidas minusse suhtud et cetera, et cetera. Ja lõpuks pole ma ainus ega kohustuslik usaldusisik.” Ta mühatas uuesti. „Kelderit muide ei ole enam. See oli ajutine nimi Maa jaoks. Järgmiseks läheb Maale Unterman. Ja mu pärisnimi on tegelikult Uilliam. Uilliam Laird. Sündinud 1996 Montrealis; võimalik, et mul on siiani alles ka Canada kodakondsus.”

„Mis, ma pean nüüd harjuma, et oled Unterman? Ja mis siis saab, kui ma sind Kelderiks kutsun? Reedan Ordu saladuse?” Longhorn ei saanud midagi teha, et talle tundus see mäng tobe... eriti sealt Kuult vaadatuna.

„Äh, siin Kuul ei juhtu midagi. Ja sides parandab arvuti sellised asjad ära. Lihtsalt siin tunneb enamik mind Uilliamina. Maa jaoks olen Unterman. See, et ma sulle oma pärisnime ütlesin... Noh, siis oleme natuke võrdsemas seisus – mina ju sinu oma tean. Sõprade privileeg. Mu pere on iiri juurtega, ent mu isa vanemad emigreerusid kusagilt Belfasti lähistelt – ma olen selle linnakese nime unustanud – juba möödunud sajandi 50-ndatel. Mu ema vanemad olid emigreerunud varem, ent nendeski on iiri verd. Ema ja isa peaksid mõlemad Canadas elus olema; nad ei ela juba viimased 50 aastat koos. Mul on üks poolõde ja üks poolvend. Ma ei ole neist kedagi üle 20 aasta näinud. Ma kasvasin ja õppisin Montreali linnastus – ma olen elanud seal vähemalt tosinas eri kohas – ja tulin esimest korda Madale aastal 2024. Siis ei olnud seal veel midagi peale mõne okastraadiga ümbritsetud labori...” Ta jäi mälestustesse uppunult vait ja umbes minut hiljem seda lõpuks mõistes justkui ärkas ja naeratas Longhornile vabandavalt.

„Mis õieti on kriteeriumiks?” küsis Longhorn. „Kas näiteks... Evlin võiks olla usaldusisik?”

„Jah. Ta on arst ja siin sündinud. Ja piisavalt kogenud. Kuigi tavaliselt küll küsitleb keegi, kes on ealt ja kogemustelt küsitletavale lähemal.”

„Ja mis siis, kui keegi kunagi omakorda sind või Evlini või ükskõik keda nii-öelda sisemise ringi omadest „küsitleb”? Ja mitte heatahtlikult?”

Uilliam ohkas. „Sa näid ikka veel arvavat, et Kuu Ordu on mingi Greenpeace’i või Amnesty Internationali taoline suuremas osas legaal?ne organisatsioon, millel on radikaalne tiib. Olgu, sa tulid Madale tööle küll ideede pärast, kuid rohkem uudishimust ja sellepärast, et palk oli hea. Kas sa ei võtaks nüüd oma kogemusi kokku teisiti? Et kõigi maailma arvestatavate riikide luured tunnevad meie vastu teravat huvi, et me olemegi kosmosepiraadid, et meil on igavesti vinget aatomitehnikat ja lõpuks on meil viiekohalise elanike arvuga asustus siin Kuul. Et Madagaskari Biosfääri Kaitse Sihtasutus ja tuhat muud sedalaadi organisatsiooni on vaid meie kattevari. Loomulikult on meil omad kaitsed. Loomulikult pean ma olema valmis pigem surema kui teatud saladusi reetma ja loomulikult on minus mõned aparaadid, mis aitavad mul seda teha. Muide, ma ei tulnud sinuga koos Maalt ära mitte sinu pärast, kui sa seda arvad. Mind oli keegi sihikule võtnud ja Kelderil oli aeg kaduda. Longhorn, süstikud laskuvad enamasti tühjalt. Orbiidile ja siia Maa luure ei ulatu. Heal juhul nad isegi ei tea täpselt, kui palju siia inimesi ja tehnikat pumbatud on. Meid jahitakse. Evlin ei taha sellepärast Maale minna, et seal võidakse ta röövida. Ta lõigatakse lõhki lihtsalt selleks, et teada saada, mis loom ta selline on. Ehk siis usaldus on vastastikune – kui sa tahad seda teed minna, saad sa ka kaitsed ja oskused, et omakorda meie saladusi pidada.”

„Kas need on kuidagi seotud ka selle jurakaga, mille ma juba endale panna lasin? AP17/235, kui ma õigesti mäletan.”

„Jah ja ei.” Uilliam turtsatas jälle. „Sa esitad nii üldise küsimuse – neile ei ole ju vastused kunagi nii ühesed. AP tuleb ’access pointist’, see on modem, mälu ja tuhat muud asja. Sisuliselt arvuti. Selles mõttes unikaalne arvuti, et see on konstrueeritud ja häälestatud nii, et see ei saa toimida väljaspool sinu ja ainult sinu organismi. Kuni sa ligipääsukoode kellelegi ei anna, ei saa mitte keegi mitte kunagi ja mitte mingitel tingimustel seda kasutada.”

„Esiteks jätsin ma need koodid ühte lukustatud karpi haiglas ja teiseks ei tea mina veel süsteemi, mida kunagi lahti poleks häkitud. Mul ei ole hea tunne.”

„Ma kinnitan sulle, et sul on iseenda üle määratult vähem kontrolli kui selle juraka üle. See on tõepoolest algusest peale konstrueeritud meie kaitse orgaanilise osana. Kui sellega midagi juhtub, on lihtsam see välja opereerida ja minema visata kui parandada üritada. Sa tunned matemaatikat piisavalt, et saada aru, et need on tõesti ühesuunalised protsessid, millega AP end paari nädala jooksul sinu organismile häälestab ja sellesse seisu lõplikult kinnistub. Ja koode ei pea hoidma haiglas. Sa võid need ka hävitada, aga siis võivad tekkida suured raskused, kui on vaja mingit järgmist asja sisestada või softi vahetada. Tõenäoliselt teatud operatsioone sel juhul sinuga teha ei saagi, lihtsam on enne AP välja võtta ja uus panna... ja muidugi on sul võimalus seada AP seisu, kus see pigem tapab su, kui lubab end välja võtta.”

„Nii et tegelikult olen ma juba teie käes lõksus.”

Uilliam sulges silmad. „Ei ole! Ei see AP ega meie arvutid ega ükskõik mis muu, ka kas või hävitajad ja lahingukopterid seal Madal ei ole midagi sellist, mida ei võiks lubada maalaste kätte sattuda. Need on tegelikult maiste seadmete koopiad, tehtud kusagilt varastatud jooniste järgi. Kõigi riikide luuretel ja paljudel VIP-idel on sellised, kuigi seda Maal üldsuse eest salajas hoitakse ja ametlikult on need keelatud.

Lõpuks pole see muud, kui kimp neuroprotsessoreid. Kõrgsagedusosa on eraldi ja nagu sa tead, ei ole hea lasta sel organismi sees liiga palju töötada – virtuaaliprillidest ja muust sellisest sa ei pääse.”

„Kas te olete siin kõik... pooleldi arvutid?”

Uilliam turtsatas ja pistis nina kokteiliklaasi. „Selle üle käivad vaidlused, millal laps peaks esimesed tehnilised lisandid saama. Kõik need omaaegsed ulmejutud, kus arvutiga ühendatud inimene kiiresti millekski üliinimlikuks arenes – need on sama taseme jura nagu Frankensteini-lood. Mitte kuhugi ei arene laps, kes liiga palju aega arvutiga veedab. Mitte mingit superintellekti ei sünni. Tulevad välja ainult värdjad ja friigid – Nannie, Keflavik Carpenter, Tennesee kaksikud, Kakspea-Jack... kes mulle esimesena meelde tulevad. Inimisiksus areneb kakskümmend aastat. Me ei tea retsepti, kuidas seda kiirendada. Me teame ainult, kuidas inimest õpetada ja suunata. Sul on AP abil lihtsam infot otsida ja suuri andmemahte hallata. Mõtted peavad endiselt sinu omad olema.”

Kevad 2061

Longhorn hingeldas raskelt. Ent ta oli üles jõudnud grupi keskel ja pilk kaaslastele näitas, et tal ei olnud kõige hullem õhupuudus. Ta oli hüppel lisaks paar korda eksinud ka ja hoo kaotanud. Neil oli oma kolmsada meetrit mööda vertikaalset tunnelit üles tulla. Tunneli läbimõõt oli umbes viis meetrit ja see oli täis metallvarbu, millest oli moodustatud hõre keerdtrepp sellise arvestusega, et kui sa ka kukud, ei kuku sa üle kümnekonna meetri. Kõige parem oli üles minna paarimeetriste hüpetega, tõugates end ära nii käte kui jalgadega ja sihtides õige vindiga järgmisi sobivaid varbu. Kolmsada meetrit Kuul vastab siiski viiekümnele meetrile Maal ja kuigi lisaks jalgadele töötasid ka käed, võrdus see umbes viieteistkümnendale korrusele trepist võidu üles jooksmisega.

Termotuumaplahvatuseni oli siiski veel üle viiesaja sekundi, nii et erilist kiiret neil ei olnud.

„Kas nüüd on kõik?” möirgas Fork. Ta oli pikk, kõhn ja pikkade, natuke sõlmelistena tunduvate jäsemete ja sõrmedega. Tema soeng... jah, Longhorn ei pääsenud mõttest, et see mees oleks targemini teinud, kui lepiks selle hõbeja, puhastamata unustatud lakipintsli kujulise udupilve asemel siiski oma kärbatanud pirni meenutava kolbaga, mida udupilv niikuinii ei varjanud...

Longhorn vaatas ringi; sedasama tegid teisedki. Tema arvates polnud mingit vajadust möirata, sest loendust teostas tegelikult arvuti ja niipalju oli ta nende mõne kuuga oma modemiga juba harjunud, et nimekiri inimestest, kes võisid plahvatuskeskme läheduses olla, oli tal silme ees.

„Karlos.” Mees oli väga tüdinud häälega.

„Dante.” Muigega, ükskõikselt.

„Magnutaki.” Tema lõi kulpi kah.

„Nojah, olgu – Alighiero.”

Õlgu kehitades: „Jovana.”

„Zalmee.” See naine pööritas tüdinult silmi.

Kõik vaatasid tema suunas.

„Longhorn,” kehitas ka tema vastumeelselt õlgu.

„Vasta, kui küsitakse,” porises Fork.

„Jajah, jajah, jajah. Vabandust.” Kõigi teiste samuti üsna ilmne protest andis talle julgust ja nii ta jätkas Dante ja Karlose poole pöördudes: „Ma juba koostan järgmiste jaoks turistiteatmiku teksti: kuukad näitavad üles märkimisväärset usaldamatust igasuguse tehnika vastu ja muudkui kontrollivad ja kontrollivad ise. Ja neil on ka koormate viisi lugusid, kuidas alailma päästis kellegi elu, et too ise või keegi teine ei usaldanud igasuguseid automaatprotseduure, vaid käis ja näppis, sikutas ning raputas kõik käsitsi üle. Lisaks sisulisele kontrollile on neil ka hulgaliselt kombeid, mis sisaldavad entusiastlikku vastastikkust hõikumist ja parem on nende tavadega kaasa minna, sest muidu nad solvuvad. Nad nõuavad kohalike tavade järgimist üsna tungivalt.”

„Kuule, me ei loe mitte sellepärast, et see oleks lõbus või et see oleks mingi komme,” alustas Fork pisut solvunult. „Siin on lolle ikka üksjagu surma saanud ka. Analüüs kinnitab, et vähemalt kolmveerandi kõigist asetleidnud surmajuhtumitest oleks saanud ära hoida pisukese täiendava ajutegevusega. Kosmos nõuab teistsugust mõtteviisi, nõuab sellisel tasemel teadlikkust ennast ümbritsevast, mida Maal ei läinud vaja isegi kütil, rääkimata põllupidajast või selles mõttes lootusetult süüdimatust suurlinnas vegeteerijast, kellel pole oma keskkonna toimimisest rohkem aimu kui tema kassil, kelle jaoks kah vesi lihtsalt tuleb tema kaussi ja toit taldrikule.”

„Nüüd sa oled küll natuke naeruväärne,” katkestas Karlos teda pisut piinlikkust väljendaval toonil. „Just seda ta praegu sulle ütles – on mõned kombed, millel ei ole enam sisu. Häälega loendus on üks neist, mis ka minu arvates kuulub muistsesse aega, sest isegi minusugune lootusetu maalane paneb nimekirja peas palju kiiremini kokku.”

„Forkil on õigus,” sekkus Magnutaki. „Sina ehk teed seda, aga enamik uustulnukaid ei tee. Häälega ülelugemine sunnib seda siiski tegema.”

„Ja nüüd te vaidlete siin, selle asemel, et pead kasutada ja kõike veelkord üle kontrollida,” nähvas Jovana. „Mehed on ikka idioodid küll.” Nad Zalmeega seisid terminali juures ning tõepoolest vaatasid katsega seotud seadmeid üle kõigist automaatprotseduuridest mööda minnes ja mingit oma nimekirja kasutades.

„Mida näitab ka surmajuhtumite statistika,” lisas Zalmee.

„Muidugi näitab,” ei jäänud Fork rahule. „Te, naised, lihtsalt istute kusagil nurgas maas ja virisete, et miks keegi midagi ei tee. Kui siis vaesel mehel teie virisemine üle viskab ja ta teeb, siis te istute oma ohutus kohas edasi ja parastate ka veel. Ussisugu.”

Longhorn oli viimaste repliikide ajal tahapoole nihkunud ja hiilis nüüd ruumi teise otsa, kus samuti teistest eraldunud Dante robotbaari piinas.

„Sul tuli sama mõte?” irvitas mees. „See lülitub umbes minut enne plahvatust välja, viimane võimalus kohvi saada.”

„Kui plahvatuse ajal kuuma kohvitassi käeshoidmise vastu mingit reeglit ei ole,” porises Longhorn süngelt.

„Viitsid sa nendega vaielda,” kehitas Dante õlgu. „Ma mingis mõttes saan neist aru. Aga veidrikud on nad sellegipoolest. Samas – veidrikud, kes ehitavad tuumaseadmeid, millest Maal undki ei nähta.”

„Ma saan neist ka mingis mõttes aru,” ohkas Longhorn. „Aga Forkiga ei klapi me põhimõtteliselt. Üldiselt nad mõistavad nalja ja reageerivad päris hästi, kui ma üritan irooniaga asjast üle saada – vabandada ja samal ajal juhtida tähelepanu sellele, et võib-olla pole ka neil õigus. Fork aga läheb põlema.”

„Tal on naljasoon kirurgiliselt eemaldatud,” irvitas Dante ja lisas siis: „Seda ütles mulle Zalmee. Ta ongi selline.”

„Ja nüüd nad vaidlevad seal parimas naisõigusluse vaimus,” viskas Longhorn peaga ruumi teise otsa poole. „Kusjuures mul on tahtmine sekkuda, aga naiste poolel. Piinlik...”

„Teised kallavad ka õli tulle...” Dante oli korraks sinnapoole vaadanud ja pööras nüüd pilgu ära. „Kui pinnakiht järele annab, võib siin muide õõtsuda küll.”

Longhorn vaatas nüüd omakorda välja. Nad olid kümnekonna meetri kõrgusel Kuu pinna kohal oma kahekümnemeetrise ruudukujulise põhjaga, ümardatud nurkadega risttahukas, mille kõigis neljas küljes ja ka nendes ümardatud alla vaatavates servades olid aknad, nii et ruum jättis ebameeldivalt avatud mulje, eriti kui meenutada, et akende taga on vaakum. Vertikaalse tunneli viimane ots, mille kaudu nad alt tulnud olid, oli elastne, ja seal olid nüüd õhulüüsi mõlemad uksed kinni. Akendest oli sedagi näha, et nende padjakujuline elamine toetub vedrujalgadele ning allpool on veel täiendavaid tugevdusi.

Sellal, kui nad vaatasid, muutusid varjud väljas teravaks ja mustaks.

„Viimane minut,” kommenteeris Dante. „Nad tõmbasid välisvalguse maha.”

Longhorn võttis kiiruga oma cafe latte, mille robot vahepeal valmis oli saanud. Masin vilgutas tulesid ja tahtis end välja lülitada, seda oli takistanud vaid seesama viimane kohvitass. Nüüd lasi asjandus sisinal ja kohinal end vastu põrandat ja kustutas tuled.

„Üks kord olevat olnud vaja jälgimisjaama välja kah kaevata,” lausus Dante vaikselt. „Mingid pimsikihid vajusid kokku ja kogu ala muutus kuumaastikuks. Nagu siin teistsugust oleks, aga need maised arhetüübid on nii toredad, mis sest et...”

„Pead sa?” küsis Longhorn. „Mis sa närveerid?”

Dante jäi vait.

Tagasilugemine jõudis nulli. Midagi ei juhtunud. Siis kägisesid korraks maja toetavad vedrud.

Ümberringi hubises nii hele koroonalahendus, et seda oli isegi päikesevalguses näha.

„Pinnas on piesoelektriline,” pomises Longhorn. „Kuidas siin saab Püha Elmo tulesid näha, kui siin gaasi ei ole?” küsis ta kõvema häälega.

„Põrutus paiskab tolmu õhku,” vastas Jovana. „Hea, et välku ei tekkinud. Ma mõtlen meie ja millegi muu vahele.”

„Olgu, lülitage kõik uuesti sisse tagasi!” kõlas Forki hääl. „Hakkame kaevama.” Ta ise suundus käigusuu uste juurde.

„Uustulnukad, kiivrid valmis!”

„Jah, ka mina vihkan teda,” pomises Dante kiivriklaasi alla tõmmates.

„Teie kord lihtsalt,” pilgutas neist mööduv Karlos neile silma. „Teate, nii lahe – mina olen juba vanem olija ja lõpuks lähen homme koju Maale tagasi.”

Õhulüüsi esimene uks avanes nagu ikka.

„Oodake,” kõlas Jovana hääl. „Käigu diagnostika ei tule üles.”

Fork, sõrm juba ülemise luugi sulgemise nupul, peatus. Nad seisid õhulüüsi põhjas neljakesi – tema, Magnutaki, Alighiero ja Zalmee; mugavalt neid sinna rohkem ei mahtunud. Kuigi käik oli enne olnud õhuga täidetud, ei saanud seda nüüd, pärast plahvatust eeldada, nii et igaks juhuks kavatsesid nad õhulüüsi läbida „nii, nagu peab”. Nad kõik vaatasid üksteisele otsa.

„Kas annab jama või ei anna üldse mitte midagi?” küsis Alighiero.

„Annab jama. Temperatuuri esimene ja kolmas on skaalast väljas, teine näitab 530. Rõhu omadest esimene ei näita midagi, teine ja kolmas arvavad 4,2, kusjuures see kasvab. Gaasianalüsaator raporteerib berülliumi, liitiumi ja fluori. pH-mõõtja arvab 1,2.”

Fork kõhkles, käsi ikka veel nupul. „Arvamusi?”

„Kui masinal juhuslikult õigus on, peaksime me siit kiiremas korras kaduma,” arvas Magnutaki.

„Jah, aga kuidas sellel saab õigus olla?” tahtis Alighiero teada.

„Mis tähtsust sel on?” Fork hääl oli terav. „Kõik masinasse ja kilt eemale! Jovana, saad sa kontrollida, kas luugi automaatika töötab? Ära ainult vajuta!”

Jovana vandus vaikselt. „Töötab küll,” lisas ta siis kõva häälega kuivalt. „Ja muide, ma võtsin ühendust ka instituudi ja päästeteenistusega.”

Nad väljusid teise õhulüüsi kaudu ja laskusid kahte vaheplatvormi kasutades kolme hüppega alla pinnale.

„Peaks õhu jaamast välja laskma,” arvas Alighiero. „Kui seal tõesti on rõhu all kuum happeline gaas, võib hapnikuga kokku puutudes tekkida plahvatus. Põletame asjata jaama maha.”

„Nii et sa tõesti arvad, et automaatikal võib õigus olla?” tahtis Fork teada.

„Mine sa ka lõpuks perse!” kaotas Alighiero kannatuse. „Sa ajasid meid siit välja sel eeldusel, et automaatikal võib osaliselt õigus olla. Mõtle need mõtted siis lõpuni, kurat võtaks!”

„Kuulge, laseme sellesse torusse parem augu sisse,” ütles Magnutaki enne, kui Fork vastata jõudis.

Nad silmitsesid natuke löntis metallvorsti, mis sealsamas maa alt välja tuli ja kinnitus jaama alla, otse selle pinnale avaneva õhulüüsi kõrvale, mida nad just kasutanud olid.

„Tanki,” kordas Fork noogutades. „Ja üritame välja arvutada, kuidas me laseri nii häälestame, et tuleb ainult üks paraja suurusega auk.”

Karlos jõudis nende „tankini”, suurema autobussi mõõdus kuuliikurini esimesena. Ta jäi seadet pahaselt põrnitsema.

„Mis on?” jõudis Zalmee kohale.

„See asjandus ei reageeri.”

Nad kogunesid oma masina juurde troppi ja silmitsesid seda mõnda aega, veendudes ise selles, mida Karlos kuulutanud oli – nad proovisid oma modemitega ühendust saada ega saanud masina automaatikalt mingit vastust.

Alighiero astus edasi ja tõmbas luugi lahti.

„Oodake.” Ta tõmbas luugi enda järel kinni.

Kulus kaks minutit, siis ilmus ta uuesti nähtavale.

„Masin on kutu. Välk. Õhku on ja kõik mehaanilised osad näivad töötavat, aga ma ei usaldaks seda.”

Miski välgatas nägemispiiril. Nad vaatasid kiiresti ringi. Fork ja Alighiero hakkasid vanduma ja lõpuks sai ka Longhorn aru, milles asi – nende jaama kõik tuled olid kustunud.

„Oleks ikkagi pidanud õhu välja laskma,” porises Alighiero.

„Hea, et me vähemalt siin olime,” ütles Fork.

Naised vahetasid pilgu ja Longhornile tundus, et muigasid. Küllap see väljaütlemata mõte oli, et nojah, Fork, viimane sõna peab ikka sulle jääma...

„Kas me lõime juba rekordi?” tahtis Magnutaki teada. „Kas mõne plahvatusega on veel sitemini läinud?”

„Mitropat tuli välja kaevata,” sõnas Jovana.

„Estel sai kõvasti kõrvetada,” lisas Alighiero.

„Menelaos istus pool päeva tornis kinni, teda tuli välja keevitada,” tuletas Karlos meelde.

Longhorn vahetas Dantega pilgu. Neil mõlemal paistis parasjagu ebamugav olevat – kurat, mis neist endist saab, ja tüübid ajavad mingit mula... Ent ta sundis end kohe rahulikuks. Nad tegid neid plahvatusi reas, iga järgmine eelmisest paari kilomeetri jagu edasi üle tasandiku, mis Maalt nähtaval poolkeral Oceanus Procellarumiks ehk suupärasemalt Tormide Mereks üle läks. Eelmist jaama polnud veel ära korjatud, nii et selleni võis lapski kohale kõndida... kui see muidugi alles ja terve on...

Mis õieti juhtuda võis? Kuu koosnes üldiselt palju kergematest elementidest kui Maa. Ilmselt sattusid nad mingi kergmetalli või millegi taolise lademeteni. Ta proovis meenutada, millised ühendid piesoelektrilised on, ja avastas, et neil on ikka veel korralik ühendus Kuu andmevõrguga.

„Kuulge, kuidas meil ühendus alles on?” küsis ta ja selgitas paari sõnaga, mida uurida oli tahtnud.

„Sa rikud kõik ilusa ära,” ütles Jovana teeseldud solvunud toonil. „Need vanad peerud tahtsid korralikult hädas olla ja sina... Ju siis on meie katseseadmete andmeühendus terve. Kogu lõunakvadrant vastas ilusti, kui ma kohe peale plahvatust pingisin, ainult meie jaama ümbrus oli pime. Vaata skafandri repiiterite seisu – meil on täiesti normaalne ühendus. Ma arvan, et me võiksime siin töllutamise lõpetada ja tööle minna. Niikuinii saavad instituudi omad naerda. Nad on muide juba teel ja päästeteenistus lubas meie surnud sauruse kah minema vedada.”

*

„Kuidas meil grillida lubatakse?” vahtis Longhorn suuril silmil, kuidas Hazel üsna tavalise väljanägemisega söegrilli suitsema nõidus ja marinaadis lihatükke ette valmistas.

Dante irvitas ja andis talle sellise mataka õlale, et ta peaaegu üle parapeti järve lendas. Tähendab, ta proovis Longhorni lihtsalt õlale patsutada ja välja tuli isegi hästi inimese kohta, kes on seal alles kolmandat kuud ja kelle refleksid pärast esimest pudelit veini eluaeg sisseharjunud maiste standardite peale tagasi lähevad. „Me olime kaks kuud tulepuude järjekorras. Kuul on asju, mille puhul sa tõega tunnetad, mis asi on defitsiit. Oleks pidanud paluma Karlosel kotiga kaasa võtta.” Ta tõstis klaasi tolle parapeti serval istuva, väljaspool jalgu kõlgutava ja veini limpsiva tegelase poole.

„Oota, te seisite kaks kuud tulepuude järjekorras?” küsis Longhorn.

„Me just ei seisnud, eks ole. Kusjuures mulle tundub, et see järjekord on midagi tavalise järjekorra ja loosi vahepealset, kusjuures loos on nihutatud,” Dante silmad jooksid ninajuurele kokku, kui ta üritas oma mõtteid arusaadavalt väljendada. „Loos on nihutatud alles hiljuti Maalt tulnute kasuks. Et muidu me jääme kiduma.”

„Ma tõden järjekordselt, et inimesed on erinevad,” vangutas Longhorn pead. „Mul pole mingid puud pähegi tulnud. Kuigi ma loomulikult ikka täiega naudin siin olemist.” Ta noogutas naeratades Hazelile.

„Meie ka...” Naine uuris teda hetke pea viltu. „Sinu komplimendid on muidugi sellised, et mõnikord on mul tunne, et ära parem tee neid. Ma tean, et sa ei ole halb inimene, aga kui sa suu lahti teed, tekivad kahtlused.”

Ta viskas lihatükid grillile. „Puid on Kuul vähe. Nagu sa ehk oled aru saanud, ei kasva need siin vabalt. Neid on tegelikult ainult nende haisvate järvekeste ümber... Ära vaidle – ärge vaielge, need järved haisevad! On teist keegi kunagi akvaariumi pidanud? Miks on akvaariumil vaja filtreid ja tuhat muud asja, et see normaalne püsiks? Aga sellepärast, et akvaariumis on sul ka parimal juhul sadu ja tuhandeid kordi vähem vett kui ka kõige väiksemas lombis, mille puhul me saame üldse mingist keskkonnast rääkida. See veehoidla siin oma saja miljoni kuupmeetriga annab muidugi korraliku järve mõõdu välja küll, aga väga halbades keskkonnatingimustes asuva umbjärve mõõdu. See, mis siia lastakse, on õnneks küll absoluutselt puhas ja elutu H2O, ja see on ainus, mis päästab... Millest ma alustasin?”

„Koputa nüüd selle haluga omale otsaette,” arvas Dante. „Mis hääl kõlab? Puu vastu puud...”

„Miks naiste emantsipatsioon kunagi päris jalgu alla ei saanud?” Hazel heitis üle õla kõõrdpilgu. „Meest nagu tahaks, aga valida on ainult selliste hulgast... Olgu, puid kasvab ainult selliste järvekeste ääres. Ükski puu pole veel korralikult suureks kasvanud. Maalt kah puitu ei tooda, sest siis maksaks see oma sada korda rohkem kui see liha, mida me kavatseme ära õgida. Nii ongi grill pooleldi pettus, kui te, juhmid mehed, sellest siiani aru ei ole saanud – käib see asi elektriga ja ainult paar puutükki on siin küttekeha peal, et anda suitsu ja grillimise tunnet.”

„Aga ikkagi – suits.” Longhorn vangutas pead ja maitses veini. „Niipalju olen ma juba kosmoseeluga adapteerunud, et kardan lahtist tuld nagu vanapagan välku.”

Hazel vaatas ringi. „Näed neid taimi siin? Üldiselt vahemereline taimestik, aga see seal on toomingas ja see äbarik tamm. Murutaimed on ühised kogu parasvöötmele. Mis sa arvad, mida taimed õhust võtavad, et oma fotosünteesi käima saada ja hapnikku toota?”

„See oli nüüd nõksuga küsimus?” arvas Dante. „Minu jaoks olid bioloogiatunnid oma rolli täitnud, kui ma sain teada, et need vastikud rohelised asjad, mida ema mind sööma sundis, kasvavad otsapidi mullas. Kui ma selleni jõudsin, kadus mul ka igasugune isu botaanikast midagi rohkemat teada saada ja ma joonistasin mesonvõrrandeid edasi. Loll õpetaja veel kiitis, et näe, annet ei ole, aga üritab põõsast joonistada...”

„Joonistasid sa jah kolmandas klassis mesonvõrrandeid,” osatas Hazel.

„Kusjuures joonistasingi. Isa õpetas. Isa...” Dante lõi käega. „Mul on alailma tunne, et ma lähen ja võtan papsi kinni, topin kotti ja toon siia. No miks me tegelikult sinna polügonile ronisime? Karlos, ütle ausalt – sinu seadmete jaoks ei ole vaja, et sa neil kõrval seisaksid. Meie plahvatusetaluvuse proovimine ei aita paremaks muuta ka minu avatud gaas?tuumaga reaktorite tööd, sest... noh, tavaliselt need ikka ei plahvata, eks ole. Kurat, me oleme aatomifüüsikud ja meil pole elus olnud võimalust ühtki tuumaplahvatust jälgida...”

„Ja ainult sellepärast ronisite ohutsooni, nõmedikud?” Hazel tundus kuri olevat. „Ainult sellepärast riskisite eluga, jäite jaamast ja liikurist ilma, pääsesite napilt ärapõlemisest? Mehed...”

„Ähh, seal polnud tegelikult mingit ohtu,” viskas Karlos üle õla.

„Ah et polnud ohtu ka? Ja mina võtsin seda valevorsti õhtul vastu peaaegu nagu Penelope Odysseust...”

Õnneks sai Longhorn aru, et naine suudab vaevu naeru tagasi hoida. „Hazel, kujutad sa seda ette, et sa muudkui loed ja loed eluaeg arstiteadusest, paned muudkui arvutis geeniahelaid kokku ja kirjutad selle kohta monograafiaid, kuid sa ei saa mitte kunagi, saad aru, mitte kunagi päriselt ühtki geenihäkki teha. Sa ei saa ju ka geene katsuda selle sõna täpses tähenduses. Sa näed ainult kaudset kujutist, kuid sa tead, et see on päriselt seal, et see sodi, mis sünnib su laua peal torurägastikus, muudab päriselt maailma.”

„„See sodi, mis sünnib laua peal torurägastikus”,” noogutas Hazel ja heitis teatraalselt käed lae poole.

„No aga sa kujutasid eidzbomi” – jah, Dante hääldas ’H-bomb’-i niimoodi – „ju ka nii ette, et Fork läheb ja paneb süütenööri põlema ja siis me jookseme eemale. Ja teate, kutid, ma pidin talle ikka tükk aega selgitama, et ei, need ei ole relvad, ei, see ei ole ilutulestik, juba sada aastat teatakse, kuidas deuteeriumi tuumi ühinema panna. See on tootmine.”

„Ähh... Andke taldrikud lähemale!” Ta loopis valmis praetükid taldrikutele ja hüüdis: „Lapsed, sööma!”

„Kuidas nad hingamisaparaadiga harjusid?” küsis Karlos pisut ettepoole kummardudes, nii et pidi end mõlema käega kinni hoidma. „Eriti väiksem?”

„Harjutas,” noogutas Dante. „Hirmsasti harjutas. Eriti kui sai aru, kui paha on kopsud vett täis saada.”

„Sinu kasvatusmeetodid... Anna palun mu taldrik lähemale.”

„Ei noh, ega ma tal ju päris ära uppuda ei lasknud...”

„Just see ’peaaegu’ ongi oluline,” kiitis Longhorn takka.

„Ähh. Oled sa ise proovinud Kuul ujuda?” küsis Dante.

„Olen. Uskumatult vastik. Natuke plärtsutad ja vesi on igal pool ümberringi ja lööb hinge kinni. Paneb Maad igatsema. Nii kunstlik.”

„Ja käisid sa Madal olles kordagi ookeanis ujumas? Millal sa üldse viimati ujusid looduslikus veekogus? Ma mõtlen päris looduslikus – sellises, kus ei ole peidetud puhastusseadmeid?”

Longhorn mõtles natuke ja pidi siis õlgu kehitama. „See oli ammu.”

„Ja kuidas praad maitseb?”

Longhorn mälus ja jäi mõttesse. „Nojah,” ohkas ta siis. „Ma isegi olen näinud neid suuri lihaseid, mis nööri otsas rippudes kasvavad. Samas, ega ma ju Maal ka steiki süües eriti lehmale ei mõelnud. Noh, nii head tükki lehmast ei saa. Või ma ei tea. Ei kurda. Kuigi keskkond on nii kuradi kunstlik, kui selle üle natukegi mõtlema hakata.” Ta viipas kahvliga laias kaares ümberringi.

Hazel oli lastele – neid oli ilmunud muide kuus – portsud ette saanud ja jageles oma noorema pojaga: „No kust ma sulle just kollast paprikaketupit võtan? Võta nende hulgast, mis meil kaasas on...”

„Ahhoi!” hüüdis mehehääl ja põõsastikust sirutus käsi kollase pudeliga.

„Tänan!” ütles Hazel seda ära noppides. „Kuigi ma ei ole kindel, et mul midagi tagasi on anda – ta teeb oma praest kohe tõelise lehmakoogi.”

Kostis naeru.

„Muide, kas neist mõned on teie omad?” küsis Hazel.

Põõsastikust ilmus naisepea, kes kiiresti ringi vaatas ja neile noogutas. „ÀAlucinante! Ei, need ei ole meie omad. Huvitav, kelle toidu meie omad nahka panevad?”

„Jesus-fucking-christ, mis vahet, võtame suvalised – niikuinii toome homme siia tagasi,” õiendas mehehääl.

Naisepea kadus ja mõnda aega kostsid padjasõja hääled.

Longhorn lõpetas oma lihatüki, asetas taldriku lauale, keeras möödaminnes neid, mille Hazel oli jõudnud grillile laduda, ja astus veiniklaasi käes hoides rõdu serva juurde Karlose kõrvale. Privaatsust Kuu „looduses” ära oota, mõtles ta ringi vaadates. Nad olid umbes sama koha peal, kus nad kunagi ta saabumise esimesel nädalal end koos Kelderiga... ei, Uilliami või siis Untermaniga täis olid joonud. Terve kaldaserv kogu täisringis oli selliseid rõdusid või verandasid täis ja suurem osa neist näis kasutuses olevat. Nemad olid selles ringis, mis ulatus otse vee kohale veepinnast nii kolm-neli meetrit ülalpool. Sealt sai otse vette hüpata ja Kuu raskusväljas polnud mingi küsimus sinna mööda redeleid-köisi tagasi ronida. Nende kohal kõrgemal oli veel paar ringi rõdusid-orvi, mille asukad pidid enne veeni jõudmist üle esimese ringi lehtlaseinte kohale rajatud käiguteede turnima. Nende all oli „rand” või „kaldatee” – metallkonstruktsioonid, kus mõni isegi magas magamiskotiga. Kuna need olid aga „päikese”, kõrgel keskel lae all rippuvate lampide eest varjus, pidid päevitajad mõne ujuvvahendiga järvel endal loksuma. Silma järgi rohkem kui poolekilomeetrise läbimõõduga enam-vähem kerakujuline koobas oli umbes alumise kolmandiku jagu vett täis, nii et see järv võis keskelt olla arvata sada viiskümmend meetrit sügav. Sein kaardus viimaste rõdude tagant üha järsemalt üles, taimkate lõppes alles peaaegu vertikaalsel osal ja edasi oli lagi valgeks võõbatud.

„Kas tead, et selle „suvituskoha” rajamise kõige suurem probleem oli tohutu hulga tugikäikude rajamine?” küsis Jovana.

Longhorn vaatas kiiresti ringi. Tõepoolest, ta ei olnud tähelegi pannud, et vahepeal olid ilmunud Magnutaki, Zalmee ja Jovana. Jovana oli jõudnud oma klaasi täita ja seisis tema kõrval järvele vaadates.

„Kuna oli ette näha,” jätkas naine, „et sellesse selle rajamise ajal ainsasse paradiisi voolab väga palju inimesi kokku, tuli kaevata väga suur hulk siit kiirtena eemalduvaid tunneleid, et inimesed siit vajadusel kiiresti põgeneda saaksid. Mõned praktilise meelega tüübid suhtuvad kiirtunnelite välimisi otsi ühendavate ringtunnelite sõlmpunktidesse rajatud skafandrivarudesse kui ladudesse – et tegelikult suva, kus laod asuvad – ja kuigi kõik loodavad, et kogu seda võrku oma sadade kilomeetrite avariitunnelite ja kolme-neljakümne õhulüüsidega pinnalepääsuga iial vaja ei lähe, hoitakse seda ikkagi kogu aeg korras. Mis muidugi omakorda tähendab, et vähemalt pool tosinat inimest tegeleb sellega pidevalt. Mõnikord mulle tundub, et see ei olekski just halb väljavaade, kui mul tuumafüüsika väga ära viskab või mu ajurakud pideva alkoholitarbimise peale vähem tööd otsustavad teha. Muide, järgmine pauk käis ära – kuue sekundi pärast hakkavad lambid kõikuma. See on siis viimane Karlose seeriast.”

Hakkasidki. Kõigepealt tuli vaevumärgatav võpatus, selline, mida kusagil transpordis kindlasti ei märkakski, ja siis hakkasid lambid kõikuma. Järvel jäi vaikseks. Tundus, et kõik vaatavad kahtlusega ülespoole. Siis kostis hõiskamist ja käteplaginat, keegi isegi alustas laulu, kuid sunniti kaaslaste poolt vaikima.

Lapsed sööstsid neist mõlemalt küljelt mööda, võttes veel parapetilt hoogu ja hüpates pika, ikka vähemalt viieteistmeetrise kaarega järve.

„Sa ei jälginud viimast?” küsis Longhorn Karloselt.

Too raputas pead. „See viimane vaevalt midagi muudab. Eks kodus näe.”

„Kodus...” Longhorn takerdus korraks ja vaatas enne jätkamist vilksamisi Jovana poole. „Miks sa siia kolinud ei ole? Ma saan aru, et sina käid siin salaja. Kas Ariel ikka teab?”

„Ei, isegi Ariel ei tea.” Karlos muigas nukralt. „Sellepärast lendangi kohe tagasi. Ja ei ole siia jäänud. Jätame selle. Viitsid mulle veel veini valada?”

„Teate, mul on siin pidevalt selline tunne, et kohe juhtub midagi imelist.” Hazel tuli nende kõrvale ja ulatas Karlosele veinipudeli.

„Juhtubki. Elu on imeline!” hüüdis Magnutaki lauast, lõi Zalmeega klaase kokku ja toppis suu praeliha täis.

*

Longhorn oli arvuti kohale kummardunud, kui kostis koputus uksele. Ta tõstis pea, vaatas ringi ja vandus vaikselt, olles heitnud pilgu ühele kaugemale monitorile, kuhu oli tekkinud pilt uksetagusest, kus seisis Evlin. Ta tõmbas välja valguskaablid sealsamas põrandal lamava roboti ninast ja vandus uuesti ringi vaadates. Robot oli hilisteismelise jaapanlanna kujuline ja täiesti paljas; esimesel hetkel võis mõelda, et seal põrandal vedeleb purupurjus või suisa surnud tüdruk.

Longhorn lasi voodi seinast välja ja lükkas roboti selle alla, lülitas välja monitori, millel töötanud oli, ja läks ust avama.

„Magasid?” küsis Evlin sisse astudes. „Sorri, kui üles ajasin. Ma vaatasin, et oled mind enne otsinud ja oled oma toas. Mul oli lapsega tegemist.” Ta vaatas ringi. „Sa pole veel eriti sisse elanudki või armastad lagedaid seinu?”

Longhorn vaatas ise kah kulme kibrutades ringi, püüdes ette kujutada, mismoodi kuulanna seda tuba näeb. „Tegelikult, tead, ma ei ole ühtki siinse elaniku tuba näinud.”

Kogu tema käsutuses olev ruum oli umbes 4 x 4 x 10 meetrit, selle ühes otsas oli uks, millest paremal asus tualettruum ja vasakul lahtine algeline kööginurk. Köögi ja vannitoa kohal oli umbes 3 meetri ulatuses pisut üle kahe meetri kõrgusel vahelagi, edasi oli tuba täiskõrguses – 4 meetrit. Ruum tolle madalama osa kohal oli täis kõikvõimalikke asju, näiteks ka voodi oli pika käpaga just sealt alla tõstetud. Seinad olid valged ja lagedad; täpsemalt olid need ekraanid, millele saab lasta suvalise kujutise, kuid Longhorn polnud vaevunud välja mõtlema midagi, mida ta kogu aeg vahtida tahaks. Tööd tegi või lihtsalt arvuti abil meelt lahutas ta – nagu loomulikult kõik teisedki – karja väiksemate ja selleks paremini sobivate monitoride või virtuaaliprillide abil.

Evlin läks toa tagaseina juurde, kus ainsana oli akna kujutis, millest „paistis” umbes viieteist meetri kaugusel seisev üksikute taimedega kaljusein. Ta lükkas ühe paneeli kõrvale, muutis läbipaistvaks seal avanenud tuhmhalli uksetahvli, kuid mõtles ümber ja avas selle ning järgmisegi (nagu koridoripoolne uks, kust ta enne sisenes, oli seegi tegelikult õhulüüs).

„Seda ma arvasin – ainus vaade on see, mida ohutuskaalutlused soovitavad – et sul oleks meeles, kus suunas hädaga tormata tuleb – ja see näitab seda, mida sa näeksid siis, kui seal tõesti aken oleks. Tõeline vaimuvaesus. Soridabl.” Ta tuli sisse tagasi, sulges uksed ja lükkas paneeli oma kohale tagasi.

„Ei ole vaja vabandada,” mühatas Longhorn. „Vabandust, ma ei teadnud, et sul on laps.”

„Ja miks sina vabandasid?” vaatas Evlin talle sõbraliku muigega otsa. „Mina vabandasin sellepärast, et nii koolis õpetati – et maalased võivad õrnatundelised olla, võivad solvuda liiga otseste märkuste peale. Et enne tuleb nendega sõbraks saada, kui võid rääkida, nagu mõtled. Kuna sa ütlesid, et ei ole vaja vabandada, siis kas me nüüd oleme sõbrad ja võime cut bullshit?”

Longhorn teadvustas taas, et see, mida tüdruk räägib, ei ole mingi õige inglise keel. Ta oli Madagaskaril harjunud selle klassikalise inglise keele derivaadiga, mille hääldust ja grammatikat oli kõvasti selgemaks ja loogilisemaks nuditud ning mis oli täis algselt arvutite jaoks formaliseeritud korraldusvormeleid. Ka ta ise rääkis seda palju meelsamini kui americano’t, kuid Evlinile oli see ilmselt emakeel ja kui ta ütles ’cut bullshit’ (lõpeta[da] härjasitt), oli see samaaegselt nii kõnekujund kui AI3UX-i (kolmanda taseme tehisintellekt-UNIX-i) korraldus, mis keelab kõik hoiatused ja märkused, eeldades, et kasutaja teab, mida ta teeb. „Oleme sõbrad. Ja mina vabandasin oma teadmatust. Sa tundusid nii noor... ma millegipärast eeldasin, et sul veel ei ole lapsi.”

„Kuule, ma olen 22 ja sa tead seda. Või on mingi muistne feti keelanud sul märgata mu vanust, mis mu profiilis selgelt kirjas on? See on huvitav.”

„Ei, su vanust ma tean, aga... meil ei saa naised tavaliselt nii noorelt lapsi... Tähendab, mõned saavad, aga seda seostatakse madalamate ühiskonnakihtide, noh, väikese hariduse ja vaesusega. Rumal minust muidugi. Oled sa abielus? Elad kellegagi koos?”

Evlin vangutas pead. „Ma muidugi tean, mis asi on abielu, aga abiellusin ma viimati 10-aastasena. No vaata, lapsed on mulle alati meeldinud. Mul on kuus õde-venda, kõige väiksem neist viiene. Ema räägib kogu aeg, et tegelikult oli nooremana ikkagi lihtsam ja nüüd tahaks vahepeal muude asjadega tegeleda, aga temal hakkavad kõik ajad üle minema; et lapsi ju võib ka 60-sena saada, aga kvaliteet kipub alla minema.” Ta krimpsutas nägu. „Ma ei viitsi täpsemalt seletada, aga sa peaksid seda kõike teadma küll. Ma siis mõtlesin, et saan mõned nüüd, üsna noorena. Ema ja mõned sõbrannad aitavad ning üldiselt kasvatame paari sõbrannaga lapsi koos. See on tegelikult nii lahe.” Ta vaatas meest hindavalt. „Ja kooselu... tead, hulga mõnusam on sõbrannadega hunnikus koos elada ja tõmmata läbi kõik mehed, kes uksest sisse astuvad.”

„Kahju, et mina seda ust pole leidnud,” irvitas Longhorn. Tüdruk oli lühikestes avarates pükstes, mis vöökohal kummiga kinni tõmmatud, ja kuftis – paksus pusas, mis peitis endas ka kerge ellujäämisvarustuse; paljud kandsid neid kogu aeg, ent Longhorn ei olnud aru saanud, millised reeglid seda juhtisid. Nüüd ajas Evlin kufti maha ja viskas selle hooletult ukse kõrvale nagisse. Longhorn suutis vaevu jätta õhku ahmimata – selle all ei olnud tal midagi.

„Jõuad.” Paistis, et Evlin ei tajunudki, et ta mehe kasvatuse seisukohalt liiga kergelt riides on. „Muide, miks sa mind üldse otsisid?”

„Oota.” Longhorn näppis mõtlikult huult. „Tead, ma ei tea õieti, mida külalislahkus Kuul ette näeb. Kõigepealt, kas ma olen õigesti aru saanud, et Kuul istet ei pakuta? Seista on nii lihtne ja kerge ja paistab, et kes tahab istuda, leiab tooli ise. Isegi nõupidamisteruumides on ainult kusagil seina sees mingeid eri kujuga istmeid... Või pakkuda sulle midagi... tõsi küll, ma ei tea, mida siin üldse on ja mida pakutakse...”

Evlin hakkas naerma ja viskus selili voodile. „Jah, koha leiab igaüks endale ise. Ja küsib ka, kui ei leia. Korralikku kohvi või teed sobib külalisele ikka pakkuda. Sinu loal... öeldakse vist nii? Igatahes ma juba tellisin teed. No ja teisalt – voodi muide näiteks koristatakse enne ära, kui just ei ole plaan see uksest sisse astujaga kohe kasutusele võtta. Aga ma arvan, et selle peale sa ei tulnud, sest niipalju, kui ma sind juba tunnen, ei julgeks sa nii otsest vihjet teha.”

Longhorn tundis, et läheb kõrvuni punaseks, ja see muutis ta enesetunde veel halvemaks. „Eks ta ole,” laiutas ta hädise naeratusega käsi. „Ma isegi üritasin Kelderilt... Uilliamilt... Untermanilt küsida...”

„Ma tean, et ta oli Maal Kelder ja tean seda ka, et ta peaks olema Unterman. Tal on, jah, olnud väga palju nimesid. Uilliam.”

„Ühesõnaga, ma üritasin talt küsida, et kuidas siin meeldima hakanud noorele daamile lähenetakse, aga ei saanud mõistlikku vastust. Et soovitus „mine juurde ja küsi, kas keppi saab”, ei tundunud just väga praktilisena. Siis ma mõtlesin sinult küsida, aga kuidagi totter tundub küsida sinult nõu tehnoloogia osas, mida ma tahaksin sinu peal rakendada.”

„Oota, kas see oli nüüd väga ilukõneliselt öelduna, et kuigi sa seda võib-olla isegi nii ei mõelnud, võiksin ma sellest nii aru saada küll?”

Longhorn läks veel punasemaks ja noogutas rabedalt.

Evlin jälgis teda aina laieneva naeratusega. „Olgu, enne kui seda teemat edasi arutame, ootame tee ära ja räägi lõpuks, miks sa mind otsisid? Mis oli see, mida sa side kaudu rääkida ei tahtnud? Või tahtsidki küsida, kas keppi saab?”

Longhorn mühatas, toetas end lauaservale ja hingas paar korda sügavalt. „Mul oli taas Uilliamiga pikem jutuajamine kehasse istutatavatest moodulitest ja... laiemalt usaldusest,” alustas ta siis. „Ehk siis skaneerimisest. Minu skaneerimisest. Garanteeritud tõeväärtusega küsitlusest – nii vist see eufemism kõlab. Uilliami endaga tekkis mul see küsimus, et ma pean teda suurel määral oma sõbraks ja ma ei ole päris kindel, et mul tema suhtes tõrget ei teki, kui ta mu sügavaimaid saladusi ja nõrkusi teab. Mitmesugustel põhjustel ei ole mul vähimatki mõtet arutada seda küsimust kellegagi Tuumainstituudi omadest ning peale nende tunnen ma nii-öelda päriskuulastest tegelikult ainult sind.”

Longhorn jutt hakkas jälle pisut takerduma: „Ma mõtlesin isegi sinu peale, aga... noh, ühest küljest ma ei pea enam kunagi kokutama ja sõnu otsima, et öelda sulle, mida ma sinust arvan, teisalt aga punastaksin ma kogu aeg, teades, et sa tead...”

Evlin näitas talle keelt.

„Tõsisemalt rääkides – tead ise, et see ei ole hea mõte,” võttis mees end jälle kokku. „Ma tahtsin sult nõu küsida – et mida ma üldiselt tegema peaksin? Et kuidas sina eluaegse kuulasena ja hoopis teistes oludes elanud inimesena seda näed? Lisaks rääkis Uilliam, et on inimesi, keda paljud usaldavad – ka selles osas tahtsin ma sinu sõltumatut arvamust. Ja... ma ei teagi õieti...” Ta viipas abitult käega ja jäi vait.

Kostis kõll ja nad mõlemad vaatasid monitori, kus oli näha teekandikuga ukse taga seisev robot. Longhorn laksas käega nupule, mis lubas roboti edasi (sellele vastu ta minema ei vaevunud) ja kui see sees oli, osutas vaikides lauale. Robot asetas kandiku näidatud kohta, kummardas – tegelikult küll ainult loksatasid mustrid ta kere välispinna ekraanidel – ja lahkus.

Evlin ajas end ühe hüppega üles ja valas ise kahte tassi teed.

„Mul on hea meel, et sul pole põhimõtteliselt midagi skaneerimise vastu. Tundud väärt inimene olevat. Mis puutub aga sellesse... on paar vanameest küll, keda minu arust enamik nendega kokku puutunuid tingimusteta usaldab. Näiteks...”

Evlin seisis Longhornile väga lähedal, nii et tema rinnad peaaegu puudutasid mehe käsivart. Temast õhkas soojust ja mingit kummalist lõhna ning Longhorn jõllitas teda kivistunult, peaaegu et hinge kinni hoides, püüdes mitte midagi rumalat teha, sest kõige rohkem oleks ta tahtnud käe välja sirutada ja neid rindu puudutada... Eks sellepärast ei reageerinudki ta õigel ajal, kui Evlin käe sirutas ja ta selja taga asuva monitori sisse lülitas.

„Ohoo...” turtsatas tüdruk ekraani lugedes.

Longhorn ägises, tõstis käe, et pilt kinni panna, kuid loobus siis – niikuinii oli hilja.

„Ja kus see sul ise on?” Evlin vaatas ringi, ta pilk langes voodile, leidis ka vedelevad valguskaablid, ja ta puhkes ohjeldamatult naerma.

Longhorn kattis näo kätega ja ägises: „Ma lähen nüüd peldikusse, panen end luku taha ja ei tule enam kunagi välja.”

„No peab see skaneerimine sinus hirmu tekitama, kui sa selliseid asju häbened!” Tüdruk tiris roboti välja ja pistis sellele valguskaablid ninna tagasi. „Eks mul ole ka igasuguseid mänguasju, aga ehtne on ikka parem.” Ta uuris asjatundlikult programme, kerides pikki ekraanitäisi märgendeid üles ja alla. „Ausalt öeldes on näha, et sa teed seda esimest korda. Näe,” – ta tekitas ekraanile hulga viiteid – „kasuta pigem siit mõnd valmisprofiili, siin on väikese häälestamise õpetused ka juures. Vaikimisi profiil on neil jah võrdlemisi vaimuvaene ja ise seda nullist modima hakata ei ole hea mõte, kui sa täpselt ei tea, mida teed. Ma võin sulle ka enda virtuaalisiku piiratud derivaadi anda... või sa ei taha?”

„See on lihtsalt abstraktne. Nagu noorusunistus pigem. Ja sinu koopiat ei taha ma seni, kuni on kas või vähimal määral alles lootus saada originaal.” Longhorn tõmbus jälle purpurseks, kuid suutis selle ikkagi komistamata välja öelda.

Evlin muigas ja vajutas klahve, noogutas siis ja tõmbas robotil juhtmed ninast ära.

Robot elustus, tõusis ja vaatas neid kordamööda. See oli ilus ja pealtnäha inimlik, kuid selle liigutused olid ikkagi natuke kunstlikud ja ilme ning isegi silmade liikumine andsid silmapilk välja, et tegu on masinaga.

„Ma laadisin talle sisse ühe biseksuaalse profiili.” Evlinil paistis väga lõbus olevat. „Tavaliselt on väga huvitav vaadata, kelle juurde siis robot esimeseks läheb, kuid praegu pole see tegelikult aus – minul on vähem riideid seljas kui sinul.”

Robot astuski Evlini juurde ja hakkas tema pead ning õlgu silitama. Evlin tõmbas ta lähemale, robot paotas huuled ja nad suudlesid pikalt, teineteist igalt poolt silitades.

„Mmm,” pööras Evlin lõpuks pea kõrvale. „Mul pole ammu olnud juhust mõnd tüdruku moodi sellist proovida. Kui sellele mitte mõelda, tundub nagu päris.”

Robot oli põlvili laskunud, sikutas tal püksid jalast ja asus jalgevahet noolima.

„Võta viska ise kah riided maha, ma saadan ta kohe sinu juurde. Jätka sealt.” Seda viimast ütles ta robotile, tolle pead samal ajal üsna jõuliselt Longhorni suunas keerates.

Mees oli särgi maha saanud selleks ajaks, kui robot kohale jõudis. Too kükitas ja sikutas ta püksid maha. Need ei tahtnud esimesel hetkel tulla, sest robotit ja Evlini jälgides oli Longhornil korralikult kõvaks läinud. Kuid järele mõeldes – need mõtted tulid tegelikult alles hiljem – võis vaid imestust tunda, kui kiiresti ja osavalt roboti pehme ja soe käsi ta varustuse riide seest välja harutas. Kohmakalt astus ta pahkluudele langenud pükstest välja ja enne kui tasakaalu õieti tagasi sai, oli robot ta riistast kahe käega korralikult kinni sasinud ja otsa endale kurku surunud, keel agaralt ringe tegemas.

Longhorn heitis Evlinile paluva pilgu. „Eks see ole hea küll, aga üle kõige maailmas tahaksin ma ikkagi sind. Lülitaks selle nüüd välja?”

Tüdruk vajutas klahve. Robot laskus põrandale ja jäi liikumatuks.

„Aga see tegi väga hea ettevalmistustöö, eks ole?” Evlin kõndis Longhorni juurde, pani talle käed ümber kaela ja tõstis jalad lauale, mille serva vastu mees toetunud oli. Kuu nõrgas gravitatsioonis polnud ta raskust peaaegu tundagi ja Longhorn võis vanduda, et mäletab elu lõpuni seda hetke, mil ta imestusega nentis, et esimene suudlus on roppu moodi parem, kui allpool suguühe tegelikult juba käib...

Suvi 2061

Longhorn astus rongilt maha ja leidis end viisteist sekundit hiljem täiesti üksinda. Rong oli lühikese vahemaa tagant teinud paar peatust ja enamik inimesi oli ilmselt seal väljunud. Need vähesed, kes temaga koos maha tulid, kadusid tagasi vaatamata erinevates suundades viivatesse käikudesse. Ta uuris silte ja leidis selle, mis temal vaja – Daidalose nõlv, ülemine elutasand, k 24-26’.

Eskalaator näis lõputuna. Kaks korda pidi ta maha astuma, et läbida õhukindlad uksed. Kui ta üleval viimasest uksest läbi astus, kergitas ta kulme. Koridorid ei olnud avaramad kui Kuul tavaliselt, ent keegi oli kujundusega natuke vaeva näinud. Laes näiteks polnud tavaline vaksalaiune helendav lint, vaid valgustid olid seinakonarustesse justkui laiali määritud. Longhornil polnud vaja lähemalt uurida, et iseenesest oli muidugi tegu sellesama valgusdioodide kangalaadse massiga, mida kasutati terves maailmas selle energiasäästlikkuse ja vastupidavuse pärast. Ainult et kui Maal oli see sihilikult viletsalt tehtud, et sa oleksid sunnitud 4–5, maksimaalselt 10 aasta pärast uue ostma, siis Kuu Ordul oli kosmoses vastupidine mure – vaja veel kulutada aega ja tööjõudu valgusti vahetamisele – ja seega toodeti seda valgusdioodkangast sellisena, et see pidas tõenäoliselt vastu sajandeid, kui mitte aastatuhandeid.

Lisaks oli põrandale erinevatest kividest üsna keerukas muster sulatatud ja käiguriba ning igasuguste tähiste ümber lookles helkiv hõbejoon; võimalik, et see oligi hõbedast, kuid sama hästi võis see olla mistahes hapnikukeskkonnas vähekorrodeeruv metall või sulam.

Tal oli minna vaid sammu kolmkümmend ja ta ei saanud lahti tundest, et on sattunud templisse... Muidugi, koridoris olid mõned veidrad kunstiteosed, mõned neist üsnagi pilkupüüdvad, ja lisaks tundus, et keegi on mõned valgustid küünlaleegina värelema pannud... Ei, muidugi mitte. Järele mõeldes ja täpsemalt uurides taipas Longhorn, et osades kunstiteostes – või nende valgustamiseks – kasutati lasereid, ja inimesega on teatavasti vastupidi – just täiesti ühtlane ja muutumatu laserivalgus näib virvendavana.

Igatahes jättis see kõik neist ruumidest kuidagi piduliku ja natuke müstilise mulje.

Uksed koridori lõpul avanesid tema lähenemisel. Ta astus sisse ja vaatas ringi. Ka toas oli midagi tabamatut, mingi aktsent, mis meenutas talle midagi... Kreeka, otsustas ta.

Ent tegelikult köitis ta pilku vaade aknast – tuba oli üsna kõrgel Kuu mägedes, aknast paistis kümnete kilomeetrite kaupa kuu hõbejat tasandikku ja selle taga mustas tühjuses hõljus Maa.

Toale oli ta pühendanud sekundi, Kuu tasandikule pool. Kauguses lausa pimestavas helesinises valguses häilivat Maa poolikut vahtis ta üsna tükk aega nagu lummatult.

Lõpuks kuulis ta kerget sahinat ja pöördus piinlikkust tundes. Ta leidis üsna vana mehe mõne sammu enda taga seismas ja kannatlikult ootamas.

„Vabandust...” alustas ta, kuid teine katkestas teda.

„Ah, jäta.” Vanamees muigas lahkelt. „Ma tean, see vaade köidab. Just selle pärast olen ma ise ju ka siin, mitte mõnes ohutumas kohas. Sina oled Longhorn. Või vähemalt sellise nime all tuntakse sind Kuu Ordus.”

„Ja sina oled Tato, nagu nad sind kutsuvad. Ilmselt ei ole seegi su pärisnimi... kui sellel üldse mingit tähendust on. Vab... mrhh, minu teada oled sa kosmoses kõige vanem?”

„Olengi. Ma olen enda peal lasknud korduvalt läbi viia igasuguseid uusi ja kahtlasi vananemist peatavaid protseduure. Kaotada pole mul ju eriti midagi, olen julgelt katsetanud ja imekombel on mul vedanud. Loomulikult aitavad kaasa ka Kuu olud – madal gravi ja tasakaalustatud toit. Kuid minu eas omandab kompliment, ’sa näed oma kolmkümmend aastat noorem välja’ teatud veidra allteksti, kui sa minust õigesti aru saad.”

Kunagi oli Tato olnud suur mees. Longhorn avastas üllatusega, et vanamees on temast pikem. Suure kondiga oli ta endiselt, kuid ta oli kõhetunud ja kokku kuivanud, nii tema keha kui nägu olid omandanud teravad jooned. Ent tema silmad olid elavad ja noored, tema hambad korralikud – mis muidugi ei näidanud muud, kui et ta nende eest hoolitseb – ja ta hääl tugev, ühtlane, pisut dotseeriv ning kuidagi lahedalt sardooniline. Ta oli paljajalu ning avarates määrdunudvalgetes pisut üle põlve ulatuvates pükstes ja T-särgis – väga tavaline riietus Kuul – ning niipalju, kui seda näha oli, polnud ta kehal ühtki karva. Longhornile meenutas ta õige natuke ka dalai-laamat.

„Kas sa oled Kuu Ordu juht?”

„Õnneks ei ole Kuu Ordul ühte juhti. Võib öelda, et mul on väga suur mõju. Ma olen juba veerand sajandit siin Kuul elanud, ma tulin esimeste hulgas ja kuna ma tõesti praktiliselt juhin seda „ülemist” otsa, on minu kätte paratamatult koondunud tohutu võim. Samas olen ma juba liiga vana, et kõige eest vastutada. Ma üritan olla pigem vahekohtunikuks ja lepitajaks. Ma üritan olla südametunnistuseks ja mõistuse hääleks. Kui hästi-halvasti see välja kukub, otsustab ajalugu.”

Longhorn noogutas. Ta muidugi teadis, kes Tato on, kuid oli otsustanud käituda nii, nagu ta arvas Kuu Ordus kombeks olevat, ehk siis kui võrdne võrdsega. Samas pidi ta paratamatult tunnistama, et see veider väga vana mees avaldab talle mõju. See oli kogemuste ja elutarkuse raskus, mis õhkus ta kergelt, nagu natuke vabandades lausutud sõnadest, ja Longhorn pidi paratamatult tunnistama, et teine on sündinud juht.

„Ma tulin selleks, et paluda sul mind kontrollida. Et mind Kuu Ordu hulka vastu võetaks. Selle põhjal, mis ma sinust kuulnud olen, tasub sind usaldada.”

„Oh, ju siis olen ma elus midagi saavutanud...” Jälle see heatahtlik muie, nagu oleks kogu maailm üks suur nali. „Eks sa pane siis endale juhtmed külge ja vaatame, mis mees sa oled. Ja istu sinna,” viipas ta käega ühe suure ja mugava tugitooli poole. Ju ta oli enne Longhorni selja taha ilmumist istunud teises samasuguses, sest sarnanesid need pigem tavatult avatud virtuaalikookonite kui klassikaliste mööbliesemetega.

Longhorn otsis välja oma liidese, ühendas selle tooli seljatoest leituga ja tajudes, et ka vanamehe poolt on kõik valmis, sisestas oma juhtkoodid.

Alguses ei juhtunud midagi. Ega ta oodanudki. Tasapisi hakkas ta meenutama oma lapsepõlve.

Silme eest libisesid läbi kooliaastad. Meenus vanemate suvekodu ja üllatusega avastas ta, et mäletab neist suvekuudest rohkem kui kolm korda pikemast talvisest kooliajast. Meenusid tüdrukud, keda ta oli vaadanud, ise veel aru saamata, miks. Meenus üks jaaniõhtu, kui ta istus sõbraga kõrvuti toolis ja soovis, et sõbra asemel oleks seal mõni tüdruk – niimoodi tihedasti tema vastas. Meenus purjus vanaisa, tema lõbus tantsisklev olek, mis vanaema turtsuma pani. Meenusid metsas hulkumised ja pikad-pikad, terve päeva võtvad rattasõidud piki rannikut. Üksi. Ta oli üksildane laps, kes naljalt teistega ei suhelnud. Meenus see viimane suvi, mil nad luurekat mängisid, meenus too kolm aastat noorem tüdruk, kelle vanemate suvekodu oli mõnisada meetrit eemal ja keda oli kuidagi palju huvitavam püüda kui kõiki teisi. Kuidas ta oli mängus tüdruku käed sidunud, tüdruk oli ootamatult nutma puhkenud ja ta oli ta kohe lahti päästnud ja... Kas tüdruk – mis ta nimi oligi? vist Kati? mis ta olla võis: 10? 11? – üldse sai aru, mis juhtus?

Ta pöördus sellelt mälestuselt järsult ära ja tajus kusagil taustal, et Tato on teda selleks julgustanud – see ei olnud tema asi.

Gümnaasiumiaastad... Pimedus ja lõputu vihm. Pori. Koolipeod, tüdrukud. Ülikool. Bakalaureusekraad ja kohe sellele järgnev magistriõpe. Ja siis kohe doktor – kraadid olid nii devalveerunud, et isegi magister ei maksnud enam midagi. Et üldse midagi olla, pidid sa olema Neetult Hea & Lootustandev Professor, Mitmekordne Superprofessor või Eriti Vinge Hüperprofessor.

Ta ei saanud CERN-i tööle – see oli täis vene ja türgi noori. Türklased olid kõik Saksa kodakondsusega ja oma 4–5 korda oli avalikuks tulnud, et venelased endi omi sinna altkäemaksude ja antaaiga sokutavad, kuid ega see midagi muutnud... Ta sai pretsedenditult pika, 8-aastase grandi alles siis, kui otsustas selle kaardi teistpidi mängida, kurtis ühele ajakirjanikule, kuidas väikerahvaste esindajaid diskrimineeritakse. Sai muidugi tingimusel, et ta sealt kaob.

Edasi tulid hallid aastad kodus. Vanemate abielulahutuse suur kohtutüli, kui nende näiliselt viisakas kooselu lõpuks pauguga lõhki läks. Longhorn kuulis neid teineteisele ütlemas paljusid asju, mida üldiselt eelistatakse oma vanemate kohta mitte kuulda – et ema on frigiidne lits (mis on juba iseenesest huvitav määratlus) ja et isa on impotentne pervert (ka selles sisaldub ju teatud vastuolu). Ema oli siis veel päris kena ja sale, isa... Noh, eks ta sai emast aru, kui see kuulutas, et sihukest, nagu isa viimastel aastatel, ei taha ta raha eest ka mitte. Siis selgus, et isal on mõned üsna püsivad armukesed, kellele ta maksab, ja emal on ka mõned armukesed, kes teda niisama kepivad... Mingil moel sai see ka tema enda abielule saatuslikuks, sest ju vist hakkasid nad naisega mõlemad liigselt mõtlema paralleelide üle nende endi kooselus. Eks nad vist ainult poja pärast koos elasidki.

Grant sai läbi, töö sai otsa ja abielu sai kah läbi. Instituut pakkus näljapalka. Ükski tõsiseltvõetav uurimisasutus isegi ei vastanud talle. Ka karate, millega ta end kogu elu vormis oli hoidnud, ei pakkunud enam pinget. Nii oli ta saanud 37 ja...

Jah, Madagaskar, Kuu Ordu oli olnud ainus vähegi lootust andev valik. Ta ei oleks tahtnud seda tunnistada, aga sealsamas pinna all oli oodanud meeleheide...

Muidugi tahab ta jääda. Muidugi töötab ta kõigest hingest. Muidugi tunneb ta koduigatsust, kuid mis teda seal õieti ootab?

Jah, ta on teinud elus nii üht kui teist, on varastanud ja on petnud, on pabereid võltsinud ja maksudest kõrvale hoidnud. On mõlgutanud mõrvamõtteidki, kuid pole kunagi tegudeni jõudnud... Aga vaata ise, keegi pole isegi mõista andnud, et sa võiksid pärast rääkida, et mis seal Madagaskaril õieti sünnib...

Lõpuks avastas ta end kuidagi veidralt üksi ja tal kulus mõni aeg taipamiseks, et Tato on virtuaalivisiiri peas ära võtnud ja sülle langetanud, ning jälgib teda, kannatlikult oodates, millal ta oma mälestusteretkelt tagasi jõuab.

„Kas sa said vastuse Kuu Ordu jaoks?” kraaksatas ta lõpuks. Ta oli pisut üllatunud, et hääl ei tahtnud õieti välja tulla.

„Sain,” noogutas Tato. „Nüüd ma puistan sulle tosin lauset pateetilist jama, kuid kahjuks ma ei oska teisiti väljendada neid inforäbalaid, mida lisaks kõigele sa kindlasti niikuinii tead. Täna astusid sa üle läve. Nüüd sõltub ainult sinust enesest, kas sulle saab siin olema ka kodu. On nii palju asju, mida ma ei küsinud ja mida ei mina ega Ordu üldisemalt ei tahagi teada. Õigemini, mida me oleme otsustanud mitte küsida. Me ei vaja tinasõdureid. Me vajame inimesi, kes meiega kaasa mõtlevad. Vaata, Longhorn, me tahame omasid usaldada nagu lähedasi sõpru. Me tahame neile absoluutselt kindlad olla. Kõigepealt ei tea meie ega sa ise, kui tugev või kui nõrk inimene sa oled. Teiseks sa ju tead, et kui mõni luure ikka tõsiselt püüdis, võib sinus endiselt olla lõkse, millest sa ise teadlik ei ole. Sind saab sondimisega palju sügavamalt ja põhjalikumalt uurida, aga las seda teevad kunagi su sõbrad, kui sa seda vajalikuks pead. Sa pead mõistma ka seda, et sinu arvamuste vabadus on sinu oma ja isegi kui me tõesti tahaksime, on võimatu lõpuni välja uurida, mille nimel sa lõpuks oled nõus võitlema.”

Ta tõusis ja läks valas ise – roboteid kasutamata – karahvinist kahte klaasi pruunikat vedelikku. Longhorn proovis – tegemist oli väga hea konjakiga.

„Ma kõndisin su uksest sisse enne, kui sa teada said, et võid mind usaldada,” sõnas ta, kui nad kokku olid löönud. „Kui sa oled see, kes sa oled, siis kuidas sa saad niimoodi riskida?”

„Saigal... Beolf... Mis Uilliami nimi viimati oligi...”

„Ta on ka minu jaoks Uilliam.”

„Uilliam usaldab sind. Mina usaldan teda. Ja mida mul karta on? Mida minuga teha on võimalik? Ainult maha lüüa. Ja mida küll keegi sellega saavutama peaks? Ajab ainult mu sõbrad vihaseks. Me ei pea kellegi vastu sõda. Veel.”

„Mida ma peaksin tegema? Mida sa mulle soovitad?” Longhorni oli haaranud kummaline tunne. Seistes selle nii vana ja nii targa ja nii tähtsa mehe ees, tundis ta järsku ihalust isa järele. Tõelise isa järele. Sellist igatsust sellise isa järele, mis paneb inimest endale religiooni välja mõtlema. Isa järele, keda saab tingimusteta usaldada, kellele saab oma mured pihtida ja kes, kui ka ei suuda, siis vähemalt püüab sind alati aidata, kuidas oskab, ja kel selleks ikkagi roppu moodi võimu on...

Raske öelda, palju Tato ta hingeseisundist mõistis (ühenduses nad ju enam ei olnud). Küllap midagi mõistis. „Ela! Sa oled veel ju nii noor. Sulle pole miski hilja, isegi õppida pole hilja, rääkimata perest ja lastest. Tõelisest, rõõmu toovast perest ja lastest. Ela! Ja ära lase vanadel peerudel oma elu juhtida.” Ta pilgutas silma.

*

„Ta ei tule,” pilgutas baaridaam Longhornile silma.

Longhorn tegi talle lõusta. „Ma tean, et ei tule. Ta ju ometi teatas, et ei saa. Aga mul on üle pika aja esimene vaba õhtu. Juhe jooksis kokku ja siin ma nüüd siis istun...”

„Oli sul temaga midagi erilist plaanis? Miks sa kedagi teist ette ei võta?”

„Ähh...” ei osanud Longhorn kohe midagi öeldagi. Keelel oli mis see sinu asi on? kuid baaridaam ei olnud ebaviisakust küll millegagi ära teeninud ja seda, millisel määral ka võõrad inimesed siin Kuul üksteisesse kui hõimlastesse, lähedastesse sõpradesse või lausa õdedesse-vendadesse suhtusid, pidi ta alles õppima.

„Tead,” alustas ta siis mõtlikult, „ma olen temasse vist natuke armunud. Ma muidugi tean, et ega ma tal ainus ei ole... Kui ma talt küsisin, siis ta ütles, et tunneb end hüljatuna, kui tal on alla kuue suhte korraga... Ja lisaks muidugi laps ka. Ega ta minu juurde ööseks pole kunagi jäänudki, ütleb, et on parema meelega lapse juures ja sellest saan ma ka aru.” Longhorn peatus korraks. „Katkesta mind palun, kui ma midagi liigset räägin. Ma olen siin ju kõigest pool aastat olnud. Kui ma kuulen seda, mida siin mõnikord üle kogu baari arutatakse, tahavad kõrvad laua alla kukkuda... Nii et loodan, et praegu olen ma veel äärmiselt diskreetne, seda enam, et ma pole nimegi öelnud.”

„He-hee, miks sa arvad, et ma ei tea, et Evlinist on jutt?” Baaridaami näole ei tahtnud naeratus äragi mahtuda.

„Kurat võtaks seda külaelu,” mühatas Longhorn. „Siis tead sa mind ka?”

„Sina oled Longhorn. Tuumafüüsik, kelle Uilliam pool aastat tagasi oksekoti sees üles tõi ja kelle Tato inimeseks tunnistas. Mina olen Bata, kui sa ei tea ja järele vaadata ei oska. Sa pidid mõne koha pealt ikka uskumatult aeglane õppija olema.”

„Ja mida teeb nii kena tütarlaps üksi baaris?” küsis Longhorn; tal ei tulnud midagi paremat pähe.

„Kuule, mul on veel mõned tunnid siin passida.” Naeratus aina laienes...

Longhorn ohkas ja silmitses teist esimest korda põhjalikumalt. Naine oli lühike, üsna jässakas ja tumeda nahaga. Põhiliselt oli ta Aafrika verd, kuid sama ilmselt oli seda kordi ja kordi minevikus segatud. Tema jässakus oli täpsemal vaatlemisel lausa bodybuilder’i tüüpi lihasmass ja pea ümber oli tal rätik. Iseenesest oli huvitav, et paljud naised lasid meeste rõhuva enamiku eeskujul karvad kogu kehalt eemaldada, kuid kandsid sel juhul enamasti rätikut peas, justkui kompenseerides kusagilt aastatuhandetega geenidesse kirjutatud soenguvajadust...

„Tegelikult mõtlesin ma seda küsimust õige mitmel tasandil. Jah, ka sellel, millest sina aru said... Kui see nüüd väga halvasti ei kõlanud? Ma olen aru saanud, et sellised koosviibimiskohad tekivad sinna, kus on mingi loogiline põhjendus või viitsib keegi asja eest hoolitseda, eks ole? Et siin on avarust, mida Kuul kõige rohkem hinnatakse, terve jaamatäis keskkonda, ja siin oled sina, kes paiga korras ja õdusa hoiab – on nii? Ma... nojah, ju ma olen aeglane õppija, ma ei ole sellestki aru saanud, mismoodi see kõik koos püsib, kui raha ei ole. Mis ma öelda tahtsin – täna avastasin ma taas, et tunnen Kuul ainult inimesi, kes mõtlevad väiksemas mastaabis, kui kümme astmes miinus kümme... Et kui sa viitsid endast ja siinsest elust natuke rääkida, oleksin väga tänulik.” Ise ta kirus end mõttes, et ilmselt oli see viletsaim flirt, mida välja annab mõelda.

Naine silmitses teda natuke aega hindavalt. „Ma olen ametilt sõjaväelane ja mul oli Maal pahandusi. Ma tulin siia ja... keegi peab ju seda tööd ka tegema ja seni kui...” Naine lõi käega. „Oskad sa ka küsida! Vaata, ma olen ju kõiki neid Heinleini lugusid lugenud ja eks me oleme seda siin pulli mõttes üles ehitanud. On nii palju asju, mida too mees täppi pani, ja nii palju asju, millega ta täiesti põhimõtteliselt puusse lasi. Kuul puudub selles osas surve, et elamise eest ju midagi otseselt ei küsita. Kui sa siin juba oled, siis tuba ja toit on tasuta. Transpordist, õhust, veest, riietest ja muust ma ei räägigi. Vaata, mida me siin kõik kanname – see ei maksa ju midagi. Ma tulin siia neli aastat tagasi ja imestan siiani selle üle. Ma olen lahingulendur ja kui sõjaks läheb, lähen sõtta. Ma hoian end vormis ja teen aeg-ajalt patrull-lende, et mitte kvalifikatsiooni kaotada. Aga kõige rohkem meeldib mulle siin baari pidada.

Tead, ma proovisin rõivadisaini, aga neid kotte ei tahtnud tõesti enam keegi; siis proovisin arhivaari tööd, aga mul pole seda püsivust ja ega ma pole kunagi eriti lugeda viitsinud; siis proovisin aiapidamist, aga mida ma puudutasin, see närbus. Laste kasvatamisega läks veel halvemini, need jooksid mind nähes karjudes ära. Koka-amet lõppes üle-Kuulise toidumürgitusega. Kosmeetika õnnestub mul tugeva sesoonsusega – lööki on ainult Halloweeni ajal. Nüüd olen siin. Kuulujutuveski ja poole kohaga kaardimoor on minu kutsumus, kui inimeste tapmine põhitööna välja arvata.”

Nad irvitasid mõnuga teineteisele otsa vaadates.

„Kas ilus poiss musi tahab?” küsis Bata teda särgi rinnaesisest lähemale tirides. Nad suudlesid pikalt. „Sinu poole või minu poole?” küsis naine, kui nad lõpetanud olid.

„Saad sa baari niisama jätta?” küsis Longhorn, libistades pilgu üle ruumi, kus istus nii kümmekond inimest, kellest mõned neid muiates jälgisid.

„Kuule, sa oled ikka tõega naljakas. See baar saab endaga ilusti ise hakkama. Eks ma homme panen siin jälle kõik korda.”

*

Longhorn laksatas käega klahvidele.

„See teade pidi minuni jõudma siis, kui ma lõpuks taas oma toas olen – sain ma loogikast õigesti aru?” küsis ta, kui oli ekraanile tekkinud Evlinile noogutanud.

„Sa saad õigesti aru. Oota natuke.”

Longhorn kergitas kulme ja lasi kümnekonna sekundi pärast voodi seinast välja.

Umbes minuti pärast tekkis Evlin taas ekraanile. „Ma olen ise taas lennus, aga üks mu sõbranna tundis sinu vastu huvi. Ta peaks muide rohkem sinu maitse olema kui Bata. Räägi temaga, vaata, kas ta meeldib sulle.”

Longhorn ei osanud midagi öelda.

Ta oli jõudnud dui all käia ja kuivatas end parajasti, kui uksele koputati. Kui ta selle avas, seisis seal keskmist kasvu ja üsna sale umbes kahekümne viiene pikkade lokkis nisukollaste juustega naisolevus. Päris kena selline. Ja täiesti alasti, riided rippumas käes. Longhorn silmitses teda üsna põrutatult.

„Mina olen Ingrid. Evlin saatis. Kas olen piisavalt kena, et sa mu edasi kutsud?”

Ingrid kõndis joonelt voodisse.

„Oot, kas ma olen paradiisi sattunud või nii see siin Kuul käibki?” Longhorn kuivatas ennast ja kasutas seda aega toibumiseks. „Mille kuradi pärast ma siis seni kuival olin? Isegi nuku muretsesin...”

„Nukud ja vibraatorid meid ükskord välja suretavad. Kui on mehi, kes normaalset keppi eelistavad, siis on naistest väga rumal neid sellest võõrutada. Evlin õpetas, et sinuga tuleb kõvasti vaeva näha, aga su entusiasm selle tegevuse juures pidi palju korvama.” Ta vaatas meest arvustavalt. „Eh, mina jõudsin end teel siia muidugi üles keerata, sinul paistab õigele lainele jõudmisega raskusi olema. Lobiseme enne veidi või võtan sul suhu?”

*

Koputus uksele.

Longhorn avas.

Kah silma järgi nii alla-30 naisolevus, vormis kehaga, heledad sirged juuksed vööni, armas nöbinina... ja riided näpus.

„Sul pidi olema püsiv fokuseerimata huvi naiste vastu? Kas ma võin sisse tulla? Lähen uurimismaterjali eest läbi?”

*

Koputus.

Hilisteismelisena tunduv lüheldast kasvu naisolevus, tume paks juuksepahmakas seljal ja õlgadel. Üsna lapseliku kehaga, rinnad peaaegu olematud.

Longhorn oskas juba tähele panna, et silma järgi vanuse hindamisega võib kõvasti puusse panna. Naine oli hapra kondiga ja suhteliselt lühikest kasvu, ilmselt hoidis saledat joont ja küllap nägi ka vaeva selle plikaliku näoilmega. Ta võis vabalt üle neljakümne olla...

Aga mis tähtsust sel oli.

*

Koputus.

„Jovana...” Longhorni silmad läksid alustassi mõõtu.

„Kas ma olen vana, paks ja kole või tohivad siia niimoodi tulla ainult need, keda sa ei tunne?”

„Mrhh... muidugi tule sisse. Aga sa ju saad ise kah aru, et see oli natuke ootamatu.” Longhorn silmitses naist. Jovana oli umbes 35 ja kui ta seal niimoodi ilma riieteta seisis, avastas mees korraga, et ega tal viga polegi. Suhteliselt lühikest kasvu, ümara näoga, ei sale ega täidlane, hoopis sellise hästi proportsionaalse kehaga. Päris suured tissid ja lame kõht. Kergelt pilklik naeratus huultel ja... jah, juukseid oli tal seekord hulga rohkem kui tavaliselt, need langesid tumedate raskete lokkidena ta õlgadele ja ulatusid tagant vöökohani.

Naine viskas käes rippunud riidepuntra ühele lauale ja sirutas end voodile pikali. „Noh, kui aus olla, siis ma üritasin sulle alguses natuke külge lüüa. Aga sa isegi ei märganud seda. Siis ma arvasin, et sa oled monogaamne tüüp ja tundsin sulle hoopis kaasa – selles mõttes, et niikuinii sa ju tead, mis elu Evlin elab. Siis kuulsin Adalt, mis siin toimub ja... noh, mida mul kaotada oli?”

„Teeme selle asja kõigepealt selgeks,” porises Longhorn. „Kas sa pole kuulnud seda teooriat, et meeste tundlikkus on seal kusagil haikalade ja sinihallituse vahepeal? Meestele ei tule anda vihjeid, tuleb öelda. Mismoodi sa üritasid mulle külge lüüa? Millal? Mida kõike ma veel maha maganud olen?”

Jovana hakkas naerma. „Ära süüdista ennast. Esimestel nädalatel. Saad aru, ma tööl väga ei julgenud ka. Zalmeel on vastikult terav keel ja Fork... pole oluline. Igatahes kui sa vihjetest aru ei saanud, ma rohkem ei julgenud.”

„Esimestel nädalatel... ei olnud ma oma parimas vormis. Miks sa mind niisama üles ei otsinud?”

„Tead... su pilk libises minust alati niimoodi üle... Poleks Ada öelnud... Tead, see ei ole päris minu ala, kui sa minust õigesti aru saad.”

Longhorn noogutas aeglaselt, vangutas siis pead, laskus naise kõrvale voodisse ja libistas käed üle ta keha. „See on muide üks maistest kommetest – töökaaslased on tabu. Rumal komme, nagu paistab. Mu esimesed kuud oleksid palju helgemad olnud, kui sa oleksid vihjete asemel taibanud kohe niimoodi mu ukse taha tulla.”

Jovana turtsatas. Talle paistis Longhorni tegevus väga meeldivat. „Tööl oleme me pealtnäha vaid töökaaslased edasi, eks ole?”

*

Koputus.

„Aa, see oled lõpuks sina. No tule sisse. Ja miks sa riided selga unustasid?”

Evlin astus sisse ja ajas riided maha. „Kas nii on parem?”

„Palju parem,” noogutas Longhorn.

„Kas see on kuidagi kombeks saanud juba enne ukseni jõudmist riided ära võtta?”

„Õnneks ainult naistel. Mehed muidugi mul eriti külas ei käigi... Isegi K... Uilliam ja Krüger on ainult üle ukse kiiganud. Kurat, kuidas ma ei harju Uilliami nimega! Minu jaoks oli ta ju kogu aeg Kelder. Huvitav, mis ta veel on olnud peale Saigali ja Beolfi?”

„Kust sa neid kuulsid? Tal on olnud vähemalt kakskümmend identiteeti. Ta käib Maal ja mingid luured jälitavad teda. Sellepärast ta neid vahetabki. Siin on ta Uilliam. Ja Krüger seksiks sinuga hea meelega.”

„Seda ma arvasingi,” noogutas Longhorn mõtlikult. „Kuigi ta oskab päris hästi naistest rääkida. Tundus lausa, et tunneb nende vastu huvi.”

„Ta on tegelikult bi. Tal on Maal laps ja üldiselt ta kepib kõike, mis on soe ja liigutab.”

„Ma sain aru, et te olete siin kuidagi kurjad homode peale? Mulle muidugi meeldib sihuke karge suhtumine. Kõrini sellest pedede upitamisest, mis kodus toimus. See on nii fucking mõnus, et siin saab asju õigete nimedega nimetada.”

Evlin kehitas õlgu. „See on ju teaduslik fakt, et homoseksualism on looduse viis kõrvaldada degenerandid paljunemisahelast. Mis peaks valesti olema selle väljaütlemisega? Hälbe üle ei naerda, aga mõttetu on teha nägu, nagu see ei oleks hälve. Aga Krügeris pole ju midagi valesti, tal on lihtsalt avar seksuaalsuse definitsioon.”

Longhorn noogutas. „Absoluutselt nõus. Veelkord, see on üks põhjustest, miks ma Kuu Ordusse tulin.”

„Oota, aga sa tegid mind uudishimulikuks – kuidas nende riietega oli? Kas edaspidi tuleb juba ukse taga ära võtta?”

Longhorn vaatas talle teravalt otsa ja nägi teise silmis naeru. „Ütleme, et sul on privileegid,” venitas ta siis. „Sina võid võtta siin koridoris enne tuppa jõudmist. Mrhh, ma mõtlesin, et sa tead täpselt, mis siin toimub... Ega sa muide ei tea, kus on see tabel, kus minu juurde tulekut regatakse? Ma olen küll kohvikutes ja igal pool foorumites ringi vaadanud, aga ma ei ole veel leidnud... Ära saa valesti aru – ma olen sulle sügavalt tänulik organiseerimise eest, ehkki ma olen natuke kurb, et sa ennast tihemini nimekirja ei ole toppinud.”

Selle aja peale seisid nad lähestikku ja silitasid teineteise tundlikke kohti. „Noh, mul oli oma ex-number-one’iga vaja suhted selgeks saada, see võttis aega,” sõnas Evlin. „Eks ma siis lasin sõbrannade hulgas sõna ringi käima, et siin otsib tegevust üks vaba munn. Peale Batat polnud mul seda hirmu ka, et sa oma maise piiratuse tõttu oled teinud üdini rumala otsuse vaid mind keppida...”

„Et Bata on see madalaim põhi?” liigutas Longhorn kõrvu.

Evlin kehitas õlgu. „Bata kepib tõesti valikuta kõiki, kes soovi avaldavad, tegemata vahet ei sool, rahvusel ega eal. Aga seda riiete juba ukse taga äravõtmise osa ma ei teadnud.”

„Ingrid alustas seda...”

„Ja ilmselt on sõna levinud,” noogutas Evlin. „Seda nimetatakse sotsiaalseks võrgustikuks. Esimesi ma teadsin, ent kõiki, kes sul siin viimasel ajal on käinud, ei jõua ilmselt keegi kokku lugeda.”

„Tahad sa sellest kuulda? Kuule, mul hoopis teine küsimus – siin on enamik naisi kas kiilad või sihukese mõnesentimeetrise jubedat värvi soenguga nagu sina – kuidas mulle satuvad siia kenade pikkade juustega tibid?”

Evlin hakkas naerma. „Need on parukad, lollike. Sõna läks laiali, et sulle meeldivad pikad tihedad juuksed...”

„Oot, ei ole nii. Ma ju... Ega mul pea kogu aeg nende jalge vahel ka ei olnud, osa aega olime ikka samapidi ka. Juuksed kasvasid peast välja. Tõsi, Jovana juuksed olid ilmselt tihendatud...”

„Uau, Jovana käis ka siin?”

Longhorn peatus hetkeks ja vaatas uurivalt tüdrukut. „Uups... Ma poleks pidanud seda ütlema? Piinlik lugu, palun, teeme siis nii...”

„Ei...” Evlin turtsatas. „Lihtsalt Jovana ei ole seda tüüpi... Küllap Ada ütles talle, et lollike, sa ei saa teda päris endale, vali paremuselt järgmine variant. Võib-olla tõi lausa kättpidi siia ukse taha ja kiskus riidedki maha...”

„Oh seda naiselikku õelust... Ada on nagu Ingridki sinu jõugus, seda ma tean...”

„Ada on Jovana õde ja ega ma paha pärast. Jovana on selline hall hiireke ja mul on tegelikult väga hea meel, et ta end kokku võttis. Ja ära muretse, ma ei räägi sellest kellelegi.”

„Juuksed,” tuletas Longhorn meelde.

„Seda tehakse ju Maal ka. Juuksed liimitakse ükshaaval peanaha külge. Pärast lastakse masinaga maha ja juured eralduvad koos marrasnahaga. Kuidas sa seda ei tea, see peaks ju igapäevane olema?”

„Muidugi tean, aga see on üsna kallis protseduur, ega seda siis ühe korra pärast tegema hakata!”

„Arvad?”

Longhorn jäi põrutatult vait.

„Õige mõte,” interpreteeris Evlin vaikust omamoodi, surus oma huuled ta suule ja põimis jalad puusade ümber.

*

„No on ikka koht!” ägas Longhorn kes teab mitmendat korda. „Ja miks see inimtühi on? Aru ma ei saa...”

Aurav vesi voolas aegamööda, laiskade lainetena, nagu aegluubis, ilmselgelt silutud kaljust jõesängis, mis sajakonna meetri laiusena mõlemal pool kilomeetreid ja kilomeetreid kaugusse kaardus. Veepinna tasemelt polnud kallaste taga midagi, kui üksikud putkad tuhmroheliste avariiväljapääsude kontuuridega välja arvata, ja pea kohal oli süsimust taevas horisondi lähedal rippuva helesinise Maaga.

„Päris tühi ju ei ole,” osutas Krüger ühele seltskonnale, kes neist paar?sada meetrit eespool samasuguste ujuvate tugitoolidega end voolul kanda lasid.

„Aga nii fantastiline koht!” vangutas Longhorn pead. „Miks see üldse olemas on?”

„Siin mäe all on üks meie kaevandusi ja minu arust alumiiniumi tootmine. Siin on mingi meteoriit kihid segamini keeranud ja mingeid kasulikke asju saab väga kergesti kätte... ma ei mäleta, mida täpselt... Oota...” Ta tekitas nende silme ette tabelid ja selgitavad tekstid. „Loed ise,” jätkas ta. „Tehasel on vaja jääksoojuse hajutajat. Päeval pumbatakse seda kivisse, öösel lastakse siin ilmaruumi; päeval on siin katus peegliks lülitatud.

Avarus. Saad aru, mõned inimesed elavad Kuul ju juba aastakümneid. Mäletad, me rääkisime sel teemal ja sa ise möönsid, et Maa külmemate vööndite inimesed elavad ka niikuinii nagu kosmoselaevas, enamik aega kitsastes siseruumides ja ühest tehiskeskkonnast teise jooksmiseks tuleb skafander – ehk siis külmaturvis – selga tõmmata; kusjuures skafandri selgatõmbamiseks ei lähe rohkem aega kui teie idiootlike salli-mütsi-kinnastega...

See siin on viimase aasta projekt. Varem elati ainult Kuu tagaküljel ja sealgi sügaval peidus. Nüüd me oskame ja julgeme sihukesi ehitada. Puhas tootmisvajadus. SPA on bonus. Muidugi on see ohtlik. Vaata toole lähemalt.”

„Juba vaatasin. Persse, ma olen Kuul juba pool aastat olnud, ma lugesin esimese sekundiga kokku, kus asuvad kõik päästevahendid ja kus on avariiväljapääsud.”

„Noh, nagu iga uue asjaga – kui see paik tehti, oli see alguses pungil täis,” jätkas Krüger. „Isegi niivõrd, et tuli graafik teha, sest vaata, see paik on tõesti ju üsna ohtlik ja inimesi ei tohi rohkem olla, kui paari?kümne sekundiga läbi avariiväljapääsude minema saab. Aga kõige kiiremini saab siia Daidalose kaudu ja Heinleinstadtist tuleb neli tundi sõita ja...” Ta laiutas käsi ja võttis siis suure lonksu üüratu suurest kokteiliklaasist. „Muide, ma imestasin, et sa tulid koos minuga. Mul on meeles, kui sa rääkisid, et kodus ei julgenud sa isegi heade sõpradega eriti kahekesi kusagil käia – et peetakse pedeks.”

Longhorn mühatas. „Selle aja peale peaksid sa teadma, et ma olen straight-hetero. Lootusetu juhtum sinu seisukohast.”

Krüger noogutas. „Muidugi tean. Ütleme, et mul on hea meel, et... kuidas ma seda ütlen... ma olen väga paljude maalaste puhul kohanud kuidagi piredat suhtumist. Ilmselt vastureaktsioonina pealesunnitud poliitilisele korrektsusele.”

„Mul on mõned sõbrad minu teada puhtad homod,” kehitas Longhorn õlgu. „Kuni nad minu peal oma veetlust rakendada ei püüa, on kõik korras.”

Krüger mühatas. „Raisatud vaev, ma tean.”

Longhorn sirutas end ja võttis oma klaasist suure lonksu. Ta pidi endale tunnistama, et oli ikkagi kogu sõidu aja end ebakindlalt tundnud ja seetõttu oli see viimane vestlus tõeliselt vabastav.

„Aga siit niimoodi Maad vaadata on teistpidi vale perspektiiv,” jätkas Krüger mõne aja pärast. „Mulle meenub üks möödunud sajandi Euroopa diplomaadi jutustus tööst Jaapanis. Et kuidas Euroopas tundusid asjad ühtmoodi – olid poliitilised erimeelsused Saksamaa ja Prantsusmaa vahel, oli Põhjamaade blokk, mis oma rida ajas, olid erimeelsused EU küsimustes. Jaapanist vaadates paistsid asjad hoopis teistsugused, Euroopa oli üks pisike ala kusagil väga kaugel, maailma keskmes oli hoopis Hiina peavaluks otse läve ees, olid mingid – ma ei mäleta enam – pisiriigikesed, keda siis nende kiire majanduskasvu tõttu tiigriteks nimetati, olid sõjakolded Indo-Hiinas, oli meeletult suur India, oli USA kui ähvardav pilv teisel pool Vaikset ookeani...

Meil siin on Vana Linn, Heinleinstadt, Neil-A, Tuumavarjend, Lennubaas, Pooluse Tehased. „Eespool” on sattide vöö ja „kusagil selja taga” on Marsi asundused, Jupi süsteemi kaevandused ja asteroidide meeskonnad; neid viimaseid on muidugi näpuotsaga, aga need on tähtsad, eks ole. Ja Maa on see helesinine pall seal kaugel. Gravikaevu põhi. Surmav oht, kui mootoritega midagi juhtub või orbiidi valesti arvutad.

Mõistad, seda on küll terve taevas täis, aga see on kaugel ja väike. Sinna minek ja eriti sealt tulemasaamine on raske. Juba madalalt orbiidilt... saad aru, siit vaadates Maa vahetust lähedusest” – ta tegi pöidlast ja nimetissõrmest poolringi ja hoidis kätt niimoodi näo ees, et Maa sinna sisse mahtus – „sellises perspektiivis vähem kui poole sõrme paksuselt algab tsoon, kus võib lennata tuumamootoritega – ja sealt algab vabadus. Vabadus!

Aga seal all varitseb oht. Habras tasakaal variseb kohe kokku. Me oleme liiga kaua mänginud seda mängu, et Kuu Ordu on lihtsalt üks hunnik mässulisi ideid, mida veab punt põrunud anarhiste, vandenõumaniakke ja muidu veidrikke. Kasu, mida kõik meie kaudu saavad, ei kata enam hirme. Tulud ei kaalu enam üles tasapisi tekkivat mõistmist, et peamine osa kasust jääb ikkagi siia. Praeguseks hetkeks on meie satte alt Maalt raketiga tulistatud kaksteist korda. Ilmselt proovib keegi meie kaitset. Neid, kes seda suudavad, nagu sa tead, on sama palju kui ühel käel sõrmi.”

„Kuidas teil üldse on õnnestunud saladust pidada?” küsis Longhorn. „Põrgu, ma olen vähemalt viisteist aastat Kuu Ordus enda meelest aktiivselt osalenud ja ma pidasin kuni Madale tulekuni enamikku jutte jamaks. Ma mäletan, kui Tseilonil mulle teie... meie kohalik esindaja rääkis Kurrutise jõujaamast ja ma pidasin teda selliseks pateetiliseks müstifikaatoriks. See isegi tekitas paha tunde, et kas tõesti võetakse neid muinasjutte tõsiselt...”

„Kusjuures luured, seega riigijuhid ju teavad!” Krüger tõstis korraks sõrme. „Meile anti kõik selle hetkeni andeks, kui nad taipasid, et me tegelikult ei vaja enam nende andestust.”

„Teavad... Kuidas oli võimalik, et mingi väike punt suutis kosmoses midagi ära teha, samas kui terve Maa sealt sisuliselt taandus? Kuidas on võimalik, et maailmamajanduse sellise integreerituse juures on võimalik eralduda ja oma niis midagi ära teha?”

„Joonista graafikud. Äh, need graafikud ripuvad meie kodulehel juba terve selle sajandi üleval. Areng pidurdub. Täpsemalt, arengut pidurdatakse. Miks toimus esimene Marsilend ligi 60 aastat pärast seda, kui see tegelikult oleks toimuma pidanud? Miks umbes sajandivahetusel lakkasid ülehelikiirusel lennud, mis olid võimalikud alates eelmise sajandi 70-ndatest? Miks ikka veel ei ole seal kasutusel elektriautod?”

„Neile küsimustele on väga erinevad vastused...”

„Ei ole! Neile on üks vastus. Kuid olgu, vasta sina – millest see tuleb, et peale Äralendu ja NASA kokkukukkumist selgus, et tegelikult on orbiidil lihtne käia ja nagu seeni pärast vihma sündis erakosmoseagentuure?”

„See on retooriline küsimus, eks ole?”

„Noh, muidugi on. Ordul oli võimalik koli leole tõsta ikkagi sellepärast, et tegelikult ei ole see üldse nii kallis. Aga edasi? Turism suretati ohutusnõuetega välja. Enamikku asju on ikkagi Maal odavam toota, nii kaalutust kui vaakumit annab Maal edukalt imiteerida. Ent Ordu jaoks oli see alles algus.

Mäletad Maa ajalugu – seal on olnud palju tehnilisi hüppeid, mille puhul arengu või võidurelvastumise või mille iganes kell keerati sisuliselt nulli. Mis oli varem, ei lugenud enam. Näiteks aatomirelvastus või püssirohu leiutamine. Aga ka see hetk, kui Inglismaa lasi vette esimese dreadnoti, sest selle hävitusjõud oli suurem kui kogu maailma senistel laevastikel kokku. On erinevaid arvamusi, kuid minu meelest oli kõige pöördelisem hetk termotuumaelektrijaama käivitamine. Kellad keerati nulli. Meil on kaksteist aastat edumaad ja ei ole näha, et Maa järele tuleks. Mis on iseenesest väga kurb.”

„Hm, „meie”?” küsis Longhorn vahele, kui teine mõtete kogumiseks hetkeks vait jäi. „Vana sa õieti oled?”

„31. Paistan umbes 25, eks ole? Muide, ka sina oled siin igatpidi paremaks läinud. Ei, ma ei ole Kuul sündinud. Mu isa tuli aastat kakskümmend tagasi Madale ja mõni aasta hiljem – ma olin siis 14 – jooksin ma talle järele. Lapse lollus mõnes mõttes – kool viskas üle ja tahtsin ema juurest ära, sest... pole oluline. Kuule tulin neli aastat tagasi, kui oskasin oma elu all kirjuks elada.”

„Madal? Millega sa küll hakkama said?”

„Mitte Madal. Ma õppisin NY-s, Bentletonis juurat. Kuna mul olid suured plaanid ja... eks Ordu tegelased tõukasid vaikselt takka, igatahes toppisin end Microsofti ja oskasin end aastaga... pole oluline...” Ta ohkas ja mõtles hetke. Jätkas siis: „Mis tehtud, see tehtud. Lõpuks on see kõik kirjas, kui keegi uurida viitsib. Igatahes sai minust mõnede tähtsate tegelaste armuke. See tundus huvitav ja põnev ja kuigi see mulle midagi ei pakkunud, ei saa öelda, et ma end väga – endal süda paha – sundima oleksin pidanud. Ainult ega need seal ka lollid ei ole. Sisejulgeolek lasi mu legendi õhku ja minust jäi sinna ainult kingataldade kõrbemise lõhna. Kuna ma olin enne siiski suutnud Ordule praktiliselt kõik nende ruuterite adminniparoolid edastada ja vähemalt kuue tähtsa tegelase majja lutikad sokutada, on neil teatavasti põhimõtte küsimus mind kalatoiduks teha, ja nii mind siis raketti topitigi.”

„Ja mida sa siin õieti teed? Vabanda, aga ma tõesti ei ole aru saanud, millega sa tegelikult tegeled? Vabanda veelkord, aga aatomifüüsikuks saab sind pidada ainult saja sammu pealt ja pealetuult.”

„Sellega, mida oskan. Loen juriidilisi dokumente, vaatan lepinguid üle... Siis olen jõudumööda võtnud läbi pilooditreeningut ja...” Ta hakkas naerma. „Tegelen sellega, mis mul kõige paremini välja tuleb, ehkki see teisalt on üks frustreerivamaid ameteid. Kuidas enamik meie rohkem või vähem teadlikke kaastöötajaid meiega sidet peab?”

„Tavalise interneti vahendusel. Kodeeritult muidugi,” kehitas Longhorn õlgu.

„Praktiliselt kõigi riikide luuretel ja enamikul suurematel korporatsioonidel on praktiliselt päris hästi võimalik jälgida, kuhu sa ühendud, ehkki sisu enamasti jälgida ei anna. Kuidas varjata meile olulist sidet?”

Longhorn niheles. „Ma vist saan aru, kuhu sa tüürid. Mada serverid on head pornot täis.”

Krüger naeris. „Muidugi sa tead. Ma toodan pornot. Ega inimene ikka masina vastu ei saa, aga kõige parema tulemuse, nagu ikka, annab inimese ja masina kombinatsioon. Pooled siinsest rahvast on mu projektides osalenud. Ma võtan nad aluseks ja genereerin arvutis kõikvõimalikku materjali – pilte, lühikesi videolõike igale maitsele – alates heinamaal alasti jalutamisest ja lõpetades nekrofiiliaga –, pikki filme ja muidugi põhiline – interaktiivseid mänge... Ma tahtsin muide sind ka paluda; ei ole seda varem teinud, ootasin, et sa siinse eluga harjuksid ja lakke ei hüppaks – sul on kindlasti kookonis treenides mõned kohad väga hästi välja tulnud? No sajad inimesed on andnud mulle vaba ligipääsu oma mängufailidele. Ega ma su nägu otseselt ei kasuta ja pole oluline, et sa kookonis kinni oled. Kõigi sinu liigutuste täpne salvestus jääb ju järele, mina panen sinna sinu või kellegi teise näoga alasti Conani asemele ja sellistest hästi välja tulnud mängukohtadest ja kõikvõimalikust keppimisest panen kokku neid nõndanimetatud mängufilme ja virtuaalreaalsusi. Ma võin julgelt väita, et kui Mada kanalid nii kitsad ei oleks, oleksin ma maise pornotööstuse juba välja suretanud. Mul ei ole siin ju kopipedesid ja muid piiranguid ka ja kristlus on kahe tuhande aastaga valgest mehest tõelise pervo vorminud – ma salvestan siin mõne kaheteistaastase kujutise ja teen selle põhjal korraliku hardcore-action’i ja saan Euroopast ja Põhja-Ameerikast kakskümmend miljonit klikki. Kusjuures kõige raskem on siin mõnele neist kaheteistaastastest seletada, et las ma genereerin selle action’i parem ikka arvutis, sul endal on natuke vara... ja siis teatab ta silmi pilgutades, et mida varem ta harjutama hakkab...”

Longhorn niheles veel rohkem. „Ma olen muidugi alati teadnud, mis serverites on, kuid ma pole kunagi huvi tundnud, kuidas see tekib... Kas siin ei ole üldse mitte mingeid seadusi?”

„Ei. Kui ma seda tööd alustasin, seletas sisemine ring mulle põhimõtted ära. Seda on nüüdseks tõesti juba aastakümneid tehtud, nii et pole ma ei esimene ega ainus. Seadusi ei ole. Lapsi tuleb muidugi kaitsta, sest nad ei ole veel täiesti enese eest vastutavad olendid, ja kõige raskem ongi tabada ära seda, et keegi ei teeks midagi sellist, mida ta hiljem kahetseks.

Ausalt, minul kaheteistaastaste vastu seksuaalset huvi ei ole. Ja räägitakse, et ka ponide keppimise kohad pidid mul natuke kunstlikud välja tulema – mis teha, isikliku kogemuse puudumine.”

„Kas siis ei anna leida...”

„Noh, me isegi proovisime projekti kaasata üht sarimõrvarist nekrofiili, kes Mosambiigis surmanuhtluse täideviimist ootas. Lubasime talle isegi eluaegset vanglakaristust, kui ta oma kogemused ausalt ja täiega ette mängib... Tead, see ei kõlvanud. Selles polnud kirge ega hoogu, see oli tuim, räpane ja jõle.”

„Kas sellele pole kah oma sihtgrupp?”

„On küll. Aga see on mikroskoopiline. Enamik tahab ikka mingit young adult vampiirikat.”

„Ja jätsite ta siis ellu?”

Krüger turtsatas. „Ordu peab oma lubadusi. Saatsime ta Io kaevandusse. Ta on elus, ta elab tingimustes, millest ta kodus ainult unistada võis, tal on internet ja lõpmatu hulk muusikat, filme ja raamatuid. Ja töö pole kurnav, ainult robotite jälgimine.”

„Kuidas te ta tööle saite?”

„Kui ta tööd ei tee, hakkab internet ära kaduma ja filmoteegist saab ainult Disney filme. Igatahes kui ta end surnuks ei joo – ja see võimalus tal on – võib ta elada veel 60–70 aastat. Ta teab väga hästi, kus ta on, seega võib ta üsna veendunud olla, et sealt minema ta küll ei pääse.”

Longhorn seedis seda kõike natuke aega. Ka Krüger vaikis.

„Kuule, sa oled vist see ainus ja õige mees, kelle käest küsida,” alustas Longhorn lõpuks kõhklemisi. „Sa muidugi tead, mis elu ma viimasel ajal elanud olen... On see tavaline? Ma mõtlen – mida nad minus leiavad? Ja samas olen ma ju näinud siin ka naisi, kes burkat kannavad?”

„Ordul on ainult üks reegel – ei tohi teisele pähe sittuda. Keegi ei keela. Suguhaigusi ja soovimatut rasedust meil ei esine. Ja... sa taipad seda ajapikku... ka minul kulus aastaid... Noh, võtame näiteks kas või sellesama su Evlini. Ta teab teoreetiliselt, kuidas Maal elatakse, aga ta on kogu oma elu – mõistad, kogu oma elu! – kohanud vaid tarku ja heatahtlikke inimesi. Talle ei ole keegi kunagi häda teinud. Oh, muidugi koolis solvatakse ja isegi kakeldakse, aga see ei ole mingis lähenduses võrreldav kriminaalsete jõukudega Maal. Et kui isegi Maa eliitkoolis õppides on oht mingi paha tegelase teele jääda ja tegelikult pole sul tänavatel retsidiivse saasta eest mingit kaitset, siis siin oled sa selles mõttes absoluutselt kaitstud.

Sina oled ise sihuke rahulik ja heatahtlik tüüp, et sa ilmselt ei teagi, et muidugi eksisteerib ka karistussüsteem. Põhimõtteliselt on kaks astet – koduarest ja väljasaatmine. Ehk siis, kui sa millegi väga hulluga hakkama saad, on sul valida Ganymedese, Titaani ja poole tosina asteroidi vahel.

Vaata, algul oli Kuul väga kitsas. Eraldi tualettruume pole siin kunagi olnud. Temperatuur on alati kontrollitud, ehk siis rõivad kaotavad sisulise tähenduse. Siin on inimesi kõigist kultuuridest. Tohutu hulk tabusid on olemast lakanud.” Krüger vaikis hetke. „Seda on sulle raske seletada, aga kui sa järele mõtled, on see nii ilmne. Evlini jaoks on seks üks sotsiaalse suhtlemise vorme. See järjekord su ukse taga – ma ei tea, kas see lohutab sind või teeb kurvaks, aga see ei jää nii. Praegu oled sa Sündmus. Sihuke uus huvitav kutt linnas. Uudis levis ja üks teatud kildkond naisi tahtis su ära proovida. Neid, kes selle mänguga kaasa lähevad, on naiste üldarvust aga vaevalt kolmekümnendik. Pärast võrdlevad oma siniseid laike.”

„Siniseid laike?” Longhorn paistis siiralt kohkunud.

„Kas sa ei teadnud? Sa oled Maalt. Sa oled tugev ja ei oska oma jõudu õigesti juhtida. Sa teed neile haiget. Tahtmatult.”

„Ma ei...” Longhorni hääl kustus.

„Ähh, võta vabalt. Inimene on ikka üsna tugev ja vastupidav ja selles mõttes kuuluvad ka naised inimsoo alla. Või kuidas ma seletan... Kui sa tibi kõhu peale võtad, lendab ta ju minema, kui kõvemini lükkad. Ta kaalub ju siin enamasti alla 10 kilo. Kui sa ta peal oled, kaalud sinagi alla 20 kilo. Sa pead teda siin hoopis kõvemini õiges asendis hoidma kui Maal, eks ole.”

„Kust sa tead?” küsis Longhorni ettevaatlikult.

Krüger purskas naerma. „Miks sa arvad, et sul kuidagi teistmoodi läheb kui kõigil teistel? Veelkord, ära muretse. Sa ei tee neile ju tõeliselt viga. Lihtsalt pigistad teinekord natuke kõvasti ja nad teavad ja ootavad seda. Naudivad ka, ära muretse.”

Longhorn oli tükk aega vait. „Kolmekümnendik on...” pomises ta lõpuks.

„Ega siis teistest linnadest kohale sõitma ka ei hakata, ära end üle hinda! Kuid ma soovitan sul kõigi sinu juures käinute märgendid alles hoida, sest kui sul kunagi peaks tekkima moment, kus sul kedagi ei ole, alusta algusest. Väga suur tõenäosus, et kui juhtub vaba aega olema, pole midagi ka kogemuse kordamise vastu.

Mis ma tegelikult öelda tahan – on sellised igas mõttes vabad naised, on „korralikud” pereemad ja on nunnad või muidu maailma peale tigedad juurikad. Las need viimased olla omaette. Õngitseda tuleb järves, mitte kõrbes. Kõik, kes huvi tunnevad, juba teavad, et Evlin on sinu first choice, aga kui sul aega ja jõudu üle, on sealt edasi suhteliselt random female.”

„Mrhh-rhh...” Longhorn seedis seda; isegi mälumisliigutusi tegi suuga. „Ma olen eluaeg pidanud plikat kõigepealt ära rääkima. Ma mäletan siiamaale, kuidas tuli pidudel vaeva näha, kuidas käis üks pidev jama selle ümber. Kuidas alailma oli häda, et ei saa... Kuidas tuli varjata, kui sul mitu armukest korraga oli, ja kuidas nad kõik tahtsid midagi... abielu, suhet... kuidas... Mrhh,” lõi ta käega. „Siis tulin ma Madale ja leidsin teel naise, kes mulle tõeliselt meeldis. Aga sa tead. Siis tulin siia ja... paradiis! Midagi muud öelda ei oska. Paradiis!”

„Ma tean. Selle kohta on siin isegi mõiste olemas – dick-amok. Või poole seltskonna kohta loomulikult cunt-amok. Ja see on eriti levinud Lääne inimeste seas, mis juba iseenesest näitab, kui jõle on see, mida kristlik kultuur inimestega teeb. Aga see läheb üle. Tavaliselt jäädakse pidama 4-le kuni 6-le kindlale ja need vahelduvad keskmise tempoga 1–2 aastas.”

„Püha statistika,” pomises Longhorn.

Krüger pööras oma tooli rohkem tema poole. „Ma tunnistan, et ma tunnen sinu vastu huvi ka kui mehe vastu, aga tegelikult ei ole ma sind nii-öelda pildil hoidnud sugugi mitte sellepärast. Ma esindan pisut teist vaatenurka kui Uilliam, kes sind muide väga kõrgelt hindab. Aga mina arvan, et sa ei ole seen – et sind peab pimedas hoidma ja sitaga toitma. Sa paistad olevat selline, kes kaevub oma töösse ja muu vastu huvi ei tunne, aga ma loodan, et see on vaid üks külg sinust. Uilliamile see sobib. Mina arvan, et iga ordulane peaks olema ka sõdur. Et me keegi ei ole mitte ainult oma eriala mehed, et esmajoones oleme me Ordu sõdurid. Et igaüks meist peab teadma, mispidi relv käes käib, ja vajadusel olema valmis sõdurina seisma selle eest, mida ta kalliks peab. Saa minust õigesti aru – Uilliam ei varja sinu eest midagi. Ent tema leiab, et sinuga ei tohi riskida. Et sina ei ole see, kes peab lahingulennuki juhiste taha istuma, kui meid rünnatakse. Seega suhtub ta väga halvasti minusse, kui ma tulen sinu juurde selle jutuga, et oled sa mees või keedumakaron?

Sõda tuleb! Sõda on möödapääsmatu. Kas sa üldse tunned poliitika vastu huvi? ÜRO kaudu esitati järelepärimine. Mada saadikult tahetakse õigused ära võtta, kuna ta ei esinda Mada rahvast. Noh, praegu näritakse veel selle kallal, et ta ei ole malagass, vaid prantsuse kolonistide järeltulija. On ainult aja küsimus, millal öeldakse välja, et ta on tegelikult Kuu Ordu marionett. Ma tean, mida sa Madal tegid, lisaks oled sa eluaeg tegelenud karatega ja sul on need aegunud piloodipaberid – sa oled oma olemuselt sõdur. Mees. Võitleja. Mina kutsun sind võitlema. Täpsemalt muidugi esialgu võitlejaks õppima.”

Longhorn vaikis terve minuti. „Kuradi Uilliam,” sajatas ta lõpuks südametäiega. „Sa oleksid selle jutuga võinud palju varem tulla.”

Sügis 2061

„Ago!”

Ta isegi ei reageerinud esimesel sekundil, nii sügavalt oli ta juba jõudnud harjuda Longhorn olema. Tegelikult oli see tuttav häälekõla, mis pani ta pead pöörama.

„Jane! Mis sa siin teed?” Ta pöördus naeratades naisele vastu ja embas teda. See kukkus üsna pikantselt välja, sest Jane ei olnud nii väikese kaaluga harjunud, ei hoidnud tasakaalu ja sisuliselt kukkus Longhornile otsa, nii et põsemusi asemel tuli välja korralik karukallistus.

„Võiksin sama sinult küsida? Ma pole sind ju kolmveerand aastat näinud, sellest ajast, kui üles ära läksid.” Jane oli muidu nagu ikka – sellise armsa naiseliku olemisega, nöbinina püsti ja igavesti uudishimulik pilk julgelt otse. Longhorn ei saanud lahti mõttest, et selline pilk sobiks uurivale ajakirjanikule – et tungib hingepõhja, mõistab ja nii edasi –, bioloogi puhul aga tekitab ebamääraselt ebamugava tunde, nagu oleksid sa preparaat... „Terie igatseb väga sinu järele.”

Longhorni naeratus kustus. „Mina tema järele ka. Aga nii on parem.”

„Mis teie vahel õieti juhtus?”

Mis siis juhtus? Kuul tundusid kõik, kel teemaga üldse asja, teadvat, et Terie on agent. Et ta palgati sellesse gruppi esmajoones Longhorni pärast, sest palju enne seda, kui ta ise sellele äratundmisele jõudis, oli keegi tarkpea välja raalinud, et varem või hiljem peab see mees Madagaskarile minema... Ja et see ei olnud kindlasti nende äbariku pisiriigi luure, kel nii palju nutti ja nutsu oli, kuigi värbamistöö tegid nemad... Et kogu selle aja, kui ta mõtles, et tal on ikka roppu moodi vedanud, et tal sihuke noor ja kena armuke on, tegi too hoopis tööd...

See kõik käis tal hetkega läbi pea. Nüüd oli ta Teivasjaamas ehk ühel suuremal Maa satelliidil, mis oli enamiku alt tulijate sihtmärgiks – kui nad valida said –, sest selle eluruumide osa – kaks väga isase pilvelõhkuja mõõdus silindrit, mis nii-öelda otsapidi telje küljes rippusid – pöörles ja seega oli seal suures osas täiesti talutav raskusjõud. Siin olid suhted teised, siin oli palju inimesi, kes ei kujutanud ettegi, et veerand sajandi eest 14 inimesega alustanud baas Kuu tagaküljel oli kogu selle aja kasvanud nagu pärmitaigen – juba korraliku linnakese mõõtmed võtnud – ja need kummalised veidrikud, kes Teivasjaamas kõigepealt 0,4 ja siis 0,7 g juures Maa gravitatsiooniga uuesti harjuda püüavad, kui neil „alla” minna on vaja, pole enam ammu üksikud üksindusest ärapööranud geeniused...

„Kas ta ise pole rääkinud? Mrhh, kurat neid võrgunimesid... Terje oli ta vanaema, üks natuke hull mõisaproua.” Ta sai aru, et ajab aja võitmiseks jama. „See on pikk jutt. Sina oled ikka Frankiga koos? Tema on loodetavasti ikka Frank ja sina Jane? Mina olen muide Longhorn.”

Naine hakkas naerma. „Ma tean. See sobib sulle.”

Longhorn mühatas. Mõnikord oli ta mõtisklenud selle üle, kas teised teda tõesti suure tigeda pullina nägid, kuid lõpuks ei olnud see kindlasti kõigel halvem, mis inimesega juhtuda võib...

„Frank on Frank,” jätkas naine. „Tema võrgunimi on FrrrNccc” – ta hääldas seda tähthaaval – „ja usu mind, see ei hakka külge. Minu võrgukutsung on JaneT1000, ehk ’Jane, Tarzan Thousandth’ ja mõnikord kutsutakse mind ’Deindiz’, aga Jane käib endiselt kah. Jah, me oleme Frankiga koos. Natuke ootamatult läks... Aga sa tead.”

Longhorn hakkas naerma. „Jah, tean. Ma pidasin teid paariks täpselt samuti kui teie mind ja Teriet paariks pidasite.”

Jane naeris vastu. „Just – mõtlesin veel, et elu on imeline – et kus ja millal sa küll talle käpa peale said – nagu sa ise ütleksid.”

„Mul on väga hea meel sind näha,” noogutas Longhorn veelkord takka. „Nagu mul oli väga hea meel sind Madalt leida... On sul aega? Istume kuhugi.”

Jane sulges korraks silmad – ilmselt vaatas kella. „Mul ei ole tegelikult enne homset – nii naljakas on siin seda öelda! – midagi teha. Siis peaksin Rõngassaiale minema. Sinna ei lähe keegi enne kahtkümmet tundi.”

„Mina pean vähem kui kolmveerand tunni pärast Armstradile minema. Mis sa siin üleval üldse teed?”

„Kas sa ei tea? Sõda tuleb. Benoit Evra – meie saadik ÜRO-s, tead küll – on arreteeritud ja õige mitmed Ordu varikompaniid on kinni pandud. Politsei on korraldanud läbiotsimisi ja koostatakse „kadunud isikute” nimekirjasid. Meie sinuga olime ka sees mingis variandis, mis meie serverites ringi liikus. Kosmosesüstiku stardid toimuvad minu teada nüüd kaks korda päevas ja kõik, kel vähegi asja või tahtmist on, tõstetakse siia üles. Paljud lähevad Kuule edasi. Ma...” Ta raputas pead. „Ma sain end tööle Rõngassaia laborisse, aga olgem ausad, see on esialgu rohkem aednikutöö. Kuule, sa tuled Kuult – paljud kinnitavad, et kõige mõttekam oleks sinna edasi minna? Kuidas seal elatakse? Ma kartsin natuke, et sealt ei saa enam kunagi tagasi...” Ta hääl vaibus. Nii selgelt oli näha, et ta on segaduses ja tõepoolest kardab.

„Kuul on tore. Ausalt.” Nad jõudsid ühte koridoride ristumiskohta rajatud kohvikusse, see aga oli puupüsti täis.

„Nojah siis,” porises Longhorn ringi vaadates. Nad olid ühe „tornmaja” ülemises otsas, kust hargnesid koridorid tolle kuuekümnemeetrise läbimõõduga silindri kahes servas asuvate treppide ja liftideni, ja otse üles läks käik telje juurde. „Kus sa siin üldse elad? Üks võimalus oleks sinu juurde maha istuda... Aga Teivasjaamas ei ole ilmselt korraliku kohvi lootust... vähemalt mitte mõistliku aja jooksul. Võiksime muidugi minna Dragster Kahele – see on laev, millega ma Armstradile lähen. Seal saab kindlasti kohvi. Mis arvad? Seal on muidugi kaalutus – kuidas sul sellega on?”

Jane hakkas uuesti pisut närviliselt naerma. „Mul ei olegi siin tuba. Satelliidil pidi olema kolm korda rohkem inimesi kui peab. Nad tahavad meid siit kiiresti minema juba sellepärast, et kõigile ei jätkuks isegi skafandreid, kui midagi juhtub. Keegi rääkis, et nad vist kuidagi tõstavad tervet Teivasjaama kõrgemale. Minu arust aga on risk kõrge... kuigi seda keegi öelda ei taha. Mul on ainult magamiskott... ja kaks meetrit koridori kolmandiku g tsoonis. Vähemalt ei ole siin kõva põrandal magada.”

„Oota...” pomises Longhorn ja asus õhus kirjutama. Ta jätkas vast minuti pärast: „Tule parem minuga Armstradile. Mul on seal vähemalt omaette tuba. Mahud ära küll. Ja siis vaatame, kuhu su saadame – Rõngassaiale või kohe Kuule. Tähendab, sina otsustad, aga kui sind miski otseselt sinna Rõngassaiale ei tõmba, soovitan Kuule tulla. Nad on seal infra arendamisega üsna järje peal, ruumi on.”

Tuled hakkasid punakalt vilkuma, küllaltki diskreetselt kõlas häireakord ja ruum õõtsatas.

„Mis see on?” küsis Jane ühest tugipostist kinni haarates kohkunult.

„Orbiiti muudetakse, ise ütlesid,” muigas Longhorn, ent tuletas endale kohe meelde, et oskab neid asju taibata ja jälgida tänu viimaste kuude treeningule. Ta sundis end tõsiseks ja neelas alla märkuse stiilis kasuta oma modemit. „Nad rakendavad stabiliseerimismootoreid ja dokkides olevaid laevu niimoodi, et sat tõuseb kõrgemale orbiidile. Paarsada kilti võib väga oluline vahe olla, lisaks lendavad kõik pahade arvutused, mis on tehtud vana orbiidi järgi. Peamise veojõu annab muide Eurydike ja küllalt kõnekas on juba fakt, et nad nii avalikult seda siin kasutavad...” Ta kallutas pisut pead ja laksatas vastu kõrva, nagu üritaks sealt vett välja raputada. „Neetud, Dragsteri starti tahetakse ettepoole tõsta, kõigil palutakse kiirustada. Tuled siis? On sul siin mingeid asju? Tee palun ruttu, kui tuled.”

Jane vaatas teda viis sekundit üsna tölbil ilmel ja jõudis seejärel otsusele. „Oota, ma korjan oma träni kokku... Magamiskott jääb siia.”

Longhorn tammus jalalt jalale, kuni naine oma asjad suurde seljakotti toppis ja kellegagi seal eluruumiks muudetud koridorijupis kiiresti rääkis, ilmselt teatades, et tema koht jääb vabaks. Nad tõusid mööda liikuvat kaldteed telje juurde ja Longhorn aitas Jane’il koti ja selleks ajaks juba tsentrifugaaljõust lihtsalt laisaks pöörlemiseks üle läinud kaalutusega hakkama saada. Seekord oli pöörlevalt osalt mittepöörlevale ülemineku lüüs rahvast täis ja keegi sajatas, sest lisaks olid mingid kastid jalus ees. Longhorn näitas kätte õige toru ja õhuvool selles aitas neid tema laeva suunas.

Nad olid viimaste tulijate hulgas. „Istu siia,” surus Longhorn naise tooli ja toppis ta seljakotipalli ühte hoidevõrku.

„Aga sa ise?”

„Ma olen piloodikabiinis. Keegi peab seda asjandust ju juhtima ka.”

Ta lasi Jane’il natuke maigutada, enne kui jätkas: „Ma ei ole esimene piloot. Ära karda, seal on kogenumaid vendi kah, aga ma olen tõepoolest läbinud piloodikoolituse ja nad istutavad mu meelega teise piloodi kohale, et nii nemad kui mina saaksime teada, kuidas mul selle konkreetse dragsteri juhtimine reaalsuses välja tuleb. Sellega on mul esimene kord.”

Ta jättis ütlemata, et ta on lennanud ainult viimasel kuul ja reaalsuses näeb laeva juhtimine välja nii, et piloot imiteerib seda ja arvuti ütleb talle, kui viletsasti ta hakkama saab – kuid samas peab piloot olema pidevalt valmis juhtimist üle võtma. Kui nad Kuult tulid, oli Krüger – nagu ta ise lugupidamatult ütles – kõige lootusetuma kuju esimeseks juhtima pannud, ja ainus heledam kiir asja juures oli, et see ei olnud mitte tema...

*

Dragsteriga Maa tehiskaaslaste vahel lendamine on tegelikult üks sündmustevaesemaid ettevõtmisi, eeldusel muidugi, et midagi ootamatut ei juhtu. Visinal sulgusid luugid, keegi – oli võimatu öelda, oli see inimene või masin – luges igaks juhuks ka häälega üle niikuinii displeidele tekkivad kirjad ja mõni sekund hiljem rappus laev, kui esiteks avanesid haaratsid ja järgmiseks lükkasid elektromagnetsuunajad neid suuremast massist eemale. Hetk kaalutust, millele järgnes sisikonda pahupidi pöörav rapsakas, kui laev end õigesse suunda keeras, ja kui inimesed ja asjad ei oleks kõvasti kinni olnud, oleksid need kõik läbisegi ühes nurgas hunnikus olnud; ja peaaegu alati kippuski esimese kiirenduse ajal mõni ununenud asi kolinal kohta otsima.

Ja siis kiirendus. Esimesed manöövrid on kõik jõulised ja kiired ning eriti kriitiline on asi siis, kui satti ennast kiirendatakse. Niipea, kui lennumasina arvuti otsustas, et nad on ohutul kaugusel – praktikas vaevalt paarkümmend meetrit eemal –, keerati seda tüürmootoritega, ja sellele järgnev kiirendus pidi viima laeva eemale Teivasjaama enda servadesse kinnitatud, tavaliselt vaid stabiliseerimiseks kasutatavate mootorite ja telje juurde masskeskme suhtes õigesse kohta paika pandud suurema planetoplani määratult võimsamate käigumootorite plasmajugade eest, ja kõike seda tuleb lisaks teha nii, et lahkuva laeva enda plasmaleek tehiskaaslast ei riivaks. Mõne sekundi pärast tuleb mootor välja lülitada, sest gaasijuga läheb ju koonusena laiali ja sama kiirusega samas suunas jätkates saaks satelliit ikkagi paratamatult kõrvetada. Järelikult tuleb varsti uuesti suunda muuta. Kõige mõistlikum on õigel ajal mootor peatada, natuke inertsiga liikuda, suunda muuta ja jälle täiskäik anda. Nii tehaksegi satelliidi ümber tavaliselt „auring”.

Igatahes saab laev vähem kui minutiga piisavalt kaugele ja õiges suunas, ning siis järgneb vastavalt vajadusele ja võimalustele paarkümmend sekundit kuni paarkümmend minutit kiirendust. Seejärel tuleb – olenevalt jällegi sellest, kuhu jõuda on vaja ja kui ökonoomselt ajagraafik seda teha lubab – mõni minut kuni mõni tund kaalutust, ja siis kordub põkkumisel stardimanööver vastupidises järjekorras.

Seekord oli Teivasjaam oma plasmajugadega ehk natuke huvitavam vaatepilt. Maad on nii kõrgelt alati hea vaadata, aga palja silmaga pole inimesel kuidagi võimalik otsustada orbiidi kaldenurkade ja tasandite muutuse üle. Sa hõljud Maa kohal ja lihtsalt üks lähedalt vaadates hiigelsuur metalne jurakas hajub tühjusse ning mõne aja pärast tekkib sealt teine.

*

„Kuule, ma ei teadnudki, et sa nii tähtsaks meheks oled saanud,” märkis Jane toonil, milles segunesid nööge ja austus, kui Longhorn lõpuks kah oma kajutisse jõudis. „Muide, ma ei teadnudki sellise satelliidi olemasolust. See on päris pirakas, lisaks kõigele.”

Armstradil ei olnud välist pöörlevat osa, oli ainult magamistubade rõngas, mis tiirles ümber elamukompleksi ja andis tsentrifugaalkiirenduseks vaid umbes poole Kuu raskusjõust – liiga vähe, et tegelikult kaalu eest läbi minna, kuid piisavalt, et anda suunataju inimestele, kel pidev kaalutuses viibimine lõpuks talumatuks muutus; pealegi oli end pesta ja muid hügieenitoiminguid sooritada ikkagi määratult mugavam tingimustes, kus kogu omapead jäetud mateeria kindlas suunas liikus.

Pärast satelliidiga põkkumist oli Longhorn kadunud kohe kuhugi aparaatide vahele. Jane oli natuke aidanud meeskonnal varustust ümber laadida. Ta oli üsna väsinud ja kaalutusega harjumata, nii et mõne aja pärast oli ta viisakalt jalust ära saadetud. Armstrad ei olnud kaugeltki nii täis kui Teivasjaam ja kuulu järgi ka teised, kuid isegi sinna esmakordselt sattunule oli selge, et käib mingi tavatu tunglemine ja kiirustamine.

„Ma ei imesta, et sa sellest kuulnud ei ole,” lausus Longhorn hooletult, samal ajal skafandrit maha ajades. „Armstrad on puhas sõjaline satt. Orbiidil baseeruvate ründelennukite peamine baas ja remonditöökoda. See on muide kõige madalamal paiknev mehitatud satt, madalamal isegi kui vana ISS.”

„Ja mis ajast sa militaristiks hakkasid?”

„Ma ei ole militarist. Ma olen teadlane. Aga praegu on olukord terav ja välja on aetud kõik, kellest asja võiks olla. Mulle meeldib olla selles kategoorias, kellest ka relvastatud konflikti korral asja on. Sina oled end ilmselt puhtaks pesnud? Süüa on siin midagi?” Ta jõudis spetsiaalse skafandrialuse pesuni ja kirtsutas seda seljast tirides nina – ükskõik kui hästi see higi neelas, lõhnas sisemine kiht pärast tervet päeva ikka spetsiifiliselt.

Magamistuba või kajut oli tegelikult väga väike, põrandapinda umbes kaks korda kaks meetrit, mis kõik oli voodi. Kõrgust oli oma neli meetrit, aga ülespoole läksid seinad juba silmnähtavalt kokku. Kapid, lauad ja kõik muud asjad olid seina küljes voodi kohal ja uks oli loomulikult laes.

Longhorn toppis skafandri kappi, pesu ühe luugi kaudu natuke sisisevasse torusse ja hakkas üles ronima.

„Niimoodi lähedki?” küsis Jane hoolega mujale vaadates.

Longhorn peatus hetkeks. „Siin ei peaks erilisi perverte olema,” mühatas ta siis, jätkas ronimist ja kadus läbi laeluugi.

Kui ta paar minutit hiljem tagasi tuli, oli tal siiski rätik ümber puusade keeratud. Jane oli teki alt välja tulnud ja suutnud tekitada kaks suurt auravat tassi teed. Ta oli kusagilt seina seest võlunud ka laua ja toolid, mis voodi kohale kinnitusid, ja tegeles parasjagu tolmuimejaga voodi puhastamisega. Ta oli avaras valges riietuses, mis kõige rohkem karate kiid meenutas – materjal oli küll palju õhem – ja ta muidu õlgadeni ulatuvad ebamääraselt heledad juuksed olid kuklasse krunni kogutud.

„Ma ajasin leivapuru maha,” teatas ta vabandavalt. „Proovisin pakki lahti teha ja... Nüüd ma saan aru, miks nad soovitavad iga kord voodile kile peale tõmmata, kui ülespoole asja on. Maksab see kile siis tõesti nii vähe?”

„Kile? Siin regenereeritakse kõik. Seda õhukest odavat tsellofani on vist tõesti lihtsam uuesti toota kui selle kasutamise üle arvet pidada.”

„Siin kosmoses ma saan aru, mis tähendab kitsus. Ma tean küll, et sajand tagasi elati ühiskorterites ja osades majades pole siiani iga magamistoa juures vannituba, aga kuidagi veider on... Ja ma muidugi tean, kuidas inimesed vaesemates maades elavad, aga ikkagi...” Jane otsis sõnu. „Samas on kõik nagu olemas... Muide, ma ei teadnud, mida sa tahad, aga nende soojendamine võtab ju paarkümmend sekundit,” osutas ta valmistoidukonservide poole.

„Tänks,” mühatas Longhorn, sobras purkides, viskas enamiku ühest kapist käepäraselt välja käivasse võrku tagasi ja toppis allesjäänud mikrolaineahju. Ta kõhkles hetke, harutas siis rätiku enda ümbert lahti ja hõõrus end korralikult üle. Ta kõhkles veel hetke, avas isegi luugi, mille taha enne pesu kadunud oli ja kust riided-rätikud vaakumiga pesumasinasse imeti, kuid heitnud arvustava pilgu hoolega mujale vaatava Jane’i suunas, mõtles ümber ja mähkis rätiku puusadele tagasi.

„Siin kosmoses ollakse vist riietusega väga vabad,” hakkas naine ise rääkima. „Ma leidsin siit need” – ta osutas viipega riietele oma seljas – „moekunstnike põrgust pärit hilbud. Paljud käisid nendega ka Teivasjaamas ringi ja panid need tegelikult selga tükk aega peale ärkamist või pesemist. Minu jaoks natuke harjumatu... kuigi mehi on päris hea vaadata. Huvitaval kombel on kõik inimesed siin kuidagi paremas vormis kui Maal.”

Longhorn asus sööma ja selle juurde piidles naist ja ennastki uue pilguga. Jane oli temast aastat kolm noorem, seda ta teadis juba sellest ajast, kui nad oma viisteist aastat tagasi esimest korda Pariisis Concorde’i ülikoolis kohtusid. Siis olid nad mõlemad natuke üle kahekümne, neil mõlemal sattus olema mujal õppimise aasta ja neil olid mõned loengud ühised, kuigi bioloogia ja tuumafüüsika ei omanud pealtnäha erilist kokkupuutepinda. Ühised olid neil Longhorni arvates totaalselt mõttetud loengud, kuid see oli seal õppimise hind – teatud sotsiaalained, mida anti seminarivormis ja mida Ida-Euroopast pärit tudengid nimetasid lugupidamatult ’punasteks aineteks’ – ta teadis, et see termin oli pärit eelmisest sajandist, kui kommunistliku diktatuuri all tuli kohustuslikus korras õppida tollaseid ebateadusi.

Jane oli ikka olnud selline... mõnus, leidis Longhorn enda arvates kohase sõna. Ta oli naist alati imetlenud, kuid kunagi polnud olnud sobiv aeg, et sellest midagi kasvama hakkaks. Ei pea ju alati, kehitas ta mõttes õlgu. Kuid talle jõudis alles seal kohale, et naine võib nende praegust situatsiooni üsna kahemõtteliseks pidada.

Ta ohkas. „Ma ei jõudnud küsida, millega Frank tegeleb? Miks ta üles ei tulnud?”

„Frank otsustas jääda. Ta on... ta on viimase aasta hoolega koos turvateenistusega harjutanud – täpsuslaskmist, võitlust, taktikat... ma ei tea. Ja ta on omakaitses. Ta saatis minu siia. Muide, Terie on ka omakaitses – seda sa vist tead? – ja nad on koos. See on ju piirkonna järgi. Ma saatsin talle juba teate, kus olen. Et ta rahulikum oleks.”

Longhorn noogutas. „Mõistlik... Sa ju üksi... See on küll teine teema, aga miks sul lapsi ei ole?” küsis ta siis.

Aeglaselt teed lürpiv naine muutus silmnähtavalt tusaseks. „On nii läinud. Kas sa Stevi üldse tead? Pole oluline. Gregorit ikka tead. Noh, Frank on mul kolmas selline tõsisem suhe ja kokku saime ju poolkogemata. Mul ei olnud tööd ja tundus, et enne tuleb end paika saada... ja siis tulid Madale kolimise mõtted ja... ja nüüd on sõda.” Ta ohkas. „Kuidas su enda poeg elab? Mis Veslast on saanud? Tead sa neist üldse midagi?”

Nüüd oli Longhorni kord süngestuda. „Sellest ajast, kui ära tulin, olen neist ainult mõne sõbra kaudu kuulnud. Vesla poolt ootab mind ainult kohtukutse – ta tahab rohkem raha saada. Kõik jäi ju niikuinii talle... Poisist on natuke kahju, aga mis ma teha saan? Juriidiliselt olen ma kusagil pärapõrgus kükitav vastutusest kõrvale hiilija.”

„Edukad valged inimesed,” naeris Jane kõledalt. „Miks meid Ordus nii palju on?”

Sina ka... mõtles Longhorn. „Sest me ei saa hakkama selles saiapudis, mis Lääne kultuurist saanud on.” Ta suujoon tõmbus karmiks. „Me oleme end purki elanud. Me oleme kaotanud selle, mis kunagi valge mehe võimu üle maailma viis. Meiesugused, kes julgevad asju õigete nimedega nimetada, on seal kohandumisvõimetud fossiilid. Seal olin ma rassist, homofoob, ebakorrektse keelepruugiga huligaan ja primitiivne meesovinistlik siga. Sa ei kujuta ette, millise mõnuga ma siin kõike seda olen, kusjuures siin ei paista see kedagi häirivat. Endale mulle meeldib mõelda, et ma olen mees, alfaisane, ja pean au sees väärtusi, mis homo sapiens’i toitumisahela tippu tõstsid.”

„Ma mäletan küll,” muigas Jane. „Sellise kaliibri asotsiaal nagu sina ma muidugi ei olnud, aga omad probleemid olid minulgi. Ja ega ma kõigega, mida sa omal ajal mõtlesid, ikka päris nõus ka ei olnud. Sa olid ettevaatamatu, kui seda avalikult rääkisid. Need vastikud lödid amööbid, nagu sa ütlesid, suutsid sulle piisavalt pahandust teha. Mõnes mõttes oli neil ju õigus – siin sa siis nüüd oled. Ma mõtlesin alati, et mis siis saab, kui sulle hea pikk malakas kätte anda.”

Longhorn muigas vastu ja lõi käega. „Ja nüüd ma vaatan neid tegelasi läbi ründelennuki sihiku ja küsin pehmelt, et kas mõistame mu hukka või?”

„Neil on ka raketid ja aatomipommid.”

„Aga minul on rohkem! Ja muide, ma olen aidanud neid kogu hingest paremaks teha. Mul on käes minu enda konstrueeritud väga head aatomirelvad ja proovigu mind kohtusse kaevata!”

Jane pani käe ta käele. „Ära nüüd ärritu. Sa oled kohutav, kui sa niisugune oled. Kas sa tõesti läheksid sõtta? Kasutaksid aatomirelvi?”

Longhorn noogutas süngelt. „Jah. Selle klausliga, et ma ei kasutaks neid esimesena. Ma ei ründa ka. Kõigil on õigus seal kaelani sita sees edasi marineerida. Mina tulin ära. Mina olen nendega, kellega ma tunnen, et mul on ühine tee – Kuu Orduga. Ja vat siia ma poliitilisest korrektsusest ja tasakaalustatud arengust sonivaid kuserotte järele ei lase.” Talle tegelikult ei meeldinud suund, mille vestlus oli võtnud, kuid viimaste päevade kasvav pinge nõudis väljapääsu... olgu või sihitus agressiivsuses. Ent lõpuks rääkis ta ainult tõtt.

„Sa oled muutunud.” Naine tõmbas käe ära. „Nii sisemiselt kui füüsiliselt. Anna andeks, aga Maal sa kasvatasid endale polstri. Igas mõttes. Sa muutusid selliseks tuimaks tükiks. Siin oled sa vist oma ämbritäiest rasvast lahti saanud – ära pahanda palun, et ma nii ütlen, aga sa oled silmnähtavalt 10–15 kilo kergem – ja kuidagi elavamaks ka muutunud. Enesekindlaks... kuigi see hirmutab natuke. Mis su juustest sai? Kasvavad need tagasi?”

Longhorn hakkas naerma. „Ei kasva. Kehakarvadest loobusin ma alatiseks. Eks ma kannan parukat, kui seda kunagi vaja peaks olema. Ja ma ei ole kergem. Treenitum olen küll kõvasti. Sul on õigus – on, mille nimel elada.”

Mõneks minutiks saabus vaikus.

„Mina ilmselt ei ole ilma meigita ja selles riietuses just oma müüdavaimas konditsioonis,” ohkas Jane lõpuks.

Longhorn sajatas end mõttes – aga ta tõesti ei tulnud selliste asjade peale. „Sina oled alati ja muutusteta väga kena. Kui ma sind Madal nägin, jäi kõigepealt suu lahti – sa nägid isegi parem välja kui see mälupilt, mis mul sinu esimesest nägemisest oli. Ja minu jaoks on kosmeetika niikuinii mahavisatud vaev – mul tekib väga tuunitud tibi nähes ainult üks küsimus – et milline ta siis võiks välja näha, kui ta puhtaks pesta ja kõik see kilgendav praht küljest maha kraapida.” Ta ohkas. „Kuule, sina said magada, aga mina olen nii väsinud, et ei reageeri enam õigesti. Teen ettepaneku magama minna.”

„Mine, ma panen asjad ära,” noogutas Jane.

Longhorn saatis rätiku pessu ja ronis teki alla.

„Mis ma pooleldi söödud asjadega teen?” küsis naine. „Reegel ütleb, et midagi ei tohi lahtiselt seisma jätta, kõik peale kinniste pakkide tuleb kohe prahti saata, aga kehtib see ka kuivikute ja muu sihukese kohta? Kohvitassidest ma saan aru, küllap mingi robot õngitseb need prahist välja... igatahes nad tekivad puhtana siia kappi tagasi.”

„Kuivikleiba vist ikka hoitakse lahtiselt ka, aga mu poolikud toidupurgid viska küll minema,” õpetas Longhorn.

Jane puhastas niiske salvrätikuga käed, libistas end ta kõrvale voodisse ja kustutas tule.

Mõnda aega lamasid nad vaikides.

„Longhorn...” kõlas siis tasane hääl.

„Mis on?” küsis mees uniselt, püüdes häälde pisutki lahkust panna.

„Ma tahan selle päris selgeks saada, enne kui ma need õudsed ürbid maha ajan – kas sa pakkusid mulle öömaja ainult lahkest südamest või mõtlesid sa ka midagi muud?”

Longhorn surus ohke alla. „Jane, ma olen sind alati imetlenud, kuigi me pole kunagi olnud midagi muud kui sõbrad. Ma ei tea, mida sina minust mõtled. Ma oleksin su hea meelega kaissu võtnud, aga ma ju näen, kuidas sa... kuidas ma seda nüüd pehmelt ütlen... Sa paistad seda magamamineku momenti kartvat. Ma ei tea, kuidas sa seda võtad, aga ehk mõtled, et kui ma üritan ja sa ära ütled, siis vihastan su peale või midagi. Unusta ära. Mul on päriselt ka uni ja sa ei pea tegema midagi, mida sa pärast kahetseda võiksid.”

„Ja sa magad minu kõrval rahulikult?”

Oli see nüüd provokatsioon, üleküsimine või lausa solvumine? „Noh, mõnes mõttes on see nagu kaevu ääres janu kannatada, aga kui kaev kiivalt oma neitsilikkuse eest seisab...”

„Kuid sina ja Terie ja mina ja Frank... saame me kunagi veel neljakesi sõpradena koos istuda?”

„Miks ei peaks saama?” Kogu see vestlus oli Longhorn jaoks mõttetu ja unine oli ta tõesti. Jah, muidugi oli ta elu jooksul korduvalt püüdnud ette kujutada, kuidas oleks Jane’iga magada, kuid ta ei saanud ju öelda, et vaevalt ööpäev peale seda, kui Evlin koos abiks olevate sõbrannadega „sõjasangarit teele saatis”, pole terves universumis naist, kes ta liigutama paneks...

„Tead, mul on ettepanek – ma olen tõesti väga väsinud. Magame tänase öö kumbki oma voodipoolel. Vaatame homme õhtul teineteisele silma ja käitume selle järgi, kuidas meile meie küsimused tunduvad selgunud olevat.”

See ei olnud vast just kõige selgemini sõnastatud mõtteavaldus, kuid ta tajus, kuidas naine noogutas. Viis sekundit hiljem ta juba magas.

*

Maailm võppus iga natukese aja järel. Longhorn tajus seda läbi une, kuid esialgu õnnestus tal edasi magada. Lõpuks aga ajasid need raputused ta üles. Ta pilutas unesegaseid silmi ja nähes, et Jane istub monitori ees, ei hakanud oma sisemise modemiga vaeva nägema, vaid küsis: „Mis kell on?”

„Väheke kümme läbi Mada aja järgi. Kiirustad kuhugi?”

Longhorn ainult mühatas. „Uudiseid?”

„Ametlikult tundmatud, kuid kõigi eelduste järgi Usa eriüksused proovisid eile öösel kosmodroomi ja veel mõnd tähtsat punkti hõivata. Karumanga jaama juures käib siiani tulevahetus ja jaam on rivist väljas. Antananarivos toimuvad rahutused. Rünnatud on mitmeid tehaseid ja ka elurajoone. Usa laevastik, mis vaikselt India ookeani kogunes, on koos baasidest väljunud India laevastikuga hakanud liikuma Mada poole. Deklaratsioonide ja proklamatsioonide ja muu saastaga ei hakka ma sind üldse tüütamagi.”

„Mrhh, veider...”

„Nad küsisid sind. Keegi staabist. Aga kui kuulsid, et sa ikka veel magad, arvasid, et pole lugu, tuled, kui ärkad.”

Longhorn tiris ühe monitori lähemale. Sellele tekkinud kujutisel istus pool tosinat inimest suurte pultide ees.

„Kailen, ärkasin,” mühatas Longhorn. „Kas ma mitte oma lennule hiljaks ei jäänud? Kus Krüger ja kõik teised on?”

„Aaa. Hea,” vaatas üks vanem naine tema poole ja järgmiseks sõitis tema kujutis keskele. „Üldiselt, tule siia. Arutasime seda Uilliami ja Forkiga ka – sulle on eriülesanne. Oota.” Naise kujutis tardus umbes kümneks sekundiks – ilmselt ei tahtnud ta, et Longhorn kuuleb, mida ta teistega arutab. „Sul on kaaslane – mida ta oskab?” küsis Kailen peale uuesti elustumist.

„Ta on bioloog. Valida oli kas Rõngassai või Kuu, ja üldiselt tõin ma ta siia ära põhiliselt sellepärast, et Teivasjaam on puupüsti täis. Et läheb esimese transpordiga Rõngassaiale.”

„Siis klapib sellega, mida mina tean. See on küll ainult väga kaudselt ta erialaga seotud, aga loodetavasti pole tal midagi selle vastu, et aidata meie regeneraatorid ja varud üle vaadata? Las otsib Mescalene üles, kui igav hakkab. Sina vea end siia. Kui sobib, lähed tunni jooksul välja.”

„Kellega või millega?” Longhorn vajutas ise klahve ja tõi tabelid ekraanile. „Kes see Judge on ja millega ta tegeleb?”

„Judge on üks noor joodik, kelle Tato kusagilt lampkastist välja tiris. Ta ärandas just kaks nädalat tagasi oma esimese laeva ja on seega auga kosmosepiraadi nime välja teeninud. Ehk siis – ta töötas Wright Blue Brothersis ja selle asemel, et teha seda, milleks ta tegelikult üles saadeti, lendas ta hoopis meie juurde. Nagu sa mõistad, sai ta nii teha loomulikult vaid seetõttu, et me olime paljude tegelaste koostöös ta laevalt kõik kaitsmed ja kaugjuhtimise maha võtnud. Siin me keevitasime ta rüsale vesinikuraketi asemel 3T ehk ühe uutest avatud gaastuumaga tõrvikutest külge ja nüüd teeb ta seda, mida kõige paremini oskab – korjab kahtlasi satte orbiidilt ära. Tal on vaja kedagi, kes suudaks välimuse järgi teha vahet fotokal ja tuumakal ning soovitavalt takistada viimasel flash’i tegemast, ja nagu öeldud, müüsid su ülemused su maha. Kui suudad, võta seda komplimendina, et sa pidid selleks kõige parem olema.”

„Sain juba aru – kellega ma siin pean rääkima, mida minu maise varaga teha peale seda, kui ma olen hõõguvaks gaasipilveks muutunud?” Longhorn katkestas side ja asus üles ronima, et end enne minekut veel puhtaks pesta.

Kui ta tagasi tuli, oli Jane juba skafandris – seal satelliidil kandsid kõik väljaspool eluruume kogu aeg skafandrit – ja asutas välja minema. Hommikusöögi oli ta Longhorni jaoks valmis pannud ja ju ta ei tahtnud jälgida, kuidas Longhorn skafandrit selga ajab. Küllap ta oli ekraanilt sedagi lugenud, et Longhorni retk võis kujuneda pikaks, mis tähendab, et mees pidi selga panema sellise skafandri, mis ka väljaheidete eest hoolitseb, ja Longhorn pidi mõttes nõustuma, et selle paikasättimine ei ole kindlasti mitte erootiline vaatepilt.

Igatahes suudles Jane teda põsele, siis ilmus ta näole selline vallatu naeratus ja ta suudles meest ka kiiresti huultele. Muigas millegi üle ja paistis, et ta kõhkleb, kas midagi öelda. Ei öelnudki lõpuks, naeratas napilt hüvastijätuks noogutades ja kadus läbi laeluugi.

*

Kuigi Longhorn üritas jätta muljet, et ta pole eluaeg muud teinud, kui kaalutuses ringi tuhisenud, kirus ta seda mõttes. Ise ta ju teadis, kui koba ta seal on, ja mis seal salata, süda kippus ikka veel pahaks minema, kuigi ta oli kaugel abitust kokkuvarisemisest, nagu esimesel korral juhtunud oli. Nüüd oli tal lihtsalt kohutavalt ebamugav ja ebakindel olla, kui ta end kohmakalt, kuid eksimata läbi koridoride põrgatas, „püsikaladest” kiiruses palju maha jäämata. Ta küll oleks peaaegu viimase posti juures käekõõlused välja venitanud. Ta oli dokkidetaguses koridoris viimasel kaldpinnal julgelt hoogu andnud, et läbi avatud ruumi vajaliku põkkumislüüsini jõuda. Tollele kaldpinnale olid isegi sammud maha joonistatud, ainult et lüüsi juures ei olnud enam nõgusat pinda, ainult post oligi. Ta suutis sellest kinni haarata, kuid hoog oli liiga suur ja ta kasutas vaid üht kätt...

Ta masseeris rannet, kogus ennast ja nägi siis, kuidas keegi veel suurema hooga tuleb. Ta jälgis huviga, mis juhtub. Mees lendas ülejärgmise lüüsi juurde, haaras kahe käega postist, lendas suure hooga selg ees vastu selle tagust ohutusvõrku ja põrkas sealt niimoodi tagasi, et – ikka veel postist kinni hoides suunda muutes – kadus ehmatava kiirusega laeva viivasse kitsasse koridori. Longhorn vangutas pead – sellest, et niimoodi lennata, oli ta veel väga kaugel...

Ta vinnas end läbi oma koridorijupi ja luugi laeva ning noogutas noorele tumeda nahaga paksukesele, kes täitis üht tooli juhiste taga. Just nimelt „täitis”, sest mees oli suur, arvata 150-kilone. Tema ümar nägu ja kiilaspea läikisid, tema hambad olid säravvalged ja välgatasid koos silmamunadega, kui ta pöördus. Longhorn sai teisel pilgul aru, et mees on ka üsna pikk, arvata meeter üheksakümmend, ja sugugi mitte rasvamägi, pigem lihasemägi.

„Judge?”

„Longhorn? Stardime?”

„Niipea, kui valmis oled.”

„Americano ei ole su emakeel? Kust valge mees pärit on?” Ta toon oli lahke ja poolnaljatav, kuid kuidagi väga ennast täis.

Longhornil kihvatas ja ta hääldas sõnu väga püüdlikult Oxfordi aktsendiga, ainult õige pisut öeldut muigega pehmendades: „Mujalt. Americano on ilmselt su emakeel. Minu sügavaim kaastunne. Siin me kasutame inglise keelt. Saad hakkama?”

Kui Kailen oli öelnud, milleks teda vaja on, oli tal hakanud väga põnev, vaatamata sellele, et ta mõistis samal sekundil ka asja ohtlikkust. Ta oli ette kujutanud Krügeri rahulolematust, Uilliami kõhklusi ja Forki sapist asjalikkust, kui nad kurat teab kellega Ordu juhtkonnast seda arutanud olid. (Võib-olla lausa Tato endaga?) Eriülesanne tähendas mitut asja – et teda võeti tõsiselt; et teda usaldati; et ta kuuleb tõenäoliselt asjadest, millest tal muidu aimugi poleks; et ta staatus tõuseb; et ta pääseb ehk välja Kuu aatomifüüsika instituudi hierarhiast, mis tundus järgmiseks pooleks sajandiks paigas olevat, sest seda juhtivad mehed olid vastikult hea tervise juures. Et ta saab tuttavaks uute huvitavate inimestega... Noh, saigi – aga see kustutas suure osa tema vaimustusest.

„Jäta, mees...” venitas Judge ja tegi siis lõusta. „Midagi läks valesti. Alustame uuesti?”

Longhorn ohkas. „Mõistlik. Mina pean vabandama. Aga lahkame mõni teine kord oma kultuurilisi vastuolusid. Praegu tuleb meil koos teha midagi üsna ohtlikku. Kuidas sul rakettide juhtimisega on? Mul on õhkõrn lootus, et kui sina oskad juhtida sama halvasti kui mina võõraid tuumaseadmeid demonteerida, siis ehk ei leia me ühtki üles.”

Üle teise mehe laia näo levis uuesti irvitus. „Ära muretse. Ma lendan selle mootoriga esimest korda. Hea uudis on ainult see, et ühe laadimisega võiks kas või Jupile põrutada – lihtsalt katsetame ja vaatame, kuhu jõuame. Et kui Maad ja Kuud enam näha ei ole, on põhjust rahutuseks, aga tõeliselt muretsema tuleb hakata siis, kui Päike pisikeseks hakkab jääma. Stardini 30 sekki.” Seda viimast ütles ta üht klahvi all hoides.

Neid visati välja, nad tegid oma auringi ja Armstrad sulas tühjusse.

„On sul plaan millestki alustada või sõidame umbes?” küsis Longhorn, kui lühike, vaid kümnesekundiline kiirendus lõppes. Ta üritas mitte kommenteerida kiirendust ennast, sest – võib-olla väikeseks kättemaksuks – oli Judge lennanud need sekundid 12 g-ga. Piloot saatis tema ekraanile graafikud. „Siin on mõned, millest alustama peaks.”

Longhorn libistas põgusa pilgu üle võõrastest sattidest teleskoobi abil tehtud piltide, oletuslike arvutimudelite ja nende orbiitide andmete, ning otsustas, et enne tuleb rohkem teada saada laevast, millega ta lendama on sattunud. Juhtruum, kus nad tõenäoliselt päevi koos pidid veetma, kujutas endast kaht suurt mugavat kiirendustooli umbes kolmemeetrise läbimõõduga puldirägastiku keskel, vahelduseks vaid mõned illuminaatorid. Ruumi seal küll ei olnud. Kosmoseaparaat oli algselt ehitatud Maal ja seda oli tunda – nii paljud asjad olid võõrad ja kuigi seda oli viimastel nädalatel agarasti ümber ehitatud, oli igal pool näha kiirustamise märke. Longhorn ohkas ja süüvis arvutisse, et saada mingit aimu, kuidas ta üldse peaks tegema tööd, mille ta nii ootamatult saanud oli. Ainuke, mille ta kohe vahele jättis, oli mootor – ta tundis seda, sest Dante oli selle konstrueerimisest osa võtnud ja viimastel kuudel oli ta veini kõrvale kuulnud sellest hulga rohkem, kui ta tahtnud oleks.

Ta kergitas õige mitu korda kulme. Näiteks, kui ta avastas, et neil on peal üsna soliidne tõrjerakettide varu, neist kuuel suuremal tuumalõhkepea. Või et nende laser pole mingi mänguasi, vaid otse tuumareaktori plasmat kasutav hullvõimas monstrum.

Natukese aja pärast hakkas ta vanduma: „Judge, ma ei ole kunagi juhtinud rakettmootoritega montaairobotit. Kruvikeeraja ja näpitsad nagu ikka, eks ole, aga ma ilmselt pean paluma sul mu tööriistakast õigesse kohta toimetada. Saad sa korraga hakkama nii laeva kui robotiga?”

„Oota. Sain ma õigesti aru?” pöördus suur mees tema poole. Ta oli nüüd tõsine. „Sa ei ole sellist robotit kunagi juhtinud? Isegi simus mitte?”

„Ei,” raputas Longhorn pead. „Vaata, ma oskan häda korral ka seda laeva juhtida. Ma suudaksin ilmselt mistahes raketiga põkkuda või maanduda, ja ma olen juhtinud kõikvõimalikke roboteid, kuid tulemus on ilmselt parem, kui lendamise osa eest hoolitsed sina.”

„Uh-oh. Ma... ma siiralt arvasin, et seal ei ole midagi keerulist ja kui sul sellega probleeme tekib, olen ma millestki valesti aru saanud. See on ju üsna lihtne?”

Longhorn saatis mõned andmed teise ekraanile. „Kaamerarobotitega võib nii käituda. Annan parameetrid ja automaatika saab ise hakkama. Montaairobotit ennast tahan ma viimase lõpu hoida käsijuhtimisel. Esiteks mul jääb juba käsi puudu ja teiseks oleks hea väga tundlikult, millimeeterhaaval liikuda.”

„Aaa,” noogutas Judge taibates. Ta mõtles hetke. „Automaatika on ju üsna lollikindel?”

Longhorn ei viitsinud temaga vaielda. „Valge mees ütleb – ära roni jalgupidi putsi.” Ta saatis teisele paar simulatsiooni. „Automaatika ei reageeri õigesti nii väikestel distantsidel ja ma tahan satile kallale minna enne, kui me rangelt võttes kohal oleme. Kui ma sirutan manipulaatorid ette, läheb roboti masskese paigast ära ja ma ei taha, et see seda üldse korrigeerima hakkaks. Lisaks muidugi pean ma kaitsmed maha võtma juba selleks, et saada manipulaatorid liikuma käigumootoritega samal ajal.”

Judge’i näole levis irvitus. „Loomulikult saan ma hakkama.

Ja muide, ma tulin alles nüüd selle peale, et 12 g-d võib palju olla,” lisas ta peale hetkelist mõtlemist. „Saad aru, ma tahtsin mootorit proovida. Mul ei ole laeval kunagi sellist mootorit olnud. Ja siis veel teadmine, et see mootor võib sellist kiirendust anda mitte kolm minutit, vaid kolm päeva.” Ta pani käed kokku nagu palves ja tegi õndsat nägu.

„Üle kaheksa ära jah palun lase, kui võimalik,” noogutas Longhorn. Tal oli tahtmine öelda „üle nelja”, aga uhkus maksab ka midagi... „Ja kolm päeva on vist liialdus. Avatud gaastuumaga magnetoplasmadünaamilise tuumalõhustumisreaktori 3T paiskekiirus on midagi sada kilti sekis, eriimpulss seega umbes kümme tuhat sekki.”

„Jah, ma tean, vahe keemilistega on kõigest umbes tuhat korda, siis tuleb juurde tuua seda sodi, mida plasmaks muuta,” heitis Judge kannatamatult. „Ikkagi...”

Longhorn otsustas hea inimene olla. „Selles mõttes on sul õigus, et me saame siin päevi manööverdada.”

„Kui veel seda jäämäge tipus ei oleks...” jätkas Judge unistavalt, koristades siiski näolt tolle tobeda teeseldud ilme.

„Jäämäge? Mrhh, plahvatuskaitset,” taipas Longhorn, kuid Judge oli juba jõudnud talle joonise saata.

„38 tonni. Umbes kildi pealt peaks vähemalt paarsada kilotonni nii ära sööma, et me isegi pärast pimedas ei heleda.”

„Ja viis megatonni on piir, millest alates tuleb meid ikkagi toolipõhjast lahti kraapida,” kiitis Longhorn takka. „Ma tean küll. Ma eeldasin, et meil on mingi plahvatuskilp, aga ma arvasin... Tegelikult muidugi ajab jää asja ära küll. Eriti, kui mootori võimsus pole piiratud,” lisas ta mõtlikult. „Ma ei ole sellele lihtsalt mõelnud...”

Ta tegi teist juttu. „Kuule, ma sain Kailenilt su seikluste lühiversiooni ja see oli üsna operetlik. Kas sa tõesti tulid alles kaks nädalat tagasi Ordusse ja kuidas on võimalik, et nad selle ajaga su laeva ümber ehitasid?”

Judge mõõtis teda hetke pilguga ja hakkas siis mõnuga naerma. „Kuusteist päeva. Ma olen ordulane juba seitse aastat – sellest ajast, kui ma olin 19 ja istusin ühe lolluse pärast kinni. Mind visati selle pärast Õhujõudude Akadeemiast loomulikult kah välja ja elu tundus üldse sünge. Aga siis tuli – nagu muinasjuttudes – mees mustas, tõmbas mulle koti pähe ja enne kui ma aru sain, olin Tato jutul. Tato nime sa ilmselt tead, tal on Kuul selline vinge elamine...”

„Ma olen seal käinud. On jah.”

„Nojah.” Judge’i toon muutus imevähe tõsisemaks. „Tato jutt oli lühike – kas mind viiakse kohe Maale tagasi ja unustatakse või tahan ma seda kunagi veel teha? Mitu korda on vaja arvata, mida ma otsustasin? Eks mulle kuidagi ikkagi tehti paberid, millega ma justkui tohiksin astronaudiks olla, ja too Wright Blue Brothers on... Noh, ütleme nii, et neil läheb väga palju laevu kaduma, kuid nad saavad hakkama. Mingid segased investeerijad usuvad neisse ikkagi ja kuidagimoodi püsivad nad vee peal, kuigi nende rakette on nõus kindlustama ainult ühed eriti põrunud kilid, kes paistavad oma raha peale tigedad olevat.” Ta pilgutas silma.

„Ehk siis on laevu konstrueerides juba arvesse võetud mootorite vahetamise võimalust,” noogutas Longhorn. Ta puhises natuke jooniste kallal. „Saan aru... Kuigi muidugi oleks tulnud seda korralikumalt teha... kuigi reaktoriparameetreid vist tõesti ikka ei saanud kuidagi vesinikuraketile lisada...”

„Ma ütleksin teisiti – kosmosesõiduki modulaarne ülesehitus on loomulik ja mõistlik mõte, lihtsalt täiesti juhuslikult läheb WBB Solitaire 12/C spetsifikatsioon kuidagi väga hästi kokku Kuul toodetud aatomimootorite liidestusparameetritega.” Judge tundis end ilmselgelt hästi. „Jah, ma tean, et kõik ei ole paigas. Aega ei olnud. Muide, me hakkame kohe pidurdama. Hoia kinni!”

*

Veider kast hõljus ekraanide järgi otsustades siinsamas, nii et Longhorn pidi aeg-ajalt navigatsioonimonitorilt üle kontrollima, et nad ikka endiselt kilomeetri kaugusel on. Enne viimast pidurdust ja pööret oli võõras satelliit olnud väike valgustäpike kauguses, nüüd aga polnud seda ühestki illuminaatoris võimalik näha, sest kogu nende laev asus selle suhtes nende ninas trooniva jääkilbi taga.

„Jää sulab,” pomises Judge.

„Seda ma isegi mõtlesin, et miks sellele mingit fooliumi peale ei ole tõmmatud,” porises Longhorn oma aparaatide tagant. „Aga ma arvasin, et te teate, mida teete.”

„„Meie”,” mühatas Judge. „Ma olen kuusteist päeva laeva ümber ehitanud. See on mu esimene lend selle mootoriga ja noh, Kuu Ordu huvides, eks ole. Ma isegi ei tea, kes jääkilbiga tegeles. Päikesega on arvestatud ja jää on sellise kujuga, et me peaksime olema praktiliselt igas kiirgusvahemikus vaenlase jaoks nähtamatud; sellepärast polegi fooliumi. Aga see keegi kurat pani arvutustega perse – kas tolm või veeaur või ma ei tea mis, aga sulamine on poolteist korda kiirem kui arvestatud.”

„Palju meil aega on?”

„Päevatöö saame ikka ära teha... kui sa selle ühe juures terve päeva ei taha kükitada. Mis asi see on?”

„Siit tundub, et tõesti ainult „meteoroloogiline” satt.” Longhorn osutas arvutimudelile. „Ehk siis jälgimisjaam. Aga sel on tuumapatarei. Võtame maha?”

Judge kehitas õlgu. „Nagu ma oma tööülesandest lugesin, saadetakse meid ainult selliste juurde, mis ei ole päris need, mida ametlikult teatatud, või on üldse regamata. Ehk siis ei puuduta me teada-tuntud kommusatte ja muud träni. Kui meid juba saadeti, tuleb see ära korjata. Kelle oma see üldse on?”

„Kirjade ja tähiste järgi otsustades ameeriklaste oma. Nii, nüüd läheb andmiseks. Saadan sulle andmed – lase robot lähedale ja hoia paigal.”

Ekraanidel oli ilusti näha, kuidas ämblikumoodi asjandus gaasijugasid välja paisates satelliidi juurde suundus ja end selle külge haakis. Masinavärk muide ärkas kohe ellu, sest eks selle asend läks põkkumisel ikkagi paigast ära ja selle arvuti proovis orientatsiooni korrigeerida. Longhorn aga higistas sel ajal juba manipulaatorite juhtimise taga. Tema robot – see oli peaaegu sama suur kui võõras satelliit – lõikas pöörleva teraga ühte külge ümmarguse paarikümnesentimeetrise augu ja edasi näitas pilt juba satelliidi sisemust, kui roboti haarmed ja kaamerasilm sealt sisse tungisid. Järgnes töö traaditangidega, samal ajal kui teisel ekraanil robot satelliidi teisi külgi ründas. Kogu asi võttis vaevalt paar minutit, ja roboti seljal paisus suur fooliumist ja metallvõrguga tugevdatud kott, kuhu aparaat tükikaupa rändas.

„Nii, otsime järgmise,” hingeldas Longhorn, kui Judge, nagu varem kokku lepitud, nende robotit tagasi tõi. Ta ei olnud tähelegi pannud, et oli üleni higine. Kõigi nende klaviatuuride ja juhistega jahmerdamine oli ka päris palju füüsilist liikumist nõudnud.

„Niipalju rabelemist – ja orgasmi ei saanudki?” irvitas Judge kaastundlikult.

„Katsu sa ise, kui chick ainult lamab seal.”

„Hee, oma valgete naistega peaksid sa sellega ju harjunud olema?”

*

Neljas kosmoseaparaat polnud seal, kus see olema pidi. Judge konsulteeris natuke mingite jälgimisjaamadega ja andis sekundi kiirendust.

„Keegi ilmselt taipas, mida me teeme, või on see seotud sõjaga – nad muutsid oma linnu orbiiti,” viskas ta selgituseks. „Näe, ei annagi kohe kätte.”

„Ja sellega sa oma pigituttide puhul harjunud ei ole?”

*

Kaheteistkümnes satelliit tulistas nende lähenevat robotit laserist. Judge ei jäänud ootama, pööras laeva paar kraadi ja tulistas omakorda. Laeva laser oli palju võimsam, Judge küll tabas seda ainult servast, kuid see plahvatas, hakkas pöörlema ja puistas sisikonna laiali. Paraku aga tuli neil nii sellele kui oma robotile teine järele saata. Ettenägelikult oli neil neid modifitseeritud universaalseid montaairoboteid õnneks kaks.

„Meil peaks olema prahipress,” urises Judge, sest nende lastiruum, kus nüüd ka nende endi kõrvetadasaanud robot koha leidis, oli juba poolenisti täis. „Kas seda sodi kütuseks ei anna kasutada?”

Longhorn ei suutnud vastu panna ja puhkes naerma. „Umbes sama edukalt, kui sa selle kõigepealt ära sööksid ja siis reaktorisse peeretaksid.”

„Valge mees, ära ole õel,” porises Judge pisut solvunult. „Lihtsalt küsisin.”

*

„Mis see oli?” küsis Longhorn, kui nad järjekordset lendavat purki otsisid.

„Sa mõtled kindlasti seda sähvatust,” norsatas Judge. „Ma ei tea. Meie all on India ookean, kui sa kunagi gloobust näinud oled. Seal käib sõda.” Ta vajutas klahve ja saatis andmed ka Longhornile. „Näe, keegi saatis orbiidile tuumaraketi. Meie hävitajad võtsid selle kahesaja kaheksakümne kildi kõrgusel alla... Nägid?”

Longhorn noogutas mornilt. „Veel rakette?”

„Aatomirünnak orbiidile. Vähemalt kaks detoneerus.”

Longhorn vaatas natuke uudiseid ja lõi siis programmi kinni. Jah, see oli alanud. Seal all hukkusid inimesed. Ent sinna ei saanud ta midagi teha. Sellal, kui Judge juhtis ja tal midagi teha ei olnud, oli ta põhiliselt kaevanud laeva puudutavates materjalides ja lõpuks ka nende aatomimootorisse süvenenud. Dante pidev loba oli muidugi ainult pealispinda riivanud ja kuna ta oli ikkagi selle ala inimene, oli reaktori tehniline dokumentatsioon tema jaoks päris põnev lugemismaterjal. Ta tukkus ka, lubas endale silma looja lasta iga kord, kui uni peale tuli. Paistis, et Judge tegi sedasama.

Ja see mees käis talle närvidele. Seni oli nende vastastikune aasimine jäänud enam-vähem nalja piiresse, kuid Judge käis talle närvidele.

*

Järjekordse „huvitava” satelliidi juures hakkas Longhorn korraga kuues keeles vanduma ja rabelema nagu teatridirektor, kes järsku on avastanud, et peab üksi asendama poolt lahtilastud sümfooniaorkestrist. Üsna suur ja sünge sat nende ekraanidel võpatas korraga ja paiskas pragudest tuld välja.

„Iiiik,” tegi Longhorn, tõmbus istmel kerra ja pigistas isegi silmad kinni.

„Jah?” küsis teda imestusega jälgiv Judge. „Fuck,” sajatas ta kohe seejärel hoopis ise. „Kiirgus!”

Longhorn avas silmad, vaatas kiiresti oma aparaate ja sirutas korraks käed huilgega üles. Siis ta rahunes ja vangutas pead. „Head tugevad puuriterad on meil. Saad aru, ma puurisin tuumapommi sisse ja puuritera oli niimoodi ees, et kuigi pomm detoneerus, ei saanud kriitiline mass kokku. Ma kohe...” Ta asus uuesti tööle. „Aga püüdmine on sellega läbi. See kõik on vastikult radioaktiivne ja mu robot sai ikkagi plahvatuses kannatada.”

Judge kehitas õlgu. „Laser töötab. Meil niikuinii ei ole enam aega nendega mängida. Nüüd on küsimus hävitamises.”

*

„Longhorn, tooli!” kõlas Judge’i hääl.

„Mis nüüd?” Longhorn vedas end kirudes oma kohale ja kinnitas rihmad. „Meil peaks veel aega olema?”

„Kolmesajal läks suuremaks andmiseks. Üsna paljud „kahtlased” objektid on aktiveerunud ja meie kavasid muudeti. Siin on terve nimekiri asjadest, millele tuleks igaks juhuks laseriga lähmakas anda. Kiirendus!”

Kui kiirendus lõppes, klõbistas Longhorn klahve ja saatis siis tulemused Judge’ile. „Veel kiirendust.”

Judge kergitas kulme ja lülitas mootori veel mõneks sekundiks sisse.

„Miks?” küsis ta, kui nad uuesti kaalutuses olid.

„Nii on meil rohkem aega. Kurat, kas need tüübid seal staabis üldse mõtlevad ka – laseri peeglite temperatuur tõuseb 2000 kraadi sekundis, jahtub aga... noh, see on neljanda astme sõltuvus. 150 millisekiseid impulsse ei tahaks ma ka anda rohkem kui 16 tükki 20 seki jooksul.”

„Küll meil on vedanud, et meil sina oled.”

„Mõnikord hakkab mul endalgi hirm, kui tark ma olen. Teeme siis nii, et sa ei hakka vahepeal laseriga mängima.”

„Kuidas sul sihtimisega on?”

„Maale saan pihta. Ära muretse,” viskas Longhorn lastiruumi poole tagasi hõljudes. „Ma sorteerin koli, kuni mu geeniust jälle tarvis on.”

„Millega sa seal õieti tegeled?”

„Sa ei taha teada...” Longhorn mõtles hetke ja jätkas siiski: „Sorteerin. Me korjame ära neid, milles on tuumamaterjale. Noh, meid huvitab ju nende muu tehnoloogia ka, aga kõige tähtsamad on rasked elemendid, mida meil hädasti vaja on. Seega radioaktiivne koli ühte kotti ja...”

„Kas seal ahelreaktsioon ei või tekkida?”

Taas ei pidanud Longhorn vastu ja puhkes homeeriliselt naerma. „Judge, see on ainult üks umbes kahekümnest selle suurusjärgu probleemist ja kõige lihtsam neist – kasuta piisavalt neutroneid neelavat pakkepaberit.”

*

„Plaane muudeti. Ja meil ei ole enam tõrjerakette.”

Longhorn ei saanud isegi sajatada, sest enne tõstis Judge kiirenduse 8 g-ni.

„Me põkkume paari konteineriga.” Longhorn puhises, vaadates korraldusi, mille peastaap neile saatnud oli. „On siis asi nii hull?”

„Asi on nii hull. Need on ju keemilised, neil ei jätku manööverdamiseks kütust. Ja tundub, et Armstradi rünnatakse. Aga meil oli niikuinii aeg kodus ära käia. See korjatud sodi maha laadida ja ehk natuke varusid täiendada.”

„Me ei jõua. Kuni me siin manööverdame, on vähemasti see praegune rünnak läbi.”

„Ma ei tea...” Judge kõhkles. „Aga kuni meil paremaid mõtteid ei ole, täidame korraldusi.”

*

Longhorn tukastas taas korraks. Olid nad ju väljas juba üle kahekümne tunni, mis sest, et enamik sellest koosnes tuimast ootamisest.

„Kiirendus!”

„Möhh?” tegi Longhorn, sest nii sisemine kui arvutikell ütlesid, et veel peaks aega olema.

Sähvatus kusagil kõrval. Hele selline, nii et pimestas isegi korraks silmi vaatamata sellele, et ei tema ega Judge vaadanud õnneks sinnapoole, ei olnud isegi akendest sisse paistva lõõsa teel.

„Mis see siis nüüd oli?”

Kiirendus ei olnud suur, vast 2–3 g-d, nii et ta sai hädaga rääkida.

„See oli Armstrad,” vastas Judge kõikuval häälel ja korraga nägi Longhorn, et suur mees nutab.

Ja siis jõudis talle nende sõnade tähendus kohale.

„Jane... Mina tõin Jane’i Armstradile... Ohh... palju seal üldse inimesi oli?”

„Üle kahesaja... Kaheksakümmend kilti... killud ei ole ohtlikud...” Judge vajutas kiiresti klahve.

Need killud on kõik need inimesed, Jane... ei, rumalus...

Longhorn hakkas omalt poolt sidega jahmerdama, kuid loobus siis. Ta ainult segas Judge’i.

Lõpuks ilmus ekraanile keegi, kel paistis nende jaoks natuke aega olevat. Longhorn luges, et mehe nimi on Jan Svensson, ja ta oli küllalt tark taipamaks, et mittemidagiütlev märgend tema asukoha kohal tähendab, et mees istub kusagil Maal salajases staabis. Ekraan näitas ka, et ta asub hierarhias üsna kõrgel, seega on tal õigus otsustada.

„Kaua te seal vastu peate?” küsis ta, kui oli selgeks teinud, kes ja miks need kaks seal tolle laevaga väljas üldse on.

„Toidu, vee, õhu, kütuse ja muude selliste asjade põhjal päevi, võimalik et isegi nädalaid,” vastas Judge. „Pole arvestanud, mis esimesena piirama hakkab... Lastiruum on küll täis...”

„On seal midagi olulist?”

Judge vaatas Longhorn poole.

„Ainult paari pommi jagu plutooniumi,” kehitas see õlgu. „Muu pole oluline. Kuid meil ei ole enam ühtki töötavat robotit...”

„Visake kõik lihtsalt välja,” ütles Jan. „Ma annan teile uue nimekirja. Nad tuleb pimedaks teha. Ei mingit püüdmist, lihtsalt lasete kõik puruks. Ja olge valmis ründama juhuslikke märke... nii neid, millest me võime ootamatult teatada, kui neid, mis hakkavad teie vastu huvi tundma, sest teatud tegelased Maal peaksid juba praegu teie peale väga kurjad olema. Õnne ja edu!”

Jan kadus.

„Kulub sul aega ümberpakkimiseks?” küsis Judge. Longhorn nägi, et mehe nägu on ikka veel märg.

„Alla viie minuti.” Longhorn tõusis, sulges skafandri visiiri ja läks läbi õhulüüsi. Lastiruumi sai ka tervikuna minema heita, kuid talle tundus, et robotid võiks igaks juhuks alles jätta. Nii ta siis toppis eriti vaatamata eri kottidesse kõik selle, mida ta ei olnud jõudnud sorteerida, heites pahaseid pilke radiatsioonimõõturile, mis soovitas tal sealt kiiremas korras kaduda.

„Judge, kas meie orbiit on stabiilne?”

„On. Ohtu ei ole.”

„Avan luugid.”

Ta heitis need suured võrkjad kotid lihtsalt laevast eemale ja vaatas kümmekond sekundit, kuidas need tasapisi kaugenesid. Siis sulges ta luugid ja ronis oma tooli tagasi.

Nüüd karmi ja kuiva näoga Judge vaid noogutas vahepeal saabunud hävitamist vajavate objektide nimekirja poole ja mühatas: „Kiirendus!”

Sõda! Alles seal oma toolis kiirendusega maadeldes – Judge muutis nende kurssi 8 g-ga – hakkas talle toimunu kogu tõsidus kohale jõudma. Jah, ta teadis rünnakutest, jah, ta teadis surnutest ja haavatutest... Jah, ta oli kogu aeg teadnud, et kusagil seal all sepitsetakse nende vastu plaane. Isegi eelmisel hommikul satte püüdma minnes oli see veel olnud lõbus, oli olnud rohkem selline suurriikide kulul sigatsemine, et mis te tulete siia meie õuele... et olete küll suured ja vägevad, aga meie oleme targad ja kiired...

Kiirendus lõppes.

„On juba teada, kes?... Jovana ja Krüger ja Manitou ja Saatchi ja König ja... kõik, kellega koos ma tulin?”

„Veel ei ole keegi mingeid inimeste nimekirju kokku saanud. Põrgu, keda ma sealt ei tundnud! Võtad laseri?” Judge’i Harlemi aktsent oli kuhugi kadunud.

„Jah.”