Igavene viirus

Steve Stanton on Kanada ulmekirjanik, kelle kodulehekülg asub aadressil http://www.stevestanton.ca/ . Ta on ühingu "SF Canada" president.

Jutu on "Algernoni" jaoks tõlkinud Lauri Heinsalu.

Ta oli ukse lukustanud. Niko oli selles täiesti kindel. Majal oli tavaline veebikaamera valve, puutetundlikud alarmid ja tõrkekindlad meetmed. Ta elas äärelinnas, urbaniseerumise anonüümusesse ohutult peidetud üksik tüdruk, tema illegaalne pesa läbistatav vaid kõige vägivaldsemale rünnakule, tema valvelolek täielik. Polnud mingitki võimalust, et keegi oleks suutnud tema teadmata sisse tungida.

Paranoia okk tungis läbi ta teadvuse kui ta ühel pärastlõunal seljakotitäie ostudega koju jõudis. Esiaknast eritus ähmast hõõgust. Niko polnud ühtegi tuld põlema jätnud; ta ei teinud seda kunagi. Elekter oli liiga väärtuslik. Tema häirevõrgustik ja kommunikatsioonid toitusid päikeseenergiast. Kui ta oli päeval väljas söötis süsteem võimu katkestuste puhuks tagasi võrku. Eesuks oli kinni. Ta otsis optilise suurendajaga sanga ümbert sõrmejälgi või plekke. Ta üritas lukustamismehhanismi ümbert leida väikseimaidki kraapse. Näppimise jäljed puudusid.

Niko avas peosensoriga ukse ja astus vaikselt sisse. Ta tardus ja kuulatas paar hetke, kedrates sagedusjuurdekasvu kõrgeima limiidini, kuid ei suutnud tajuda midagi peale omaenese kiirenenud südamerütmi ja toakärbest koridori lõpus vasakul vannitoas. Ta hiilis ettevaatlikult, kassilikult edasi, otsides nuhutades midagi ebasoodsat. Osoonimaik rikkus õhku.

Elutoa kohvilaual seisis hõõguv pudel; kerge roheka kumaga helevalge tulelõõm. Niko langetas seljakoti ja istus matsakaga, äratundmine koitmas. See oli Igavene viirus! See oli maagiline eliksiir, otse tema äärelinna peidukohas. Paanika kogunes ta kurgus. Pole võimalik. Ta vahtis, kartes seda puudutada, mõistus kujutlemas võimalusi. Kas võis tema nõbu Rix selle saata Igavese Uuringu Instituudist? Mõni labori eksperiment? Pole võimalik. Ükski inimtehnoloogia ei suudaks viirust lukustatud ruumi transportida. Ning pealegi polnud see mingi lahjendatud laborieksemplar. See oli aktiveeritud näidis, kiiskav ja elujõuline. See oli õige diil otse Allikast. Ta ei suutnud mingit muud seletust välja mõelda. Ta kõhus hakkas keerama.

Niko viis toidukaubad kindlajalgselt kööki. Ta valmistas taimekokteili ja jõi seda aeglaselt; pani osa juustust ja värskest puuviljast külmkappi ning leivapätsi seinakappi, üritades samal ajal segaduse tõusu eel mõtteid koguda. Tema elu ei saa enam kunagi sama olema. Maaväline viirus – tsiviliseeritud maailma kõige tagaaetum aare – oli otse tema elutoas. Igavene elu.

Mis laks.

Okei, rahune maha. Ta oli nüüd omapäi. IUI oli Rixi kui uue Igavese alla neelanud. Võib-olla saaks ta Rixiga ühendust võtta ja midagi välja uurida. Tema isa Zak oli sõitnud planeedilt ära, et leida oma ainsale pojale aktiveeritud eksemplari, ja ohverdanud tee peal oma mälestused ja kes teab, mis veel.

Niko laveeris tagasi kohvilaua juurde ja tõstis seal lamava heleda trofee üles. Ta uuris seda ettevaatlikult. Pudel nägi välja nagu igaviku sümbol, peenikese ülesõiduga ühendatud kaks nibu. See tundus soe, elus, sile nagu klaas, võib-olla mingi võõrapärane plastik, ning oli disainitud ühest kohast murdmiseks ja keelele valamiseks. Ühes hiljutises laborikatses oli viirust sada korda lahjendatud ning antud katsealustele ühegi eduka nakatumiseta, kui Rix välja arvata. Samuti ei olnud seda võimalik ühelt inimeselt teisele kanda. Viiruse ülekanne oli universumi suurim bioloogiline müsteerium. Iga aktiveeritud eksemplar oli suunatud ühele kindlale inimperemehele – antud juhul vaid temale. Ta oli valitud igavesti elama.

Niko viskas pudeli lauale nagu see oleks põlev süsi.

Keegi ei saanud teda sundida tulnukate tehnoloogiat vastu võtma, mitte kuni ta oli elus ja hingas. Tal oli nagu alati vaba tahe, ta võis endiselt ära jalutada ja arvatavasti peakski. Viirusenakatus kandis endaga kaasas tähtsaid kohustusi, seda nii Igaveste kui üldiselt planeedi keskkonna heaolu ees – kogu see maailma päästmise jama. Tal polnud seda lisavastutust vaja. Ta elu oli niigi küllalt komplitseeritud. Selline haruldane eksemplar oleks rikkale kuid naiivsele ostjale väärt varandust, või võib-olla uue suhtumisega uurimisgrupile. Ta võiks tuludega erru minna ja elu lõpuni mõne maksuvaba taeva rannal taimekokteile kugistada.

Kui teda selle nimel kohe ära ei tapeta.

Õrn kuma hoidis ta tähelepanu nagu magnet. See oli „kord elus“ võimalus, tema ainus kutse surematusele. Kuidas võis ta selle ära visata?

Niko puudutas pudelit ebakindlate sõrmedega. Ta hoidis seda silmade täissuurenduse all ja kallutas edasi-tagasi otsides õhumulle või liikumist. Sisemus paistis täiesti ühtne ja muutumatu. Ta võis sellest peaaegu läbi näha, kuid pidev helendus häiris pikemat vaatlemist. Ta ei osanud öelda, kas tegemist oli vedeliku või geeliga. Võib-olla oli see gaasiline. Ta pani selle tagasi maha.

Miks tema? Mis olid tulnukad just tema nakkuseks valinud? Ta oli kloon, sünnilt kriminaal, elukutselt smuugeldaja, ning kuigi ta eelistas mõelda, et tal oli kohalike seadustega hästi töötav suhe, tegutses ta alati seadusemüüri valel poolel. Ta ei olnud igaveseks annetuseks hea kandidaat. Kas teda veeti lõksu? Mingi vandenõu? Niko hakkas liikuma, luusides mööda oma kodu nagu panter, mõeldes.

Ta ei olnud õnnistust väärt, kuid kes üldse oli? Igavene viirus polnud autasu heale majapidamisele. See polnud tasu, vaid lubadus. See oli kingitus jumalatelt, kuid millise tulevase hinnaga? Nikole meeldis mõelda endast kui küünikust – kaitsvalt paranoiline. Tema tavapäraseks käitumisnormiks oli küsitleda iga eeldust; sisse kodeeritud ellujäämisinstinkt. Ta ei usaldanud ühtegi autoriteeti. Mida võisid tulnukad tulevikus viiruse taastavate võimete eest nõuda? Kas nad olid niiditõmbajad, kes saatsid vabatahtlikele subjektidele eesmärke, võib-olla isegi alateadlike tunnetusi? Kas tulnukad saabuksid täielikuks planetaarseks valituseks kui tavainimesed on kord välja surnud? Kas nad vaid ootasid oma aega, valmistades sajandite jooksul ette tohutut lava?

Ainult üks viis teada saada.

Niko tõstis pudeli kolmandat korda üles ja murdis selle pooleks. See praksatas puruneva lambipirni häälega ning niiske pahvakas voolas õhku. Ta ajas paar tilka üle, kuid valas ülejäänud kõhkluseta keelele. See maitses nagu mesi, tugev ja vibreeriv. Kui ta neelatas, nirises soojus mööda kurku alla. Maitse püsis ja kasvas, jõudes naudinguväätidega ninaõõnde. Magusus hakkas iiveldama ajama ning ta neelatas uuesti. Aisting levis kopsudesse ja mööda selgroogu üles. Niko tundis end hetkeks uimasena ning imestas, et viirus oli vere-aju barjääri nõnda kiiresti läbinud. Ta oli nüüd kinni. Paanikaks polnud vajadust. Ta istus patjadest armuistmele ning tegi olemise mugavaks. Ta kõhus hakkas keerama.

Mürk, ütles talle ta keha. Aeg oksendada. Ta hakkas tungile vastu. Võib-olla oli viirus otsustanud, et ta ikkagi on halb kandidaat. Võib-olla see testis teda, luges ta mõtteid. Ma ei teeni sind, lausus ta endamisi. Aga oma südames ta teadis, et oli juba truudust vandunud. Viirus oli linna ainus mäng, ainus pikaealisuse lubadus ta liigile. Keemiline noorendamine võis teha vaid nõnda palju ning oli absurdselt kallis. Kosmeetiline kirurgia, geenimahlad, steroidid – kõik need valikud kahvatasid viiruse tervendavate võimete kõrval. Ta oli teinud õige otsuse.

Heaolulaine purskas ta diafragmast, tõugates teda üles ja tagasi istmele. Niko tõmbus paanikas pingule, kuid sundis end rahunema. Ta heitis pikali ja sulges silmad samal ajal kui ta keha hakkas surisema, iga rakuke elus ja mürtsumas. Mitokonder, oli ta lugenud, viiruse sihtpõieke. Ta polnud kunagi varem oma mitokondrit tundnud. Mõte pani ta naeratama, ning ta mõistis ehmatusega, et ta oli juba naermas, irvitades vaimustusest nagu kivis jobu. Ta haugatas naerda.

Nii et see see oligi, rõõmu nagu jõge. Päris lahe.

Niko triivis, kummalisest võitmatuse sensatsioonist deliiriumis. Tulnukad uuendasid teda aktiivselt. Ta tundis seda. Ta teadis seda eneses mingisuguse uue kommunikatsioonivormi kaudu, mingi vaistuvõime.

Seirealarm sirtsus kusagilt kaugusest kolm kiiret signaali ning ta ujus läbi tajude ja tunnetuste tasemete, et jõuda pindmise teadlikuseni. Ta avas silmad ja kontrollis randmemonitori. Veebikaamera näitas eesuksel kolme meest. Neetud. Just kui tal hakkas mõnus.

Niko rakendas kolmel kujul relvade otsimiseks veebikaamera suurendust. Ei midagi silmnähtavat, kuid päriselt kah – kes tõmbaks äärelinna tänaval relva välja? Ta vaatas aega, 4:49 päeval. Peagi tuleb töölt naasjate tipptund.

Nad polnud riides nagu võmmid, kuid see ei tähendanud neil päevil midagi. Ning miks kolm? Üks mees uksel võis müüa kindlustust või muud petuskeemi. Kaks võisid müüa religiooni. Kuid kolm võis tähendada ainult probleeme. Kolm võis olla ülekuulaja kahe tunnistajaga, või agent varumeestega. Asi tundus kahtlane.

Ta lülitas täieliku liikumisskänni sisse ja sai tagaaiast kaks tabamust; ta fokuseeris kaamerad. Neetud. Kaks uimastipüssidega tõuku tema alal. Topelt neetud. Need tüübid olid korporatsiooni teenistuses, palgasõdurite rühm. Nad olid mingil põhjusel ta järele tulnud. Niko kihutas seletuste otsingul läbi viimaste mälestuste. Miks tema? Ta ei olnud hetkel mängus. Ta pidi olema puhkusel. Kes võiks tahta teda vangis või surnult? Muidugi oli ta minevikus vaenlasi tekitanud, kuid mitte kunagi sihilikult. Konkurents oli lihtsalt äritegevuse, ajutise rolli mängimise, loomulik osa. Tema vaenlased võisid järgmine kuu olla ta kuritöökaaslased. Miks tappa andekat töötajat?

Niko hüppas püsti ja suundus pool-garaai, kus ta hoidis oma mägimotikat. Ta lükkas õlaga ukse lahti ja heitis pilgu oma punasele iludusele ning alustas kontrollnimekirjaga just kui eesuksel kostis koputus. Vähemalt olid nad viisakad. Ukse sisse löömisega viivitamine andis Nikole oma olukorra tõsidusest hea ülevaate, kuid ta ei jäänud neid rahvusvahelise keskmisega võrdlema. Tal oli just selliseks olukorraks põgenemistee – tunnel läbi tagaaia, mille tema ja Rix olid kokku pannud ning mitmeid kordi testinud. Tema omandi piiril olev luuk avanes viie sekundilise hilinemisega ning töötas rambina kõrvalteele. Ta võis olla kiireel üheksakümne sekundiga või murdmaal kolme minutiga.

Niko keeras motika võtit ja lõi kiivrit pähe tõmmates masinale elu sisse. Andis mootorile kiirelt neli korda gaasi ja kontrollis randmemonitori. Tüübid olid heli kuulnud ja vaatasid pool-garaai poole. Üks oli püstoli välja tõmmanud.

Ükskõik, ta on kadunud viie...

Ta lõi seinal punasele plastnupule ja lükkas käigu sisse.

Nelja... kolme...

Motikas kiirendas tumedasse maa-alusesse tunnelisse ja pööras kottpimedale rambile.

Kahe... Ühe...

Luuk vajus maakooretükiga alla ja Niko lendas rambilt avatud õhku. Toetuspinnata jäänud motika mootori pöörded tõusid hetkeks, siis tuli maandumine, mulda ja kruusa lendas, kui Niko kõrvaltänavasse kihutas. Lask vilises ta peast mööda.

Mis iroonia oleks saada tapetud vaid minutid pärast Igaveseks saamist. Ta vihkas palgasõdureid. Südametunnistuseta, vaid kohustustega robotid. Nad olid järelejätmatud, vaigistamatud. Ta ei saa enam kunagi tagasi koju minna.

Niko vahetas käigu alla ja pööras esimesel tänavanurgal, et teleskoopsihiku vaateväljast pääseda. Ratas kriisatas kui ta kiirendas ning ta vaevu märkas teel lebavat piigiliini enne kui ratta esikumm hetkega läbistati. Tema keha sööstis üle juhtraua ja ta tundis pea ees läbi õhu lennates hingematvat kaalutust. Asfalt tõusis linnulennul temaga kohtuma. Ta tõmbus kokku ja maandus raskelt vastu kiivri tagakülge, üritas sellest välja veereda ning prõmatas selgrooga otse kõnniteele. Ta libises istmik ees sabakondil ja abaluudel ning vehkis kätega, et saavutada mingit tasakaalu.

Sätenduste keeris varjas ta vaadet taevale. Pilved, mõtles ta ürituses fokuseerida, et mängus püsida. Ta tõstist käe ja tõmbas kiivri peast, lükkas selle eemale. Talle oli näkku sihitud püss.

„Kena lend, äss.“

Niko kuulis häält, kuid ei suutnud selle asukohta määrata. Iga üritus pead keerata tõi ta kaela noatera sarnased spasmid. Lõpuks tuli agent ta vaatesse. „Oled sa vigane kaup, või mis?“ Ta oli päevitunud, kolmekümnendates, seljas musta nokaga müts ja viirulise mustriga päevasärk. Ta sinised silmad uurisid Nikot tähelepanelikult.

„Mu selg,“ urises Niko. „Mida te must tahate?“

„Sa oled Igavene. Me oleme kogumisbüroo.“

„Vampiirid?“

„Kosmeetikafirma, kui teada tahad. Lihtsalt lama hetke vaikselt. Ootame kanderaami kuni mu meeskond tõendeid koristab. Tahad ratast alles hoida? See näeb päris jama välja.“

„Kas sina panid mu korterisse viiruse? Lootuses, et ma selle võtan?“

„Mina? Vaevalt.“ Ta raputas pead. „See on tulnukatelt.“

„Kuidas te üldse teadsite, et see seal on?“

„Ussiaugud.“ Agent vaatas eemale, kontrollis, et pealtvaatajaid pole; hoidis asja professinaalse. Ta paistis rahul ja tegi kauguses kaaslasele keeruka käesignaali.

Niko tõmbas ta tähelepanu tagasi. „Mida sa sellega mõtled?“

„Meil on nohikud, kes jälgivad ussiauke. Nad annavad meile koordinaadid, me korjame kauba üles. Nohikute meeskonnad, tegelt. Tahhüonid ja midagi sellist.“

„Ei või olla.“

„Sul on parem seletus, kullake?“

Niko üritas istuda ning sai tasustatud valuga. Ta krimpsutas nägu ja surus alumise huule hammaste vahele. Ta vasak jalg värises.

„Sa lama lihtsalt, tüdruk,“ kudrutas agent, hääl empaatiaga mahenemas. „Ära tõmba meid mõlemaid asjatult jamasse. Sa tegid oma sammu ja see oli neetult hea. Parim, mida ma olen näinud. Sa oleksid nagu teadnud, et me tuleme.“ Ta naeratas, vaevumata viitama ilmselgele faktile, et vaid kriminaalidel on maa-alune põgenemistee. „Igatahes, sa saad terveks. Ära muretse. Su veri on kõrgeimat hinda väärt vaid esimestel nädalatel, mil taastumine on tugevaim. Siis oled sa paar kuud teisejärguline ning sõltuvalt turust võid sa saada laborist pärastlõunaks siseõue. Peale seda on viirus vaid tavaline tänava-taseme Igavene, hea vaid mustale turule ja ussiõli sahkerdajatele. Saad olema vaba lind.“

„Sa ei saa mind volituseta röövida!“

„Röövida? See on kena. Sa oleksid võinud selle mõelda enne kui end täis tõmbasid, kullake. Sul pole enam mingeid õigusi. Sa oled evolutsiooniline terrorist!“

Hall vilkurite ja märkideta kuubikfurgoon peatus nende kõrval ja noor arst hüppas välja.

„Meil on selle jaoks kaelatuge ja plaati vaja,“ lausus agent. „Ettevaatust kaubaga. Uinutage ta transpordiks.“

Niko suutis valu tõttu vaevalt silmi liigutada. Ta aju hakkas rahunedes okist välja tulema, lastes reaalsusel lõpuks oma julma teed käia. Plastikmask kattis ta nina ja suu ning ta üritas pead kõrvale keerata. Ta kael oli täiesti halvatud, ta selgroog nagu raudvarras. Ta laskis kokku surutud hammaste vahelt välja agooniahäälitsuse, kuid pidi lõpuks sisse hingama.

***

Niko ärkas ja avastas pea vahupatjade vahele surutud ning vasaku käe ja õla tugevalt kinnitatud. Ta avas silmas nägemaks enda kohal tilgutit järelejätmatult nõrgumas. Naissoost arst seisis ta voodi kõrval, hoides endiselt süstalt, mis paistis olevat ta tagasi ellu toonud. Arst kandis tavalist rohelist haiglarüüd nimesildiga „Lucy Itel“. Lühikesed pruunid juuksed, teravad pruunid silmad.

„Kus ma olen?“

Rääkimise pingutus oli vaevanõudev, kasutades ära kogu allesoleva energia. Niko polnud end kunagi nõnda nõrgana tundnud. Polnud isegi mõtet üritada liigutada, sest iiveldus hõljus ta kohal nagu kägistav udu.

„Sa oled ohutus kohas. Pole vaja muretseda. Ma olen Dr. Itel. Ma juhatan kliinikut. Meil on palju töötajaid, nii et ära ehmu vahetuvatest nägudest.“

Mälestused naasesid Nikole, pätid relvadega, mootorrattaõnnetus. Ta heitis pilgu oma käekõverusse ja nägi punast toru nahast välja siuglemas. Ta oigas. „Vampiirid.“

Dr. Itel pakkus proffessionaalset naeratust, esitledes perfektselt valgeid hambaid. „Ma äratasin su üles, et kinnitada sulle su ohutust. Su ajutegevus oli uneseisundi kohta ärevust tekitavalt aktiivne. Ma kartsin, et sul võib olla unetrauma.“

„Te tapate mind,“ lausus Niko.

„Ei, sa oled selleks kaugeltki liiga väärtuslik. Ma tean, nad võtavad esimesel päeval alati liiga palju. Ma olen sellest komitees mitu korda rääkinud.“ Ta kehitas õlgu näitamaks oma abitust ajutu bürokraatia ees. „Gurmaanid maksavad lisa.“

Niko oigas uuesti. „Vean kihla, et sama öeldi George Washingtonile kui ta verest tühjaks jooksutati.“ Ta sulges peapööritusest silmad. Ta tundis end närbunult ja kuivanult. Jumal, nad imevad ta tühjaks.

„Ma tean, et esimesed paar nädalat on rasked. Me pumpame sulle kompensatsiooniks toitaineid. Steroidid, stimulandid, täispakett. Tavareiimiks on võtta verd vaid öösiti kui sa magad. Päeval võid sa krundil jalutada. Kolm toidukorda päevas, võid ka meediat alla laadida.“

„Mul on vaja ühendust.“

„Jah, ma näen, et sa oled ühendatud Esmaseks, aga seda ei saa. Meil on su sõltuvuse rahuldamiseks suure raamatukoguga sisevõrk. Sa pole meie esimene kontaktne. Kuigi sul on paar innovatiivset ajumodifikatsiooni.“ Ta kontrollis oma infotahvlit. „Optiline täiustus, biokiibid hipokampuses, corpus callosumi juurdekasv... ja sul ei paista olevat digitaalset toimikut. Ei võrkkesta salvestusi, ei terviseajalugu ega krediidi hinnangut, ei pangakontosid. Ma ootan huviga su lähemalt tundma õppimist kui me oleme su stabiliseerinud.“

Niko tundis end nagu laborihiir, lõksus ja murdunud, täielikult põrgust pärit hullude teadlaste mõjuvõimus. Peagi hakkavad nad tema aju torkima, eemaldades sadistlike eesmärkide uurimiseks koetükke, lihtsalt järjekordne illegaalne kloon plaadil. Ta vajas abi. Ta pidi saama V-netiga ühendust, saama tagasi algusesse. Ta tundis vajadust oksendada ja tegi jõuetu katse. Ta arvatavasti lämbuks kaelatoesse vangistatuna omaenda oksesse ja sureks.

„Tasa, tasa,“ ümises dr. Itel ja masseeris Niko laupa ninajuure kohal. Ta sirutas teise käe välja ja sulges vereliinil klapi. „Praeguseks aitab. Ma saan selle eest hurjutada. Sul on selgroos kaks mõra, kuid ei midagi jäädavalt kahjustavat. Sa oled noor ja tugev ja sul on võimleja ehitus. Su keha on juba viiruse all taastumas. Ära muretse, sa elad siin igavesti.“