Tõlkinud Silver Sära
Kui nad olid lõpetanud, istusid nad järve ääres plastikust aiatoolides ja kuulatasid, kuidas pimeduses loksuvad lained limpsisid kaldavees lebavaid valgeid kivirahne.
Pumbamaja poolt tuli laperdades esimene ööliblikas. See lendas peaaegu kogemata Lucy põse vastu ja ehmatas neid mõlemaid. Naine puudutas liblikat käega ja sättis end ühele valgeks värvitud küünele. Kui Lucy tegi sõrmega kerge nipsu, tõusis liblikas lendu ja suundus taas naise näo poole.
Teine ja kolmas ööliblikas tulid mõned sekundid hiljem ning varsti nende järel järgmised, kuni naise lühikeste plaatinablondide juuste ümber keerles väike nimbusetaoline ring.
„Võiks veel hullem olla,” sõnas Martin, üritades neid eemale peletada. „Võiks olla moskiitod.”
Naine naeratas mehele, nihutas oma tooli lähemale ja nõjatus kaaslase õlale.
„Jumal, kui kuum naine sa oled, Lucy,” ütles mees.
Naine naeris mõnevõrra nukralt, tekitades sooja vibratsiooni, mis resoneeris mehe rinnas. „Mul on hea meel, et sa ikka veel nii arvad.”
„Ei,” lausus mees. „Oled sa kindel, et sa pole muutunud putukalambiks? Ma võin vanduda, et sa oled piisavalt kuum, et need putukad tuhaks põletada.”
„Sa…”
Naine tõstis käe, et mehele kõrvakiil anda, aga too püüdis selle kinni ja kõverdas sõrmed naise omade ümber. Lucy nahk oli kuiv, seda katsid liivaterad. Mees pigistas kergelt naise kätt ja vaatas ringi, aga puuderead blokeerisid vaate naabermajadele. Lucy pea poole lendas veel rohkem putukaid.
Naise hääl värises. „Ma olen tõesti haige, eks ole?”
„See on kõigest palavik. Muud midagi.” Ta tõstis naise käe enda sülle ja üritas putukaid minema ajada. Ühe ööliblika tiivad tegid kalgilt surisevat heli, lainete ühtlase loksumise taustal oli kuulda kiviklibu klõbisemist kaldavees. „Lähme sisse.”
„Ma ei tea, mida ma ilma sinuta teeksin,” sosistas naine.
Mees ei vastanud midagi julgustavat, vaid aitas naise püsti ja toetas käe alt, kui nad maja poole jalutasid. Möödudes käsitsi lõigatud kirjaga tahvlist „Varesepesa Bed & Breakfast, Little Limestone´i saar”, pööras mees sildi teistpidi.
Vabandage, vabu kohti ei ole.
***
Naine vaevles palavikus terve öö. Martin istus voodiserval ja varustas haiget aspiriini ning jääkuubikutega.
Üksik ööliblikas oli nende järel majja sisse pääsenud ja kõdistas Lucyt ega andnud talle rahu, kuni Martin lambi põlema pani ja väike olevus laskus hingeldades valgele lambikattele. Mees lömastas ta, jättes kattele tolmust ja tiibadest koosneva halli koleda pleki.
Ta astus nende katusekorteri uukakna juurde ja vaatas välja järvele. Kõik nende elu jooksul kogutud säästud olid paigutatud sellesse mõne aakri suurusesse maalappi, mida ühest servast piiras sebrakarpidega kaetud kivist paadisild ja teiselt poolt õunapuu, mille oksa küljes rippus pingikujuline kiik. Kui putukad hakkasid võrgule kogunema, astus ta eemale.
Lucy värises unes, ta hingas läbi avatud suu. Martin kummardus ja libistas keele – korraks –naise hammaste vahele. Ta ootas haiguse magushaput maitset, aga seda polnud.
See tegi asja veelgi halvemaks.
***
Ehkki neil polnud külalisi, toimetas Martin hommikul köögis, tegi endale capuccino´t ja istus söögituppa laua äärde, kust avanes vaade järvele. Maaki vedav laev eemaldus aeglaselt saarest ja suundus Put-in-Bayst möödudes Ohio kalda poole.
Pikk hõbehallide juustega kollastes pükstes ja särgis mees – nende naaber Bill – jalutas piki kallast umbes nelja või viie aastase väikese tüdrukuga. Martini süda hakkas lööke vahele jätma. Ta pani tassi nii kiiresti lauale, et vedelik pritsis üle, ja jooksis veranda kaudu välja, uks langes ta järel pauguga kinni.
Päikesekiired peegeldusid veepinnalt. Ta tõstis käe silmade ette ning astus paljajalu üle kasteniiske rohu. „Tervitus, naaber!”
„Tere hommikust, Marty,” vastas Bill. Ta osutas väikesele tüdrukule. „See siin on meie tütretütar Kelsey. Ütle onule tere, kullake.”
Väike tüdruk tõstis pea ja vaatas Martinile otsa. Tema pilgus välgatas paanika ja ta pöördus ringi, vaadates järve poole.
„Tere, Kelsey,” ütles Martin. Ta märkas, et mööda tema käsivart niriseb cappuccino ja tõstis randme hajameelselt suu juurde, et see ära limpsida.
Bill kehitas õlgu. „Eh, lapsed. Vanemad ei õpeta neile enam kombeid tänapäeval.” Ta osutas sõrmega pumbamaja, järve ääres lösutava madala betoonkuubiku poole. „Millal sa selle kinni müürisid?”
„Oh.” Maamaja oli üle saja aasta vana. Enne kui saar ehitas omaenda veevarustuse, pumpasid talumehed seda otse järvest. „Paari päeva eest.”
„Ma arvasin, et sa ehitad selle saunaks ümber.”
„See plaan on mul endiselt. Aga üks meie külaline läks pärast veiniköögi külastamist sinna sisse tuiama. Kukkus pea katki. Üsna suur haav. Õmmelda polnud vaja, aga me arvasime, et…”
„Vastutus?”
„Jah.”
„Häbilugu, et inimestel pole vastutustunnet.” Bill vaatas üles veranda poole. „Ütle, kus on su külalised? Kas pole praegu mitte hommikusöögi aeg?”
„Me pidime kõik broneeringud tühistama,” sõnas Martin. Ta silmitses tähelepanelikult Kelseyt. Tüdruk liikus suurte kivide vahel ja otsis teed pumbamaja poole. „Lucy on haige.”
„Issand, siis on küll halvasti. Mis tal on?”
„Ta jäi palavikku ja…”
„Aga seal ta ongi.”
Martin pöördus. Ärkliaknal joonestus välja Lucy kuju. Klaas püüdis päikest ja peegeldas seda nõnda, et naise pea ümber tekkis kuldse valguse kroon.
Bill viipas katusekambri poole ja tõstis käed toruks suu juurde. „Saa ruttu terveks, Lucy!”
Naine viipas vastuseks.
„Sul on hirmus kena naine,” sõnas Bill.
Martin kortsutas kulmu. „Mõnikord on ta rohkem hirmus kui…”
Kelsey koputas kiviga pumbamaja seinale. Martin kiirustas tüdruku poole, käsi välja sirutatud, astudes ettevaatlikult paljaste jalgadega üle kivide. „Kuule, Kelsey, tule siia. Ma tahan sulle midagi huvitavat näidata.”
Väike tüdruk vaatas vanaisa otsa, kes noogutas nõusolevalt.
„Tss.” Martin surus nimetissõrme suule. Liialdatud maneerlikkusega kikivarvul kõndides juhtis ta lapse nende teise naabri krundile. Seal asus väike majake, mida kasutati harva. Selle järvepump oli olnud moodsam, kaheksa jala pikkuse küljega betoonruut, mis kasvas kalda seest nagu üksik hammas lapse suus. Vetikatest libedad rahnud, rannale uhutud puuoksad ja muu sodi olid kuhjunud selle ümber.
Nad libistasid end aeglaselt paneelile, kuni jõudsid servani ja nägid madusid – kümme või rohkemgi, ühe kuni kolme jala pikkused. Kividel päikese käes peesitavate loomade soomuseline must nahk läikis.
Kelsey ahmis õhku ja klammerdus Martini jala külge, surudes näo mehe reie vastu ja piiludes selle tagant välja. Martin võttis tüdruku pea ümbert kinni ja näitas käega vette, kus veel üks madu virdaval pinnal kalda poole siugles. See tõstis pea kõrgemale ja pööras seda nagu allveelaeva periskoopi.
Bill tuli neile selja tagant vaikselt lähemale, astus betoonile ja kõkutas naerda, kui teised võpatasid. Maod kadusid otsekohe kivide ja vettinud okste vahele. Vees ujunud uss sukeldus.
Kelsey tõstis pea. „Vanaisa!”
Martin ajas selja sirgu ja lasi tüdrukust lahti. „Nad on ohutud,” ütles ta. „Erie´ järve veemaod. Kadumisohus liik.”
Bill võttis lapselapse ümbert kinni. „Asjaolu, et tegu on kadumisohus liigiga, ei muuda neid veel ohutuks. Ka tiigrid on ohustatud liik, ent nad on ikkagi ohtlikud.”
Martin naeratas ja astus betoonaluselt maha. „Kelsey, sa võid igal ajal tagasi tulla, kui sa tahad mu madusid näha.”
Nad ütlesid üksteisele head-aega. Martin saatis neid pilguga, kuni nad krundilt välja jõudsid, ja läks seejärel sisse ning vaatas aknast välja, tahtes veenduda, et nad tagasi ei tule.
***
Loojuv päike peegeldus esiklaasilt ja kui Martin möödus teeservas kõndivatest musta riietatud teismelistest, kes pakkusid üksteisele suitsu, pidi ta kiirust maha võtma. Roosade juustega poiss irvitas Martini ja Lucy poole vaadates, kõverdas käe küünisetaoliseks ning tegi nende suunas haarava liigutuse. Teised noored naersid.
„Oled sa kindel, et tunned end piisavalt hästi? Et seda teha?” küsis Martin Lucylt.
Naine libistas sõrmeotstega üle oma näo. „See on kestnud juba liiga kaua. Me peame millalgi normaalsesse ellu tagasi pöörduma. Ja ma tunnen end paremini.”
„Hästi.” Martin keeras auto Limestone Islandi Veiniköögi ette platsile, rehvid krudisemas kruusal. Ta hüppas välja ja avas naisele ukse.
Nad astusid trepist üles. Veiniköök asus veepiiri ääres, sadamakaist jalutuskäigu kaugusel. Terrass avanes järvele ja seetõttu kogunesid turistid sinna. Kõlaritest hakkas kostma Jimmy Buffeti lugu ja kui Lucy ning Martin astusid kõrtsi sisse, kostis ka improviseeritud kaasajorutamist.
Martin vahetas noogutusi mõne televiisorit vahtiva kohalikuga ja viipas baarileti taga seisvale neljakümnendates aastates naisele. Viimane kandis liibuvat T-särki, millele oli trükitud Two Worms Tequila logo, sidruni pilt ja kiri „Ime seda”.
Naine viipas Lucyle ja Martinile vastuseks ning nood istusid oma harilikule kohale nurgaboksis. Seejärel hüüdis baaridaam midagi kööki, viskas rätiku üle õla ning tuli nende juurde.
„Issver, Lucy,” lausus ta nende boksi istudes. „Sa suisa kiirgad. Sa näed täna suurepärane välja. Oled sa ikka kindel, et üldse haige olid?”
Väljast terrassi poolt kostis läbi seina entusiastlikult kõlav refrään „aega surnuks lüües”.
„Tere, Kate,” ütles Martin laulu tõttu häält kõrgendades.
„Ma ei näe sugugi nii suurepärane välja nagu sina,” vastas Lucy naeratades. „Kas need on uued püsilokid?”
Kate poseeris ja demonstreeris neile soengut. „Mis sa arvad, Marty?”
„Tundub väga tore.”
Köögiuksele astus Kate´i tütar Maya, keskkooli viimase klassis õppiv tüdruk, vaatas ringi ning tõi siis lauda pudeli punast veini ja kolm klaasi. „Tänud, kullake,” sõnas Kate. „Ära kedagi teist enam teeninda. Ütle Mike´ile, las tema teeb.”
„Ta vihkab köögist väljatulemist, ema.”
Kate vibutas sõrme. „Ma ei tee nalja.” Kui Maya liikuma hakkas, andis Kate talle rätikuga tagumikule kerge siraka. Tüdruk pöördus kulmu kortsutades ringi. Martin pilgutas talle silma.
„Ärge tehke siin midagi mu tütrele silmi, härra Marty Van Wyk,” lausus Kate, ähvardades meest rätikuga.
„Kuule, anna see pudel siia,” sõnas Martin. „Ma teen lahti.”
„Mis juhtus Christie ja Boykoga?” küsis Lucy ringi vaadates. Terve suvi läbi oli Christie saali teenindanud ja Boyko töötanud köögis.
Kate kõverdas dramaatiliselt suud.
„Vulgaarlased?”
„Bulgaarlased,” parandas Martin.
„Kas te panite tähele, kuidas nad teineteist pidevalt kabistasid?” küsis Kate.
Lucy toetas pea Martini õlale. „Nad armastavad teineteist. See on väga armas.”
„See oli kontrollimatu.”
Kork lupsatas pudelilt. Martin täitis nende kolm klaasi tumepunase vedelikuga. Ta lükkas esimese Kate´i ette. „Miks sa räägid neist minevikuvormis?”
„Kas sa ei kuulnud? Hristina…” – Kate hääldas seda aktsendiga – „…ja Boyko kadusid kaks nädalat tagasi. Mitte ühtegi sõna – meie muretsesime! Aga siis nägi keegi neid Sandusky Pointes, kus nad juhtisid lõbustuspargis Ameerika mägede vagonette. Nad ütlesid, et palk on seal suurem ja et öösiti olevat neil veel teine töö. Nad üritavad nii palju raha kokku ajada, kui suudavad, enne kui rohelise kaardi tähtaeg kukub ja tuleb koju sõita.”
Lucy rüüpas veini.
„Kõik kadusid ootamatult,” lausus Kate. „Kõigepealt need kaks, seejärel sina, siis Pitr. Me kõik kahtlustasime…” Ta tasandas häält ja kergitas kulme. „…kellegi kurja kätt.”
Martin neelas veini ebaõnnestunult ja hakkas köhima. Pitr oli tehh kusagilt Brnost lõunasse jäävast kindlusega linnakesest. Ta oli saabunud sama agentuuri kaudu, mis oli palganud ka teised võõrtöölised. „Pitr?” küsis ta kähiseva häälega. „Kas ka tema läks suurele maale?”
„Tõenäoliselt.” Kate kallutas end ettepoole, küünarnukid laual, silmad säramas. „Ütle, kas ta tuli üldse kunagi teie juurde, et see auk kinni valada?”
Lucy surus jalaga Martini jalga. „Abitööd meie maja juuresei huvitanud teda üldse.”
„Kes räägib maja juures tehtavates töödest?” naeris Kate. „Pitrit ei huvita ükski töö, aga äri mõttes on ta ikkagi väga hea. Jumal, kui kena mees ta on! Iga naine, kes siia sisse astus, ihaldas teda.”
Lucy tõstis käe kaela juurde. „Ta on nii armas, kauni suuga,” ütles ta peaaegu sosinal.
„Mhmh,” lisas Kate, kes siiski kuulis. „Ja mida ta suu täis on? Vean kihla, et Marty teab.” Ta langetas pilgu Martini kubemele ja pilgutas mehele silma.
„Kui ma ka teaksin,” lausus Martin, „siis sulle ma kindlasti ei ütleks.”
„Häh! Teil kahel pole täna hea tuju.”
Martin kastis sõrme veini sisse ja vajutas selle vastu Lucy laupa. Tilgad hakkasid särisema. „Me oleme lihtsalt väsinud,” sõnas ta. „Ja Lucy enesetunne pole nii hea, kui me arvasime.”
Nad lahkusid veiniköögist ja jäid toppama saare ainukese valgusfoori taha, mis asus kohe parkimisplatsi juures. Lucy tähelepanu köitis mingisugune tilluke põrnikas, kelle sumin kostis autohämarusest.
„Oh, see oli nii kohutav,” lausus ta, üritades putukat ära ajada.
Martin sirutas käe ja klõpsas laelambi põlema. Putukas lendas selle peale, puhkas ühe sekundi ja lendas siis sumisedes tagasi Lucy juurde. „Meil on veel natuke raha järel. Piisavalt, et kuhugi ära sõita.”
„Ei, me ei saa.”
„Lähme siis mandrile. Vaatame, kas leiame mõne arsti…”
„Ei! Mu tervis läheb paremaks.”
Martin nägi, et fooris hakkab roheline ette tulema, aga ta ootas kuni kaks kaevandustöölistest pungil veoautot kihutasid üle ristmiku ja parkisid Jääkeldri ette. See oli natuke robustsem baar, kus kohalikud aega veetsid.
„Ma arvan, et see peab paremaks minema,” lausus ta ja keeras maanteele, mis viis saare teisele poolele ja nende maja juurde.
Lucy lömastas põrnika. „Hullemaks minna ei saa.”
***
Järgmisel hommikul oli ta palavikust nii nõrk, et ei suutnud voodist tõusta. Martin istus voodi ääres tugitoolis ja lükkas kasseti videomakki. Ta keeras hääle maha, et see naist ei häiriks, ning vajutas maki käima.
Hoolimata sellest, mida Kate arvas, meeldis Martinile ainult vaadata. Sel päeval, kui Lucy kutsus Pitri appi tööd tegema, oli ta peitnud end trepi all kapis.
Piiluauk muutis pildi servadest häguseks. Lucy astus tuppa – külalistele mõeldud „spetsiaalsesse” magamistuppa trepi ja kapi kõrval –, raputas hommikumantli seljast ja pöördus otse kaamera ees ringi. Esinedes kaamerale. Hommikumantli all oli tal ainult must korsett, mustad sukad ja kõrged kontsad. Ta kandis sõrmuseid (ka pöialde otsas) ja käevõrusid.
Ta tundus Martinile nii ihaldusväärne kui üldse võimalik, kümne aasta jagu tegelikust vanusest noorem, ajatult kaunis.
Vasakult astus vaatevälja teine figuur. Pitr. Ilusam, kui Kate oli kirjeldanud. Vinge välimusega. „Kelle eest võiks surra,” oli Lucy öelnud. Ja Martin oli nõustunud. Tumeda jumega ihu, üleni musklis, heleblondid juuksed ja nii kaunilt täidlased huuled, et võis arvata, et need lõhkevad puudutamisel seebimullid.
Lucy puudutas Pitri huuli. Kõigepealt sõrmeküüntega. Seejärel huultega, kui ta käed hakkasid meest lahti riietama. Ta esines endiselt kaamerale.
Martin vajutas pausile. Kui ta silmad sulges, kuulis ta endiselt nende hääli läbi seinte. Ta tundis endiselt Nende küünalde lõhna, mille Lucy oli süüdanud.
Voodiriided sahisesid, jalg tabas mütsuga seina. Lucy vähkres ja pomises midagi deliiriumis. Ta puudutas korraks naise jalga.
Martin kummardas ettepoole ja vajutas nupule. Pilt hakkas taas liikuma. Lucy istus kaksiratsa Pitri peal, oma lemmikasendis, aga mees haaras naisel kätest ja tõmbas ta voodile, surudes end jõuliselt Lucy peale ja möiratades, kui ta naise jalge vahele tungis. Ei Lucy ega Martin pannud jõhkrust pahaks. Selleks ajaks oli Martin hommikumantli hõlmad lahti teinud ja riista kätte haaranud, vaadates kõike väikeselt kaameraekraanilt – see oli vana kaamera, mida nad olid kasutanud aastaid.
Lucy, kes ikka veel esines, hammustas Pitri tumedat karvadeta rinda.
Martinile meeldis vaadata, kuidas ta teistele meestele haiget teeb. Aga seekord läks midagi üle tavapärase jõhkra mängu piiri. Haaranud Lucyl kätest ja lükanud need tolle pea kohale, tungis Pitr nii räigelt naise sisse, et too surus hambad kokku ja keerutas pead otsekui kurjast vaimust vaevatud, kuni nahk rebenes. Martin, kes oli nii haaratud omaenda kirest, sai sellest aru alles siis, kui nägi verd naise suust välja voolamas.
Ta oli istunud seal kapis, hoides oma riista endiselt peos, ehmunud mõttest võimalike viiruste kohta. Nad olid ka varem vahele jäänud ja siiski pääsenud…
Pitr jõnksutas, kuni ta huulilt vallandus karje, ja tõmbus siis eemale. Lucy keeras end küljele, sülitas vere välja ja hõõrus linadega suud. Pitr astus jalutsi poolt voodist välja, kaamera vaateväljast eemale, ja kõnetas naist keeles, mis Martini arvates ei kõlanud tehhi keelena, vaid millegi vanema, robustsemana. Ta virutas tualetiukse kinni.
Martin haaras puldi ja vajutas pausile.
Tualeti ukse küljes rippus täispikk peegel. Kui Pitr selle ette astus, ei olnud näha märkigi tema paljast ihust, ainult ähmane, ebamäärane udu.
Tagasi kerida, mängima, paus. Uuesti. Martin vaatas seda üha uuesti ja uuesti, kaader kaadri haaval, aga peale udu ei olnud seal mitte midagi. Lõpuks keris ta linti edasi.
Pitr astus peegli eest ära. Lucy nõjatus vastu seina, paljad rinnad kerkimas ja langemas nagu B-kategooria filmidiival. Pitr kasvas toa kõrguseks, ütles naisele midagi artikuleerimatut, pühkis küünistega sõrmede abil rinna pealt haava juurest verd ja võidis sellega Lucyt nagu preester ristimise ajal. Lucy karjus.
Voodiriides sahisesid. „Mis sa teed?” küsis Lucy jõuetu, unise häälega.
„Ei midagi,” vastas Martin. Ta võttis kasseti maki seest välja. Tõmmanud lindi kasseti seest välja, kuhjas ta selle jalge ette, kuni poolid said tühjaks. Seejärel viis ta lindi alumisele korrusele ja põletas kõik kaminas ära.
Martin seisis köögikapi ääres ja valmistas parajasti Lucyle suppi, kui märkas väljas suurte kivide juures rotti. See liikus ümber terve pumbamaja ja püüdis mööda selle külgi üles ronida. Martin läks verandale looma jälgima.
Lõpuks vajus rott kurnatult ja jõuetuna maha.
Martin läks välja ja võttis vundamendi kõrvalt kiviktaimlast suure lameda kivi. Ta hiilis vaikselt pumbamaja juurde, oodates, et rott võib iga hetk jalga lasta. Aga too kükitas endisel kohal betoonaluse juures, näoga sileda seina poole. Martin lõi kõigest jõust kiviga.
Kui see tabas betoonplaati, kostus märg krudin, ühelt poolt pritsis verd.
Pumbamaja seest, nõrgalt aga selgelt, kostis metsikut kopsimist. Martin tõstis käed toruks suu juurde ja surus need vastu seina.
„Jää vait, Pitr!” hüüdis ta.
Seejärel läks ta sisse tagasi.
***
Alles õhtupoolikul suutis Martin nii palju julgust koguda, et otsis välja paari kindaid ja labida. Ta läks tagasi pumbamaja juurde ja viskas verise kivi teiste juurde, mis olid kuhjunud sinna, kus lained kallast limpsisid. Seejärel põletas ta roti. Ta kattis betoonile jäänud verepleki mullaga ja tampis selle nii hästi kui suutis kingadega kinni.
Kui ta sellega valmis sai, tõstis ta käed taas toruks suu juurde ja küsis kiviseina poole: „Kuidas ma ta terveks teha saan, Pitr?” Ta surus kõrva betooni vastu, et vastust kuulda.
„Lase mind välja ja ma seletan sulle,” krooksus hääl, nii nõrk, et Martin sai sellest hädavaevalt aru. „Tema hõõgub, tema on leekides. Ainult mina saan teda aidata.”
„Mine perseauku, Pitr!”
„Tulen mina siit välja, võid ka sina seda teha.” Naer. Või lämbumine. Martin lootis, et see on pigem lämbumine. „Sina tahtma noor jälle?” ragises hääl kivi tagant. „Mina võin anda sulle noor jälle.”
„Oo jaa, sina ja Viagra. Käi põrgu, Pitr!”
Midagi rasket tabas seestpoolt seina. „Sina ei saa mind siin hoida. Sina ei saa põgeneda piisavalt kaugele. Kui ma…”
Martin võttis kõrva betooni vastast ära ega kuulnud enam midagi peale lainete loksumise ja mõne üksiku kajaka karjumise.
Taevas oli kulunud teksade värvi. Lennuki kütuseviirud tundusid sinised, need viisid teisi inimesi kuhugi kaugetesse kohtadesse. Martin läks väsinult tagasi maja juurde.
Lucy oli voodis istukil. Tekk oli lükatud jalutsisse, aga naisel oli seljas kimono. Hõõgumine tema sisemuses valgustas seda nagu jaapani laternat.
„Sa ajasid ta vihaseks” ütles naine külma häälega.
Mees haaras riidekapilt rahakoti ja hakkas riideid vahetama. „Sa tead küll, et ta oli juba varem raevunud. Arvata võib kui sulle lüüakse pähe hetkel, kui naine sult su…”
„Ei, tõsiselt.” Naise külm hääles kõlas paanika. „Ta hakkab mind piinama, Martin. Sa lubasid, et ei lase tal mulle enam haiget teha.”
„Ta ei tee sulle enam haiget.” Ta tõmbas puhtad püksid jalga.
„Kuhu sa lähed?”
„Linna, võtan väikese napsu.”
Naine haaras öökapilt lambi ja virutas selle põrandale. Lambi alus purunes. „Kas sa lähed Kate´iga kohtama? Kas lähed Kate´i keppima? Kas on nii, Martin?”
„Kate isegi mitte ei meeldi mulle,” vastas mees leebelt. Ta kummardus ja suudles naist laubale, lükates tolle seejärel õrnalt voodisse pikali. „Kui see sind õnnelikumaks teeb, siis ma lähen Jääkeldrisse. Ma isegi ei kohtu Kate´iga.”
„Anna andeks, Martin. Ma ei mõelnud seda. Ma lihtsalt…”
„Ma tean.” Tõusnud püsti, võttis ta peidukohast nende suurema koti rahaga ja toppis pabertähed oma taskutesse. Seejärel tegi ta sama nende ülejäänud rahaga.
Naine haaras tal käisest. „Sa lased jalga! Oomujumal, Martin! Sa lähed praami peale ja jätad mu maha. Sa ei tohi seda teha.”
„Mul on vaja lihtsalt aega, et järele mõelda,” lausus mees.
Ta kangutas naise sõrmed lahti ja läks majast välja, et närv enne üles ei ütleks.
Ta saabus koju alles pärast keskööd, sõites mööda pikka pinnaskattega teed läbi metsa nende maja juurde. Ta oli purjus. Veel kaks veoautot järgnes tema masinale.
Lucy ootas teda verandal pehmes papa-san-toolis, istudes otse ühe ereda lambi all.
Veoautod keerasid teelt kõrvale ja peatusid Martini masina kõrval. Mees tõstis esiistmelt õllekasti ja tassis selle piknikulaua juurde. „Kuulge, ma toon jääd, et seda külmas hoida,” hüüdis ta üle õla veranda poole tuikudes.
Pimedusest kostsid kinnilöödavate autouste paugud. „Niikaua küll oodata ei jaksa,” ütles üks kähe hääl. Kostis õllepurgi avamise heli. Teised naersid.
Lucy tõusis ja surus end võrgu vastu. Putukad viskusid selle pihta, püüdes temani jõuda. Nahkhiired sööstsid õues edasi-tagasi, neil oli pidupäev.
„Oled see tõesti sina, Martin? Kes on need mehed?”
„Lihtsalt mõned töömehed, kaevandusest,” vastas mees, keel pehme. „Ma sattusin nendega Jääkeldris kokku. Nad on lahedad tüübid. Me võtsime mõned, mõned õlled.”
„Mida nad tegema hakkavad, Martin?”
„Tss.” Mehe nimetissõrm tabas hooga huuli. „Nad teevad meile väikese teene.”
Lucy ninasõõrmed laienesid silmanähtavalt. Tema huuled lamendusid sügavpunaseks O-ks, kui ta surus näo vastu võrku ja üritas näha, mida nad teevad. Ta tegi ühe sammu ukse poole ja vajus põlvedele, olles liiga nõrk, et edasi minna.
Jässakas habemega mees astus kangel sammul veranda juurde. „Õhtast, proua Van Wyk,” sõnas mees, kes tundus olevat Martinist veidi kainem. „Teie abikaasa rääkis meile probleemist veega, mis pumbamajas seistes halvaks läheb, teeb teid haigeks ja kõik see värk. Noh, see peaks selle asja joonde ajama.”
„Ma ole teile väga tänulik, tõesti, väga tänulik,” ütles Martin.
Mees muigas ja patsutas rahapatakat pluusitaskus. „Te juba avaldasite tänu. Pidage siis vaid meeles, et need polnud meie, kes seda tegid.”
Kui mees ringi pöördus ja ära läks, sosistas Lucy: „Mida nad…”
„See on en´sekatse,” pomises Martin pehme keelega.
Nahkhiired lõpetasid äkki oma juhuslikuna näiva putukajahi ning hakkasid kiljudes kaevandusemeeste suunas pikeerima. Martin astus lähemale ja blokeeris Lucy vaatevälja. Nahkhiired lendasid nüüd rohkem sihitult. Mehed lõpetasid töö ja jooksid tagasi saja viiekümne jardi kaugusel asuvate masinate juurde. Üks neist haaras õllepurgi.
Lucy kriipis võrku, pannes selle laulma, tema näol segunesid ängistus ja lootus. „Ta ütles, et me ei saa teda tappa, Ta ütles, et võib muuta end…”
Naise jutu ajal ütles üks mees midagi, seejärel oli sekund vaikust, seejärel plahvatus, terava kõlaga kärgatus, millega ei kaasnenud erilist valgussähvatust nagu filmides, ja sellele järgnes järvevette langeva kiviklibu sadu.
Keegi vilistas, selles kõlas heakskiitev noot.
„Sellest peaks piisama,” ütles keegi ja teised naersid. Nad ronisid tagasi oma veoautodesse ja kadusid öösse, masinate tuled ei põlenud.
Martin ja Lucy surusid end teineteise vastu, aga ei puudutanud üksteist, võrk oli nende vahel.
***
Olles vaevu sõba silmale saanud ja kannatades tugeva pohmeluse käes, jalutas Martin esimese koiduvalguse ajal kaldal edasi-tagasi, otsides konte või muid märke Pitrist. Ta arvas, et kajakad võivad neid nokkima tulla, nagu nad mõnikord käivad surnud kalu söömas. Aga kajakad hoidusid kaugele järve keskele ja ta ei leidnud midagi.
Päikesetõusu ajal tuli Bill asja uurima. Saare erif ja tolle asetäitja saabusid veidi hiljem. Martin, kes oli valmis kõik üles tunnistama, kuulis end hoopis kordamas lugu mingist külalisest, kes end vigastas, ja Bill kinnitas seda lugu. Ta rääkis, kuidas nad olid pumbamaja turvalisuse pärast tellistega kinni ehitanud. Rääkis, et võib-olla kogunes sinna gaasi või midagi sellist.
Selle viimase osas olid erif ja tolle asetäitja üsna skeptilised. Nad turnisid kivide otsas ja uurisid tükke. Abierif kahlas jalgupidi vees. Kiviktaimlast pärit lame kivi paistis lainetest lihvitud suuremate kivide seast välja. Politseinik võttis selle kätte ja pööras teistpidi. Alumisel küljel oli roti verest jäänud tume plekk.
Martini süda jäi kurku kinni.
„Kuule, kas Lucyl on nüüd veidi parem?” küsis Bill.
„Palavik andis eile järele, see kestis peeaegu terve nädala,” vastas Martin piiksuva häälega.
Abierif lasi kivil käest kukkuda, see langes partsatusega vette. „Mida? Proua Van Wyk oli haige?”
Martin seletas, et naine oli tõesti haige ja seda, kui raske see ka temale endale oli, sest külalisi ei olnud ja ta ei saanud kodust ära käia. Proua Van Wyk meeldis nii erifile kui ka tema alluvale, nad hindasid naise vabatahtliku tööd saare kaubanduskojas.
Ïerifi raadiosaatja tegi häält. Üks turist oli ärganud hommikul oma jahil, avastanud, et rahakott on kadunud ja tahtis nüüd avaldust teha. Mõlemad mehed palusid Lucyt tervitada ja suundusid tagasi keskuse poole.
Abierifi pilk jälgis lahkuva auto tahavaatepeeglist Martinit.
***
Lucy seisis akna ees, seljas pikk kleit, selle peal sviiter ja tekk õlgade ümber. Kerge tuulehoog liigutas õhukesi kardinaid, pannes need aeglaselt lainetama. Martin asetas käe naise laubale. Temperatuur tundus olevat normis, kuumavat hõõgust polnud enam.
„Ma hävitasin kaamera,” ütles ta naisele. „Ja ka kõik ülejäänud lindid. Ma toppisin kinni trepialuse kapi augu.”
„Martin, ma ei saa enam kunagi sooja.”
„Mina hoian sind soojana.” Ta põimis käed naise ümber.
Lucy pöördus seljaga mehe poole. „Ma ei saa enam kunagi ilusaks,” sosistas ta.
„Sa oled väga kena.” Martini huuled haarasid naise kõrvalesta oma haardesse. „Sa oled täiuslik.”
Lucy tõmbas pea järsult mehe suu eest eemale. Väljas kattis järve endiselt õlijas udu, mille tillukesed haarmed põimusid omavahel ja keeldusid hommikupäikese käes olematuks põlemast.