Pikka aega arvasin, et pole maamunal õõvastavamat kohta kui Reola Röövlimägi. Ainuüksi küla nime etümoloogilises tähenduses peitub hoiatav viide: reo-la – koht, kus elavad reod, rajakad röövlid. Reola Röövlimägi kõlab seega topeltkurjalt.
Nimi pole võetud õhust. Omal ajal tegusesidki mäel laiuvas põlislaanes röövlid. Millal täpselt – pole teada. Isiklikult arvan, et 17. sajandil, mil Poola, Rootsi ja Venemaa Läänemere idakaldal lõputuna tunduvat sõda pidasid ning segased ajad Liivimaa robinhuudidel tegutseda võimaldasid. Koht oli marodöörluseks erakordselt soodne, sest just siin tegi muidu lauge Võru maantee järsu tõusu, kus ka kangeima traavli samm töntsiks jäi. Häda Tartu poolt tulevatele kaupmeestele, kes siitkaudu oma killavooriga möödusid.
Tume minevik polnud ainus põhjus, miks Reola Röövlimägi minus jubedusjudinaid tekitas. Mingil põhjusel sai mäe lähiümbruses igal aastal õnnetusjuhtumite läbi paar-kolm inimest surma. Nende hulgas oli ka alati olnud mõni vabasurma mineja. Mis kuratlik lumm küll sundis juhuslikke möödujaid asja-eest-teist-taga end rihmaga kuuseoksa külge riputama või läheduses asuval raudteel rongi ette hüppama...? Aga loomulikult jätkus traagilisse statistikasse ka liiklusõnnetusi ajaloolisel Võru maanteel ja naabruses asuval Põlva maanteel, jahiõnnetusi, saatuslikke kokkupuuteid metsloomadega.
Seda kõike võiks arvata õnnetuks kokkusattumuseks, kui poleks olnud ühte seletamatut asjaolu: alati, kui keegi mäe läheduses surma sai, kostus metsast valju kolkimist. Hauatagust haamritööd võis kuulda Röövlimäelt kilomeetrite kaugusele ehk siis Uhtist Lallikülani
Ent egas´ siis sellepärast Röövlimäge ei välditud. Inimeste igapäevatoimetused viisid ikka ja jälle mäest mööda. Õigluse huvides tuleb märkida, et tegemist on looduslikult erakordselt kauni paigaga: metsaselt künkalt avaneb avar vaade Otepää eelkõrgustikule. Põllud, metsatukad, hajatalud, valge kirikutorn – kõik on kui peo peal..
Lugu, mida tahan teiega jagada, juhtus 2006. a. jaaniööl. Mida enam sellest aega möödub, seda rohkem üritab mu terve mõistus mind veenda, et tegemist pole reaalse mälestusega vaid värvika unenäoga. Aga otsustage ise...
Hakkasin umbes kell kaks öösel Ülenurme jaanitulelt Vana-Kuuste poole sammuma. Mööda vana Võru maanteed on see umbes kahetunnine jalutuskäik – paras aeg peost räsitud pea selgeks klaaritamiseks. Kaineks saamise protsessi oli ärkvel olles üsna raske taluda. Minu parem ja vasem ajupoolkera vaidlesid terve tee isekeskis eestlase individualistlikku loomuse üle. Põhiprobleem oli selles, et kas on ikka mõtet teha igasse taluhoovi lõkkekökats, selle asemel võiks hoopis rahva kokku ajada ja üle küla suur jaanituli teha. Üsna tüütu vaidlus oli ja seepärast üürgasin kõva häälega laulda „VALGUS!!! Sini-hele-roheline VALLLGUUS!!!...“ Lihtsalt selleks, et vaigistada hääli enda peas.
Reola kanti jõudes tasandasin häält. Tundus, et siin oli käimas suurem pidu: kusagilt Röövlimäe metsarüpest kostus muusikat, naeru, valjuhäälset jutukõminat.... Kui ma aru sain, et tegemist pole mitte peegelduva kajaga Vana-Kuuste jaanipeost, vaid tõesti käib Röövlimäel suurem möll, olin niivõrd hämmeldunud, et kõik veresoontes ringisurfav alkohol põles hetkega läbi. Esiteks ei olnud ma näinud väiksematki kuulutust, et Reola kandis suurem jaaniüritus toimuks. Teiseks oli peokoht äärmiselt ebatavaline. Mäännegi Röövlimäe padrik – no kuulge! Kuigi mul polnud absoluutselt pidutsemistuju, sundis intensiivne uudishimu mind Röövlimäe järsust nõlvast üles ronima ja peoplatsi üles otsima. Ukerdasin läbi torkivate kuuseokste ja üle langenud puude üha edasi. Kuigi hääled kõlasid üha valjemalt, oli võimatu tihedalt kasvavate kuusetüvede tagant midagi seletada. Ootamatult said aga puud otsa ja ma astusin peoplatsile. Hämmeldus süvenes: siin oli vähemalt sadakond inimest koos! Ja siin ei peetud mitte tavalist pidu, vaid suisa karnevali. Mõned külalised olid kostüümidega hirmsal kombel vaeva näinud: siin võis näha Henry VIII paae, Päikesekuninga õukondlasi, I Üldlaulupeo toimkonna liikmeid, erinevate ajastute sõjamehi ja nii edasi. Peoplatsi vasakul veerel ilutsesid hiiglaslikud õlleankrud, pikk lillevanikutega kaunistatud laud oli kaetud kõikmõeldavate kulinaarsete hõrgutistega. Keset peoplatsi kõrgus lõke, mille ümber käis viiuli ja vilepilli pööraste meloodiate saatel tantsumöll. Platsi paremasse serva jäi väärikates mõõtmetes jalakas, mille najal istus ajast ja arust nahkvammusesse riietatud silmatorkavalt punase juuksepahmaka ning habemetüükaga mehejurask. Näis, et punapea oli ainus, kes mind märganud oli. Me pilgud kohtusid ja mees viipas kutsuvalt.
„Istu maha, ega enne pidutseda ei saa, kui haamer tulnud on,“ teatas punapea kui olin kuuldeulatusse jõudnud. „Kurat seda vikatimeest võtaks, ennemuiste tegi ta oma tööd palju korralikumalt.“
„Tere.“ ütlesin rõhutatud viisakusega. Tüüp oli ilmselgelt end nii segi kaaninud, et ei andnud enam aru, mida räägib. Sellistega on targem olla reserveeritud, et mitte asjata tüli tekitada.
„Vabandage, mis pidu see siin on?“ uurisin võimalikult ametlikul toonil.
„Möh???“ ühmas kõnetatu nii järsult, et suisa võpatasin.
„Ee-e-et, mis pidu see on?“
„Igaastane Röövlimäe jaanipidu. Sattusid heal ajal siia.“ vastas mees. „Aga enne pidutseda ei saa, kui haamer on tulnud. Loodetavasti ei lähe enam kaua aega. Tahaks ise kah tantsu keerutada. Mis seisad? Istu!“
Viimane korraldus oli antud kompromisse välistaval toonil, mistõttu istusin kiiresti maast väljakummitavale jalakajuurele. Mehe selge pilk ja konarusteta kõne viitasid kainusele, järelikult olin otsa komistanud hullule. Seda tõendas ka järgnev küsimus: „Aga räägi seni midagi lõbusat. Näiteks, kuidas sa surid?“
Ei olnud mul tahtmist skisofreenikuga sõprust sobitada. Tõusin püsti ja teatasin otsekoheselt: “Ma nüüd tõesti hakkan minema. Head-aega.“ Aga hull punapea oli kiirem – ta krabas mul käsivarrest ning tiris mind tagasi istuma, ajades ikka oma rida: “Ei lähe sa kuhugi! Kohe tuleb haamer, siis paneme pidu! Aga sa pidid rääkima, kuidas sa surid.“
Tahtsin kogu südamest talle öelda, et pistku p... oma haamer, aga ei söandanud esialgu hulluga maid jagama hakata. Suhteliselt turske ka teine. Otsustasin talle midagi kokku rääkida, ehk jätab ta mu rahule. Mu mõistus ei olnud just kõige paremas olukorras muinasjuttude väljamõtlemiseks, sestap lajatasin: „Lõikasin endal kõri läbi.“ Punapea prahvatas nii valjuhäälselt naerma, et jalakal suikunud linnud tõusid tiibade plagistades lendu. „Ma ei usu sind.“ teatas ta mulle, kui oli end tühjaks kõõksunud.
„Aga kas sa seda usud,“ kätsatasin samuti „sina“- vormi peale üle minnes „et ma ei olegi üldse surnud?“
„Sul on peaaegu õigus,“ teatas punapea mulle tunnustavalt õlale patsutades. „Haamrit ei ole veel tulnud.“
„Mis haamrit!“ See hüüatus tähendas tegelikult, et „mul on kõrini su haamri-jurast“, aga punapea tõlgendas seda otsese küsimusena. Ta murdis jalaka küljest oksarao, et maapinnale näitlikke skeeme joonistada ja nende abil selgitada: „Vaata, haamer on selline asi...“ Seni kuni punapea mulle põhjalikku loengut haamri hinge- ja suguelust pidas, jälgisin mina tülpinul pilgul külalisi. Vot ja siis saingi aru, et miskit ei klapi. Järjest enam torkas mu vaatevälja inimesi, keda vähem või rohkem aega enam elavate kirjas ei olnud. Aga mina olen ju elus! Folkloorihuvilisena olin lugenud sadu lugusid sellest, kuidas jaaniöised rändurid pahaaimamata deemonlike olendite peole sattusid. Kas see tõesti juhtus nüüd ka minuga?
„Kas said aru?“ jõudis mu ajju äkki punapea hääl
„Mida?“ vastasin. See tähendas tegelikult, et „mul oli täiesti savi, mida sa rääkisid, sest mu mõtted olid mujal, aga sinu kaubarongi detsibellidega röögatus äratas mu mõtisklustest ja ma lihtsalt häälitsesin spontaanselt“. Punapea tõlgendas seda jälle otsese küsimusena. Ta võttis uuesti oksarao ja osutas maapinnale loodud haamrijoonisele: „Vaata, haamer...“
„Ma tean väga hästi, mis haamer on.“ katkestasin punapead. Nüüdseks olin aru saanud, et mees pole ei joodik ega skisofreenik, vaid üks... nendest... maa-alustest... või ükskõik mis. „Räägi, kuidas sa ise surid?“ uurisin.
„Igavalt,“ lõi punapea käega „Katk. No aga sa ise?“
„Tegelikult ma ei ole surnud,“ seletasin „Ma kuulsin metsast hääli ja lihtsalt keerasin teelt kõrvale.“
Minu vestluspartner noogutas tunnustavalt. „Hästi surid siis. Vikatimehega silmitsi seismine ei pruugi olla kõige meeldivam kogemus. Surm tabas sind nii, et sa ise ei saanud arugi. Meil on seda varem ka juhtunud. Näiteks Svensson,“ osutas punapea Põhjasõja-aegses sõdurivormis noormehele „sai sõjanuiaga selja tagant piki pead. Läks alles aega, enne kui ta uskuma jäi, et surnud on. Äkki said sina ka sõjanuiaga?“
„Mis sõjanuiaga!“
Punapea lükkas nokk-kingaga haamrijoonise laiali, haaras jalakaoksa ning hakkas uusi skeeme luues seletama: „Sõjanui on selline asi...“
„Ma tean, mis on sõjanui.“ katkestasin ma teda jälle. „Ma räägin, et ma ei ole surnud, noh...“
Punapea krabas ootamatult vöölt pussnoa ja torkas selle mulle kätte. Ma ei tundnud mitte midagi. Kui noa käest välja tõmbasin, ei jäänud järgi väiksematki haava. Olin äraütlemata suures segaduses ja ei suutnud endiselt uskuda, et olen tõepoolest surnud. Aga mis mul muud üle jäi...
„See on hea nuga!“ teatas punapea „Kui tahad, võin sulle pärast noavõitlust õpetada. Nuga on minu poolt.“
„Jajah,“ pomisesin ja tagastasin punapeale noa. Janunesin nüüd hoopis teistsuguse info järgi: „Palun räägi mulle, miks need surnud inimesed kõik siin on?“
„See on mustlase pärast,“ osutas punapea tõmmule viiulimängijale. „Ta oskas meid omal ajal metsa läbikammivate sõdurite eest nähtamatuks muuta. Vastutasuks korjas ta kõigilt kolm veretilka. Ega siis paarist piisast kahju olnud - sõdurid oleks meid ju verest tühjaks lasknud, kui oleks kätte saanud... Hiljem, kui must surm metsa meestest lagedamaks tegi kui kuninglik ratsapolk seda iial suutnud oleks, said meie hingekesed teada, et olime enda teadmata vanakuradi teenistusse sattunud.“
Nii, et vanakuradi enda käsi mängus. Seda oligi arvata. Ühtlasi sain aru, et minu ees oligi üks nendest paharettidest, kelle järgi mägi omale nime oli saanud.
Punapea jätkas: „Mustlane oli vanakuradile lubanud, et ehitab linna, mis on sama võimas nagu Tartu enne suurt sõda. No Tartu oli siis suur linn ju... Üle kuue tuhande elaniku ikkagi...“
„Kuidas?“
„Möh???“
„Ah, ei midagi, räägi edasi.“ Punapea oli ilmselgelt ju Ivo Schenkenbergi kaasaegne, ehk siis „suur sõda“ tähendas tema jaoks Liivi sõda, mitte Hitleri eepilist saksa rahva eluruumi laiendamise katset.
„Nii me siis oma linna mäe all tasapisi ehitame,“ ütles punapea kokkuvõtvalt „Mustlasel on voli ringi käia - ta valib linnaelanikud välja ja ütleb mulle nende nimed. Mina sepistan väljavalitule nimelise naela. Mäel on nii kõva needus, et üsna varsti uus vanakuradi lemmik ka siia jõuab. Ja kui hingel on kõik sidemed maise kehaga katkenud, saadab peremees põrgust haamri. Pärast seda kui nael on kinni löödud, jääb hing siia igaveseks.“ Punapea osutas jalakale. Selle rekordmõõtmetes tüvi oli tõesti suures osas robustseid raudnaelu täis taotud.
„Oot, aga praegu haamer ei ole jõudnud veel...“
„No ma räägin, et Liiva-Annuse vikat ei võta enam nii teravalt. Meil on viimasel ajal isegi paar sellist juhtumit, kus hing jõuab siia ja kaob maisesse ilma tagasi, enne kui haamer kohalegi jõuab. Täiesti ennekuulmatu! Kõige hullem, et neid põgenikke ei saagi enam linna tagasi, sest needus enam neile külge ei hakka.“
Selge pilt, milles asi. „Kliiniline surm.“ märkisin elutargalt.
„Möh???“
„Arstimise kunst on tänapäeval nii arenenud, et oskab inimesi vikatimehe küüsist tagasi tuua,“ selgitasin punapeale talle arusaadavas keeles.
„Toho pele!“ oli too siiralt üllatunud „Isegi neid, kes on sõjanuiaga piki pead saanud?“
„Raske öelda. Tänapäeval sõjanuia eriti ei kasutata.“
„Kahju. Sõjanui on üks väärt riist. Kui tahad, võin sulle pärast sõjanuiaga võitlemist õpetada. Nui on minu poolt.“
„Jajah,“ pomisesin. Teadmine, et teoreetiliselt on mul anss maisesse ellu tagasi pöörduda, mõjus ängistavalt. Platsil pidutsevad hinged näisid olevat õnnelikud isegi siin neetud mäel lõksus olles. Teisalt hakkasid mind piinama mõtted maa peal pooleli jäänud toimetustest, täitmata kokkulepetest, rääkimata juttudest.
„Siin on parim hauatagune elu, mida üks hing iial igatseda võib,“ kuulutas punapea, otsekui mu mõtteid lugedes, „ja kui linn ükskord valmis saab, tõuseb see maa peale ja vanakurat hakkab siit tervet ilma valitsema. Meie linnast saaks justkui Kolmas Rooma!“ Punapea nägu säras uhkelt kui loojuv päike.
„Viies Rooma,“ parandasin punapead
„Möh???“
„Kolmas Rooma oli Moskva. Mõtlesin, et sa tead seda – see ju sinuaegne teema... Neljandaks Roomaks arvatakse tänapäeval Brüsselit. Ja kui vahepeal ajalugu uusi impeeriume Euroopas ei tekita, siis saab Röövlimäe mustlaslaagrist Viies Rooma.“
„Ajalugu on nõme!“ teatas punapea ilmselge pahameelega. „Ja Röövlimägi! Loll jutt! Siin pole olnud ühtegi röövlit! Meie olime ausad teemaksu kogujad. Enamik kaupmeestest sai sellest kenasti aru ja tegi meiega koostööd. Aga kui kirik korjab vaestelt inimestelt ära kümnenda osa kogu nende napist varandusest, siis see ei ole röövimine! Ah? Mis? Inimesel pole endalgi midagi lauale panna ja siis tuleb rasvast läikiva lõuaga munk ja võtab selle viimasegi ära. See on ju sulaselge röövimine! Mul on ju õigus? Mis? Ja sa ütled, et meie oleme röövlid, kes ainult väikest andamit kaupmeestelt nõuavad. Kus siin loogika on? Ah? Mis?“
Ma väga ei keskendunud punapea kirglikule vahutamisele ajaloo ebaõiglusest, sest minu tähelepanu oli hõivanud murul vedelev haamer. Põrguhaamrist oleks oodanud midagi rohkemat, kui kulunud puidust vars ning lihtne raudpea selle otsas. Nii, et nüüd ongi siis kõik... Ma ei tea, mis ma sel hetkel mõtlesin, aga ühtäkki krabasin haamri ja lennutasin selle nii kuis jõud võttis metsa alla. Viimane, mida nägin, oli punapea üllatunud pilk, enne kui peoplats pimedusse mattus. Tundsin üle kogu oma keha talumatut valu ja mu ümber tantsisid punased kuradid.
See suvi möödus haiglas. Olin jaaniööl Röövlimäe kandis kihutavale rollerile ette kakerdanud ja päris korralikult muljuda saanud. Oli tõeline ime, et üldse ellu jäin. Mul oli haiglavoodis piisavalt aega Röövlimäel kogetu meenutamiseks ja kirjapanemiseks.
Paar aastat hiljem läksin teadlikult jaaniko aegu Röövlimäele, kuid ei leidnud üles ei peoplatsi, vana jalakat, rääkimata punapäisest vestluspartnerist. Kahju. Oleks tahtnud küll sõjanuia võitluskunsti õppida.