Otsing

Steve Stanton on Kanada ulmekirjanik, kelle kodulehekülg asub aadressil http://www.stevestanton.ca/ . Ta on ühingu "SF Canada" president. Jutu on "Algernoni" jaoks tõlkinud Lauri Heinsalu. Ta oli ukse lukustanud. Niko oli selles täiesti kindel. Majal oli tavaline veebikaamera valve, puutetundlikud alarmid ja tõrkekindlad meetmed. Ta elas äärelinnas, urbaniseerumise anonüümusesse ohutult peidetud üksik tüdruk, tema illegaalne pesa läbistatav vaid kõige vägivaldsemale rünnakule, tema valvelolek täielik. Polnud mingitki võimalust, et keegi oleks suutnud tema teadmata sisse tungida. Paranoia okk

[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"3","attributes":{"alt":"","class":"media-image","height":"300","style":"width: 225px; height: 300px; margin: 10px 20px; float: left; ","typeof":"foaf:Image","width":"225"}}]] Steve Stanton on Kanada ulmekirjanik, kelle kodulehekülg asub aadressil http://www.stevestanton.ca/ . Ta on ühingu "SF Canada" president. Jutu on "Algernoni" jaoks tõlkinud Rauno Pärnits. Saatus tõukas teda kupjana tagant, juhtides bussist läbi Civic Centre alumise sissepääsu suurde halli, mööda registreerimislauast, kus ta sai oma nimekaardi ja nännikoti, kirjastaja

[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"2","attributes":{"alt":"","class":"media-image","height":"249","style":"width: 180px; height: 249px; margin: 10px 20px; float: left; ","typeof":"foaf:Image","width":"180"}}]] Kalle Kure essee ilmus esimest korda klassikaliste õudus- ja põnevusjuttude antoloogias “Kinnimüüritud tuba“ (Tallinn: Ilo, 2009) ja taasavaldatakse autori loal. Lahtisi lehti ühest päevikust HÄRRA N. Millegipärast on alati ebameeldiv tunne, kui majaomanik härra N. koridoris vastu tuleb. Ta näeb välja kollakas nagu vahakuju. Madal laup, suured silmad, kulmud peaaegu kokku

Tol 1992. a. suvehommikul oli äärelinna tänav peaaegu inimtühi ja Marek märkas Davidit juba kaugelt. Tavaliselt aeglaselt lonkival veidrikul tundus täna tavatult kiire olevat. Veelgi enam hämmastas poissi see, et David ligi astus ja jäätist ostis. Justkui sellest veel vähe oleks, kiikas papi üle õla ning sosistas: „Mind jälitatakse! Kui ma homme hiljemalt lõunaks pole siit mööda läinud, mine sinna, kus me alati juttu ajasime! Suure remmelga õõnsusest leiad paki kirjaga. Aga jäta see jutt vaid meie kahe teada!” David tasus ostu eest, haaras kotisangad uuesti pihku ja tõttas edasi. Kohe olid ka

„Surnud on igavesti tore olla,” ütles poiss karvasele kaisukarule, keda ta endaga igale poole kaasa lohistas. Tegelikult olid sellised mänguasjad küll temast kõvasti noorematele mõeldud, kuid ta ei hoolinud sellest sugugi. Ta oli ju surnud. Karu noogutas tummalt ning üritas poisiga sammu pidada. Koos rühkisid nad läbi kummituslikult tühja linna ning otsisid kohta, kus järgmine öö mööda saata. Seni polnud neile veel midagi sobiliku ette sattunud. „Keegi ei käsi, keegi ei keela. Sa võid teha kõike, mida süda ainult lustib. Surnud on ikka kõvasti parem olla kui elus!” oli poiss veendunud. Karu

1. Ühel maal, seitsme mäe ja seitsme mere taga elas ühes valgekslubjatud ja uheks vesiveskis mölder. Veski alt voolas läbi Pärlijõe nimeline kiire ja tugeva vooluga oja, mis alati vulises ja kohises kärestikuliselt teravatel kividel. Kivide juures oli vahel harva näha jõehaldjaid või näkke nagu külainimesed neid nimetasid. Need näkid olid väikest kasvu ning tulid välja vaid täiskuuöödel, kui nad oma libedate roheliste kehadega roomasid mööda vetikalisi pooledi veest välja ulatuvaid rahne. Kui mõni öö peale eksinud teekäija sattus siis imeliku sulistamise ja pladina peale kärestiku poole

Novembris ilmus mu romaan "Ennesõjaaegne kullakarva. Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat". Romaan vaatleb sama aega ja samu sündmusi kolme üsnagi erineva mehe silme läbi ning kirjutasingi ma seda tegelikult kolme eraldi jutustusena, mille alles lõpupoole üheks tervikuks kokku põimisin. Siin, Algernonis kahe liini avaldamist võib vaadelda teatud kirjandusliku eksperimendina -- huvitav oleks teada, kuidas suhtestuvad need lood terviku -- romaani endaga? Alguses oli Longhorni (Ago) liin mõeldud kandvaks, nii-öelda selgrooks, mis lugu koos hoiab, kuid tolle maailma eri tahke avades kasvasid

Pikka aega arvasin, et pole maamunal õõvastavamat kohta kui Reola Röövlimägi. Ainuüksi küla nime etümoloogilises tähenduses peitub hoiatav viide: reo-la – koht, kus elavad reod, rajakad röövlid. Reola Röövlimägi kõlab seega topeltkurjalt. Nimi pole võetud õhust. Omal ajal tegusesidki mäel laiuvas põlislaanes röövlid. Millal täpselt – pole teada. Isiklikult arvan, et 17. sajandil, mil Poola, Rootsi ja Venemaa Läänemere idakaldal lõputuna tunduvat sõda pidasid ning segased ajad Liivimaa robinhuudidel tegutseda võimaldasid. Koht oli marodöörluseks erakordselt soodne, sest just siin tegi muidu

Arthur C. Clarke’ile & Stephen Baxterile mõeldes Autori märkus: Umbes selline tekst seisis mul sahtlis arvata ülikooliajast. Ausalt. Noh, muidugi mitte valmis lugu, pigem üks selline tekstijupp, kus osade lõikude asemel vaid märksõnadega skitseeritud idee; usun, et selliseid on kõigil kirjanikel. Mõned aastad tagasi lugesin ma Arthur C. Clarke’i ja Stephen Baxteri 2000. aastal ilmunud romaani „The Light of Other Days” ja... nojah, nad on ligikaudu sama asja – muidugi palju põhjalikumalt – ära teinud. Ja nemad kirjutasid tõsise, suurepärase romaani, sellal kui mul oli jutu idee... Aga siin see