Otsing

Lubatud kahe kuu asemel sai Larseni üksus puhata vaid paar nädalat – siis käskis M-Sektori operatiivosakonna ülem kaugluure meeskonnal kiiresti oma kabinetti ilmuda. Ïeff uuris silmnähtavalt rahulolematuid mehi, pakkus istet ja alustas: „Ma ei näe ühtegi rõõmsat nägu. Milles küsimus?” „Eks ikka selles erakorralises väljakutses,” vastas Larsen. „Oleme viimasest raskest reisist kaunikesti väsinud, inimese tunne hakkab alles kontidesse tulema, aga sinul on meid juba jälle vaja.” „Kahjuks jah,” ohkas eff, „aga asi on vabatahtlik – vägisi ma teid ei sunni. Räägin loo lühidalt ära ja kuna väljalend

Keskmiselt korra aastas hangin ma ajakirja "Looming". Reeglina järgneb sellele tõdemus, et küllap pole ma vahepeal millestki olulisest ilma jäänud. Ma ei taha nüüd siinkohal "Loomingut" ja "Algernoni" vastandada – pigem tooksin esile ühise probleemi. Neid, kes üritavad kirjutada, on märksa rohkem kui neid, kes oskavad kirjutada – ning veel vähem on neid, kellel seejuures oleks, millest kirjutada. "Algernoni" lahendus on lihtne: number tuleb õhem või jääb hoopis ilmumata. "Loomingul" see võimalus puudub: raha on eraldatud, tellijad on tellinud – neid ei saa alt vedada. Aga tulemusega on, nagu

Kuidas kirjutada või mitte kirjutada ajaloolist juttu? Mait Metsanurga romaan „Ümera jõel“ näib vähemalt allakirjutanule olevat olulisim tänapäeva eestlaste muinasaja-teadvust mõjutanud ilukirjanduslik teos. Omal ajal pälvis see riigivanema 1500-kroonise auhinna, on pikka aega kuulunud koolide kohustusliku kirjanduse nimekirja ja ilmunud eesti keeles „Esteri“ andmetel 11 trükis, viimati alles mõni aasta tagasi. Seetõttu sobib see ajaloolise proosa lahkamisel näidiseks ka praegu. Valdav osa eestlaste muistset vabadusvõitlust kujutavatest romaanidest on kirjutatud realistlikus stiilis (üks

Kerdo oli juba paar tundi Nikerjärve kaldal istunud. Kala võttis kenasti, aga oli väike. Paarkümmend ahvenat, millest kõige suurem oli umbes 15 cm pikk, mõned särjed ja mõned kogred. Aga siis ei uskunud Kerdo oma silmi. Õnge otsas viskles kuldkala. See on üllatav, et Nikerjärvest kuldkala saab. Aga need on hõbekogrest aretatud, nii et võib-olla siis mingi mutatsioon? Väga tähelepanuväärne. Lisaks silmadele oli Kerdol raske ka oma kõrvu uskuda. Kala piiksus, polnud tumm nagu kalad tavaliselt. Kerdo keris kala lähemale ja võttis kätte. Ning siis, oh imet, sai ta sõnadest aru. «Lase mind vette

See öö kuulus ühele hääbuvale elule. Esimesena jõudis minuni heli. Muezzinid kutsuvad kõiki päeva viimasele palvusele. Kui palju jõuab välismaailmast minu õlilambi sisse... Muud helid segunevad üksikute häälte rägastikus nagu vedelikud anumas, kuid muezzinide aeglane leelotamine katab kõike ja annab tervele helistikule oma värvingu. Teised hääled kuhtuvad pikkamööda– lõppemata siiski tõeliselt –, andes ruumi sellele ühele avarduda. See aeglane saateheli kord laskub, kord valjeneb – sedavõrd vahelduva tugevusega, nagu on selle igavene kord, kuni üks teine hääleallikas muutub sellest viimaks

Kolm tõde ja Loch Nessi koletis Vahel on see, mis ütlemata jääb, kõige meeldejäävam. Teinekord jääb see näkitsema sinu kujutlusvõimet nagu igemeuss, kes võib purihamba varjus tegutseda, kuni kõige valusamad keskmisele inimlapsele teadaolevad protseduurid vabastavad sind sellest pidevast ärritajast. Teinekord aga puudub müstika – on vaid mesine teadmine, mida pole vaja sõnastada. Ja naeratama ajav meelehea sellest teadmisest. Kuid Kairil polnud seal lamades aimu, et saab varsti ise taolist sõnastamatust nautida. Kõrvuti mehega, kes oli vaid mõned tunnid varem tutvustanud end Andresena. Nad

Tõlkinud Rauno Pärnits Jumal tänatud hea kohvi eest. Ma ringutasin ja valasin endale veel ühe tassitäie oma laual seisvast väikesest kohvimasinast. Paraku on see hädavajalik eneseupitamine, eriti kui alternatiivvariandina mõelda personaliruumis seisvast ühiskasutuses olevast automaadist kättesaadavale pruunikale liisunud vedelikule. Täna oli mul olnud arutlusel kaks kaklust, rusikavõitlus kisakoori titeootel tüdrukute vahel ja kõigele krooniks telefonikõne idarannikult, psühhiaatrilt. Mu ema oli läinud omapead uitama. Jälle. Täna ma vajasin kohvi, mille sisse lusikas püsti seisma jääks

Tõlkinud Silver Sära Rio de Janeiro, 19. aprill 2013 Armas isa, Kibelen sulle kohe alguses ütlema, et minuga on kõik korras. Ütle emale, et ta ei muretseks ja et igatsen väga ta järele. Ma kirjutasin mitu kirja, aga alles nüüd on mul võimalus üks ära saata. Veetase tõusis nii kiiresti, et siinsed inimesed meenutasid aega, mil Rio de Janeiro, „Imeline Linn“, oli püsivalt üle ujutatud. Sel põhjusel nimetavad kõik kohalikud seda üleilmset katastroofi „suureks veeuputuseks“. Võib-olla me väärisime seda. Me reostasime oma planeeti väga intensiivselt ja nüüd meid karistatakse. Esimesed kolm kuud