Otsing

Novembris ilmus mu romaan "Ennesõjaaegne kullakarva. Kuu Ordu 2061. aasta sõja esimene raamat". Romaan vaatleb sama aega ja samu sündmusi kolme üsnagi erineva mehe silme läbi ning kirjutasingi ma seda tegelikult kolme eraldi jutustusena, mille alles lõpupoole üheks tervikuks kokku põimisin. Siin, Algernonis kahe liini avaldamist võib vaadelda teatud kirjandusliku eksperimendina -- huvitav oleks teada, kuidas suhtestuvad need lood terviku -- romaani endaga? Alguses oli Longhorni (Ago) liin mõeldud kandvaks, nii-öelda selgrooks, mis lugu koos hoiab, kuid tolle maailma eri tahke avades kasvasid

Pikka aega arvasin, et pole maamunal õõvastavamat kohta kui Reola Röövlimägi. Ainuüksi küla nime etümoloogilises tähenduses peitub hoiatav viide: reo-la – koht, kus elavad reod, rajakad röövlid. Reola Röövlimägi kõlab seega topeltkurjalt. Nimi pole võetud õhust. Omal ajal tegusesidki mäel laiuvas põlislaanes röövlid. Millal täpselt – pole teada. Isiklikult arvan, et 17. sajandil, mil Poola, Rootsi ja Venemaa Läänemere idakaldal lõputuna tunduvat sõda pidasid ning segased ajad Liivimaa robinhuudidel tegutseda võimaldasid. Koht oli marodöörluseks erakordselt soodne, sest just siin tegi muidu

Arthur C. Clarke’ile & Stephen Baxterile mõeldes Autori märkus: Umbes selline tekst seisis mul sahtlis arvata ülikooliajast. Ausalt. Noh, muidugi mitte valmis lugu, pigem üks selline tekstijupp, kus osade lõikude asemel vaid märksõnadega skitseeritud idee; usun, et selliseid on kõigil kirjanikel. Mõned aastad tagasi lugesin ma Arthur C. Clarke’i ja Stephen Baxteri 2000. aastal ilmunud romaani „The Light of Other Days” ja... nojah, nad on ligikaudu sama asja – muidugi palju põhjalikumalt – ära teinud. Ja nemad kirjutasid tõsise, suurepärase romaani, sellal kui mul oli jutu idee... Aga siin see

Tõlkinud Silver Sära Kui nad olid lõpetanud, istusid nad järve ääres plastikust aiatoolides ja kuulatasid, kuidas pimeduses loksuvad lained limpsisid kaldavees lebavaid valgeid kivirahne. Pumbamaja poolt tuli laperdades esimene ööliblikas. See lendas peaaegu kogemata Lucy põse vastu ja ehmatas neid mõlemaid. Naine puudutas liblikat käega ja sättis end ühele valgeks värvitud küünele. Kui Lucy tegi sõrmega kerge nipsu, tõusis liblikas lendu ja suundus taas naise näo poole. Teine ja kolmas ööliblikas tulid mõned sekundid hiljem ning varsti nende järel järgmised, kuni naise lühikeste

I Eessõna Olen ajaloolane. Kõlaks justkui elukutse, aga tegelikult on see diagnoos. Põhiliseks sümptomiks on haiglane huvi möödaniku suhtes, mis väljendub kogumismaaniana, suulise pärimuse eelistamisena kõigi muude jututeemade asemel või soovina veeta suurem osa oma elust kolletanud makulatuuris tuhnides. Kuus aastat tagasi sattusin juhuse tahtel Vana-Kuustesse põhikooli ajalooõpetajaks. Tegemist on Tartumaa ainsa mõisakooliga. Iseenesestmõistetavalt hakkasin ka kohalikku ajalootausta uurima ja olin peagi pahviks löödud. Oleks ma vaid varem teadnud, et see suvaline punkt Reola-Põlva maanteel

BBC lasi oma uue sarja "Eelajalooline lahkamine" jaoks rekonstrueerida elusuuruses neandertaallase, homo erectuse ja Lucy, vahendab Briti ajaleht Daily Mail. Seda kuidas need inimkonna eellased alasti välja nägid, võib vaadata siin lisatud lingil klõpsates. Lucy on ilmselt kogu planeedi uhkus. Tugeva karvkattega Lucy on 3,2 miljonit aastat tagasi maamunal kõndinud australopithecus afarensiste vanimaid säilinud esindajaid, keda kohati on peetud ka inimkonna esiemaks. Tegelikult pole ikka veel päris selge, kas homo sapiens ikkagi põlvneb tema liigikaaslastest. 1974. aastal Etioopiast leitud