Eesti proosa 2010

Alljärgnev ülevaade hõlmab möödunud aastal ilmunud eestikeelseid eesti autorite uudisproosa raamatuid. Eestis ühe aasta jooksul ilmuvate proosaraamatute tervikuna läbi lugemine on põhimõtteliselt (füüsiliselt) ühele inimesele jõukohane, ent mingid piirid tuli mul enda jaoks siiski seada, sest proosavormis ilmus tegelikult kordades rohkem tekste kui minu ülevaates ja nende kõigiga tutvumine ei ole 24-tunnise ööpäeva korral lihtsalt võimalik. Seetõttu jäid vaatluse alla ainult need teosed, mis vastasid minu enda seatud järgmistele kriteeriumidele:

1) tegu peab olema ilukirjandusega, see tähendab - väljamõeldisega;
2) tegu peab olema esmatrükiga, mis ilmunud paberraamatu kujul;
3) tegu peab olema eesti keeles ja proosavormis kirjutatud teosega (ka näidendid jätsin välja);
4) raamat peab olema saanud avalikkusele kättesaadavaks (olgu siis kaupluse või raamatukogu kaudu) ajavahemikus 1.01.2010 kuni 31.12.2010;
5) raamat peab olema suunatud täiskasvanutele, ehk siis alla 20-aastastele mõeldud sisuga teosed jäid välja;
6) teos ei tohi koosneda ainult aforismidest või lühihuumorist.

Kui teos sisaldas nii nendele kriteeriumidele vastavat kui ka mittevastavat materjali, lähtusin tingimusest, et raamatus peaks leiduma rohkem kui 50% ulatuses vastavat teksti.

Nagu arvata võib, ei ole mõningaid tekste konkreetsetest kriteeriumidest hoolimata lihtne liigitada ja ma mainin siinkohal mõningaid raamatuid, mis küll lugemata ja seega ülevaatest välja jäid, ent tekitasid piiri peal balansseerimise tõttu tõsiseid kõhklusi.

Eelkõige jäid küsimärgiks mingil moel belletriseeritud mälestused ja osaliselt dokumentaalsed teosed. Paljuski tuli lähtuda kõhutundest ja kindlasti mängis rolli ka minu vastumeelsus silmanähtavalt igavate (ja mahukate) lugude vastu, ent põhiliselt otsustasin selle põhjal 1) millena raamat – näiteks eessõnas või tagakaanel – end ise serveerib 2) kas peategelane kannab autoriga sama nime 3) kuidas on raamat liigitatud raamatukogude kataloogis ESTER ja raamatupoodides 4) kui palju on mulle teada autori või raamatus kirjeldatud isikute elust ja sündmustest.

Juta Ütsi „Suure kuuse all” näeb küll üsna ilukirjanduse moodi välja, ent teisalt on ilmselgelt tegu mälestusteraamatuga.

Ameerikas elava eestlanna Aigi Vahingu autobiograafiline „Valik” kirjeldab noore naise võitlust buliimiaga. Jällegi väga vaieldav – ilukirjandus ja ühtaegu ka dokumentaal preili Vahingu enda elust.

Ilukirjanduse ja memuaristika piiril balansseerivad ka Viljo Anslani „Noos“ ja Kristo Kivioru „Päikeseküla“ (2 osa). Viimatinimetatud teose puhul annab kataloog märksõnadeks. mõtlemine, armastus, enesejuhtimine, isiksuse areng, vaimutreening, esoteerika, eesti, ilukirjandus, filosoofilised romaanid. Saa siis aru, mis see on. New Age´i valdkonda puudutav tekst peaks vist kirjeldama peategelase vaimset eneseotsingut ühes Harju maakonnas elavas esoteerikute kogukonnas.

Arvan, et „Loomingu” aastaülevaade võtab sisse Madis Kõivu „Studia memoriae” 5. köite pealkirjaga „Poisid ja tüdrukud”, aga mina otsustasin selle üle 600-leheküljelise mälueksperimendi siiski välja jätta. Esseistika, mälestuslikkus, filosoofia.

Valdavalt 2010. aasta raamatuks peetav Lauri Sommeri „Kolm üksiklast“ jõudis ilmuda siiski 2009. aasta viimastel päevadel.

Mart Vabari „Moodsad muinaslood” on grafomaanliku hõnguga raamat, mille anriline kuuluvus jääb segaseks – on see nüüd ilukirjandus või mõistujutuline esseistika või mõlemat? Raamat sisaldab ka natuke luulet.

Raul Laugeni „Tiksuvõtt” on segu huumorist ja kujutavast kunstist, mille määratlemisega jäin jänni, aga soovitada ma seda trükist küll ei taha. Või kui, siis vaenlastele.

Problemaatilisteks jäi ka hulk nn noorsooromaane, mille puhul oli raske hinnata vanuseklassi, keda autor kirjutamisel silmas pidas. Hea ülevaate viimaste aastate noorteraamatutest saab aga suurepärasest Ave Mattheuse artiklist ajakirja „Looming” oktoobrinumbrist (2010).

Mõningaid raskusi tekitas ka küsimus teose esmailmumise kohta. Näiteks Dagmar Lambi „Ööd kollases autos” on ilmunud varem osaliselt ühes naisteajakirjas, aga kuna ma ei pidanud mõistlikuks hakata neid ajakirju otsima ja tähemärke kokku arvama, võtsin selle ikkagi ülevaatesse sisse.

Alles tagantjärele sain teada, et Siim Nurkliku „Kas ma olen nüüd elus” peaks olema näidend ja et see on võitnud Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel 2. koha. Kuna raamat ei vasta minu kui lihtsa inimese arusaamadele näidendist, jätsin selle ikkagi oma ülevaatesse sisse.

Olles sel moel uurimisobjekti piiritlenud ja piiranud, sain ma ikkagi kokku 87 raamatut, mida oli oluliselt rohkem, kui ma aasta alguses prognoosisin. Välja antavate teoste suur hulk on kahtlemata möödunud aasta eesti proosa keskne märksõna. Ma mõistan täielikult 2009. aasta „Loomingu” proosaülevaate tegijat Berk Vaherit, kes kirjeldas oma emotsioone, kui ta sügavalt ohates tuvastas üha uute ja uute raamatute ilmumist, mille läbilugemine talle kohustuseks oli, ja võrdles oma tegevust halastusseksiga. Tuleb siiski öelda, et aastaülevaate tegija pole kindlasti ainuke inimene, kes tuntud või tundmatute kirjanike üllitistega tegeleb, sest raamatukogudes on eesti autorite uudiskirjandus minev kaup ja pole sugugi lihtne neid kõiki oma lugemislauale hankida (kui ei taha kõiki teoseid tingimata poest osta). Raske öelda, kui paljud avaldatud autoritest leiavad koha järgmises „Kirjanike leksikonis”, aga kindlasti mitte kõik nagu ENSV ajal, mil ka ühe (aga selle eest toimetuse kvaliteedikontrolli läbinud) raamatu avaldanud kirjanik võis üsna suure tõenäosusega leksikoni sisse saada.

Raamatute ilmumise tihedus oli erakordselt kõrge juunis ja juulis, mil jäi mulje, et aasta lõpuks tuleb minu poolt seatud tunnustele vastavaid teoseid pikalt üle saja. Õnneks see tempo aasta teises pooles rauges, intensiivistudes taas novembri teises pooles ja tehes võimsa lõpuspurdi detsembri viimastel nädalatel. Sellest hoolimata ei suutnud ma ka kogu tahtejõudu kokku võttes mõnest raamatust läbi närida – olen nimetatud teoste osas seda ka teksti sees maininud. Tagantjärele võin öelda, et selline allaandmine oli siiski mõistlik, sest kui 30-40 lehekülje järel on selge, et kõik see jätkub raamatu lõpuni, siis ka lõpuni välja minnes ma ikkagi targemaks poleks saanud.

Sellise tekstikoguse puhul saavad keskseteks mõisteteks paraku lugemine, raamatute tuvastamine ja hankimine, mitte teose sisu. Tekstimassiiv uputab ja lämmatab, võib-olla just seetõttu on levinuimaks omadussõnaks, mida ma allpool kasutan – igav. Samavõrra jätsin aga selle sõna ka kasutamata, et mitte ennast korrata, mistõttu on mu hinnangud ehk pisut leebemad, kui võiksid olla.

STATISTIKAT

Vaatluse alla jäänud 87 raamatust olid 71 romaanid (üle 100 lk), 2 lühiromaanid (45-100 lk) ja 14 jutukogud või fragmentaariumid. 54 raamatu puhul oli autor meessoost (siia hulka lugesin ka ühe anonüümse autori, kelle soo osas ei või kindel olla), 29 korral naine, 4 raamatu puhul nii mees kui ka naine.

Vähemalt 10 autorit esines pseudonüümi all või anonüümselt. Kuus autorit avaldas rohkem kui ühe raamatu (kui lugeda eraldi autoriteks ka kahasse kirjutanud Ulman ja Murutar ning arvatavasti köitmistehnilistel põhjustel ühe romaani kaheks poolitanud Elwe-Oja). Seda edetabelit juhib Marje Ernits, kellelt ilmus lisaks kahele paberist raamatule ka kaks elektroonilist teost. Mati Soonikult ilmus 3 paberraamatut. Kirjastustest oli esikohal Eesti Raamat 14 ühikuga, edetabeli ülemises otsas olid veel Varrak, Tänapäev, Eesti Keele Sihtasutus ja Ilmamaa vastavalt 8, 6, 4 ja 4 teosega. Kolme raamatu puhul anti raamat välja omakirjastuslikult või oli kirjastus märkimata; nii mõnegi väljaandja puhul jäi mulje, et raamatu üllitamine on äriühingule marginaalne kõrvaltegevus või on kirjastuse osas tegu pigem väljamõeldisega – mida arvata näiteks Indrek Koffi raamatu väljaandjast „härra tee ja proua kohvi“ (kirjapilt muutmata)? Ilukirjanduslikke raamatudebüüte oli minu arvestuste kohaselt 17.

Pehmekaanelisi oli 42, kõvakaanelisi 45. Keskmine eesti uudisproosaraamat oli möödunud aastal 249 lehekülje paksune ja maksis poes vahetult pärast müügiletulekut 200 krooni. Kes tahtis kõik endale riiulisse osta, pidi arvestama umbes 17500 krooniga. (Tuletan meelde, et 2005. aastal olid vastavad numbrid 149 ja 10 000 krooni.) Kalleimaks uudisteoseks oli Mats Traadi oopuse „Minge üles mägedele“ 12.osa (399 krooni) ja odavaimateks krimisarja „Ohtlik lend“ romaniseeringud, mille võis soetada 75 krooniga. Kõige õhemas raamatus oli kõigest 69 lehekülge (Koffi „Eestluse elujõust“), kõige mahukam aga 781 lk (Parbuse „Paljakäsi ja relvaga“).

Raamatumüügiedetabelitesse eesti proosa üldjuhul ei jõua, erandina võib mainida vaid Mihkel Rauda, kelle ilukirjanduslik debüüt sai Eesti kahe suurema raamatukaupluste keti aasta edetabelites vastavalt 2. ja 4. koha.

INIMKONNA SAATUS

Leo Kunnast tunneb Eesti rahvas nii kirjanikuna kui ka kõrge sõjaväelasena. Tema kirjanduslik looming on kantud läbivalt sõja- ja vanglatemaatikast. „Gort Ashryni“ ulmetriloogiat iseloomustavad mastaapsus ja haare, teatav eepilisus, sõjaajaloo hea tundmine, mõtiskelud inimeseks olemise, sõdade ja sõjaväelaste eetiliste probleemide üle ning 1000 aasta kaugusel tulevikus toimuvate sündmuste osaline paralleelsus tänapäeva poliitika ja sõdadega. Silma torkab hea ja intelligentne keelekasutus, mida Kunnase suulistes ülesastumises pole tähele pannud. Pole vist mõtet hakata siin andma ülevaadet umbes aastal 3000 hargnevate sündmuste arengust, ent mainin vaid, et tegevus ei toimu Maal, vaid peamiselt triloogiale pealkirja andnud planeedil. Rohkem kui 300 miljardi suurune ja võimsa tehnilise arengu läbinud inimkond on vallutanud rohkesti erinevaid tähesüsteeme ja Maa Föderatsiooni president otsustab rünnata kahte allumatut kolooniat. Peategelane on Anton Irw VIII , Eesti Vabadussõja kangelase kaheksas kloon, kes on triloogia alguses invasioonijalaväe kompaniiülem, ja lõpus brigaadiülem.

Triloogiat, millest möödunud aastal ilmus kolmas osa alapealkirjaga „Rahu“, tuleb pidada eesti militaarulme ja teaduslik-tehnilise ulme absoluutseks tipuks, millel ei ole võrreldavat vastet eesti kirjanduses. Sarnase poliitilise sõnumiga SF-i viljeleb vaid Siim Veskimees, kelle tase jääb Kunnase omast siiski märgatavalt maha. Ma ei suuda leida Kunnase triloogiale vastast inimkonna globaalsete probleemide üle arutlemisel ja kui oleks vaja tingimata ühte paremat raamatut möödunud aastast esile tõsta, siis oleks see just Kunnase kosmoseoopus. Ausalt öeldes tunduvad teistes raamatutes tõstatatud mured, probleemid ja hädad Kunnase mastaapsuse kõrval lihtsalt naeruväärsed.

JAAPAN JA HISPAANIA

Ari Lanto (ristinimega Ülle Lanto) on diplomeeritud teoloog, kes õppinud 15 aastat jaapani keelt ja kultuuri. Ka tema esimese romaani („Itta armunud“, 2006) sisuks oli Jaapani-temaatika. Möödunud aastal ilmunud „Aken“ oli väga meeldiv üllatus. Peategelane on nooremapoolsem jaapani kontoritöötaja Ito, kelle teekond kulgeb peamiselt trajektooril töökoht-kõrts-kodu. Poissmehest Ito elu on üksluine ja suurema sihita, töö ja tüdruksõbrad ei paku erilist vaheldust väljakujunenud rutiinile. Ma ei ole Jaapanis käinud ja minu arusaamad sellest maast koosnevad traditsioonilistest klieelikest märksõnadest (Tokio, keiser, Hiroshima, sumo, ikebana, harakiri jmt), aga autor oskab sealset elu-olu kirjeldada nii, et ma jään uskuma – selline see tänapäeva Jaapani elu ongi. Ari Lanto tekst on küpse kirjaniku tekst, ta väljendub poeetiliselt ja õhuliselt. Kui eesti kirjandusele on vaja anda mingit auhinda, siis lülitaksin selle teose kõhklusteta nominentide hulka, tegu on tõepoolest Kirjandusega, mitte lihtsalt paberile pandud tekstiga.

Jan Beltr?n, „Eesti juurtega maailmakodanik“, kes elab Barcelonas, avaldas eelmisel aastal oma teise romaani „Nora“. See on ühe õnnetu hispaanlanna kurb lugu 1950-ndatest tänapäevani välja. Autoritaarsed ja konservatiivsed vanemad, vägivaldne isa, rasestumine teismelisena, põgenemine koos vastsündinud tütrega tädi juurde, tööotsingud ja mingis mõttes päralejõudmine – kui prostituudi elukutse valimist saab selleks nimetada. Lisaks lõbuneiu ja maadamitööga seotud muredele vaevavad Norat ka muud ängid: orbudekodusse ära antud poeg, lapse isa kadumine, noorusarmastuse mälestused ja hilisem taaskohtumine narkomaanist pojaga. Samas on Nora võitlejahingega naine ja et autor kujutab toimuvat üsna poeetiliselt ning rahulikult, ei taju lugeja sündmusi ehk nii traagilisena, kui need tegelikult olla võiksid.

Raamatututvustuses on serveeritud „Norat“ tõsieluromaanina, milles ma miskipärast vägagi kahtlen. Samas jääb Beltr?ni romaan eelmise aasta üldise taseme taustal siiski plusspoolele. Kui peaksin autoriga kohtuma. küsiksin talt paar etteheitvat küsimust: miks ei ole praktiliselt üldse kirjeldatud peategelase tütart, kellega too ometi kogu aeg koos elab? Miks on jäänud välja episood, kus Karmel saab teada ema ametist? Romaani lõpus saame teada, et Noral on palju aastaid olnud koer, kes on olnud talle nagu isiklik sõber – me saame sellest teada alles seoses koera surmaga. Kus see isiklik sõber siis kogu romaani ajal oli, kes teda pissitamas käis jne? Aga olgu, Beltran kirjutab ikkagi üsna korralikult. Raamat lasti hiljem müügile veel paketis koos Beltr?ni eelmise romaaniga „La mala vida ehk neetud elu”.

EESTI ARGIELU

Rinnavähki haigestunud noore naise ängistavat maailma kujutab Ketlin Priilinn romaanis „Liblikasonaat”. Kirjastuse „Tänapäev” romaanivõistlusel äramärgitud töö on kahtlemata eelmise aasta parimaid realistliku kirjanduse näiteid: ilustamata, usutav, täpne. Kaldun arvama, et autor ei ole ise peategelase prototüüp ja seetõttu on saavutus veelgi hinnatavam. 34-aastane naine, kolme lapse ema, saab teada rinnavähist ja kurvast tõdemusest, et valik on rinna eemaldamise ja surma vahel. Olukorda ei tee rõõmsamaks empaatiavõimetu ja egoistlik abikaasa, kes samal ajal kaotab töökoha – on majandussurutise rasked ajad. Noorel naisel pole õieti kellelegi toetuda, küll tahavad aga tema toetust kolm last, abikaasa ja tolle nõdrameelne vanaema, kes on nende pere hooldada. Äärmiselt minoorses toonis kulgevas loos on naise ainukeseks helgeks hetkeks saatusekaaslane Renee, kellega ta tutvub operatsioonijärgsel keemiaravil. Ketlin Priilinn on noor, ent viljakas autor, kes on oma 16. raamatuga astunud lõplikult täiskasvanute kirjandusse ja hinne sellele on „väga hea”.

Ebe Padu „Murtud süda“, alapealkirjaga „Ühe perekonna lugu“, on ängistav ja sugestiivne perevägivalda kirjeldav lühem romaan. Loo keskmes on hirmuvalitsejast labiilse närvisüsteemiga perekonnapea Andero, kelle oluliselt noorem naine ja tütred saavad kogeda hirmu, õudust, füüsilist ning psüühilist terrorit. Kuueteistaastane kasutütar saab tunda ka seksuaalset vägivalda. Raamatut ei saa pidada teab mis kõrge kunstiväärtusega teoseks, ent mõju lugejale on raske eitada. Süee on hüpliku tempoga: umbes pool romaanist keskendub ühele aastale, mis päädib pereisa vangistusega. See osa läheneb teemale rohkem süvitsi ja väärib kiidusõnu. Teine pool läbib konspektiivses vormis perekonna elu Andero 12 vangistusaasta jooksul, võttes lõpus taas hoo maha ja püüdes selgitada seda, mis viib mehe selliste tegudeni. Lugu on valdavalt antud ühe tütre, kes on loo alguses 8-aastane, vaatevinklist. „Murtud süda“ on seni vaid lasteraamatuid avaldanud Ebe Padu esimene täiskasvanutele suunatud romaan ja on kirjeldustes nii usutav, et kaldun taustal nägema autori isiklikku kogemust.

Jaan Tangsoo romaan „Perroon“ koosneb ühe mehe monoloogist, kaudne kõne puudub täielikult. Oma monoloogi peab see mees raudteejaama puhvetis ja tema kuulajaks on üks teine mees, kes jääb viimasest rongist maha ning veedab öö puhvetis istudes. Kõneleja on sotsiaalselt seisundilt prükkar, ent kahtlemata mitte tavaline – inimene, kes räägib pikkade lausetega, kasutab väga kõrgelt haritud inimese sõnavara, põimib oma juttu tsitaate Camus´lt ja Spinozalt ning laseb nagu varrukast ladinakeelseid sententse, ei ole harilik asotsiaal. Ta istub selle mahajäänud reisija lauda ja „räägib oma loo“. Endise tänavapäti ja endise vaimuliku „lugu“ on kokteil psühholoogiast, moraalifilosoofiast ja maailmavalust. Kõneleja armastab filosofeerida ja arutleda inimeste käitumise tegelike motiivide üle. Ehkki paljudele tema seisukohtadele võiks isegi alla kirjutada, jätab mees pigem negatiivse mulje. Omajagu häirib mind mehe kõrge enesehinnang ja veendumus oma vastandumisest „massile“, nii-öelda korralikele inimestele. Enda ja teiste hinges urgitsedes kritiseerib ta küll üsna intensiivselt ka iseennast, ent ainult oma käitumist minevikus, mitte enda viimast versiooni. Ennast korduvalt – ilmse rahuloluga – elukunstnikuks nimetav mees ütleb (lk. 122): „Minu maailm ei ole mustvalge, ei koosne ainult puhastest toonidest, vaid pigem segatud pooltoonidest. Puhtaid värve selles polegi. Olen kahtlev inimene, põen munkade haigust ja ma ei suuda suhtuda ühessegi tõesse ega väärtusesse sajaprotsendilise kindlusega, ma ei suuda öelda, et see on õige ja too vale, see on hea ja too halb, sest ma võin eksida.“ Samas ei takista selline avaldus teda terve romaani jooksul pilduda kindlas kõneviisis rohkesti põlastavaid hinnanguid paljude asjade kohta. Ma loodan väga, et tegu on tõesti raamatu tegelase vaadete, mitte autori omadega (pean silmas eelkõige seda äravalituse ja massile vastandumise tunnet). Psühholoogilise romaanina on see kahtlemata sisukas teos, mida ei saa soovitada inimestele, kellele ei meeldi analüüsida oma käitumise sügavamaid mõjureid ning allhoovusi.

Mati Sooniku romaanis „Tiivaripsutus“ otsustab 34-aastane Hiiumaa mees Peeter, et peab tutvumiskuulutuse kaudu leidma uue naise. Aasta on 1985. Mis on häda tema vabaabielunaisel ja kahe tütrega pere-elul, jääb teadmata. Romaani tekst koosneb suures osas Peetrile vastanud naiste kirjadest ja Peetri lühikestest mõtetest, mida ta iga kirja põhjal naisest arvab. Kirjad koosnevad argistest heietustest töö, laste, inimsuhete ja religiooni teemal, samuti kulub palju tähemärke igasugu logistilistele seletustele (kus võiks kokku saada, kuhu ja millal helistada jne). Ehkki naised ja peategelane jäävad vanusevahemikku 29-35, jääb nende kirjade põhjal mulje, et tegu on umbes 75-aastaste inimestega. See vastuolu on nii terav ja nii veider, et annab kogu raamatule jabura hõngu. „Tiivaripsutus“ on hoiatav näide sellest, kuidas vanem inimene püüab kirjutada noortest, ehkki tegelased nii väga noored ei olegi. Arvatavasti püüab autor anda toimuvale noortepärast muljet, põimides teksti ka mitmeid seksiga seonduvaid lõike. Ent see ainult võimendab romaani psühholoogilist ebausutavust. Raske on kujutada ette naisi, kes on oma vanuse kohta äärmiselt konservatiivsed, kõnelevad nagu vanainimesed, aga sellest hoolimata kirjutavad täiesti võõrale inimesele juba esimeses kirjas oma onaneerimisest, vibraatorist, süütusest ja muust sellisest. Ei kujuta ette, et inimesed räägiksid ja käituksid nii nagu selles raamatus. Tahaks autorile soovitada, et kirjutagu järgmine raamat pensionäridest, see võiks olla mõttekam. Tegelikult tahaksin Mati Soonikule anda soovituse üldse mitte enam kirjutada. Vaadates autori bibliograafiat, kuhu kuulub viimastel aastatel ilmunud hulk lastekirjandust, „rahvajutte“ ja romaan „Seelikukütt“, siis erilist lootust, et ta soovitust kuulda võtab, mul ei ole. Näib, et mehel on „hoog peal“. Liigitaksin „Tiivaripsutuse“ gerontliku naivismi lahtrisse.

Veel üks raamat, kus autor püüab abitult kirjeldada nooremapoolsete inimeste elu-olu, on Aivar Lembitu „Üks veri“. Vanainimeste kõnepruuk ja pehmelt öeldes kummalised käitumismallid ei luba seda teost väga tõsiselt võtta. Näib, et autor lihtsalt ei tunne oma ainest, ehkki ühtki süvitsiminekut nõudvat teemat loos ei olegi. Selles romaanis lisandub veel teinegi kummastav efekt: kuigi tegevus toimub uuel iseseisvusajal, kipub see asjaolu ikkagi pidevalt ununema – juuakse „Aramist“, „Valget Kurge“ ja taksoviina, neidude nimed on Leili, Helju ja Silvi… Loo keskmes on kaks venda – Andres ja Kalev, kellest esimesele omistab autor rohkesti positiivseid, teisele aga negatiivseid iseloomujooni. Andres on töökas, tõsine, intelligentne, aus, Kalev on laisavõitu, kerglane, alkolemb. Vaadeldud on nende eluteed kuni kahekümnendate eluaastate teise pooleni, mil Kalev kõrtsikakluses surma saab. Kunstiliselt tasemelt on romaan nõrgavõitu, keelekasutus on igav ning ei ulatu kõrgemale olmelobast. Ka süee jätab soovida ja kui lisada veel väheusutavad karakterid, ei saa Viru Ringkonnaprokuratuuris töötava autori raamatule lugemissoovitust anda. Samas pole ka sellist igavat teksti raske lugeda, küllap leiab „Üks veri“ raamatukogudes palju tänulikke lugejaid.

55-aastane ootamatult lesestunud naine saab mehelt päranduseks mere äärde ehitatud väikese hotelli. Nii algab Elme Väljaste romaan „OÜ Sõltlased“. Et parajasti on masuaeg ja tühjalt seisvat maja pole lihtne müüa, otsustab seni konservatiivse kodukana elu elanud Tamara teha pärandusest nudistide hotelli, kus ka maja perenaine – tema ise – liiguks ringi nii, nagu jumal teda loonud. Kuidas selline järsk meelemuutus sellises vanuses saab toimuda, jäägu autori südametunnistusele, aga groteskse ja väheusutava õhustiku loob see küll. Esimesse alastikultuuri laagrisse saabub käputäis veidraid tegelasi, kellest nudistid selle sõna täpses mõttes on vähesed, küll aga on nad enamuses konfliktialtid. Modell Kaja on võetud otsekui blondiinianekdoodist. Miljöö on selles laagris kergelt New Age´ilik ja kummaline. Lagunevad mõned vanad paarid ja mõned uued paarid tekivad (ka kaks meest omavahel!). Põhiline on muidugi see, et peategelane uuesti mehele saaks ja selles mõttes on see õnneliku lõpuga lugu.

Ilmar Särje jutukogu „Poeet ja Lyyrika“ oli möödunud aastal ainuke raamat, mille esikaanele oli autor lasknud panna oma foto (tagakaanele samuti). Juttude sisu siiski nii pretensioonikas ei ole. Nukratoonilistes lugudes leiame sotsiaalset kriitikat ja mahedat huumorit, ent põhiliseks teemaks on siiski üksindus – üksi jäänud inimese saatus ja püüdlused leida seltsilist, kellega saada lapsi, keda armastada või kellele eluõhtul toetuda. Mõtiskletakse saatuse ja inimese enda rolli üle oma elutee kujundamisel. Mitmed on lood on täitsa sümpaatsed.

Siiri Laidla „Pardike ja mooniõis“ paikneb raamatukogus küll lasteosakonnas, ent tegelikult on see pigem vanema inimese lugemisvara. Sündmused jõuavad lugejateni läbi mitme erineva inimese ja ühe koera vaatepunkti. Aaro on vanahärra, kes juba teismelisena jäi invaliidiks, kaotades nägemise ja ühe käe. Virve on vanem daam, Aaro hooldaja. Velvo on 16-aastane poiss, Virve tütrepoeg, kelle suurem mure on langemine netiperverdi ohvriks. Klaarika on Aaro tütrepoeg, Velvoga sobivas vanuseklassis, kelle elu mõjutab oluliselt intiimsuhtlus ema uue mehega. Frantiek on Velvo koer, kellel koera rõõmud ja mured. Vanainimeste vaatepunkt annab tekstile kergelt nukra alatooni, samas ei puudu silmanähtav moraliseerimine ja kergelt nunnutav, idealiseeriv lähenemine, mille apoteoosiks on raamatu lõpuosa, kus erinevad põlvkonnad elavad harmoonilisel ja traditsioonilisel moel üheskoos maal talus. Kesksed teemad on taas üksindus ja õige elukaaslase leidmine.

Helju Petsi „Õnneõiteta sirelid“ on autori debüütromaan ja 2008. aasta romaanivõistlusel äramärgitud töö. Tegevus toimub 1980-ndate aastate alguses Paadinina saarel (selle prototüüp võiks olla näiteks Vormsi) kolhoosimiljöös. Endine baleriin Heete jääb üksi oma kolme lapsega, kui ta Tallinnast maale viinud abikaasa sureb. Kultuurimajas töötav naine on loo alguses 35-aastane, mis teeb ta ikkagi veel abiellumisvõimeliseks. Suur osa tegevusest käibki Heetele survet avaldavate meeste ja külanaiste juttude ümber. Naisele endale ei ole vallaline leseseisus eriliseks probleemiks, aga tema hea välimus on talle parasjagu needuseks.

Mu keel ei paindu Helju Petsi romaani siiski realistlikuks nimetama. Ma mäletan ka ise tolle aja maaelu ja midagi sellist nagu kõnealuses romaanis ma küll ei näinud. Heete raske müttamine talutöödel meenutab kui just mitte Vargamäe Andrest, siis Katku Villut küll (1980-ndad!!!). Paiguti näib tõesti, et „Kõrboja peremees“ on nihutatud 50 aastat tulevikku, eriti just mehelemineku keskset teemat arvestades. Täiesti ebausutavad tegelased on Heete ema, kes tänitab tütre kallal 24 tundi ööpäevas, ja Maivi, kellel ei ole samuti ühtegi positiivset omadust. Peategelane, kellel on küll toredad lapsed ja normaalne töökoht, elab otsekui roosiõiena sitameres – tüütavad kavalerid, labased külanaised jne. Üks häda teise otsa. Masendav, masendav lugu. 2011. aasta alguses ilmus romaanile järg pealkirjaga „Ussikuninganna Egle“.

1970-ndate lõpu ja 80-ndate alguse meeleolu üritab luua Avo Kull, kelle debüütromaan „Haigla” võitis viimase „Tänapäeva” romaanivõistluse. Peategelane Kalvi on umbes kolmekümneaastane mees, kes töötab ühes nimetus Lõuna-Eesti linnas ehitusel töödejuhatajana. Igati positiivsete iseloomujoontega Kalvi saab elu suurima ülesande – ehitada linna haigla. Nõukogude-aegne ehirtusbardakk, sellega seonduvad pidev joomine ja asjaajamine parteitegelastega moodustavad ühe kolmest romaani põhilisest süeeliinist. Teiseks liiniks on Kalvi armastuse lugu Tiinaga, millele pole küll määratud õnnelikult lõppeda. Takistuseks pole mitte niivõrd armastatu abielunaise seisus, vaid Kalvi liigne armukadedus. Kolmandat liini veab üdini negatiivne tegelane, väiklane ja õel KGB-lane Armin, kellel pole elus vedanud, ja miskipärast sünnib temas viha just Kalvi ja Tiina vastu. Avo Kull on ise olnud aastate eest Rapla haigla ehitusel töödejuhataja, ent tegu pole siiski autobiograafilise romaaniga. Varem ilukirjandusega mitte silma paistnud autoril (tegu on hilisdebütandiga, vanust mehel juba üle kuuekümne) on valmimas juba uus raamat, kus vaadeldakse samu tegelasi 20 aastat hiljem.

Märjamaa mees Tiit Sepa jätkab oma järjekordses romaanis „Kodukäija“ varasematest teostest tuntud tegelastega – vabakutseline amatöörkunstnik Hinno Hõim, tema jõukas (ja salapolitseinikust) naine Synne, poeg Lauris, alkohoolik Riina jne. Hinno ja tema Vaimõisas asuva maamaja ümber koguneb aga veel keeruline virrvarr endisi naisi, nende elukaaslasi, lapsi, hõimlasi, sugulasi, sõpru ja sõprade sõpru koos mitmesuguste materiaalsete ja mittemateriaalsete suhetega. Neljakümnendates eluaastates Hinno on nende keskel nagu hea leplik isake, kellel on igaühele midagi anda: raha, peavarju, tööd, seltskonda, kingitusi, päästmist kurjade käest jne. Ma ei tea, kas Tiit Sepa on Hinno prototüüp, sest raamatus esineb autorile nime ja ameti poolest veel lähedasem tegelane – kirjanik Priit Seppo.

Romaani tegevus toimub Märjamaa, Rapla ja Hagudi kandis ning selle keskseteks tooniandjateks on maaidüll, mõõdetud viisipärane huumor, perekeskne konservatiivsus, tegelaste vastastikune aasimine ja tögamine. Mulle näib, et Sepa raamatutest võiks kokku saada „Õnne 13“ tüüpi seriaali („Kodukäija“ lõpeb küll nii, et järgmine raamat on vaid aja küsimus). Raamat on suunatud pigem naistele kui meestele. Kindlasti leiab siit rõõmu inimene, kes on loomu poolest heldimisaldis, näiteks lk 39: „Väike lapselaps kakerdas minu juurde ja ma võtsin ta sülle. Tüdruk oli armsalt soe ja puhas. Ta näitas mulle oma väikesel käekesel paari sääsepunni ja tegi ai-ai.“ Neid kordi, kus Hinno ütleb, kui armas ta naine on ja kui kõvasti ta teda armastab, ei ole võimalik kokku lugeda. Kõik on nii ninnu-nännu-nunnu romantiline. Samas on sündmuste koomika suunatud vähenõudlikule intellektile: keegi saab tordiga näkku, püssipaugu soolaga tagumikku jne. Karakterite ebausutavus pole autorile probleem, aga tegu on ju komöödiaga, ilukirjandusega, nii et see vist polegi tähtis? Üldiselt käib selline argine toimetamine: grillimine, suplemine, moepärast töötegemine… Nagu Sepa raamatutes ikka, juhtub ka midagi ebaharilikku, kuritegelikku, põnevat. Seekord hargnevad sündmused ühe Hagudis asuva lagunenud maja ümber. Selles hoones viibivad inimesed hakkavad nägema kummitusi, muutuvad vägivaldseteks ja suitsidaalseteks. Hinno ja kogu tema mustlaslaager sokutab end maja remontima, ent ka surmad ja mõrvad näivad tegelaste jaoks pigem meelelahutusena, elu vürtsina, ja nendesse suhtutakse pealtnäha üsna kerglaselt.

Tahaks tuua veel ühe tsitaadi peategelase suust (lk 37): „Eks igas elus on oma võlu ja valu. Üldiselt olin aeg-ajalt olnud konfliktis kogu maailmaga, sest jäin lihtsalt endaks ega läinud kaasa üldiste suundumustega. Ma ei salga, et olin püüdnud elada ja sukelduda ellu, mis oleks olnud täis materiaalsust ja asist toimetamist. Need katsed kukkusid haledalt läbi ja kolmekümnendaks eluaastaks mõistsin, et olen loodud pisut teisiti maailma nägema“.

Oeh. Jälle üks selline, kes tajub enda teistsugusust, vastandumist „massile“ ja „asisele maailmale“. Millal ometi tuleb mõni autor, kes ei tunne uhkust mingi imaginaarse erinevuse üle, kes suudab mõista, et just selline uhkus ja veendumus enda erilisusest muudab ta massi osaks, sest peaaegu kõigile meeldib endast nii mõelda?

Endine Ülemnõukogu liige, Pärnu linnapea ja linnavolikogu esimees Ahti Kõo kirjutab oma debüütromaanis „Oleme seda väärt“ Eesti omavalitsustes levinud saamahimust ja korruptsioonist. Ehkki tegevuskoha nime ei mainita, pole kahtlustki, et jutt käib Mart Viisitamme aegsest Pärnust. Vaatluse all on ühe linna võimuga seotud suhete ring – volikogu ja valitsuse liikmed, huvirühmasid esindavad ärimehed ja sidemed keskvõimuga. Avanev pilt on üsna masendav. Enam vähem sirge seljaga on ainult üks tegelane – Ahti Kõo prototüüp, linnavolikogu esimees Martin Kõuer. Ülejäänute hulgas valitsevad ainult võimuiha ja ahnus, pettused ja silmakirjalikkus. Raske on öelda, kui palju see raamat kirjeldab Pärnus olukorda ilma kõverpeeglita. Mõned tegelased on ka minule kui Pärnu-kaugele inimesele äratuntavad, aga seda, millega nad seal munitsipaalvõimu juures hakkama said, ei oska öelda. Igatahes on see teos äärmiselt õel ja kättemaksuhimuline.

Marje Ernitsa „Kiikuda tuules“ on realistlik romaan enesekesksest ja ratsionaalsest ärinaisest, kelle jaoks inimesed on vaid taustakujud tema enda elu kujundamisel. Maal elava emaga suhtlemine on talle vastumeelne, paarikümne aasta eest uue naise juurde Ukrainasse kolinud isa ta lihtsalt põlgab. Sellest hoolimata sõidab ta isa juurde, kui too kirjutab, et omab seal koguni tehast – naise vaimusilma ette kerkivad võimalikud äritehingud. Ukrainas aga on ta tunnistajaks isa surmale ja sealt naastes selgub, et ka ema on manalateed läinud. Kui siis mõne nädala jooksul selgub, et tema abikaasal on laps teise naisega ja alluvad on ta firma kõrvale kantinud, on nooremapoolse naise kogu elu kokku varisenud.

Tuleb möönda, et nii okeerivate sündmuste ajaline langemine paarile nädalale saab juhtuda ainult ilukirjanduses, ent samas on tegelaste käitumine nendes väheusutavates sündmustes siiski usutav. Põhjalikumalt on vaatluse all ema ja tütre, maa- ja linnainimese konflikt. Kusjuures nii vanema maainimese kui ka aktiivse firmajuhi tegevus ja käitumine tunduvad äärmiselt realistlikud.

Ernitsa teise möödunud aastal ilmunud romaani „Risumäe“ tegevus toimub kolkamiljöös, vaeses alevis, kus peategelane on umbes 50-aastane invaliidistunud mees. Mehe elu on jäänud pidama kuhugi nõukogude-aega ning tervis, madal intellekt, alkohol ja sotsiaalne taust ei luba tal normaalset elu elada. Pärast seda, kui naine ta maha jätab ja korteri maha müüb, muutub Apo päris asotsiaalseks, ent plaan luua mahajäetud vaeste meeste varjupaik hoiab teda päris põhja vajumast. Nukra (ja üldse mitte vaimuka) huumoriga tembitud Eesti maaelu viletsus ei mõju eriti kaasakiskuvalt ega ehedalt, erinevalt Ernitsa esimesena mainitud raamatust ma „Risumäele“ kiidusõnu ei leia.

Kirjastus Ersen avaldas möödunud aastal veel kaks Ernitsa romaani („Kõrvalmälu“ ja „Sealpool linnuteed“ – aga ainult e-raamatutena. Romaanide toimetamata tekste saab tellida pdf-formaadis kirjastuse kodulehelt.

Adena Sepp pakub tänapäevast külarealismi ja aleviromantikat oma kolmandas romaanis „Sädemed tuha all“. Peategelane Kevin (natuke liiga saksik nimi ühe külapoisi kohta, kas pole?) on varastes kahekümnendates noor mees, kes töötab maakohas autoremonditöökojas. Erinevalt enamikust samas vanuses ja sotsiaalses seisuses kaaslastest on ta tõsine ja otsekohene inimene, ei joo ega suitseta, suhtub austusega teda kasvatanud vanavanematesse. Intriigi igapäevasesse elusse tekitavad suhe ülemuse naisega, naabertallu suvitama tulnud kena üliõpilasneiu ja kriminaalse hõnguga narkoveo juhtum. Idealistlik-naivistlikus vaimus kirjutatud õhuke romaan pakub sissevaadet lihtsate inimeste ellu, heldimisvõimalusi ja mitte eriti vaimukat nalja. Õnneliku lõpuga lugu, loomulikult.

Erik Tohvri jätkab romaanis „Laenatud rõõmud“ talle iseloomulikku Eesti argielu kujutavat realismi, mis on talle vanema põlvkonna lugejate hulgas palju edu toonud. Ehkki Tohvri lugu sisaldab palju klieesid ja trafaretse mõttemalli järgi kujundatud tegelasi, on tema silme läbi nähtud eestlane siiski üsna arusaadav. Eesti proosa 2010. aasta realistidest on Tohvri üks realistlikumaid. „Laenatud rõõmude“ keskne teema on kinnisvarabuum ja sellele külma duina järgnenud majandussurutis. Viiekümnendates eluaastates mees saab pärandusena suurema maatüki paarikümne kilomeetri kaugusel pealinnast ja otsustab hakata kinnisvaraarendajaks. Nii-öelda põllule ehitatud ridaelamu müümine osutub aga keerukamaks kui arvatud, ja kui sellele lisandub ebaaus raamatupidaja, kes raha firmast välja kandib, ei saa raamatu lõppu kõige rõõmsamaks pidada. Lisaks kinnisvaraarendaja tööle ja suhetele vaadeldakse romaanis ka tema klientide – korteriostjate – pere- ja tööasju.

MINEVIK, LÄHEDANE JA KAUGE

Eestlaste tugev ajaloofetiism jätkub ja lõppu ei näi tulevat – ilukirjanduse vastav sektor kuulub minu meelest tegelikult samasse lahtrisse teadusliku, populaarteadusliku, mälestusliku ja publitsistliku ajalookäsitlusega. Mu teatav vastumeelsus selle valdkonna vastu tingis vist ka selle, et just ajalukku projitseeruva tegevusega teostest jäid mul mitmed ikkagi läbi lugemata.

Jorma Rotko „Erik Strand ja kadunud kuld“ on aastast 1992 Eestis elava Soome ajakirjaniku debüütraamat, mis defineerib end kaanel ajaloolise romaanina. Autor (sünd. 1946) on nimetanud seda ise ka kelmiromaaniks, ehkki minu arusaamad kelmiromaanist on üsna erinevad. Romaani peatükkide pealkirjadeks on aastaarvud („1921-1924“, „1925-1927“ jne) ja selliste mõnekümneleheliste tükkide kaupa liigutakse kaasa soomlase Erik Gustaf Strandi eluteel. Tsaariajal Viiburis noorema pangaametnikuna töötades varastab Strand revolutsiooniaja segadust kasutades panga kullavarud ja peidab need paremate aegade ootuses mulla alla. Elu viib teda aga hoopis Venemaale, kus ta asub Tekaa/NKVD teenistusse ja täidab seal erinevaid ülesandeid, müües muuhulgas Vene kulda Eestis Harju panga kaudu Läände. Aastate jooksul puutub Strand kokku mitmete ajalooliste isikutega (Derzinski, Päts, Aleksandra Kollontai jt), kelle lühitutvustused on toodud raamatu lõpus.

Nii ajaloolise kui ka elulooromaanina jääb „Erik Strand“ – hoolimata 400 leheküljest – pealiskaudseks ja igavaks. See meenutab konspekti, resümeed, millessegi ei süveneta põhjalikumalt, ehkki raamatus on pikemaid tiraade ühest või teisest Venemaa ajaloo aspektist. Kaldun arvama, et Rotko on kuulanud David Vseviovi loengusarja „Müstiline Venemaa“ või saanud abi Vseviovi raamatust. Peategelane Erik jääb mõistatuseks ja kujutusviisist lähtudes pealiskaudseks tüübiks: ühelt poolt on tegu moraalitu inimesega, kes võib vähimagi süümepiinata vahetada naisi, teenida inimvaenulikku reiimi jne, teisalt laseb autor seda kõike paista kuidagi neutraalses või isegi positiivses valguses, ehkki üldjoontes on kommunistliku riigi kuriteod siiski hukka mõistetud.

Aarne Rubeni kirjanduslik looming on selline, millest on raske kinni hakata – nii heas kui halvas mõttes. Sündmused, olgu need siis tähtsad või vähemtähtsad, kulgevad rahulikus ühtlases rütmis, ükski neist ei kipu esile tõusma, kõik muutub kuidagi ühesuguseks massiks. „Viimne kohtupäev” peab end ise samuti kelmiromaaniks, ehkki selle juurde kuuluvat huumorit või muid oletatavaid tunnuseid ei osanud mina tähele panna. Jaagup Jukamehe elu sõjaeelses Eestis kujundavad kaks dominanti: kihk saada meremeheks ja platooniliseks jääv armastus kena tüdruku vastu. Juunipöörde järel saab Jaagupist hulgus/metsavend, kes mingil hetkel muutub isehakanud keemikuks ja pöördub Saksa okupatsioonivõimude poole, pakkudes neile mittetöötavat keemilist meetodit erilise mürgi tootmiseks. Järgneb sõit Saksamaale ja emigratsioon Rootsis. Kummaline lugu, kus tegevus ei kulge punktist A punkti Y, vaid pigem punktist K punkti R, s.t. nagu oleks algus ja lõpp puudu. Ruben armastab väga ajalugu, eriti mineviku elu-olu ja võib-olla on tema teoste plussiks mineviku õhustiku usutav tabamine. Aga kas seda on tabatud või mitte, raske öelda, sest ei Ruben ega mina ega varsti enam üldse keegi pole nii kauges minevikus elanud, et midagi kindlat väita. Ja ka ajaloos võhikuna tõusetuvad mitmed küsimused. Näiteks – kas aastal 1940 ikka tunti sõna „paanikanupp”, mis seostub mulle elektroonilise valvega? Või see peategelase keemilis-füüsikaline meetod, mille terminoloogia tundub kuidagi äärmiselt tänapäevane. Raamatu välja andnud kirjastus Eesti Raamat on teinud ka kummalise fopaa, kirjutades autori nime kaanel ja seljal valesti.

„Põhjavalgus” on Raimond Kaugveri esikromaan, mis ilmus aga viimasena – 18 aastat pärast autori surma. „Põhjavalgus” on sügavalt autobiograafiline teos, mis kirjeldab eestlaste elu Vorkuta vangilaagris aastatel 1945-1950. Samade daatumite vahele jäi ka Kaugveri vangistus Komimaal. Mattias – Kaugveri alter ego – on 1945. aastal alles noor mees ja 5 aastat vangistust on võrreldes keskmise karistusajaga väga lühike aeg. Ent ka selle aja jooksul jõuab ta kogeda Nõukogude GULAGi süsteemi kõiki võikamaid külgi: nälg, peks, alandus, külm, haigused, vaimne nüristumine jne. Lugu on kirjutatud lobedas stiilis, rohkesti on dialoogi. Romaan on teravalt kommunismivastane ja ka venevastane. Ausalt öeldes tõusetus lugedes rohkesti küsimusi raamatu valmimise ja laagrist väljatoimetamise asjaolude kohta: kuidas sai ikkagi olla võimalik, et vangil oli enda juures nõukogude süsteemi räigelt diskrediteerivat materjali, veendunud antikommunistlikku ja russofoobset teksti? Kuidas autor vahele ei jäänud? Ei tea. Romaan on mahukas (500 lk) ja mitte iga lause või lõik ei ole sisukas ning tummine, aga üldiselt tuleb „Põhjavalgust” siiski kiita. Inimeseks jäämine äärmuslikes oludes, rahvustevahelised suhted, poliitilised ja üldinimliku dilemmad, moraal – need on teemad, mille üle tegelased pidevalt mõtisklevad ja arutlevad. Ei saa muidugi jätta avaldamata kahtlust, kas on väga tõenäoline, et vangilaagris käis tollal 24/7 pidev arutelu eetiliste valikute ja muude abstraktsete küsimuste üle.

Arvo Valtoni romaanis „Kirjad kasetohul“ hargnevad sündmused paralleelselt tänapäevas ja 12. sajandil, enne ristirüütlite sissetungi. Ajalootudeng Mello on kuulnud hüpoteesi, et Venemaal võib leiduda üldsusele avalikustamata kasetohurulle, mis sisaldavad eestlaste omi kirjamärke rohkem kui 800 aasta tagusest ajast. Hüpoteesi sõidab ta kontrollima Novgorodi, kus üritab õiget või kõverat teed pidi pääseda ajaloomuuseumi kinnisesse fondi.

12. sajandi alguses satub 14-aastane noormees Maano slaavi hõimude röövretke tulemusena kümneks aastaks Novgorodi orjaks. Teadmishimuline ja kunstiandega Maano õpib vangipõlves ära nii slaavi kui ka ladina kirjamärgid ning arendab oma kunstniku-oskusi. Maano kasetohurullidele kraabitud kirjad peaksid olema need, mida Mello 900 aastat hiljem leiab (ehkki ei leia). Mõlemad noormehed toovad endale Novgorodist ka naise koju. Valton kirjutab kahtlemata ladusalt ja elukutselise kirjaniku vilumusega, samas ei üllata romaan millegagi, „igavavõitu“ ei ole sugugi vale omadussõna, ehkki autor on paigutanud tegelaste elukäigu sündmustesse, mis üldjuhul peaksid mõjuma põnevate või seikluslikena.

Tõrva keskkooli geograafiaõpetaja ja tuntud mälumänguri Laine Tangsoo debüütromaan „Kolmas võimalus“ üllatab teemavalikuga. Teise maailmasõja ajal saadetakse okupeeritud Venemaal sakslaste tagalasse partisanide salk. Kõik nad peale üheksateistaastase Lavinia tapetakse. Lavinia (või Lavja) on volgasakslanna, kes on astunud idealistlikel põhjustel vabatahtlikult armeesse. Vangi langemine on tema jaoks halvim, mis saab juhtuda. Ent vangistus Saksa komandatuuris ei osutu sugugi õudusunenäoks – ei vägistamist, piinamist ega mahalaskmist. Nimelt juhatab seal vägesid noor ja galantne ohvitser, kellele noor partisan kohe meeldima hakkab. Viisakas ja kultuurne suhtumine ja ohvitseri kaitse vähem galantsete lihtsõdurite eest murendavad ka Lavinia vihkamist faistide vastu. Suure osa tekstist moodustavad Lavinia hinge- ja süümepiinad, moraali- ja kollaboratsionismiga seotud kõhklused.

Autor rääkis ajalehele „Valgamaalane“, et kui oli romaani kirjastusse viinud, öeldi talle juba järgmisel päeval, et läheb trükki. Küsimuse peale, kas siis nii ruttu läbi loetud, olla vastatud, et lugesime 3 lehekülge ja sellest piisas. Kui nüüd vaadata neid kolme esimest lehekülge, siis on tegu pigem looduskirjeldusega ja mina küll selle põhjal veel teost heaks ei kiidaks, aga üldiselt tuleb autorile siiski tunnustust avaldada. Konservatiivsusele ja mõningasele ebausutavusele vaatamata on Tangsoo sulejooks kindel ning mitmekesine, debütandiks autorit teksti põhjal kindlasti ei peaks.

Rein Põdra „Unustatud“ on tiitellehel liigitatud „teekonnaromaaniks“, ehkki sama hästi võiks sobida ka „ajalooline romaan“. Autor vaatleb kolme eestlasest sõjapõgeniku elukäiku Euroopas, peamiselt aastatel 1944-46. Need on fotograaf Richard, SS-vägede teenistusse suunduv Kalju ja kahe tütrega kodust lahkunud Ellen. Nad liiguvad sõja lõpu ja sõjajärgses Euroopas, püüdes ellu jääda ja otsustada, mida teha pärast olukorra rahunemist. Põgusalt nende teed ka ristuvad. Kolme eluteed tagasivaatena kujutavad peatükid vahelduvad – Richard-Kalju-Ellen, Richard-Kalju-Ellen – ja ehkki ootaks, et kolm erinevast soost ja erineva taustaga inimest räägiksid oma lugu kuidagi erinevas stiilis või keeles, siis seda ei ole: kõik nad räägivad Rein Põdra häälega – sama hääletooniga, mida kasutavad enamasti kõigi Põdra romaanide tegelased. Olgu, see on tundlik ja õhuline keel ning minu meelest peamine, mis Põdra tekstid nii sümpaatseks muudab. Küll võiks ette heita peaaegu uskumatuna tunduvat deus ex machina´te jada, mis päästab tegelased kõige raskematest ja uskumatutest olukordadest – olgu selleks siis tegelaste keeleoskus (või selle kiire omandamine), rikas vabrikant, kes naise ja lapsed talveks enda juurde võtab, pidev õnnelik toidu ning öömaja hankimine või muu õnnelik juhus.

Aino Pervik avaldas eelmisel aastal jutustuse „Matlena teekond“. See on heietavas stiilis lugu Perviku kaugest vaarvanaemast, kelle elu suureks sündmuseks on rännak Tallinna, et saada mõisniku käest Krimmi sõjas hukkunud abikaasa surmatunnistus. Nukker lugu, veidi igavavõitu.

Uido Truija „Meresoolaste huulte“ 3. raamat jäi minust lugemata, sest see oleks nõudnud liiga suurt närvirakkude kulu. Selle teose puhul tekkis mul ka kahtlus, kas see ikka liigitub ilukirjandusse? Pigem meenutab see ajalooalast raamatut, kus suurema osa tekstist moodustab Napoleoni, Wrangelli ja mõnede teiste ajalooliste tegelaste elu ning ajaloosündmuste tuim kirjeldus täis daatumeid ning muid arve.

Tamur Kusnets lõpetas möödunud aastal oma romaanitriloogia „Hundipäikese aeg“, mille komas osa kannab alapealkirja „Hullud on hundid ja hullud on hagijad“. Sundisin end küll läbi sarja paari aasta eest ilmunud avaraamatust, aga enamale vandus tahtejõud alla. Võtsin küll teise ja kolmanda osa raamatukogust, aga juba esimestel lehekülgedel valdas mind must masendus. Pole vähimatki kahtlust, et Kusnets valdab sulge kõrgtasemel ja tema 5. sajandi rahvasterändamise aega paigutuv sõjakas tegevustik ja barbarite elu-olu näib äärmiselt elutruu, ent siiski ei suuda see mind ühegi nipiga köita ja valisin võimaluse jätta igavuse kätte suremata. Sellest hoolimata imetlen autori oskusi – ärgem unustagem, et tegu on Kusnetsi esimese romaaniga.

Enn Nõu triloogia „Vabariigi pojad ja tütred“ 1. osa kohta võin tsiteerida vaid tagakaant: „Läänemaa talu üheksa lapsega pere on romaani punane lõng, mis jookseb läbi Esimese maailmasõja, tiisikuse, Vabadussõja, rahvaväelase asunikutalu, Teise maailmasõja, hävituspataljonide, metsavendade, Omakaitse, julgeolekupolitsei, küüditamiste, terrori ja vastuterrori, soomepoiste, põgenemiste, arreteerimiste, Pagari tänava, Patarei, vangilaagrite, armastuse, elu ja surma. Esimese osa peategelasteks on vanem poeg ja tema kaks õde ning nende pered. Väikesed inimesed peegeldavad igaüks oma nurga alt Eesti rahva ja riigi keerulist ajalugu.“ Aga raamatu algus on nii tuim ja nüri, et võin selle lugemata jätmise üle vaid heameelt tunda.

Mats Traat jõudis 2010. aastal lõpule oma Palanumäe-sarjaga „Minge üles mägedele“. Juba 1979. aastal alustatud sarja viimane, kaheteistkümne osa kannab pealkirja „Õelate lamp“ ja see mahukas teos sai Jaan Krossi auhinna. Et romaani tekst algab piltlikult öeldes poole lause pealt, oleks selle mõistmiseks ilmselt ette võtta ka kõik eelmised osad ja selleks jäi siinkirjutajal ajast, huvist ning hingejõust puudu. Samas on teose kohta piisavalt palju kirjutatud, nii et infopõua üle huviline kurtma ei peaks.

VANEMALE LUGEJALE

Ma ei tahaks öelda mingit konkreetset numbrit, aga möödunud aasta proosas domineeris sihtgrupina kindlasti vanem raamatulugeja (jätan ka vanaduse piirmäära siinkohal tõmbamata). Vanematele lugejatele oli leidub eriti palju materjali nii kahes eelmises alajaotuses (eesti argielu ja ajalugu), ent sellega vastav kirjandus ei piirdunud. Mainin siin veel selliseid teoseid.

Tarmo Tedre „Vanaisa tuletorn“ on lugu rannakülas elavast vanemast mehest, kes koondatakse saekaatrist ja kelle elu jäävad pärast seda täitma kalapüük, saun, small talk abikaasa ja lapselapsega, niisama toimetamine. See kõik on üsna igavalt ette kantud – võib-olla seetõttu, et tegelikult ei juhtu „Tuletornis“ mitte midagi. Isegi abikaasa surm ja omaalgatusliku vaatetorni ehitamine ning konflikt vallavalitsusega ei mõju kuidagi intrigeerivalt või kaasahaaravalt, et tasunuks sellest kõigest raamat kirjutada. Igav kaprealism ja ühtlasi paras pettumus, Tedre varasemates teostes on olnud mingisugust sädet või jõudu, nüüd enam mitte. Teder tundub mulle rohkem väsinud kui tema vanaisast peategelane.

Merle Silla debüütromaan „Soovituskirjad“ kannab alapealkirja „Kõigile, kes jäävad ükskord vanaks“. Lugu on tõenäoliselt osaliselt autobiograafiline, aga kui palju ja millises osas, ei tea. Peategelane on 50-ndale eluaastale lähenev Mari Kullerkupp, kelle abielu on lagunenud ja kes töötab episooditi Inglismaal, hooldades Alzheimeri tõbe põdevaid või muus mõttes dementseid vanainimesi, olgu siis hoolde- või muidu kodudes. Mõtiskleva miljööga romaanis arutleb Mari abikaasade teineteisest võõrdumise, abitutesse vanuritesse suhtumise ja eestlaste ning muude välismaalaste töö üle Lääne-Euroopas. Midagi eriliselt huvitavat või kardinaalselt uut ma „Soovituskirjadest“ ei leidnud. Samas võib see olla sobivaks abistavaks-ettevalmistavaks materjaliks inimesele, kellel tuleb hakata tegelema nõdrameelsete omastega ja kes teemast tõepoolest midagi ei tea. Raamatu lõpus hoiatatakse lugejat ette, et „kirjastusel „Mytho“ on 2010. aasta sügisel ilmumas Aita Nurga esikromaan „Maalin nagu Picasso“, mille peategelane on Birgit Anderson, „Soovituskirjade“ peategelase Mari Kullerkupu klassiõde. Siis saavat lugeja ka teada, mis Marist edasi ei sai. Raamatute autorid Merle Sild ja Aita Nurga on ka päriselus klassiõed.“ Nimetatud raamat jäi siiski ilmumata.

Viljaka kirjanikul Ira Lemberil ilmus möödunud aastal järjekorras 56. raamat (tõsi, osa neist on kirjutatud kahasse), mis kannab pealkirja „Katariina portree”. Tegu on järjega 2009. aastal ilmunud „Päevalilledele” ja tegevus keskendub Katariina elule Eestis 1930-ndate esimesel poolel. Kübarasalongi omaniku ja tuntud arsti abikaasa Katariina elab kõrgema keskklassi kodanlase-elu, kuhu kuuluvad töö, sõbrannad, sugulased, tütre kasvatamine, kohvikud, konservatiivsed käitumisreeglid. Intriige on romaanis kaks: abikaasa abielurikkumine, mis viib abielu lõppemiseni, ja veidi väiksema, ent põnevamana Krimmis asuva Katariina endise mõisa tatarlasest valitseja salapärane saabumine Eestisse. Oluline sündmus on ka tütre meheleminek ja kolimine Pariisi. Ehkki teemad on triviaalsed, oskab Lember kogenud kirjanikuna neid huvitavalt esitada. Ajastu hõng tundub usutav, peategelase mõttelõngad ja emotsioonid arusaadavad. Ent lõpp vajub kuidagi ära – ühtlases tempos kulgenud tegevus hakkab liikuma kiirete ajahüpetena, samuti tekib romaani lõpuosas kerge võõristav tunne nendel lugejatel (nagu mina), kes pole lugenud diloogia esimest osa.

Esta Aksli on harrastuskirjanikust hilisdebütant (s. 1935, esimene proosaraamat 2000), kelle tagasivaatlikud, memuaare meenutavad raamatud on põhivoolu-kriitika tähele panemata jätnud, ent minule, kes ma olen tema seitsmest romaanist lugenud kahte, jätnud need pigem sümpaatse mulje. „Lendas väike lepatriinu“ on kirjastuse „Tänapäev“ romaanivõistlusel äramärgitud töö ja kujutab endast valdavalt päevikuvormis mälestusi aastatest 1941-1944. Päevikupidaja Elsie on loo alguses 19-aastane talupiiga, kelle elu on kulgenud rahulikus rütmis Eesti saarel (arvatavasti Hiiumaa) ja kes ka maailmasõja alates elab inertsist edasi taluinimese elu, niipalju kui sõda seda võimaldab. Hoidutud on poliitilistest hinnangutest, kordagi ei ole kasutatud sõna „okupatsioon“. Lugu on edasi antud lihtsas, soojas, rahulikus võtmes, rohkem on pööratud tähelepanu positiivsele, eriti üksteise abistamise tähtsusele rasketes oludes. Suhted õe, venna ja emaga, sõjast tingitud keerukused lähenemisel vastassoole, majanduslik kitsikus jms. Raamatus on kasutatud reaalseid mälestusi Sireli talu elust, aga kui palju ja kuidas – ei oska täpsemalt öelda.

Loodusesõber ja ennast amaaniks pidav Edu Kuill, kes pidas Soomaal pikemat aega turismitalu, on „Soomaa juttudena” kirja pannud 9 lugu, millest mõned meenutavad ennemuistseid rahvajutte (tegevus näib toimuvat tsaariajal), enamus on aga ebamäärasesse tänapäeva paigutuvad loomasõbralikud lood maainimese kokkupuudetest metsaasukatega. Väidetavalt on „ennemuistsed lood” rahvapärimus ja tänapäevasemad tegelikult juhtunud. Nukras või tragikoomilises võtmes tekstid on lihtsakoelised ja räägivad lihtsate inimeste elust soo serval. Huvitavalt kujundatud raamat sisaldab ka autori abikaasa Tiiu õlimaale.

Riina Kanguri sulest ilmus väga iseäralik ja kummaline romaan „Ühe silmaga taevasse”. Ma ei julge väita, et oleksin varem lugenud nii kurba, ängistavat ja halemeelset raamatut. Ema ja tema kaks tütart – Hortensia ja Esperanza – on nagu kolm õnnetusehunnikut, kes rändavad kodutuna mööda metsi ja koopaid, hea õnne korral saavad öömaja mõnes maamajas. Neil pole süüa, neil on külm, neid vaevavad haigused. Kõige rohkem on haiged nende hinged, aga selle põhjused jäävad hämaraks. Miks nad on kodutud – ka ei tea. Selge on vaid see, et laste isa on olnud julm ja egoistlik mees, kes pole peret kunagi armastanud. Ehkki miljöö (ja laste nimed) viitaksid justkui keskaegsele Euroopale, selgub pikkamisi, et õnnetu kolmik liigub ikkagi tänapäeva Eestis. Miks pole nad sattunud sotsiaalabi vaatevälja – ei tea. Ema kardab ametivõime ja seda, et lapsed võetakse talt ära. Siis ema sureb – kas enesetapp või mõrv, ei saanud aru. Ema surnukeha juures sureb ka noorem tütar. Vanem tütar jõuab kuidagiviisi inimeste hulka ja internaati, aga tema mõistusega pole kõik korras. Haletsevas ja ülinukras stiilis kirjutatud lugu jõuab lugejani otsekui läbi loori ja küsimärke on palju. Rohkesti on religioosset sõnavara ja headuse ning ligimesearmastuse teemalisi mõtteid. Ma ei oska seda teost kuidagi „paika panna” ega julge ka eriti soovitada. Raske ja rõhuv lugu.

Rootsis elava eestlanna Aama Elwe-Oja kolmeosalisena plaanitud romaanist „Kuhu ma lähen, mu järv?“ ilmus möödunud aastal kaks raamatut. Lugu mõjub autobiograafilisena, võib-olla seetõttu, et peategelase nimi (Aimee) ja sünniaasta on autori omaga (1949) sarnased. Esimene raamat hõlmab Aimee elu varajasest lapsepõlvest kahekümnenda eluaastani. Tema elu oluliseks faktoriks on asjaolu, et ema ja isa elavad lahus, ent ka ema ei hooli oma lapsest, vaid on andnud lapse vanaema ja vanatädi kasvatada. Aimee elab väikses Peipsi-äärses külas ja esimesed 150 lehekülge meenutavad vägagi „Väikest Illimari“ – ka igavuse tõttu. Näeme lapse kasvamist neiuks ja naiseks, külarahva elu-olu, noore inimese eneseotsinguid. Näeme autoritaarset ja rumalat ema, noore neiu sümpaatiat külamemmede vastu, jõhkrust ja esimest armastust. Kahjuks on suur osa raamatust üsna igavalt kirjutatud ja teine osa jäigi lugemata (ainuüksi 2 esimest osa annavad kokku üle 800 lehekülje).

TAPMINE JA TAGAAJAMINE. MEESTE MÄNGUD

Kaur Kender naasis mullu üle hulga aastate taas kirjanduspõllule. „Comeback“ on raamatu tagakaane kohaselt Kenderi alatu vastus president Ilvese kampaaniale „Talendid koju“, sest autor toob välismaalt tagasi Eestisse oma esikromaani kurjategijast antikangelase Karl Pajupuu. Seda märkust võikski pidada raamatu vaimukaimaks hetkeks, sest romaan on lõdva ja segase süeega ning ei paku juba teadaolevale midagi uut. Narkomaanist ja alkohoolikust Pajupuu joob ja laiab Tallinnas ning lendab lõpuks tagasi piiri taha. Rohkesti on sadistlikku, naturaalset vägivalda ja ebatraditsioonilist seksi. Nagu ikka, saavutas Kender parasjagu meedia tähelepanu, jagas intervjuusid, aga seekordne romaan seda kõike kindlasti ei vääri.

Mihkel Raua „Sinine on sinu taevas“ sõidab muidugi tema eelmise menuraamatu laineharjal ja küllap just seetõttu oli see eelmise aasta müüduim eesti proosateos. Põneviku märksõnad on terrorism, vandenõuteooriad, jõhkrus, ebamoraalsus ja sotsiaalne kriitika. Just see viimane näib romaani üldisest sentimendist esile tõusvat – eelkõige saavad pihta poliitikud ja ärimehed, ent ka lihtrahva intellektuaalne põhjakiht. Eesti eliidil laseb Raud romaanis tervikuna teise ilma minna, kui lennuk ründab vabariigi aastapäeva tähistama kogunenud seltskonda „Vanemuises“. Peategelane on telesaatejuht, kelle ellu murravad sisse kaks olulist sündmust – ta saab teada enda haigestumisest raskesse surmahaigusesse ja armub sakslannast naisterroristi. Kui palju on küünilisusest ja kaurkenderlikust üleolekust nõretavas loos Mihkel Rauda ennast, teab ta vaid ise. Pean möönma, et mõnevõrra rüvetavad raamatu mainet minu silmis selle kõrged müüginumbrid.

Raua raamatuga samasse kategooriasse läheb Taavi Kanguri esikromaan „Kõigile saab kurikaga virutada“. Kirjastuse Tänapäev romaanivõistlusel teise koha saanud teos hakkab aeglasevõitu alguse järel kulgema kiires tempos ja põnevas võtmes. Tapa depoos lihttöölisena töötanud nooremas keskeas mees kaotab töökoha ja kodutülis jätab naine ta maha. Kõhna rahakotiga otsustab mees Tallinnasse sõita ning millegi uuega alustada. Tööd leiab ta lõpuks klubi turvamehena ja tasapisi ilmnevad tema juures algul täiesti uskumatuna tunduvad oskused: hea kakleja, tugev tahtejõud, külm kaalutlemine, vilunud relvakäsitlemisoskus jne. Mehe pöördumine kuritegelikule teele kulgeb nii sujuvalt ja kiiresti, et tahaks autorilt küsida, kas usutavus ei ole nagu omaette väärtus? Siis saame aga teada, et küsimus oleks lihtsalt kohatu – lihttöölise periood oli peategelase elus vaid üks ebaharilik periood ja mõned juhtumid pealinnas äratasid kirju minevikuga mehe teadvuses taas kiskja. Sündmusi vaadeldakse peategelase, ühe politseiniku ja paari allilmategelase silme läbi. Ehkki Taavi Kangur pole ise ilmselt korrakaitses tegev olnud ega ka organiseeritud kuritegevuse köögipoolega tuttav (olgu, mina ka ei ole) ja mõned nüansid panevad toimuva ehtsus kahtlema, on tegu ikkagi aasta parima (või paremuselt teise, Tarlapi raamat oli ka suurepärane) põnevusromaaniga, mis Raua müügihitile kenasti ära teeb.

Egert Anslani debüütromaan „407 karaati” defineerib end „erootiliste sugemetega psühholoogilise kriminaalromaanina”, ent sellest määratlusest on õige vaid psühholoogiline aspekt. Erootikat sisuliselt pole ja kriminaalromaaniks ei taha seda nimetada seetõttu, et kurjategijad on algusest peale teada, tüüpiline mõistatuse lahendamine puudub. Sellest hoolimata on tegu põneva ja fantaasiaküllaselt fabuleeritud looga. Peategelane on Venemaa kuritegelikes ringkondades tegutsev mees, kelle ampluaaks on majanduskuriteod ja kelmused. Artisti hüüdnime kandev nooremapoolne mees armastab kuritegudes mängu ilu ja oma „kunstnikunime” on ta osaliselt teeninud sellega, et on õppinud näitekunsti. Temaga võtavad ühendust Venemaa allilma kõrgeimad autoriteedid ja teevad talle ülesandeks varastada 407 karaati kaaluv (see tähendab kanamuna suurune) teemant. Teemant asub Londonis, rikka juudi lese Isidora korteris, selle väärtus arvatakse olevat üle 100 miljoni dollari. Nii-öelda proovitööks saab Artist aga ülesande varastada Moskvas Venemaa Suurbritannia suursaadiku korterist suurem summa raha, mille too on saanud varastatud maale Läände müües. Korterivargus õnnestub vaid osaliselt, sest Artisti poolt musta töö tegemiseks kaasa võetud professionaalne korterivaras tapab saadiku abikaasa. See asjaolu mõjutab oluliselt järgnevaid sündmusi, sest Londonis teemandi vargust planeeriv Artist armub siiralt ja jäägitult Venemaa saadiku tütresse, ehk siis naisesse, kelle ema tapmises on ta ise kaasosaline. Üha enam tundub mees endale kurjategijate seltskonnas võõrana ja süümepiinad sunnivad teda oma seniseid väärtusi ümber hindama. „407” karaati on nagu neljaviljapuder: kuritegelik maailm, naistekale omased nunnutamise-stseenid, kõrgklassi vastuvõtud. Päris tore raamat.

Keskkriminaalpolitsei endine direktor Andres Anvelt jätkab oma tööalase info ärakasutamist põnevikus „Direktor. Ühe turu erastamise lugu”. Ehkki raamatu alguses on märge, et kõik kokkulangevused tegeliku elu sündmuste ja reaalsete isikutega on juhuslikud, ei mõju see isegi mitte muigamapanevalt. Tallinna keskturu erastamisest ja sellega seonduvatest kuritegudest pole möödunud veel nii palju aega, et ajakirjandusega kursis olev inimene ei asendaks mõttes romaani tegelasi elavate (või surnud) inimestega. Direktor – Polistuk, Toomas – Metsamaa, Lauri – Lao, Vilve Roos – Valve Kirsipuu, Tolik – Tarankov, Mia ja tema pojad – Bõkovid, Tema – Savisaar, jne. Minul oli seda romaani väga huvitav lugeda (ehkki kirjanduslikus mõttes ei ole see eriti tugev teos), aga kas ka isikul, kes turu erastamise ja abilinnapea mõrvaga seotud asjaolusid ei mäleta? Raske öelda. Tegu pole siiski dokumentaalromaaniga ja ilmselgelt segab Anvelt reaalselt juhtunud sündmusi oletuste või väljamõeldistega.

Ivo Parbus, kes jäi möödunud aastal silma rohkem korruptsioonikahtlase omavalitsusametnikuna, avaldas esimese täiskasvanutele mõeldud ilukirjandusliku romaani „Paljakäsi ja relvaga: mees, kel polnud nime“. Ma ei ole midagi sellist varem lugenud, vähemalt mitte sellises mahus. Küll olen midagi taolist näinud teatavat tüüpi filmides - "Paljakäsi“ on (ilmselt jabur ja irooniline) kvintessents action-filmidest, kus mängivad Steven Seagal, Sylvester Stallone, Dolph Lundgren, Chuck Norris, Bruce Lee ja eriti minu arvates ka Jackie Chan. Arvatavasti on mõjutusi ka Bondi-filmidest ja igasugu vandenõu-teooriatest, millest romaan kubiseb. Ligi 800-leheküljeline lugu algab sellest, et autor Ivo Parbus topitakse kahe "gorilla" poolt Tallinna vanalinnas autosse, silmad seotakse kinni ja mees sõidutatakse kuhugi eramusse, kus teda ootab vanemas keskeas mees. See on raamatu peategelane Mart, kes peaks olema Parbuse klassivend, aga keda Parbus ära ei taha tunda, sest esiteks on Mart tema teada Afganistanis 1981. aastal surnud ja teiseks ei sarnane mees sugugi tema kunagisele tuttavale. See viimane on aga rohkete plastiliste operatsioonide tulemus. Mart jätab endast mulje kui ülimalt enesekindlast, rikkast ja vägevast mehest. Seda iseloomustab näiteks fakt, et tema kodu kaunistavad "Mona Lisa" ja Munchi "Karje" originaalid, ent samuti Torino surilina. Parbus saab ülesande kirjutada Mardi elust raamat ja "Paljakäsi" ongi suuremas osas selle üleskirjutus.

Põhiliselt kulgeb tegevus 1970-ndate lõpust 2000-ndate alguseni. Mart saab oma eriväelasest isalt võitluskunstide alase väljaõppe, ent samuti tunneb ta uskumatult hästi relvi ja tehnikat. Võib öelda, et ta on Maailma Kõige Kõvem Mees. Ta on võimeline kõrvale põiklema kuulide eest. Ta on füüsiliselt ülitugev, trotsides sealjuures füüsikaseadusi (Lk 714: "Kargasin vannist välja, jooksin mööda seina üles ja tegin enne laeni jõudmist mahahüppeks salto. Roos kiljatas vaimustusest. See vaid lisas tahtmist naise ees eputada. Haarasin seinalt Damaskuse terasest pistoda ning virutasin endale kõhtu. Teras kargas pingul lihastest kõrvale ja murdus."). Ta on ära õppinud sama palju keeli kui Uku Masing, mis võimaldab tal eri maailma otstes hakkama saada. Kui tema lähedusse satub ilus naine (tal on tihti tikk-kontsad ja kikkis nibud), siis tahab too kindlasti mehega seksida, mis siis, et mees pole teab mis iludus. Jne.

Sündmused algavad Haapsalu kandis, kus peategelase isa üritab enda valdusse saada imerelva. See on Tunguusi meteoriidi jäänustest ja Kärdla meteoriidikraatrist hangitud "vektoriaalaine" segamisel tekkiv relv, mis põhjustab ajanihke. Isa tapetakse, ent pojale jääb alles infot ja Kõva Mees kavatseb seda kasutada. Ajanihet põhjustava relva hankimine on siiski vaid üks episood pikas sündmuste ahelas. Mart ajab Afganistani sõjas relva- ja narkoäri ning pälvib oma võitleja-võimete tõttu mitmesuguste eriteenistuste ning kuritegelike grupeeringute tähelepanu. Teda hakkavad järjepanu värbama (või on ta sunnitud selleks) või siis jälle üritavad teda tappa Vatikani luure, CIA, GRU, KGB, Kolme Kolba Liiga, MI5, Trilateraalne Komisjon, ÜRO kliimagrupp, triaadid, illuminaadid, templirüütlid, NSA, Maailmarahu büroo, Hiina triaadid, Al Qaeda, FSB, Venemaad juhtiv Tõeline Keskkomitee jne. Nii-öelda tavalisi inimesi on selles romaanis minimaalselt: peaaegu kõik tegelased on eriteenistusest, eriväelased, relvakaupmehed, salaorganisatsioonide liikmed, luurajad, terroristid. Selles verises ja varjatud maailmas tuntakse peategelast Nimetu nime all, sest tema päritolu ja tausta eriti ei teata. Tegevus toimub erinevates paikades - Eesti, Ukraina, Egiptus, Afganistan, Euroopa Riigid, LAV jne. Käib lakkamatu tapmine ja tagaajamine, sureb sadu või isegi tuhandeid inimesi.

"Paljakäsi" ei ole tegelikult tõsimeeli kritiseeritav, sest silmanähtavalt ei ole see tõsine raamat – autor võib alati öelda, et kriitik ei saanud naljast aru. Ka sisekaanel kaabus ja mustas mantlis poseeriva Parbuse foto annab lugejale ette pigem kerglase tooni. Ent ikkagi, ka taolise iroonilise loona on see liiga pikk. Sisuliselt on asi öeldud paarisaja leheküljega ja rutiinne tapmine ja põgenemine hakkab lihtsalt väsitama. Raamatu lõpus (muide, see on ilmunud Ivo Parbus Productionsi väljaandel) olevas lühikeses autoritutvustuses on muu hulgas öeldud: "Ivo Parbus on mees, kelle tutvusringkonna ja eluseikade kohta kõneldakse mitmesuguseid lugusid, mis kirjanikule endale suuremat korda ei lähe." Miskipärast ma arvan, et tal on tõesti ükspuha, kas keegi loeb tema lugu või mitte. Tõenäoliselt ei kirjutanud Parbus oma raamatut mitte eeluurimisvanglas (kui kellelgi selline mõte võib tekkida) – teos on selleks liiga paks ja vanglas vist arvutit kasutada ei või.

Aga milline raamat algab lausega „Puhta putsis.“? Vastus: Arvi Tapveri „Apelsin kellavärgis“. Tegelikult antakse lugejale noot ette juba raamatu kaanel, kust loeme retsepti: „5 cl meeletust, 1 cl roppust, jääd“. Endise uuriva ajakirjaniku Arvi Tapveri lühem debüütromaan sisaldab tõepoolest hoogsat ropendamist, slängi, jõhkrust, vägivalda, korruptsiooni, narkootikume ja seksi. Aga eelkõige kõvasti alkoholi. Peategelane on alkohoolikust ja narkomaanist ajakirjanik, kes satub olema samal hetkel lõbumajas, kui kõrvaltoas tapetakse abilinnapea, keskerakondlane Mati Merimaa (niisiis juba teine Mait Metsamaa mõrvast kõnelev teos eelmisel aastal!). Kuriteole nii lähedal olles saab küünikust reporterist sündmuste asjaosaline, kelle uurimistöö häirib nii tema ülemusi, politseinikke kui ka kurjategijaid. Sündmustes on hoogu, ühendatud on kriminulli ja muidu põnevusromaani tunnused. „Apelsin kellavärgis“ sisaldab rohkesti autori autobiograafilisi elamusi ja 1990-ndate aastate Eesti Vabariigis juhtunut, kus äratuntavate nimekujude või käitumise järgi saavad oma osa nii Tapveri endised ülemused Eesti Ekspressist (Hõbe, Kaalep ja Punahabe) kui ka hulk poliitikuid, ärimehi ning riigiametnikke. Raamatus on ka tegelane Tapver, aga see on peategelase kolleeg, mitte tema ise. Järelsõnas ütleb autor, et teos pole dokumentaalne ja hoiatab võimalike kohtuvaidluste ärahoidmiseks, et tal on head advokaadid.

NAISTELE

Raido Saare debüütromaan „Ainus, mis loeb“ on naistekas selle sõna kõige halvemas tähenduses. Tegelikult on üsna raske uskuda, et tagakaane fotol kujutatud meheliku näoga autor on kirjutanud taolise raamatu… võib-olla oleks tulnud valida naise pseudonüüm, et võimaliku sihtgrupi pilk raamatupoes paremini peale jääks?

Las Vegases aega veetev umbes 35 aastane Tom, playboy, macho ja yuppie, kohtub samasse hotelli sattunud piltilusa chick´iga. Mõlemad tunnevad kohe, et nad on teineteise jaoks SEE ÕIGE. Idülliline, romantiline, täiuslik ja võikalt imal (ausõna, ma vist ei ole nii lääget värki lugenud) armastus katkeb küll mõneks ajaks, kui Tomi ekssõbratarid käkki keeravad, aga lõpuks läheb kõik nii, nagu sellistes lugudes minema peab. Suur osa tegevusest toimub Miami ja Vegase glamuurses rikaste maailmas.

Tuule Linnu teine romaan kannab nime „Päev algab öösel“ ja selle lugejatena näen vaimusilmas pigem naisi kui mehi. Süeeliiniks on naistekatele krestomaatiline mehe-naise kirg ja takistuste ületamine kire realiseerimiseks.

Kaks noort naist eralduvad rabas marju korjates teineteisest ja lisaks eksimisele tabab neid paduvihm. Üks naine komistab ja hukkub terava puujuurika otsas. Teine satub soosaarele, kus suvitab tema unistuste mees, ajakirjanik Marten – see on vastastikune armastus esimesest silmapilgust. Eva veedab Soosaarel 3 kirglikku päeva, teadmata midagi oma sõbranna saatusest. Ta ei tea ka seda, et kirehetkest hakkab tema rindade all kasvama uus elu. Küll on ta aga kindel see, et nende edasised elud peavad olema seotud ja probleemid on vaid tehnilist laadi – kuidas teatada senisele kihlatule, et pulmad jäävad ära ja kuidas nädala pärast taas Marteniga kokku saada ning lahkuda. Et noorpaar ei tea aga pärast esimest kohtumist teineteise nimesidki, jääb järgmine kohtumine õnnetute asjaolude kokkusattumise tõttu ära. Siit saabki alguse vastastikuste mittemõistmiste rada, mida autor oskuslikult suunab ja jätab lugeja lõpuni teadmatusse, kas lõpp tuleb õnnelik või mitte.

Inga Raitari kolmas romaan „Elu võti” annab seda iseloomustavad märksõnad ise kätte. Tagakaanel kiidab keegi nimetuks jäänud "tipikast ärimees", et teos olevat "täitsa ehe ugrimugri da Vinci kood" ja samuti nimetu reklaamiloojast filoloog ütleb: "Dan Brown meets Rosamunde Pilcher". (Rosamunde Pilcher on romantilisi naistekaid kirjutav briti autor.) Romaani tegelased märgivad ise, et nendega toimuv on nagu seiklusfilm ja korduvalt käib läbi "nagu Indiana Jones", samuti Erich von Dänikeni nimi. Raamat on aga pühendatud Lennart Merile, kes on jätnud "sügava jälje meie maailmanägemise ja ajalootaju ühendamisse Maailma Ajalooga". Kokkuvõtvalt on tegu müstilise ülesande lahendamisele suunatud action-romaaniga, mis ühendab ühiseks kassikangaks Vana-Egiptuse, Vana-Kreeka, Vana-Skandinaavia ja Eesti müüdid, sidudes need tänapäevaga.

Puhkusereisil Egiptuses saavad tuttavaks 2 peategelast, nende nimed on lühendatult Lee ja Thor (mõlemad eestlased). Lee on noor naine, keda huvitavad ajaloo saladused, muuhulgas oskab ta lugeda muistset ruunikirja. Thor on keskealine ärimees, juustes juba veidi halli, aga atraktiivse välimusega. Ühisel väljasõidul kõrbesse saadakse kohaliku pere käest enda valgusse papüüruselehed. Lisaks hieroglüüfidele sisaldavad lehed ka ruunikirja, mis nagu tõestavat, et juba iidsel ajal valitses tihe läbikäimine Egiptuse ja Põhjala piirkondade vahel. Tekst papüürusel on allegooriatest kubisev lugu, mille deifreerimise ja tähenduse otsimise peale on kulutatud palju trükiruumi. Muuhulgas sisaldab papüürus ka sõna "aare" ja kas seetõttu või lihtsalt emotsioonide ajel suunduvad Lee ja Thor segase teksti järgi otsingule, teadmata isegi, mida nad otsivad. Tüüpiline quest.

Egiptuses püütakse leida teadlast, kes tõlgiks neile vana Egiptuse piltkirja. See samm viib neid aga otse võimsa kuritegeliku organisatsiooni käte vahele, mis püüab kahelt eestlaselt papüürusi ja nende võimalikku tähendust kätte saada. Tagaajamised, vangilangemine, põgenemised, psühholoogiline sõda ning üha segasemaks ja keerulisemaks muutuv ajaloosündmuste rägastik, kust Lee tõmbab kõige uskumatumaid seoseid ja kus iga kild leiab lõpuks Sügava Tähenduse. Sündmused kulgevad Kreekas, Berliinis, Vilniuses ja lõpuks taas Eestis, kus romaani kulminatsioon ja kõige ulmelisem osa toimub Osmussaarel Odini haual.

Lugu kubiseb deus ex machina´test ja kõige imetlusväärsematest pääsemistest. "Elu võtit" saab liigitada üheaegselt mitmesse anri. Ühtepidi on see üsna tavaline imal naistekas, kus kohe alguses joonestub välja paar, kelle ülesandeks on raamatu lõpus kõige kiuste kokku saada. (Romaan on ilmunud osaliselt järjejutuna ajakirjas "Naised"). Teisalt sarnaneb ta veidi Arvo Valtoni "Kirjadega kasetohul", kus üritatakse (pseudo)teaduslike ajaloofaktide abil tekitada uus (olgugi täiesti ebausutav) mõõde eestlaste kaugemasse ajalukku. Kolmandaks võib seda vaadelda müstilise põnevikuna, segasevõitu seiklusromaanina, kus vist tõesti on mingi Dan Browni mõju. Ühtepidi tähendab see viimane ju ka ülepingutatud sügavust ja tähendustiinust, ent kuna need 3 võimalikku lähenemisviisi on ühendatud nende kõige negatiivsemaid aspekte pidi (läägus, väheusutavus ning jaburus), siis ei pea ma "Elu võtit" siiski tõsimeelselt pretensioonikaks teoseks, vaid pigem lõbusaks meelelahutuseks, mille lugemisel on parimaks soovituseks kohe alguses manada näole muhe muie.

Helen Eelranna „Pasodoble“ on 35-aastase Dagne (kes on nii otseses kui ka kaudses mõttes blondiin) pikk pihtimuslik lobisemine lugejaga. Õnnelikus abielus olev seksika välimusega pereema armub 28-aastasesse hispaania keele õpetajasse Domenicosse, kes Tallinnas maarahvale tunde annab. Ehkki too on lühikest kasvu, kergelt kiilaneva peaga ja ei vasta põhjamaisele ettekujutusele temperamentsest latiinohurmurist, on mehel üks lisaväärtus, mis kohalikke naisi jalust nõrgaks võtab – ta on hispaanlane. See on see koefitsient – nagu ka filminäitlejaks, lauljaks või jalgpalluriks olek –, mis määrab nii Dagne kui ka mitme teise naise käitumise. Kõrvalehüpe mõjub traagiliselt naise abielule, ent suhe heitliku meele, truudusetu ja otsustusvõimetu loomusega hispaanlasega ei too samuti õnne. Kuigi nii Dagne kui ka Domenico mõjuvad idiootlike tegelastena ja raamatut lugedes tundsin ennast üsna nüris seltskonnas, on Domenico tegelaskuju kuidagi õnnestunult ja tabavalt välja kukkunud. Ütlen seda ise ühtegi hispaanlast tundmata.

Siiri Konksult ilmus napilt romaani mõõdu välja andev suvitusromaan „Kahe mere vahel“. Seal läheb noor filoloog Egle suveks rannikulähedasele väikesele saarel „aega maha võtma“ ja elu üle järele mõtlema. Tuttav vanamemm, kelle majas ta elab, on surnud, ja neiu tunneb üha enam ja enam, et maja sobib talle mitte ainult suveks, vaid ka pidevaks elamiseks. Tema mandrile jäänud noormehest tunneb ta end üha enam võõrdumas ja saareidüll näib talle hoopis loomuomasem. See ongi selline idülliline, lihtsat maaelu ülistav lugu, kus väikest vürtsi pakuvad saareelanike omavahelised aasimised ja suhted. Romantiline jutustus on siiski üsna pealiskaudne, kus enamik tegelasi jääb varjukujudeks, kelle elust ja olemusest võib vaid oletusi teha. Lugu võib sobida ka vanemale lugejale.

Piret Bristoli jutukogu „Usuvaenlane“ liigub samadel radadel, kus tema eelmised proosateosed. Peategelane on nooremapoolsem naisterahvas (kohati on ta Piret, siis Nora, siis ilma nimeta), kelle kulgemistrajektoorid on põhiliselt Lõuna-Eesti ja Tartu kandis. Sellel naisterahval on kaks põhilist probleemi: pidevalt ebaõnnestuvad meessuhted ja kehv majanduslik olukord. Tema mehed – olgu nende nimeks siis Üliõpilane, Kapten, ´. või mõni teine – on otsekui arhetüübid halvast unenäost: hoolimatud, rumalad, isekad. Arusaamatuks jääb, miks naine nendega üldse füüsiliselt lähedaseks saab – ta ei tundu olevat rumal naine, tema raamaturiiulis on ajakirja „Akadeemia“ aastakäigud, ta osaleb kriitikuna teatrifestivalil jne. Ma võin vaid oletada, et ta ei kuulu välimuse tõttu ilupüramiidi teravaimasse tippu ja seetõttu on valik väike. Bristol ei tegele oma peategelase psüühika analüüsiga, vaid lihtsalt kirjeldab naise ja tema tuttavate liikumisi. Meestegelased on ehk sügavama vaatluse all, aga naine mitte. Seetõttu jääb peategelane, aga ka mõned muud karakterid, varjukujudeks, millele aitab kaasa emotsioonitu kirjeldamislaad. Traditsiooniliselt palju hingevalu ja muret põhjustavad olukorrad tekitavad vaid apaatiat, ehk teisisõnu – ei tekita midagi. Miks ja kuidas naine nii tuimaks ning madala enesehinnanguga inimeseks on muutunud, ei tea. Ühes kohas ütleb minajutustaja, et ta tunneks kergendust, kui ta mees ära läheks, ja järgmises lauses, et ta tunneks kergendust mehe mis tahes käitumisakti või selle puudumise üle. Nii et lausa äärmuslik apaatia. Bristol ei ületa romaaniga „Sõud“ (2005) seatud kõrget latti, kuid igavaks ei ole veel ka muutunud – võib-olla seetõttu, et „Sõua“ ilmumisest on möödas mitu aastat ja vahepeal ilmunud „Paralleelmeri“ kaldus Bristoli põhijoonest – kui seda võib nii nimetada – pisut kõrvale.

Monika Rahuoja-Vidmani romaani „Kreeklase armuke“ pealkirjas nimetatud isik on raskekujulist blondiinlust põdev Mikelina, kes tutvub turismireisil imeilusa Christosega ja toob tolle Tallinna kaasa. Autor puistab kümnete kaupa vihjeid, mis peavad näitama Christose kuritegelikku tausta, aga null-IQ-ga Mikelina on pime mis pime, taludes vägivaldse ja labiilse närvisüsteemiga kreeklase laiamist. Kuidas saab nii rumal naine olla juriidilise kõrgharidusega ja töötada advokaadibüroos – raske isegi oletada. Ka tema kolleegist sõbranna ja ülemus lähevad samasugusesse intellektiklassi. Mulle jääb mulje, et raamat on suunatud tegelastest õige pisut kõrgema IQ-ga lugejatele, kes siis saaksid end karakteritega võrreldes targemana tunda. Raamatul ei ole märgitud keeletoimetajat ja see on ka tunda – jutt on sorav, ent mõned elementaarsed keelevead on korduvad, näiteks see, et punktiiri järele ei panda koma. Romaan lõpeb sellisel moel, et kardan kõige halvemat – oodata on järge.

Dagmar Lambi „Ööd kollases autos“ räägib nooremapoolsest naistaksojuhist, kes peab erinevate klientidega juttu ajades jätma mulje inimhingede insenerist ja vilunud pihiemast. Tsiteerides peategelast (lk 93): „Ma olen harjunud inimesi kõrvalt jälgima, mulle meeldib nende käitumist ja juttu isehakanud psühholoogina analüüsida. Mis kõige olulisem: ma olen harjunud kõikvõimalikes olukordades kiirelt ja adekvaatselt reageerima.“ Minu meelest on kliee taksojuhtide psühholoogioskustest müüt ja rohkem ootaks selle elukutse vaatlemisel ülbust, rahahimu, klientide petmist ning muid selliseid aspekte, mis Lambi romaanis vähimalgi määral ei kajastu. Taksojuhi ja kliendi suhte kõrval on raamatu teiseks põhiliiniks peategelase hinge-elu, noorelt surnud armastatu leinast ülesaamine ja uue õnne leidmine. „Ööd kollases taksos“ on varem osaliselt ilmunud järjejutuna ajakirjas „Naised“.

Allan Keiani romaani „Otsetee paradiisi“ võiks pidada noorteraamatuks, kui see ei sisaldaks mitmeid pornograafilise sisuga lõike ja lauseid („Ja ta imes selle kuuekümnendates aastates pässi kortsus munni veel pikalt-pikalt.“), mistõttu julgen kahelda, kas see ikka on alaealistele suunatud teos. Romaanis on palju jõhkrust, alatust, vägivalda, seksi, ja mis peamine – pole ühtegi positiivset tegelast. See jätab ka lugejale tunde, et viibid aina ebameeldivate inimeste seltskonnas. Sündmusi iseloomustavateks tunnusteks on nende kiire vaheldumine ja äärmine ebausutavus. Peategelane on väikelinna 16-aastane koolitüdruk Maarja. Ta vanemad on surnud, ta asub noorte hierarhias madalal positsioonil, ta on üsna rumal, aga üsna ilus. Koolivägivalla ja vägistamise eest põgeneb ta Tallinna, kus satub baaris tööd otsides hoopis prostitutsiooni vahendajate haardesse. Seksiteenused jäävad küll osutamata, ent vastutasuks pakutakse narkokulleri tööd. Ime läbi pääseb tüdruk ka sellest, ent lennukiga Itaaliasse suundudes näib olevat mõttekas usaldada end lennukaaslasest italiano hoolde, kes esitleb end küll modelliagentuuri töötajana, ent osutub samuti kõrgklassi sutenööriks. Järgneb seiklus modelliagentuuri laeval, peadpööritav põgenemine helikopteriga ja veel üht-teist. Ma ei arvutanud lugemise ajal sündmustele kuluvat aega, aga tundub, et kõik see toimub vähem kui 10 päeva jooksul. Selle aja sees toimub ka mitmeid peategelase täiesti uskumatuid metamorfoose, äärmusnaiivsusest silmade avamiseni, tagasihoidlikust provintsineiust jõhkraks kaklejaks, süütust piigast meelaks seksikiisuks. Üldiselt – väga vilets raamat.

ABSURD, GROTESK

Kui kellelegi on jäänud mulje, et Ervin Õunapuu näol on tegu võitleva ateistiga, siis tema viimane raamat „Eesti gootika. Lauavestlused” annab sellele muljele jätkuvat kinnitust. Teos serveerib end dokumentaalse tekstina, mis koosneb kellegi Martin Maria Kulli, Maarjamaa Kultuuri- ja Usuasjade Administraatori vaadete esitlusest. Osaliselt on need katkendid päevikutest ja märkmetest, siis jälle mahakirjutused videolintidelt jms. Kõnealune Kull on keegi isehakanud usuhull, kelle religioossed seisukohad on äärmuslikult radikaalsed, ja harvad pole mõtted, kus risti kandmata jätmise või muu tühisena tunduva seiga eest nõutakse surmanuhtlust. Vahele on pikitud kursiivkirjas Õunapuu enda kommentaare usklike ja religiooni kohta. „Lauavestlused” on pika puuga möödunud aasta kõige huvitavamalt kujundatud raamat, mis sisaldab rohkesti fotomaterjali, sealhulgas ka Martin Maria Kullist, kes poseerib Tallinna erinevates paikades. Kes selle pikkade juuste ja habemega vanema mehe rolli enda kanda võttis, jäi mulle küll teadmata – äkki mõni Õunapuu tuttav kunstnik? Raamatu tekst on oma sentimendilt väga sarnane Õunapuu blogiga.

Holger Kaints liigub oma kolmanda romaaniga „Mardika umb ehk minu väike hullumaja” hoopis teise maailma kui oli „Lennukivaatleja”. Tallinna servas toimub tegevus ka seekord, ent miljöö on jantlik ja kõik toimub huumori võtmes, mistõttu pole põhjust ette heita usutavuse puudumist või hinnata tegelasi (kes kõik on paraja kiiksuga) tavapäraste kriteeriumide järgi. Mardika umbtänavas, mis asub kusagil aedlinnas, seisab väiksem kortermaja, kus elab peategelane Matt, ilmselt kahekümnendates aastates noor mees. Millega ta üldiselt tegeleb, ei tea, aga tööl ta vist ei käi. Temaga koos elavad tema vanemad ja täiskasvanud õde. See maja on omamoodi mikromaailm, kus ei puudu veidrad inimtüübid, olgu neil siis hüperseksuaalsed või puritaanlikult ranged käitumishäired. Lugu koos hoidvaks teljeks on aga Mati aktivistist sõbra Ruudu algatus luua raha kummardav religioon. Teoreetiliseks põhjenduseks on väide, et tegelikult on enamik inimesi niikuinii mammonakummardajad ja selle siiras tunnistamine lõpetaks ära skisofreenilise olukorra, kus sõnas räägitaks kristlikust jumalast või muudest mittemateriaalsetest väärtustest, ent tegelikkuses on kõige tähtsam raha. Iseenesest totter jutt, ent selline muhe – naljaviskamisega ei soolata üle ega rebita pidevalt „vaimukat” kildu.

Mehis Heinsaar jätkab oma kolmandas jutukogus „Ebatavaline ja ähvardav loodus” talle ainuomases stiilis, mille märksõnadeks võiks olla absurd, irreaalne miljöö, grotesk ja nukker huumor. Kohati meenutavad need lood mõistujutte, mille sõnum jääb siiski lahtiseks. Kahekümne kaheksast loost on kümmekond varem ilmunud ja kaheksateist sisaldab üleloomulikku elementi. Raamat on tihedalt kaunistatud Priit Pärna illustratsioonidega. Ise ootan salamisi juba ammu, millal Heinsaart ülistav kriitika vaibub ja lõpeb tema loomingu serveerimine eesti proosa koorekihina.

Oskar Looritsat parafraseeriv ja iseennast „hüsteeriliseks traktaadiks“ tituleeriv „Eestluse elujõust“ on raskesti liigitatav tekst, ent enamasti paigutasid raamatupoed selle broüüri luule alla. Pärast pikka kaalumist otsustasin seda ikkagi pigem proosana vaadelda. Inderk Koffi huvitav raamat äratas omajagu tähelepanu, ehkki selle sisu on triviaalne. Üldjoontes on tegu rahva seas levinud klieelike ütluste nummerdamata loeteluga, kusjuures iga ütlust eraldab teisest tühi rida. Teksti keskel ja lõpus leiame kokku 3 lehekülje jagu traditsioonilisemalt kujundatud proosateksti. Klieede temaatikas jääb rohkem silma eestlaste ajalooga seonduv ja nõukogude aja igatsus (mis viib mõttele, et ütlejad on pigem vanemad inimesed), vastandumine venelastele, nõukogude-aegsete söömis- ja joomiskommetega seotud trafaretid ning kõiksugused endaga rahuloleva isiku tõdemused ja paikapanemised. Näiteks: ühest liidust tuleme ja teise läheme/kohvi või teed/kes mind seal ootab mitte keegi/ära hakka jalast võtma me käime ise ka kingadega sees/täitsa nitsevoo/tulid meile kultuuri tooma omast arust. Ma ei püüagi oletada, kas Koffi hüsteerilisel traktaadil on ka mingi mõte ja kui, siis milline, aga tuleb möönda, et lõviosa tekstist juhib tähelepanu suure osa eestlaste dogmaatilisele mõttemallile, mis avaldub teatavates ühistes ja iseenesestmõistetavates tõdemustes, ebaintelligentsetes üldistustes ja enesekriitikavabades tõsikindlust õhkuvates üldistavates väidetes.

ULMEHUVILISTELE

Tiit Tarlapi teostes on kesksel kohal enamasti meheliku ja karmivõitu olemisega kangelased ning erand ei ole ka tema viimane romaan „Tuleriitade öö“, mis liigitub ulme vanimasse ja hinnatuimasse alamanri – õuduskirjandusesse. Ulmet kõrvale jättes võib mahukat ja põnevat romaani vaadelda ka western´ina, Metsiku Lääne miljööd ja klieesid kasutava action- meelelahutusena, kus ei puudu siiski tõsised allhoovused. Sündmused kulgevad väikeses Trackhilli linnakeses, kuhu saabub 14 aastat eemal viibinud mees Hank Horler. Hanki mõlemal puusal ripuvad revolvrid, ta tulistab täpselt, armastab hobuseid (ehkki autosid juba sõidab; sündmuste aeg võiks olla 1920) ja vaba elu. Tema vanaisa on surnud ja salakaubavedaja ning lindprii elu elanud Hankil ei ole suuremat plaani kui maha müüa vanaisa maja ning linnakese ajaleht, mis samuti pärandina tema omandiks sai. Ent juba esimesel saabumispäeval märkab ta, et tema naasmine on suure tähelepanu all ja mängus vägevad jõud, mille äramõistatamisega uudishimulik Hank (hüüdnimega Armageddon) palju vaeva näeb. Esialgne plaan pärand rahaks teha ja taas kõnnumaale suunduda läheb kalevi alla ning karm mees asub meeleheitlikku võitlusse linnakeses valitseva kahe grupeeringuga ning ka iidse needusega, mis tema saabumist ja linna hävitamist ette nägi.

Müstika ja mõningate märksõnade (templirüütlid, vabamüürlased) kuulub „Tuleriitade öö“ otsapidi samasse ooperisse, kus paikneb Inga Raitari „Elu võti“, ent ületab seda tasemelt kordades, nii et tegelikult ei võistle need romaanid päris ühes kaalukategoorias. Tarlapi raamat on aasta parimaid põnevikke ja kahju vaid, et miskipärast pole andekas kirjanik üldse mingit laiemate lugejahulkade tähelepanu saanud.

Siim Veskimehe ulmeromaan „Sümfoonia katkenud keelele“ sisaldab rohkesti aja- ja ruumiteemalist mõttegümnastikat ning paneb vähemalt teksti esimese kolmandikuosas lugeja kannatuse tõsiselt proovile. Süee on hüplik ja segane, ei tekita huvi küsida „mis edasi saab?“. Aga mingil hetkel muutub tegelaste käitumine arusaadavamaks, millele aitavad kaasa vaheresümeed. Romaan kuulub samasse maailma Veskimehe 2004. aastal ilmunud romaaniga „Pilvelinnuste ajastu langus“, kuid sisuline seos on nõrk. „Sümfoonias“ saavad sündmused alguse Pärnus, kus noormees Karl avastab oma kadunuks jäänud vanaonu salajase keldri koos kummalise aparaadi ning veel kummalisema käsikirjaga. Kui siis veel selgub, et keldrist algab käigustik, mis moodustab osa ilmapuust – Yggdrasilist –, ja mis viib erinevatesse paralleelmaailmadesse, ei anna seiklused kaua oodata.

Heiki Vilep on vahemikus 2001-2010 ilmutanud 24 raamatut, neist 21 lastele. Lastekirjanduse hulka jääb ka 3 ulmelist teost. "Hirm" on tema esimene täiskasvanutele suunatud proosaraamat.

Eric on nooremas keskeas mees, kes hommikul ärgates leiab naise kirja, kus too teatab, et on lahkunud teise mehe juurde. Esimesest okist toibudes hakkab Eric mõtlema, kuidas edasi elada. Ta on töötu; ta pole eriti võimekas inimene, keda tööturul otsitakse; tal on teismeline poeg, kellel on omad vajadused; ja muidugi on tal hingehaavad. Osaliselt hingehaavade raviks hakkab ta kirjutama raamatut. Selle tema kirjutatav romaan räägib narkokuller Harryst, kes sattunud oma "ülemustega" konflikti ja puhkeb põnev ning verine võitlus, kus kurjategijad üritavad üksteist üle trumbata. Ericu raamatu tekst on antud kursiivkirjas ja hõlmab silma järgi umbes 40%. Lõigud Ericu elust tema pojaga ja lõigud tema raamatust on tekstis vaheldumisi. Tema narkokullerist kangelase mõtteuidudest kujuneb välja kauges tulevikus elav küborgist kosmiline kuller Thor. Selle Thori lugu kujuneb veel kolmandaks looks teise loo sees (samuti kursiivkirjas).

Lugedes tekib loomulikult küsimus, miks on vaja kahte-kolme paralleelselt kulgevat nii erilist lugu. Mis on selle mõte? Mõttest hakkame aru saama siis, kui Ericu raamatu tegelane Thor teeb ajarännu tagasi ja kohtub oma väljamõtleja, narkokuller Harryga. Arutatakse, kas nad mõlemad ei võiks olla äkki hoopis kellegi väljamõeldised, tegelased raamatust. Ja nagu arvata, kohtuvad mõlemad raamatutegelased ka oma loojaga, töötu Ericuga. Kuidas see üleminek toimub ja kuidas nad reaalsusesse ilmuvad, seda lähemalt ei selgitata. Aga väljamõeldist markeeriv kursiivkiri kaob ja raamatutegelased on lihast ja luust pärisinimesed. Tulevikust koos kaaslasega saabunud küborg satuvad kogemata Ericu juurde tööle. Eric on asutanud tõlkefirma ja selgub, et tulevikuolevused suudavad kui tahes palju kirjandust mis tahes keelest minutite või isegi sekundite jooksul ära tõlkida. Õige pea mõistavad nii tulevikuinimesed kui ka Eric, mis toimub. Tekib kummaline suhete segapuder, kus segunevad narkokulleri, küborgi, Ericu lahutatud naise ja Ericu tööalased, isiklikud ja muud suhted. Romaani lõpus arenevad tegelikkuse ja väljamõeldise suhted veel kaugemale, nii et senist lugu raamistanud Ericu-liin läheb kursiivkirja, markeerides niimoodi reaalsuse muundumist väljamõeldiseks.

Mulle tundub, et Vilep on enda seatud latist üle saanud, lugu suhteliselt vaimukas ja lobe. Samas on esitusviis groteskne, mänguline ja kergelt jabur - vihjeks lugejatele, et pole vaja väga tõsiselt võtta. Raamat ilmus möödunud aastal ka vene keeles ja selle juurde käis keskmisest suurem (võrgu)meediakampaania.

Ulmeantoloogiate sari „Täheaeg” (alapealkirjaga „Ingel ja kvantkristall”) jõudis möödunud aastal seitsmenda raamatuni, sisaldades lisaks kolmele tõlkeloole ka viie eesti autori (Indrek Hargla, Veiko Belials, Taivo Rist, Marcus Kaas, Siim Veskimees) jutte. ´anriulmes – eriti lühiproosas – oli 2010. aasta väheviljakas ja seetõttu tuleb iga ilmunud lugu pidada hinnatavaks. Ïedöövreid Raul Sulbi koostatud kogumik siiski ei sisalda ja kui miski vääriks esile tõstmist, siis ehk Siim Veskimehe „Kuldhordi teine tulek”, ehkki ka Taivo Risti Ükssarviku-jutt oma muheda huumoriga kõlbas lugeda.

KRIMKAD

Merike Jürjo „Pikad varjud teel“ defineerib end ise „vanamoodsa kriminaalromaanina“. Tegevus toimub 1930-ndate teises pooles Tallinnas, kus tapetakse jõuka ärimehe kerglase loomuga tütar. Lugu iseloomustavad tolleaegse ajastu ustav õhustik ja konservatiivne miljöö. Nagu ikka krimka puhul, pole lugejal enne lõppu vähimatki võimalust mõrtsukat ära arvata.

Ulmekirjanikuna tuntud Indrek Hargla on vahetanud anri ja kirjutab vahelduseks kriminaalromaanide sarja, kus keskaegses Tallinnas lahendab kuritegusid apteeker Melchior Wakenstede. Sarja esimene raamat kannab pealkirja „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus“. Raamat seob kokku tervelt kolm autori nõrkust: ulme, kriminulli ja ajaloo. Romaani sündmused toimuvad aastal 1409 Tallinnas, kus tapetakse kõrge ordurüütel. Saamatu kohtufoogt võtab uurimisel abiks kiire mõtlemise ja tähelepaneliku pilguga apteekri, kes nii selle kui ka järgnevad kuritööd mängleva kergusega lahendab. Sarja teise raamatu („Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus”) sündmused toimuvad 10 aastat hiljem ja taas on vaja leida salapärane mõrvar. Mõlemad raamatud on tiined keskaegsetest olustikudetailidest ja ehk just ajaloolise usutava miljöö loomine on tinginud Hargla krimkade sooja vastuvõtu nii kriitikute kui ka lugejate poolt.

Telekrimisarjast „Ohtlik lend“ on nüüd romaniseeritud juba 6 osa, kõik stsenaariumid on kirjutanud Mihkel Ulman ja romaniseerijaks Kati Murutar (abiellumisjärgselt Murdmaa). Möödunud aastal ilmusid 4. osa alapealkirjaga „Reality show“, 5. osa alapealkirjaga „Ahvatlus“ ja 6. osa alapealkirjaga „Teatrifantoom“. Ehkki ma pole lugenud stsenaariumi ega näinud sarja, näivad raamatud olevat rohkem Murutari kui Ulmani nägu ja seetõttu kirjutaksin ma nende kaanele suurte tähtedega pigem Murutari kui Ulmani nime (mitte vastupidi, nagu ilmunud teostel). Äratuntavad on Murutarile omane lobisev-labane kõnepruuk ja vaimutsemine. Enam-vähem igas lauses peab olema detail või väljend, mille abil lihtne televaataja saab samastuda, tunda ära midagi sellist, millega ta isegi on kokkupuutunud või mida endamisi mõelnud.

Neljandas osas lahendavad Rita ja Västrik „Naistevahetuse“ telesarjas esinenud pereema surma. Reality-show´sid korraldavad telekanalid saavad nii mis tolmab. Viies osa keskendub Rootsist Pärnusse naasnud kuritegeliku sättumusega megabeibe tegevusele kunstivarguste valdkonnas. Toon siin stiilinäite raamatu algusest:
„See ei ole orgasmiraamat. See on üksildase mendi Andres Västriku järjekordse töövõidu eriti intiimsete tagamaade saaga. Aga orgasmid on siin, oh piinlikkust ja elutervet kõdi, üheks peategelaseks küll. Andrese omadega on nii, et… Tahate ikka teada? Väga hea. On nii, nagu paljude meestega sageli.“ Jne.

Kuuendas raamatus lahendab politseinikepaar Pärnu teatris proovi ajal toimunud näitlejanna mõrva. „Teatrifantoomis“ on 95% lolli loba ja 5% kriminulli, raamat on üks aasta õnnetumaid ja grafomaanlikumaid.

Kaarel ja Klaara Kivi „Ajakirjaniku surm“ on tüüpiline kriminaalromaan. Kivide neljandas raamatus uurib asja taas abielupaar Diana ja Kalev. Ameti poolest on nad küll kirjanikud-tõlkijad, aga mehe onupoeg töötab politseis ja toob neile kaasusi ette (umbes nagu Lestrade Sherlock Holmesile, kui ise hakkama ei saa). Seekord on teemaks uuriva ajakirjaniku – kes osutus ka väljapressijaks – mõrv. Hoolimata sellest (või siis hoopis selle tõttu), et loos on olemas kõik krimkale omased tunnused (hulk kahtlusaluseid; võimatus kuni lõpuni mõrvarit ära aimata; äärmine elukaugus kuritegude lahendamise tegelikest meetoditest; finaal, kus „detektiiv“ annab asjaosaliste juuresolekul kaasuse lahenduse), jääb „Ajakirjaniku surm“ ikkagi abituks ja kahvatuks.

MÕNED JUTUKOGUD

Lauri Pilteri teine raamat „Retk Rahemäkke“ ei saa kuidagi esimese („Lohejas pilv“ 2004) vastu, aga seda oligi arvata – Pilteri debüütromaan kuulus liiga kõrgesse klassi, et seda saaks lihtsalt ületada. „Retk Rahemäkke“ on jutukogu, kus domineerivad fragmentaarsed mälu- ja meeleolupildid, millest osa ilmselt ka dokumentaalse värvinguga – aga millised nimelt, ei tea. Pikim jutt „Naervad lehed“ on esikromaani mõtteline järg (aga mitte esimene järg, sest ühe järjejutu on Pilter varem juba „Vikerkaares“ avaldanud), kus Lavran ihaleb taas juutlust ja juuditar Carolit. Pilteri lood on kultuuri-, ajaloo- ja keelehuvilise intelligendi, kohati ehk isegi ülelugenud intelligendi kirjutatud lood. Siiski jätkub enamikku neisse parasjagu õhulisust ja melanhooliat, mis lubab jagu saada ka sihilikult ülipikaks kirjutatud lausetest.

Tõlkija ja luuletajana nime teinud Maarja Kangro esimene jutukogu „Ahvid ja solidaarsus“ sisaldab 10 juttu, millest umbes pooled on varem „Loomingus“ ja „Vikerkaares“ ilmunud. Tekstid on psühholoogiliselt pingestatud ja domineerivad vastasseisud konservatiivsus/liberaalsus, mees/naine, intellektuaalsus/rumalus, eestlane/välismaalane. Kahtlemata on tegu aasta ühe tugevama algupärase raamatuga, kus kümnest loost kaheksa saavad mult hindeks „hea“ või „väga hea“. Eriti võiks esile tõsta juttu „Külas“, kus peategelane on sunnitud isiklikult ja kultuuriliselt võõraste inimeste juures ööbima. Jutukogu võib ärritada konservatiivsemaid inimesi ja seda seltskonda, kes peab „Tõehetke“ saadet sobimatuks hinges urgitsemiseks. Novell „48 tundi“ pälvis (kahasse ühe Urmas Vadi looga) ka Tuglase novelliauhinna.

NURKLIK JA SAAR

Semiootikaharidusega Anti Saare kolmas raamat „Tekste siledast ruumist“ sisaldab filosoofilis-psühholoogilist mõttegümnastikat ja keelemänge. Osaliselt on need mängud teravmeelsed ja osaliselt „teravmeelsed“. Kümne teksti seast domineerivad mahult „Metroskoop“ ja „Pärnu random“, mõlemad esitatud päevikuvormis. Esimene sisaldab tähelepanekuid inimeste käitumismallide kohta Pariisi metroos ja teine Pärnu rannas. „Kuidas kirjutada kera“ ja „Ma tahaksin kodus olla, kui õunapuud õitsevad“ on ilmselgelt mõjutatud Madis Kõivu filosoofilisest loomingust. Lühike pseudotraktaat „Kera“ jääb füüsikas ning geomeetrias mitte kodus olevale inimesele ilmselgelt võõraks, „Õunapuud“ võtab aga üksipulgi lahti tuntud lauluviisi esmapilgul lihtsad värsiread, tuues kohe meelde Madis Kõivu analoogilise analüüsi Lutsu „Kevade“ alguslause kohta. Keelemängude ja mõttekonstruktsioonide kergelt irooniline ja humoorikas varjund ei luba kõike väga tõsiselt võtta (aga küllap mõni diip-kirjandust kaifiv kriitik kindlasti võtab). Olles lugenud Anti Saare varasemaid raamatuid, võtsin „Tekstid“ ette ilmselge negatiivse eelarvamuse ja peaaegu kuuldava ohkega, kuid tuleb tõdeda, et suuri etteheiteid mul sellele ei ole.

Siim Nurkliku debüütraamat „Kas ma olen nüüd elus“ trotsib narratiivi, traditsioonilist sisu ja vormi. Eklektiline fragmentaarium sisaldab dialooge, iroonilisi mõtteteri ja mõnda esseistliku varjundiga teksti. Domineerivad vastumeelsus tarbijamentaliteedi ja massidele omaste käitumismallide suhtes. Tuleb tunnistada noore autori teravat pilku ja vaimukat lähenemist (näiteks dialoog, kus üks üritab teise käest teada saada, mida ta peab silma eesti keele jälksõna „lahe“ all).

PSEUDOROMAAN

Urmas Vadi „Kirjad tädi Annele“ on kummalise struktuuriga teos, ühtepidi nagu (pseudo)romaan, teistpidi jutukogu. Tekst algab Urmase esimese kirjaga tädi Annele, kus ta kurdab oma kirjanikusaatust juttude, filmistsenaariumide kirjutaja ja muu tühja-tähjaga tegelejana, ning teatab, et hakkab kirjutama oma esimest romaani. Romaani pealkirjaks peaks saama „Rebaste anatoomia“. Teises kirja järel saadab Urmas tädile romaani kaks esimest peatükki, misjärel sisukorra põhjal otsustades peakski raamat lõpuni olema Urmase esimene romaan „Rebaste anatoomia“. Ent sellest „romaanist“ saab tädi veel ainult kuuenda peatüki ja hulga kirju, mis samas moodustaksid ka nagu osa romaanitekstist. Kirjade mõte on siiski vaid siduda täiesti seostamatuid jutte. Lood „Revident“, „Tartu surm“ ja „Hirm“ on kindlasti varem ilmunud (vastavalt antoloogiates „Mehed ei nuta“, „Tartu rahutused“ ja ajakirjas „Vikerkaar“). Lisaks sisaldab „Kirjad tädi Annele“ veel paar teksti, mis on tõenäoliselt avaldatud. Eklektilist teost ühendab minategelane Urmas, kes tegeleb kirjutamisega ja käib kõiksugu kirjameeste workshop´idel ja loomemajades ning räägib tädile või lugejale oma muljetest. Vadi on vaimukas ja terava pilguga, kohati ülimalt realistlik, siis jälle unenäoline. Sümpaatne raamat, mille mõju vähendas asjaolu, et olin mitut selles sisalduvat juttu varem lugenud.

MOSKVAST JA VÄLIS-EESTIST

Henn Risto Mikelsaare romaan „Seitsmes“ viib lugeja 1970-ndate aastate Moskva teadusringkondadesse. Noor Eesti teadlane, mikrobioloog Eik (ei saanudki aru, on see ees- või perekonnanimi) saadetakse suurde pealinna instituuti tööle, kus ta hakkab ette valmistama oma kandidaaditööd. Autor on ise samal ajal Moskvas teadustööd teinud ja ilmselt memuaarse koega romaan balansseerib ilukirjanduse ja esseistika piiril. Ehkki autori mõte on hüplik ja muljetamine toimub hajusalt ning ajas edasi-tagasi, on romaani keskne teema ikkagi teadus. Rohkesti on otseselt teaduslikku juttu – Eiki uurimisteemaks on adenosiintrifosfaadi süntaas ja rakumembraani ehitus –, mis jääb tavalugejale loomulikult kaugeks, ent annab teosele usaldusväärsust, veendumust, et autor teab, mida räägib. Veel rohkem saame teada teadlaste omavahelistest suhetest – kelle toetust otsida, kus artikkel avaldada jne. Kummalisel kombel ühiskondlikke olusid raamatust peaaegu ei leia, samuti ei saa me midagi teada peategelase isiklikust elust – vaid riivamisi on mainitud, et ta elab ühiselamus. Kõigil tegelastel on vaid üks kirg – teadus. Peategelasel on aga veel üks kiiks – juudid. Tundub, et Lauri Pilteri protagonisti Lavrani kõrval on eesti kirjanduses nüüd veel teine judofiil – Eik. Selgub, et märkimisväärne osa Moskva tolleaegsest teadlaskonnast moodustasid juudid ja Mikelsaar kiidab ning jumaldab neid üsnagi mõõdutundetult.

Mara Maret Aronovichi „Valge kassi maja“ peategelane on umbes 25-aastane Laura, väliseestlane, kes otsustab Ameerikast Eestisse elama tulla. Ta saab töökoha Valgustaja-nimelises lehes ja tööülesandeks toimetada celebrity-lehekülgi. Noorel naisel tekib sõprussuhe uuriva ajakirjaniku Pärdiga, kes uurib parajasti ühe ärimehe tapmiskatse lugu, ja seeläbi satub Laura ka ise põnevate sündmuste keskele. Lõpuks põimuvad tööasjad, isiklik elu, sugulussuhted ja Ameerikasse jäänud minevik keeruliseks pusleks, mida pole ka parima tahtmise suhtes võimalik mõne lausega edasi anda. Küll aga saab kokku võtta romaani punase niidina läbiva välis- ja kodueestlase vastuolu, väliseestlase kohanematuse Eestis. Ehkki peategelane ei ole vist väliseestlasest autori alter ego (olles Aronovichist (sünd. 1945) põlvkonna või pooleteise jagu noorem), näib siiski, et kirjanikuproua on väljamaal nii ära harjunud, et Eesti inimene on tema jaoks midagi väga veidrat. Sõnum on utreeritult selline: kodueestlane (üksikute eranditega) on kummaline, kitsarinnaline, veider, sallimatu, piiratud, õel, rumal ja rassistlik. Arenenud kapitalistlikus riigis elanud-kasvanud inimene on (üksikute eranditega) normaalne, hooliv, salliv, lahke, eelarvamustevaba ning avara vaatega maailma asjadele ja inimestele.

GRAFOMAANIA

Kummaline, et Mati Sooniku raamatuid annab välja soliidne kirjastus „Eesti Raamat“, ehkki sisu järgi eeldaks pigem omakirjastuslikku toimetamist. Tema teine 2010. aastal ilmunud teos „Ravitseja-Leenu tarkused“ on väärinud väljaandja meelest lausa kõvakaanelist formaati. Raamat sisaldab umbes 1-leheküljelisi jutujubinaid, kus talunaine Leenu annab omastele ja naabritele nõu haiguste ja muude hädade ravimisel. Meditsiinilise abiraamatuna seda siiski käsitada ei saa, sest osa nõuandeid on puhtalt ebausklikud ja mõnes jutus kaldutakse lausa üleloomulikku.

Mati Sooniku kolmandas möödunud aastal ilmunud romaanis „Paarishärjad“ toimetavad üks laisavõitu töömees Lembit, tema külmavõitu naine, kolm tütart, vend, vanemad, naise õde jne. Nii intellektuaalses kui ka sotsiaalses hierarhias madalal positsioonil asuvate tegelaste kirjeldus on ka silmatorkavalt ebaintelligentne, meenutades kohati koolikirjandit. Teemad, millel pikemalt peatutakse, on abielusuhted, sugulastevahelised suhted, pere, majanduslikud mured ja seks.

Ehkki Johanna Maria Prangeli lühema romaani „Spunki otsides” peategelasel on sama nimi mis autoril – Johanna Maria Prangel – ja autor ütleb eessõnas, et on kirjutanud loo oma sõprade ja sõbrannade põhjal, ei ole siiski vähimatki kahtlust, et tegu on ilukirjandusega, olgugi põhjakõntsaga. Seitse naist vanuses 26-42 otsustavad teha suvel nädalase tiiru Hiiumaal ja Lääne-Eestis. Road-trip´i ajal lobisetakse meestest, riietusest, sõbrannasuhetest, tööst, pidudest ja muust sellisest. Lobaga vahelduvad peategelase hüplikud mõttelõngad. Nagu Maria Johanna ise ütleb (lk 90): „Tahaks teada, mis minu peakeses toimub? Oh, seda küll pole vaja – seal liigub minutis ja tunnis nii palju erinevaid mõtteid sellisel kiirusel ja nii organiseerimatult, et mu mõtete keerises võib liiklusavariisse või suuremasse ummikusse sattuda.” Peategelane üritab olla harrastuspsühholoog ja analüüsida ennast ning sõbrannasid, ent parimal juhul küünivad võimed inimhinge pealispinna kriipimiseni, selle varjatud soppidele ei jõua ta mitte nägemisulatussegi. Siiski püüab ta tunnetada inimesi pooltoonides, mitte must-valgelt, püüab endale pidevalt meelde tuletada, et tema vaated ei saa olla kriteeriumiks teistele, ühesõnaga – õpib sallivust ja empaatiat. Seitsme naise nädal on tuntavalt beibelik ja meestele vastanduv (mitte tingimata vaenulikus mõttes). Kuna mina ei ole selle raamatu sihtrühm, siis teravam kriitika oleks ebaõiglane, aga ei saa siiski ütlemata jätta, et kirjastuse ning keeletoimetaja tajutav puudumine (vähemalt pole neid märgitud) jätavad raamatust grafomaanliku mulje. Nii selle kui ka mitme muu eelmisel aastal ilmunud raamatu puhul torkab sõnaotseses mõttes valusalt silma ebamugavalt väike reavahe, mis teeb lugemise vaevaliseks ja silmadele kurnavaks.

Raivo Seppo varasemad raamatud on saanud pigem sõbralikku kriitikat, aga tema „Paradiisia Vabariigi hiilgus ja…“ pani kannatuse tõeliselt proovile, selle läbimine nõudis tugevat tahtejõudu ja eneseületamist. Ligi 300 lehekülge jaburat tralli ja ühiskonna- ning moraalikriitikat. Kriitika teravik on suunatud raha- ja meediavõimu, korruptsiooni, poliitikute, reality-show´de ja muu sellise vastu. Loomulikult peab lugeja taipama, et autor on kõigest sellest üle, seisab puhta moraali verstapostina eemal. Mulle tundub, et üks põhjusi, miks see raamat nii suurt vastumeelsust tekitas, oli asjaolu, et taolist kriitikat võib lugeda iga päev ajalehtedest ja internetist – ja jäägugi see sinna.

Romaani sisuks on eliitlõbumaja Paradiisia ja selle perenaise Marcella lugu. Väike asjapulk Marcella poeb ligi suurtele rahatuusadele ja nende finantseerimisel ostetakse kusagile metsa sisse krunt ja ehitatakse suur meelelahutuskeskus-lõbumaja. Selles hüpoteetilises Eestis ei ole lustimaja aga automaatselt negatiivse märgiga nähtus, vaid selline koht, mida tulevad avama peaminister ja parlamendi esimees, külastajate hulgas on koguni USA president. Atraktiivse välimusega Marcella mässib ka viimatinimetatu ümber sõrme ja tema toel kuulutatakse Paradiisia iseseisvaks riigiks. Tegelaskujusid on aga asotsiaalideni välja, kusjuures iseloomulik on jabur nimevalik: Jooram Nibusson, Loterriia jne. Kergelt maneristlik lauseehitus ja suhteliselt korralik keelekasutus ei tee aga teksti paremaks, sest sisuga pole vormi täidetud.

Uurija ja advokaadina töötanud Sulev Raudsepa „3 kriminaallugu“ on järg autori eelmisele raamatule „13 kriminaallugu“ (2007). Uutest lugudest on 2 pikemad, teine neist dokumentaalse koega. Kolmas tekst on lühinäidend „Miks“. Ilukirjandusega on tegu ainult mõningate tunnuste järgi, tegelikult pole siin ei ilu ega kirjandust, krimkadele omast põnevust ei oska Raudsepp eriti välja mängida.

(Hiljuti) surnud inimestest halba ei räägita, paraku ei ole kunagise „Noorte hääle“ (1961-81) ja „Kodumaa“ (1981-91) toimetaja Ago Ustali (1933-2010) kogumiku „Sealt taevast kõrgelt ülevalt“ kohta midagi head öelda. Vestelises, kuulajaga lobisevas stiilis heietatakse vanainimeselikku juttu, kus mõte hüppab ühelt teemalt teisele, labased naljad vahelduvad kibeda iroonia ja nukra hõllandusega. Teemadest tõusevad esile saamahimu ning poliitiline prostitutsioon, tuld saavad nii võimumehed, ärimehed kui ka tavalised inimesed. Raamat ilmus mõned kuud pärast Ustali surma ja ma pole päris kindel, et ta ise oleks soovinud oma mõtete voogu raamatuna näha.

Anonüümse autori kirjutatud „Vangi päevik“, alapealkirjaga „Papp, kepp ja räiged röövid“, serveerib end dokumentaalteosena, mille nimetuks jääv väljaandja olevat leidnud rannast, parema osa arvutisse ümber löönud ja lugejateni toonud. Kui mina oleksin raamatu autor, jääksin samuti anonüümseks, sest piinlik oleks. Umbes pool tekstist on töölt kinga saanud 24-aastase panga turundusjuhi ja tema seksika tüdruksõbra kuritegude tuim loetelu, mis vaheldub sama tuimade pornograafiliste seksiepisoodidega. Nii kuritegusid kui ka suguühteid pannakse toime mitu korda päevas, mõlemad õnnestuvad alati ideaalselt. Internetipettused, pangaröövid, autovargused jne. Kõik see on pandud paberile nüri, tuima loeteluna. Umbes poole raamatu peal selgub, et tegu on ühe vanglast vabaneva tüübi kongis kirjutatud märja nägemusega, aga raamatu teises pooles asub tegelane taas kuritegelikule teele ja tegelikult ei erine see oluliselt raamatu esimesest poolest. Raamatu autoriõiguste valdajaks on märgitud MTÜ Päevik, müüdi seda trükist aga mingil ajal ka kodulehelt www.vang.ee. Pean siiski möönma, et mulle meeldib selle raamatu pulp-kujundus.

Amatöörkirjanduse halvas mõttes hea näide on Kristina Kriguli „Vaikimise valus hind”, vähemalt osaliselt autori elul põhinev elulooromaan, mille keskne sündmus on meeletu, umbes pool aastat kestnud armulugu nõukogude armee sõduriga. Mahukas lugu pani mu kannatuse tõeliselt proovile, aga mitte ainult mahu tõttu. Kirjastuse ja ilmselt ka keeletoimetaja toeta avaldatud raamat kubiseb rohketest tühiku-, suurtähe- jne vigadest, sisu on nii kerge kritiseerida, et mõjub vist maaslamaja löömisena. Võib-olla peaks vaatama teost autori vanuse (sünd. minu teada 1936, pärisnimi Valve Reidla) ja varasema proosakogemuse puudumise võtmes? Peategelane Valesa sünnib autoriga ühel aastal Petseris, ent loo põhisündmused toimuvad Narvas ja Narva lähistel. Paljulapselise pere raske elu, sõja-aastad, lastekodu… Kõik see on kirja pandud enam-vähem ladusalt, aga väga igavalt, ilukirjanduselt vaikimisi oodatav kunstilisus puudub. Leheküljel 119 kohtub ta sõdurpoiss Ljoaga ja sealt edasi kuni raamatu lõpuni on üksainus pikk tiraad, mis kirjeldab Valesa tundeid, mis tal üle pea kokku löövad. See on pikk variatsioon ühel ja samal teemal – kuni lk-ni 230 ülistuslaul armastusele ja sealt edasi üksainus hala armastuse järsu lõppemise üle (kui Ljoa sõna lausumata teenistusest koju sõidab). Kuna pole olemas nii palju erinevaid sõnu, mis sama asja kirjeldaks, siis autor kordab end pidevalt. Lugeda saab sellist tiraadi ainult üle rea või pigem – üle lehekülje. Masendav. Proportsioonitaju mida ja kui palju kirjutada puudub täielikult.

Donald Tombergi „KAZimir, VladIMIR ja teised“ võiks liigitada ju üheks pikaks humoreskiks, kui see oleks vähegi naljakas või vaimukas. Jabura ja erakordselt nüri lühiromaani kohta on paslik kasutada autori enda sõnu (lk. 29): „Selle peatüki alul tõdeb autor, et kõik lugejad, kes on segaduses ja meelehärmis seetõttu, et raamat, mida nad loevad, on osutunud hüplikuks, hajusaks ja segaseks – jah, kõik lugejad, kes nõnda on leidnud, on leidnud täiesti õigesti. Ühtlasi teatab autor, et siinkohal midagi eriti ka ei muutu. Vastupidi, kavas on minna veel hüplikumaks ja hajusamaks. Kui keegi viimaks unustab, millest see raamat üldse räägib, või avastab, et sellest pole juba algusest peale olnud võimalik aru saada, ka see unustab või avastab täiesti õigesti. Ka autor ei oska vastata, millest see raamat siis õieti räägib.“

KRISTER KIVI

Et lõpuks ei jääks kõlama negatiivsed toonid, jätsin lõpuks ühe positiivsema teose. Ekspressi ajakirjaniku Krister Kivi proosadebüüt „Üksteist” on suure tõenäosusega saanud mõjutust Emil Tode „Piiririigist”, ehkki erineb sellest samavõrra. Paralleelselt jookseb kaks tegevusliini, mille jutustajateks on 2 armuvalus geimeest. Üks on vist hindu ja teine eestlane. Ehkki nad peaksid kultuuriliselt olema üsna erinevad, kõnelevad nad ühe häälel ja mina unustasin küll pidevalt ära, et jutustajaid on kaks. Mõlema probleemiks on aga vastamata jäänud armastus ning sellest tulenevad hingepiinad. Jutustajad on väga tundelised (pisarad ei ole haruldased) ja sellest tulenevalt on ka tekst sellise valusalt hingestatud varjundiga, kus elu-olu (tegelased liiguvad Ameerikas ja muudes riikides) on vaid väheoluliseks taustapildiks. „Üksteist” on aasta tugevamaid proosadebüüte.