Steve Stanton on Kanada kirjanik ja elab Ontarios osariigis. Tema lühiproosat on avaldatud kümnes keeles ja kolmeteistkümnes riigis, juba mõnda aega on tema õlul olnud Kanada ulmekirjanike organisatsiooni (SF Canada) asepresidendi kohustused. Ka iseseisva jutuna ilmunud “Metsalise märk” on tema esimese romaani “The Bloodlight Chronicles: Reconciliation” avaepisood. Kriitikud on leidnud, et nn posthumanite probleemiga tegelev romaan võiks meeldida nii Bruce Sterlingi kui William Gibsoni loomingu austajatele. Lähemalt: www.stevestanton.ca
Juhan Habicht, tõlkija
...ning et keegi muu ei tohiks osta ega müüa kui vaid see,
kellel on märk, kas metsalise nimi või tema nime arv.
Johannese ilmutus 13:17
Zakariah Davis uuris V-neti putkat teisel pool pimedat, mahajäetud puiesteed. Hilisõhtu oli külm, kuid ta tundis kuklas staatilise elektri kombel torkivat närvilisust, vabaneva adrenaliini ja veidra neuroülekande eelaimust. Tuulepahvakus oli nõrk heitgaaside ja hallituse lõhn; kumeraks kasvanud, rase kuu heitis eeslinnale läikivatest härmalõngadest loori. Tänavavalgustus oli siin elektrivõrkude entroopia ohvrina ammu surnud, aga V-neti terminal oli veel täies töökorras, varajane avaliku kasutuse putka ilma uuemaaegsete turvaseadmeteta, oma tosin aastat vana. Tehnik oli elektroonika päeval üle kontrollinud, ühendus nulltasemega oli täiesti olemas.
Tal olid kinnistunud aktiviseerimiseelsed sundliigutused; endalegi märkamatult hõõrus Zakariah juusteta poolringi vasaku kõrva taga, kus juhe pealuusse läks. Tõmbas siis sõrmedega läbi sassis juuste, surus otsustavalt hambad kokku ja püüdis end kokku võtta, just nagu sportlane enne tähtsat mängu. Kogu oma täiskasvanuelu, alates sellest, kui ta kahekümneüheselt eternali viirusesse nakatus – füsioloogiliselt võinuks ta nüüd igavesti elada, aga võimude silmis kuulus ta ebasoovitavasse seltskonda – oli ta olnud väliagent. Puhkust sai vaid siis, kui võrgus käimine tema jaoks liiga palavaks läks, need ajad veetis ta naise ja pisipoja seltsis maa all, kesklinna vabatsooni pimedas keldrikorteris. Ta tõstis käe, juhe koos ühendusotsikuga oli kinnitatud vasaku kõrvalesta külga, ta klõbistas sellel teravaks viilitud küüneotsaga lihtsa koodi. Korraks vilksatas ta nägemisvälja ülemises paremas nurgas kellaaeg. Kohtumiseni oli jäänud üle kolme minuti.
Maskeeringuna metroo remondimehe tumerohelisi tunkesid kandes kiirustas Zakariah üle tänava ning kasutas V-neti putka avamiseks oma uusi võrkkesta jäljendeid. Ta kontrollis fotoelektrilist osa ja automaatselt lukustuvate poltidega turvaust, püüdes leida jälgi sellest, kas keegi on viimaste tundide jooksul nende kallal nakerdanud, siis seadis hoolikalt paika oma ukse sulgumist takistava kiilu ja peeglid. Kui kõik tundus korras olevat, võttis ta istet, kinnitas rihmad ja asetas randme biomeetrilisele monitorile. Harjumuspäraselt läks ta pilk putka lakke, otsides sealt närvigaasi pihusteid või muid turvaseadmeid, aga samal ajal võttis ta juba pistikuotsa ja ühendas end V-neti kaabliga. Lameekraan ta ees ärkas ellu, pakkudes menüüd võimalikest reaalsustest, tema aga sukeldus juba Peatänava poole.
Linn kumas veidra fosforestsentsiga. Võimatu, gravitatsioonist segamatu arhitektuur ei pööranud erilist tähelepanu reaalse maailma kokkulepetele sügavuse või kauguse või valguse või varju kohta. Hooned, mis näisid kohe kokku kukkuvat, püsisid igavesti. Teed, mis näisid kaugusse kaduvat, muutusid hargnevateks labürintideks. Katustelt tõusid peenikesed, keerduvad tornid, mis sädelesid energiast nagu piksevardad. Hüpikpannoodel sähvisid värskeimad moekaubad. Zakariah lendas kõrgel väändunud metropoli kohal nagu ettevaatlik röövlind, enne kui virtuaalses andmevoos alla suundus. Ta tundis kõrbenud pooljuhtide maiku – teravat elektrilist pigistust kurgus, mis meenutas talle kodu. Jälle kodus. Tekkis helitaust, digitaalse põrandaaluse maailma seosetu mulin ja kakofoonia, vahetu kommunikatsiooni kaos.
Zakariah leidis kiiresti oma eesmärgi, päris linna piiril asuva eraterminali, ning laskus aeglase täpsusega tänavale. Tal polnud mingit huvi Peatänaval laineid lüüa. Ta eelistas jääda märkamatuks, kummituseks ilma varjuta, numbriks ilma sisuta. Ta laskus harjunud elegantsiga, püstijalu ja vähimagi asjatu kõikumiseta. Ta uuris andmevoogu, vältides silmsidet jalakäijate ja anduriplokkidega. Jälitajaid ega julgeolekumehi polnud näha. Ta läks kindlal sammul terminali juurde, astus sisse ja andis mõttes laskumiskäsu.
Laskumine nulltasemele tundus alati palju aeglasemana. Ta jõudis lugeda seintel katkematu voona liikuvad kuulutused ja veel kord läbi mõelda eelseisva kohtumise üksikasjad. Ta uus avatar oli veatult ja ettevaatlikult võrku sisenenud. Ta tehnikameeskond oli taganud püsiühenduse, ta kohalolu oli kindel, tagasiside interferents samahästi kui puudus. Ta tõstis käe näo ette ja nägi läbi selle ainult hägusaid piirjooni. Biomagneetilise resonantsi andurid tekitasid V-ruumis inimese täpse koopia, kaotades vajaduse võrgukaamerate ja mahuka lairibaside järele, aga Zakariah kasutas sellistel juhtudel oma avatari maskeerimiseks illegaalseid võimendusi. Ta kujutas ette, et kannab elektrisinist kombinesooni, töömehe rõivaid, mis ei hakka rahva seas silma.
Nulltase kubises kehadest – peamiselt kupeldajatest, turistidest ja litsensita nanotroonilisi manuseid pakkuvatest kaubitsejatest. Zakariah surus end kiiresti läbi värvika ja kärarohke tänava, vältides hoolikalt kellegi või millegi puudutamist. Mõnelgi neist siin ringi sahmerdajatest oli määrdunud läbipaistev hologramm, mis vihjas odavale riistvarale ja tõotas vaid pahandusi. Taolisest külge jäänud halb alamprogramm võis süsteemi nädalate kaupa mädandada ja lõpuks ka parimad implandid ära rikkuda. “Arenda ennast turbofantaasiaga,” pakkus sosinal naiskuju, nägu tagasisidest rõugearmiline. Sirutas tontliku käe tasuta näidisega, kuid Zakariah põikas ta varju eest kõrvale.
Tõenäoliselt julgeoleku salaagent, mõtles Zakariah endamisi paranoiliselt. Pooled nulltaseme kasutajatest olid Peatänava palgal, kogusid siin vaikselt andmeid, et pärast korrelatsioone ja kausaalsusettekandeid kokku panna. Tema varuväljapääsukood midagi kõrvalist ei lubanud – iga viivitus võis saada saatuslikuks. Zakariah leidis kokkulepitud terminali ja klõbistas sisse privaatkoodi, mida teadsid vaid kaks inimest.
“Sa jääd moekalt hiljaks,” ütles suurt kasvu mees hõljuval, läbipaistvast plastikust pontoonil, kui Zakariah ruumi sisenes.
“Mulle ei meeldi järjekorras oodata,” vastas Zakariah viisakalt naeratades.
“Ma olen küllaltki hõivatud,” ütles mees. Ta nihutas end oma istmel, jämedad reied pekist võdisemas. Ta kandis halvastiistuvat pruuni pintsakut ja samast riidest pükse, aga kui ta püüdis seeläbi seaduskuuleka ärimehe ilmet jätta, siis polnud see katse eriti õnnestunud.
“Ma olen kindel, et hinnalisa korvab kaotatud aja.”
Vahendaja keeldus endiselt naeratamast, allasurutud emotsioonide tõttu paistis nägu teralisena. Ta kujutas enda ette tellimuse ja luges sealt: “Üheksa haagisetäit värsket vilja, esmaklassilist Kanada nisu.”
“Kas piiril võib mingi jama tekkida?”
Mees pööras solvumist teeseldes pead. “No tõesti, mister Nelson. Me oleme siin oma ala profid.”
“Ma mõtlesin ainult, et kuna eternalide tagaotsimine on neil päevil nii aktiivseks läinud.”
Interferentsivärin jooksis ülevalt alla läbi vahendaja avatari ja Zakariah taipas vaistlikult, et teist korda ta oma uut avatari enam kasutada ei saa. Ta surus tekkiva paanika tagasi ja hoidis aastakõmnetega omandatud mnemotehnikat kasutades oma signaali kristallselgena.
“Vili on nimekirjas,” ütles mees muutumatu tooniga, ise murelikult Zakariah’ kujutist jälgides.
Zakariah kannatas kriitilise pilgu stoilise rahuga välja, kuigi kavandas juba põgenemisteed.
“Me siin mõtlesime,” jätkas vahendaja, “et mida sa nii suure hulga viljaga teed.”
“Leiba küpsetame,” ütles Zakariah ja tõi kujutlusega esile oma deebetkaardi. “See siin on ju nulltase, eks ole.”
“Loomulikult.” Suur mees naeratas viimaks ja sirutas pihu, sõrmed taeva poole.
Zakariah kõhkles. “Ma eeldasin, et mul on vähemalt kuuskümmend minutit aega.”
Uus interferentsivärin läbistas avatari ta ees. Niisiis polnud isegi mitte kuutkümmet minutit. Zakariah kaalus tõenäosust, et reaalajas on nad praegu mingil julgeoleku monitoril.
“Need neetud eternalid on kogu võrgu tagajalgadele ajanud,” virises mees. “Mitte et mul nende endi vastu midagi oleks,” lisas ta ilmselt häbenedes kiiresti. “Lihtsalt et äritegemine on viimasel ajal nii neetult keeruliseks läinud.”
“Kas sa arvad, et ma kaotan üheksa haagisega vedukautot vähem kui kuuekümne minutiga maa pealt ära?”
“Nad on siin kiirteest ainult kahekümne miili kaugusel,” sositas mees, nägu paanikast pingul.
“Meil oli üksikasjalik kokkulepe.”
“Ja see on endiselt jõus. Kas sa siis ei näe, et ma annan sulle kõik, mis mul on? Põrgusse, sa peaksid praegu rohkem oma naha pärast muretsema.” Vahendaja kujutis hakkas lagunema, ta näol püsis murelik mask, väljasirutatud pihul läikis higi – ja lubadus.
Zakariah tundis energiat kehas undamas, kui ta tõstis sädemeid pilduvad sõrmed lepingu kinnitamiseks. Kui nende käed kokku puutusid, käisid elektroonilised varad ainsa hetkega läbi mitme maksuvaba riigi pankade arvete, sellest jäänud krüpteeritud jälge oli samahästi kui võimatu lahti murda, lõpuks oli musta turu tehing saanud valgeks. Zakariah tõmbus pingule nagu startiv rakett ja sööstis ruumist välja. Mõnisada miili Kanada piirist lõuna pool süttisid üheksa veoki armatuurlaual rohelised tulukesed ja üheksa närvilist juhti surusid gaasipedaalile, saates pahvaku musta suitsu läbi määrdunud summutitorude taeva poole.
Tagasi nulltasemele jõudes märkas Zakariah vaatevälja mõlemas nurgas hallides ülikondades julgeolekumehi. Ta haaras lähima avatari ja segas jõuga selle energiat enda omaga, et end nii maskeerida. Ta jooksis mööda tänavat, pikeerides ja veeredes läbi kõigi ettejäävate hangeldajate tõelises digitaalse intiimsuse orgias. Teda ründasid võõraste teadvuste salvestatud pildid ja kujutised väärastunud seksuaalsustest, meeleheitlikus katses minema pääseda jagas ta oma signaali üle saja parameetri, olles jälitatav ja siiski ka mitte, viibides kõikjal ja ühtlasi mitte kusagil. Käputäis nõrgemaid avatare takerdus ta resonantsivälja ning komberdas nüüd kiunudes ja kodanikuõiguste rikkuise üle kurtes kaltsunukkudena tema järel, kui ta avalikku ülekandejaama vajus ja paanikanupule surus.
Ta tundis kiirendust, mis teda raketina ülespoole – sissepoole? – viis ja tulena aju kõrvetas. Temas tuikas jämedakoeline vibratsioon, ülekellamise deemoni must energia. Ta tundis, et sureb, kui aeg aeglustus, peatus, pöördus ja talle noa keset laupa lõi.
Läbi punase udu nägi Zakariah enda ees V-neti vihaselt vilkuvat ekraani. “ÄRGE LIIGUTAGE! ABI ON TULEKUL,” vahtis talle sealt kolmes ametlikus keeles vastu. V-neti kaabel ja pistikupesa ta peast tuleva juhtme otsas olid kokku sulanud. Ta otsis tunkede taskust punased näpitstangid ja lõikas juhtme kõrva tagant läbi.
Näis, nagu oleks osa ta ajust välja lülitatud, järsku jäid alles vaid pealispinnalised, ühemõõtmelised aistingud. Ta võitles ääretu kaotusetundega ja lükkas pärani raske seifiukse, mille poldid olid kaheksa tolli pikkuselt välja karanud. Korjas kokku kiilu ja peeglid, mis olid ta päästnud ta luku taha jäämisest, vaatas kuriteopaiga veel kord kähku üle ja kiirustas äärelinna öösse – läbipõlenud agent ja põgenik, nagu ta nüüd oli. Ilma V-neti pistikuta sureb ta lõpuks infonälga: sõltlane vähimagi võimaluseta uut annust saada. Ta oli ära lõigatud ühiskonnast, perekonnast, kõigist avalikest ja erakanalitest, mille kaudu äri ajada. Ühenduslüli ta peas tegi temast märgitud mehe, sest ilma neuroülekanneteta ei saanud ta enam elada. Eemalt kostis kiirabiauto sireen, kile ulgumine nagu suure looma innaaegne ulgumine. Äärelinn oli halb koht, kus inimjahi korral olla. Zakariah heitis pilgu tumehallile linnasiluetile, valis suuna ja hakkas minema kesklinna poole.