Need tohutult pikad reisid väsitavad kohutavalt ära. Ja siis, kui oleks vaja hakata kohe tööle, ei jätkukski jõudu. Töötada aga oli vaja. Hea, et sai alati valida, millal töötad ja kuidas töötad. Keegi ei tundnud huvi sinu tegemiste vastu sinnamaani, kuni olid olemas käegakatsutavad tulemused ja eesmärgid täidetud. Viperustest hoolimata tuli seatud ülesanded alati täita. Tulemused pidid keskusesse laekuma ja see ainukesena omaski mingit tähtsust. Kogu tehnoloogia oli seadistatud sellele, et saada tulemus. Peale selle muidugi vajas raha teenimist. See tõukas tagant igat inimest, kannustades aina uute ja uute tulemuste poole.
Roidumusega liigutas Alver õlgu ja kaela, tehes mingeid algelisi ammunähtud - kuuldud võimlemisharjutusi. Roidumus taandus. Vaikse kriginaga liikusid magamisest äravajunud liigesed oma kohale. Unesügavus taandus nii kehast kui ajust. Võimlemiseks seda just nimetada ei saanud, kuid siiski oli asjal positiivne tulemus. Ja kui oled kuskil kaugel üksinduses, siis pole erilist põhjustki hommikul kohe reibas välja näha. Võid lihtsalt uneleda ja see ei lähe kellelegi korda. Keegi ei saa midagi ette kirjutada ega viriseda nõmedate sotsiaalsete elureeglite täitmatajätmise pärast. Oled iseenda peremees.
Silmi hõõrudes tõusis ta asemelt, mis koheselt kaotas voodi kuju ja asendus mingisuguse ebamäärase laiguga seinal. Unistavalt jäi ta vaatama tarkade aineosakeste kogumit seinal, mis muidugi ei olnud lihtsalt suvaline laik, vaid kunstiliselt seatud kompositsioon.
Alveri oli seda näinud igal hommikul. Täiesti arusaamatu. Mingi kunstniku disainitud ja seejärel muudetud paljundustega kõigile kättesaadavaks. Selle laigu taga pesitses terve armaada neid tarku aineosakesi, mis vastavalt ta tahtele muutusid vajadusel küll diivaniks, tooliks või lauaks. Üldiselt kutsuti seda lühidalt Enar`iks. Igatahes oli see leiutis muutnud täies ulatuses inimeste elu ja kui liita asjale veel see, et need tehisainest asjad ei kulunud, siis hoidis see kokku tohutul hulgal looduslikke ressursse. Samas ei läinud kellelegi korda, kas energiat hoitakse kokku või ei. Energia puudusest oli möödunud palju aega ja inimkond ei tegelenud enam selle probleemiga. Kaasa arvatud Alver.
Käeviipe peale hoovas seintest magnetiline laine nagu aromatiseeritud tuuleiil ning viis ta kehalt kõik surnud rakud ja ööga nahale tekkinud rasu. Keha läbis puhastuse. Nahk aromaatsete ainete läbi toiduse. Kõik eluks vajalik oli pandud sellesse tuuleiili, mis korraks paitas Alverit. Miinimumvajadused said hommikuse nähtamatu paitusega rahuldatud.
Tahte peale reageeris seina laigu taga olev ollus ja keha kattis kiht kihi haaval kunstlik kate nagu oleks kasvanud uus nahk. See kaitses organismi temperatuuri erinevuste eest. Ta polnud liiga paks, et takistada liikumist. Selline protseduur oli saanud igahommikuseks rutiiniks ja nii juba sada üheksakümmend üheksa päeva. Sest just nii kaua oli ta viibinud sellel planeedil. Just nii kaua oli kestnud ta viimane lähetus. Ja kuna pool tööd oli veel tegemata, siis võis loota, et sama kaua läheb veel. Mõned päevad sai alati missiooni lõpus enese tarbeks niikuinii juurde varastada. Nautida seda lummavat kohta ja üksiolekut. Seekord oli koht eriliselt ilus,tkuid üllatuseks tundis ta juba väsimust, üksindust.
Tuimalt ruumis ringi vaadates otsustas ta teha täna midagi tavatud. Ergutada loiuks muutuvaid meeli. Selline rutiiniväliste üllatavate asjade tegemine kuulus välislähetuste päevaplaani juurde. Kõik pidi olema üldistes joontes planeeritud- arvestatud ja samas märkis viimse pisiasjani arvuti kõik üles. Tohutu täpsus ja kontroll ka kõige pisemates asjades. Need, kes olid teistest inimestest eraldatud, langesid riski alla, et rutiinse käitumise korral muutub nende töö järjest lohakamaks. Harjumus kogu aeg ühtesid ja samu liigutusi teha saabus rutiin, aga see tähendas vaid üht. Kõiki detaile ei märgatud ja kogu lähetuse tulemus sattus ohtu. See omakorda tähendas, et töötasu ei olnud nii kõrge kui algselt määratud. Võis juhtuda kahe- kuni kolmekordset vahet tasu saamisel ja kui arvestada, et iga asja eest, mida tahad omandada, tuleb maksta, siis raha kogusel oli elu kvaliteedile määrav tähtsus. See kõik oli teoreetilistes selgitustes kirjas, aga praktikas polnud seda keegi suutnud veel tõestada. Mitte, et raha vaja on, vaid seda, et rutiinne käitumine vähendas uurija töö kvaliteeti. Maal olid inimesed allutatud totaalsele kontrollile. Kõik oli reglementeeritud ja mitmesuguste erinevate asutuste poolt üle kontrollitud. Põhjuseks ikka seesama, mis alati. Inimese hüvang. Siin aga sai ennast vabalt tunda. Siin võis ise otsustada oma tegevuse üle, piire oli tuntavalt vähem kui kodus - Maal.
Üksnes mõttejõule toetudes avanes eluruumi seinas avaus. Ümara kujundina paljastus uks, meenutades küll rohkem mõne looma uru ava, kui korrektset eluasemele omast ruumidevahelist läbikäiku. Sellise mulje jätsid paksud seinad. Muidugi teadis Alver vägagi hästi, et tema enda isikuomadused polnud need, mis panid asjad ta ümber tema tahtele alluma. Imepisike kiip ta oimukoha juures tegi põhilise töö ta eest ära. See oli mikroskoopiliste magnetimpulssidega seotud ümbritsevate asjadega, Enariga, ja kogu käskluste edastusraskus langes temale. See, et vasakus käes asetses samasugune kiip kui peas, tegi ümbritseva tehnoloogia juhtimise lihtsamaks. Dubleeriv süsteem tagas töökindluse. Andis turvalisuse. Kõik ikka „inimese hüvanguks“.
Avaus viis otse juhtimiskeskusesse. Selles maagilises kohas asetses kogu kosmoseaparaadi süda. Täpsemalt öeldes pea. Südameks pidas Alver ennast. Kuid seda teooriat polnud ta avalikult julgenud kunagi tunnistada. Hakatakse veel imelikuks pidama ja välislähetustel on kriips peal.
„Masin ilma inimeseta pole midagi. Hunnik kasutut tehnikat, ei muud. Alles inimene mõtestas masinate eksistentsi. Tema on masinate valitseja, nende süda,“ armastas ta ikka mõelda oma kaugetel rändudel, olles kahekesi Enariga.
Kõik liikuvus aparatuuris sai alguse siit ja kõik koondus siia tagasi. Seinad, mis muidu inimesega kontakteerudes kergelt rohekalt hõõgusid, heitsid praegu põrandale vaid sinakaid valgusvooge. Tundes inimese sisenemist, muutusid rohekad seinad ekraanideks, tuledega tabloodeks, kus iga valgustäpp tähistas midagi. Midagi polnud lihtsalt niisama. Tomp hallikat ainet eraldus seinast ja moodustas ekraani ees tooli. Mugava, suure tugitooli. Tasase liikumisega eraldus ekraani alt seinast laud, millel lebas anum vedelikuga. Seda sorti jook asendas juba kaua kosmoserändajate hommikusööki. Aromaatne tuul magamiskambris rahuldas küll organismi vajaduse vajalike ainete järele, kuid kui seisis ees väljumine võõrasse keskkonda, siis tuli manustada lisa.
Alveri kogu tänasele päevale planeeritud harjumuste kammitsate lõhkumine seisnes kavaluses, et ta ei võta oma hommikust toiduratsiooni. Tunneb küll pool päeva energia puudujääki oma kehas, kuid see tekkiv näljatunne ongi asi, mis lõhub ta rutiini. Teiseks ta ei istu toolile ega planeeri oma uue päeva marsruuti. Need harjumuslikud viisteist minutit ta jätab lihtsalt ära. Ta läheb täna uurima seda kohta, kuhu jalad teda ise kannavad. Ei mingit planeerimist ega arvestamist, ei päevakava ega tehnoloogilist sõltuvust. Saaks üks päevagi tunda üllatuse maitset, siin nii imekaunil planeedil, ilma tüütute eeskirjade ja kavadeta. Ta tahtis seda endale lubada, sest homne päev kulus täielikult istumisele.
Uurimisjaamast välja astudes võis aimata tuule liikumist. Suur, isegi hiiglaslik tähtedevaheline lennuaparaat lamas maapinna vastas, sulandudes täiel määral kokku pinnasega, paistes harjumatule silmale lihtsalt ühe künkana paljude omasarnaste seas. Seda ümberkehastumise efekti kujundas tarkadest aineosakestest Enar, mis muutis oma välist kuju vastavalt vajadustele ja reegel number üks nägi ette, et tulles võõrale planeedile, tuleb oma sõiduk muuta võimalikult kohalikule intelligentsust omavale elule nähtamatuks. Enar oli kõikjal, Enarita polnud elu, Enar oligi see tarkadest imepisikestest robotmasinatest ollus, mis asendas eluks vajalikku. Imepisike aine ja samas tohutult võimas.
Tegelikult ei saanud kosmoselaevaga, mis praegu lebas mätta kujul ta selja taga, suuri vahemaid kosmoses lennata. Selleks polnud ka tarvidust. Tegelik hiiglane, mis teda läbi avaruste viis, asetses orbiidil ja oli pidevas kontaktis koduplaneediga. Reeglite järgi pidi ta iga saja päeva tagant orbiidil „käima“ ja ühendama ennast Maal oleva keskusega. See välistaks ärakadumise. Üheksakümmend üheksa päeva tagasi oli ta seda „mätast“ oma selja taga liigutanud, kuid mingisuguse seletamatu kosmilise energia impulsi ajel oli tekkinud tehnilisi probleeme ja nii ei saanudki ta orbiidil häljuvale kosmoselaevale. Rikke tõttu oli ta korraks isegi teadvuse kaotanud, kuid jälle aitas Enar hädast välja. Homme pidi olema järgmine ühenduse võtmise päev ja ta tahtis selleks ette valmistuda. Kõigepealt tüütu rutiini lõhkumine, millele järgneb pärastlõunane süvaekspeditsioon. Kõik vaid homse nimel. Ja kui kontakt teostatud, siis võib jälle päeva või paar lihtsalt jõude olla.
Maadeuurija keha ümber moodustunud tihe kaitsekiht hoidis ära võimalikud temperatuuri erinevused ja samas puhastas ka kopsude jaoks ümbritsevat õhku, tehes selle hingamiskõlblikuks. Jalgade ümber oli kaitsvat nanotehnoloogiat tihedamalt ja see koosnes teistsuguseks otstarbeks vormunud massist. Enar kujundas ennast vastavalt otstarbele. Need kompenseerisid keha raskusjõudu planeedi magnetväljade suhtes ja piisas vaid ühest käskmõttest, kui keha tõusis mõne sentimeetri võrra liuglemist takistavast maapinnast kõrgemale. Küllusliku biosfääri kohal hõljumine võis kesta lõpmatult. Energia, mis pani kogu kostüümi tööle, tuli ümbritsevast loodusest. Põhiliselt muidugi päikesest, mis siin oli soojem kui ta oma koduplaneedil, kuid mitte oluliselt. Kõrgemat temperatuuri mahendas lopsaks rohelus ja varjulistes kohtades ei ületanud see kolmekümmet kraadi Celsiuse järgi. Ja seda kõikjal üle planeedi pinna, olenemata laius- või pikkuskraadist.
See planeet oli oma koosluselt mitmekesine. Puud asetsesid mitmel eri kõrgusel ja moodustasid enamalt jaolt piisavalt tiheda võrestiku, piirates nägemist. Samas polnud nii tihe, et ei saaks liikuda ja kohati oli loomastiku poolt nii lagedaks söödud, et moodustusid isegi väiksemat sorti lagendikud. Nii palju kui Alver oli siinset loomastikku uurinud, oli see valdavalt taimtoiduline. Kiskjaid ei esinenud. Taimetoitlastena olid nad aga suured õgardid.
Liueldes hõredalt asetsevate puude vahel, suundus Alver päikesele vastupidises suunas, sinna, kust kolmekümne kahe tunnine ööpäev alguse sai. Seda poolt polnud ta jõudnud veel põhjalikumalt uurida ja rutiini rikkujana oli see parim, mida antud olukorras sai välja mõelda. Uued avastamata paigad, seninägematud kohad ja võib-olla ka mõni täiesti uudne loom. Kõike võis ette tulla.
Oma varases nooruses, nii sada viiskümmend aastat tagasi, lapsepõlves, oli ta tihti unes näinud, kuidas ta lendas tundmatute maastike kohal. Hõljus kui vaba lind, tundmata gravitatsiooni siduvat jõudu. Sellel ajal polnud inimkonna areng veel kokku puutunud niisuguste tarkade aineosakeste tehnoloogiaga, milleta praegune ühiskond ei kujutaks oma eksistentsi ettegi. Hõljumine pinnase kohal on üks neid geniaalsemaid tehnoloogilisi imesid, mis üllataks vana aja inimesigi. Iga kord, kui Alver õhus liikus või tegi mõne tohutu hüppe, täitis see ta sisemuse heaoluga. Selline kõikvõimsus. Rõõm vabadusest, elagu Enar!
Ta tegi järsu pöörde ja jäi seisma. Rohu seest oli pea välja tõstnud mingi kohalik elanik, keda Alver bioloogina oli juba teisel päeval uurinud. Kohalikud loomad olid siin enamjaolt juurtoidulised, kuid sõid ka lehti. Paaril liigil oli ta täheldanud ka teiste liikide surnud isendite söömist, kuid need olid kõige suurema tõenäosusega siiski vaid raibete sööjad. Praegune ehmatus tulenes aga sellest, et esiteks ta oleks talle ise otsa sõitnud, mis tähendaks ökosüsteemi sekkumist ja teiseks oli sellel hiiglaslikul lamedal sisalikku meenutaval olendil midagi teistmoodi kui ta teistel liigikaaslastel. Tal nimelt oli pea küljes olevatel lehvikut meenutavatel jahutusorganitel auk läbi ja selles rippus midagi. Kui oletada, et see loom omab kas või natukenegi intelligentsi ja suudab loogiliselt mõelda, siis võiks arvata, et ta kannab kõrvarõngaid, kuid see oli ometi täiesti välistatud. Jäi vaid üle tõdeda, et ükskõik, mis või kes on need augud teinud ja selle asja talle kõrva riputanud, omab ise intelligentsi. See tähendas, et tuli kasutusele võtta täiendavad ettevaatusabinõud enese olemasolu varjamiseks. Samas tuleb loom ettevaatlikult ja võimalikult salaja oma laboratooriumi transportida ja „kõrvarõngast“ lähemalt uurida, saata uuesti välja luuremasinad ning maskeerida oma liikumise jäljed põhjalikumalt.
Korraga tekkis palju küsimusi. See äratas üksluise eluga harjuma hakanud Alveris seiklusjanu. Maadeavastaja ta sees tõstis aktiivselt pead, kuid seekord jäi võitjaks kahekümne kuue missiooniga tekkinud ettevaatlikkus. Alati nii hästi ei läinud, kuid nüüd ei saanud ta tormata pea ees pimedusse. Täna oli see võimatu, oli eriline päev ja hommikune rutiinivaba väljatulek tähendas seda, et kaasas polnud luuraja põhivarustust - planeedi uurimiseks kohandatud liikurit. Pealegi tuli valmistuda homseks kontaktiks Maaga. See praegune leid võis põhjalikult muuta ta homset ettekannet. Asjas oli tingimata vaja saada selgust.
Laskunud maapinnale, vajusid jalad pehmesse soisesse pinnasesse. Karta polnud siin midagi, seni, kui Enar teda ümbritses. Võtnud mitte midagi aimava looma oma äsja käte külge moodustunud laiade haarmetega õrnalt kinni, kujundas ta sellest looma ümber tugeva kesta. Kõrvaltvaataja jaoks võis jääda mulje, kuidas mingi suurte jalgade ja hiiglasliku peaga olend neelas lesti meenutavate käte abil sisalikutaolise eluka alla. Kuid Alveri teada polnud siin nägijaid, kes oleksid võinud asja vääralt tõlgendada. Vähemalt siiani oli ta seda uskunud.
Tuhande kahesaja kuuest linnu ja loomaliigist, mida ta siin planeedil olles oli uurinud, polnud neist ükski rohkem intelligentne kui ta oma koduplaneedi omad. See tähendas vaid seda, et ta praegune tegevus ei saanud põhjustada mingeidki kõrvalmõjusid. Loomsele külluslikule keskkonnale ei saanud ühe isendi ajutine süsteemist kõrvaldamine mõju avaldada. Eeskirjade järgi ei tohtinud nad sekkuda mitte mingil viisil olemasolevasse ökosüsteemi. Kuid nüüd oli miski selles kindlas veendumuses mõranenud ja selle põhjuseks oli see kõrvarõngaga loom ta kesta küljes.
Pööranud otsa tuldud teele tagasi, ei pidanud ta oma liikumist mingilgi moel juhtima. Piisas vaid tahte avaldamisest, kui ajus olev elektroonika juba koordineeris ta ümber asetsevat Enarit nii, et see võttis suuna tagasi ajutisele elupaigale. Nüüd jälgis ta mööduvaid loomi tähelepanelikumalt, kuid midagi eriskummalist või häirivat rohkem silma ei hakanud. Kõik oli nii nagu alati. Viimase saja üheksakümne üheksa päeva jooksul. Välja arvatud see üks päev, kui ta üritas emalaevaga kokku saada ja Enari poolt teadvusetult tagasi toodi.
Laeva laboratooriumis asetas ta kaasatoodud looma selleks otstarbeks kohandunud lauale, mis otsekohe kaanega sulgus. Kogu teekonna vältel tagasi laevale käitus loom rahulikult ja üldiselt polnud selles ka midagi imelikku. Siinsed elukad ei kartnud inimest. Arvatavasti puudus neil selle liigi poolt negatiivne kogemus ja nende käitumisest võis järeldada, et nad polnud sellist olendit siin kunagi varem ka näinud. Muidugi võis olla tõenäosus, et kui siin on mingit mõistusega elu, siis ei pruugi see olla oma välimuselt sugugi selline, nagu Alveri koduplaneedil. Teadlased olid juba ammu kindlaks teinud, et inimese keha oli kokkuvõte kõigist maa peal elavatest loomadest ja see tähendas vaid seda, et siinsed loomad, kes oma välimuselt ja võimetelt erinesid ta koduplaneedi loomadest täiesti kardinaalselt, said intelligentsi omavad isendid siin olla sama palju erinevad meie inimestest. Selle planeedi inimesed pidid erinema neist, keda Alver teadis.
Laboratooriumiks kujundatud Enar sondeeris lauale asetatud loomas ja selle kõrvas rippuvas esemes. Seinal olevale ekraanile kujundati pilt kõrvast läbi torgatud metall-lipikust, millele olid sisse pressitud mingid märgid. Ripats ise kinnitus klambriga ja eksimatult võis pakkuda, et see on valmistatud tööriistade abil. Seeomakorda tähendas, et see, kes paigutas ripatsi looma jahutuselundi külge, omas tööriistu ja oskas neid ka kasutada. Töö ise polnud küll mingi eriliselt täpne ja kaunis kunstiteos, kuid ilmselt polnud see ka eesmärk. See asjandus võis olla mõeldud ainult märgistamiseks ilumeeleta loomale. Samas oli tõenäoline, et need märgid metallil ei tähendanudki midagi, vaid olid töötlemisega tekitatud löögi jäljed.
Kiire liigutustega lõpetas ta looma ülevaatusaruande jälgimise ning keskendus ripatsile. Suurendatud pilt tekkis ekraanile. Andmevood liikusid üle pildi. See oli tehtud puhtast vasest ja Enari sondeering selle struktuuris näitas nii puhast ainet, mida oli isegi raske uskuda. Sellist puhtusastet saavutasid teadlased ta koduplaneedil väga keeruliste tehnoloogiliste protseduuride järel. Kõrvarõnga paigaldaja pidi omama arenenud tehnoloogiat. Väga arenenud tehnoloogiat. See sai olla vaid maaväline kontakt intelligentse rassiga.
Kakssada aastat olid inimesed mööda kosmost ringi sõitnud ja uurinud järjest kaugemaid planeete. Maalt oli välja saadetud tuhandeid kutsungeid, et anda teada mõistusliku liigi olemasolust sellel planeedil. Sajad mehitamata sondid olid saadetud välja uurima lõpmatuid avarusi. Praeguseks polnud veel kuskilt antud teada, et peale inimeste oleks mingit intelligentsuse raasugi kosmoses. On leitud kakskümmend kuus sellist planeeti, kus eksisteerib elu, kuid ühelgi neist pole see arenenud sellisele tasemele, et võiks öelda: siin on mõistus. Kõikjal toimub eksisteerimine ainult reflekside najal. Mõistuslikku elu pole.
Nüüd on Alveri käes tõestus, et inimesed Maalt pole ainsad mõistuslikud olendid kosmoses. See oli avastus. See pani tal vanusest hoolimata vere keema. Haaranud laualt looma, kes kiiretest liigutustest ehmatades tõmbus korraks eemale, ruttas ta juba väljapääsu poole. Kiiresti oli vaja viia isend tagasi oma kohale, kust ta võetud sai, et ei tekiks mingit kõrvalmõju anomaaliat. Looma omanik võis teda otsima hakata.
Enne välimist avaust ei sulgunud ühtlustuskamber mehe jaoks piisavalt kiiresti ja ta hakkas lisaks mõttekäsule ka sõnadega Enarit taga sundima. Tarkade masinate kogum muutus nagu tahtlikult aeglasemaks, vähendades sellega mehe indu. Tehnika aeglus taltsutas teda ja, saades ukseavast välja, hakkas ta oma tegevust läbi kaaluma.
Esiteks moodustas ta enesele uurimispaadi. Selle asemel et jalgsi, kaitsmatult liuelda kõigile nähtavalt puude vahel, tuli olla ettevaatlik. Uurimispaati sai moondada taustaga ühesuguseks. Juhuslikule silmale muutus ta seeläbi nähtamatuks. Uurimispaadis sai ka väiksemaid avastusi kohapeal analüüsida. Igal juhul oli varjatult liikumine reeglitega kooskõlas ja sellise avastuse tingimustes ei tohtinud midagi untsu keerata.
Asetanud looma maha kohale, kust ta selle oli üles korjanud, asus ta ümbrust uurima. Väikesed lendavad kerad liikusid ta laevast välja ja jäid ta ümber hõljuma, kattes ruutkilomeetri suuruse ala oma robotisilmadega. Selline visuaalne jälgimine lasi moodustada kõigest uuritavast kolmemõõtmelise pildi, mis salvestus koheselt ka arvutivõrgustikku. Maapinna kohal meetri kõrgusel liikudes jälgis mees uudishimuga monitore, kust paistis ümbrus oma suurimas ilus.
Päev lähenes õhtule. Mitte miski ei erinenud tavapärasest maastikust. Kõik loomad, linnud, putukad olid sellised nagu nad looduslikult olema peaksid. Midagi eriskummalist nende juures silma ei hakanud. Tavalisus, tavalisus ja veel kord tavalisus. Ei mingit märki intelligentsi kohalolust.
Maastik oli kergelt laineline ilma vaba vee kohtadeta. Alver teadis, et vett siiski leidus, kuid see oli peidetud sinakasrohelise madala heinkatte alla. Seda polnud silmaga näha. Luuremasina andurid leidsid selle muidugi üles, kuid peale kaardistamise ei osanud maadeavastaja sellega midagi peale hakata. Juua seda ei saanud, mineraalsoolade osakaal oli liiga suur, ja otseselt seda millekski muuks kasutada polnud ka tarvidust. Enar sünteesis olemasoleva biomassi tarbitavaks vedelikuks ja toiduks. Kõik, mis asus väljaspool kaitsvat tehnoloogia seina, oli tervisele ohtlik. Enar andis sellest alati teada.
Otsingud olid Alveri täielikult ära väsitanud. Viimaste jõuraasude najal jõudis ta hilise õhtu eel tagasi oma peiduurkasse. Enar oli lisanud laevale veel looduslike detailidega sarnanevaid osi, nii et ilma tehnoloogiat kasutamata oli seda täiesti võimatu leida. Homme tuli ta maapinnalt üles tõsta. Seepärast tundus Alverile praegu selline varjutamine liialdusena, kuid kunagi ei võinud kindel olla, et juhuslik silm sind ei näe. Ja et juhuslik silm võib siin olla, selles ta enam ei kahelnud.
Öö möödus rahutult. Isegi targad osakesed, mis muidu suutsid inimese organismis palju korda saata, ei saanud Alveri unenägusid rahustada. Aju oli lihtsalt loodetavaid elamusi nii pungil, et uni oli ainus koht, kus ta sai ennast kohendada - reastada unistused ja seejärel eraldada need tegelikest sündmustest. Ei saanud ju Maale teha ettekannet sellest, mida uskusid ja lootsid, vaid tuli ikka anda ülevaade ainult neist asjadest, mis tegelikult aset on leidnud. Raske oli vedada piiri tegelike sündmuste ja enda poolt antud hinnangute vahele.
Hommikune päike oli sinakalt imekaunis. Tasase sahinaga tõusis maast hiiglaslik mätas. Mõned loomad olid end selle künka varju ööunele sättinud, kuid nüüd jooksid oma õuduses laiali. Künka peal kasvavad puud ja põõsad hakkasid sulama, valgusid laiali vastu keret, mis ise oli muutumas ümaraks keraks. Hõljudes kerge pallina puude kohal, vajus kera lapikuks ja alustas tasapinnaliselt liikumist järjest suureneva kiirusega, võttes suuna üles taevalaotuse poole.
Hommikune sinine päike kumas otse kosmoselaevale vastu, kui see täiskiirusel põrkas vastu... n ä h t a m a t u t seina! Löök polnud küll eriliselt tugev, sest ollus, mis moodustas kaitsekilbi planeedi ümber, vetrus kummitaolise elastsusega edasi. Tihe vesinikust koosnev kest venis mõnesaja meetri jagu, aeglustades järsult laeva liikumist, kuni see täielikult peatus. Siis andis pinge järele ning tehnoloogia tippsaavutus lennutati uskumatu tõukejõu sunnil taevalaotusest minema, tagasi planeedi suunas. Laev peatus paarikümne kilomeetri pärast, et uuesti söösta taevalaotusest välja, tähtedevahelise hiiglase juurde, kust ta sai võtta ühendust oma koduplaneediga. Kokkupõrke ajal oli ta kaotanud kümme protsenti oma massist. Aineosakesed olid löögi tagajärjel lihtsalt lahti tulnud ja mingisuguse reaktsiooni tagajärjel vesiniku seinas lahustunud. Laev üritas veelkord läbida kesta planeedi ümber, seekord ettevaatlikult, kuid tulemusteta. Veel kaks protsenti keha massist oli sulandunud. Nüüd pööras Enar laeva tagasi pinna suunas. Selleks korraks oli ta oma tegevuse lõpetanud. Kui Alver oleks pärast esimest lööki meelemõistusele jäänud, siis ta oleks võib olla veel püüdnud sellest seinast läbi tungida, kuid praegusel juhul järgis tehnoloogia ettekirjutatud juhiseid. Kui tekib takistus, siis kahjustuste korral üle kahe korra ei tohi selle läbimist üritada. Tuleb jääda ootama edasisi inimestepoolseid instruktsioone. Kuna aga laeva juht ja ainuke reisija Alver Huan lebas ülekoormuse tõttu teadvusetult maas, siis naasis laev oma algsele positsioonile.
***
Roidunult avas maadeavastaja silmad. Uni polnud suutnud üksluisusest tekkivat väsimust täielikult peletada. Alver tõusis asemelt. Aine, millest voodi koosnes, voolas vaikselt seina sees olevasse avausse. Ruum jäi täiesti tühjaks. Alver ei tahtnud siia mingit mööblit. Asjad piirasid ta liikumist. Ta oli otsustanud, et kui pole võimalik kõiki mugavusi korraga saada, siis pole tarvis ka üksikuid esemeid. Mingil kummalisel emotsionaalsuse hetkel oli ta oma eluaset varustanud, aga polnud piisavas koguses tarku aineosakesi kaasa võtnud. Nüüd tuli ajada läbi sellega, mis oli. Ta oli end korduvalt noominud selle äraneetud askeesi ihkava hetke eest.
Mõttega andis ta protseduurile käsu alustada hommikust puhastust. Ioniseeritud tuul eemaldas kehalt sinna ladestunud liigsed ained. Nahk sai organismile vajaliku toidu. Samast avast, mis oli ta aseme endasse neelanud, voolas välja Enar ning kattis ta keha. Kaitseks temperatuuri kõikumiste vastu.
Eluruumist väljudes läks ta juhtimiskeskuse laua äärde ning mõtte tahtel projitseerus töölaud. Tekkis väikene tugitool selle ette. Korduvalt oli ta ennast ka selle eest noominud, et polnud suuremat uurimislaeva kaasa võtnud, kus võiks end mugavamalt tunda. Kuid mis tehtud, see tehtud. Eelmine ühendus, mis oleks üheksakümne üheksa päeva eest pidanud toimuma, oli mingi tehnilise rikke tõttu nurjunud ja laev oli ise maandunud tagasi planeedi pinnale. Enar, see suur ja tark robot, oli tookord tehnilise rikke kõrvaldanud. See lubas uurimismissiooni jätkata. Veidral kombel tundis ta selle kahesaja päevase kohalolu järel sellist väsimust nagu oleks mitu aastat ära olnud. Tülpimus hakkas võimust võtma ja see pisike aparatuur, mis tal kaasas oli, ei suutnud täies ulatuses katta ta ekspeditsiooni vajadusi. Tundus, et kogu ta üritus siin planeedil on kasutatava tehnoloogia tõttu vildakas. Kui ta ei suuda täies põhjalikkuses seda planeeti uurida, siis annab see pärast Maale naastes tulemustes ennast tunda ja vabandada ei ole ennast millegagi. Jättis ta ju ise vajaliku koguse emalaevalt kaasa võtmata. Kõige valusamaks võib osutuda oodatust-loodetust väiksem tasu.
Igatahes polnud mõtet seda asja praegu kahetsema hakata, sest seda saab järgmisel päeval juba parandada. Kas või osaliselt. Tal seisis ees teine sideseanss Maaga ja selleks pidi ta midagi leidma. Midagi, millest ette kanda ja piisava huvi korral ka lisatasu saada. Samas saab ka nende tarkade osakeste hulka oma luurealusel täiendada, nii et võiks end mugavamalt tunda.
Täna tuli teha midagi erilist, et seda rutiini murda. Üksluisus tungis peale ja muutis hoolimatuks. Juba paari päeva eest oli maandumismooduli arvutisüsteem tal soovitanud midagi ette võtta, kuid siis ei olnud selleks isu. Praegu tuli seda kindlasti teha. Organism hakkas tõrkuma. Oli vaja end järgmise päeva kontaktiks vormi ajada. Peale informatsiooni, mida ta vabatahtlikult edastas, andis arvuti Alveri tervislikust seisundist täieliku ülevaate ja kui see osutus neile seal Maal kuidagi kahtlaseks, siis võidi ta lähetus lõpetada ning ta Maale tagasi kutsuda.
Maandumismooduli aine kesisuse tõttu polnud tal eraldi luurealust, kuid Enar suutis moodustada täiesti korraliku uurimisülikonna ja sellest piisas. See võimaldas liikuda ja teha kõik vajalikud protseduurid.
Künkaks moondunud varjendist väljunud, võttis ta suuna päikesele vastupidises suunas. Kuna siin polnud põhja- ega lõunapoolust, siis sai suundasid märkida vaid päri- ja vastupäeva. Just see „vastupäeva“ oligi tänaseks eesmärgiks. See ala oli veel uurimata ja kõlbas täiesti rutiini lõhkumiseks.
Madala põõsastiku kohal lenneldes hakkas teda vaevama veider tunne. Äratundmise tunne. Ta oleks just nagu seda juba näinud ja siin ka olnud. Mättad tundusid tuttavad, veesooned taimestiku all, puude kujud, mis meenutasid mingeid ammu unustatud asju. Kõik see andis talle veel kord tunnistust sellest, et on sattunud rutiini, millesse ta oli kinni jäänud. Ta ei saanud siin uurimata alal midagi tunda ega teada. Ta polnud siinpool kunagi käinud. Hoolimata sisetundest, mis muutis kõik nii tuttavaks, pöördus ta vajaliku info saamiseks oma mooduli arvuti poole, kuid mingit selgitust ei tulnud. Enar tõrkus selgitust andmast. Arvuti ei teadnud midagi selle ala uurimisest ja tal polnud ka mingeid märke sarnaste tundmuste selgitamiseks. Või ta lihtsalt ei tahtnud anda. Automaatselt keeras robotaju selle inimpsühholoogia sügavustesse, soovitades puhata.
Järsku jäi ta pilk ühe kohaliku looma peale pidama. Tolle jahutuselundi küljes tilpnes mingi läikiv ese. Ta peatus looma kohal ja oli samas täiesti kindel, et on seda asja juba varem näinud ning tundis, et ta isegi teab, kuidas see asi looma väljaulatuva nahast lehviku külge sai. See oli kõhedusttekitav tunne, kuid samas jällegi mitte midagi konkreetset. Mingi ebamäärane aimdus.
Alver võttis looma kätte ja uuris teda lähemalt. Sellise asja leidmine siit planeedilt oli sensatsioon. See tähendas vaid seda, et siin eksisteeris mõistuslik elu või see oli siin eksisteerinud, sest vaadates seda metallitükki looma küljes, olid selgesti näha töötlemise jäljed. Seda oli sihipäraselt taotud ja seejärel aasaga naha külge kinnitatud. Ta lasi looma uuesti lahti ja asus ümbrust uurima. Need isendid ei elanud eriti kaua, nii kümme-kaksteist aastat ja kuna see loom oli kõige rohkem kolme aastane, siis tõenäosus, et siin leidub mõistusliku elu jälgi, oli olemas. Ta paigutas looma külge anduri, et leiaks ta pärast üles ja liikus edasi.
Oli vaja ennast rohkem varjata. Enarist moodustatud kaitsekiht võttis loodusega sarnanevaid vorme ja värvus taustaga nii sarnaseks, et sellest eristuda oli praktiliselt võimatu. Eeskiri nägi ette, et kui planeet omab mõistuslikku elu, siis enne, kui saabub ametlik otsus selle koloniseerimiseks, tuleb ennast juhuslike pilkude eest varjata. See sisalikutaoline olend aga teatas juba oma olemasoluga, et mõistuslik elu on siin olnud.
Alver liikus vargsi põõsaste varjus, kuni märkas ühe puu ääres midagi eriskummalist. Seal oli mõistusliku olendi käsi asetanud puu oksi vastu üht jämedat puud, nii et selle alla oli tekkinud mingi ruum. See oli onn. Pigem küll lihtsakoeline varjualune, kuid siiski selgesti eristatav elupaik.
Ta liikus ettevaatlikult telgitaoliselt asetatud okste juurde ja vaatas sisse. Ruum polnud eriliselt suur, kuid kuivama hakanud okste vahelt paistva päevavalguse käes oli selgelt näha põrandal lebava inimese skelett. Luud kiirgasid silmipimestavalt valgelt sinaka päikese kiirtes. Värvide kontrast luustiku ja selle all oleva taimestiku vahel oli nii silmihaarav, et mees sulges korraks isegi silmad. Enari kaitsev kiht polnud suutnud teda täielikult pimestamisest hoida.
Alver tardus pildist, mida ta nägi. Esiteks oli see inimese skelett, mis tähendas seda, et siin kaugel planeedil eemal Maast ja teistest eluks kõlblikest maailmadest asus inimesega sarnane tsivilisatsioon. Tuhanded planeedid olid läbi käidud ja veel kuskilt polnud mõistuslikku elu leitud. Kümned eluks kõlblikud planeedid omasid vaid algse taseme ulatuses bioloogiat. Elu ennast oli leitud küll, kuid intelligentsi, isegi kõige madalamal tasemel, ei olnud avastatud. Ja nüüd, tema, kes oli juba väsinud sellest ilust ja üksluisusest, isegi igavusest, leidis elu. Praegusel juhul oli see skeleti kujul, kuid siiski kuulus selgesti eristatavalt inimestega samasse klassi, olenemata sellest, et surnud.
Ta vaatas veel viivu uksest välja, et mitte sattuda mõne juhusliku silmapaari vaatevälja ning korjas skeleti küljest ühe luu. Ta keerutas seda mõtlikult näppude vahel ning sulges selle seejärel tarkadest aineosakestest moodustunud taskusse. Seda oli vaja põhjalikult uurida, enne kui võis terve luustiku kaasa viia. Keskkond oli küll eluks kõlblik ta ümber, kuid mitte kõige vastutulelikum ja viies siit mõned proovid moodulisse võis seal puhkeda mingi mutatsioon, mis võis samas kujutada ohtu nii talle kui ka Enarile. Seda tuli igatahes vältida.
Praegu aga jätkas ta uuringuid onni ümbruses, leidmaks veel märke inimtegevusest. Hoolimata jõupingutustest polnud midagi. Alver oli päevaga kümneid kilomeetreid läbi sõitnud, kuid kõik oli ikka nii nagu kogu aeg. Planeedil viibitud sada üheksakümmend üheksa päeva olid näidanud ühte ja seda sama ning seegi päev ei erinenud eelnenutest, kui muidugi välja arvata see inimese skelett ja see loom, kes kandis ripatsit. Loodus täis ilus ja suuruses ja ei märkigi mõistusest. Ringi liikudes kaotas ta kontakti loomaga, kes arvatavasti oli saatja enda küljest lahti kiskunud ja nüüd ei leidnud mees kuidagi enam signaali.
Naastes õhtul väsinuna, asetas ta kondi juhtimisruumis moodustunud väikese laborilaua peale ning kõik süsteemid, mis selles ruumis olid, hakkasid leidu uurima. Poole tunni jooksul ei juhtunud midagi. Tuled tabloodel vilkusid. Vaikne surin konti katva kupli all andis teada, et analüüs ikka veel toimub. Korraga kostus klõpsatus ja kuppel tõusis. Ekraanile ilmus tekst analüüsi tulemustega ja samaaegselt anti see magnetlainete kaudu läbi ajus oleva mikrokiibi ka Alveri ajju.
Uskumatusest sulges Alver silmad. Enar kogu oma täiuslikkuses teatas talle suurima ükskõiksusega, et see... - on ta enda sõrme kont ja vastab kõigile tema enda organismist saadud parameetritele. See polnud lihtsalt võimalik! Alver vaatas kõiki kümmet sõrme, mis tal olid ja seda ühte laual, mis pidanuks olema tal üheteiskümnes. Sel juhul, kui arvuti ei eksinud. Aga kuna ta teadis kindlalt, et tal on alati olnud kümme sõrme, siis sai see tähendada vaid seda, et tark arvutite süsteem Enar eksis ja nüüd ei saanud enam milleski kindel olla. Korraga oli sellest tasasest ja sõbralikust planeedist saanud salapärane ja ähvardav paik. Enam ei saanud loota eksimatu arvuti peale, mis alati hoidis elu. Tema elu. Nüüd tuli kindlasti taevalaotusse saada, et emalaevalt juhtunust anda teada. Võib-olla on võimalik Enarit remontida ja siis missiooni jätkata, ilma et peaks poolikute tulemustega naasma. Remondi osas ei saanud kuidagi kindel olla. Pidi masin ju iseennast parandama ja polnud üldse veel teada, milles viga seisis. Oli see programmis või siis lihtsalt selle kondi proovi reostus, mida Enar põhiliseks analüüsi allikaks pidas.
Uurimisalust õhku tõstes teadis Alver, et sellega saab kosmilisse ruumi jõudmine raske olema. Ta ei saanud kuidagi aru, miks ta pidi küll nii väikse alusega planeedile laskuma, kui tavapärases kosmoselaevas on ka suuremad elamisaluseid ja nendest Enari osadest võib koostada lausa terveid linnakuid. Praegu tuli vaid erilise hoolega masina tegevust jälgida ja üllatusteks valmistuda. Tehniline viga, mis konti uurides ilmnes, võis olla tuntavalt laialdasem kui esialgu näis. See võis tähendada seda, et arvuti ettekanne eelmise remondi õnnestumisest ei pruugi vastata tõele.
Tõustes taevalaotuse poole, sõitis uurimismoodul vaikselt planeeti ümbritsevasse seina ja peatus. Ta polnud väikese kiiruse ja massi tõttu vesiniku kesta nii palju venitanud, et see oleks teda tagasi kaugusse paisanud, kuid ootamatust löögist kukkus Alver ikka põrandale. Teadvus ei kadunud ja oma üllatuseks nägi ta selle ahtakese ruumi kokkutõmbumist, mis teda ümbritses. Kiiresti hüppas ta üles ja suunas pilgu ekraanidele. Näiliselt polnud midagi muutunud. Lihtsalt teda ümbritsev Enar oli uurimislaeva kujundanud väikeseks ühemehe uurimispaadiks. Alver ei lasknud sellel arvutipoolsel omavolil end häirida ja suunas mõtted juhtimisele. Ta võttis juhtimise arvutilt üle, ilma et see oleks kuidagi vastu vaielnud. Natuke maad taandudes üritas ta uuesti tihedat ja teda emalaevast eraldavat vesiniku seina läbida. Uuesti takerdus paat sellesse massi ja korraga ei ümbritsenud teda enam paat, vaid ta märkas, et oli paksu Enari osakeste kihiga kaetud. Enamus tarkadest aineosakestest oli kadunud. Sellisel moel muutus planeeti ümbritsevast kestast läbitungimine vähetõenäoliseks.
Alguses laskus ta kiiresti planeedi pinna suunas, kuid mida lähemale ta hakkas jõudma, seda enam vähendas kostüüm ta ümber kiirust ja pinnale maandudes oli see vaid nagu kerge müks. Nüüd tuli midagi põhjalikku ette võtta. Laevale ta sellisel kujul ei saa ja samas oli võimatu ilma aluseta siin ära elada. Enar ju toitis ja kattis teda, kuid kui on olemas vaid kostüüm keskkonna stabiliseerimiseks, siis tuli ise peavarju ja toitu otsida.
Oma endise koha lähedale maandudes hakkas ta otsima ööbimispaika. Päev oli möödunud seletamatult kiiresti, põrkudes selle vesinikust kaitsekihi vastu. Ja siis veel tõus ning samas ka laskumine võtsid hulgaliselt aega. Kaste eest tuli leida varjualune. Kiirelt liugles ta puude najale seatud osmiku suunas, kust ta oli skeleti leidnud. Oma üllatuseks nägi ta, et mingit okstekuhilat selle koha peal polnud. Koht oli sama. Puud nende ümber olid samad. Isegi veenire mätta varjus, mis ukseava kõrval oli voolanud, oli sama. Mingi veider metamorfoos, mõtles ta. Midagi oli toimunud, seni kui ta oli üritanud oma lootsikuga emalaevale pääseda. Igal juhul oli ta veendunud, et kui sellel eelmisel onnil oli siin hea olla, siis pidi see koht olema midagi väärt ja elupaigaks sobima.
Harjumatu ebamugavustundega hakkas ta ümbertringi oksi korjama. Ta polnud mitte kunagi füüsilist tööd teinud. Nüüd, kui seda tuli oma elu säilitamiseks teha, ei tahtnud see kuidagi õnnestuda. Vaevaliselt sai ta hommikuste kastehelmeste peletamiseks varjualuse kokku. See polnud küll suurem asi ehitis ja sarnanes äravahetamiseni siin enne seisnud onniga, kuid sellelt eluasemelt polnud tarviski mingit esteetilist täiust nõuda. Tihe katus polnud samuti vajalik. Siin ei sadanud kunagi vihma, kuid öö ja päeva temperatuuri vahe tekitas niiskust, mis kastis taimestikku. Inimesel võis olla ebamugav hommikul märjana ärgata, aga näis, et taimedel polnud küll midagi sellise looduskorralduse vastu.
Pikemaid oksi valides oli ta ühe puu juurte juurest leidnud mingid kiviklibu tükid, kuid üks neist tükikestest erines teistest. Oli justkui pehmem ja läikis pruunikastuhmilt. Tundus olevat mingi metallitükk. Tõenäoline, et vask, kuid kindel ei saanud selles olla. Analüüsimiseks aga puudus võimalus. Polnud laborit. Inimkond oli juba ammu unustanud oma peaga mingeid analüüse teostada ja seda ei osanud ka Alver. Tükk oli ise väikene ja praktilist otstarvet oli talle raske leida, kuid mingi seletamatu jõu sunnil oli Alver selle siiski onni juurde toonud. Polnud riistu, et seda töödelda ja nii jäi ta tükina lihtsalt onni keskel oleva puu juurika äärde lebama.
Ta oli korjanud hunniku erinevaid taimi, mis ta maadeavastaja-vaist talle söödavatena soovitas. Tegelikult polnud ta sugugi kindel, kas need süüa kõlbavad või kas need üldse mingit toiteväärtust omavad, kuid ellujäämistung oli ratsionaalsest mõtlemisest tugevam. Pealegi ei osanud ta niikuinii vahet teha, milliste kriteeriumite järgi söödavaid taimi mittesöödavatest eristada.
Õhtul, istudes seljaga vastu suurt puud, mis asetses onni keskel ja hoidis oksi üleval, lasi ta kostüümil paljastada näo. Enar kestas tõi ta ajusse mitmeid argumente selle toimingu ohtlikkusest, kuid inimese poolt antud käsklusest ta keelduda ei saanud. Õhk oli jahe ning pideva ühtlase temperatuuriga harjunud nahk hakkas kirvendama. Õrnad pisted näonahal polnud siiski nii ebameeldivad, kui Enari argumentidest oleks võinud karta. Veidi aja möödudes harjus nahk ära ja ebamugavustunne taandus. Isegi meeldiv hakkas. Maal lasid inimesed ikka aeg-ajalt oma nahapinnale päikest ja tuult, kuid see polnud reegel. Enamik inimesi ei kontakteerunud väliskeskonnaga mitte kunagi oma elu jooksul. Aegade jooksul oli inimene võõrdunud loodusest ja see oli arenenud omasoodu, muutudes harjumatu organismi jaoks ohtlikuks. Siin olles ei saanud Alver aga järgida neid ohutusreegleid. Tuli edasi elada ja oodata päästemissiooni, mis reeglistiku järgi saadeti välja peale kolmandat ärajäänud sideseanssi. Tema arvutuste kohaselt oli see nüüd olnud teine kontakt, mis ära jäi ja seepärast pidi ta vastu pidama. Saja päeva pärast on kolmas ja siis, kui ta pole endast elumärki saatnud, nad tulevad. Kuna Maa oli kaugel, siis võis oodata sealt esimest inimest alles kolme aasta pärast. Inimest, kes ta päästaks.
Ka jäi võimalus, et skelett, mis ennist oli maas lebanud ja mille asukoha ta müstiliselt kaotas, oli mingi ekspeditsiooni jälg. Selle olendi surm ei ole jäänud tähelpanuta ja teda tullakse otsima. Ja kui ta pole nii kaugelt pärit nagu Alver, siis selle võõra tsivilisatsiooni päästjad leiavad ta. Kõige selle pärast pidi ta ellu jääma ja selleks tuligi hakata oma organismi harjutama. Tõenäoliselt saab sellest planeedist järgnevaks kolmeks aastaks ta kodu.
Järjekordset suutäit maitsetut lehenutsakut närides märkas ta okste vahelt piiluvat nägu. See oli üks kohalik sisalik, kelle jahutuslehviku küljes oli ta näinud just enne skeleti leidmist veidrat ripatsit. Kui ta skeleti leidis, siis oli ta selle loomakese lahti lasknud ja nii jäigi ripats uurimata. Korraga pistis loom terve koonu läbi okste ja napsas hunnikust paar lehte. Tasase matsutamisega hakkas ta neid mäluma, ise vaikselt läbi okste sisse pugedes. Paistis selgelt, et ta ei karda inimest. Pigem uudishimust aetuna lähenes ta istuvale Alverile, nuusutades selle ümber lendlevaid aroome.
Loom jäigi onni käima, leides arvatavasti nii paremat toitu kui ka seltskonda. Alveri jaoks oli see elusolend nagu kaaslase eest ja vaadeldes, milliseid taimi too eelistas, hakkas ka mees neid sööma. Looma vaist ei saanud eksida. Alver vajas mitmekesist toitu, aga seda polnud võimalik silma järgi kindlaks teha. Ta jälgis, millistest taimedest too sisalik toitub ja julges samasuguseid proovida. Alati jäi risk, et mingi taim, mis sobis loomale, võis inimese organismis mürgitust tekitada, kuid seda kartma hakates võis hoopis nälga surra.
Kui osmikus elamisest sai nädal, hakkas Alver hirmuga mõtlema, mis saab siis, kui ta magab. Siis ei ole kedagi, kes saaks tema olemasolust päästemeeskonnale märku anda. Nad võisid siit teda leidmata lahkuda. Ta pidi midagi ette võtma. Tuli ehitada mingid lisakohad, mis viitaksid ta olemasolule siin ja annaksid ka planeedi külastajatele temast märku. Loodusesse ei olnud võimalik mingeid märke teha, see kasvas ja arenes ülisoodsas keskkonnas nii kiiresti, et juba mõne päevaga olid kadunud nii tallatud rajad kui ka murtud oksad. Tuli ise midagi luua ja see nii riputada, et ükskõik kes siia tuleb, see ka seda näeb. Tuli teha midagi suuresti erinevat. Suurt ja erinevat.
Ta vaatles toda uudishimulikku sisalikku ja tuli mõttele teha nii, nagu ta oli näinud siis, kui leidis skeleti. Tuli kinnitada looma jahutuselemendi külge midagi, mis tõmbaks tähelepanu. Tema ju oli märganud seda vidinat looma küljes, see äratas tähelepanu. Õnnetuseks ei leidunud siin ühtki sobilikku asja, mida oleks saanud looma külge kinnitada, et see e i tunduks loomulik. Tuli leida mingisugune kunstlik ese, mida saaks ripatsina kasutada.
Järsku jäi ta pilk puu juurte vahele visatud metallitükile pidama. Sellest saaks teha ripatsi nagu sellel loomakesel, keda ta oli näinud seal ammusel kohtumisel. Kohe tekkis uus häda. Uus häda oli selles, et polnud ühtki sellist asja, mida oleks tööriistadena kasutada saanud. Metallitükk tundus olevat küll mingi pehme materjali oma, kuid siiski nii kõva, et puust löögiriist ta kuju ei muutnud. Kive, millega saaks taguda, polnud. Viimase võimalusena kujundas ta Enarist oma kaitsva kesta küljest löögiriista. Osad targad aineosakesed eraldusid tervikust, nii et nendega sai lüüa. Teistest osadest oli ta sunnitud moodustama aluse, mille peale sai metallitüki asetada. Looduses ei hakanud ühtki paraja tugevusega eset silma.
Mõn löögi järel hakkas metall kuju võtma ja hoolimatta sellest, et ripats ei tulnud eriti kunstipärane, oli Alver sellega ikka rahul. Õnnetul kombel aga kaotas Enar iga löögi järel mingi hulga oma osakestest ja muutus järjest väiksemaks. Nüüdseks oli teda järel vaid selline kogus, mis hädavaevu kattis osa Alveri kehast. See tähendas, et ringiliikumiseks tal enam antigravitatsiooni ei tekkinud ja kõndida tuli omil jalul.
Mees vaatas oma kätetööd, mille ta oli kinnitanud loomakese kõrva külge. Miski selles oli kuidagi tuttav, nagu ammu unustatud ja läbitud etapp, aga mis täpselt, ei meenunud. Alateadvus üritas midagi teada anda, kuid kohale see ei jõudnud.
Väljast kostis sahin. See ei sarnanenud tavapärasele tuule häälele. Alver hüppas püsti ja tormas välja. Nagu ta sisimas oli kartnud, oli see hiiglaslik kosmoselaev, mis kümnete kilomeetrite kauguselt õhku tõusis. Hiiglaslik monstrum võttis tõustes endalt loodusliku peitekesta maha. Moondumine toimus kiiresti. Vaikselt tõustes muutus ta üheks kõige tavalisemaks Maa skaudilaevaks, mida viimase viiekümne aasta jooksul oli kasutatud. Alver ise oli ka samasugusega siia tulnud.
Eneselegi aru andmata jooksis ta laeva suunas. Tegelikult polnud mingit võimalust seda kätte saada. Keegi selle sisemuses ei andnud käsku peatumiseks ja see tõusis järjest suureneva kiirusega aina kõrgemale. Mõne hetke möödudes oli ta nägemisulatusest kadunud.
Alver jäi seisma. Ta varbad olid verised. Tagudes neid vastu sambla ja rohu varjus olevaid juuri, kaotas ta viimasegi osa Enari tarkadest aineosakestest. Nüüd oli ta siis täiesti paljas. Tehnoloogia toetuseta ja masenduses. Laev oli tõenäoliselt teda otsima tulnud ja ilma midagi leidmata lahkunud. Kas nad tulevad veel? Oli see ajutine orbiidile minek? Ta ei osanud vastata.
Tuimalt heitis ta oma varjualuse põrandale. Lamas liikumatult. Ajus oli justkui mingi valulik kate maha rebitud. Alateadvus tungis välja. Mälestused rebisid end teadvusse, pildid kaugetest sündmustest hakkasid esile kerkima.
Jah, ta oli näinud seda looma koos oma ripatsiga k o l m e l korral. Nüüd mäletas ta seda selgelt. Iga kord, kui ta tõusis üles, et minna avakosmosse sideseansile Maaga.
Jah, millegipärast oli ta hakanud peale esimest ebaõnnestunud tõusu arvama, et avakosmoses ootab teda emalaev. Kuid seal polnud ju midagi. Ta ise sõitis kogu aeg emalaevaga, mis iga kokkupõrke järel kaotas osa oma mahust, ning siis Enar konfigureeris ta laeva ümber väiksemat sorti aluseks.
Jah, see oli Enar, see tark arvuti, mis peale igakordset vesinikseinaga kokkupõrget programmeeris ta aju ümber, andes talle võltsitud mälestused. Ikka selleks, et missioon lõpule viia, hoolimata aineosakeste materiaalsetest kadudest. Arvuti oli lihtsalt programmeeritud nii, et ülesanne ennekõike.
Jah, see oli Enar, mis kasutas talle ainukesena teadaolevat algoritmi ja kokkupõrke hetkel leidis uue ajapunkti. Nii oli ta peale igat matsu vastu vesiniku kihti uues ajapunktis, mis asus järgnevas reaalsuses. Või siis eelnevas. Nüüd oli seda võimatu kindlaks teha.
Jah, see oli tõsi, et ta oli leidnud iseenda laiba, mis tähendas vaid seda, et ta ka sureb siin planeedil. Enar polnud analüüsil eksinud.
Jah, see kosmoselaev, mille järgi ta jooksis, oli olnud ta enda laev, mis tõusis kes teab mitmendat korda üles, et põrgata vastu oma tulevasele hukule. Et siis jälle tõusta ja jälle põrgata ja hävineda.
Õudusega tegi ta silmad lahti. Ta oli lamanud terve öö alasti oma onni põrandal ja teinud ajus korrektuure. Alateadvus signeeris teadvust ja taju kohandus uute teadmistega. Kõik ta peas programmeerus ümber. Kiip avas täies ulatuses sinna peidetud teadmiste pagasi. Teadmised tast endast.
Uue päeva päikesekiired paistsid hõredatest seintest läbi. Keha oli täiesti tuim ja läbinisti külmunud. Ta püüdis end vaevaliselt istuli ajada, kuid kops tõmbus paar korda krampi ja ta hakkas valuliselt köhima. Rinnus pistis, silmade alla tundusid olevat paigutatud hõõguvad reflektorid, keha oli väsinud. Mingi haigus oli teda siin lamades tabanud ja võttis viimasegi eluraasu. Kogu jõu. Sisalikutaoline olend istus ta kõrval ja jälgis oma sügavmustade silmadega. Ta nina hakkas õhust lõhnu haarama, nagu ta toitu otsides ikka tegi. Nüüd mõistis Alver, et ta on ise muutunud toiduks sellele loomale, kes ootab juba laiba lagunemist, et raibet süüa.
Jah, ta sai aru, et ta ei lähe siit enam kusagile.
Jah, see oli ikkagi tema skelett, mis selle onni põrandal oli asunud ja mida Enar oli täiesti õigesti identifitseerinud kui inimest.
Alver Huani.