Ungari keelest tõlkinud Tiina Pai
Ma ärkasin ootamatult. Hetk tagasi magasin veel veteund, ujudes ärkveloleku vahel justkui rammestunud kala, siis olin järsku sängis, tajusin mulla maitset, kivide teravat puudutust, tuuleiili kõditust. Mu keha voogas, minust tulvasid üle maitsed, lõhnad – ja valu.
Raske keha plartsatus väreles ikka veel mu pinnal. Tundsin, kuidas minus joonistuvad välja piirjooned: ta oli suurt kasvu mees, silmad pärani. Ta pilgutas silmi ja vaatas minusse. Olen kindel, et ka nägi.
Tema oli see, kes tõi endaga ärkamise, valu. Ta tunded olid kõrvetavad kui hape, ja ajasid mu kananahale nagu vihmaeelne tuulepuhang.
Mine ära, ütlesin talle vihaselt. Ilmselt hüppas ta sisse kaldakaljudelt, kuid ma ei saanud vaadata, kas ümbruses on ka teisi, kes ta välja võiksid tõmmata, sest mu silmi torkis äkitselt taeva sinine ja puude päikesekollased lehed, nüüd värskemana kui iial varem. Mul hakkas pea ringi käima, aga võimalik, et see oli juba mehe süü.
Tohutu armastus, tohutu valu, nii suur, et ei mahtunud minusse ära. Tahtsin sellest vabanemiseks sängist välja murda. Ma olin ärkvel, arusaamatuses ja vihane. Iga piisk minus võitles ärkveloleku vastu, kuid minus voogasid laiali pildid, helid ja mälestused ja jooksid kõditades üle mu voogude.
Kui ta aeglaselt sügavusse vajus, püüdsin ma tema ees sulguda. Kui tahtsin ta ülespoole heita, ujus ta paar tõmmet allapoole. Ta paiskas minusse säravad mullikesed – pildi ühest tänavast, mida mööda ta jookseb, pihus kellegi soe käsi. Ühe toa, mida varjutab raske, rohekas suits. Klammerdumise, langemise. Suudluse hirmu serval. Ühe mullikese, milles oli soengust libisenud juukselokk, ilma näo ja kehata, ainult üks hele lokike – kaunis kui talvised koidikud.
Iga lõhkeva mulliga olin ma üha enam ärkvel, üha enam kõrvetas minus miski. See ei saanud olla mutta kaevunud kalade keskel ega hõljuval veepinnal, selle asukohta märkis vaid torkiv valu.
Miks? – küsisin, ja vaatasin ta pärani silmapaari. Miks annad sa oma koorma minu kanda?
Ta silmad olid sinised, kurvad; juba kogunes neisse surm.
Ta äratas mu üles. Ükskõik millega, aga äratas, selle vastu ei saanud ma midagi teha. Kurvameelsus säbrutas mu pinnal; mitte mu enda oma, kuid siiski juba ka osa minust.
Rebisin end enesest lahti, haarasin mehel õlast ja hakkasin teda ülespoole sikutama. Teadsin, et kui ma teda ei päästa, siis ma tapan ta.
Mitte kunagi varem ei olnud mul hakanud hale lindudest, ei olnud kahju kalade väikesest külmast elust, lugematutest putukatest. Mul ei olnud kahju sellest tüdrukust, kes igiammu minusse uppus – kuid nüüd oli see teisiti. Mees oli minuga midagi teinud.
Heitsin ta kaldale ja ronisin ka ise tema kõrvale. Mees sulges silmad.
Näriv valu andis järele, aga kõrvetava tunde tõin ma endaga kaasa.
Vaatasin teda. Me mõlemad ahmisime õhku. Vaatasin oma järve-mina ja tõusin istuli. Ammusurnud tüdruku mälestustest loodud keha allus mulle. Kummaline oli endast väljaspool olla, vaadata veepeeglit, mida vaevu silitas metsa suunas puhuv tuul. Ma ei mäletanud, millal ma kaldale jõudsin, millal mind kaks sai.
Mu sisemuses loksus tasakesi vesi, see rahustas mind. Ma olin siiski mina ise.
Mees köhis kui lämbudes, ta heledad juuksed kleepusid laubale. Nägin, et ta pilk tardub, kummardusin kiiresti tema kohale, võtsin lonksu ta huultelt, imesin vee endasse. Kui see mu sisemusega segunes, ründasid mind taas pildid. Valgete kinnastega tüdruk voodil. Üks väljak, kõrguses kellamäng, väikesed inimesed üleval haamrikestega kella kolksutamas. Seejärel nuttev nägu, pistodalöögile sarnane tunne, kuid ilma haavata. Lämbumistunne, kuid järveta. Tühjus.
– Miks sa hüppasid?
– Miks sa mu välja tõmbasid? – küsis ta kähinal. Ka tema tõusis istuli ja vaatas ennast. Mees paistis niiviisi märjalt kössitades kohmakas.
Vees on nad nii graatsilised, mõtlesin ma. Väljas aga unustavad ennast liigutada.
– Sa külmetad end ära – ütles ta. Mees heitis mulle kiire pilgu. – Ma jätsin oma manti kuhugi siia.
Ta tõusis püsti, väänas oma särgi kuivaks. Siis läks ta puude poole. Mantel kõlkus seal korralikult üles riputatuna. Ta tagasitulekuni silmitsesin järve. Selle pind sillerdas, see uus vaatepilt võttis mul hinge kinni.
– Ilus, kas pole? – küsisin lainetuse valgusmängu vaadates.
Ta jäi mu selja taha seisma.
– Väga ilus. – Mees heitis mantli mulle õlgadele ja aitas mul sellesse pugeda. See oli soe ja meeldivalt pehme. Ma vaatasin üles tema poole.
– Mu nimi on Gabí. – ütles ta. – Aitäh sulle.
– Mina olen... – Vaatasin järve ja tuletasin meelde unes kuuldud hääli. Sammud, hõiked, lutsukivid... – Tünde.
Pärast nime leidmist läks juba kergemaks. Pöördusin mehe poole.
– Miks sa hüppasid?
– Ma ei tahaks sellest rääkida.
– Aga see puudutab mind ka! – Tahtsin veel jätkata: sa ajasid mu üles, kuid mind peatas see, et ta veidi kramplikult noogutas.
– Ilmselt küll. Sina ju tõmbasid mu välja.
Ta läks kaldale, mina järgnesin. Seal, kus ma kallast nilpsasin, oli maapind tüma.
– Kahe aasta eest käisin ma siin oma naisega. Siis palusin ma ta kätt.
Ta hääles oli miski, mis mind lainetama pani, võib-olla oli see valu kirbe mälestus. Ta silmad olid nüüd veest punased ja pilk puuris kaugusse. Kuid ma teadsin, et ta on mu kohalolust teadlik, ikka veel minevikku eksinuna, surmast naasnunagi teab ta, et ma olen seal.
Seda oskavad ainult inimesed. Meie – järved, mäed, unustame kõik peale praeguse hetke, kõigest saab unenägu, mööduv tuju. Kaalu ja tähtsuseta. Tegelikult olemas olla oskavad vaid inimesed.
– Me seisime siin kaldal. – Ta ei rääkinud rohkem, ometi nägin ma puude vahel heledate lokkidega tüdrukut. Hiljem lisas mees: – Täna on meie aastapäev. Kahe nädala eest läks ta teise mehega minema.
Ta vajus küüru. Vappus nii nagu raputaks teda torm, ma lihtsalt pidin teda embama, et ta lainetel oleks oma säng. Ootasin, nohisesin tasakesi, mu vesi libises üle kallaste. Kui ma oma nägu pühkisin, sattusid ta pisarad käeseljalt mu huultele. Tema omad olid soolased.
– Anna andeks – sõnas ta, kohmetult naeratada püüdes. – Kas sa annaksid mulle taskuräti? Ainult mantlitaskus on veel kuivi.
Lõpuks võttis ta räti ise välja, sest ma ei leidnud taskuava.
– Vabandust. – Ta vaatas mulle otsa. Kui ta valgete mullidega ümbritsetult minus hõljus, ka siis arvasin ma, et ta mind näeb. – Anna andeks, et...
– Ma ei pahandagi, kui sa seda mõtled. Sa ajasid mu üles, aga ma ei ole enam kuri.
– Ja mina ei ole pahane, et sa mu välja tõmbasid.
– Sa ei tahtnudki ju tegelikult surra – ütlesin ma mõtlematult ja panin järsku silmad kinni. Mu laugude sisepinnal ujusid pildid kui kalad. – Sa tunned temast puudust ja mitte keegi ei suuda teda asendada, kuid tegelikult sa ei tahtnud surra. See on nii... lõplik.
Ta puhkes kahtlevalt naerma.
– Kes sa oled? – küsis mees.
– Järv.
– Järv?
Panin naha oma käsivarrel lainetama. Pilkav naeratus tardus ta huultele.
– Tee veel nii! – palus ta kähinal.
Laine jooksis must üle, mees nägi, kuidas mu keha mantli varjus läbipaistvaks veesambaks muutub.
– See ei saa ju kuidagi võimalik olla – lausus ta. Kuid mina vaatasin teda rahulikult ja ootasin. Gabí kogus ennast aeglaselt. – Ma arvasin, et ühest ehmatusest tänaseks piisab. Seleta!
Rääkisin talle ära, mida ma nägin. Mälestuste vahel peatudes ja hüpeldes täitis mees lüngad. Ta hääl oli kõneledes soe, kuigi ma teadsin, et rääkimine teeb talle valu. Ta mälestused olid kui mullid: ta tõukas neid endast eemale, et saaks külma teadvusetusse vajuda.
Sel ajal, kui ta rääkis, kui me mälestusi edasi-tagasi liigutasime, püüdsin ma endamisi kokku panna seda tüdrukut, kelle järele ta igatses. Kuid tüdruk oli olemas vaid tema hääles ja vilksatavates piltides, ma ei suutnud kuidagi mõista. Ehk seepärast, et mitte tema ei püüdnud ennast minusse uputada, vaid Gabí. Teda ma mõistsin: tema valu oli nagu detsember, kui sügise soe mälestus on veel värske, kuid kevad on alles nii kaugel ees, et tajuda võib vaid igatsust. Isegi lootus peidab end kalade kombel mudasse.
Saabus õhtu. Me vaikisime. Ma kuulasin pikka aega vaid tema südamelööke; me kumbki ei tundnud, et midagi oleks öelda vaja.
Kui ta lõpuks rääkima hakkas, kõlas see õhtuse tuulehoona.
– Ma armastan teda nii väga.
– Ma tunnen.
– Ma pean minema.
Ta võttis oma mantli tagasi.
– Tegelikult ei ole sul ju seda vaja, eks? – küsis ta. – Mantlit, ma mõtlen.
Ma raputasin pead.
– Mis nüüd saab? Kas ma võin su siia jätta?
– Kas ma võin su minema lasta? – küsisin ma vastu.
– Ikka! Mu koduteele ei jää ühtegi teist järve.
Ma vaatasin ta kaugenevat selga, siis sulpsatasin järve ja segunesin iseendas, vajudes oma veeunne.
*
Ma ärkasin kohe, kui ta oma käe vette pistis. Tundsin ta puudutuse ära, nõelatorketäie valu. Ma tõusin veest. Ootasin veidi, et teda ootama panna, kuid ilmusin enne, kui ta ootamisest tüdis. Nagu ka alati hiljem.
Ta tõi endaga võõraid lõhnu. Mehe taskus oli raamat, ta luges selle rongis enne metsani jõudmist läbi. Ta mantel oli lugusid täis ja tema ise ka. Enne jutustas ta alati teiste lugusid, siis läks tahtmatult üle enda omadele.
Mu vesi muutus alati pisut soolasemaks, kui ta pisarad minus segunesid, kuigi Annast rääkis ta üha vähem. Vahel me hulkusime metsas, kuid enamasti istusime järvekaldal. Kui vihma hakkas sadama, siis sulasin ma tagasi oma järve-minaks, sest mul oli raske oma kuju hoida, ja ma rääkisin temaga oma sängist.
See oli teistmoodi kui järveund magada. Justkui oleksin ma alles nüüd mina ise. Lõhnad, värvid olid teravad, kirkad, olen täiesti kindel, et Gabí ei olnud vaid unenägu. Vahel näitasin ma oma pinnal, mida olin näinud ja siis vaatasime me veelkord rästaste lendu. Kui ma olin üksi, siis vaatasin ma mitmeid kordi uuesti ka seda, kuidas ma ta veest välja tõmbasin.
Mul oli kahju, et ma ei mäleta neid kaldal seismas: Gabí libistab sõrmuse tüdruku sõrme ja siis nad suudlevad. Ma oleksin ka talle tahtnud oma mälupilte näidata, aga siis ma veel ei tundnud teda ja inimesed olid minu jaoks ainult kas kerged või rasked sammud kaldaliival, peagi hääbuvad hääled metsamüüride vahel.
Ükskõik kui suure pahameele või vihkamisega ta Annast ka rääkis, ma olen kindel, et ta oleks rõõmustanud, kui oleksin talle näidanud, millisena ma neid nägin. Kuid polnud midagi parata, ma ei mäletanud neid.
*
Ühel päeval palusin ma, et ta mind linna viiks. Hoolimata sellest, et ma tema maailma kartsin, olin seda ju näinud ainult pildikildudena surnud tüdruku mälestustes. Kuid ma tajusin, et pean teada saama, et ma ei saa maailma ainult tema jutu põhjal tundma. Seda oleks liiga vähe.
Kui rong metsapeatusest liikuma hakkas, puudutas Gabí rahustavalt mu põlve.
– Kas oled kindel?
– Ma tahan näha, kus sa elad.
Ta rääkis minuga kogu aeg, et ma ei peaks jälgima, kuidas puud akna taga hõrenevad ja kuidas maastik üha üksluisemaks, hallimaks muutub. Gabí jutustas suvest, linnuvaatlejatest, kellega ta pidevalt kokku sai, sellest tundest, mis teda tabab, kui hoiab peos peksleva südamega tillukest sulepundart. Ta rääkis nalju ja embas mind, et ma ei näeks maju, kuid ma pugesin ta embusest välja, tahtsin päranisilmi kõike näha.
Majad olid suured, värvitud, rõdud nende küljes kui käsnad puudel. Linn oli võõras, külm, üldse mitte selline, nagu uppunud tüdruku kaugetes laialivalgunud mälestustes. Ma arvasin, et olen linnast üle, kuid kõik oli veel suurem ja hallim, kui ma ette kujutasin. Mul hakkas kõhe.
– No tule, ma viin su kuhugi välja, kuhugi, kus sa ennast ehk paremini tunned – ärgitas Gabí õrnalt.
Ta viis mu väiksesse teemajja, kus seintel rippusid pildid: järved ja mäed, õndsasse unne vajunud.
– Ma elan seal vastas – ta osutas üle väljaku ja selle taga kõrguvale pruunikashallile majale. – Mulle meeldib see koht.
Ma ei küsinud, kas ta tavatses Annaga siin käia.
– Vaata! – näitas ta mulle joogikaarti, aga ma andsin selle talle tagasi. Ma ei osanud lugeda. – Ära pahanda – vabandas ta. – Ma unustasin ära. Mulle ei tule vahel pähegi, et sa võiksid olla midagi muud kui...
– Inimene? – küsisin ma naeratades. – Vahel ei tule see mullegi meelde. Vahel on järv unenägu, mitte vastupidi.
– Oota, ma valin sulle ise... „Maa unelm”. – Ta vaatas mulle otsa. – Ei, pärast muutud veel porihunnikuks.
– Ma pritsin su märjaks – ähvardasin ma ja nipsatasin ta ninale endast paar piiska. Haarasin joogikaardi: – Anna siia!
Ta tõmbas selle mu eest ära, naeris nii, et ta suur keha vappus.
– Aga kullake, sa ei oska ju lugedagi! – itsitas ta kahtlevalt. Nii tõsi kui see ka polnud ja nii häbi kui mul ka polnud, ma lihtsalt pidin temaga koos naerma.
– Pole viga – ütlesin ma, haarasin ta käest joogikaardi ja osutasin umbropsu ühele sissekandele.
Kui ta seda vaatas, naeratas ta mulle soojalt.
– Kas sa tead, mis see on?
Ma raputasin pead.
– Selle joogi nimi on „Jalutuskäik metsas”. – Gabí hoidis hetke mu kätt. – Su käed on külmad.
– Sügis on – vastasin ma. – Kui talv tuleb, siis ma külmun.
Ma pidin talle alati meelde tuletama, et ma ei ole päris inimene. Ta unustas selle alati ära; ma kartsin, et minagi unustan. Olin niigi liialt ärkvel, teadsin temast liig palju. Vahel säilitasin ma oma inimkuju isegi järves ja vaatasin seal juuksed hajali hõljudes taevast.
Tee saabus. See oli esimene inimeste jook, mida ma maitsesin, minus hoovas laiali vaarika ja metsmaasika maitse. Tee oli soe, võetud lonks kiirgas minus laiali kui pisike päike.
– Sa õhetad – sõnas Gabí.
– See on teest.
Jõin terve kannutäie ära, tulikuumalt, nagu see lauda toodi, ja nautisin endas laialivoogavat soojust.
– Ma jõin päiksekiiri.
– Tule! – sõnas mees järsku ja haaras mantli järele.
Gabí maksis ja me läksime välja tänavale.
– Kuhu me läheme?
– Sa ütlesid, et tahaksid näha, kus ma elan. Kui sul midagi selle vastu pole.
Läksime üle väljaku. Olime vast poolel teel, kui vihma hakkas sadama. Tilgad sulandusid minusse, kadusid minus, kui mind puudutasid. Kiirendasin sammu.
Sadas üha kõvemini, mul hakkas äkitselt hirm. Vesi lahjendas mind, hakkas minus lainetama. Tundsin, kuidas ta mind kutsub.
– Gabí... ma lagunen koost... – sosistasin ma ehmunult. Piisad olid mu juustes, mu kätel, juba ei tundnud ma enese piirjooni. Ma tahtsin vihma endasse neelata, paisuda tohutuks. Mu riiete all liigatas laine.
– Mis lahti? – küsis Gabí hirmunult.
– Ruttu! – Võõras vesi tahtis minust välja murda, ma olin liiga pisike, et seda takistada. Mu piirjooned lahustusid.
Gabí haaras minust kinni ja tiris mu majja. Ma mäletan häguselt, kuidas möödusime suletud ustest, ja siis olimegi juba kitsas esikus. Gabí käsivars pigistas mind. Ta ei saanud kunagi aru, kui palju tal jõudu on, alati litsus ta mu peaaegu laiaks. Kuid praegu ma klammerdusin tema haardesse. Ta pea tõukas mu vannituppa. Ma kaotasin tasakaalu, vihmavesi hoovas minus laiali ja ma paiskusin vanni, aga juba hakkasin ma kuju kaotama.
– Issand! – kuulsin ma Gabí häält ja tundsin, kuidas mind miski allapoole kisub. Pimedus haaras mu järele, avas oma lõuad.
Gabí käsi tungis minusse, kobas seal, ma kuulsin plumpsatust ja pimeduse jõud ei tõmmanud mind enam allapoole. Suur osa minust oli puudu, kuid siiski olin ma alles. Nii palju suudan ma veel asendada.
– Tünde! – hüüdis mu kohal Gabí ja tema segaduses käed sorisid minus ringi.
Kui ma vannist välja tulin, surus ta mu enda vastu. Ta pigistas mind kontide ragisedes, kuid võimalik, et ta haaras minust seepärast sellise jõuga, et kartis mind kaotada.
– Ma olen siin. Rahu... ma olen siin – ütles üks meist.
*
Minust sai tema järv. Ma ei ole kindel, kas tema seda teadis. Usun, et teadis, kuid ta ei andnud sellest iialgi märku, ja võimalik, et Gabí proovis seda teadmist eneses alla suruda, sest niivõrd kuivõrd me ka üksteisest ei sõltunud, ei talunud ta mõtet sellest, et mina temast võiksin sõltuda.
Mina aga vaikisin, oli see ju asi, mida ma tõeliselt hästi oskasin. Ma proovisin võimalikult palju ärkvel olla ka ilma temata, et saaksin siis jutustada metsast, matkajatest, lindudest. Puudekrooniga mägi ja puhas õhk olid meie päralt. Linn ja teised inimesed kadusid kaugusse. Meile kuulus vaid loodus.
Ma ei jutustanud talle sellest, milline tunne on klammerduda ärkvelolekusse, mis koosneb tema mälestustest, häälest ja isikust, milline tunne on ainiti vaadata tähist ööd või udust hommikut, kui öökullid huikavad ja rähnid kaikuvalt kopsivad. Ma ei rääkinud talle, milline tunne on oodata ja hirmu tundes vaadata, kuidas päike üha madalama kaarega taevasse tõuseb. Ma ei jutustanud sellest, milline tunne on magavate mägede keskel üksinda ärkvel olla.
Kuid ma ei öelnud ka, milline tunne on elada.
Me ei rääkinud teineteisele paljutki, vähemalt sõnades mitte. Kuid ma usun, et tihedalt teineteise vastas seista ja teineteise lõhna hoomata on sama palju väärt kui kõne.
*
Juba langesid puudelt lehed, üha raskemini tõusin ma oma sängist, mu liikmed muutusid kangeks. Gabí pidi mind kaua oma mantli all kallistama, et ma uuesti voolavaks ja leigeks muutuksin.
Metsameeste masinad sonkisid teepori, nõlvakul kõrgusid korrapäraste virnadena hallid pöögid. Me ronisime libastumise vältimiseks teineteisest kinni hoides palgivirnale.
– Ma küsisin Annalt võtme tagasi – ütles Gabí virna otsas ja ta alati soojad sõrmed pigistasid minu omi. Ta hääl oli ükskõikne, kuid ma ei usu, et ta nii ka tundis.
– Mida see tähendab?
– Me lahutasime.
Vaatasime teineteisele otsa.
– Mul on kahju – sõnasin ma, sest kuigi ma ei teadnud, mida ta täpselt mõtleb, mõistsin ma selle tähendust ta pilgust. Gabí silmad olid ilusad, seda värvi nagu mina võisin olla suvisel pärastlõunal.
– Ma tean, kullake.
Me kõndisime mööda metsateed edasi.
– Nii hea oleks, kui sa vahel endast jutustaksid – ütles ta ootamatult.
– Mida ma peaksin rääkima? – küsisin ma vastu.
– Mida iganes.
Me jõudsime mäe otsas oleva puust vaatetornini.
– Kas seda, milline tunne on und näha? Ma ei ole siis millestki teadlik, helid jõuavad minuni vaid kaugelt. Kalad ujuvad minus. Suvel on mul pardid. Tunnen, kuidas nad söövad, õhku tõusevad, maanduvad, kuidas nad pardipojad esimest korda vette viivad... – Ma ei vaadanud tagasi, lihtsalt ronisin trepist üles. – Tuhanded surevad minus ühe suve jooksul. Tuhanded sünnivad.
Ma jäin vait, Gabí embas mind selja tagant.
– Kui ma und näen, siis ei tea ma millestki. Tavaliselt ma ei ärka. Selline ma olen. Iga elu on kerge pinnalainetus, uhub minust üle ja kaob kaldani jõudes. Nüüd aga on kõik muutunud. Järved ei mõtle tavaliselt, mis kaladest saab. Järved tavaliselt ei ärka. Nad ei tunne tegelikult surma ega kannatusi ega armastust. Nad ei tea midagi.
Ma värisesin.
– See olin mina, eks? – küsis ta tasa. – Mina muutsin sind.
Vaatasin raagus metsa ja sinist taevast, millel härmalõngadena hõljusid pilved.
– Mulle meeldib, kui sa endast räägid – ütlesin ma lõpuks. – Sul on palju sõpru, kõik nad on huvitavad.
– Sina oled kõige tähtsam.
– Minu jaoks aga sina. Ma ei tea miks, aga nii see on. Kui see nii ei oleks, ei oleks sa suutnud mind äratada.
– Siis sa mind veel ei tundnud – ta nõjatus mu kõrvale käsipuule ja tõmbus siis tagasi. – Ma olen alati tahtnud sügavikku viskuda – ütles ta sügava, vaikse õudusega hääles.
Vaatasin uudishimulikult alla, aga nägin ainult langenud lehti.
– Kas sa minusse hüppasid ka niiviisi?
– Ei, sinust sain ma sisse võetud – naeratas ta mulle kelmikalt.
Torkisin teda sõrmega ribidesse, kuni ta naerma hakkas.
– Aga tegelikult ka... miks?
– Tundus hea mõte olevat. Järv... sina olid nii ilus. Tead, vahel on nii, et inimene annab alla, isegi siis, kui ta seda ei taha. Anna andeks. Kindlasti pidasid sa mind haletsusväärseks.
– Ei. Ma olin vihane. Aga ma ei mõelnud, et sa haletsusväärne oleksid olnud. Mitte valu ei ole haletsust väärt.
– Vaid mis?
– See, mis kes valu põhjustab – sõnasin ma.
Gabí ei öelnud midagi. Tundsin oma kuklas ta hingetõmbeid.
*
Ma mäletan häguselt, et nägin jää all und. Seekord ei ujunud minus laisalt kalade igavad mõtted, vaid ma tundsin Gabí sooje käsi. Ma magasin rahulikult jääkaane all, mälestus soojendas mind.
Kevadel jää pragunes. Lamasin oma sängis ühest unest sisse, teisest välja ujudes, nii nagu alati sajandite vältel, ja ootasin Gabít.
Ma vaevu tundsin ta kutset. Kui ta oma käe minusse kastis, oli selles vanast valust ainult tuhm kaja; vaid raskustega suutsin ma ärgata.
– Arvasin, et sa ei tulegi – ütles Gabí ennast sirutades ja mind emmates.
– Ma tulen alati, kui sa kutsud.
– Eelmine kord sind ei olnud.
Minusse oli jäänud killuke jääd, sest tundsin selle jahedust. Kas ma tõesti ei ärganud Gabí jaoks üles?
– Talv oli.
– Jääd enam ei olnud.
See hirmutas mind, oleksin tahtnud ehmunult kaldale paiskuda.
Võtsime järve kaldal oma lemmikpalgil istet.
– Jutusta! – palusin ma kramplikult.
Gabí jutustas. Lagunenud perega jõuludest, tühjast voodist, sünkjast üksindusest, sellest, kuidas ta minust puudust tundis. Selle kestel hoidis ta mu kätt ja ma hakkasin ennast uuesti nii tundma nagu sügisel. Mu pikk uni hargnes ribadeks.
Gabí rääkis raamatutest, värssidest, talvisest linnumajast oma vanemate hoovil. Siis jätkas ta samasugusel toonil, nagu tihastest rääkides:
– Ja ma sain ühe tüdrukuga tuttavaks.
See tõi mulle naeratuse näole, sest oli kevad, millekski muuks ei olnud ma võimeline.
– Me õppisime teineteist hästi tundma. Meis on palju ühist. Kui me naerame, siis oleme ilmas vaid meie kaks. Kas sa mõistad seda?
Vaatasin Gabíle otsa. Olin ühekorraga õnnelik ja kurb.
– Mina olen ainult üks järv. Kuid seda mõistan isegi mina.
– On hea, et ma ei ole lõpuks enam üksinda. – Ta hääles kõlas ikka veel kaaslase leidmise rõõm.
– Mul on hea meel – ütlesin ma. Ja ka mõtlesin seda.
Ometi tekkis meie vahele nukrus, teatav igatsus; seda tunneb inimene kõige paremini siis, kui ta on koos sellega, kellest puudust tunneb. Mina olen järv, tema aga inimenne. Nii lihtne see kõik ongi.
*
Kui ma teda taas nägin, ei olnud ta üksinda. Temaga koos oli kaldal sale, tumedapäine tüdruk. Gabí käsi äratas mu unest, aga ma ei tõusnud oma sängist, lebasin vaikselt edasi kivivoodis.
– Kas vesi on külm? – küsis tüdruk. Ta hääl oli meeldiv.
– Mitte eriti – vastas Gabí. Sosistades pöördus ta minu poole. – Kas sa oled siin?
Ma vormisin talle vaid oma näo.
– Siin. Ma näen sind! – heitsin pilgu üle ta õla. – Ma näen teda.
– Kas sa ei tuleks välja?
Vaatasin talle silma.
– Sa ise ka ei oota tegelikult, et ma välja tuleks.
Ta näoilme oli nii pettunud, et mul hakkas temast kahju.
– Kuule! Ma olen sinu järv. Alati... Aga nüüd mine tagasi ... – ma jäin mõttesse ja jälgisin, kuidas mu lained kallast uhuvad. – Tule pärast kaldale ja suudle teda!
– Kuidas palun?
– Mis sa sosistad seal? – küsis tüdruk naerdes ja astus lähemale.
– Suudle teda! – ütlesin ma otsustavalt ja kadusin pinna alla.
Gabí tõusis püsti. See isegi ei olnud tema otsus, tüdruk kallistas teda enne. Ma vaatasin neid oma sängist, heitsin neile oma helki. Nad olid kahekesi koos ilusad.
Gabí tõmbus kramplikult tüdruku embusest ja heites pilgu mulle, hakkas tüdrukut metsa poole sikutama. Ma tulen tagasi, lubas ta pilk.
– Kõike head – loksusin ma vaikselt talle järele. Ma ei tea, kas ta kuulis.
Ootasin, kuni nad vaateväljast kaovad, siis voolasin lõdvestudes laiali, nilpsasin kallast, kus nad ennist seisnud olid.
Ma teadsin, et Gabí tuleb kunagi tagasi, üksi või koos tüdrukuga, ja kastab käe vette, et mind äratada. Ma arvan, et siis ma magan. Mitte trotsist või vihast, vaid lihtsalt sellepärast, et valu ei ole minu äratamiseks enam piisavalt tugev.
Kuigi ta sooviks mind äratada... Mina tahaksin võimalikult kaua teadvusel püsida, vaadata mägesid, pilvede vaikset sõudmist. Hea oleks kuulata öökulle, ükskõik kui üksildane mets ka ei oleks.
Ma tahaksin, et nad jälle tuleksid. Ma tean nüüd liiga palju selleks, et niisama lihtsalt unne vajuda. Ma tahaksin, et Gabí vaataks minusse jälle nii nagu siis, kui ta minusse viskus ja näeks ennast ja tüdrukut kaldal.
Mina olen siin kauem kui tüdruk või Gabí või kasvõi puud.
Järved ei tunne surma, kannatusi ega armastust. Kuid minus voolab paar pisarat ja piisk vaarikamaitset. Nii paljukest ma tunnen. Nii palju ma tean.