Sissejuhatus
Käesolevas artiklis vaadeldakse ulmekirjanduse kolmes alamzhanris – teadus- ning imeulmes ja õuduskirjanduses – konstrueeritavate maailmade seost modaalsest loogikast ja analüütilisest filosoofiast tuntud võimalike maailmade kontseptsiooniga. Alamzhanride eristamisel tavatsetakse eristada teoseid, milles autor asetab tegevuse igapäevareaalsusest väljapoole, loob omaette alternatiivse maailma ning teoseid, milles fantastilised sündmused toimuvad meie igapäevareaalsuses või selle ekstrapolatsioonis. Kõigi selliste teoste tegevus leiab aset maailmas, millel on tegelikul maailmal puuduvaid omadusi, mistõttu ei ole alamzhanride piiride küsimus oluline ning vaadeldavaid teoseid tuleb pidada olemuslikult lähedasteks.
Kirjandusteose maailma suhe tegeliku maailmaga
Mitte ükski kirjandusteos ei tööta juhul, kui puudub igasugune võimalus seda siduda lugejale tuttava reaalsusega. Ehk nagu ütleb Juri Lotman: „Kunstiteos olles maailma teatud mudel, mingi teade kunstikeeles, lihtsalt ei eksisteeri väljaspool seda keelt, nagu ka väljaspool teisi sotsiaalse kommunikatsiooni keeli.“ (Lotman: 91). Eriti tekib see küsimus ulmekirjanduse puhul, mille olemuslikuks osaks on noovumid, mida Andrus Org käsitleb teadusliku fantastika kontekstis küll mitteeksisteeriva, kuid usutavalt võimaliku elemendina (Org: 29-31), kuid mille funktsiooni osas kognitiivse võõrituse tekitajatena ei näi nende ridade autorile nende tõepära siiski eriti oluline (muuhulgas on ühe klassikalise teaduslikus fantastikas traditsiooniliselt levinud noovumi, ajamasina, potentsiaalne tõepära tänapäevases füüsikalises maailmapildis teoreetiliselt välistatud). Määravam on ulmekirjandusliku teose lisatähendus, mis tekib metafoorsete või metonüümsete suhete abil teoses kirjeldatud maailma ning siinse ja praeguse vahel (Tomberg: 8) – juhul, kui sellist lisatähendust ei teki, on raske omistada teoses esinevale noovumile teose olemust määravat kohta.
Alexander Robert Pruss märgib rääkides võimalike maailmade lingvistilisest määratlemisest (Pruss: I 4.3), et võimalikke maailmu saab käsitleda kui võimalike lausete maksimaalset hulka ning et tegelik maailm moodustub tõeste lausete alamhulgast, kuid tõdeb, et võõrikute omaduste (alien properties) jaoks ei leidu üheski tegelikus keeles sõnu ning lahendus on võimalik ainult universaalide sissetoomise abil (Pruss: IV 2.2). Võimalikud maailmad, mida võib kirjeldada tegeliku maailma mudelina või mis on sellega metafoorses või metonüümses suhtes, moodustavad aga alamhulga, mille puhul see raskus ei ilmne. Võimalikud maailmad, mida tegeliku maailma asukas adub kui tegeliku maailmaga ülalnimetatud suhetes olevaid, on seega ka tegeliku maailma keelte abil kirjeldatavad.
Küll aga võib juhtuda, et kirjandusteose maailm kujuneb oma metafoorsuse või metonüümsuse tõttu tegeliku maailmaga võrreldes ebaloogiliselt vaeseks. Üks suurejoonelisemaid ühismaailma projekte, Murasaki maailma kujutus, millest võtsid osa esimese suurusjärgu tähed Poul Anderson, Greg Bear, Gregory Benford, David Brin, Nancy Kress, Frederik Pohl ning toimetajana Robert Silverberg, kannatab kõige enam just selle puuduse all – näiteks on terve võõra planeedi põliselanike hulgas ilma igasuguse põhjenduseta levinud ainult üks keel.
Võimatute maailmade kasutamine
Pruss viitab (ibid.: I 5), et ei ole ühtegi rakendust, mille jaoks oleks tingimata vaja konstrueerida võimatut maailma; et mistahes rakenduse jaoks piisab füüsikaseadusi, kausaalsust, kooskõla põhimõtet jne. järgivast võimalikust maailmast, mis võib vastavalt vajadusele reaalsest erineda, kuid säilitab siiski võimalikkuse. Kas saab aga kunstiteose kontekstis öelda Ockhami Williami kombel frustra fit per plura quod potest fieri per pauciora ehk siis mõttetu on teha suure kuluga seda, mida saab teha vähesega?
Mööndes, et vastus sõltub suurel määral maitse-eelistustest, tuleb siiski öelda, et vähemalt kolmel juhul leidub Ockhami Williami põhimõtte eiramisele neist sõltumatu õigustus.
Esiteks võib see seisneda ülalnimetatud lisatähenduse olemasolus – eesmärgiks, mis õigustab fit per plura, võib olla plaanide lisamine, katse ütelda piiratud arvu sõnade abil üha rohkem ja rohkem – mõttetu ning segadusttekitav teadusliku või filosoofilise teksti puhul, kuid tihti vägagi soovitud ilukirjanduse puhul. Kunstiteosele on orgaaniliselt omane tõlgenduste paljusus (Lotman: 45-57) ning mida rohkem on võimalikke tõlgendusi, seda kauem teos elab (ibid.: 124-125). Üks võimalus tõlgendamisvõimaluste lisamiseks on konkreetsest tegevusajast ja –kohast kaugenemine sündmuste asetamisega väljamõeldud maailma, kuid selline maailm võib tegeliku maailmaga suhtestudes moodustada ka ise omaette tõlgendamisvõimaluse.
Nii võib vendade Strugakstkite ühes olulisemas teoses „Raske on olla jumal“ eristada pseudoajaloolise seiklusjutuga seotud tõlgendusvõimalusi (näiteks sõltuvalt sellest, kes ikkagi saatis loo lõpus ammukütid peategelase akna alla) ning progressorlusega seotud tõlgendusvõimalusi. Samas võib muidugi väita, et ulmezhanri väliselt on progressurlusega ehk siis võõra tsivilisatsiooni arengu kiirendamise või forsseerimisega seotud eetilisi probleeme samuti võimalik käsitleda, kuid paratamatult kahvatumalt – tuleb piirduda reaalses ajaloos aset leidnud juhtumitega, mida on vähe ning milles üks pool on reeglina kiviaja tehnoloogilisel tasemel. Ka nii Hamleti isa vaimu kui don Juani söömaajale ilmunud kivist külalise oleks ju võinud asendada mõne latrava vanamoori ning autoriteetse lihast ja luust isikuga – kuid mõlemad loovad Jüri Talveti järgi „erilise eksistentsiaalfilosoofilise õhkkonna“ ning pingestavad draamat (Talvet: 146). Kõigil kolmel juhul näib noovum olevat vajalik sellega seotud plaani esiletoomiseks teose üldise kompositsiooni poolt nõutava intensiivsusega.
Kontranäitena võib aga mainida Mike Resnicku jutustust „Kirinyaga“, milles väike osa kikuju rahvast on asustatud nende ajaloolise kodumaaga äravahetamiseni sarnaseks kujundatud asteroidile, kus nad siis saavad segamatult traditsioonilisele elustiilile pühenduda. Kuna kõnealune elustiil ise on aga täpselt samasugune, nagu see tänaseks sajandeid Aafrika savannides püsinud on ning noovumid ei avalda teose kesksele küsimusele mingit mõju, ei lisa need ka teosele uut plaani, vaid jäävad pelgalt lavakujunduseks.
Sealjuures on paljud kirjandusteosed mitmetitõlgendatavad ka tegelikust erineva maailma kasutamise fakti osas. Näiteks W. W. Jacobsi „Ahvikäpp“ või Henry Jamesi „Kruvi keere“ on tõlgendatavad nii tegelikust maailmast erinevas maailmas toimuvana kui tegelikus maailmas asuvate, kuid vaimselt ebastabiilsete isikute kogemustena.
Teiseks väärib siinkohal äramärkimist kunstiteose kui kõneakti küsimus ehk siis kas öelda tegelikult ikkagi potest fieri per pauciora? Eestikeelse ulmekirjanduse retseptsiooni seisukohalt olulism allikas Ulmekirjanduse BAAS (http://www.dcc.ttu.ee/andri/sfbooks/default.asp) pakub ammendamatult näiteid juhtudest, mil ulmezhanri kasutamine on teose kui kõneakti seisukohast pragmaatiline. Üks neist on Sergei Sinjakini füüsikalise reaalsuse mõttes igas suhtes võimatu sündmustikuga jutustus „Munk maailma äärel“, mille kohta üks arvustaja ütleb „“Gulagi Arhipelaagi“ ulmeline variant“. Olles küll tõsistes subjektiivsetes raskustes ulmelisse vormi valatud „Gulagi Arhipelaagi“ ainese tarbimisel, peab käesolevate ridade kirjutaja samas tõenäoliseks, et leidub lugejaid, kellel ülalmainitud raskusi esineb ümberpööratult.
Kolmandaks, kui teadusliku fantastika (ja üldse ulme) kui autonoomse zhanri narratiivse strateegia määravaiks asjaoludeks on noovumid, mis on kognitiivselt kehtestatud (Org: 32), siis tekib lõpuks küsimus sellest, mil määral defineerivad noovumid teose maailma.
Viimases küsimuses käsitlevad nii Pruss (ibid.: 1.1) kui ulmekirjanduse suurmeister Poul Anderson (Anderson, „On Thud and Blunder“) modifitseeritud maailma kui tervikut. On raske muuta mistahes detaili isoleeritult, programmeerimata loodavasse maailma vastuolusid. Sellele põhimõttele töötavad ulmekirjanduses vastu nii järgmises peatükis vaadeldav suundumus kui mööndus, et leidub noovumeid, mida ei ole põhimõtteliselt võimalik vastuoludevabalt kasutada (ajamasin) ning et üksikutel juhtudel võib kujunenud maailma vastuolulisus samuti avalda uusi tõlgendusvõimalusi või teenida muid eesmärke (näiteks absurdihuumori vallas või olla seletatav hüperbooli kui ilukirjandusliku võtte kasutamisega). Kuna käesoleva artikli eesmärk ei ole süübida ulmekirjanduse esteetilistesse küsimustesse (näit. Sander, „Mõtteid ulme kirjutamisest“), ei pea nende ridade autor vajalikuks siinkohal peatuda teose maailma ettekavatsematult sattunud vastuoludel.
Noovum ja kontranoovum
Olgugi, et valdavalt püütakse fantastilist maailma kujutada tervikuna, on tihtipeale märgatav püüdlus kasutada elemente, mis vastukaaluks noovumite kognitiivsele võõristusele tekitaksid lugejas intensiivset kognitiivset kodusust. Seda elementi nimetatakse allpool kontranoovumiks selle vastandumise tõttu zhanri olemuslikule tunnusele. Väärib märkimist paratamatult tekkiv pinge loodud maailma kooskõla põhimõttega, mis omakorda on eelduseks selle võimalikkusele.
Jüri Kallas on juhtinud postiloendis „SF2001“ tähelepanu, et Robert Heinleini jutus „Enese ees ja järel“ („By His Bootstraps“) kohtab hämmastava ajastutruudusega edasi antud olevikukirjeldust (sf2001@obs.ee Fri Jan 23 21:29:39 1998) ning et tõenäoliselt on tegemist lugeja jaoks justkui „realistliku pesakesega“ loomisega, kuhu ta saab mentaalselt varjuda, kui kognitiivne võõristustunne liiga suureks kasvab. See on üks võimalikke meetodeid, millele vastandub näiteks küberpungile omane maailmakehtestamine lugeja ülekallamise abil võõra maailma detailidega alates firmanimedest ning lõpetades uudsete informaatikaalaste terminitega (mille tähendust suudab umbkaudugi aduda vaid inimene, kes on aastaid infotehnoloogia alal töötanud) nn. tuleviku olevikustamise meetodiga (vt. lähemalt Tomberg: 83 jj., 99). Esimesel juhul tekib justkui kaks poolust, millevahelises pingeväljas nii kognitiivne peategelane (minategelane, peategelane, parasjagu sisemonoloogi pidav tegelane) kui lugeja asuvad, teisel juhul kehtestatakse jõuliselt ainult noovumitest lähtuv tulevikuvisioon.
Veel näiteid kontranoovumitest võib tuua vendade Strugatskite (romaanis „Grad obretshennõi“ kujutatud takjatihnik ja klaasikildude hunnikud lõpetamata tornelamute jalamil, mis ajakirjas „Vikerkaar“ avaldasid käesolevate ridade tollal 11-aastasele Lasnamäel elavale kirjutajale muljet just oma rabava realistlikkusega), Clifford D. Simaki (teosest teosesse korduv Wisconsini õdusa väikelinna miljöö) ja paljude teiste ulmeautorite loomingust.
Sealjuures võib, aga ei pruugi teoses kujutatud maailma metafoorne seos tegeliku maailmaga seisneda metafoorses seoses kontranoovumis kujutatud lugejale tuntud nähtusega. Vendade Strugatskite puhul see võib nii olla, kuid Clifford D. Simaki puhul paljudel juhtudel mitte. Ülalnimetatud Heinleini jutu puhul on asi veel keerulisem, sest tekib ka dialoog varasemate ajamasina-lugudega (vt. näit. Chatelain ja Slusser, „Wells and The Sequency-Simultaneity Paradox“). Küll aga teenib kontranoovum igal juhul põhimõtet „kunstilise teksti üks põhiline struktuuriseadus on selle ebaühtlus – konstruktiivselt eriliigiliste segmentide kokkukuuluvus“ (Lotman: 463). Rööbiti toimivad kaks struktuuri, millest üks on noovumiterikas ning teine rõhutatult realistlik.
Kui teadus- ja imeulmes on kontranoovumite kasutamine üks võimalikest loomemeetoditest, siis suuremas osas õuduskirjanduses on see reegel. Näiteks inglise tondijutt oma klassikalises, 19. saj. väljakujunenud traditsioonis kirjeldab piinliku täpsusega sündmuspaiga lugejale kodust ning tuntud miljööd. Juba Sigmund Freud kasutas „õudvõõriku“ (Das Unheimliche) kontseptsiooni, mille olemus seisneb võõra esiletõusus kodusel (heimlich) taustal. Kodune miljöö pakub lugejale võimalust peategelase ning tema igapäevatoimetustega samastuda ning toob sellesse argipäeva imbuva kurjuse talle emotsionaalselt lähemale. Tüüpiline tondijutt kujutab argipäevast atmosfääri (see käib nii Henry Jamesi viktoriaanliku „Kruvi keerme“ kui Fritz Leiberi Teise maailmasõja järgse „Suitsutondi“ kui tänapäevaste tondijuttude kohta). Eesti õuduskirjanduses on vastavaks zhanriks nii-öelda „etnoõudus“, mille tegevus toimub realistlikult kujutatud maakohas (parim näide on Herta Laipaiga „Titekirikuleib“, kuid alamzhanr leidis märkimisväärset tähelepanu ka pärast iseseisvumise taastamist, vt. näiteks Karen Orlau ja Indrek Hargla loomingut).
Ekstrapolatsioon, spekulatsioon ja singulaarsus
Olevikust tulevikukujutusse või siis tegelikust maailmast võimalikku maailma võib jõuda kahel moel: ektrapolatiivsel ning spekulatiivsel (Tomberg: 14-19). Ekstrapolatiivne tee on uurimuslik: tegeliku reaalsuse uurimisel kaardistatakse kõige tõenäolisem tulevikumaailm. Ekstrapolatiivne meetod eeldab, et tegeliku ning kujutatava maailma vahel on võimalik luua lõplik arv transformatsioone, mille tagajärjeks on üleminek ühest teise. Spekulatiivse (ennustusliku) tee puhul aga on transformatsioonide ahelas lünk, mis jääb täita kujutlusvõimele või siis öeldakse otse, et mingeid transformatsioone ei ole ning tegemist on hoopis teise maailmaga.
Ekstrapolatiivne maailm sisaldab paratamatult endas nii praegust reaalsust – tihtipeale on otsest arengut tegelikust maailmast teoses expressis verbis väidetud – kui ekstrapoleerimise teel saadud tulevikureaalsust. Seetõttu tuleb möönda, et juhul, kui ekstrapoleerimise käigus on tehtud viga, valitseb teose maailmas vastuolu ning seega ei saa seda pidada võimalikuks maailmaks.
Samas sisaldavad ka kõige puhtamad fantaasiamaailmad (väheste eranditega) entiteete, mis on ilmselgelt pärit tegelikust maailmast. J. R. R. Tolkieni „Kääbikus“ ning „Sõrmuste isanda“ triloogias kohtab peale inimeste ka täiesti normaalseid, igapäevaseid loomi, kes ei räägi, ei vali endale kuningaid ega käitu mingil muul taolisel kummalisel moel – hobuseid, karusid, lambaid jne., rääkimata meie tegelikust maailmast pärinevatest puuliikidest. Seega tuleb eeldada mingisugust seost nende võimalike maailmade ja tegeliku maailma vahel.
Ühe võimaluse selliste seoste loomiseks pakub välja U. K. LeGuin oma Oikumeeni (Haini) sarjas – kunagi hallil ajal on iga planeedi jaoks aretatud sellele sobiv humanoidide rass ning pärast seda on nende vahel ühendus mingil põhjusel katkenud. Tegeliku maailma kohta aga võib paraku sellise teooria paljudel põhjustel välistatuks lugeda, mistõttu tuleb Haini sarja käsitleda kui spekulatiivse kosmoseooperi näidet, mille tegevus toimub kindlaksmääramata, kuid väga kauges tulevikus. Samuti ei ole põhjust möönda, et ükskõik millises võimalikus maailmas – näiteks Tolkieni Keskmaal – võiks evolutsioon toimuda täpselt samuti kui tegelikus maailmas, andes tulemuseks tegeliku maailmaga identsed organismid ja nendega koos lohed, mäekollid, päkapikud ja nii edasi. Veel enam, Keskmaa puhul on teada ka selle loomislugu („Silmarillion“), mis välistab tegeliku maailmaga sarnase arengutee.
Teine võimalus probleemi lahendada on transformatsiooniahelasse singulaarsuste asetamine. Tehnoloogilise singulaarsusega seoses tsiteeritakse tihti ulmekirjanikku Vernon Vinge’i, kelle järgi on see punkt, milles mingit näitajat iseloomustava graafiku tõus läheneb lõpmatusele ning seetõttu muutub ekstrapolatsioon võimatuks. Näiteks Moore’i seaduse järgi 1965. aastast kahekordistuvad kiipide kiirused iga 18 kuu järel, kusjuures kiipide suurus väheneb samavõrra, juhul kui ei sekku kvantmehaanika efektid. Briti ulmekirjanik, tänapäevase küberpungi üks olulisemaid figuure Charles Stross väitis 2006. aastal, et nimetatud ajavahemik on vähenenud 15 kuule (Stross: 11-15). Vinge arvas 1994. aastal, et singulaarsus saabub koos tehisintellektiga, mis on suuteline ennast nii riistvaraliselt kui tarkvaraliselt ise edasi arendama ning kui see juhtub, puudub praegusel hetkel võimalus teha mistahes uurimuslikke ennustusi aja suhtes, mis jääb selle sündmuse taha. Tegelikult ei kuulu see mõte Vinge’ile – juba 1958. a. mainis poola matemaatik S. Ulam, et on oma vestlustes hiljuti lahkunud von Neumanniga tehnoloogilise singulaarsuse küsimust arutanud (Bostrom: 8). Sisuliselt on tegu füüsikast tuntud musta augu sündmuste horisondi analoogiga.
Lähtudes Sir Arthur C. Clarke’i tuntud maksiimist „piisavalt arenenud teadus on eristamatu maagiast“, võib väita, et kõiki imeulmest tuntud maailmu on võimalik saada meie maailmast singulaarsuste läbimise teel. Paraku pole aga inimkonna ajaloos ühtki täieliku singulaarsusena käsiteldavat sündmust, mistõttu tuleb möönda, et tegu on tereetilise fenomeniga, mille iseloomust ja piiridest ei ole midagi teada. Eeldades, et füüsika alusseadused, eriti aga kausaalsuse printsiip on universaalsed ja üle kogu Universumi ühtmoodi kehtivad, ei leidu aga võimalust niisuguse ulmelise maailma otsekontaktiks tegeliku singulaarsuse-eelse maailmaga, nagu kujutatud näiteks Lewis Carrolli jutustustes küülikuuru või siis C. S. Lewise „Narnia kroonikates“ riidekapi kujul.
Transhumanism
Teistsugune võimalus läheneda ulmekirjanduses kirjeldatud maailmade võimalikkusele on väita, et neile ei eelne mitte singulaarsus selle absoluutses mõttes – Suure paugu või musta auku langemisega võrreldav sündmus – vaid meie maailma asendumine virtuaalse reaalsusega, milles on põhimõtteliselt kõik võimalik ning piiriks vaid kergesti toodetava riistvara kogus.
Nick Bostromi järgi pärineb termin „transhumanism“ Aldous Huxley vennalt Julian Huxleylt 1927. aastast: „The human species can, if it wishes, transcend itself – not just sporadically, an individual here in one way, an individual there in another way – but in its entirety, as humanity. We need a name for this new belief. Perhaps transhumanism will serve: man remaining man, but transcending himself, by realizing new possibilities of and for his human nature.“ (Ibid.: 7).
Transhumanism kui inimeksistentsi jt. entiteetide siirdumine virtuaalsesse reaalsusse muudaks põhimõtteliselt relatiivselt võimalikuks mistahes maailma juhul, kui see toimib tegeliku maailma asemel arvutimälus. Küll aga oleks selline maailm jätkuvalt mõjutatav, kahjustatav või hävitatav tegelikkuse poolt absoluutses mõttes, mistõttu seda ei saa ilma kaugeleulatuvate teoloogiliste järelmiteta vaadelda võimaliku maailmana mõistes, milles võimalikke maailmu käsitleb modaalne loogika ning analüütiline filosoofia – alternatiivse võimalusena meid ümbritsevale tegelikkusele.
Kokkuvõtteks
Tuleb tõdeda, et väga valdavat osa ulmekirjanduse poolt konstrueeritud maailmu ei saa käsitleda võimalike maailmadena.
Esiteks on osa teostest mitmetitõlgendatavad kuni võimaluseni pidada neid toimuvaks tegelikus maailmas.
Teiseks sisaldab valdav osa teostest noovumeid, mis ei moodusta kooskõlalist tervikut, kuna mitmesugustel põhjustel on ilukirjandusele omane kas tegelikust maailmast pärit antinoovumite kasutamine või noovumite valimine niimoodi, et need tegeliku maailmaga metafoorselt või metonüümselt suhtestuksid, pööramata tähelepanu nende omavahelisele kooskõlale. Osa maailmu sisaldavad juba teoreetiliselt võimatuid noovumeid (ajamasin), osa maailmu sisaldab neid võimatuks muutvat kontakti tegeliku maailmaga. Võimalikuks võiks pidada üksikuid maailmu, milles ei esine ei kontakti tegeliku maailmaga ega sellest pärit entiteete ning mis on sisemiselt kooskõlalised.
Kolmandaks leidub rida kunstilisele tekstile olemuslikke tunnuseid, mis soosivad pigem võimatute maailmade kujutamist.
Neljandaks ei ole tavaliselt võimalik ette kujutada protsessi, mille tagajärjel oleks võimalik tegelikku maailma ekstrapoleerida teoses kirjeldatud maailmaks või jõuda teoses kirjeldatud maailmani spekulatsiooni teel ka juhul, mil teoses kujutatud maailmal on tunnuseid, mis viitavad sellisele seosele tegeliku maailmaga. Tulevikus võimalikuks võiks pidada maailma, milleni ekstrapoleerimine on veatu. Selliste teoste arvu on prohvetlikke võimeid omamata raske hinnata, kuid kindlasti ei saa see olla suur.
Viiendaks, nii singulaarsuse kui transhumanismi argumendid ei aita võimalike maailmade hulka suurendada. Singulaarsus on inimkonna ajaloo kontekstis puhtteoreetiline konstruktsioon. Teoses kirjeldatud maailma transhumanistlikku emuleerimist virtuaalses reaalsuses ei saa pidada võimalikuks maailmaks.
Kõige lähemaks võimalikule maailmale võiks pidada alternatiivajaloolist maailma, mille erinevus tegelikust maailmast seisneb ainult mingi marginaalse ajaloosündmuse erinevuses ja milles selle järelmid on kooskõlalised ning loogilised. Mööndes sellise maailma võimalikkust ning suurimat potentsiaali võimaliku maailmana, peab käesolevate ridade autor siiski vajalikuks alla kriipsutada, et kuivõrd ranges mõttes alternatiivne võimalikkus ei ole ulmekirjanduses levinud eesmärk, on kõiki selle kriteeriumeid täitvate teoste arv väga väike. Samuti jääb küsitavaks, kas selline noovum tekitab lugejas piisavalt kognitiivset võõristust, mis õigustaks seda sisaldava teose käsitlemist ulmekirjanduse kontekstis.
Pigem on ulmekirjanduses kirjeldatavaid maailmu mõttekas vaadelda lahutamatu osana sellest võimalikust maailmast, milles need loodi.
Kirjandus
Andreson, Poul. „On Thud and Blunder“
http://www.sfwa.org/2005/01/on-thud-and-blunder/
Bostrom, N. „A History of Transhumanist Thought“ 2005
http://www.nickbostrom.com/papers/history.pdf
Chatelain, D., Slusser, G. „Wells and The Sequency-Simultaneity Paradox“ kogumikus „H. G. Wells’s perennial Time machine“. Ateena: The University of Georgia Press, 2001.
Lotman, J. „Kunstilise teksti struktuur“. Tallinn: Tänapäev 2006.
Org, A. „Ulmekirjandus: zhanri dimensioonid“. Magistritöö Tartu Ülikoolis. 2001.
Pruss, A. R. „Possible Worlds: What They Are God For and What They Are“. 2001 http://www9.georgetown.edu/faculty/ap85/papers/PhilThesis.html#_Toc5159…
Sander, K. „Mõtteid ulme kirjutamisest“, „Algernon“ 01.2001
http://www.obs.ee/cgi-bin/w3-msql/algernon/jutt.html?id=991
Stross, C. „Toast“. Canada: Cosmos Books 2006.
Talvet, J. „Tõrjumatu äär“. Tartu: Ilmamaa 2005.
Tomberg, J. „Ekstrapolaarne kirjutamine“. Magistritöö Tartu Ülikoolis. 2004.