Otsing

Tumedad varjud hiilisid mööda planeedi pinda, kui päike silmapiiri taha kadus. Tuulehoog kergitas liivasagaraid ning puistas neid siis tagasi. Sama tuul kergitas mu mantli servu, kui ma raketist torisedes välja ronisin. Olin teel Forimeri systeemist Goroneri, kus oma teenitud raha sydamerahuga maha juua, kuid mulle pähe määritud kosmoselaev otsustas poolel teel jumpsima hakata. Nii maandusin esimesel ettejuhtunud elamiskõlblikul planeedil, millex osutus Asserini-nimeline paik. Pagan seda teab, mix selline nimi. Esimesed kosmoserändurid olid yldiselt veidra fantaasiaga ning nad nimetasid uusi

Sylvia Spruck Wrigley Tõlkinud Juhan Habicht Originaal ajakirjas „The Journal of Unlikely Entomology”, Mai 2011 „Ma olin üheksa-aastane, kui tulnukad Dünnendorfi saabusid,” ütles proua Steigner. Ta pingutas oma ähmaseid silmi. Hallikasvalged juuksed katsid korrapäratult ta roosat kolpa. „Ma mäletan seda täpselt. See oli sel aastal, kui proua Tahir pidi lahkuma, sest tal ei lubatud õpetades pearätti kanda. Sel ajal olid kõik väga mures terrorismi pärast. Me arvasime, et teised inimesed on meie vaenlased. Mu uus õpetaja oli preili Sittner, kes viis meid klassiga loomaaeda. Me nägime Amatsoonase

Sylvia Spruck Wrigley tõlkinud Juhan Habicht Originaal ajakirjas „Nature” 9. mai 2013 Kuidas me päästame universumi. Kõigepealt ma tahan, et te unustaksite iga viimase kui sõna, mis teile värbamisbüroos räägiti. Ei, lõpetage, ma ei taha seda kuulda. See kõik on vale. Tulge seiske siia minu juurde ja vaadake. See on rindejoon. Ei, see pole eufemism. Tavaliselt ei ole sõjas kenasid sirgeid jooni ja kergesti arusaadavaid strateegiaid, aga meil siin on joon. Seesama kaevik siin. Ärge servale liiga lähedale minge. Spoorlased hävitavad keskmiselt neli meie inimest päevas. Teie laevaga tuli kümme

Rhonda Parrish tõlkinud Silver Sära Päike kiikas üle horisondi, valades kuldkollase valgust üle maa. Kiired tantsisklesid ojapinnal ja hõljusid üle rohelise maisipõllu. Isegi läbi räpase lakaakna oli see kaunis vaatepilt, meeldiv hetk. Siis pidi ta minema ja selle rikkuma. „Sa ikka viil voodis? Sama kasutu kui su vanamiis oli! Aja end üles! Siad end ise ei sööda.” Vanaisa hääl, keel juba pehme, mattis enda alla hommikuse linnulaulu. Veeretasin end voodis välja ning läksin seejärel kiirustamata köögipoolele. Ta võis röökida, palju tahtis, mina ei kavatsenud tema pärast jooksma hakata. Kui tal

Deborah Walker tõlkinud Juhan Habicht Originaal ajakirjas „Nature” vol 466 number 7306 (29. juuli 2010) Kirik Inglismaal. Augustikuine laulatus. Tante Merkel istub üsna ees ja silmitseb õnnelikku noorpaari. Ta kannab oma tavalist laulatusriietust, pikka kolme nööbiga jakki sama värvi kleidi peal. Tema sakiliste raamidega ja paksude klaasidega prillidelt peegeldub vitraažakna valgus. Kaks leske, Edith ja ta õde Moira istuvad ning sosistavad, vahetavad märkusi ülejäänud kohalviibijate kohta. Nad on endale valinud auväärse koha üsna keskmises pingireas: piisavalt ees, näitamaks oma kuulumist

Triinu Meres Seda raamatut arvustatakse ja selle üle muljetatakse viimasel ajal päris palju. Püüdsin kõigile võrgu vahendusel näha olnud muljetele, arvustustele ja kiljatustele pilgu peale visata, et mitte omaenda muljetuses liiga samadest asjadest kirjutada, aga tundub, et kui välja arvata tõdemus „see on täitsa hea raamat” *, ei ole seda hirmugi, et kordama hakkaksin. Enamik oma lugemismuljeid avalikult jaganud inimesi lugesid „Pühast ja õudsest lõhnast” välja mingi muu raamatu kui mina – lugesid teistmoodi – ja see on täiesti sünnis ja üldse mitte pahakspandav tõsiasi, aga andis mulle

Kristjan Sander 6. märtsil avaldas „Postimees” sotsioloogilise küsitluse „Mina. Maailm. Meedia 2011” tulemused. Mis tähendus võiks neil olla ulmekirjanduse seisukohast? Kultuuriväljaanded Osa võttis 1018 eestikeelset vastajat vanuses 15–74. Marju Lauristinil ja Peeter Vihalemmal õnnestus koostada viis tüüpportreed ja üldise tähelepanekuna külastab raamatupoode regulaarselt 6% vastanutest, mis kogu elanikkonna peale tagasi arvutades on umbes 45 000 inimest. Kõigi kultuuriväljaannete regulaarne lugejaskond kokku on oluliselt suurem, kuid just noored loevad eriti vähe „Vikerkaart” ja „Loomingut”

[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"83","attributes":{"alt":"","class":"media-image","height":"480","style":"width: 175px; height: 240px; float: left; border-width: 0px; border-style: solid; margin: 10px;","typeof":"foaf:Image","width":"350"}}]]Kui mulle tehti ettepanek osaleda Estcon 2013 vestluspaneelis, mille teemaks ulmekriitika, olin mõnd aega üsna nõutu. Pole mul ei ambitsiooni ega motivatsiooni kirjanduskriitikuks hakata. Teiselt poolt, BAAS-is on aastate jooksul ju siiski nii mõndagi öeldud... Lõpuks siiski mõned hajamõtted kogunesid. Kirjanduskriitika spekter on väga

Siim Veskimees Hüperruum, ussiaugud ja alternatiivsed reaalsused Ettekanne 2013. aasta Estconil Mainin veel, et enamasti olen näiteid toonud teostest, mida ise lugenud olen; märgin juurde, kui ei ole. Vabandan, et olen enamasti andnud inglisekeelse pealkirja; bibliograafiat ehk täiendan veel tulevikus. Tunni tee kaugusel olid kollid Seikluslood algavad enamasti sellest, et keegi läheb kuhugi, ja see, kuhu ta läheb, et kohtuda Tundmatuga, on pidevalt kaugemale nihkunud. Mõtleme hetkeks muinasjuttudele ja elule keskajal (muidugi niivõrd, kui me seda ette kujutame... kuid mõnes stambid on ehk