Otsing

Kristjan Sander 6. märtsil avaldas „Postimees” sotsioloogilise küsitluse „Mina. Maailm. Meedia 2011” tulemused. Mis tähendus võiks neil olla ulmekirjanduse seisukohast? Kultuuriväljaanded Osa võttis 1018 eestikeelset vastajat vanuses 15–74. Marju Lauristinil ja Peeter Vihalemmal õnnestus koostada viis tüüpportreed ja üldise tähelepanekuna külastab raamatupoode regulaarselt 6% vastanutest, mis kogu elanikkonna peale tagasi arvutades on umbes 45 000 inimest. Kõigi kultuuriväljaannete regulaarne lugejaskond kokku on oluliselt suurem, kuid just noored loevad eriti vähe „Vikerkaart” ja „Loomingut”

[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"83","attributes":{"alt":"","class":"media-image","height":"480","style":"width: 175px; height: 240px; float: left; border-width: 0px; border-style: solid; margin: 10px;","typeof":"foaf:Image","width":"350"}}]]Kui mulle tehti ettepanek osaleda Estcon 2013 vestluspaneelis, mille teemaks ulmekriitika, olin mõnd aega üsna nõutu. Pole mul ei ambitsiooni ega motivatsiooni kirjanduskriitikuks hakata. Teiselt poolt, BAAS-is on aastate jooksul ju siiski nii mõndagi öeldud... Lõpuks siiski mõned hajamõtted kogunesid. Kirjanduskriitika spekter on väga

Siim Veskimees Hüperruum, ussiaugud ja alternatiivsed reaalsused Ettekanne 2013. aasta Estconil Mainin veel, et enamasti olen näiteid toonud teostest, mida ise lugenud olen; märgin juurde, kui ei ole. Vabandan, et olen enamasti andnud inglisekeelse pealkirja; bibliograafiat ehk täiendan veel tulevikus. Tunni tee kaugusel olid kollid Seikluslood algavad enamasti sellest, et keegi läheb kuhugi, ja see, kuhu ta läheb, et kohtuda Tundmatuga, on pidevalt kaugemale nihkunud. Mõtleme hetkeks muinasjuttudele ja elule keskajal (muidugi niivõrd, kui me seda ette kujutame... kuid mõnes stambid on ehk

Lew R. Berg Tegemist võis olla veaga kursiarvutustes või vedas küberneetika neid alt. Või juhtus veel midagi, mida nad lihtsalt ei mõistnud, igatahes lõpetasid nad hüpersiirde sekundi murdosa võrra ettenähtust varem ja sattusid süsteemi kolmanda planeedi orbiidi asemel hoopis hiidplaneedi atmosfääri. Ootamatu õhutakistus mõjus nende jääkkiirusel nagu betoonsein kihutavale autole. Lisaks gravitatsioonilöök, mis ähvardas kosmoselaeva viiesajatonnise kere tükkideks rebida. Jahutussüsteem andis kohe otsad ning nagu doominokivikesed, järgnesid ülejäänud süsteemid sellele üksteise järel. Lisaks

Stephen Kotowych tõlkinud Ats Miller Leraar oli just alustanud matemaatikatundi, kui Thomas oma küsimusega vahele segas. Ta seisis ruumi elusa seina ääres, näppis seal kasvavat luuderohtu ja küsis: „Miks robotid inimesi teevad?” „Huvitav küsimus,” ütles android, vaadates üles võrrandite kohalt, mida ta Nadinel lahendada aitas. „Ja teemast väljas. See oli su lapsepõlve esimeste õppetundide teema. Kas sa ei mäleta vastust?” „Aita mind,” ütles Thomas. Kuulda oli vaid tähelaeva üminat ja tasakesi elavast seinast renni tilkuvat vett; kõik kaksteist õpilast ruumis silmitsesid Leraari. Ei ole Thomase

[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"77","attributes":{"alt":"","class":"media-image","height":"480","style":"width: 326px; height: 480px; margin: 20px 10px; float: right;","typeof":"foaf:Image","width":"326"}}]] Veiko Belials Jutt mehest, kes päästis Maa, sai alguse juhuslikult (nagu tegelikult mitmedki selle kogumiku lood). Ka selle loo algus sai kirjutatud lihtsalt kui tekstinäide ühe ulm ej uttude kirjutamise õpitoa tarbeks. Selle taga polnud vähimatki läbitöötatud ideed, isegi mitte mõtet see algus kunagi jutuks kirjutada. Nii ta seisis, kuni luudele hakkas liha kasvama ja

[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"75","attributes":{"alt":"","class":"media-image","height":"480","style":"width: 309px; height: 480px; margin: 20px 10px; float: right;","typeof":"foaf:Image","width":"309"}}]] Boriss Rudenko tõlkinud Arvi Nikkarev Brek Linar oli kõvasti vanem kui tema kingad, kuid vähesed suutsid seda esmapilgul märgata. Kingad vaatasid väsinult lõugu laiali ajades tolmust tänavat, majade halle fassaade, kiduraid puid laudadest kõnniteede ääres ja koeri, kes neile loiult hambaid irevile ajades vastasid. Brek istus trahteri sissekäigu ees pingil ja mõtles

Arvi Nikkarev ja kirjastus „Skarabeus” on Eesti ulme jaoks üks ja sama – see tähendab keskmiselt kord aastas ilmuvaid suure- ja eripäraseid raamatuid-jutukogusid. Juunis ilmus järjekordne nendest ja sel puhul esitas Arvile Algernoni poolt küsimusi Ats Miller. Ats: Millega tegeled, mis ilmumas? Ehk tee julgelt reklaami! ;-) Arvi: Juuni algul ilmus „Skarabeuse” kolmas ja ilmselt viimane vene ulmejuttude antoloogia „ Kaaren”, mis sisaldab kuue autori üheksa eri pikkusega teost. Raamatu paksuseks on 419 lk ja tõlkijaid on kaks: Veiko Belials ja mina. Eesti lugejatele juba tuttavate kirjanike (B

[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"74","attributes":{"alt":"","class":"media-image","height":"480","style":"width: 332px; height: 480px; margin: 20px 10px; float: right;","typeof":"foaf:Image","width":"332"}}]] Charles Stross Tõlkinud Juhan Habicht Esimene osa: Äriplaanid Õpetatud konsiilium Komitee istung kestis juba kolmandat tundi, kui kuningas aevastas, tuues sellega kaasa otsustava faasi. Kuningliku tõmbluse hetkel kõneles parajasti Tema Ekstsellents sir Roderick. Seistes laua kaugemas otsas, punaste sametkardinate ees, mis katsid akent ja tõrjusid väljas valitseva