Otsing

Lollide õpetaja pole mitte sõna, vaid õnnetus. /Demokritos/ Elamine on ütlemata eluohtlik tegevus. /Vale-Dmitri/ «Neetud, sajakordselt neetud planeet,» mõtles Lloke väheldase kaljunuki küljes rippudes ja hirmuga kümmekond meetrit allpool üles-alla karglevaid Atneiro hunte vaadates. Hundid ulgusid pööraselt ja ajasid lõugu pärani. Eks nemadki olid tigedad, et nad Lloket kätte ei saanud. «Kuradile see planeet, haisev mülgas. Supay pole ikka minu jaoks,» hakkas Lloke uuesti kiruma. Tema sõber, laevastikukapten Tamir oli talle soovitanud Supayd kui erakordset planeeti puhkamiseks. Tamir rääkis

Kui vana ütlemist uskuda, püüavad nurkaaetud rotid end misiganes hinna eest lõksust välja võidelda. Kipun arvama, et inimesed pigem kohanevad nurgaga, kui et lootusetusse võitlusse astuvad. Tean kedagi, kes muigab, kui seda loeb. Enesekindlalt ilmselt? Mis siis ikka, naergu pealegi -- minagi ju püüan kõigest kohaneda. Leppida olukorraga ja lepitada teravaksmurtud nurki, mis mu hinge kriibivaid, ning vahend, mida ma praegu kasutan, on selleks sama hea kui iga teinegi. Jälgisin eile oma kongi aknast, kuidas pühapäevased puhkajad paatidega mööda jõge sõitsid. Tumedad, keeristesse põimuvad tõtakad

EKSISTEERIN SEST TAHAN KUIGI EI TAHA OLLA AGA OLEN TAHAN SUREN KESTAN KUNI KATKEB MINGI AHEL /CANIS VEDRU & VALE-DMITRI/ Ühes hämaras toas istusid koos kolm noorhärrat. Kõik kolm olid nägude poolest parajalt tuimad ja tigedad, ehtsad mõrtsukad. Seda nad õigupoolest ka olid. Tuba valgustasid kolm küünalt, mis rasketes pronksküünlajalgades seisid ümmargusel laual keset tuba. Trio istus ümber laua. Tuba oli räpane. Põrand kriimuline, laest ja seintelt koorus värvi. Akna ees rippus paks kalts, mida varemalt võidi tekiks nimetada. Kindlasti polnud salapäraselt pimendatud ruum enam ammugi korralikku

Oraakel kartis. Oraakel kartis hullupööra, sest iga järgmine etteaste oli raskem kui eelmine ja nii lõputult, nii juba aastaid. Aeg, mil ta kasvavale pingele vastu ei suuda seista ning murdub, oli hirmuäratavalt lähedal -- vahest ehk mitte veel järgmine kord aga juba õige pea... Ta tajus surma lähedust, tundes selle külma hingeõhku otse kuklas, endal liikmed jäisest hingusest kangestumas. Vaikse alistumisega vaatas Oraakel lossiõuel kõrguvat platvormi: kitsast torni keset hiiglaslikku lõvipuuri. Ebakindlalt kõikuvale platvormile mahtus üks inimene hädavaevu seisma ning sinna pääses ainult

Tüüp istus Narva maantee ühiselamus ja õppis eksamiks. See oli tal teine kord, sest esimesel katsel põrus vennike haledalt läbi. Morni näoga libistas ta pilgu üle ridade, mis tarkusest pungitudes talle arusaamatutena vastu jõõrasid. «Nagu kohtumine tulnukate ja nende grammatikaga,» mõtles tüüp. Ta heitis ahastava pilgu õhtusele Narva maanteele ja «Konsumi» kaubamajale. Vaikselt rabistas vihma aknaklaasile. Tüüp süütas suitsu ja suunas jõupingutusega uuesti pilgu konspektile. Ilma mingi eelhoiatuseta kustus toas äkki elektrivalgus. Hetkeks ühiselamu nagu vakatas. Noormees vaatas apaatselt ainsa

Pikk koridor paistis olevat lõpmatu, igatahes mattus selle lõpp sinakasse hämarusse. Vähesed uksed mõlemal pool seintes helendasid nõrgalt; näis, nagu seisaks seal rida kummitusi. Kostus summutatud hääli: oigeid, arusaamatuid sõnu, yksikuid karjeid. Võimalikule kuulajale kangastusid kongid, kus rotid veel elusaid orje õgivad... Mõne arvates polnud neis ruumides inimesed, kuid võib-olla viibisid nad nimelt seal. *** Mida te arvate, kas robot on võimeline armastama? Ma ei pea silmas sisseprogrammeeritud armastust ja häälestamist kindlale inimesele. Kas ta ise on võimeline loomulikeks tunneteks

Psyhhiaater vaatas enda ees istuvat hullusärgis noorukit, kes hirmust segaste silmadega enda ymber vahtis. Suur mehekoljat seisis ta kõrval, et vältida ta äkilisi liigutusi ning põgenemiskatset. «Ja ta tegi mida?» kysis Psyhhiaater Kriminaalpolitseinikult, kes ennast yhte mugavasse tugitooli oli sättinud. «Tappis inimesi,» sõnas ta oma mundrinööpidega mängides.» Aga mitte systeemitult, tal oli oma veider loogika.» Ei meeldinud Psyhhiaatrile see juhtum, kohe mitte ei meeldinud. Ta oli ka varem sarimõrvaritega tegelenud, kuid mitte sellisega. Pealegi polnud Politseinikust ilus niimoodi sisse

Aasta 2568 oli Gondvana aasta. Ja 2578 Koidiku aasta. Ja need kümme vahepealset aastat eufooria ja lootuste aastad. Kui Gondvana taevasse tõusis, tõusis koos temaga ka milleeniumite unistus -- igatsus tähtede järele. Koidiku start oli eufooria jätk, oli kindlameelsuse ja julguse pidu. Need ajad olid inimkonna ajaloos erilised. Suure Kolonisatsiooni algusajad. Esmakordselt ei mehitatud kosmoselaevu väljaõpetatud astronautidega, vaid kõige tavalisemate inimestega. Ja neid oli palju. Kahte ruumilaeva -- Gondvanasse ja Koidikusse -- said mitmeks oma eluaastaks kodu 600 000 inimest, kes olid

seni kehtind olustik on möödas, peatunud ka aeg. saanud minust, minu kodust, öö ja päeva vaheaed. selle väikse akna alla küünib päikse võimupiir, vastasseina ukse taga pole ühtki valguskiirt. /canis vedru «terminaator»/ Nad seisid aias. Plangu tagant tänavalt kostis ebaselget kräunumist, mis pidi laulmine olema. «Kevade tulekul teed on jääs, riikide minekul vabadus jääb,» vingus purjus hääl. Madis tõmbas pea õlgade vahele. «Noh?» päris Madise kõrval seisev lüheldane mees. «Kas võtate, maja on ju korralik, ise nägite. Aed kah. Plank ja puha. Fantastika.» Mees naeris närviliselt ja toppis käed