Lubatud kahe kuu asemel sai Larseni üksus puhata vaid paar nädalat – siis käskis M-Sektori operatiivosakonna ülem kaugluure meeskonnal kiiresti oma kabinetti ilmuda. Ïeff uuris silmnähtavalt rahulolematuid mehi, pakkus istet ja alustas:
„Ma ei näe ühtegi rõõmsat nägu. Milles küsimus?”
„Eks ikka selles erakorralises väljakutses,” vastas Larsen.
„Oleme viimasest raskest reisist kaunikesti väsinud, inimese tunne hakkab alles kontidesse tulema, aga sinul on meid juba jälle vaja.”
„Kahjuks jah,” ohkas eff, „aga asi on vabatahtlik – vägisi ma teid ei sunni. Räägin loo lühidalt ära ja kuna väljalend on ülehomme, peate viie minuti jooksul otsuse langetama.” Harding kiikas kella ja jätkas: „Eile saime väljakutse transpordilaevalt „Herakles.”
„Kas see vana küna on ikka veel rivis?” imestas Larsen.
„Palun mitte vahele segada!” nähvas Harding.
„Vabandust.”
„Niisiis, laev on siiamaani suurele koormusele vastu pidanud, kuid nüüd ütlesid teatud navigatsiooniseadmed üles ja Poniatowski oli sunnitud hädamaandumise sooritama. Täiesti elamiskõlbulikule planeedile, muide. Nad saavad „Heraklese” juures ka ise midagi kõpitseda, aga kindlasti vajatakse mõningad uusi seadmeid.”
Ahtake kabinet täitus jutusuminaga.
„Tasa,” vaigistas eff mehi,” las kapten räägib!”
„See on ju remondibrigaadi töö,” kehitas too õlgu. „Kus nad, paganad, ülepea kükitavad? On planeet asustatud? Tekkis neil lisaprobleeme ja kas sideseanss oli piisavalt pikk?”
„Planeet M-1535 asub näete siin,” vastas Harding muiates, M-sektori ruumilist kujutist sisse lülitades. Punane avariituli vilkus kusagil perifeerias. Astronaudid vahetasid vaikides pilke.
„See on meteoriidiohtlik ning vaid pinnapealseslt läbi uuritud piirkond,” mudis taanlane mõtlikult lõuga. „Miks „Herakles” nii vara hüperruumist väljus?”
„Just hüperruumis püsimisega nende raskused seisnesidki ning kõlbmatuteks muutunud blokkide A-14 ja UM-202 varusüsteemid olevat samuti tõrkuma hakanud. Side oli võimalik ainult ULTRA süsteemi kaudu, olles seepärast äärmiselt lakooniline. Paluti just kaugluure abi ja siis mainiti midagi veel hiigelmadudest.”
„Poisid, sõidame!” kargas bioloog toolilt püsti. Larsen tõstis käe, ootas, kuni üksmeelne naerulagin lakkas ja päris:
„Katkes ühendus „Heraklesega“ järsku?”
„Ei, normaalselt – hääbudes. Energiavarud said lihtsalt ammendatud. Nii, minu poolt kõik. Teie aeg!”
Seff tõusis ja väljus taktitundeliselt. Täpselt viie minuti pärast astus Harding uuesti tuppa ja vaatas Larsenile küsivalt otsa.
„Oleme nõus,” teatas taanlane.
„Tore!” rõõmustas operatiivosakonna ülem siiralt. „Kahju, et teie puhkus katkeb, aga harilikku meeskonda ma sinna saata ei usalda. Lähete teie, parim kaugluure üksus M-Sektoris. Muide, kardan, et planeet M-1535 võib millegi ebameeldivaga üllatada – minu kuues meel...”
Astronaudid süngestusid, sest efi kurikuulus kuues meel polnud teda veel kordagi alt vedanud.
* * *
Nagu tavaliselt kombeks, jäi emalaev planeet M-1535 kohale püsiorbiidile. Sideseanss parajasti ööpimeduses viibiva „Heraklesega” oli igati rahustav. Tihedas pilvelaamas esinesid suured tühemikud ja ning tähelaevast eraldunud süstikuga maapinnale lähenemine raskusi ei valmistanud. Mandri alla jäi umbes pool taevakeha pinnast, millest omakorda pool oli kaetud metsade ja savannidega. Ülejäänud maismaal laiusid kohati ulatuslikud kõrbevööndid ja mäeahelikud.
Elu olemasolu oli juba varem teada, aga kui luurajad mere kaldal ehtsat suurlinna märkasid, tõmbusid nende näod tõsisteks – ei või iial teada, kuidas arenenud tsvilisatsioon kosmosest saabunud ootamatuid külalisi vastu võtab! Igaks juhuks lülitas Larsen raketitõrje kaitsekilbi kohe sisse.
„Me ei tohi neid enneaegselt ärritada, aga seda linna peaks küll praegu väheke uurima. Stas, lasku nende kõrgete luidete varju!”
Piloot täitis korralduse ja kogu süstiku meeskond asus võimsa optika abil metropoli vaatlema.
„Ei mingeid elumärke,” pomises doktor. „Maanteed on liiva mattunud, merel ei ainsatki laeva.”
„Jah, täielik vaikus,” lisas kapten. „Liigume ettevaatlikult edasi, ja niipea kui Poniatowski juures koidab, kiirustame sinna – „Herakles” tuleb kähku sõidukorda seada!”
Järgnevad tunnid ei toonud selgust juurde. Nähti veel oma tosinat asustatud punkti, mis olid aga kõik vähemalt osaliselt varemeis. Seniste tähelepanekute põhjal tundus, et siinne tsivilisatsioon oli käesolevaks ajaks välja surnud. Ent varsti silmapiirile ilmuva suurema linna kõrghooned näisid see-eest väga heas seisukorras olevat. Mõistatus aina süvenes. Sellest linnast hoiduti igaks juhuks targu eemale.
Tohutu transpordialus oli nii oskuslikult tillukesse orgu maandatud, et isegi kiitustega kitsi Stas tunnustavalt pöidla tõstis. Sellal kui kaptenid koos tehnilise personaliga pakilisi tööasju arutasid, küsitlesid bioloog ja doktor ülejäänud meeskonda. Vaatamata küllaltki pikale sealviibimisele, ei osanud kohalolijad humanoidide olemasolu kohta midagi asjalikku kosta. Tõsi, peamehaanik olevat lähedase allika ääres justkui ühte inimesetaolist hiiglast silmanud, aga mäed olid parajasti tihedasse pilvevinesse mähkunud ning mees polnud oma tähelepanekus kuigi kindel. Ka „Heraklese” pardalt oli planeedile laskudes linnarususid nähtud ning seepärast polnud meeskond oma turvalisest laevast kunagi eemaldunud. Thomas tundis huvi muidugi ka loomariigi vastu, ent seepeale vastati üksmeelselt, et siinsetest jälkustest pole neil tahtmist pajatada.
Siis kutsuti kõik üldkoosolekule. Esimesena kõneles Poniatowski:
„Mul on tõsine kahtlus, et siinne tsivilisatsiooni ei ole välja surnud ja hoiab meil vargsi silma peal. Nüüd, kui võõra rassi esindajaid nende koduplaneedile veel juurde tuli, võivad kohalikud meie vastu midagi ootamatut ette võtta. „Heraklese” remondiga tuleb igatahes kiirustada. Laeva sõidukorda seadmise eest vastutan mina. Kapten Larsen, sinu kord!”
Taanlane tõusis, silitas masinlikult lõuga ja lisas:
„Teen samuti lühidalt. Üldjuhtimise võtan enda peale. Kõigepealt läheme aga „Hõbenoolega” uuesti luurelennule – humanoidide ohtlikkus, isegi nende olemasolu, pole ju veel tõestatud. Omavahelist sidekanalit kasutame esialgu vaid tõelise vajaduse korral. Teele!”
* **
Lähiümbruses midagi olulist ei märgatud ning pärast võimsa mäeaheliku ületamist suunduti metsamassiivi kohale. Harjumatult värvikirev dungel asendus varsti ehtsa savanniga. Igaks juhuks vähendati lennukiirust ja laskuti võimalikult madalale. Peatselt paistiski taamal mingi kahtlane kuppel.
„Vanad varemed,” arvas Mario.
„Pigem sipelgapesa,” oletas bioloog.
„Nii kõrge?!” imestas Stas.
„Miks mitte,” kinnitas parajasti lisavideot sisse lülitav Thomas. „Te vaadake vaid, millised hiigelputukad kuhilal ringi sebivad! Pagana pihta, seal nad ongi –nagu hävitajad!”
Tõepoolest, kümmekond enam kui kolme meetri pikkust tiibsipelgat pikeeris kiilrivis „Hõbenoole” kohalt läbi. Vaevalt jõudsid agressiivsed putukad eemalduda, kui bioloog silmas juba järgmist vaatamisväärsust.
„Vaadake, millised erkpuased limukad, ilmselt mürgised! Aga seal, see sammuv vaip! Kapten, palun maandumisluba!” hingaldas loodusteadlane vaimustatult, siis äkitselt vakatades.
„Mis juhtus, kas kaotasid kõnevõime?” naeris doktor.
„Näete, vasakul! Mida see siis tähendab?” kähistas bioloog, käega kauge põndaku poole osutades. Künka harjalt veeres alla trobikond kummalisi rattaid.
„Mingid imeelukad,” teatas optikat kruttiv Thomas. Rattad hargnesid lahingrivistusse ning lisasid kiirust. Tasandikul uitavad kuuejalgsed imetajad muutusid rahutuks. Hetk hiljem sööstsidki vähemalt härja kasvu rohusööjad paigalt, kuid lähenejad asusid oskuslikku tiibhaarangut sooritama ja varsti oli enamus põgenejatest sisse piiratud. Pikakarvalised elukad tõmbusid ringkaitsesse ning langetasid oma jubedad kolmesarvelised pead.
„Nüüd need pagana rattad alles saavad!” rõõmustas bioloog.
Sündmused arenesid aga teistmoodi: rattad avanesid ning viskusid väänlevate vedrudena sarvekandjate kohale. Viimased paiskusid kabuhirmus laiali, ent oli juba hilja – neli-viis ründajat langesid taimetoitlaste turjale ning kerisid end silmapilkselt raudsesse haardesse. Rohusööjate meeleheitlik vastupanu ainult pikendas agooniat, sest paari minuti pärast varisesid ohvrid põrmu.
Kollektiivne jaht oli lõppenud ning kui ratasmaod oma hirmuäratavate kihvadega saakloomi rebestama hakkasid, pöördusid mehed kõrvale.
„Vaimustav – loodus on leiutanud ratta,” kommenteeris bioloog kiretult, lisades: „See pilt võttis küll igasuguse jalgsimatka isu ära.”
„Nüüd me igatahes teame, keda siinses maailmas surmkindlalt kartma peame,” täpsustas Larsen, pannes käe Stasi õlale. „Sõidame edasi – meie eesmärgiks on siiski selle planeedi tõelised peremehed.”
Savann asendus tasapisi tuules lainetava rohtlaga. Igasuguseid kõndivaid, hüppavaid ja roomavaid loomi hulkus meeletul hulgal ringi. Korduvalt märgati veel ka ratasmadude salku. Puudusid vaid linnud ja – mis eriti oluline – humanoidid. Siis muutus taimestik järjest kiduramaks ja kui rändurid kitsast mäeahelikust üle liuglesid, laius nende ees ääretu kõrb.
„Meenutab meie Saharat,” nentis Larsen mõtlikult. Tõuseme kõrgemale ja lisame kiirust! Kusagil eespool peab olema ookean ning selle kaldal linn, millest me enne kaarega möödusime.
„Paremat kätt jäi ulatuslik rusuala,” teatas Stas.
„Nägin,” ühmas Larsen. „Meenutas väga sõjas purustatud linna.”
Umbes poole tunni pärast ilmus läbi kuumusest väreleva õhu horisondile hiigellinna lumivalge siluett. Edasi lennati äärmise ettevaatusega ning biolokaatorid lülitati täisvõimsusele. Linnaservast nelja kilomeetri kaugusel peatuti. Teleskoop-biolokaator suunati kõrghoonetele ning ülitundlikud andurid hakkasid üht kvartalit teise järel metoodiliselt läbi kompama. Mõistuslik lainepikkus püsis aga nullis. Siiski, korraks mingi ebamäärane mõtteimpulss nagu sähvatas. Sähvatas ja kadus...
„Egas midagi. Metropol näib küll uuena, aga on siiski maha jäetud. Aeglaselt edasi!”
Äärelinn oli poolenisti liiva mattunud ja tänavatel askeldasid vaid kõrbeloomad. Siin-seal vedelesid tanke meenutavad monstrumid ja maandumisrajal mitmesugused lennumasinad.
„Majad ja lahingutehnika on tohutute mõõtmetega” märkis Mario mornilt.
„Mõned soomuskopterid tunduvad heas seisukorras olevat,” täiendas Stas, „ja võivad iga hetk õhku tõusta. Ka kaugjuhtimine on võimalik. Vaadake, robotid!”
„Nood losutavad samuti liikumatutena,” muigas Larsen. „Peremehed ju puuduvad.”
„Tähelepanu! Täiesti puhas mõttetegevus!” hüüdis bioloog erutatult.
„Kus? Kas üksikud signaalid?”
„Seekord pidev ja üha tugevnev näit. Meist kolmesaja meetri kaugusel, asimuut kakssada kaheksakümmend kraadi.”
„Sõidame?” päris Stas kärsitult.
„Kannatust!” katkestas kapten piloodi jutu. „Olukord on piisavalt segane: linn oleks nagu tühi, ent keegi kusagil siiski redutab. Valveteenistus? Sellisel juhul peitub siin lõks. Võibolla ma pakun üle, ent humanoidide arengutaset alahinnata ei tohi. Veel on meil võimalus tasa ja targu tagasi tõmbuda. Või jätkata uuringuid, oletatava kontaktini. Teie arvamus, mehed?”
Meeskond eelistas ürituse lõpuleviimist. Larsen võttis kohe „Heraklesega”ühendust ja viis Poniatowski asjaga kurssi, lisades, et „Hõbenoolel” lülitatakse sisse täielik kaitsekilp – sidekanal on seega vähemalt paariks tunniks suletud. Siis kiikas kapten armatuurlaua vastava skaala lõpus vilkuvaid tulukesi ja küsis:
„On objekti asupaik täpselt kindlaks määratud?”
„Just nii!” raporteeris Stas. „Too sõõrikukujuline kõrghoone seal vasakul.”
„Vägagi tõenäoline,” nõustus Larsen. Relvi kasutame vaid äärmisel vajaduse korral! Läki!”
Vahepeal paigal püsinud süstik suundus aeglaselt, siksakitades ja ehitiste taha varjudes saladusliku supermaja katuse kohale ja peatus uuesti. Sealt avanes vaade kolmesaja meetrise läbimõõduga ümmargusele siseõuele, mille keskel kõrgus gigantne püstine muna.
„Kas laskume sinna?” kõhkles piloot
„Riskantne,” arvas Thomas, „sest muna on elu sümbol ning tõenäoliselt pühale platsile maandumine võib kohalike tundeid teravalt riivata.”
„Õige!” soostus Larsen. „Püsime esialgu siin. On ohutum.”
Aeg venis. Ümberringi valitsev vaikus muutus üha rusuvamaks. Viimakskõlas vali kääksatus ja maja lähim välisuks avanes. Veel minut ning trepile ilmusid humanoidid...
Maalased tõmbusid tahtmatult pingule. Seni nähtamatuna püsinud teelint käivitus, kandes võõra maailma esindajate kohalolekust mitte midagi aimavaid pärismaalasi hiidmuna suunas. Luurajad vahetasid imestunult pilke ja uudistasid helenduval liikurteel seisvaid linlasi.
„Kasv on neil tõepoolest oma kolm meetrt,” nentis doktor, „aga muidu tunduvad need tegelased kuidagi nigelatena. Vanaätt paistab õige väeti olevat – teised lausa toetavad teda.”
„Võibolla on too muna kultusehoone ja vanakest viiakse ohvritalitusele?” oletas bioloog. „Rauk koosneb vaid luust ja nahast. Ja kui tühi silmavaade tal on!”
„Kas tõesti hukkamisele?” kahtles Larsen.
„Ei, lihtsalt rituaalsele suremisele”, täpsustas Mario.
Viimaks jõudsid humanoidid oma pühamu juurde, transportöör seiskus ja saatjad koorisid papi kiiresti porgandpaljaks, siis surus vanamees peopesad muna seinas säravale kuldsele ruudule. Sinna tekkis piisavalt suur avaus, kust taat hädiselt sisse vaarus. Tema kaks suurepealist ning kiilakat kaaslast vahtisid igavlevalt ringi ja peatselt astus üks neist uuesti liikurteele, soovides nähtavasti majja tagasi minna. Teine viipas ägedalt muna suunas ja hoidis tõrkujat väevõimuga tagasi. Kärsitu abimees taltus ja jäi rahumeeli tukkuma.
„Kas ühineme magajaga?” tusatses keevaline Thomas, ent unustas siis end ammuli sui muna imetlema. Vaatepilt oli erakordselt lummav: algselt ühtlaselt kollasel seinal visklesid, värelesi ja segunesid kõikvõimalikud värvitoonid.
„Täpselt nagu planeet M-773 virmalised!” vaimustus loodusteadlane. „Pange tähele...”
„Tasa!” nähvas kapten. „Me oleme avastatud!”
Äsja süstikut märganud humanoid raputas unimütsi ärkvele ning siis jõllitasid nad „Hõbenoolt” juba kahekesi. Otsustav moment oli saabunud! Linlaste hämmeldunud näod muutusid üha süngemateks – võõra maailma esindajad olid nende pühapaika tunginud!
„Selles neetult läbipaistvas kabiinis oleme me ju ideaalselt nähtavad,” ohkas doktor.
„Nähtavad”, mõtles Larsen, „ehk on see isegi eeliseks? Kohalikega tuleb jalamaid kontakt saavutada!”
Vaevalt sai taanlane käed tervituseks pea kohale ristata, kui kohalikud ilmse kergendustundega sama estiga talle vastasid.
„Korras!” pomises arst, laubalt higi pühkides.
Äkitselt kõlas läbilõikavalt ülikõrge vile ning maa alt kerkisid väljakule lahingrobotid, seniitkahurid ja raketisedaeldised. Enne kui ootamatusest rabatud maalased reageerida jõudsid, raksatasid juba lasud. Õnneks otse üles. Taevasse ilmusid pilvetombukesed, kuid plahvatustest mingid veel kõrgemal keerlevad täpid tõenäoliselt pihta ei saanud.
„Tunduvad elusolenditena,” pomises Thomas.
Siis kuulsid luurajad järjest tugevnevat vihinat ja kohe sööstsid nendest üle vähemalt paarsada lendsipelgat. Ka seekord õhutõrje hilines.
„Sõda putukate ja humanoidide vahel?!” imestas Stas.
„Miks mitte,” elavnes bioloog. „Kas panite tähele, kui laitmatut rivikorda sipelgate üksus hoidis?”
„Muide, nad jäljendas millegipärast „Heraklese” välimust,” täiendas Larsen.
„Arvad sa, et need kuuejalgsed tulid meid hoiatama?”
„Just nimelt. Ja mida me siinsete putukate arukusest ülepea teame?”
„Pidage, aga meie lähenemisele ja siinolekule automaatrrelvastus ju eireageerinud,” ei suutnud Stas maha rahuneda. „Meid kas kardeti või tõepoolest ei märgatud. Ja nüüd on kogu tehnika uuesti maa-alustesse ahtidesse varjunud.”
„Ehk sooviti planeet Maa esindajaid jõulise muusikaga tervitada,” aasis Mario, ja äkki – otsekui tema sõnade kinnituseks – prahvatasid üle väljaku valjud, klirisevad, ent pidulikud helid...
„Väga vaheldusrikas vastuvõtt, tuleb tunnistada,” muigas arst, aga just siis pöörasid lohalikud tulnukatele hoopis selja! Äsja õrnroheliseks värvunud pühamu seina tekkis jälle ukseava ning sealt väljus paljas noormees.
„Nende esindaja,” oletas Thomas.
„Alasti kuningas,” teravmeelitses Larsen. Humanoidid kummardasid vastamisi ja siis hakkasid papi saatjad noorukit riietama, kusjuures ennist äti seljas lotendanud rõivad istusid kui valatult.
„Kas vanamees siis tõesti enam elavate kirjas pole, et tema hilbud uue omaniku said?” mõtiskles bioloog. „Sellisel juhul paistab meil tegemist olevat üpris julma ühiskonnaga.”
„Minu arvates on too noormees ja endine taat üks ja seesama isik,” teatas doktor, kõnealust teraselt silmitsedes. Näete, ka selle mehevasakul jalal on pikk haavaarm.”
„Täpselt samasugune, ent nõrgem oli ka vanamehel olemas,” soostus Larsen, lisades: „Uurisin armi enne binokliga ja mõistatasin, missugune kiskja võis säherduse mälestuse mehele jätta.”
„Seega sa väidad, et põdur papi muudeti umbes veerand tunniga vähemalt viiskümmend aastat nooremaks?” usutles Thomas kahtlevalt.
„Jah, aastate arv sõltub muidugi nende elueast, aga protsessi olemus peaks pigem sinu – kui bioloogi – valdkonda kuuluma.”
„Aitab arutlustest,” torises piloot, „meid kutsutakse platsile.”
Vaidlejad vakatasid. Liikurteega maja poole sõitvate linlaste sõbralikult kutsuvad käeviiped ei jätnud kahtlust – kaugetele külalistele tehti ettepanek templiväljakule maanduda.
„Kas lähme?”
„Tuleb minna,” ütles Larsen ilmse vastumeelsusega. „Teist võimalust pole.”
Stas maandas „Hõbenoole” teelindi kõrvale. Kohe väljusid majast kolm üliku välimusega hiiglast ja palusid viipekeelt kasutades astronautidel laevast väljuda.
„Stas ja sina – kui ekspeditsiooni juht – peate süstikusse jääma,” pöördus bioloog taanlase poole. „Alustame läbirääkimisi Marioga kahekesi. Pealegi on Universumi keeled minu kõrvalerialaks.”
„Loomulikult sooviksin esmakohtumisel ka ise osaleda,” ohkas Larsen, „kuid seekord kuuletun. Lülitage isiklikud kaitsekilbid sisse ja kui midagi kahtlast märkate, teatage viivitamatult! Õnn kaasa!”
Maalaste saadikud võeti südamlikult vastu, kuid õige pea selgus, et humanoididega vahetu suhtlemine kujunes oodatust raskemaks, olles sisuliselt peaaegu võimatu – kohalik keel koosnes telepaatiliste pildikeste ja lõhnabukettide omapärasest segust. Seepärast tuli algelise viipekeelega leppida. Kui Thomas suutis viimaks küsida, miks nad artikuleeritud kõnet ei kasuta, vastati niivõrd lootusetute urisemiste ja luksatustega, et inimesed eelistasid esialgset varianti. Siis tegi üks ülikutest tulnukatele selgeks, et planeedi peremehed sooviksid kosmosesaadikutele oma elust-olust täieliku ülevaate anda. Paraku suutvat nad seda vaid palees. Tulgu aga kõik – olevat, mida vaadata!
Doktor uuris küllakutsujat. Kongus nina, praktiliselt huulteta sõõrikujuline suu, tohutu laup, suured pupillid. Kõrvalestad ja kulmud puudusid. Maskitaoline nägu näis tundetuna, aga siis vilksatas hiiglase viltustes silmades kuratlik helk. Hetkeks, ent sellest piisas! Mario pöördus Thomase poole:
„Kas nõustume?”
„Ei tahaks nagu minna.”
„Samad sõnad.”
„Mehed, kähku laeva!” kamandas kapten. „Tehke neile selgeks, et soovite palee külastamiseks ülejäänud meeskonnale auku pähe rääkida. Aga ettevaatlikult – need sellid võivad meie emotsioone tajuda, võibolla isegi mõtteid lugeda!”
Thomas võlus naeratuse huultele ja jätkas läbirääkimisi. Koljatid suhtusid maalaste varianti ilmse vastumeelsusega, kuid viimaks nad siiski noogutasid nõusolevalt.
Vaevalt said teadlased süstikus istet võtta, kui Larsen käratas:
„Turvasulgurid kinni! Stas, viie sekundi pärast täiskiirusega otse üles!” Äkksööst taevasse õnnestus – esimesed lasud sähvatasid alles siis, kui„Hõbenool” oli juba kuue kilomeetri kõrgusel.
„Kur-radi lugu!” kirus arst.
„Just nimelt,” kinnitas kapten. „Õnneks üks laeva mõõtur näitas, et meie tahet üritati mingi kiirgusega halvata.”
Samas hakkas esipaneelil paiknev õhulaeva kujutis vilkuma. Süstiku kaitsekilp lülitati välja ja kauge hääl kähistas:
„Siin Poniatowski, siin Poniatowski! Häire! Ärge humanoidide majja minge ning lahkuge viivitamatult linnast – seal varitseb teid lõks! Kas saite aru? Korrake!”
Taanlane vajutas klahvile, köhatas ja vastas: „Teie hoiatus kahjuks hilines, ent oleme juba tagasiteel. Pääsesime üle noatera. Kust teie andmed pärinevad?”
„Meil toimus siin ootamatu kontakt. Jõuate ohutusse tsooni, siis räägime. Püsige vähemalt viie kilomeetri kõrgusel. Kas teiega on kõik korras?”
„Korras. Igatahes vähemalt praegu meid ei jälitata,”
* * *
Hiljem saadigi infot juurde ja seepärast „Heraklese” vahetusse naabrusse laagrisse asunud oma paar tuhat hiidsipelgat ja mõned humanoidid „Hõbenoole” mehi ei üllatanud. Planeedi isandad tõstsid tervituseks ristatud käed ning sõduritena üles rivistatud kuuejalgsed putukad krigistasid läbilõikvalt oma võimsaid suiseid. Ümberringi hõljus imalmagusate ja vürtsikate lõhnade segu.
„Neetud sipelgad, käskige neil ometi lõpetada!” oigas Stas. Poniatowski tegi vaigistava esti ja närvesööv lärm lakkas. Luurerühma ülem vaatas uurivalt ringi.
„Ma ei näe kusagil mingit lennuvahendit. Kuidas need isandad siia saabusid?”
„Need kolm istekorvidega,” muigas Poniatowski, „tosin sipelgat iga rakendi ees. Aga too omaette seisev mees oli lihtsalt äkitselt siin ja kõik.”
„Istekorvidega? Linnas nägime ju igasugust tehnikat.”
„Ka meile tundus selline sõiduviis kummalisena,” seletas „Heraklese” kapten, „kuid osa pärismaalasi olevat juba ammu linnadest lahkunud ning elavat omaette. Dunglis ja savannis, koos lendsipelgatega.”
„Kummaline! Kas mingid ühiskondlikud vastolud?”
„Nähtavasti jah. Linnaelanikega need sellid igatahes ei suhtle; praegu kardavad nad aga koguni kodusõja puhkemist – metropolis arvatakse, et metsahõim on meid endale appi kutsunud.”
„Seepärast siis meid seal hävitada tahetigi,” oletas Larsen.
„Tõenäoliselt,” kinnitas Poniatowski, ja lisas: „Muide, see otsekui taevast alla sadanud tegelane pidavat siiski linnast olema. Ja ta sooviks mingi seadeldisega tulnukate juhile – seega sinule – planeedi minevikust ja probleemidest täielikku ülevaadet anda.”
„Selge. Ilmselt oleks meie siit võimalikult kiire lahkumine kõigile kasulik,” sügas Larsen mõtlikult lõuga. „Kui kaugel sinu laeva remont on?”
„Uued jupid on paika pandud, momendil toimub UM-202 dublantbloki häälestamine. Leidsime ka kogu selle jama põhjuse üles.”
„Kus see oli? Keskprogrammis?”
„Täpselt nii.”
„Millal me startida saame?”
„Homme hommikul.”
„Kauem me viivitada ei tohikski,” nentis Larsen ja pöördus bioloogi poole: „Thomas, püüa meie olukorda maahõimu saadikutele selgitada!”
„Kapten, paistab, et nad on kõike juba mõistnud.”
Tõepoolest, meeldiv lõhnapuhang ja humanoidide tänulikult langetatud pead kinnitasid bioloogi oletust. Nähtavasti olid ka sipelgad informeeritud, sest kohe järgnes lühiaegne, ent innukas krigistamine. Seejärel kutsus linlane viipekeele abil Larseni enda juurde ja pakkus talle vahepeal ei-tea-kust ilmunud toolilaadsel õhkpadjal istet. Doktor, kes oli toimuvat seni vaikides jälginud, sekkus nüüd otsustavalt vahele:
„Lähen mina! Võimalik, et ka siin on tegemist psühholoogilise töötlemisega, aga kapteniga riskida me ei tohi!”
„Ei, arsti võib ekpeditsioonil veel hädasti vaja minna.” Larsen vabastas om küünernuki sõbra haardest ja jätkas: „Pealegi sooviti just mind. Ja veel: kui ma hakkan miskipärast tobedaid või isegi ohtlikke korraldusi jagama, siis ärge kuuletuge! Seniks aga annan juhtimise üle. Stasile. See on käsk!”
Kolm pärismaalast taandusid koos abiväega väheke kaugemale ning taanlane astus otsustavalt kõrge seljatoega istme juurde. Koljat isegi naeratas puiselt ja viipas kohale enda kõrval.
Vaevalt sai kapten istet võtta, kui kahe eri maailma esindaja ümber kerkis nagu imeväel hõre karkass. Võlur võttis õõnsast käetoest kolmevärvilise kera, koukis sealt välja ühe punase niidiotsakese ning ühendas selle väikese kompaktse aparaadiga. Kera kerkis õhku ja alustas keerlemist. Mõne hetke pärast oli kogu selle kaadervärgi tugiraamistik täidetud pöörase kiirusega liikuva niidiga. Algselt ülipeenike materjal muudkui paisus ning peatselt moodustus sellest läbipaistmatu lainetav eesriie. Õhk hakkas värelema, istujate peale laotus violetne udu ning siis kadusid nad pealtvaatajate silmist sootuks.
Maalased vaatasid ehmunult üksteise otsa.
„Rahu, mehed!” sõnas Stas. „Meil tuleb lihtsalt oodata.”
* * *
Larsenit tabanud minestus oli olnud ilmselt ränk, sest teadvus taastus tasapisi. Viimaks hajus ka tihe pilv ning luurajate juht taipas, et ta viibis koos hiiglasega mingis määratlematus ruumis. Süda oli paha ja pead läbistasid tugevad valuhood, mis pikkamööda siiski nõrgenesid. Larsenile tundus, et keegi või miski sondeerib tema aju. Siis meenus talle ebatavaline seadeldis... Veel üks valusööst...
Äkitselt läks enesetunne ootamatult heaks: keha oli tavatult kerge ja mõistus töötas hämmastava selgusega. Samas tajus kapten võõrast, kummalist, aga täiesti mõistetavat mõtet …Seni veel sombusena püsinud ruum avardus ning omandas piiritud mõõtmed... Larsen hõljus kusagil kosmoses, tema all laius planeet M-1535. Vahemaa taevakehaga vähenes, vaatlemist segav pilvkate hõrenes ning taanlane tundis ära talle juba tuttava hiigellinna.
Kasutati kindlasti ülivõimast mõttevõimendit, sest astronaudi aju võttis talle edastatavad andmed rahuldavalt vastu. Siis hakkas planeedi ilme ilmselt möödaniku suunas muutuma: kõrbealad aina kahanesid ning asemele ilmusid ürgmetsad ja savannid. Ka linna piirid tõmbusid järjest koomale, vabanenud maa-aladele tekkisid ulatuslikud põllumassiivid...
Tasapisi libises kogu taevakeha kapteni silme eest läbi. Linnad olid kadunud, väikeasulaid tundus see-eest õige rohkesti olevat. Järgnevalt näidati kõikvõimalikke elukaid ning muidugi humanoide nende igapäevase tegevuse juures. Kariktriträri nimelise planeedi tsivilisatsiooni õitsengu tipp oli ilmselt saavutatud ja ajaratast hakati oleviku poole aeglasemalt tagasi keerama...
Algas ühiskonna masendav allakäik... Pärast suurlinnade teket puhkesid siin-seal aatomikatastroofid..., jäine tühjus..., kohutavad looduslikud kataklüsmid...
Pikapeale loodus osaliselt taastus, humanoidid toibusid, rahvaarv kasvas. Võitlus ülemvõimu pärast aga ei raugenud. Algas uus segaduste periood... keemiarelvad, bakterioloogiline maailmasõda... Väheasustatud piirkondades õnnestus vähestel kariktriträrlastel siiski ellu jääda ning taas pandi alus teaduse ja tehnika järjekordsele arengule... Rahvastik kasvas lausa plahvatuslikult, ähvardas nälg, veepuudus... Keemiatööstusel õnnestus toiduvajadused rahuldada ning maaviljelus soikus. Taas koliti suurlinnadesse.
Näis, et mured olid sedapuhku murtud, üldine heaolu saavutatud ning linnaelanikud pühendusid mitmesugustele meelelahutustele. Teravaid elamusi armastavate ülikute lemmiktegevuseks kujunes jaht ratasmadudele ja teistele mitte vähem ohtlikele elukatele. Valdav osa elanikkonnast aga lihtsalt oleskles tegevusetult. Siginesid kõikvõimalike naudingute linnaosad, unelmate toad...
Kõigele vaatamata püsis Kariktriträri valitsev Tarkade Nõukogu esialgu oma ülesannete kõrgusel. Siis avastati mingi eriline kiirgusväli ja jälle leidus neid, kes ainuisikulist võimu ihaldasid – puhkes niinimetatud Kiirte Sõda... Katse kogu maailma psüühiliselt orjastada lõppes kurvalt: humanoidid jäid küll ellu, säilitasid ka vaimse vabaduse, kuid neetud jõuväli oli neid geneetiliselt mõjustanud – mida põlvkond edasi, seda vähem järglasi kariktriklärlastel sündis. Puhkes paanika...
Võidukad lahingud lausa laviinina pealetungi alustanud tiibsipelgatega suutsid humanoide mõneks ajaks vaimsest tardumusest küll äratada, aga peatselt sulgusid väljasurmisele määratud planeedi valitsejad uuesti oma unelmate tubadesse. Seal nende mõtted ja salasoovid materialiseerusid ning igaüks elas oma illusioonide kütkes näiliselt täisväärtuslikku elu. Mida sa hing veel igatsed – tahad, oled maailma valitseja, hetk hiljem kosmose vallutaja; kui lepid vähesega, võid haaremit pidada või lasterikka pere keskel lihtast õnne nautida!
Pruukis unistajal vaid võlukambrist väljuda, kui teda ootas ees seda troostitum reaalsus – mujal muinasjutureeglid ju ei kehtinud. Pseudoelud piitsutasid aina takka ja unelmatest täielikku sõltuvusse langenute arv üha kasvas ning varem või hiljem oli nõiaring nende jaoks lõplikult sulgunud. Siis koguti kõik vähegi iseseisvalt mõelda ja tegutseda suutvad teadlased kokku ning pärast aastakümneid kestnud visa tööd saatis leidurite ponnistusi lõpuks kauaoodatud edu – loodi bioloogiline muundusaparaat! Taastuskambrisse siseneja keha lammutati algrakkudeks ja pandi siis tublisti noorendatuna uuesti kokku. Saavutus oli tohutu, sest lisaks kehale õnnestus ka iga patsiendi eelneva elu mälestused ja põhilisedisikuomadused säilitada! Kahjuks katkes teadlaste koostöövõime just otsustaval perioodil ning seetõttu jõuti vaid kolm ääretult kallist ja keerulist eluandjat valmis ehitada. Leidurid suunati koos ülikute ja preestritega küll noorenduskuuridele, ent see ei aidanud – endised imetegijad muutusid üksteise järel harilikeks unelmate tubade kasutajateks...
Eluandjad töötasid piirvõimsusel, aga loomulikud sünnid olid täielikul lakanud ja rahva seas pidas oma ühepoolset ja aina sagenevat lõikuspidu surm... Viimased elanikud kolisid pealinna, aga isegi seal luusisid tänavatel metsloomad, kõikjal hulkusid mõrtsukalikud hiidsipelgad. Igasuguste vaenulike elukate vastu suudeti siiski veel elektrooniline tõrjesüsteem rajada, aga seejärel veeres kõik järsult allamäge...
Sagenesid enesetapud. Siis puhkes ohvriterohke mäss, mis päädis sellega, et umbes neljandik ellujäänutest – napilt paar tuhat kariktriträrlast – hülgas tsivilisatsiooni igavesed hüved ning suundus koos edumeelsema vaimulikkonnaga vabasses loodusesse – pigem kiskjate saagiks langeda, kui perspektiivitult edasi oleskleda! Linnast lahkujate ülikutel lubati tulevikus küll isegi ühte Munatemplit kasutada, aga muidu nendega igasugused kontaktid katkestati.
Ümberasujate meeleheitlik aktsioon osutus ränkraskeks. Nad olid otsustanud järk-jäegult looduslikule toidule üle minna, aga maaharimist tuli uuesti õppima hakata. Kuna tehnika abist loobuti, siis seda enam. Mõne kohaliku aasta pärast olid ligi pooled kolonistid rivist välja langenud. Lohutas vaid asjaolu, et maarahva suhted tiibsipelgatega tasapisi paranesid. Ja kui ümberasujate peapreester putukate lähimad hiiglaslikud kolooniad sipelgakatkust terveks ravis, muutusid kuuejalgsed sõdurid hoopis maarahva ustavateks liiitlasteks! Peatselt veenduti, et kasu säherdusest omapärasest sümbioosist oli mõlemapoolne ja nii asuti koguni koos elama...
Poole sajandi pärast peeti ühes sellises ühisfarmis suurt rõõmipidu: kariktriträrlastel sündis pärast pikka-pikka vaheaega loomulikul teel taas humanoidiplika! Viimaks ometi oli neetud kiirituse vastu imerohi leitud. Muide, ravimi koostises oli sipelghappe osatähtsus märkimisväärselt suur. Väljarändajad olid aga igatahes päästetud!
Linnarahva eksisteerimine lähenes samal ajal aga pöördumatu järjekindlusega oma paratamatule lõpule... Kuid juhtus midagi ootamatut – saabusid külalised kosmosest! Nende juba Kariktriträri pinnale maandunud laevaga juhtus aga katastroof ja vaid kaks parajasti alusest eemal viibinud astronauti pääsesid. Linna luurerobotid võtsid need muidugi kinni ja toimetasid kiiresti metropoli.
...Larsen kattus külma higiga – need kaks olid inimesed! Tulnukaid koheldi hästi, ent õnneseeni hoiti sisuliselt vangis. Esialgu näisid maalased asjalikud mehed olevat, aga ajapikku muutusid ka nemad unelmate toa orjadeks. Linna ülikutel õnnestus väärtuslike vahialuste olemasolu hulk aastaid saladuses hoida ning selleks rakendati mitmeid täiendavaid kaitseabinõusid. Nii näiteks kuulutati sipelgate vastu välja totaalne sõda – nüüdsest peale tulistati iga juhuslikult linna kohale eksinud putukas õhutõrje poolt halastamatult alla...
Ja taas ilmus Kariktriträri taevasse võõras lennuaparaat – seekord „Herakles”. Linna valvsad valitsejad jälgisid laeva maandumist ja sellele järgnenud askeldamist üpris mureliku pilguga. Siis jõudis pärale Larseni tähelaev ning metropoli ladvikul oli põhjust kahtlustada, et planeet Maa saadikud plaanitsevad kindlasti midagi väga halba: kas tahetakse oma eelkäijate hukkumise asjaolusid välja selgitada või kavandatakse koguni vallutusõda.
Alles nüüd viidi siiani elus hoitud inimesed tekkinud olukorraga kurssi. Neile tehti ülesandeks oma suguvendadega ühendusse astuda, aga koheseks kohtumiseks polnud sundasukad veel võimelised. Sündmused arenesid aga liiga tormiliselt – saadi teada, et maarahva delegatsioon suundub koos sipelgatega varem maandunud suure kosmoselaeva poole. Samal ajal lähenes süstik juba linna piirile. Vaimulikud kaotasid pea. Hirmu surve all otsustati „Hõbenoole” meeskond lõksu meelitada. Aja võitmiseks korraldati tulnukatele küll efektne etendus, aga ootamatult Püha Templi kohale ilmunud sipelgate automaatne tulistamine rikkus mängu ära. Hea seegi, et kohe taibati ka oma saadik kiiresti maahõimlaste juurde läkitada! Panus tehti preestrile kaasa antud hindamatu väärtusega ajamasinale – ehk suudab mees sellega midagi veel päästa?
* * *
...Ümbrus muutus järjest hägusemaks. Vahepeal kadus nähtavus sootuks, siis märkas väsitavast vaatemängust toibuv Larsen enda kõrval humanoidi. Kariktriträrlane silmitses teda tähelepanelikult ning peatselt sisenes kapteni teadvusse hääletu kõne:
„Kõik, mida sa äsja nägid, on puhas tõde. Mina see linna saadik muidugi olengi. Loodan, et kriisi haripunkt on ületatud! Vähemalt meie poolt mingi oht teid enam ei ähvarda. Minu võimuses oleks veel sinu rassi siinviibivate esindajatega kokkusaamise korraldamine. Tahad sa seda?”
„Jah, loomulikult!”
„Soovi korral lubatakse neil meie planeedilt lahkuda. On sul küsimusi?”
Larsen eitas ning udu mattis ajamasinas istujad uuesti enda alla. Varsti väreles violetse hämaruse asemel võluniidistik... Ühel hetkel viibis kapten jälle reaalses maailmas: läheduses seisid ootusärevate nägudega rännukaaslased, veidi kaugemal väljendasid ülejäänud kariktriträrlaste kõrval lärmakalt oma heameelt tiibsipelgad, taamal kõrgus „Herakles”.
Linlane tõusis, tegi taanlase pea kohal rituaalse esti ja edastas:
„Õnnistan sind –väärid juhi ametit! Nüüd vajad kõigepealt puhkust, alles siis suudad sa saadud info oma kaaslastele edasi anda.”
Kapten noogutas roidunult, pöördus meeste poole ja pomises:
„Kõik on korras, aga praegu lubage mul natuke magada!” Vaevalt sai Larsen need sõnad öeldud, kui ta lausa varises paari hüppega appi rutanud doktori käte vahele.
„Tohutu vaimne pingutus,” teatas Mario, olles oma sõbra kiiresti üle vaadanud. „Tervis tundub igati normis olevat, kuid viime ta igaks juhuks süstikusse.”
Kui Larsen paari tunni pärast virgus, oli enesetunne hea ning ta kutsus tööst vabad mehed kokku. Ajaretk oli viimse kui üksikasjani mällu salvestunud, kuid esialgu peatus ta vaid kõige olulisemal. Kariktriträrlasi otsustati usaldada ja ülimalt energiat nõudev ULTRA seanss Keskusega jäeti ära. Ettevaatus pole aga kunagi liigne ning julgestuseks kutsuti emalaev laagripaiga kohale. „Hõbenool” saadeti aga linna lähistele valvepostile.
Maahõimu saatkond oli vahepeal kaugemale kolinud ning inimeste toimetusi nad ei seganud. Õhtusöögi eel teatas „Hõbenooles” asuv Stas, et linna poolt läheneb üksik kopter. Varsti oli kohutaval kombel plärisev sõiduriist päral ning koos juba tuttava vaimulikuga väljusid sealt kaks kentsakates ürpides ülimalt karvakasvanud inimest.
Kapten, Thomas ja Mario sammusid tulijatele vastu. Tahtmatult Kariktriträrile jäänud mehed näisid ebalevate ja haiglaslikult kurnatutena. Mõlemad olid parajasti parimas meheeas, ent nende tühjad pilgud tundusid pigem raukadele kuuluvat. Vaikus venis piinlikult pikaks ning taanlane haaras ohjad oma kätte:
„Tervist! Milline ootamatu ja rõõmus kohtumine! Nagu näete, oleme samuti inimesed. Mina olen M-Sektori Operatiivosakonna kaugluure erikomando ülem, kapten Larsen. Mario on meie doktor ja Thomas ekspeditsiooni bioloog.”
„Tere tulemast!” vastas kõhetu punapea. „Mina olin kunagi uurimislaeva „Aquila” teine piloot, John Maccorn.”
„Roberto Roccino,” kähistas turjakas mees kuidagi kõhklevalt, otsekui vastumeelselt. „Astrogeoloog. Muide, te pidavat siinse elu ja meie laevahukuga piisavalt kursis olema,” lisas ta närviliselt õlgu kehitades.
„Mingil määral. Miks „Aquila” siiski plahvatas?”
„Ikkagi tulite nuuskima!” ägestus teine piloot. „Teate, see oli absoluutselt seletatamatu juhtum: võtsime mägedes kivimiproove, kui äkki... Kohutav kärgatus ja hiljem veel kohutavam tühjus. Laeva asemel hiiglaslik lehter... Kas oleme siis seepärast süüdi, et saatuse tahtel ellu jäime? Parem oleks olnud samuti vastu taevast lennata!”
„Aga läks ju teisiti,” rahustas Larsen sundasujaid. „Nüüd avaneb teil võimalus tagasi koju lennata.”
„Koju,” virildas Roberto huuli. Öelge, palun, mis aasta praegu on?”
„Kolme tuhande kaheksasaja neljakümne viies Maa aasta.”
„Selge – seega oleme sel õnnetul planeedil kükitanud juba kakssada kümme kohalikku ehk kakssada kuuskümmend Maa aastat. Kus see meie kodu on? Kas kusagil M-Sektoris, kus me oma kaugetest järeltulijatest nooremad oleme? Või siin, kus meid omadeks tunnistati ja kus me praktiliselt surematud oleme ning virtuaalses maailmas koos vanade kaaslaste ehk pereliikmetega ükskõik millises lõputus muinasjutus edasi elada saame?”
„Ent see pole ju ehtne elu!” hüüatas bioloog. „Vanasti tegite tööd, reisisite tõelises Universumis, aga praegu olete vaid oma unistuste vangid!”
„Nimetage meie elulaadi kuidas soovite,” jätkas piloot, „kuid teist –astronautidest – oleme me igatahes vabamad. Täname teid, kallid kaasmaalased, aga ärge tehke seda kohtumist liiga raskeks! Oleme otsustanud – jääme Kariktriträrile! Kunagi tulevikus laskuvad inimrassi esindajad uuesti selle planeedi pinnale ja siis me võime jälle maalasi tervitada. Hüvasti ja head reisi!”
Johnil valgusid pisaras silma ja ta viskus Larseni sülelusse. Mõlemad end igaveseks ajaks asumisele määranud mehed embasid kolme kaugluurajat, viipasid ülejäänutele käega ja kiirustasid ummisjalu minema. Vestlejatest eemal seisnud ülik kummardas viisakalt ja tõttas Kariktriträri inimestele järele.
„Tajusite, mida saadik meile soovis?” küsis Larsen.
„Jah,” vastas Mario. „Täname teid mõistmise eest! Olgu kosmos teile armuline!” Vaikiti. Siis nentis bioloog nõutult:
„Ennekuulmatu lugu – terve igaviku võõrsil virelenud inimesed ei tahagi omade hulka tagasi pöörduda?!”
„Võibolla olid nad „Aquila” hukus siiski süüdlased?” oletas Mario. Thomas vangutas kahtlevalt pead:
„Vaevalt. Muide, meie efi kuues meel on tõepoolest Universumi loodusseadus – ta otsekui teadis, et planeedil M-1535 on varuks säherdune üllatus!”
„Eks arvuti söötis Hardingile ette, et kunagi oli selles piirkonnas ekspeditsioon kaduma jäänud,” arvas Larsen. „Aitab, mehed, tööle!”
Järgmisel hommikul oli kogu humanoidide ja hiidsipelgate ühiskoloonia lahkujaid saatma tulnud. Kapten astus preestrite juurde,tänas veel kord abi eest ja palus siis kõigil ohutusse kaugusesse eemalduda.
Esimesena startis „Herakles”. Süstik ühines emalaevaga ning seni, kui kosmoselaevad Kariktriträri kohal orbiidil püsisid, silmitsesid meeskonnad tavakohaselt üksisilmi nende all laiuvat planeeti.
„Veel üks omapärase tsivilisatsiooni ning hirmuäratava loodusega maailm,” ohkas doktor.
„Jah, ja juba teine planeet järjest, kus me üpris täbarasse olukorda sattusime,” lisas Larsen.
„Ent ülesanne sai siiski täidetud.”
„Seda küll”, ühmas kapten ja sammus otsustavalt tähelaeva juhtimiskeskusse. Kümne minuti pärast suunduti mustavasse ääretusse ja peatselt siseneti üheaegselt hüperruumi.
Teekond koju oli alanud.