Esimese vangistusaasta lõpus ärkas Ygnacio noorem ühel ööl mürina ja kõmina peale, nagu oleksid jõed üle kallaste tõusnud: kõik majapidamises olevad loomad tõusid oma magamisasemetelt ja lahkusid täiskuuvalgel täielikus vaikuses risti üle väljade. Nad sammusid otseteed üle karjamaade ja läbi roostike, sumpasid kärestikes ja rabades, ning kui miski nende teele ette jäi, purustasid selle hääletult. Kõige ees läksid veised ja koormahobused, nende kannul sead, lambad ja kodulinnud pahaendelises reas, mis peagi ööpimedusse kadus.
/Gabriel Garc?a M?rquez "Armastusest ja teistest deemonitest" A.D. 1994/
A.D. 2012.24.09 Tallinn, Eesti pealinn. Erakordselt sombune sügisilm. Esmaspäeva varahommikul kell 08.12 sõidab Ragn-Sellsi heleroheline prügiauto Paldiski maantee lõpus otse üle Toompuisetee ristmiku Falgi teele. Foor näitab küll rohelist ja prügiauto võiks justkui minna… Aga mitte otse üle, keelumärgi alt läbi. Seda manöövrit panevad mitmed kaasliiklejad tähele, sajatavad ja annavad signaali, aga on hommik, keegi ei taha tegelikult töönädalat alustada, keegi ei vilista rooli taga raadio poplauludele kaasa, naisega sai mossitades lahku mindud, ülekaal ja maost kurku tõusvad kõrvetised segavad üleüldist olemist ja rahulolu…
”On idioot, raisk,” ütleb näiteks Eduard Salmistu oma päevinäinud BMW roolis, suitsu suust välja puhudes. Tema sõidab Toompuiesteed pidi Balti jaama poole edasi. Ta on teel Rakverre, ta töötab teatris, kell 9.30 on väljasõit.. Ta peaks jõudma küll, aga lihtsalt: esmaspäeva hommikune liiklus ON närviline.
Ragn-Sellsi auto roolis on staazhikas juht ja jäätmekäitleja - Gennadi Rosljakov. Ta on vaikne mees, kohusetundlik ja räägib harva. Aga kui räägib, suudab seda teha ka kohalikus riigikeeles ja sellepärast peetakse temast töö juures lugu. Ta on läbinud OÜ Autosõidu Eco-Driving koolituse, tänu millele on Ragn-Sells AS hoidnud alates A.D. 2007-st igal aastal kokku miljon krooni. "Kuu arvestuses tervelt ühe tankimiskorra jagu kokkuhoidu." aastat - viis miljonit krooni. A.D.2011.15.01 hakkab Eestis maksevahendina kehtima ainult Euroopa ühisraha, niisiis teeb see kokku 319 570.479 eurot.
Rosljakov ei lase ennast segada. Oranid vilkurtuled masina katusel põlevad juba nagunii. Ta surub viienda käigu asemel sisse neljanda, nii nagu Autosõidu poisid õpetanud olid, ja heleroheline prügiauto liigub kallakteed pidi üles.
Paistab, et Rosljakov justkui teab, mida ta teeb…
Kuivõrd tegemist on prügiautoga ei püüa ühesuunalisel tänaval vastassuunas liikuv masin kellegi liigset tähelepanu.
A.D. 1856 vedas Tallinna Toomgildi oldermann Hans Heinrich Falck linna komandandi kindralparun von der Salzaga kihla, et suudab ehitada ühe kuuga uue tee Toompealt Paldiski maantee alguseni. Salza ei pidanud seda võimalikuks, sest selle jaoks tuli Falckil hulgaliselt kaevata, valle tasandada ja vallikraave täita. Kindel oma võidus, teatas komandant, et kui Falck suudab enne ühe kuu möödumist ehitada tee, siis ehitab tema omal kulul TEISE tee. Toompealt kuni Harju väravani. Falck sai oma ülesandega hakkama ja A.D. 1856 novembris toimus avamine. Salza sai oma tee, mis kandis nime Komandandi tee, valmis mõned aastad hiljem.
Paistab, et Rosljakov ei tunne midagi erilist, kui tema kabiini hakkab Pika Hermanni tornist paistma Eesti riigi trikoloor. Ta pole kunagi olnud poliitiline inimene, ta on alati tahtnud elada OMA elu OMAL kodumaal ja selleks on Eesti. Ka Hirvepark ei tekita temas mingeid erilisi tundeid. Vaid hetkeks heidab ta pilgu peremale ja märkab kollatamakippuva põõsa varjus kellegi hiilgavaid silmi. Jah, see on Koorti kits, kes on tulnud jalutama ja seal rohutuuste limpsab.
Heleroheline prügiauto liigub edasi: korraks üle munakivise Toompea tänava ja mööda teed, mille ehitas valmis kindralparun, aga mis kahjuks von Salza nime ei kanna - Komandandi.
Kiek in de Köki juures kuuleb Rosljakov seda taas. Ta pigistab silmad valugrimassis kinni, pea kallutub ette poole, hetkel ei juhi masinat keegi, või siiski...? Ta tõstab jala gaasipedalilt.
Helerohelilne prügiveomasin langetab kiirust, aga ei jää seisma - täpselt nägu Autosõidu poisid Eco-Drivingu kursusel rääkinud olid ja nagu Genja juba mitu aastat oma kogemusest teab. Nüüd on see hetk käes…
”Ei, ta oli väga professionaalne töömees. Nii on mulle öeldud. Temaga polnud KUNAGI probleeme. Täiesti arusaamatu,” räägiks Ragn-Sells AS-i juhatuse esimees Rein Leipalu hiljem kümnetele kohalikele ja välismaalt saabunud ajakirjanikele, kes Tallinnasse üksikasju uurima on tulnud. Räägiks… kui saaks.
Vastupidiselt paljude arvamusele, olid Rainer Sternfeld ja Andri Laidre tegelikult õnnetud mehed. Nende loomingulises elus oli vaid kaks REAALSELT joovastavat hetke: A.D. 2007.28.08 keskpäeval Kindral Laidoneri Muuseumis ja A.D. 2009.23.06 Vabaduse väljakul, mõned minutid pärast keskööd. Ülejäänud aja olid nad õnnetud, pettunud ja küsisid endalt: kas meie auahnus vääris seda vaeva ja häbi? Enem see probleem neid ei vaeva...
Gennadi Rosljakov vajutab gaasi juurde, vahetab helerohelisel prügiautol neljanda käigu viiendaks, tulla on paarsada meetrit, kiirus kasvab, hommikused tööletõttajd põikavad kõrvale, mõni neist ei muretsegi enam enda pärast ja vist peaaegu mõistab juba, mis võib sündima hakata...
23,5-meetrist Vabadussõja võidusammast kaitseb Harjumäe poolt kahe meetri kõrgune graniidist sein, millel on suur kuldne kiri "EESTI VABADUSSÕDA 1918-1920". Rosljakov ei tea seda, ta ei tea Eesti Vabadussõjast mitte midagi, teda pole see kunagi huvitanud, ta on pärast Vabadusristi avamist selle eest läbi jalutanud vaid korra, ta elab Koplis, Sitsi tänaval, ta ei ole poliitline inimene, ta oskab eesti keelt, ta on nõuks võtnud saada kodakondsus, tema kodumaa ON Eesti…
Oli.
Ragn-Sellsi heleroheline prügiauto põrkub 90ne kilomeetrise tunnikiirusega vastu graniitseina ja plahvatab. Sein omakorda mõraneb, mitu tonni kaaluv kast vabaneb kere küljest ja lendab vastu klaasist sammast. Kõik selle 143 klaasplokki, mis veel eelmisel ööl olid in corpore, välja arvatud üks pisike pirn, täies hiilguses põlenud, pudenevad kildudeks. Rist langeb. Koos mõõga ja muskliga.
Ja killud, miljardid killud… lendavad, lendavad, lendavad, lendavad. Kui see kõik salvestuks digifilmi ja mängitaks ette aeglustusega, oleks see kaunis kui MTV noortevideo. Aga noortel veab - neid ei ole nii vara hommikul Vabaduse platsil rulatamas ja BMXitamas nagu tavaliselt. Nagu õhtuti. Neil veab… aga ainult praegu.
Suur LED-ekraan tunneli ees hakkab vilgutama sümboleid ja koode, mida pole kunagi varem nähtud. Ei Tallinnas, Eestis ega ka sellel planeedil.
Vaid üks inimene, kes resideerub sealsamas Vabadussamba vahetusläheduses mõisatab neid koode märgata… Või vähemalt on tema sees olemas tunnetus sellest, mis saabuma hakkab. Majal aadressiga Harju 6, Tallinn, purunevad aknad ja tema ekstsellents hr. Hideaki Hoshi, Jaapani erakorraline ja täievoliline suursaadik Eesti Vabariigis, jookseb plätude ja dressipükste väel signalisatsioonivaludes kriiskavast saatkonnahoonest tänavale. Ta on elus kogenud mitmeid maavärinaid ja tsunaamisid, ta armastab Mamoru Oshii loomingut, ta on terve oma olemise aja hinnanud ja austanud Shinbutsu konkō.
Hr. Hoshi on just külastanud oma loodus- ja tuumakatastroofist räsitud isamaad. Ta saab aru. Ta on kurb, aga rahulik. Ta lepib sellega, mis saabuma hakkab. Ja kui ta näeb led-ekraani servale laskumas suurt, parasvöötme travis ebaloomulikult suurt ronka, ta ohkab. Hr. Hoshi läheb rahulikult plätude lohisedes tagasi saatkonna hoonesse, kus turvamehed ja teenistujad on juba asunud kilde koristama, ta läheb võtab proua Hoshilt ümbert kinni - ta teab, et SEE saabub ka sinna, kus päike tõusma hakkab.
***
A.D. 2012.24.09 Võru, Eesti väikelinn. Siin paistab hommikune päike. Mõni kraad sooja. Raadio Sky Plus saatejuhid on täna kuidagi eriti iroonilised. Majandus kasvab, palgad kerkivad, inimesed muutuvad eneseteadlikumaks.
”Sky Plus” mängib ka Võru politseijaoskonnas aadressiga Kreutzwaldi 52, Liiva ja Kreutzwaldi tänava nurgal. Juhtivkonstaabel Varbo Maandi muigab, kui Alari Kivisaar teeb enne kaheksaseid uudiseid ühe seksistliku nalja Postimehes ilmunud "naisõiguslase" arvamusloo kohta. Kell on 8. Igavamaid uudiseid ei suuda ette kujutadagi. Üleüldise ametliku häireolukorrani terves Eestis on jäänud täpselt 1 tund ja 31 minutit. Ja LÕPUNI täpselt… Täpset lõppu ei fikseerita, sest fikseerijaid ei ole.
Öö on rahulik olnud. Kuigi konstaabel Maandi tuli tööle pool seitse, teab ta raporti järgi kogu olukorda. Häire oli Tamula tallides, Merle Rosin kurtis, et järvel oli olnud nii suur torm, et hobused ehmatasid ja pääsesid tallist välja.
”Vabandust, see ei ole politsei rida,” oli kõlanud korrapidaja vastus. Siiski poisid käisid väljas, aga loomad saadi oma jõududega kätte. Maandi ei teadnud tormist midagi - eile oli tal vaba öö ja enne seda oli vaba päev. Ta oli maganud hästi. Ja nagu öeldud, Võrus paistab päike. Lubab peaaegu vananaiste suve.
Liiklusjärelvalve kutid saabuvad vahetusest tagasi. Kohvimasin luriseb. Mehed on väsinud, aga heas meelolus. Tehakse nalja, ka Sky Plusi aadressil ja tõmmatakase loosi, kes täna raadio liiklusliinile valeinfot jagab…
Eesti rahva "lauluisa" Fr. R. Kreutzwald on Võru linnaarsti kohustustega seotud A.D. 1833-1877. Päris pikka aega. Seal kujuneb temast välja see, kellena me teda tunneme. Kuigi sündinud Virumaal, olles "Viru laulik" kirjutab ta Võru perioodil oma olulisemad teosed alates rahvuseeposest "Kalevipoeg" ja lõpetadaes "Eestirahva Ennemuistsete juttudega". Siin sünnib praktiliselt kogu tema looming. Siin vaatleb ta ilma, Tamula paistab peaaegu tema oma aknast, ta näeb, kas järv on rahulik... või on järvel torm.
Kreutzwaldi maja Võrus, mida Kreutzwald algul üüris ja mille Kreutzwald aastate pärast ära ostis, hilisem Kreutzwaldi majamuuseum, asub praegusel Kreutzwaldi tänaval. Loogiline. Sellel tänaval on veel mitu tähelepanuväärset hoonet: lisaks politseijaoskonnale ka näiteks VK Traktorikaubad OÜ pood, kus A.D 2012 23.09 seisuga on veel müügil, "hea hinnaga tsehhi starter. Sobib T25; T16; T40; MTZ-ile". Seda poodi enam ei avata. Ta jääb tol päeval ja igaveseks avamata…
Samuti on Kreutzwaldi tänaval, mitte kaugel politseijaoskonnast, Jaagumäe talu söökla ning kulinaariaäri, kus paljud Võru inimesed armastavad lõuna ajal söömas käia. Odavalt, koduselt ja hästi. Jaagumäe sööklat külastavad vähemalt korra nädalas ka Lõuna Prefektuuri Võru politseijaoskonna töötajad. Konstaabel Maandi, presiesindaja Marju Mõksi, patrullipoisid ja nii edasi. Teiste hulgas ka jaoskonna juht, politseikapten Tauno Klaar. Kõikide jaoskonna korrakaitsjate ülemus.
Kapten Klaar tunneb ennast juba mitmendat päeva halvasti. Ta pole korralikult maganud mitu ööd, on näinud veidraid unenägusid, mis pole kaugeltki kõik seotud tööga, nagu tavaliselt. Aga kapten Klaar paneb seda siiski ameti süüks, sest nii arvab ka abikaasa ja kapten Klaar usaldab oma naist.
”Sa oled üle töötanud, Tauno,” räägib abikaasa. Ta räägib seda öösel abieluvoodis, kui on Tauno sonimise peale ärganud. Ta räägib seda hommikul, kui näeb kööki siseneva Tauno vaevatud nägu.
”Sul on õigus,” ütleb ta naisele. Aga ikkagi: kuidas NII vara? mõtleb ta samas endamisi. Puhkus ju alles lõppes! Paar nädalat tagasi.
Ja ta ei taha meenutada, mida ta unes nägi. Jampsimine, puhas jamps: ahvid, pärdikud, gibonid, shimpansid, gorillad tungisid talle kallale. Puresid, lõugasid, kriiskasid. Jamps! Tauno Klaar ei ole näinud Stanley Kubricku filmi "2001: Kosmose odüsseia". Pärast tööpäeva lõppu eelistab ta vaaadata lihtsaid saateid ja sarju, reality show'sid ja komöödiaid, kindlasti mitte "CSI-d" või "Mõrvu Midsommeris". Tauno pole näinud isegi “Kosmose odüsseia” algust, ehkki tegelikult on tema unedes praktiliselt samasugused pildid...
Nüüd sõidab kapten Klaar mööda auklikku Tartu tänavat linna poole, tal on omaette maja Võrus, Mulla tänaval, ja mõtleb endamisi, kas see, mida ta koges, oli unes või ilmsi: ta naine oli hakanud enne tööle minekut rääkima sellise mobiiltelefoni häälega. Ää-ää-ää-ää-ää-ää-ää-ääh…Tema kõne meenutas üht spetsiifilst heli. Seda, mis kostab näiteks raadiokõlaritest, kui telefon on leidnud sageduse ja hakkab kohe-kohe tirisema… Ää-ää-ää-ää-ää-ää-ää-ääh… Ta küsib viimastel päevadel paljude asjade kohta, kas see mida ta näeb, kuuleb ja kogeb, on päriselt või mitte.
”Auto-tune on sünteetiline vokaal-efekt, mis on väga levinud 1990ndate lõpu muusikatööstuses. Moonutatud hääl, mis aitab varjata lauljate vokaalset ebakompetentsust. Efekt luuakse spetsiaalse audio-protsessoriga, mille on välja töötanud Antares Audio Technologies. Kindlasti oled kuulnud Cheri laulu “Believe” või Gigi D'Agostino “La Passioni”... Seeee ongiii aaaatjuuuun....”
Niimoodi kostis raadiost. See tekst TULI raadiost.
”Mida?” küsib Tauno endalt. Või küsib ta seda raadiolt...? Ta vahetab kanaleid ja üritab samal ajal sõita. Tal on palav. Räägitakse muust ka. Täiesti tavalised hommikused naljad, ajaleheülevaated, intervjuud, muusika. Aga see heli... Sky Plus. Sama. Vikerraadio. Sama. Elmar. Sama. See ei ole Cher. See ei ole see teine, mis ta nimi nüüd oligi...? MINU NAINE EI OLE CHER!!!
Tartu tänav ristub oma järvepoolsemas otsas Kreutzwaldiga. Selle ristmiku ees on stopp-märk. Kapten Klaar on jõudnud ristmikule. Tal on õhust puudu, ta seiskab auto märgi ees, kaasliiklejad ei pööra sellele tähelepanu, sest see on politsei värvides auto, ta tuleb autost välja ja kuulatab. KÕIK helid, mis ta selles sügishommikus kuuleb, on auto-tune'is.
Võru politseikapten Tauno Klaar kuuleb auto-tune'i. Ja see on tema lõpp.
Tauno Klaar siseneb tagumise ukse kaudu Jaagumäe kulinaariaärisse ja vaatab ringi. On nii varajane hommik, et maja pole veel avatud. Klaar võtab vöölt teenistusrelva ja tapab järgneva nelja professionaalse lasuga Jaagumäe Keskus OÜ töötjad: kaks kokka ja mehe, kes tõstab kulinaariaärisse kaupa. Mees on Taimar Timmi, firma tegevjuht. Ta on sel hommikul erandkorras kaubavedajat asendamas. “Kui sul on vaja vaba päeva, siis eks sa pead siis selle saama.” Kõigi kolme surm on kiire ja arvestades järgnevat oleksid nad ilmselt kapten Klaarile selle eest tänulikud.
Tauno Klaari pilgu ette jääb kostüüm, mis ripub Taimar Timmi furgoonis. See on üks naljakas kostüüm. See on ahvi kostüüm. See on kostüüm, mille Taimar Timmi on Vanemuise teatri kostüümilaost võtnud laenuks oma isale, A.D. 2009 Aasta Põllumehele Eestis, Mart Timmile Võru lähedalt, Navi külast. Aasta Põllumees, kes on ka tunnustatud huumorimees ja kohalik maasool, kandis kostüümi seljas kasutütre Maive juubelil. Maive 40ndat juubelit peeti läinud nädalavahetusel Navi seltsimajas ja Taimar pidi ksotüümi täna Tartusse tagasi viima.
Järgneva viie kuni seitsme minuti jooksul tulistab mööda Võru Kreutzwaldi tänavat kriisates ringihüppav gibon surnuks teenelise muuseumitöötaja Helju Kalme, noore Võru poeedi Mart Usina ja Võru Kultturimaja “Kannel” helitehniku Madis Eiche. Ja see on nende pääsemine.
Politseijaoskonna ees gibon peatub ja hingeldab.
Ta kuulatab.
Vaikus.
Täielik vaikus.
Kuni...: aaauuuutooo tjuuuun.
Gibon kriiskab kimedalt, siseneb Võru politseijaoskonda ja surmab konstaabel Varbo Maandi tema enda teenistusrelvaga. Too ei jõua midagi arvata, ei jõua sõnagi lausuda. Lisaks konstaablile sureb veel viis politseiniku, teiste seas ka politseikapten Tauno Klaar, kes tulistab kuuli otse giboni oimukohta.
SEE on igatpidi kohale jõudnud...
***
A.D. 2012.24.09, Tallinn-Rakvere maantee, täpsemalt Narva maantee, Kuusalu Kemba vaheline lõik.
Eduard kuulab ERR-i ”Klassikaraadiot”. Eduardile meeldib klassikaline muusika, klassikaline kunst. Kui rokk-muusika, siis kindlasti KLASSIKALINE rokk-muusika: Heap, Jethro Tull, Zep. Sobivad ka Tom Jones, Elvis... Louis Satchmo on “kuld”.
Parasjagu tuleb ”Klassikaraadiost” “Klassikahommik” ja Eduard ei saa aru, miks peab nende muusikavalik nii morbiidne olema.
”Kuulsite Gustav Mahleri laulutsüklit “Kindertotenlieder”, “Laulud surnud lastele”, mida esitas Champs-Elyséea’ orkester. Dirigeeris Philippe Herreweghe. Solist oli bariton Dietrich Henscheli...”
Salmistu vahetab kanalit ja Sakarias Lepiku mahe hääl kaob universumisse.
“Star FM.” Allan Roosileht paneb peale uue laulu. Jumal tänatud: see on “What A Wonderful World”! Ja kelle esituses? Muidugi: Louis Armstrong ise! Satchmo! And I think to myself...
Ometi liiguvad vanameistri mõtted tagasi Klassikaraadiost kuuldud Mahleri pala juurde. “Laul surnud lastele”, surnud lapsed... Võehh. Mitte ükski vanem ei tohiks näha oma last suremas, mõtleb Salmistu. Teistpidi on okei. Vanemad on vanemad, nad on vanad see on loogiline. See on loodusseadus.
Salmistu ei tea veel, et seadused ei kehti enam. Ei inimeste ega looduse omad....
Salmistule meenub, kuidas ta käis Londonis Kuninglikus Kunsti Akadeemias vaatamas Schiele näitust. See teos, “Surm ja neitsi” jättis talle kogu oma meistrelikusest ja ilust hoolimata õõnes tunde. Ometigi: klassika. Klassika vastu ei saa.
Järgmine laul, ilma et keegi vahele mögiseks, ja see Salmistule meeldib, on Cheri “Believe”. Do you believe in love after love...? Eduard muigab, kissitab silmi ja võtab uue suitsu punasest Winstoni pakist...
Cher on ka ikka hea, mõtleb Eduard. Ta on ka ikka nagu vana tegija. Juba 60ndatest.
Cher, õige ristinimega Cherilyn Sarkisian, sündis A.D. 1946 20.05 Kalifornias. Tema isa oli armeenia päritolu, ema segavereline. Kuukümnendatel leidis Cheri üles muusikaprodutsent Sonny Bono, kellest sai Cheri laulukirjutaja, produtsent, armuke ja hiljem abikaasa. Koos moodustasid nad omanimelise dueti, mis oli populaarne A.D. 1960ndatest 70ndateni. Edasiste kümnendite vältel tegi Cher edukat karjääri nii laulja kui näitlejana. Filmi “Moonstuck” eest võitis Cher A.D. 1987 Oscari. Tema taastulemist uuel ja viimasel aastatuhandel tähistas hitsingel “Believe”.
Uduvihma hakkab sadama. Eduard paneb kojamehed tööle. Eduard vaatab Taist toodud CKi kella oma randmel, mis näeb põhimõtteliselt samasugune välja kui originaal, ainult tunduvalt odavam, ja see näitab 09.02. Uudiseid ei tule. Armstrong on ilus küll, Cher on klassika, aga mis ilmas toimub? Ta vajutab nuppu, aga kanal ei vahetu. FM numbrite tähised muutuvad kaheksateks. Error.
Perses jah? Kurat, peab seda makki ka ikka teeninduse-vendadele näitama. Ta oli siin juba vahepeal kahtlane...
Ja äkki:
”Kuradi peni!” karjatab Salmistu ja teeb põike vastasuuna vööndisse. 57. kilomeetril kihutab Eduard Salmistu auto teelt välja, paiskub külili, ja veereb kolm korda üle katuse.
Koer oli teel. Või oli see midagi muud. Ei tea. Ja ei saagi teada. Ja parem ongi, et Eduard seda teada ei saa, sest see ON koer, aga temaga on üks TRIKK.
Koer on samaaegselt nii tilluke kui koletult suur. Kui ta nuusib saba liputades ümber Salmistu lömmis auto, on ta pisike, vast poole meetri kõrgune. Miljarditeks kildudeks purunenud BMW klaaside tagant kostab Cheri hääl. Auto-tune. Koer nuusutab koonuga suitsevat ratast, mis ikka veel ringi käib ja tõstab siis tagaumise parema jala. Sirts-sirts-sirts... Kui ta jala langetab on ta ikka veel see väike krants, kui ta aga tehtule peale kraapima hakkab, siis hiiglaslik Bakervillie'ide koer. Ta lõriseb ja tema päkalöök pühib minema terve värkselt asfalteeritud Narva maantee lindi. See koer oleks justkui suurendusklaasi all.
Aga ronk, gibon ja koer olid vaid kolm, kes endast märku andsid. Nad olid küll peamised, aga nad polnud ainsad. Näiteks pääses Rakveres postamendi otsast lahti skulptor Kangro proksist Tarvas ja tappis sarvetorkega teisegi näitleja: vallimägedes hommikusörki teinud Erni Kase. Maardus plahvatasid kell 13. 25 kõik tsistern-vagunid. Täpselt nii nagu oli aastaid varem ennustanud A.D. 2011 raske haiguse tõttu surnud teleajakirjanik Vahur Kersna. Ja Kersnalgi vedas, sest Maardu plahvatuse organiseerisid KANAD. Jah, tugevad broilerid murdsid end Lool oma puuridest välja ja jooksid tuhatnelja Maardu suunas. Teel kasvasid nad hiiglaslikeks monstrumiteks, kelle tegevus paistis olevat nurjatu, kuid äärmiselt sihipärane...
Ja see oli vaid Eesti... Sügisesi proovilende tegevad kured muutusid suurteks nagu lennukid, nad kogunesid parvedess ja katsid taeva Euroopa kohal. Loomi oli palju, neid oli erinevaid ja nad tegd seda, mis tahtsid.
***
Ainult Hr. Hideaki Hoshi oma naise Yukikoga oli rahul. Nad seisid lõõmavas Tallinna südalinnas, Vabduse platsil keset laipu, suitsu ja verd, seljas värvikirevad kimonod ning ootasid millal nende juurde laskub neid tapma ja TEISELE POOLE viima hiiglaslik コウノトリ.