Üks väike kastanpruunide juustega tüdruk virgus unest ja vaatas rahutult lakke. Ta oli ärganud sama halva unenäo peale, mis teda juba sünnist saati painas. Seal unenäos jooksis ta neljakäpakil mööda hämaraid metsaaluseid ning nuuskis hurmavalt lõhnavatel aasadel. Vahest õnnestus tal kinni püüda mõni jänes ja kuigi tüdruk tegelikult liha ei armastanud, maitses unenäos toores liha imehästi. See korvas kogu jänese püüdmise vaeva ja vere omapärane lõhn pani ta kõhu korisema. Kuid kõige häirivam koht unenäos oli alati ees. Seal paukusid püssid ja mööda metsa jooksis ringi trobikond verejanulisi koeri. Kui õnnestus neljajalgse mõrtsuka eest põgeneda, siis võisid kindel olla, et sind tabab mõni inimese kuul, kes sealsamas koertega verd taga ajas.
Unenäos põgenes tüdruk koos teiste metsloomadega ja iga minuti tagant langes mõni neist surnuna maha, keha või pea alt laiali valgumas vereloik. Viimne kui üks neist tahtis põgeneda, oli surmani hirmunud ning neid oli koos terve metsa loomarikkuses. Metskitsed, jänesed, hirved, hundid, mägrad ja loomulikult ka tüdruku sarnased loomad – rebased.
Tüdruk vaatas alati enda ees pagevaid reinuvadereid ja soovis, et nad ohutusse kohta pääseksid. See oli jahimeeste arvu vaadates aga sulaselge utoopia. Ta püüdis neid mõnele kõrvalteele meelitada, aga rebased olid liiga hirmul, et kuulata. Ühel hetkel tüdruk lihtsalt loobus ja sööstis lähima okaspuu põõsa alla.
Unenäo kõrghetk oli peagi saabumas.Tüdruk kükitas põõsa all, olles vaikne kui haud, surunud keha maad ligi lapikuks ja käpad keha alla. Tema kõrvus kumisesid suguvendade kriisked, kui neid raevunud penikari tükkideks rebis. Keha vallanud surmahirm lausa halvas teda ja igal pool ümberringi kõlavad klähvatused, sahin ja müra ajasid teda hulluks.
Ühel kõige ootamatumal hetkel aga võttis üks jahikoer tema jälje üles ning sealt maalt võis unenäo lõppenuks lugeda. Tüdruk jõudis alati enne ärkamist näha, kuidas koertekari ta põõsa alt kätte saab ja välja lohistab ning ülbe ilmega jahimees ta koerte lõbuks lõhki kiskuda laseb.
Tüdruk meenutas surma saanud rebaseid ja tihkus nutta. Paljud loomad olid olnud ta pereliikmed ja tuttavad. Valjult nohisedes pühkis ta nina oma pahkluudeni ulatuva roosa öösärgi sisse. Ainus rohi kurbuse vastu näis olevat uinumine ja tüdruk otsustas taas unemaale minna. Ta keeras end nuuksudes vasemale küljele ning tardus siis äkki kivikujuks. Laias voodikeses, otse tema kõrval, pikutas linade vahel rebane!
Loom oli ilus ja läikiva karvaga, omajagu pirakas ning terve väljanägemisega. Lamas teine rahulikult ja vaatas tüdrukule suuri silmi otsa.
Tüdruk oli esialgu kohkunud, ent toibus kärmesti ja sirutas oma saleda kahvatu käekese reinuvaderi poole. Loom ei urisenud ega ilmutanud vähimatki agressiivsuse märki. Tüdruk silitas julgelt tema pead ja mõtles, et rebane on täpselt nagu koduloom. Uinumine läks tüdrukul kohe meelest. Vaimustunult silitas ta rebast ja rõõmustas üha enam ja enam. Järsku kerkis tüdruku teadvusesse üks mõte. Ta tõusis nobedalt püsti ja ronis pikka öösärki takerdudes voodist maha. Ta käis läbi terve toa ja kontrollis välisust, kuid see oli lukus nagu ema lahkudes. Järgmisena vaatas tüdruk üle aknad, kuid ka need olid kinni ja haagis. Nõutuna seisma jäädes arutles tüdruk, kuidas võis rebane küll sisse saada. Loogiliselt mõeldes oli see võimatu!
Reinuvader aga kargas voodist maha ning sörkis vilkalt tüdruku juurde. Loom tonksas tema kätt oma jaheda ninaga ning limpsas tema peopesa. Tüdruku kahtlused hajusid kohemaid ja ta rõõm kasvas lausa kirjeldamatuks eufooriaks. Looma ilmumine tundus talle taevase kingitusena. Tüdruk lippas kööki ja pakkus rebasele pihust süüa. Ta andis kõike, milleni ulatus ja rebane sõi ahnelt ja valimata. Kui sahver tühjaks sai, kutsus tüdruk rebast mängima ja loom kargles lõbusalt koha peal.
Õhtu hämaruseni mängisid rebane ja tüdruk üheskoos. Nad ei ilmutanud ainustki väsimuse märki ja lihtsaimgi mäng köitis neid viimse hingetõmbeni.
Kui massiivne nikerdustega seinakell südaööd lõi, tardus rebane järsult paigale. Varem mängitud nukumäng jäi hoobilt pooleli. Loom silmitses ainiti ust ja sörkis siis selle juurde, ta lükkas seda õrnalt ninaotsaga ja oh sa ime! Uks, mis ennist lukus oli, vajus pärani lahti. Hääletult libises see valla, vanad hinged ei kääksatanud kordagi! Rebane lipsas aga ise välja, olles hetk enne kutsuvalt tüdruku poole vaadanud.
Tüdrukuke mõistis kutset kohe, ent viivitas siiski toas. Ta oli meeletult üllatunud ega teadnud, kas peaks kartma või hoopis julge olema. Loomake oli talle juba aga armsaks saanud ja tüdruk ei soovnud kohe kuidagi lahku minna. Ta tormas ummisjalu uksest välja, järele oma kallile rebasele.
Õues oli hämar ja päike väsinult horisondi taha puhkama heitnud. Muru paistis ebaloomulikult tumedana ning kohisev mets taluõue taga salapärasena. Õige pea oli täielikku pimedust oodata ja tüdruku heleroosa öösärk tundus videviku taustal müstiliselt ere. Tüdruk vehkis ärevalt peaga ja vaatas ringi, ta otsis rebast ning leidis looma talumaa servalt. Üsna metsapiiri lähedal. Rebane seisis tüdruku suunas poolküljega ning tema igatsev pilk oli sulandunud ühte metsa tumeneva sohelusega. Näis, nagu mõtleks ta millegi üle järele. Äkki pööras ta ümber ja sööstis välguna tüdruku juurde. Ta hammustas teda varrukast ja hakkas kogu jõust metsa tirima. Rebane oli uskumatult tugev ja oleks tüdruku pea, et pikali tõmmanud. Õnneks oskas tüdrukuke jalgadele jääda ja tasakaalu säilitada.
Sealkohas sai tüdruk aru, et rebane polegi nii lihtsake kui algul näis. Loomal oli midagi sünget plaanis. Kohkudes kukkus tüdruk rabelema ja üritas talusse pageda. Mida suurem aga tema vastupanu oli, seda suuremat jõudu rebane rakendas. Loom pigistas lõuad tugevasti kinni, laskmata tüdruku varrukat hetkekski lahti ja sikutas selga küürutades ja sabaga vehkides üha jõulisemalt. Terve selle köieveo peale andis tüdruku varrukas järele ning rebenes. Tüdruk lendas istuli ja rebane vajus taarudes küljele. Olukorda kasutades hüppas tüdrukuke püsti ja tormas ummisjalu talu poole. Väledalt lipsas ta öösärgi lehvides tuppa ja virutas ukse mürtastusega kinni. Siis puges ta kohkunult voodisse ja tõmbas padjakuhja keskele kerra. Ta sulges silmad ning keris teki üle pea.
Kui tüdrukuke uuesti silmad avas, leidis ta end laudadest ehitatud aia kõrvalt, tema kohal sinetas aga kõige selgem ja kaunim suvetaevas, mida ta eales näinud oli. Ringi vaadates nägi ta, et lamab keset üüratut aasa, mille pikkade rohkukõrte vahelt piilusid välja imelised värviküllased lillesilmad. Kogu see ilu sillerdas päikesekiirte paistel nagu rõõmsameelne uni, mida üksnes laps näha oskaks. Ootamatult jõudis tüdruku kõrvu helisev naer ja vaatevälja traavis nagu nõiutult kari lapsi. Nad kandsid kulunud riideid ja paaril väikesel tüdrukul oli peas uhke lilledest punutud pärg. Lapsed hullasid, kilkasid ja ajasid üksteist rõõmujoovastuses taga. Üks poiss aga eraldus rühmast, seistatas ning vahtis pärani silmi tüdruku poole.
Tüdruk ehmus ja jõllitas sama häbitult vastu, ent poisi ilmes ei muutnud midagi. Ta suurtes rohelistes silmades kajas imetlus, mis oli siiras kui ööbikulaul. Poiss ei kohmetunud ega viinud pilku mujale, vaid jõllitas aina edasi. Näis nagu kavatseks ta seda terve päeva teha. Siis aga krabisesid rohukõrred tüdrukukese ümber ja laudaia vahelt, mis katkematu joonena tüdruku taga kõrgus, hüppas aasale rebane!
Tüdrukuke võpatas ja silmitses reinuvaderit, kes viirastusena tema kõrval seisis ja teda märkamagi ei teinud. See oli rebane, mitte tüdruk, kes poisi tähelepanu köitnud oli. Loom oli aia vahelt piilunud juba algusest saati. Rebasele nõnda lähedal olles, et looma sabakarvad tema õlga kõditasid, valgus tüdruku hinge õrn äratundmine. Rebane oli talle tuttav tema unenäost, mis teda sünnist saati kummitas. Unes oli see rebane tema ema, seesama kallis loom, kes ta ilmale tõi ja oma ihupiimaga toitis. Rebase ebaharilik kahvatu kasukas ei lubanud eksida.
Kahvatu emarebane oli tema unenäos alati eluga pääsenud ja nüüd teda enda kõrval nähes ei teadnud tüdruk enam, kas oli kõik unes või ilmsi. Samal ajal aga lonkis emarebane poisi juurde ja lakkus tema kätt. Poiss sattus tema taltsast loomusest vaimustusse ja silitas loomakest piki selga. Emarebane klähvatas rõõmust ja limpsis poisi sõrmi, seejärel hüples ta eemale ja puges aia vahelt läbi. Poiss lippas talle elevil olles järele ja kiikas üle aia. Rebane ootas teda laial tolmusel külavaheteel. Ta saatis poisile kutsuvaid pilke ja taganes siis talle silma vaadates metsa, mis kasvas teiselpool teed. Pikemalt mõtlemata ronis poisike üle aia ja järgnes emarebasele metsa. Nende lahkumisega vajus aas vaikusesse, ainult putukate sumin elavdas toda kaunist paika.
Tüdrukuke lamas endiselt aia kõrval ega osanud midagi arvata. Miks peaks mu emarebane lapsi metsa meelitama? Sähvatas mõte läbi tema pea. Äkki kõlas metsast vali kriise, mis lõikas lihasse ja tungis luuni. Tüdruk surus käed kõrvadele ja tema keha läbistasid õuduse värinad. Silmi kinni pigistades tõmbus ta kägarasse. Selleks siis tema emarebane poisi metsa meelitaski...
Järsk valguse muutus sundis tüdrukut silmi avama. Ta lamas ikka veel aasal, kuid taeva olid varjanud tumedad äikesepilved ja aas oli pime nagu hämarikus. Tuulevaikuses liikumatud rohukõrred meenutasid odasid ja katkematu aiajoon trelle. Üle surmvaikse aasa kõlasid koerte haukumine ja meeste sõim. Tüdruk tõusis istuli ja kuulatas, rohu sahin muutud aina valjemaks. Peagi ilmus silmapiirile rühm püssidega mehi ja nende ümber sibliv koertekari. Mehed ületasid aasa kiirel sammul, turnisid üle aia ja kadusid metsa.
Mõistmine tabas tüdrukut kui välk selgest taevast. Sarnasus teda kummitava unenäoga oli ilmne! Jahimehed jahtisid tema kahvatut emarebast. Tüdruk ronis nobedalt üle aia ja jooksis metsa. Viimane kui keharakk temas kisendas paanilisest hirmust, ta kartis, et kaotab oma kalli emarebase. See painajalik hirm sai tema kinnisideeks. Tüdrukuke jooksis mööda metsaalust, komistades ja kukkudes juurte otsa ning kriimustades end okstega. Metsas valitses pea pilkane pimedus ja tal polnud aimugi, kuhu suunduda. Ühel hetkel plahvatas mets koerte haukumisest ja püssipaukudest ning vajus seejärel süngesse haudvaikusesse.
Tüdruk jäi soolasambana seisma ja kuulas, ka siis, kui saabus vaikus, püsis ta liikumatuna. Aeglaselt veeresid mööda tüdruku põski alla pisarad ja suutmata ent tagasi hoida, puhkes ta valju häälega nutma. Mõni aeg olid ta südantlõhestavad nuuksed ainsaks heliks terves metsas.
Äkki lisandus neile tasane okste praksumine ja kuigi heli pehme ning õrn oli, kuulis tüdruk seda ka üle oma nuuksete. Ta vaatas ehmudes seljataha ning samal ajal rullus üle metsa kurdistav kõuekärgatus ja pimestav välgusähvatus valgustas metsa. Välgu valguses nägi ta kedagi valget, kes istus kännul ja talle liikumatult otsa vaatas. Tüdruk ei uskunud oma silmi, see keegi oli tema emarebane. Tüdruku süda viskas rõõmust kukerpalle ja tema äge põksumine tegi lausa haiget. Rõõmupalavikus viskus tüdruk emarebase juurde, vajus kuivanud lehestikku põlvili ning kallistas loomakest kõvasti.
Emarebane ei liigutanud, üksnes limpsas õrnalt tüdruku kõrva. Tüdruk embas rebast tugevamini, kuid ta sõrmed puudutasid midagi märga ja kleepuvat. Arusaamatult kobas tüdruk sõrmedega mööda emarebase kasukat ja leidis sellelt mitu märga laiku. Hirm, mida tüdruk arvas kadunud olevat, tungis uue jõuga esile. See halvas ta meele ja pani keha väsisema. Otsekui nõrkusehoos lasi tüdruk rebase lahti ja vaatas oma käsi. Järjekordses välgusähvatuses nägi ta oma kahvatutel kätel verd.
Tüdruk tundis tugevat peapööritust ja vajus raskelt istuli, emarebane aga keeras oma koonu tema suunas ja silmitses teda pika raskemeelse pilguga.
“Ma suren.” Ütles ta äkki sulaselges inimkeeles.
Tüdruku keha läbistas värin ja ta päris uimase häälega, valmis iga hetk kokku kukkuma.
“Mida sa ültesid?”
“Ma suren. Olengi juba surnud, kui tõtt öelda,” sõnas rebane
Tüdruk vahtis rebast suurte, pisaratest märgade silmadega, tema ilme oli jõuetu ning põsed õhetasid nagu palavikus.
“Miks?” Esitas tüdruk lühikese rammestunud küsimuse.
“Sellepärast, et ma olen juba mõnda aega nende lapsi söönud. Metsa meelitanud ja murdnud. Need jahimehed tapsid mu.” Kõneles emarebane selge, kaunikõlalise naisehäälega.
Tüdruk arvas, et minestab. Oma viimast jõudu kokku võttes esitas ta sama küsimuse, sest millekski muuks polnud tal ei jõudu ega mõistust.
“Miks?”
“See oli kättemaks. Jahimehed tapsid terve mu pesakona, nad rüvetasid ja mõnitasid metsa. Ässitasid meile kallale koeri. Ma üksnes tasusin neile. Viisin nende lapsi samamoodi, kui nemad viisid minu omad.” Jutustades ei väljendanud emarebase hääl ühtki emotsiooni. See oli selge, tõde konstateeriv heli, jubedam kui mistahes lõrin.
Tüdrukuke puhkes seda kuuldes nutma. Tõde tegi talle haiget ja ometi ihkas ta teada rohkem.
“Miks ma sind unes näen? Miks näen ma koguaeg ainult ühte jubedat und?” Küsis tüdruk nuuksetega läbisegi.
“Sellepärast, mu armas, et see oli su surma hetk. Eelmises elus olid sa mu tütar. Sa lahkusid elust varem kui mina ja sündisid kohe ümber inimesena. Aga siiski pole suutnud sa minevikku unustada, oled laps ja mäletad kõike veel. Ma armastan sind ja tahtsin sind kaasa viia, aga sellest ei tulnud, nagu näha, midagi välja. Olen juba surnud ja nüüd sa tead miks.” Emarebase hääl muutus üha kurvemaks ning hääbus vaevalise ohke saatel.
Tüdrukuke vajus nõrkusehoos maha; ta keha kuumas nagu oleks ta palavikus ja palged õhetasid kui küpsed õunad. Ta silmad püsisid vaevu lahti ja nende vaade oli uimane ning hajuv.
“Ka mina armastan sind.” Sosistas tüdruk nõrgalt ja kaotas hella naeratuse saatel teadvuse.
Ärgates tundis tüdrukuke seletamatut kergendust. Ta heleroosa öösärk oli kõhna keha ümber keerdus ja ihu higist märg. Uimaselt tõusis tüdruk istukile ja vaatas toas ringi. Voodites tema kõrval magasid neli õde ja venda; ema oli töölt tulles väsinuna otse tugitooli magama jäänud. Köögis põles tuli ja kuuldus tasast klahvide klõbinat, see oli isa, kes lõpetas oma järjekordset romaani. Kõik oli rahulik ja tavapärane. Pimedus akende taga külvas hubasust ja toas valitsev poolhämarus mõjus lohutavalt.
Tüdrukut piinas kõrvetav janu ja ta tõusis voodist, et kööki minna. Isa istus kirjutusmasina taga ning tõstis tütre samme kuuldes silmad.
“Tohoh, Gerda, miks sa ei maga?” Päris ta laia lubivalge naeratuse saatel ja sirutas käed, et tütar sülle võtta.
“Mul on janu.” Ütles Gerda ja naeratas hellalt vastu.
Isa küünitas kruusi järele ja valas sinna kõrval seisvast kannust vett.
“Ole lahke.” Sõnas ta tütrele kruusi ulatades.
Gerda jõi kruusi ühe sõõmuga tühjaks ja kui ta selle lauale upitas, küsis isa järsku.
“Aga mida sa peos hoiad?”
Gerda vaatas arusaamatult alla ja märkas alles nüüd, et ta vasak käsi kramplikult rusikasse surutud on. Pingutusega surus ta sõrmed lahti ja nägi, et ta peopesa oli verest punane ning sellel lebas kahvatu karvatutt...