Keskmiselt korra aastas hangin ma ajakirja "Looming". Reeglina järgneb sellele tõdemus, et küllap pole ma vahepeal millestki olulisest ilma jäänud. Ma ei taha nüüd siinkohal "Loomingut" ja "Algernoni" vastandada – pigem tooksin esile ühise probleemi. Neid, kes üritavad kirjutada, on märksa rohkem kui neid, kes oskavad kirjutada – ning veel vähem on neid, kellel seejuures oleks, millest kirjutada. "Algernoni" lahendus on lihtne: number tuleb õhem või jääb hoopis ilmumata. "Loomingul" see võimalus puudub: raha on eraldatud, tellijad on tellinud – neid ei saa alt vedada. Aga tulemusega on, nagu on. Kahtlemata on "Loomingus" ilmuvad tekstid sujuvamad ja enamasti ka paremini kirjutatud kui "Algernoni" omad – ja siin mängib raha muidugi rolli, sest kui meil lähevad tekstid üles nii, nagu autorid neid kirjutanud, siis "Loomingu" tekste on – igasuguse irooniata – vääristanud toimetaja Asta Põldmäe vilunud käsi.
Aga mida ma "Loomingu" mainumbrist siis leidsin? Olgu kohe öeldud, et luuletused ma jätan vahele. Eriti veel sellised, milles autori laiskuse tõttu rütm ja riim puuduvad.
Andres Ehin on avaldanud kimbu jutukesi inimestest nagu vihmaussidest. Ühendav tunnus, tähendab, on see, et need inimesed lähevad pooleks ja siis on neid kaks ühesugust – just nagu vihmaussi pooled elavad kumbki omaette edasi. Kuna see on just nagu ulmeline, siis ma võin öelda, et kui see laastude kimbuke oleks sattunud "Algernoni" toimetuse hinnata, siis me oleksime pikkade kõhkluste järel ehk ühe neist avaldanud. Lihtsalt nii halastuse korras. Sest paraku on see ulmeline mõtteuit nende ainus väärtus, mingit muud mõtet neis lugudes polnud.
Peeter Helme on avaldanud romaanikatkendi. Kunagise romaanivõistlusega seoses olen ma ühte tema romaani juba lugenud. Selles oli kaunite lausetega kirjeldatud seda, kuidas mitte midagi ei juhtunud. Selgus, et autor on jäänud oma liistude juurde. Keegi maigutab ja joob teed või jõhvikajooki. See keegi on kas armunud või kiimleb niisama. Ma kardan, et autor ei valinud "Loomingu" jaoks välja kõige igavamaid lehekülgi, nii et hoidku taevas kultuurkapitali selle jama trükkimise peale raha kulutamise eest.
Lauri Pilteri tekstides ei olnud niigi paljukest mõtet kui Peeter Helme omas. Mingi sürr, mingi seosetu heietamine, mu süda on kägu. Oh, jah.
Keegi Leon on pakkunud välja kimbu aforisme ja proosapoeeme. Mõned neist on huvitavad.
Kunstiteadlasena tuntud Ants Juske on kirjutanud jutu “Surm Descartes’iga”. Mulle seostub Descartes eeskätt koordinaatide meetodiga, aga tõenäoliselt on humanitaaridele tuttavamad tema mõtisklused keha ja vaimu ühtsuse ning lahususe üle. Jutu sisuks on see, kuidas vananev kultuurikiibits-tühikargaja (poleks vist ilus teda lihtsalt joodikuks pidada) satub endalegi arusaamatul moel mingisse tundmatusse maanurka, tungib kellegi poolt suvilana kasutatavasse talumajja ning veedab seal oma viimased tunnid. Autor markeerib tegelase kultuurilembust mitmete nimede nimetamisega. Nimed on üsna vanad, kõige värskem nende hulgas on Toomas Vint, kelle proosaloomingu kõige olulisema küljena nimetatakse oksendamise elutruud kujutamist, aga ma kardan, et Toomas Vindi paremad prosaistipäevad jäid 1970. aastatesse. Ehk on selle jutuga tahetud öelda, et kui vaim ammu surnud, st. ei oma enam adekvaatset sidet kaasajaga, siis ei tiksu kehagi enam kaua ning sellega saaks vaid nõustuda. Veidi müstilist hõngu lisab tegelase võime lagunenud ja mahajäetud majale eemalt esimest pilku heites ära tunda, et sees peavad olema ahi, kopitanud biidermeierlikud mööblitükid, potid-pannid, tolmunud pitsist laudlina. Puändina mõeldu tekitas minus samuti kahtlusi. Võib-olla ma olen erandlik, aga kui mul oleks suvila ja ma leiaksin sealt laiba, siis ma ei läheks sellest vabanemiseks talvisel ajal metsa auku kaevama, vaid pöörduksin asjaomaste institutsioonide poole.
Ei, see on asjalik, mõtlemisainet pakkuv jutt. Mitte küll selline, mida üle tahaks lugeda. Ju polnud selleks soovi autorilgi, kuidas muidu seletada, et üldiselt on tegelase nimi Raat, korraks aga siiski Ruut.
Peeter Vihma jutt “Mullateke” illustreerib ilmekalt haridusministrilt viimasel ajal kõlanud arvamust, et üliõpilaste seas on palju neid, kellel ülikooli õigupoolest asja ei oleks. Asjatut labasust on jutus küll liiga palju, kuid kui Vihma peaks olema algaja autor, võiks teksti siiski tuleviku suhtes lubavaks pidada.
Ülo Tontsi kohtumised Lennart Meriga ja Peeter Helme kohtumised Urmas Vadiga mind vaimselt ei rikastanud.
Jaan Unduski essee Friedebert Tuglase panteismist on kahtlemata hariv. Eriti mis puutub panteismi võimalikesse ilmingutesse.
Ent kui tundub, et ajakirjanumber ongi ammendatud, päästab selle Toomas Haug novelliga Tuglase armastusest ja abielust. Hea küll, see ei ole nüüd ülesehituselt klassikaline novell, küll aga on selles essees kõik novelliks vajalik. On murranguline aeg ja noored inimesed selles, on kirgesid ja nende kirgede sublimatsioone, on suhete kolmnurki ja lausa hulknurki, on tagantjäreletarkust ja kõrvaltvaateid (see pole nüüd näitaja, aga mulle tundub, et Peeter Helmel kuluks kogu selle tundekülluse kirjeldamiseks kümneid tuhandeid lehekülgi). Mis kõige parem – mul ei tulnud lugedes kordagi meelde, et essee/novelli naissuhetes ekslev peategelane kirjutas aastakümneid hiljem nahkselt igava “Väikese Illimari”. No et kõigi nende selles loos esinevate inimeste puhul polnud nende elukutsed või hilisemad saatused nii olulised, kuna Haug on tabanud ühe lühikese perioodi essentsi.
Seegi pole siiski veel kõik. Mõtiskluste rubriigis promob Mati Sirkel järjekordselt Kafkat. See on tore. Vaba maa, igaüks võib rääkida just sellisest niikirjandusest, mis talle meeldib. Ma ise teen seda ju ka vahel. Ning samas, usun, jääb mulle õigus öelda, et mulle Kafka ei meeldi. Ometi tundub Sirkli mõtisklus sümptomaatilisena.
Just kafkasus, arvan ma, on see katk, mis meie proosat juba pikemat aega närutanud. Kafkasus on see, mis eristab Heinsaart kirjandusest.
Metodoloogiliselt algab jama sellest, kui Kafka pannakse ühte panna Lewis Carrolliga. Kui humanitaarharidusega või üldse selgepiirilise kõrghariduseta inimesel tuleb pähe mingi värvikalt sõge seos koos tundega, et sellest võiks jutu kirjutada, siis tulemus ongi parimal juhul lihtsalt värvikas ja sõge. Reaalharidusega inimese puhul nagu Carroll ei oleks see võimalik. Ka kõige sõgedam seos on matemaatikule alati osa millestki suuremast ja üldisemast, milles oma loogika ja seaduspärasused.
Väga lihtsustatult: Alice leiab joogi, mis teeb pisikeseks, siis koogi, mis teeb väga suureks, ja lõpuks saab ta oma esialgse kasvu tagasi (rühmateooria pikad kõrvad juba paistavad, eks ole). Kodanik K. seevastu muutub satikaks ja nii jääbki. Minu arvates ei ole erilist mõtet võtta eeskuju enesehaletsusliku, järjekindlusetu ja ebaadekvaatse (jah, ma olen Kafka päevikuid lugenud) maailmapildi väljendustest.
Niisiis, "Loomingus" ilmuv proosa on mind juba tükk aega murelikuks teinud ja kõnealune number neid muresid ei hajutanud. Siiski, Tuglasega seotu äratas lootust. Küllap ei unusta "Looming" tulevikus ka neid, kes Tuglase tungalt edasi kandnud – ehk siis "Loomingu" peatoimetajaid. Nii saabki "Loomingu" lugeja ehk saja aasta pärast mais – kui mitte varem – lugeda põhjalikke käsitlusi Paul Kuusbergi naisevõtust või Mihkel Muti nooruskiindumustest.
Kuid mis puutub see kõik tasulisse ja tasuta kirjandusse? Eks tekstide puhul, millel hinnalipik küljes, otsustab lugeja rahakotiga, mille eest ta on nõus maksma ja mille eest mitte. Teiselt poolt vaadates on aga veel lihtsam. Jutuvestjale – ja mida muud kirjanik siis on – jääb suurimaks tasuks see tajutav rõõm või kurbus või hämmastus, mis tekib nende nägudele, kes teda lõkke ääres kuulavad.
Mõistagi ei asenda võrguajakiri lõket, aga, head lugejad – tasuge meie autoritele, kui leiate, et nad seda väärt on. Kirjutage neile omalt poolt paar sõna kommentaariks.