Seitse minutit. Või umbes nii, minut siia-sinna, eks pärast selgub. Mika tõstis pöidla, mis tähendab, et ta jooksis lõpuosa korralikult, nii et pigem rohkem kui vähem. Igatahes on seitset minutit juba raske tasa teha. Tuleb lihtsalt kindla peale joosta. Kui ise vigu ei tee, siis pole teistel enam midagi peale hakata.
Ometigi, seitse minutit pole pool tundi, mis lubaks kõike teha. Võõras mets, võõrad lõhnad. Tuleb olla ettevaatlik ja mitte midagi juhuse hooleks jätta.
Ja veel ütles Mika: ÌMetsas on palju loomi.ì Muud polnud tal aega öelda. Erika imestas. Inimesel oli aega öelda üksainus lause ning tema ei öelnud midagi metsa joostavuse, kontrollpunktide nähtavuse ega soode kohta, vaid -- metsas on palju loomi.
Pilk kaardile, pilk kompassile. Esimene etapp kulges sajakonna meetri ulatuses lagedal ja stardi tuled paistsid lagendiku otsa ära. Siis saabus metsapiir. Esimese etapi ligikaudne pikkus oli seitsesada meetrit. Tuli joosta metsa sisse, sest kogu etapil polnud ühtegi mõistlikku rada, mida kasutada. Esimene etapp on alati pikk ja keeruline, et need, kes juhtuvad koos startima, lahku lüüa.
Erika jooksis veel sadakond meetrit edasi. Siis oli ta ihuüksi. Tema kükloobi valgust ei näinud keegi. Erika kustutas otsmikulambi ja peatus. Oli täiesti pime. Polnud isegi tähevalgust, sest taevas oli pilves.
Nii polnud kedagi nägemas, kuidas Erika kahanema hakkas ja kokku kuivas. Tema riided muutusid karvadeks ja selja alaosast kasvas välja pikk saba.
Erika polnud mingi algaja. Ta oli seda korduvalt harjutanud ning sellepärast oli tal moondumise lõppedes SI-pulk kohe käpa ümber ja kükloop kaelas. Erika sikutas käpaga nöörist ja silmus jooksis kokku. Lamp ei valgustanud enam ette, vaid otse lõua alla, aga muud polnudki tarvis, sest rebased on lühinägelikud. Lampi polnud talle vaja maastiku, vaid kaardi vaatamiseks. Erika ei vaadanud taevasse, sest teadis niigi, et isegi pilvitu taevaga ei seleta ta ainsatki tähte, ainult ebaloomulikult suurt kollast kuud.
Kompassi ja kella muutis Erika samuti enda osaks, sest kompass on kõigil rebastel juba niigi sees ja kella polegi orienteerujal õieti vaja.
Kaardi kahmas Erika hambusse. See ei maitsenud hästi, ent Erika oli õppinud kaarti suus kandma, ilma seda puruks närimata ja ära ilastamata. Õnneks on kaardid tänapäeval plastikaadi sees.
Inimese ja rebase jooksukiirusel ei ole väga olulist vahet. Tõsi, inimene on vastupidavam. Lahtistel maastikel, kus on vähe mõttetööd ja palju puhast jooksu, ei tasu moondamine end ära, sest inimene jookseb rebase lihtsalt üle. Kui mitte varem, siis raja lõpus, kui rebasel jõud otsa saab.
Aga sa ei tee rebasena nii palju vigu. Eriti öösel, mis inimese parema nägemisvõime ära nullib. Rebasena oli Erika värvipime, aga öösel pole nagunii värve õieti näha. Rebane saab joosta pimedas, nii et kaasvõistlejad teda ei näe, ja haistmise järgi saab kontrollpunkte leida. Punkti sisenevad jäljed on aeglased ja kõhklevad, punktist väljuvad jäljed pikad ja sirged. Mõnel võistlusel õnnestus tal rajameistri lõhn ära tabada.
Esimene punkt, kahe künka vahel lohus. Erika tõusis tagajalgadele ja surus SI-pulga SI-jaama. Piiks. Erika nuhutas punavalgat tähist. Nii lõhnavad täna ka ülejäänud tähised. Ta silkas paarkümmend meetrit eemale, laskis kaardi suust maha, asetas sellele ühe käpa ja kobas teisega kükloopi. Valgus süttis. Ta uuris kümmekond sekundit kaarti ja kustutas lambi. Nelisada meetrit, kursimuutus poole täisnurga võrra vastupäeva.
Täna oli joosta lihtne. Tähistel oli eriline lõhn, mis mitmekümne meetri kaugusele tunda oli. Värsked tähised, mets pole jõudnud neil veel lõhna maha võtta. Teid oli vähe ja metsa palju, mis sobis rebasele rohkem kui inimesele.
SI-süsteemile üleminek oli üldse nagu taeva õnnistus. Rajal polnud ühtki kohtunikku, kes uuriks, missugused punktid kellelgi võetud on. IT saadab finiisse ise teate punkti läbimisest. See näitab nii paremusjärjestust kui seda, et keegi punkte vales järjestuses ei läbi. Pimeduse ja ebasobiva kellaja tõttu polnud punktides kaameraid ja polnud isegi pealtvaatajatele mõeldud vaate-KP-d.
Teine punkt oli väga ära peidetud. Kivi põhjakülg, tähise nähtavus kaks meetrit ja kivi polnud ka teab kui suur. Erika tundis seevastu juba eemalt tähise lõhna.
Kolmanda kontrollpunkti juures oli metsseakari. Seda ei olnud Erika veel kunagi näinud. Muidugi on sead öösel aktiivsed, aga nad on väga targad loomad ega roni niisuguste inimtekkeliste objektide juurde nagu KP-tähised. Siiski, siin nad nüüd kõhutasid madala kraavi sees rohus rivis. Polnud mõtet arutada seda, et nad ei tohiks siin olla. Ei jäänud muud üle, Erika silkas julgelt searivi eest läbi, hüppas tagajalgadele ja torkas pulga auku.
Karja juhtemis ruigas ähvardavalt, aga Erika ei viitnud hetkegi kauem aega kui hädavajalik. Mitu siga pöördus teda taga ajama ja sadakond meetrit jooksis Erika, nagu saba põleks. Siis jätsid sead ta rahule ja Erika ohkas kergendatult. Tema oli pääsenud kergelt, aga huvitav, mida konkurendid teevad? Kui vaid sead sinna jäävad, võib selle punktiga kõvasti võita.
Metssiga oli Erika vähemalt loomaaias näinud, kuid ilvest polnud ta kohanud isegi loomaaias. Nüüd see juhtus. Neljas tähis asus väikeses orvandis ja meetri kaugusel sellest kasvas võimas kuusk, mille alumisel oksal istus ilves. Erika tundis suure kassi lõhna ja nägi tema hiilgavaid silmi. Erika peatus, süütas lambi ja vaatas üle järgmise etapi. Ilves istus paigal. Erika teadis, et ilves ei hüppa kunagi saakloomale puu otsast selga, aga ilves oli temast suurem ja tugevam. Kas ilvesed murravad rebaseid?
Erika otsustas ilvest hirmutada. Ta ei kustutanud lampi, vaid ajas end tagajalgadele, sabaga tasakaalu hoides (mida kõike ta harjutanud polnud!) ja suunas valgusvihu ilvesele peale. See kargas maha ja ründas teda. Asi oli tõsine, Erika tõmbas saba jalge vahele ja pani plehku. Õnneks ei viitsinud ilves teda jälitada rohkem kui poolsada meetrit ja peatus. Erika kuulis ja haistis, et ilves talle ei järgne, tegi ringi ja sööstis teisest suunast tähise poole. Ilves märkas seda ja ründas uuesti. Erika oli täna jooksnud juba omajagu, ent nüüd kihutas nagu sprinter. Sellised järsud tempomuutused kurnavad rebast vähem kui inimesi, teadis ta oma kogemustest. Jõuab? Ei jõua? Ta kargas kompostri najale püsti ja surus pulga auku. Ei jõudnud. Jaam vajab reageerimiseks veidi aega, umbes pool sekundit, ja see jäi nüüd Erikal puudu. Ta kuulis piiksu, kargas eemale ja lendas ilvese hoobist kukerkuuti. Uimasena tajus ta, kuidas ilves tema poole hüppab, et tal kõri läbi hammustada.
Ilves ei teinud seda ja Erika ei teadnud, miks. Võib-olla oli põhjuseks see, et ta lamas selili ja lambi valgus paistis üles, ilvesele peale. Ilves tammus ebamugavust tundes tema juures, kräunatas kohmetult, keeras siis selja ja jalutas teisele poole puud. Erika kogus ennast, kargas siis püsti, haaras kaardi hambu ja põgenes kabuhirmus.
Kunagi polnud Erika midagi sellist läbi elanud. Ehkki see, kui hulkuvad koerad teda taga ajasid, oli ka õudne olnud. Selle võistluse ta katkestas. Ent nii lähedal surmale polnud ta viibinud.
Viiendale punktile lähenes ta ettevaatlikumalt kui pidanuks. Pea tuikas valutada ja kukal veritses. Missugused õudused teda seal ootavad? Ei midagi, kõik oli korras. Paar sitikat ja mõned nahkhiired.
Erika mõtles, et sellega on katsumused läbi, aga kuuendas punktis, lõhnast tunda, olid tema suguvennad. Otse tähise kõrval ja see ei olnud enam kuidagi normaalne.
Ometigi ei saa just öelda, et Erika sealjuures eriti kartnud oleks. Kunagi, tõsi küll, oli tal ühe isarebasega väga ebameeldiv kogemus ja sellest ajast võttis ta korralikult tablette, et mitte levitada lõhnu, mis kiimas isarebastele temast vale mulje võiksid jätta. Isegi hammustust ei olnud vaja karta, sest marutõvevastase vaktsiini söömine oli elementaarne. Niisiis lippas ta julgelt rebaste poole.
ÌMina olen Sagrits ja tema on Kihvats ning see on meie mets,ì ütles pisut väiksem rebane.
Erika ei teinud sellest väljagi. Kõik emarebased tohivad joosta läbi isarebaste territooriumi.
Rebased lasksidki ta enda vahele, ent siis kargas Sagrits talle otsa ja lükkas ta pikali. See ei olnud nii, nagu rebane saaki murrab, vaid pigem nii, nagu rebasepojad üksteisega hullavad. Ent hullamiseks oli küll väga vale aeg. Rüselemise käigus laskis Erika kaardi suust ning silmapilk krabas Kihvats selle ja punus eemale, muidugi vales suunas.
Erika rabeles lahti. Sagrits ei hakanud teda takistama, vaid klähvis rõõmsalt. ÌMida sa, liba, nüüd peale hakkad?ì Erika näitas talle kihvu.
Jah, mida ta kaardita teeb? Ajada Kihvatsit taga? Aga tähis on siinsamas. Hetke kõhkles ta, mida teha, hüppas kompostri najale ja piiksutas SI-jaama. See võis olla viga, et ta otsekohe Kihvatsile järele ei sööstnud.
Kas ehk ilma kaardita võistlust jätkata? Kuidas näiteks järgmine etapp oleks? Otse itta, seal on suurem kõrgendik, kõrgendiku teisest otsast edasi, üle tee ... Ja siis? Appi! Isegi kui ta leiaks järgmise punkti, mida teha ülejärgmise ja üleülejärgmisega? Kas katkestada? Vara veel, tal oli ikkagi suur edumaa. Inimeseks moonduda? Siis ei leiaks ta enam iialgi oma kaarti üles.
Erika oli harjunud pikka maad jooksma, arvatavasti polnud ta selles Kihvatsist nõrgem, kuid ta oli juba täitsa tükk aega jooknud ja värskus oli kontidest kadumas. Ta lootis, et Kihvats ei hooli tema kaardist, vaid pillab selle sajakonna, vahest mõnesaja meetri kaugusel maha. Või et ta lihtsalt elab siin kusagil lähedal ja jookseb oma urgu.
Ei, ei ja ei. Lõhna järgi Kihvatsi jälitamine polnud suurem kunsttükk, kuid Kihvats jooksis muudkui eemale ja kaugemale. Erika tahtis nutta, aga rebasel ei tööta pisaranäärmed päris nii nagu inimesel ja ta ei saanud nutta.
Tüki aja pärast jõudis ta lagendikule, mille keskel seisis Metsaisa.
ÌAitäh, Kihvats, aitäh, Maasikas,ì ütles Metsaisa ning ulatas isa- ja emarebasele jänese. ÌAutasuks saate endale Pilvepehme.ì
Maasikas nurises: ÌPilvepehme on juba vana ja kondine.ì
ÌTa suri alles täna õhtul ja mitte nakkushaigusse,ì vastas Metsaisa. ÌJäi mootorratta alla.ì
ÌSee on seesama!ì hüüdis Kihvats, näidates Erikale.
Erika jooksis Metsaisa juurde. ÌPalun, anna mulle minu leht tagasi. See ei kõlba süüa ja sellega pole teil nagunii midagi teha.ì
Metsaisa vastas: ÌMul on kahju, et me pidime seda tegema, kuid sina ei tohi täna võita. Rebaseks moondumine ei olnud sinust ilus; jooksevad ju ikkagi inimesed. Sead ei saanud aru, et sa oled inimene, ja ilves kaebas, et sa ajasid ta suurde segadusse. Ta võinuks su maha murda, kui ta poleks taibanud, et sa oled liba.ì
Erika tõusis tagajalgadele ja sitsis nagu koer. ÌPalun!ì Teised rebased naersid.
Kuid ometigi andis Metsaisa talle kaardi.
ÌMiks?ì küsis Kihvats.
ÌTa kaotab nüüd niikuinii,ì selgitas Metsaisa. ÌKuulsite kassikaku huiget? Tuuli on juba kuuendas punktis.ì
Erika leidis paari minuti pärast metsasihi, mis enam-vähem õiges suunas viis, ja moondus inimeseks, sest mööda sihti jooksmiseks polnud kuulmist ega haistmist vaja.
Veerand tundi sinna, veerand tundi tagasi. Niimoodi oli Erika suur edu muutunud umbes sama suureks kaotuseks. Ta jooksis lõpuni, aga tuju oli kadunud ja pealegi oli ta surmväsinud.
Kaheksandat tähist nägi esimesena Astrid. Nägi, aga lähemale ei julgenud minna, sest ees seisis karu ise.
Karu mõmises: ÌHehehee! Mina ei lähe siit kusagile. Haistan ju, et mingit püssi sul ei ole. Ma tean küll, et see pole ilus, aga ma ootan Tuuli ära.ì
Astrid ei osanud karukeelt, kuid hääletoonist ja poosist oli niigi aru saada, et karu ei taha ära minna. Astrid püüdis tema pea taskulambi vihku ja röögatas. Karu röögatas vastu ja hulga valjemini.
ÌMa olen ennegi pikset kuulnud ja välguvalgust näinud,ì mõmises ta lisaks.
Minuti pärast jõudis Astridi kõrvale Julia ja kiljus karu nähes. Karu mõmises valjusti.
Astrid pöördus Julia poole: ÌToday is a horrible track. The bats in the fifth...ì Ta haaras kahe käega peast. ÌThat’s awful!ì
ÌOtoidi!ì hüüdis Julia kõigest väest. ÌNu, otoidi e!ì Ja vehkis taskulambiga.
Karu ei tahtnud, kuid pidi ümber pöörama ja minema sörkima. Julia oli nimetanud teda nimepidi: Ott.
Tuuli, kes saabus pool minutit hiljem, ei näinud enam karu, ehkki too teda salaja piilus. Ent Astrid ja Julia teadsid, et kusagil läheduses karu luusib, ja see pani nende jooksule pitseri. Nad valisid üheksandaks etapiks erineva plaani, kuid jõudsid punkti kolmekesi koos, sest Tuulil ei olnud metsa ega loomade ees hirmu ja ta ei ehmatanud iga krõbinat kuuldes.
Karu on veel suhteliselt rahumeelne olevus, aga hundikari on märksa ohtlikum. Hundid seisid tähise ees poolkaares, välgutasid silmi ja vahtisid neile otsa. Nad tõmbusid kahte lehte, nii et tähise juurde viis kitsas vaba rada. See jättis mulje, nagu tahaksid nad naistele kallale karata, kui nad karja keskele astuvad.
Tuuli astus teistest pisut ette ja hakkas lugema hundiloitsu:
ÌHurjoh, hunti, tohoo, tonti!
Pagan, page padrikusse,
võsavillem võpsikusse,
susi suisa soo sisse,
kriimsilm kõrve kuuse alla!
Ei tunne mina sinusta ega sina minusta!ì
Hundid tõmbusid märksa kaugemale, nii et nad pimeduses enam õieti ei paistnud, ja lasid ta läbi. Otse tema kannul tulid Julia ja Astrid, vahtides ümberringi ja käed rusikas. Hundid vaatasid, aga ei rünnanud ega teinud isegi äkilisi liigutusi. Naised kõndisid pärast kontrollpunkti veel paarkümmend meetrit edasi, vahtides kaarti ja pannes kompassile suunda. Üks kevadine kutsikas kargas neile järele, kuid karja juht Veoauto urises hoiatavalt ja kutsikas tuli teiste hulka tagasi.
Kui naised olid kadunud, sammus karja juurde Metsaisa ja noomis hunte: ÌMida te õige mõtlete, et te siia punkti ümber kogunete? Inimesed kardavad ju teid! Ma saan aru, et te tahate pealt vaadata, sest midagi sellist pole meie metsas veel kunagi olnud ja võib-olla ei tule ka iialgi, vähemalt teie eluajal mitte, aga te ei tohi inimesi ära hirmutada!ì
ÌKas inimesed meid vähe pole hirmutanud,ì porises Veoauto, kuid käsutas karja pisut kõrvale. ÌTuuli luges hundiloitsu. Mul tuli päris naer peale, kui ta meid saatis padrikusse, võpsikusse ja kõrve kuuse alla, sest et just seal me praegu olemegi.ì
ÌSead on näiteks väga kombelised, vahivad raja ääres kraavis ega paista rohu seest peaaegu üldse välja. Ise näevad kõiki, aga neid ei näe keegi.ì Metsaisa luges neile sõnad peale, et nad järgmiste vastu viisakad oleksid, ja et kui ilmub välja rebane, kaart hambus, siis ei tohi teda kiusata ega sabast tirida.
Kuid Erika läbis viimased punktid inimkujul ja löntsis üle lõpujoone võitjast alles 17 minutit hiljem kuuendana.
Eelviimane etapp, eelviimasest punktist viimasesse kulges kaardi järgi otse üle Pühamäe. See pidi olema otsustav teevalik. Siinkohas võis mitu minutit kaotada ainuüksi vale plaani tõttu.
Astrid ja Julia lugesid kõrgusjooni ja vaatasid metsa joostavust. Polnud väga hull. Nad panid kompassile asimuudi ja läksid otse. Tuuli valis ringijooksu. Pikk maa, aga see-eest võrdlemisi hästi joostav. Öösel on see oluline, et ei pea iga sammu juures jalge ette vaatama.
Aga Tuuli võis ka teada, et öösel üle Pühamäe joosta ei ole hea mõte. Võsa paindus jooksjate tee peale ette, nõgesed küünitusid nende säärte vastu ja see oli läbi õhukeste pükste väga hästi tunda. Mättad kergitasid end kõrgemale ja peenikesed oksad peksid vastu keha. Ülesmäge ronimise ajal muutus rohi jalge all libedaks. Siiski ei pööranud kumbki tagasi, sest kord valitud plaan tuleb lõpuni viia, selle käigu pealt muutmine toob harilikult kaasa suure ajakulu.
Niimoodi nägidki nad mäe otsas pisut hõredamal kohal hiieema tütreid tantsimas. Kumbki ei pööranud tantsivatele napis riietuses neidudele mingit tähelepanu, ehkki selle koha peal oli pilvedes auk ja tantsijad olid õrna kuuvalgusega üle kallatud. Algul jooksis Julia tantsivate neidude vahelt peaaegu läbi ja seejärel paarikümne meetri kauguselt Astrid. Kumbki heitis tantsijatele vaid üheainsa pilgu ja jätkas endamisi imestades teed.
Tantsijad peatusid hämmeldunult. Niisugune lugupidamatus ei meeldinud neile kuidagi. Nad olid teinekord mõne külapoisi endi piilumise eest pimedaks teinud või armastusest hulluks ajanud, ent midagi säherdust polnud iial ette tulnud.
ÌSaada neile rästikud ette!ì käskis vanim tütar Ussikuningat.
Kuid see keeldus. ÌNad pole ju paljajalu. Sa mõtle ise, mis tunne mu madudel on, kui keegi neile niisuguste näsadega peale astub! Selle kätte võib surragi. Mina ei riski oma madude eluga sinu eneseuhkuse pärast.ì
Seljaku lõpus keerdusid noored pajuvõsud Julia jala ümber nii, et too pikali kukkus, näoga nõgesepõõsasse.
Astrid kuulis kiljatust. Õigupoolest ei tahtnud ta sellest välja teha, aga karu ja hundikarja nägemine viitas võimalusele, et keegi kuri loom katsub Juliat maha murda. Niisiis hüüdis ta: ÌHey, what’s happened?ì
Julia ei vastanud. Ta sai küll aru, mida Astrid hüüdis, aga tema inglise keele oskus ei olnud nii hea, et midagi vastu hüüda. Pealegi ei olnud tal õigupoolest suuremat häda, rohi oli üldiselt pehme ja tal tuli ainult pajuvõsud jala ümbert lahti kiskuda. Alles hiljem tuli talle pähe, et ÌOkei!ì oleks täitsa asjakohane vastus olnud. Ehkki tegelikult ei olnud lugu okei, sest sama lugu juhtus temaga paarikümne sammu järel teist korda uuesti, seekord takjapõõsaga.
Astrid oli kahevahel. Aus mäng nõudis konkurendi aitamist, aga kui seal oli mingi koletis või koletiste kari, kes Julia maha murdis, võis see ka tema maha murda. Ta astus paar sammu Julia suunas, siis sai hirm tema üle võimust, ta pöördus ja ronis sealsamas seljakult alla. See tegi väikese ringi, aga nüüd kartis ta tõepoolest.
Paremat kätt jäi Pühamäe järsk nõlv, selle järgi oli hea joosta. Kuid siis kostis kohutav raksatus. Astrid heitis sinnapoole pilgu ja taipas, et suur kuivanud puu langeb. Astrid tegi tohutu hüppe, kuid ikkagi ei jõudnud ta ohutusse kohta, teda tabasid valusalt oksad ja ta kukkus. Valgus kükloobis ei kustunud. Puu ei olnud päris maha langenud, vaid seisis millegi najal. Astrid ronis kiiresti puu alt välja, näitas kõrvale valgust ja nägi veidras riides vanameest, kes puulatva ülestõstetud käes hoidis. Kohe seejärel prantsatas puu maha.
ÌKas sa oled terve, ega sa viga saanud?ì küsis ta murelikult.
Astrid ei saanud aru, kuid mida siis niisugusel hetkel veel küsida. ÌI’m fine,ì kostis ta, jätkas jooksu ega näinud, et järgmisel silmapilgul oli vanamees kadunud.
ÌKas teil on aru peas!ì sõitles Metsaisa hiieema tütreid. ÌRäägiti ju, et kedagi ei tohi tappa ega hammustada! Me peame näitama oma metsa kõige paremast küljest. Tantsige edasi ja olge ilusad! Täna võib veel inimesi üle Pühamäe joosta ja kui veel kellelegi pajud ümber jala keerduvad või roosipõõsas näkku kargab, siis panen teid sajaks aastaks kivi alla vangi!ì
Nõnda jõudis Tuuli viimase punkti lähedusse esimesena. Hiieema tütred ajasid pilvedesse augu ja üksik kuukiirte kimp langes otse tähisele. Puud paindusid kõrvale ja tähis paistis läbi tiheda metsa saja meetri kaugusele. Rohi vajus madalaks ja puujuured korjasid end eest ära. Kui tähiseni jäi veel paar sammu, sulgus pilveauk uuesti ning paarkümmend sekundit hiljem tulnud Astrid ja Julia kuuvalgust enam ei näinud.
Viimasest punktist finiisse läks juba sada viiskümmend meetrit triibulist linti ja sellal, kui Tuuli viimaseid meetreid läbis, rääkis teadustaja:
ÌMaailmameistriks naiste öises teateorienteeerumises on tulnud Eesti. Viimasesse kontrollpunkti on jõudnud ka Rootsi ja Ukraina. Äsja saabunud andmetel jätkab võistlust ka Jaapani ankrunaine Erika Ogasahara.ì