See juhtus Päravere külas Jõgevamaal umbes üleeelmise sajandi keskpaiku. Parema-otsa talu sulane ei olnud sel öösel aidas maganud, sest oli ju õitsiaeg. Ega ta polnud üldse maganudki, vaid magusasti lobisenud oma kallikesega, kes end siit ja sealt ka katsuda lubas, ent millegi enama peale välja ei läinud.
Hommikul tuli ta, liblikad kõhus lendlemas, mööda kruusaga silutatud teed, mis Päravere uhkeima taluni viis. Ta avas ukse, paljastades päikesevalgusele hirmsa veretöö jäljed. Oli ju vana Märt koledasti ära rapitud, nagu oleks mõni metselajas ta lõhki kiskunud. Sulane polnud enam päris poiss, aga oma eelmise õhtu moona oksendas ta sinnasamasse hästi niidetud õueheina, mis kõditas tema nägu samamoodi nagu kõrge rohi niidul, kui ta ilma igasugu muredeta oma kallikesega rääkis.
Veerand tundi hiljem oli ta omadega nii kombes, et sai hobuse vankrile ette seadmisega hakkama ja sõitis, loom sammu astumas, Jõgeva poole, kust ta siis mõne tunni pärast urjäädnikuga tagasi oli. Tee peal oli ta sauniku tütart, kes Pära-otsal orjaks käis, hoiatanud, et see Pära-otsale ei läheks. Tüdruk jälgis neid uudishimulike hulgast, kes talu piirile olid kogunenud ja sulane ei teadnud, kumba tema ümarailt palgeilt rohkem välja lugeda võis - uudishimu või hirmu.
Urjäädnik oli Andrei-nimeline mees, kelle vanemad olid eestlane ja venelane. Ise oli ta tumedat verd mees, kes oma ema auks eestlastega eesti keeles rääkis. Ta lasi kambriukse endale kätte juhatada ja vaatas kerge vastikusega keha, mille kõri oli hirmus puruks kistud.
“See on siis see Parema-otsa Märt,” küsis ta. “Kas nii jõukal ja heas toitumises mehel ka peret on?”
“Märt oli ihne - andku jumal surnutest paha rääkimine andeks -, sain siin selle juba paari kuuga töötades selgeks ja tahtsin ära minna. See on minu arusaam, et ta ei raatsinud kellegi peale oma vara kulutada ja seelpärast üksi elas.”
“Nii-nii,” ütles Andrei ja andis sulasele märku, et see keha tõsta aitaks. Suured suvepäikeses vesiseks muutunud jäätükid ootasid vankril, et surnukeha nende vahele asetataks. Andrei käskis külarahval laiali minna ja keelas sulasel midagi kambris puutuda, siis võis sõit tagasi Jõgeva poole minna.
***
Päravere veretöö
”Eesti Postimees”
Jõgevamaalt on hirmsaid lugusid kuulda olnud. Urjäädnik Alekseil tuli oma ihusilmaga tunnistajaks olla koledale vaatepildile, kui vapra seadusesilma järele saadeti, et ta hirmsat veretööd uuriks. Parema-otsa talu peremehel oli oma kambris kõri jõhkralt maha kistud, otsekui mõni metselajas oli mehe lõhki tõmmanud. Maja uks aga oli korralikult suletud, nagu seda ükski elajas teha ei või.
***
Kui Andrei tagasi jõudis, siis polnud märke, et keegi oleks vahepeal kambris käinud. Andrei vaatas kambri üle ja veendus, et Märt polnud sisustusele ja riistadele just palju kulutanud. Voodi peatsist leidis ta rahakoti, kus ei olnud eriti palju raha. Kuhu ta ülejäänu on peitnud, mõtles ta ja vaatas kambri veelkord üle, midagi rohkemat leidmata.
Läbiotsimise järel võttis Andrei naabrite ülekuulamise ette. Lähim talu kandis nime Valla ja selle peremees oli kulunud rõivastes terase pilguga mees. “Peeter.” vastas ta Aleksei esimese küsimuse peale, mis käis tema nime kohta.
“Kas Märt käis külas kellegagi läbi?”
“Mitte rohkem kui hädasti vaja, “ vastas Peeter. “Jumal andku armu, aga ta polnud lahke inimene.”
“Ta oli ihne, nagu ma kuulnud olen.”
“Jah,” vastas Peeter. “Ei püsinud tal seal ükski sulane või orjatüdruk, kes päris vaesest perest polnud.”
Jutust rohkem midagi ei selgunud ja Andrei kuulas teisi külaelanikke üle. Ta jõudis sellega taluni, millest kaugemale ta ei oleks pidanud vajalikuks minna. Seal aga kuulis ta, et majaperenaine oli eelmisel ööl midagi ebatavalist näinud.
“Käisin vett laskmas,” seletas rinnakas naine, ”ja nägin, et suur loom tuleb metsaveerelt küla vahele. Tundus teine hundi moodi, aga mestlooma kohta liiga julgelt liikus küla vahel. Tegin oma asja ära ja katsusin, et kambrisse tagasi sain.”
Selle jutu peale kuulas Aleksei ka kaugemate talude elanikud üle. Päris metsaserval oli Lahkve talu inimesed hundi ulgumist kuulnud. Nende kõrval asuvas talus aga kuulis ta midagi huvitavat Märdi rahade kohta.
“Ihne oli jah,” ütles lühikest kasvu peremees, “aga tal oli see omapära, et ta armastas hõbedast naistehteid koguda.”
“Milleks talle need,” imestas urjäädnik.
“Tema kartis, et vene võimule võib lõpp tulla ja vene raha kehtivuse kaotada,” seletas peremees. “Sellepärats ta seda hõbevara kogus.”
Tagasi Jõgeval mõtles Andrei mitu tundi loo üle ja jõuds siis otsusele. Ta läks oma kontori eesruumi ja lasi kirjutajal tegutsema hakata.
“Kirjuta mulle hulk kuulutusi sellise kirjaga: “Kas teie kandis on keegi omandanud ootamault suure hulga hõbeehteid? Kui olete midagi sellist tähele pannud, siis teatage…” “ Kirjutaja kuulas ja lasi sulel käia.
***
Täiendavad teated Päravere veretööst
“Eesti Postimees”
Päravere mõrvalugu on täiendamist leidnud. Urjäädnik Alekseile, kes hästi küla peal järele kuulas, ei jäänud teadmata, et Parema-otsa Peetril mitmesugust hõbevara leidus. Talu läbi vaatamisel aga polnud midagi säärast eest leida. Sestap ürjäädnik kuulas vallas järgi, kas mõnel pool pole mõni pere või üksi elav inimeseloom endale ootamatult seda sorti hõbevara soetanud, mis Parem-otsa mõrvatud talumehelt röövitud olnud.
Kõhkve, mis mitte Päraverest päratu kaugele ei jää, inimesed teadnud rääkida, et Kõhkve soos elav Ella viimasel ajal uusi hõberiistu kaunistuseks kandvat. Ella, kes ravitsemisega tegeleb, olla ka setult mitmesugust kaupa ostnud, mida varem tema mitte endale lubada ei saanud.
***
Väikse Kõhkve küla kohal kogunesid valged pilved taevasse. Urjäädnik Andrei jälgis neid ja talle tundus, et kõik pilved polnudki helevalged. Äärmise pilved olid ju tumedamad, otsekui oleks paha tõbi neile külge hakanud ja oodanud, et süüta valgel pinnal levima hakata Nii mõtles urjäädnik ja pööras siis oma tähelepanu tagasi vestluskaaslasele.
“Ka teie kinnitate, et Ella on küla peal liikunud uutes rõivastes, mida setu enne küla peal müüa pakkus?”
“Jah.”
“See tee viib soo peale?” Naine noogutas talle vastuseks.
Andrei hakkas astuma. Tee oli halvasti sisse tallatud ja viis heinamaale, kus lodus veesilmad urjäädniku astumist jälgisid. Ei meeldinud mehele see vesine paik, mis mättaseks sooks üle läks, kus laukad võisid iga mätta all oma saaki oodata. Õnneks jõudis mees eluga väikse majakese juurde, mille uks paotas ainsa kambri ette kotta, hooldamta riistade sekka. Üks vana kirn puutus urjäädnikule vastu, kui ta sisse astudes hüüdis:
“On siin keegi?”
Sakris juustega naine, kelle kasimatust pühapäevarõivad leevendasid, astus kambrist välja ja küsis:
“Kes te olete ja mis teil siin asja on?”
“Olen valla urjäädnik ja mul on ühe veretöö asjus küsimusi.” Naine kangestus hetkeks, aga seda võis ka sõna veretöö koledus naisinimesele teha.
“Mis mul sellega asja?”
“Nii palju, et olen kuulnud, et sul pidavat uusi hõbeehteid olema. Just sellised on veretöö paigast röövitud.”
“Kas siis mujalt ilmast hõbe otsa on saanud, et ma seda just veretöö paigast pean tooma?”
“Sealt või mitte, aga näita mulle ehted ette.” Naine läks tagasi kambrisse ja tuli sealt midagi kuue taolist õlgadele heidetud. Ta keerutas urjäädniku üllatuseks end tema silme ees ringi ja pomises midagi ja siis seisis Andrei ees ehnte hunt.
Andrei vaatas tardunult koledaid kollaseid silmi. Kui tardumus üle läks, mõtles ta, miks elajas ei ründa. Kuid inimlik pool saigi libahundis võitu loomalikust ettevaatlikkusest inimestega kohtumisel. Loom viskus edasi ja Andrei tõmbus sisemise sunni ajale vasakule. Libahunt pidurdas instinktivselt kohe ja pööras mehe poole. Õnneks oli urjäädniku vasakul käel juba tuttav kirn, millega ta loomale vastu koonu äsas. Karvane pea paiskus paremale ja ila lendas lõugade vahelt pritsmetena laiali.
Libahundiga heideldes nägi Andrei kambri uksest midagi, milles ta püstoli ära tundis. Kirnu enda ja elaja vaheil hoides taganes ta kambrisse, kus ta lasi kirnul kukkuda ja haaras püstoli kätte. Teise käega enda relva järele kobades tulistas ta leitud püstolist. Elajas võpatas, kojauksest tulevas valguses välgatas haava juures midagi heledat ja siis varises maha hundinahka mässitud inimkogu.
***
Libahuntide küsimusest, mis Päravere mõrvaloo tõttu ülesse on kerkinud
Õpetatud Eesti Seltsi liikme arvamine
Olen aastaid olnud hingekarjane ja need asjad , mis üle inimese mõistuse käivad, on minu leib. Seda enam tahaks oma mõtteid ilmutada ka Kõhkve küla juhtumiste asjus, kus väidetavalt libahundiga tegu oli.
Minu sügav veendumine on, et libahunte pole olemas. Tean, et pean seda eestlastele, kellest paljud on veel ebausu kammitsais, tõestama.
Kui Jumal inimesed lõi, lõi ta nad inimese soo järgi. Hundid on loodud hundi soo järgi ja need kaks sugu ei või teineteiseks saada. On ka muid põhjendamisi libahundi võimaluse maha arvamiseks.
Hundid on suured kerekad loomad ja neil on lisaks täiendavale kere kogule ka muid osasid küljes, mis inimesel puudu on. Näituseks karvad, kihvad jne. Kust peaks need puuduvad osad libahundi kehale juurde tulema? Jumal võib küll midagi ka eimillestki luua, ex nihilo, nagu teadjamad inimesed ütlevad, aga jumal on hää ja pole kurjade kavastusetega inimeste abimees.
***
Andrei istus kontoris ja uuris Ella majast leitud asju oma laual. Üks põrgumasin, tähendas ta mõttes, millist urjäädnikud ei kasuta ja mida ta ka tsaariarmees polnud näinud. Ta vaatas salve ja nentis, et salves oli alles üks kuul. Ka hõbedast, nagu see, mille ta välja ei oli tulistanud. Siis pani Andrei relva käest ja puudutas ehete kuhja. Naisteehted, ilmselt röövitud Parema-otsa talust, oletas ta. Üks sõlg meeldis talle eriti, hajameelselt pani ta selle endale rinda.
Siis oli veel Ella voodi peatsisse peidetud pilt. See kujutas pikka kasvu saksapäraselt riietatud meest, kellel olis puhta sakslase jaoks liiga tumedad juuksed ja näol rippusid lühikeseks pügamata vurrud. Kas see mees võis Ellat hästi tunda, mõtles urjäädnik. Kas ta võis viibida Eestis?
***
Sissekandmine urjäädnik Aleksandri päevaraamatust
Kallis päevaraamat.
Teadjanaise Ella asjade hulgas oli üks võõramaa moega mehe pilt, mille kohta ma mitmelt poolt järele küsisin. Kõhkvel ei teadnud keegi sellest võõramaa mehest midagi. Jõgeva peal sain teadust, et säärane mees olla olnud Jõgeva paruni noorem poeg Ivan, kes viie aasta eest siit ilmast lahkus.
***
Mets kõrgus tumedana ümber tee, mida oli kord hästi hooldatud, aga millel nüüd vedelsid varisenud oksad nagu tõkkebarjäärid. Jõgeva mõisa toapoiss aitas Andreil teed puhastada ja siis võis sõit jätkuda . Lõpuks jõudsid nad paarist väiksemast majast ümbritsetud hooletusse jäetud kahekorruselise kivimaja juurde.
“Siin ta siis elas,” ütles Andrei. Toapoiss noogutas.
“Keset metsa,” küsis urjäädnik.
“Noh.” Toapoiss kummardus Andrei poole. “Kõneldakse, et proua sai Hugo mitte mõisniku, vaid mingi Venemaal elava mehega. Tegelikult surigi Hugo Venemaal käigul ja ta surnukeha toodi kodumaale.”
Andrei noogutas ja vaatas maja ülemise korruse poole. Üks akendest oli purunenud ja temas tugevnes vastumeelsus atmosfääri suhtes, mis näis hõljuvat umber selle puudemüüri poolt varjatud maja. Ta käskis toapoisil vanker umber pöörata ja nad kastsusid, et sealt minema said.
Kui nad metsast välja sõitsid, jooksis üks poisike üle tee.
***
Urjäädnik sõitles tänaval purjutava mehega, kui keegi teda püksets sikutas. Andrei pööras pead ja nägi poisikest, kes talle tutav tundus.
“Onu, te käisite mõne päeva eest Jõgeva mõisaproua sohilapse majas,” küsis poiss.
Nüüd tundis Andrei ta ära. See oli sama poiss, keda ta Hugo maja juurest tulles oli metsaveerul näinud.
“Pole ilus kuulata kuulujutte ülema rahva kohta,”ütles ta. “Ja mis on sinul minu käikudest?”
“Ma olen ka selle maja juures olnud, onu,” ütles poiss. “Kui te mulle pulga otsas kuke ostate, siis ma võin rääkida, mis ma seal sees nägin.”
“Sa käisid seal sees,” küsis Andrei ranget nägu tehes, endal mingi imelik tunne mööda selgroogu jooksmas. “Mis sul sinna asja oli?”
“Ma tahtsin ainult näha, mismoodi noorhärra elas,” ütles poiss vinguval toonil. “Ma siis ei saa seda kukke? “
Veidi hiljem limpsis ta Andrei kontoris kukekommi ja seletas:
“See oli suur tuba, mille keskel oli palju tühja ruumi.” Andrei katkestas teda.
“Nagu oleks toas voodi välja viidud,” küsis ta.
“Vist jah, seal ühes teises toas oli toa keskel suur voodi küll. Ma pole muidu selliseid suuri voodeid näinud.” Andrei innustas teda jätkama.
“Noh, ka selles voodita toas oli midagi toa keskel. See nägi puusärgi moodi välja.” Urjäädnik kergitas kulme.
“Ja ma läksin selle juurde ja see oli kirst, kinni naelutamata ja puha. Ma kergitasin selle kaant ja seal oli inimene sees.” Andrei kargas püsti.
“Milline inimene?” küsis ta.
“Mees, pikkade vuntsidega.” Andrei tundis, nagu oleks kontori seined Hugo maja ümrbitsevaks puuderaks muutunud.
***
Katkend loost, mille ”Sakala” ”Eesti Postimehe” eest ära näpatud sai
Uued uudised Päravere hirmsast loost
Urjäädnik Andrei sai ühelt Jõgeva poisikeselt teada, et tema Jõgeva vanas lossis oli käinud. Poiss vandus jumalakeeli, et krahv Hugo mitte maha maetud polnud ja et tema kere matmata puusärgis päris mädanemata seisis. Andrei tahtis poisi juttu naeruks panna, aga mitte rahu ei saanud. Asjatoimetused ei lasknud tal varem teele asuda kui päikese looja minemise järel...
***
Latern valgustas ümrbust, kui Andrei Hugo maja trepist üles läks. Valgussõõris paljastus hall, kust trepp üles tõusis ja kaheks jagunes. Poisi jutust juhindudes seadis Andrei sammud trepist üles ja oli peagi ühe koridoris vasakul pool asetseva ukse juures. Ukse ees näppis ta sõlge oma rinnas ja avas siis ukse.
Toas seisis seljaga tema poole mees, kelle hästi riietatud kehast näis õhkuvat midagi külma. Andrei meenutas talle elu kallale kippunud libahunti ja kloppima hakkav süda raputas ta tardumusest välja. Ta astus edasi, relv käes, samal hetkel, kui mees end ringi pööras. Andrei jõudis näha rippuvaid vuntse kahvatul näol, kui koolja talle kallale sööstis.
Urjäädnik tulistas. Kuuli sisenemine pani Hugo keha vaevalt võpatama. See oli Andreile liig. Ta jõudis pooleldi umber pöörata, kui koolja temani jõudis. Ta oli ju alles toa teise otsas, käis Andreil peast läbi, kui koolja ta maha paiskas. Silmanurgast nägi ta, et tema kõri kohale kummarduval Hugol olid suus kihvad nagu metsloomal. Korraga Hugo võpatas ja tõmbus veidi tagasi. Andrei jälgis silmadega, kuhu oli suunatud Hugo pilk. See oli Ella majast leitud sõlel.
Andrei rebis sõle koos siiluga oma kuue küljest ja sirutas selle kollja poole. Hugo oli hetkega püsti ja libises üle toa kaugemale. Koperdades ajas ka Andrei end püsti ja tegi, et toast väljas sai. Selg ees, taganes ta trepi poole.
Miski meenus häguselt sõjaväes teenimise ajast Andreile. Nad olid peatunud mustlaslaagri lähedal. Vana mustlanna rääkis midagi verd imevatest kooljatest. Need pidid kartma ristimärki. Mis oli ristil ja sõlel omavahel tegemist, imestas urjäädnik.
Mida oli lopsakas eit neile öelnud? Rist ja usk aitavad. Kui ta sõle sisse usub, kas see annab siis Ella nõiariistale väge juurde?
“Tagane minu ja mu võluväe ees,” hüüdis Andrei tuppa astudes. Hugo liikus nüüd aeglasemalt ja püüdis temaga vahemaad hoida. Usk mõjub, mõtles Andrei, kes oli sõle teise kohta rinda kinnitanud. Ta võttis seina äärest tooli ja virutas sellega kooljale. Nagu tavaline inimene, kukkus see maha. Andrei kargas talle peale ja kägistas Hugot. Külm kael andis tema sõrmade all järele, aga pilk silmis ei tuhmunud. Andrei mõte liikus. Sõlg nõrgestas kooljat, aga mis talle viga teeks?
Urjäädnikule meenus libahundiga heitlemine. Teise hõbekuuliga oli ta ikka taskus mänginud ja selle alateadlikul sunnil alles jätnud. Aga kuidas ta saab praegu sellega relva laadima hakata?
Silma nurgast märkas Andrei Hugo käe liikumist ja ta mõtted lülitusid välja. Urjäädnik kiskus Hugo käe kuuepõue juurest eemale ja nägi, et käsi hodis pistoda. Andrei väänas, püüdis kukkuva relva kinni ja lõi suure jõuga. Pistoda tungis läbi Hugo õla ja naelutas ta põranda külge kinni. Andrei kobas püstoli järele, end püsti ajades. Koolja ulgus hõbeda läiget nähes ja kiskus meeltu jõuga pistoda käepidemest. Paari tõmbe järel tuli relv põrandast lahti ja siis tulistas Andrei Hugole rindu.
***
Kahekesi kõnelemine urjäädnik Aleksandriga
”Eesti Postimees”
Küsija: Mismoodi säärane koolja sureb?
Andrei: Vaatepilt, mida mitte meenutada ei taha. Toime, mida aeg koolnule oleks ammu oleks pidanud avaldama, sai mõne hetkega teoks.
K: Keha pudenes siis koost?
A: Jah, ta kehast sai muld, nagu me sest loodud oleme.
K: Aga mis oli verd imeval kooljal Parema-otsa talu peremehega pistmist?
A: Võib vaid oletamisi teha. Eks võis ka Pareme-otsa Märt kooljale jälile saada ja Hugo pöörduda Ella poole, kelle nõiakunstiga ta tuttav oli. Ella siis tegi ülejäänud töö. Et Hugo pilt Ella käes oli, see on näituseks Ella ja Hugo tutvuse kohta sel ajal, kui Hugo veel inimesena maa pinna peal kõndis.
***
Andrei pani lehe käest ja vaatas kontoriaknast välja. Väljas tantsis mustlanna, kelle hõlmad haldja juustena lehvisid. Mõtlikult silitas urjäädnik oma rinnas olevat sõlge.