Otsing

Majesteetlik ruumilaev liikus hääletult läbi kosmose jäise tühjuse ning aeg-ajalt võis näha, kuidas laserkiired tuhastasid automaatselt keskmise suurusega teele jäävaid asteroide, lastes väiksemal kiviklibul vastu laevakeret puruneda. Seespool käis agar tegevus. Kapten Giller jälgis, kuidas kaks abi juhtisid laeva ettevalmistamist maandumiseks; abide käe all töötasid pingeliselt omakorda kuus tehnikameest, neli «planeedivallutuskomandot» ette valmistavat relvaspetsi ja üks meedik. Ruumilaev pidi maanduma nüüd juba lähedalasuvale, ent muidu Galaktika ääremail paiknevale seni kaardistamata

Ma saabusin õhtul loengutest koju Annelinna ja märkasin oma imestuseks, et Ults (tüüp, kellega ma Suhtlen) passis viiekordse paneelmaja ees, kus ma ühelt abielupaarilt tuba üürisin. Minu imestus oli eriti ehe seetõttu, et tavaliselt eksis Ults Annelinna kivihoonete rägastikku ära ning leidmata teed minu maja juurde (millest ta võis olnud vabalt neli korda mööda käinud, seda ära tundmata), töllerdas niikaua ringi, kuni leidis mõne taksofoni ja helistas mulle, kirjeldas ümbrust ning palus end üles korjata. «Ahhaa,» hüüatas Ults tervituseks, ise kõrvuni sui irvitades. Ma ei ole kunagi aru saanud

August oli juba pea täielikult paranenud ja pidi peagi haiglast koju saama. «Polegi need Jõgeva arstid need kõige hullemad,» mõlgutas ta. «Mis tost, et nende valediagnoosidest imelikest ravivõtetest linna peal hirmu- ja õudusejutte räägitakse.» Raadiokell piiksus üheksa ning justkui sellele rihitult lükati varbad ees palatisse uus patsient. Avarii ohver, nagu selgitas õde. Vaene vennike oli ülepeakaela sidemetesse mähitud. August kõlgutas voodiserval jalgu ja valmistus uuega entusiastlikult vestlusse astuma, kuid õde laitis selle nõu maha: mees vajavat rahu. Ja seda pidi August isegi

(sarjast «Maakler Margi märkmeid») Kaevab oja sinna, kus jõgi voolamas (eesti vanasõna parafraas) Toomas peatus jahmunult, kui ta silmile avardus kirgas sädelev jõgi, valgumas läbi linna. Ma olen siinses jõekäärus ju viibinud, mõtles Toomas heitunult. Üks väga tuttav koht säras talle vastu, üks väga tuttav meeleolu kesk heledat jõge ja soojust kiirgavaid maju, mille katused kannavad tumedat taevast. Jaa, aga pole võimalik, et ma siin seisnud olen -- astus Toomas sammu tagasi, kissitades silmi. Ma pole iial silmanud selliseid väikseid purjekaid ja lootsikuid, neid madalaid maju, seda madalat

Tumedad varjud hiilisid mööda planeedi pinda, kui päike silmapiiri taha kadus. Tuulehoog kergitas liivasagaraid ning puistas neid siis tagasi. Sama tuul kergitas mu mantli servu, kui ma raketist torisedes välja ronisin. Olin teel Forimeri systeemist Goroneri, kus oma teenitud raha sydamerahuga maha juua, kuid mulle pähe määritud kosmoselaev otsustas poolel teel jumpsima hakata. Nii maandusin esimesel ettejuhtunud elamiskõlblikul planeedil, millex osutus Asserini-nimeline paik. Pagan seda teab, mix selline nimi. Esimesed kosmoserändurid olid yldiselt veidra fantaasiaga ning nad nimetasid uusi

Sylvia Spruck Wrigley Tõlkinud Juhan Habicht Originaal ajakirjas „The Journal of Unlikely Entomology”, Mai 2011 „Ma olin üheksa-aastane, kui tulnukad Dünnendorfi saabusid,” ütles proua Steigner. Ta pingutas oma ähmaseid silmi. Hallikasvalged juuksed katsid korrapäratult ta roosat kolpa. „Ma mäletan seda täpselt. See oli sel aastal, kui proua Tahir pidi lahkuma, sest tal ei lubatud õpetades pearätti kanda. Sel ajal olid kõik väga mures terrorismi pärast. Me arvasime, et teised inimesed on meie vaenlased. Mu uus õpetaja oli preili Sittner, kes viis meid klassiga loomaaeda. Me nägime Amatsoonase

Sylvia Spruck Wrigley tõlkinud Juhan Habicht Originaal ajakirjas „Nature” 9. mai 2013 Kuidas me päästame universumi. Kõigepealt ma tahan, et te unustaksite iga viimase kui sõna, mis teile värbamisbüroos räägiti. Ei, lõpetage, ma ei taha seda kuulda. See kõik on vale. Tulge seiske siia minu juurde ja vaadake. See on rindejoon. Ei, see pole eufemism. Tavaliselt ei ole sõjas kenasid sirgeid jooni ja kergesti arusaadavaid strateegiaid, aga meil siin on joon. Seesama kaevik siin. Ärge servale liiga lähedale minge. Spoorlased hävitavad keskmiselt neli meie inimest päevas. Teie laevaga tuli kümme

Rhonda Parrish tõlkinud Silver Sära Päike kiikas üle horisondi, valades kuldkollase valgust üle maa. Kiired tantsisklesid ojapinnal ja hõljusid üle rohelise maisipõllu. Isegi läbi räpase lakaakna oli see kaunis vaatepilt, meeldiv hetk. Siis pidi ta minema ja selle rikkuma. „Sa ikka viil voodis? Sama kasutu kui su vanamiis oli! Aja end üles! Siad end ise ei sööda.” Vanaisa hääl, keel juba pehme, mattis enda alla hommikuse linnulaulu. Veeretasin end voodis välja ning läksin seejärel kiirustamata köögipoolele. Ta võis röökida, palju tahtis, mina ei kavatsenud tema pärast jooksma hakata. Kui tal

Deborah Walker tõlkinud Juhan Habicht Originaal ajakirjas „Nature” vol 466 number 7306 (29. juuli 2010) Kirik Inglismaal. Augustikuine laulatus. Tante Merkel istub üsna ees ja silmitseb õnnelikku noorpaari. Ta kannab oma tavalist laulatusriietust, pikka kolme nööbiga jakki sama värvi kleidi peal. Tema sakiliste raamidega ja paksude klaasidega prillidelt peegeldub vitraažakna valgus. Kaks leske, Edith ja ta õde Moira istuvad ning sosistavad, vahetavad märkusi ülejäänud kohalviibijate kohta. Nad on endale valinud auväärse koha üsna keskmises pingireas: piisavalt ees, näitamaks oma kuulumist

Triinu Meres Seda raamatut arvustatakse ja selle üle muljetatakse viimasel ajal päris palju. Püüdsin kõigile võrgu vahendusel näha olnud muljetele, arvustustele ja kiljatustele pilgu peale visata, et mitte omaenda muljetuses liiga samadest asjadest kirjutada, aga tundub, et kui välja arvata tõdemus „see on täitsa hea raamat” *, ei ole seda hirmugi, et kordama hakkaksin. Enamik oma lugemismuljeid avalikult jaganud inimesi lugesid „Pühast ja õudsest lõhnast” välja mingi muu raamatu kui mina – lugesid teistmoodi – ja see on täiesti sünnis ja üldse mitte pahakspandav tõsiasi, aga andis mulle