Kerdo oli juba paar tundi Nikerjärve kaldal istunud. Kala võttis kenasti, aga oli väike. Paarkümmend ahvenat, millest kõige suurem oli umbes 15 cm pikk, mõned särjed ja mõned kogred.
Aga siis ei uskunud Kerdo oma silmi. Õnge otsas viskles kuldkala. See on üllatav, et Nikerjärvest kuldkala saab. Aga need on hõbekogrest aretatud, nii et võib-olla siis mingi mutatsioon? Väga tähelepanuväärne.
Lisaks silmadele oli Kerdol raske ka oma kõrvu uskuda. Kala piiksus, polnud tumm nagu kalad tavaliselt. Kerdo keris kala lähemale ja võttis kätte. Ning siis, oh imet, sai ta sõnadest aru.
«Lase mind vette tagasi! Ära söö mind ära! Ma täidan sinu ükskõik millise soovi!»
Kerdo kaapas oma mütsiloduga järvest vett, pani selle enda kõrvale rohule ja poetas kuldkala sinna sisse. «Kolm soovi!» nõudis ta. Muinasjuttudes nõutakse alati kolme soovi.
Müts polnud vee hoidmiseks tehtud ja jooksis järjest tühjemaks. «Hea küll, kaks soovi!» tingis kala. «Kolm!» jäi Kerdo kindlaks. «Muidu jäädki kohe kuivale.»
Taibates, et vesi saabki mütsist kohe otsa, piiksus kala: «Hea küll, täidan kõik su kolm soovi, ainult lase mind järve tagasi!»
Kolme soovi väljamõtlemine on keeruline töö. Kui valesti soovida, siis läheb nagu muinasjutus, kus kõigepealt sooviti vorsti, siis sooviti see vorst teisele nina otsa ja lõpuks sooviti vorst nina otsast minema.
Kerdol ei olnud palju aega vaja. «Ma tahan oma pangaarvele miljon eurot. Kohe täna tahan. Ja siis tahan saada maailmakuulsaks. Ja veel tahan, et minusse armuks maailma kõige ilusam neiu.»
«Sul on suured soovid,» ütles kala.
«Need pole siiski nii suured kui sinu soov,» arvas Kerdo.
«Olgu, ma teen, mis suudan,» nõustus kala.
Kerdo võttis mütsi kätte. Kala oli nii pisike, Kerdo oli täna suuremaidki saanud. Mida tema ka suudab? Eriti raha asjus? Võib-olla sööks ta siiski ära? Aga võib-olla laseks ta vette tagasi? Ta on juba paarkümmend kala saanud, üks rohkem või vähem. Ja kala palus ju lõpuks ilusasti. Vesi oli mütsis lõppenud, kala ahmis õhku ja piiksus: «Kiiresti!» Ja Kerdo tühjendas mütsi järve.
Mis see siis oli? Hallutsinatsioon? Polnud kedagi, kellelt küsida. Kas ta on päikesepiste saanud? Pole nagu see aeg, päike hakkab juba laskuma. Ta vaatas kella. Peaaegu kaheksa. Tuleb asjad kokku panna ja minema hakata, siis jõuab poole üheksasele rongile.
Balti jaama jõudis rong peaaegu kell pool kümme. Kuid Kerdol polnud kiire. Ta astus kõige viimasest vagunist viimasena välja. Ühes käes hoidis ta ämbrit püütud kaladega, teises õngeritva. Jalas olid tal kalamehesaapad, peas oma vana müts, mis rongisõidu lõpuks oli enam-vähem ära kuivanud.
Kerdo astus mööda perrooni jaamahoone poole. Temale astusid vastu kaks meest. Üks neist hoidis käes filmikaamerat ja teine mikrofoni. Nad kõnetasid teda inglise keeles, mida Kerdo õnnekombel talutavalt rääkida mõistis.
«Tere, meie oleme Discovery Channelist ja me uurime, kas eestlased on laulurahvas.»
Kerdo naeratas laialt. «Muidugi me oleme laulurahvas! Iga pidu käib ikka lauluga.»
«Aga võib-olla siis laulaksite midagi?»
Kerdol ei olnud enam taganemise ruumi, tuli laulda. Ta laulis tõepoolest ülikooli kooris, aga solistina polnud ta veel iialgi esinenud ja pealegi polnud ta häält lahti laulnud. Ta ei saanud esitada oma koori laule, mis enamasti olid mitmehäälsed.
Kerdo valis Õllepruulija. Nagunii saatesse väga palju sisse ei lähe, nii et ühest salmist ja selle järel ühest refräänist piisab. Kerdo ei laulnud valjusti, küll aga mõnuga. Teised reisijad olid juba perroonilt lahkunud ja jaamahoone oli poolesaja meetri kaugusel, nii et ta ei eksitanud oma lauluga kedagi. Refrääni ajal võttis ta kaabu peast ja lehvitas sellega. Ajakirjanikud olid väga rahul ja soovisid talle ilusat päeva jätku.
Discovery Channel, eh? Kas see peaks ülemaailmne kuulsus olema? Kerdo polnud kuulnud kellestki, kes Discoverys esinemisega oleks maailmakuulsaks saanud (ajakirjanikud muidugi välja arvatud), aga alguseks hea küll. Pealegi polnud saade veel eetris ja polnud kindel, kas üldse eetrisse jõuabki.
Kerdo astus oma korterisse Kalamajas sisse. Ta ei mallanud oodata, vaid käivitas arvuti ja logis panka sisse.
Teie arvel on 1 000 032,14 eurot, teatas pank. Aitäh, kala! Aitäh, valitsus, et te eurole üle läksite, kui ma oleksin miljon krooni küsinud, poleks see kaugeltki nii uhke olnud.
Nüüd saab siis raha kulutama hakata. Kõigepealt muidugi korteri järelmaks. Kerdo tegi ülekande. Korteriga pole lõpuks probleemi. Mis korter, ma võin maja osta. Aga üksinda majas elada ... Ma pean vist küsima sellelt maailma kõige ilusamalt neiult nõu, kas ta tahab maja või mingit talu ja missuguses Eesti otsas. Mõnda aega võib see korter ju olla. See on hea korter, selle võib ju ka päriselt osta.
Kerdo ohkas. Talle meenus, et ta ei saa kogu korterilaenu pangale tagasi maksta. Mõni pank on ette näinud trahvid selle eest, kui keegi liiga kiiresti oma võla tagasi maksab. Rahavoogude planeerimine, my ass. Kas kõik pangad on niisugused? Kas minu pank ka on? Kurat seda teab.
Kerdole tuli pähe veel üks ülekanne, mille ta ära võiks teha. Ta sisestas isa konto. Isal on kindlasti hea meel. Ta sisestas 100 eurot. Ah, mis, kui juba priiskamiseks läks ... 1000 eurot.
Nii, aitab tänaseks, homme on ka päev. Ja kaladega tuleb midagi ette võtta.
Järgmisel päeval astus Kerdo panka. Ta peab selgeks tegema, kas korterilaenu tohib kohe tagasi maksta või ei. Ja võiks saada mingit nõu raha paigutamise osas, mingi investeerimishoiusega tuleb ühineda.
Telleriks oli tunedapäine tütarlaps. Kas see ongi see maailma kõige ilusam neiu? Selle pilguga vaatas Kerdo nüüd iga naist.
Teller klõbistas midagi ja teatas: «Teie arvel on 32 eurot ja sendid.»
Kerdo tundis, nagu haaraks jäine käsi tema südame ümbert. «Mida? Eile oli veel miljon.»
Teller klõbistas veel. «Ma pean teilt kogu panga nimel vabandust paluma. Juhtus viga ja teie kontole kanti eksikombel miljon eurot. Me parandasime selle eksituse.» Ta klõbistas veel midagi. «Sel õhtul te tasusite korterilaenu osamakse. Me tühistasime ka selle tehingu. Me oleksime võinud teie arve miinusesse lasta, aga me otsustasime natuke vastutulelikud olla. Samuti me ei esita teile mingit süüdistust rahapesu osas.»
«Mis rahapesu?»
«Te kandsite eile veel tuhat eurot ühe isiku arvele, kes eeldatavasti on teie lähisugulane. See on käsitletav rahapesuna ja sellega oli kõige suurem probleem, sest see arve asub teises pangas, aga me saime sellegi tühistatud. Palun väga vabandust tekkinud ebamugavuste pärast.»
Sama kuu lõpul oli Discovery Channelis näha, et Õllepruulija oli Kerdo esituses täielikult sisse pandud. 55 sekundit kuulsust, ainult Discovery Channel ei kuulu eestlaste lemmiktelekanalite hulka. Ometi helistas Kerdole sõber Georg ja küsis, kas see tõesti Kerdo on -- saates Kerdo nime ei öeldud.
Küll nägi seda saadet aga maailma kõige ilusam naine Inez Elena Castro. Kena blond noormees, naeratab laialt, ei häbene avalikus kohas laulda, järelikult julge, ilusa lauluhäälega, kala püüda oskab, kannab omapärast riietust, mis talle täiesti sobib. Ja Inez Elena armus ülepeakaela.
Kolm päeva hiljem oli saate kordus. Inez Elena jaoks oli kordus keset ööd. Ta pani äratuskella helisema, vaatas saadet ja oli veelgi enam võlutud.
Saate tiitrites ei olnud kena noormehe nime. Sellepärast läks Inez Elena järgmisel päeval pärast tööd koolimajja, kus oli avalik internetipunkt, ja otsis internetist üles Discovery Channeli meiliaadressi. Inez Elena palus kooli direktorilt, et see lubaks kasutada oma meiliaadressi, sest seda Inez Elenal ei olnud, ja direktor õpetas, kuidas saada gmailis endale tasuta meiliaadress. Inez Elena kirjutas Discovery Channelile ja küsis, kuidas raudteejaamas laulva noormehega ühendust saada.
Ülejärgmisel päeval sai Inez Elena vastuse. Ajakirjanikud ei küsinud noormehe nime, neil pole tema telefoni, aadressi ega mingeid kontaktandmeid.
Ühest küljest polnud Discovery Channeli vastuses ainsatki vale sõna, kõik oli õige. Kuid teisest küljest oli see tõde poolik. Sõber Georg oli laulva Kerdo salvestanud ja YouTubei üles laadinud. See video osutus menukaks ja seda vaadati maailmas miljon korda. Video kommentaarides oli Kerdo nimi ilusasti üleval ja kui seda täisnime Googleis otsida, tulnuks välja ka kontaktandmed.
Inez Elena seda teada ei saanudki. Kooli arvuti oli nii vana, et see videoid ei näidanud ja YouTubei sellega külastada ei saanud.
Inez Elena ei saanud ka ise meest otsima minna, sest tal polnud Schengeni viisat ega raha Euroopasse sõiduks. Ning kui tal olnukski viisa ja raha, mida ta siis pidanuks tegema? Küsitlema raudteejaamas rahvast, kas keegi tunneb heledapäist laulvat noormeest? Lonkima mööda tänavaid, lootes, et kohtab teda? Entsüklopeedia andmetel oli Tallinnas ligi pool miljonit elanikku. Nii suurt linna ei osanud Inez Elena hästi ettegi kujutada.
Sellepärast Inez Elena üksnes ohkas ja läks järgmisel kuul mehele autoremonditöökoja omanikule, kellega ta oli juba pool aastat kihlatud olnud.