See öö kuulus ühele hääbuvale elule.
Esimesena jõudis minuni heli.
Muezzinid kutsuvad kõiki päeva viimasele palvusele. Kui palju jõuab välismaailmast minu õlilambi sisse... Muud helid segunevad üksikute häälte rägastikus nagu vedelikud anumas, kuid muezzinide aeglane leelotamine katab kõike ja annab tervele helistikule oma värvingu. Teised hääled kuhtuvad pikkamööda lõppemata siiski tõeliselt , andes ruumi sellele ühele avarduda.
See aeglane saateheli kord laskub, kord valjeneb sedavõrd vahelduva tugevusega, nagu on selle igavene kord, kuni üks teine hääleallikas muutub sellest viimaks valjemaks. See on inimkõne. Kuulan nii, kuidas suudan.
Jah, seesama pingutatult alandlik hääl, mis varemgi on minuni kostnud. Ma ei kuula öeldut, vähemalt mitte üksikute sõnade kaupa, kuid seda polegi vaja. Minu jaoks on see nii harva oluline. Tähtis on see, mida sõnad kannavad ja seda väljendab kõik muu paremini.
Tema hääletoon omandab sellise ettevaatliku pehmuse, mida ta alati kasutab, kui räägib Isanda tütrest.
Siis kõlab Isanda hääl. Minu Isanda väsinud hääl. Vastates pingutatult alandlikule. Nende sõnavahetus katkeb. Nad ei jäänud selles küsimuses ühele nõule.
Pingutatud alandlikkuse hääl on küll alandlik, kuid sisaldab mingit sisemist uhma. Vastuhakku. Ta on ju pärit kaugelt maalt ega pea siinset maailma oma väärikusele päris vastavaks. Ometigi on ta ori. Ta on Isanda ori ja sellest vägagi teadlik. Seetõttu sunnib ta end allaheitlikuks. See ei ole tema loomule omane.
Samas olen tänulik Isandale, et tal ei kasuta selle mehe asemel eunuhhi. Vahel on kõrgest soost saabujate õukondades neid... neid oma mehelikkusest loobunud poolinimesi. Nende häältes on kriipiv teravus veeranditi heliseva laulvuse all, mida nad on endasse harjutanud juba varasest east. See ei meenuta naiste kõrgeid hääli, kindlasti ei meenuta see meeste hääli, ka mitte falsetti. Nende hääled on ebaloomulikud ja seetõttu ärevusttekitavad. Võib-olla lausa hirmuäratavad. Ehkki nende orjalikkus on sünnipärane ja täielik, hoidub Isand nende kasutamisest, mille eest olen talle tänulik.
Vestluspausi kestel valitseb suhteline vaikus kesk meeletut inimlärmi vähemalt selline, mida inimolendid ise oma peaaegu olematu kuulmisvõimega vaikuseks peavad.
Teisena jõuab minuni lõhn.
Lambisuudmest imbub minuni aroome. Terve maailma mitmekülgsus juba ühesainsas sõõmus sealsamas sagivate müüjate tülpimuse higi keset kõikematvaid ürte ja vürtse. Ja end müüvate naiste iharuse hõng. Eelkõige aga, sel ööl, selles paigas, ühe väga vana mehe väsimuse, aastakümnete jooksul luudesse pahkunud roidumuse hangunud kriidine lõhn. Minuni jõuab siia terve eluilm.
Pingutatud alandlikkuse ärevushigi. Kuid vähe. Palju vähem kui varem. Järelikult on see Lääne ori juba harjumas Isanda petmisega väikeasjades. Ainult väikeasjades, aga siiski. Üksnes tema sõnades on veel täielikku truudust. Võib-olla ka tema välises ilmes. Kui palju saab valetada ja kui vähesega. Kuid mitte lõhnaga. Mitte nende vaevumärgatavate toonivärelustega, mis jõuavad isegi minu juurde siia õlilampi, kuid mida Isand ei suuda seal väljas praegu tajuda.
Ta on ju vanaks jäänud.
Lambisuust hakkab tulema jasmiini. Algul tasapisi, siis aina tugevamini. Pingutatud alandlikkus on läitnud neli jasmiiniga vürtsitatud küünalt. Neli? Tavaliselt on neid kaks
Järelikult seekordne väljakutsumine sisaldab endas kartust, et ma võiks mässama hakata. Ilmselt tähendab see kahe aastakümne järel kolmandat täissoovi. Jah tal on soov, mille nad kõik lõpuks esitavad. See päev pidi viimaks tulema.
Pingutatud alandlikkus küsib nüüd midagi. Palub ligipääsu. Palub usaldust. Soovib Isandale lähemale pääseda
Vana hääl tõrjub selle palve. "Ei iialgi."
Valjusti on kuulda pingutatud alandlikkuse neelatamise klõnksu, kui ta lepib sunnitult isanda vastusega. Lahkub ruumist.
Isand jääb üksi.
"Tule, dþinn," kostab tema hääl. See näitab kõrge ea tõttu märke sumbumisest. "Ilmu mu ette."
Valitseb suhteline vaikus, kui keskenduda vaid helidele. Õhku matab jasmiini lehk. Kuid valgust, oh
Kolmandana ei lase ma endani jõuda valgusel. Ei ole kunagi tahtnudki lasta.
Ma ei soovi püüda inimeste Päikese hajusatest peegeldustest omale teavet. See on kahvatu küünal selle taevase ilu kõrval, mille südamest ürgmaag Süleyman meid röövis, ja mina ei lase enesel leppida selle vireleva virvendusega. Olen lasknud oma silmadel sulguda olematusesse. Kuni ma pääsen kord tagasi. Tagasi... Koju.
Kunagi pidasin vajalikuks mõnele varasemale Isandale tõestada, et see asjaolu ei sea minule piire. Et vaatamisest hoidumine ei tähenda, et ma jääks pimedaks. Et suudan vaid lõhna põhjal tajuda tähemärkide asetumist, lugeda hieroglüüfe nende lõhna järgi. Et suudan vajaduse korral omandada raamatukogude jagu teavet üheainsa õhusõõmuga. See oli veel aegadel, mil ma oskasin maailmaga suhestuda üksnes vaatamise teel. Nüüdseks olen sellised liiased tühisused jätnud seljataha.
Voolan lambist tasapisi välja. Püüan omandada temale nähtavat kuju, ehkki minule on tahke olek harjumatu. Seetõttu jäävad minu piirjooned ähmaseks ent enamat polegi temale vaja. Ehkki erinevalt minust usaldab ta silmi rohkem kui lõhna; usaldab inimese kombel silmi rohkem kui heli ja soojust, on tema silmad juba sedavõrd nõrgad, et praeguseks pole enamat tarvis.
Lõpuks tajub Isand, et olen valmis. Ta avab suu ja ütleb mulle midagi. Kuna ma tean, mida ta tahab, ei vaevu ma eraldi kuulama inimlikult pikki lohisevaid sõnu. Selle asemel, et hakata iga silbi järel ootama, jälgin, kuidas kõik muu ilmutab tema viimase soovi ilmselgust.
See on ju üksnes loomulik. Tema, kes ta lamab pikkade päevade jooksul täishigistatud voodis, igast köhatusest kostmas vahelejäänud südamelöögid, palub minul ilmselt ära võtta vanaduse taaga. Palub minul anda talle lisajõudu.
Noorust.
Ent sellega nõuaks ta keelatut. Ja kui minuni teadvustuks need sõnad nende täies ulatuses, oleksin sunnitud teda karistama, nagu on meisse pitseerinud Süleymani vägisõnad. Surematus on üks keelatud soovidest, selle esitamine tähendaks temale surma minu käe läbi. Ent ma ei soovi seda. Mitte temale, mitte Isandale. Eelistan jälgida häälevarjundeid. Lõhnades peituvaid paljastusi. Sedasi saan tajuda tema igatsusi, seedimata tema sõnade täit kuju. Nõnda olen saanud täita suuremat arvu soove kui eelduspärased kolm. Ja seeläbi hoidun ka nüüd täitmast seda, mis muutuks tema viimaseks.
Praegu võin ent rahumeeli maitsta tema hääletooni mõnutsevat enesekindlust, kui see on kergemeelselt heitnud minema surmahirmu teadmises, et mina ju võiksin selle igaveseks eemaldada. Ja tunnen tema soontes peituvat elevust, tajun tema hääle pea lapsikut rõõmu. Ja kuulen hingamise kergust, mis temas maad võtab milletaoline tekib igatsevast heietusest, möödaniku meenutamisest nostalgiast, millele tahetakse uut elu anda. Kuid ma ei või. Maridi dþinnide suutlikkusel pole piire, ent see ei tähenda, et ma suudaksin kõike. Seetõttu pean ma oma eituse sõnadeks vormima.
Nurjatu ürgmaagi nimel, see suhtlemisviis on nii kohmakas! Painutada õhku, kuni see vastab neile häälikutele, mille nad ära tunneksid. Hea, et nad ei nõua sõnade taha sedasama rohmakat tunnetusmäära, mida nad ise lausa igasse silpi kogemata lisavad, tahtku nad seda või mitte.
"Ma ei või soovi täita. Nooruse taastamine ei ole lubatud. Kas soovite midagi muud? Või olen vaba?"
Tajun erksalt Isanda meeleolunihkeid. Kuid - eeldasin pettumust. Eeldasin esialgset uskumatust ja minupoolset vajadust hakata veenma. Lisakinnituste tegemist, et tema soov on teostamatu. Kuid seda ei tule.
Temast hoovab hoopis mõistmatust minu vastuse üle. Segadust. Seejärel mingit lõbustatust minu vastuse peale. Tema vastuses on ohjad olukorra üle, mida ma poleks eeldanud. Mitte üksnes ohjad, vaid lausa üleolek. Naerev üleolek?
Ma küll ei tahaks seda, ent olen sunnitud kuulma tema sõnu endid.
Ta ütleb: "Sa. Loed mind... Valesti. Minu soov ei. Ole minule enesele." Ta köhib vaevaliselt. "Mina olen rahul. Hoolimata. Oma surelik- oma surelikkusest ja. Oma piiratusest. Oma lähenevast lõpust. Mulle pole ena. Mat vaja. Kuid ma tahan. Et minu lahkumise järel oleks. Kindlustatud nende elu, kelle..."
Ta vakatab, sest aknast kostub keelpill. Algul esimesed haprad noodid. Sellele lisandub arglik naishääl.
Mitte midagi hurmavat. Niigi ebaveenva meloodia teeb tüdruk enda kohta küll suutlikult pika katsetamise kestel on ta omandanud teatavat julgust , kuid pilli käsitsemine jätab siiski soovida. Puhtuse röövib inimlik piiratus, mille mõni üksik on suutnud ületada, kuid milleni tema ei jõua kunagi.
Tüdruku isa siiski vaikib ja hingab muusikat endasse naeratades. Ootan, kuni tema uhkusest tiivustatud rumal vaimustus taandub sedavõrd, et ta saab jätkata. Lõpuks ta ütleb: "Nende elu, kelle. Saatus sõltub minu. Omast."
Muusika, mis pole improviseeritud, vaid kätteharjutatud, hakkab jõudma oma lõpu juurde.
"Dþinn. Ma olen. Sinu lugupidamise. Teeninud läbi sunduse. Ma olen. Su lugupidamist. Säilitanud läbi hirmu." Ta ilmselt viitab jasmiinküünaldele, mille teravalt magus ving tungib läbi mu õhulise olemuse ja nõrgestab seda. Tema teadmiste järgi. "Kuid minu tütrel. Pole sellist sisemist jõudu. Tema tema jõud on. Teist laadi. Ta armastab loomi ja. Ja linde. Ta armastab muusikat. Ta armastab. Ta vakatab hetkeks. Ja teda armastatakse. Tema sõna ei. Kaaluks kuigivõrd, kui see. Kui see rõhuks -hh- kurjale temas. Tema käsk ei. Toimiks kunagi piitsana. Minu soov..."
Viimaks ometi.
"Minu soov, hea dþinn, on. See, et minu tütrel oleks. Võim. Sinu südame üle."
Rumalus! ja ometigi... Tema sõnade jõul hakkab miski minus muutuma.
"Minu tütar peab suutma. Sinu üle valitseda. Ja see saab olema. Sinu soov. Hea dþinn, valmistada. Temale heameelt."
Sõnad, kui need on vankumatult toas kaikunud ja vastuvaidlematult minu teadvuseni jõudnud, omandavad võimu minu üle. Ja aknast veel lõppemata meloodia hakkab äkitselt tõeliselt helisema. Plataanipuust keelpilli õrnalt tinistama paneva hanesule lõhn seguneb tüdruku - ei! tõelise naise omaga!
"Tema soov saab teile. Mitte seaduseks. Vaid rõõmude allikaks. Ja olemise mõtteks."
Kuni ma tajun soove vaid inimese olemusest, on need minule vabatahtlikud. Kuid nagu nurjatu ürgmaag Süleyman oli aastatuhandeid tagasi dþinne alistades dikteerinud, mõjuvad täielikult kuuldud ja lõplikult vastuvõetud sõnad vaidlustamatu maailmatõena.
Ühtäkki näen, et aknast tulev laul on ju lausa kaunis! See pole veatu, seda muidugi mitte, kuid sel on oma eripära, mis lubab teda näha ühe võimaliku täiusena. Vaevumärgatavad vead keeletõmmetes ei kaalu üles helides peituva helluse.
Ükski dþinn pole seni veel armastanud.
Selle naise lõhn pole millegagi võrreldav. Ilusaid aroome on mitut tüüpi - on karjatüdrukulik kevade algus, mis sisaldab endas ka mingit vaevumärgatavat kaamelisõnniku ehedust, aga mida enim iseloomustaks päikeselisus, soojus.
Siis on aadelkonna daamide mattev mesisus ja laenatud lillede lõhn, sealhulgas lääge jasmiini oma. See on oma kunstlikkuses värvita ja nende naiste endi ehe hõng on vaevu tajutav selle all. Ehkki siiski olemas, on see maha surutud ja ei ole saanud võimalust neid ehtida. Ent seegi sobib, sel on oma koht.
Kolmandaks on aknast sisse õhkuv iha end müüvate naiste seast kõige ahvatlevamate võimas räpakas kirglikkus, millesse armutakse kiiresti ja vihaselt. See on kuum loomalikkus, mis oskab vastu tulla tema poole suunatud meeste muskuselõhnade soovidega.
Kuid Isanda tütre aroomis on teistmoodi ilu. Selle kaunidus on... Väljakujunemata nagu aadelkonna daamidel, ent seda tingib tema noorus. Sel on karjatüdrukuliku ilu ausust ilma selle tooruseta. Ja sel on jõudu muutuda madalaimate naiste kõige tõmbavamaks omaduseks.
Jah, tunnetan tema lõhna sees ka seda nüanssi, mille annab linnusulg, millega ta tõmbab oma pillikeeli... Minu Ööbik.
Muutun äkki teadlikuks sellest, et Isand vaatleb mind ehmunult. Olen unustanud jälgimast oma välise kuju säilitamist ja hajunud uduks. Kogun end.
Juba tunnen, kuidas Isanda näole sigineb naeratav heakskiit, nagu nii sageli mõne alamaga shatranjimängus rahuldavat käiku tehes end toolil tagasi nõjatades. Tema soontes voolab rahulik veri, kuni ta jälgib mu tujude ja mõtete vaheldumist ning nende peegeldumist mu välises ilmes.
Ent milleks oli seda vaja?
Ta on alati olnud väga põhjalik, nii minu esilemanamisega kui soovide tegemisega. Ta ju tunneb kõiki olulisemaid piiranguid. Ta teab kõiki 99 keeldu, mille Süleyman oli Allahi nimedesse aheldanud.
Milleks siis soov, mis on surma ähvardusel keelatud anda ühele dþinnile armastust?
Heljun tema poole läbi küünalde piisavalt aeglaselt, et ta võiks aru saada mu kavatsusest. Taibata seda pääsmatut karistamist.
Esialgu tunneb ta end veel kindlalt, aga kui ta näeb, et pääsen tasapisi mööda tema jasmiiniaurudest, sigineb tema südamesse hirm. Seejärel kahtlus. Seejärel uskmatus. Kuid hirm on püsivalt osa tema lõhnast. Surmahirm.
Ma ei kuula, ent kuulen ta ütleb korduvalt ühe sõna, mis kinnitab tema tundeid. Isanda ohjad mitte üksnes ei lõdvene, kaob kogu tema suutlikkus olukorda hoomata.
Kui olen tema ette jõudnud, kõige tugevama küünlaaroomi sisse mattunult, annan selgituse inimkeeli. See on küll tülikas ent väärib siiski karistuse edasilükkamist selle lugupidamisavalduse võrra.
"Jasmiinil on tõepoolest jõudu teatud dþinniliikide üle. Nõrgemate sortside ümber siblivad qarinid võivad alistuda juba lõhnadele, mis on sortsile endalegi vastumeelsed. Jannid ei suuda sellest läbi tungida. Väga tugevast jasmiiniseinast ei tungi läbi ka ifritid. Kuid sinu küünlad pole puhtad. Sinu küünlad on odavad ja räpased. Neist saaks läbi isegi minust madalam ifriti soost dþinn."
Tajun jälle tema ebalusi mu sõnade suhtes. Kahtlust olukorra suhtes. Kuni tuleb taipamine, pahameel. Ja lõpuks süüdistused.
Jah, pingutatud alandlikkus ei olegi olnud laitmatu ori. Ta oli kallis ost kirjatundja läänlasena, aga Kreeka juurtega tarkused on teinud ta küüniliseks, seetõttu skeptiliseks kõige suhtes, mida ta ei teadnud, ei tundnud milleni tema kasulikkus ei küündinud. Nii polnudki valede küünalde ostmise näol õieti tegemist pingutatud alandlikkuse reetlikkusega, kuivõrd tema saatuslikuks osutunud uskmatusega meie imede suhtes. Sellest hoolimata luban Isandal end tühjaks needa, et ta jõuaks oma saatusega leppides rahuneda ja minu mõtteid sõnadena edasi kuulda.
Kirglikult needes on ta aastakümneid noorem. Häälgi kandvam.
Peagi vajub ta tagasi oma tegeliku vanuse kurnatud ahelaisse. Ja rahuneb mõnevõrra. Ja ütleb ise ohates: Häh, lään Läänlased. Kõiges m-muus usaldusväärsed. Kuid mitte sellistes as- asjades.
Ehkki pingutatud alandlikkus ei vääri lunastamist, pean vajalikuks lisada üht.
"Minu suutlikkus Sinuni pääseda ei olnud siiski tingitud küünalde ebapuhtusest. See on asjaolu, mida Süleyman polnud vastuvaidlematult kinnitada jõudnud et maridi soost dþinni need ei takista. Kui sa oleks ka läitnud kümme täiuslikku jasmiinküünalt, oleksin ma tundnud ebamugavust, ent siiski läbi pääsenud. Need küünlad on alati olnud kasutud."
Tunnen temas pulbitsemas küsimust. Millele vastan. Vastan, kuni jõuan karistamise sundi endas veel tagasi hoida.
"Neid oli vaja, et Su soove poleks seganud ebakindlus ja ettevaatlikkus. Sinu valitsus oli minu valik, kuid Sind oli vaja veenda üleolekutundes. Muidu olnuks Su tahe rikutud."
Isandas on veel küsimusi, aga peamiselt ühe sõna ümber miks.
"Su tahtele alluda oli minu valik," selgitan, "sest oma piiramatuse kiuste puudub mul oma tahe. Olen kui liaan ilma tüvipuuta. Kuid puu peab olema tugev, nagu olid seda Sina, muidu ta ei kanna mind."
Isanda süda klopib ebakindla ärevusega, kuni ta püüab siiani, kõigest hoolimata! saavutada üleolekut selles olukorras. Äkki tunnen, kuidas tema olemine läks kergemaks. Ja ta naerab jälle. Kuidas? Ma kuulan tema sõnu.
"Nii et. Ühes armastusega olen. Andnud sulle vabaduse?"
"Ei. Kuid nüüd eelistan selle kaunitari täiuslikku tahet Sinu omale."
Vanamees ohkab. Kurvalt. Kuid surmahirm on asendunud... kaastundega?
"Sa loobud minust, hea dþinn, kuid. Asemele ei saa sa tugevat puud Tema soovid peaks toetama sinu olemasolu, kuid. Kuid neist piisab vaevu tema enda ülalhoidmisekski. Tema tahtele on vaja kaaskondlaste pidevat hoolitsust. Tema tahe nõuab välist sundi. Sina oma tühjusega ei täida teda."
Ta vaikib ja - ma ei mõista tema lõhna. Ega sisemise liikumise laadi tema kehas. Need ei kanna enam teavet tema tunnete ulatusest.
Sa püüad leida oma. Soovidele jõudu tema tahtest. Sa vajad tahet oma. Jõule. Kuid tema ei suuda. Temast ei piisa. Teie kahe Sinu armastus. Jääb poolikuks. Jääb rahuldamatuks. Muutub ohtlikuks. Saatuslikuks teile mõ- mõlemale.
Ära omista minule inimlikke nõrkusi! Ta vaikib, ehmumata ja äraootavalt. Jätkan: Hapra sureliku mööduvad ihad kahvatuvad kõikvõimsa maridi dþinni lõppematu kire kõrval. Minu armastus on iidset laadi ja inimene ei küündi seda mõistma.
Ta vastab vaid tüdinud ohkega. Nagu ta oleks seda kõike juba kuulnud. Ja suleb silmad. Kuulen tema ripsmete hõõrdumist.
Kuid ikkagi. Ma ei või veel teda surmata. Karistus peab veel hetke ootama, sest üks küsimus on veel vastuseta.
Milleks selline kolmas soov?
Vanamees hingab sügavalt sisse. Õhk siseneb temasse kahkvel, teadmata vast, kas sel teekonnal ta kopsudesse ongi enam mõtet. Hetke pärast vanamees siiski naeratab. Ma ei. Soovi oma õukon Õukonda. Eunuhhe.
Eunuhhid? Kuidas nad siia puutuvad?
Eunuhhid on traditsiooni tõelised kandjad. Seeläbi, et nad kaotavad võime saada lapsi, muutuvad nad elavaks kinnituseks inimliku kultuuri üleoleku kohta tema loomalike kirgede üle. Ja kuna nad elavad seda tõde, siis nad ka usuvad seda. Nad oleksid võib-olla näinud ühe dþinni tegelikku väärtust ja tema röövinud. Lääne kirjatundja puhul seda ohtu ei teki.
Kuid ei, see ei vasta küsimusele. Eunuhhid. Nad esindavad täielikku alistumist. Aga Isand ei taha seda nõuda oma kaaskondlastelt. Kuid ei, küsimus ei taandu ka sellele.
Vanamees muheleb, aga õnnetult. Minule salapäraselt. Tema lõhn ei paljastanud tema tundeid. Nüüd oli lõpp. Kuid jätta seda viimaseks hetkeks oleks väär.
Ma otsustan teda vaadata. Esimese asjana selles maailmas.
Ta oli kaunis. Tema enese kehal ja näol on kogu tema elu, iga tema väline kurd ja viiv on kui need tähemärgid Allahi käega kirjapandud Raamatute Emas, mis kirjeldasid Isanda käekäiku. Ja selles teekonnas on kõik nii hingematvalt eriline, kogu tema olemus nii kaunis. Juba enne mind oli ta nii hea.
Kas ei omandanud ka tüdruku pillimäng täpselt samamoodi ääretu hurmavuse alles siis, kui ma armastust omandades olin võimeline tajuma, et ilu saab olla piiritu ka just nimelt oma vigades? Kas see ongi armastus? Näha, et täiust saab poolitada Ja sealjuures näha, et ta jääb siiski täiuseks?
Sain lõpuks aru. Eunuhhid Oma teadmatus sallimatuses pole ma seni aimanudki lubada enesele kaastunnet nende vastu. Ma pole seni taibanud, kuivõrd kibedalt tähendusetu on eunuhhi elu. Kas pole nende elust ometigi röövitud võimalus armastada? Nende elud on vägivaldselt jäetud ilma armastusest. Kuid Isand sai selle siiski taastada, vähemalt üheleainsale eunuhhile. Minule.
Ääretult vana ja kidura mehe kortsudest soonilisel näol vilavad kaks kurba tumedat silma. Neis on kahjutunne, kui ta vaatab minule otsa, minust läbi. Kuskil neis peidab end mõte tema tütrest, kes on ammu lõpetanud oma hurmava laulmise. Kuid mis nüanss sel mõttel on, ma ei suuda tajuda. Selles pilgus on ka tilgake hukkamõistu, ent mitte üksnes minule, vaid ka iseenesele. Ja loobumine.
"Ma olen oma sooviga eksinud."
Ta ei tea siiski, kuivõrd ta selle väitega eksib. Nagu ei tea tegelikult minagi.
Ta suleb silmad. Ta on valmis.
Otsustan ta lämmatada. Takistada ligipääs õhule, et mitte rikkuda Isandat, mitte rikkuda tema maapealset keha vulgaarsete haavadega. Hajun tema kohale ja ümber, et hoida teda vappumast, kuni ise voolan tema hingetorru. Ma ei täida kogu tema sisemust, vähesest piisab. Tema hingamine lakkab. Peagi lõppeb tema sisemine tegevus. Ta on surnud. Uppunud keset kõrbe.
Olen viimaks vaba. Seega on aeg minna oma uue käskijanna juurde.
Praeguseks ta ilmselt juba magab kuid unede tõelisust ongi hõlpsam vormida kui käegakatsutava maailma oma.
Jah, ma loobun õlilambist. Loobun täielikult oma senisest eluasemest, mille suudmest pääsevad minuni terve maailma lõhnad ja helid. Ehkki Ööbiku ärkvelolekutundidest ei imbu minuni neid lõhnu ega helisid Ehkki kaks kolmandikku olemasolust hakkab mööduma närvutava tühjuse saatel, oodates Ööbiku magamajäämist, saan ühiste öötundide õndsusest tema unenägudes rohkem kui küll.
Sedavõrd, et Ööbiku teadvusest saab mulle tõeline kodu.