Otsing

kõik, kes nõiakunstist midagi teadsid, visati kas vette või põletati kaua aega tagasi, nii et nüüdisajal tehakse nõiakunsti nagu parasjagu juhtub. «Okultism» Alexander C. Rae Koju jõudnult ei hakanud Votokas kingigi jalast võtma. Virutas ainult pintsaku toolileenile ja hakkas küünlaid-klaase kokku otsima. Klaase sai kummalegi üks ja küünlaid oli kogu majapidamise peale viis. «Nii,» sõnas ta siis Meetsile, kes juba pudeleid lahti korkis. «Selle laua lükkame siit seina äärde. Eks ole. Nii. Ja vaiba keerame rulli.» «Ära sa seda asja nii keeruliseks ka aja, sõber fotograaf,» rahustas teda Meets.

I Kuskil seal, kus vana maja kunagi oli seisnud, hulkus tuul nüüd tühjil silmil ringi. Must oli maa seal ja märg tumedast vihmast, mis teda järelejätmatult peksis -- ja kuu ulgus selle kõige kohal oma lõputut laulu. Kust see väike maailm pärit oli, kurat seda teab. Kes selle välja mõtles? Ta ei soovinudki seda teada -- sest pimedad tähed näisid sel igavesel ööl pikkamisi alla kukkuvat tülkale pinnale ja sitkes rohelises poris tantsivat oma surmkuumi tantse, kuni kukkus Öö raske pendel ning neil oli aeg -- aeg kaduda lõpmatuse radadele põhjatuile. Kauged ja sünged olid need käigud, mida mööda

Madala ilupõõsastikuga ümbritsetud üksildase luksusvilla tuled särasid läbi öö. Varjulisel pargirajal seisev mees silmitses maja, libistas pilgu üle veidi eemal paikneva väheldase kosmosekaatrite maandumisplatsi ning astus heledasti valgustatud esiukse suunas. Uksel seisev teener vaatas umbusklikult pikakasvulist kõhetut võõrast, kes kandis pikka, nägu varjava kapuutsiga kuube. «Peremehel on külalised,» ütles ta kõrgil toonil. «Vastuvõttu ei ole.» Võõras heitis teenrile kapuutsiserva alt pilgu, too kummardas otsekui mingi jõu sunnil ning musta kuuega mees astus temast mööda, läbi luksuslikult

Metsaserval seisis salkkond ratsanikke. Siis hakkas üks neist kappama üle lageda välja kalju poole, mille otsas seisis loss. Lohe juhtus seda aknast nägema, ohkas ja läks õue. Oma eluajal oli ta näinud palju vapraid vägilasi küll hobuse ja eesli seljas, aga ka jalgsi, küll raud- ja soomusrüüga, aga ka ilma, mõõga ja kilbiga, vibu ja nooltega, nuia ja odaga, lingu ja kiviga... Eelmisel aastal tuli üks koguni moodsa riistapuu, musketiga. Varasematel aegadel kümmekond, viimastel aastatel üks-kaks aastas. Mõni keerutas sõites mõõka, mõni hüüdis sõimu ja solvanguid. See mees sõitis vaikides. Sangar

Üle pika aja oli Laura end jälle teatrisse sundinud. Ta polnud selles iialgi midagi teab mis köitvat leidnud -- lihtsalt üks lisatingimus, mida tuli täita, ning aegajalt andis see teretulnud võimaluse mõnel koosviibimisel ülesvõetud kunstikajalisel jututeemal enese asjatundikkusest täit mõnu tunda. Oluliselt ebameeldivam oleks olnud vabandavalt naeratada, öeldes, et ei tea, ei ole näinud... Ainult et säärane elegantne valdamine -- seisund, mida ta kõige enam nautis ning mis õhkus kõigest, mida ta tegi või ütles, isegi kõigest, mida ta ennast ümbritsema sättis -- nõudis tüütut kulissidetagust

«Sa ikkagi tulid?» Kohtunik võpatas instinktiivselt, kui tundmatu hääl hoones valitseva vaikuse lõhestas, ja tõstis pihusti. Silmi kissitades üritas ta hämaras ruumis orienteeruda. «Ma muidugi teadsin, et sa tuled.» Hääle omanik istus pimeda ruumi keskel laua taga ja silmitses sisenenut uuriva pilguga. Tuba ise jättis lageda mulje -- üks laud, kaks tooli ja neli paljast, ajahamba poolt puretud seina. Laual lebas püstol. Kohtunikul nõudis mitu pikka hetke, et relva identifitseerida. See oli arhailine kuuelasuline revolver, millist ta seni vaid infokanalite ajaloosektorites oli näinud. See pidi

I Aasta 2568 oli Gondvana aasta. Ja 2578. Koidiku aasta. Ja need kümme vahepealset aastat eufooria ja lootuste aastad. Kui Gondvana taevasse tõusis, tõusis koos temaga ka milleeniumite unistus -- igatsus tähtede järele. Koidiku start oli eufooria jätk, oli kindlameelsuse ja julguse pidu. Need ajad olid inimkonna ajaloos erilised. Ammuoodatud Suure Kolonisatsiooni algamine. Esmakordselt ei mehitatud kosmoselaevu väljaõpetatud astronautidega vaid kõige tavalisemate inimestega. Ja neid oli palju. Kahte ruumilaeva -- Gondvanasse ja Koidikusse -- said mitmeks oma eluaastaks kodu 600 000 inimest

Esimene objektiivne külma sõja järgne võidurelvastumise lühikronoloogia Detsembris 1945 tassisid ülikondades kujud matsakaid lehepakke veoautodelt ühte äärelinna katlamajja. Peaaegu kogu 10. detsembri «The New York Timesi» tiraazh korjati müügilt ning põletati, sest lehenumbris oli ilmunud artikkel «Tuumapomm. Miks me sellest räägime? Kuidas me ta saime?» Föderaalne Juurdlusbüroo ei kartnud seda, et venelane võiks üksikasjaliku joonistega varustatud artikli põhjal omalegi tuumapommi teha. Ei, mitte sugugi seda ei kartnud FBI. Artikli põhjal saanuks asjatundja mõista, et tuumapommi pole