Ma tean, kui keegi mind otsib. Kuidas seda seletada? Kunagi oli see võime kõigil küttidel ja see on suuremal-vähemal määral alles paljudel inimestel, kel oma ameti tõttu abiks tajuda, kui neid jälgitakse. Või nad ei pea oma ametit kaua. Nimetagem seda sisetundeks või instinktiks, ega ma päriselt ei tea, mis see on. Minu „elukutse” puhul pole vaja vaeva näha, et endale piisavalt võimsaid vaenlasi koguda, need tulevad komplektis. Olin niigi juba elus ainult seetõttu, et usaldasin oma instinkte.
Ma olin linna keskel pargis. Kõndisin sealt lihtsalt läbi, teel ühest ametiasutusest ema koju; ema elas kesklinnas ja ma jätsin auto enamasti tema hoovi. Vaatasin ringi ja otsisin inimtühjemat kohta; päris silma alt ära polnud seal kuhugi minna. Ma ei tahtnud, et inimesed viga saavad.
Tunne muutus tugevamaks. Neetud, kui seal, sadade silme all kakluseks läheb... Inimestel on küll hämmastav võime ignoreerida kõike, millest nad aru ei saa, kuid mõni erksam võib meelde jätta ja pärast probleeme põhjustada.
See ei olnud siiski rünnaku tunne. See oli...
Muidugi. Pöördusin.
„Raphael Disoulrov. Tere.”
„Mikhael Stuart. Tere.” Ta oli ebamäärases vanuses. Tähendab, raske öelda, kas 60 või 90. Miski vihjas 90-le, aga ta liikus käbedalt. Ma tegelikult ei oleks tahtnud temaga mõõtu võtta. Ta oli küll ammu suureks ülemuseks saanud ja ei tegelenud millegagi ise, kuid ta oli kohutavalt kogenud ja krutskeid täis. Ta oli pikk ja sale ja iga tollini aadlik, alates kummaliselt heledatest, rohekatest silmadest ja kullininast, kuni musta, selle ilma kohta liiga sooja mantli ja kullatud nupuga kepini.
Ta ei kiirustanud rääkimahakkamisega, ainut mõõtis mind. Kuid tema oli tulnud mind otsima ja ma ei näinud põhjust alustada. Ta ei olnud vaenlane, kuid ka väga kaugel sõbrast.
„Ma vajan su abi,” ütles ta lõpuks.
Kummardasin, suutmata alla suruda muiet. „Seda on meeldiv kuulda. Et ma sind millegagi aidata saan.” Mõtlesin demonstratiivse hetke ja lisasin: „Ma aitan sind muidugi heameelega.”
„Meie maailma tuli midagi.”
„Alati tuleb midagi. Selleks me olemegi. Milles on probleem?”
„Inimesed surevad. See tuli neli päeva tagasi. Kohe tuli miski sellele järele ja ma ei ole kindel, kas too on parem. Statistiliselt kindlasti mitte. See ei ole lihtne 'otsi ja tapa' operatsioon. Tuleb kuidagi lahti saada sellest, kes jahib, sest selle, keda ta jahib, tahaksime elusalt kätte saada. Ja...” Ta ohkas ja kirtsutas nina. Ma võisin muidugi eksida, see võis ka väga hea teesklus olla, kuid tundus, et ta otsustas valida lihtsaima viisi ja öelda tõtt. Mis sest, et see ta kõri kraapis. „Me ei saa temaga hakkama.”
„Ja mina peaksin saama?”
„Sa oled vähemalt enam-vähem samast klassist monstrum.”
Ma ei solvunud. Paljus oli tal õigus. Selleks, mis ma olin – tegelikult me mõlemad olime –, ei õpita koolis. Ei ole komisjone, eksameid, ainekavasid ega statuute. Sind võetakse mängu, kui sa elad üle esimese katse – saad haldjarajalt koju. Edasi... hea, kui keegi vaevub sind hoiatama. Veel parem, kui keegi vaevub sind õpetama; enamasti küll omakasust. Mind tõmbas mängu Rahe sõdalane – see ei ole midagi ebatavalist. Tal oli abilist vaja ja ta käitus minuga enam-vähem ausalt – õpetas mõned aastad; see ei ole midagi ebatavalist. Siis tõmmati tema omakorda suuremasse mängu – ka see ei ole midagi ebatavalist. Ta sai raskelt viga ja mina pidin hakkama saama olukorras, mis mul kõrgelt üle võimete käis. Paistab, et ma tegin võitlevatele pooltele niipalju nalja, et mind säästeti. Ma ei tea, kui tavaline või ebatavaline see on, kummatigi omandasin võimeid ja oskusi, mis siin enam väga tavalised ei ole.
„Kuidas nad välja näevad ja mida nad teevad?”
„Ma näitan sulle, kui me saame kusagil maha istuda.”
Viisin ta oma ema juurde. Ema on harjunud, et mul käib veidraid külalisi. See ei ole nii ohtlik, kui võiks mõelda. Raphael nägi muidugi kohe peitmärke mu ema uksel – läbipaistev rahutsoon. Meiesuguste keeles tähendab see, et koht on kellegi kaitse all ja seal ei ole midagi otseselt väärtuslikku. Üldiselt peetakse sellest kinni. Sa ei pea kaua vastu ilma mingisugusegi austuse ja respektita omasuguste poolt ning teatud piiride rikkujad muutuvad paariaks.
Vana aadlik riputas oma mantli nagisse ja laskus mõnuga ühte mugavasse tugitooli. Ta ajas end muidugi kohe uuesti püsti, kui ema tuppa astus. Tutvustasin neid ja tõlkisin ema küsimuse, mida ta juua sooviks, kas kohvi või teed? Et tema pakuks pärnaõieteed. Raphael teatas, et head teed joob ta alati heameelega.
Küsimata otsisin klaasid ja valasin meile oma lemmikjooki, Larsen XO-d. Ta kviteeris seda tänuliku noogutusega ja tõstis klaasi huultele. Teda vaadates oli mul hetkeks natuke kade meel. Minul on ainult pealispinnal õhuke kultuurikiht, sisimas olen metslane. Kümnendas põlves jookseb mu vereliin Inglise kuningakotta, kuid vahepealsed põlvkonnad elasid mu esivanemad siin kolkas. Ma näen palju vaeva, et siin normaalne paista ja... kohati tuleb see masendavalt hästi välja, eks ole.
Kui ta oli oma tee peale puhunud, jätkas ta vestlust...
Andestatagu see kirjanduslik võte – ta oli tegelikult rääkinud kogu vahepealse aja ja nüüd anna kontsentreeritult edasi, mida ma ta käest teada sain:
Need, kes tulid, olid pärit vähemalt 8-9 sfääri maailmadest. Maailmade vahel ei ole kergeid otseteid, need kaks olid kuid, kui mitte aastaid kõndinud, jooksnud, ujunud, lennanud, ratsutanud, hiilinud ja roomanud läbi kõrbete ja jääväljade, läbi tühjade sfääride ja läbi võikate põrgute. Läbi kohtade, kuhu ma kunagi sattuda ei tahaks. Nad mõlemad olid seestujad. See tähendab olendid, kes kasutavad teiste olendite kehi parasiidina. Kuidas need kaks konkreetselt välja nägid, pole väga oluline, kindel vaid, et meeldiv see vaatepilt ei ole. Seestujad on enamasti paarikümnesentimeetrised kuni poolemeetrised üsna jõleda väljanägemisega iminappade ja lõugadega merisiiliku ja mao ristsugutist meenutavad peletised. Lõuad on peremehe kehasse tungimiseks, kus ta siis ajab oma jätked närvisõlmedeni ja võtab nende juhtimise üle. On liike, kes suudavad väljaspool teise olendi keha vaid mõned minutid elus püsida, ja on liike, kes suudavad moodustada nukutaolise kesta, kus võivad aastaid järgmist ohvrit oodata. Mõned liigid on kohanenud teatud liike kasutama ja võivad nende eluiga isegi pikendada, kuid enamasti põletavad nad peremehe kiiresti läbi. Eriti just näiteks põgenemisel-tagaajamisel, kus otsustav on kiirus ja ka parima tahtmise juures pole aega süveneda tundmatust liigist olendi füsioloogiasse.
Kellelegi „tavalistest” olenditest ei meeldi eriti see mõte, kuid seestujad on evolutsiooni kõrgem aste – liikuvad olendid hakkasid sööma liikumatuid, siis tekkisid olendid, kes püüdsid ja sõid neid rohusööjaid, siis tekkisid vampiirid, kes elatusid otse madalamate olendite verest, ja siis seestujad, kes ei vaevunud endale kehagi kasvatama, vaid võtsid selle valmiskujul.
Kõige lähem seestujate maailm on kolmandas sfääris. Seal on seestujad 40-50 cm-sed papagoilõugadega ussid, keha katmas sajad vaksapikkused ja umbes millimeetrijämedused jätked. Peremeesteks kasutavad nad enamasti kõigilt parameetritelt šimpanse meenutavaid ahve. Igal seestujal oli ahvikari, mille sees ja millega koos ta elab. Seestuja elab ühe ahvi sees selle nii-öelda parima ea, siis sunnib toda mõnd järgmist nooremat kinni haarama, pureb end ühest rinnakorvist välja ja teisest sisse, surub jätked selja- ja peaajusse ja laseb vanal kehal surra.
Inimkehas peab see liik vastu mõned kuud. On teada, et nad suudavad kasutada inimese mälu ja inimesel säilib isegi teatud tahtevabadus – kas selleks, et mitte liiga suuri pingeid tekitada või ei käi nende aru inimmõistusest täielikult üle? Kuid need on juba kõigest oletused.
Jack Hancock Lõuna-Dakotast läks neli päeva tagasi õhtul välja ja jäi kadunuks. Politsei leidis ta traktori juurest „veidralt moonutatud orangutangi” laiba. Samasugune juhtum oli paarkümmend kilomeetrit eemal. Tolle maatüki omanik, Merlin Gatts, ründas segastel asjaoludel politseinikku ja sai tulevahetuses surma. Kõnealune politseinik David Hercel lahkus töölt kellelegi sõnakestki lausumata ja tema laip leiti kaks päeva hiljem Frankfurti lähistel. Selle aja peale oli kindlaks tehtud, et ka Jack Hancock oli sinnasamasse lennanud. Tema laipa veel leitud ei ole ning siin oli Raphael ja tema inimesed politseist juba mitu sammu ees. Keegi nägi juba vaeva, et politsei ei „taipaks” neid kaht juhtumit seostada.
Kaks tundi tagasi oli politsei leidnud siitsamast linna piirilt Michi Drauhausi, tavalise 30-aastase pereisa laiba. Mitte keegi ta lähedastest ei mõistnud, miks ta lahkus ootamatult oma kodust Frankfurti lähistel ja kihutas paar tuhat kilomeetrit põhja poole.
Raphael asetas lauale foto surnud tokerdanud ahvist, lasi mul seda uurida ja lisas veel hunniku fotosid kõigist kõnealustest isikutest ja mõnedest sündmuskohtadest. Midagi huvitavat seal ei olnud.
Midagi oli selles loos veel. Midagi, mida ta mulle ei öelnud.
„Miks ta siia tuli?”
Vana aadlik kehitas õlgu.
„Ei tea. Oli ta kurjategija või vabamõtleja? Jälitaja olemasolu välistab heidiku ja seikleja... Aga see võib ju ka näiteks peretüli olla. Kellelgi pole olnud aega uurida, kust ta õieti tuli ja millega teel hakkama sai.”
„Kust siis see info 8-9 sfääri kohta?”
„Kui sa oled elus piisavalt palju lugenud...” Ta kehitas õlgu. „On umbes tosin fakti või oletust: Zzaanuxi seestujate entsüklopeedia, mida kunagi lugenud olen; siis Isthari sõdurite kroonikad; nad tulid üle Cherokee hõrenduse, mis viitab Salmirane maailmade grupi suunas; nad on väga võõrad, nende jäljed kubisevad senitundmatutest lõhnadest ja haigustest; nad vahetavad inimesi keskmiselt kahe-kolme päeva tagant, mis lubab oletada, et neil ei ole inimestega mingeid kogemusi; põgeneja otsib lihtsat teed, seega tuli ta ülejärgmisele hõrendusjoonele – ta tahab ainult edasi, eriti hoolimata suunast, ja vahepealne on ju meres; Craddifis peeti kinni Meneluu politseinik – jälle puhas oletus, et see oli omakorda nende kahe jälil.” Ta kehitas veelkord õlgu. „Edasi on juba kaudsemad tõendid, mida läheb sulle pikaks seletada.”
Ja ikkagi oli ta rääkinud rohkem, kui võib-olla vaja oleks olnud. Mida ta varjab?
„Miks sa ise teda ei püüa? Sa oled siin küll võõras, kuid keegi ei hakka takistama, kui saadakse aru, et sul mingi oma jaht käimas.”
„Siin on kaks asja. Esimene, Lõkkeringi vaim. Miks me ei võiks koos töötada? Heast tahtest? See on sinu kodu. Teiseks... ma olen vana. Miks ma peaksin riskima siia hulga oma inimesi tuua, kui ma saan sind paluda. Sa... oled päris hea.”
Kõik see oli tõsi. Lõkkeringis räägiti alati heast läbisaamisest, aga praktikas see nii ei toiminud. Ja võimalik, et ma olin tõesti teistest paremini ette valmistatud millegi täiesti võõraga toimetulemiseks.
Aga ta ei rääkinud mitte kogu tõtt. Mitte peamist.
*
Ema teadis, et kui ma niimoodi võõraga lähen, võin kaduda kuudeks. Teadis, et võin ka mitte kunagi naasta. Ema süda... aga siin ei saanud ma teda aidata.
Kust alustada? Ilmselt sealt, kust leiti Drauhausi laip, muud juhtlõnga ei olnudki. Ent juhus tuli mulle appi. Helises telefon.
„Mikk.”
„Keegi läks teisele poole.”
Ühendus katkes. Midagi rohkem öelda ei olnud vaja. Muidugi olin ma hääle ära tundnud – Tosina nõid. Muigasin tahtmatult – ka tema oli hakanud eelistama moblat kajakale...
„Üks neist on juba läinud.”
Raphael kergitas vaid kulme, kuid ei hakanud midagi küsima. Mina ei hakanud midagi selgitama, las talle jääda mulje, et mul juba käis intensiivne taustatöö.
Nõid ei vaevunud välja tulema, kui parkisin auto ta õue. Seegi oli osa kirjutamata seadustest – me ei allunud teineteisele. Nagu kõik vanad, olid nad ajapikku leppinud minuga, ennasttäis õnnesärgis poisikesega. Aga kunagi olid nad kõik sellised olnud. Autol hoidis ta loomulikult silma peal. Kui vaja, igavesti.
Siit algas tee. Läksime Raphaeliga kõrvuti ja pöörasime. Pöörasime mitte füüsilist suunda, vaid maailma. Pöörasime end sellest välja.
Haldjarada oli alguses niiske, ligane ja sünge. Seal ei saanud elada. Mingis mõttes olid sa lihtsalt mulla alla maetud ja füüsiline keha elas vaid niikaua, kui üks maetud inimene ikka elaks... Läksime edasi. Kõigepealt kadus lagi, siis seinad. Kitsas kaljukiil sirutus üle tühjuse. All oli igavene needus ja üleval unustus. Ja gravitatsiooni asemel oli seal vaid su hinge kaal.
Me ei kavatsenud veel surra, nii kõndisime mööda kaljukiilu maailmade vahel. Me sukeldusime uuesti mutta ja kerkisime kuuma öösse.
Üldiselt mulle meeldivad soojad maa, ma lausa vihkan seda suurema osa aastast elamiskõlbmatut jäätmaad, kus on mu kodu. Võimalik, et on mingi ilu või väärikus luuderohuna kaljusse klammerdumises. Vähemalt luuderohu meelest küll. Aga see oli mu kodu, see oli koht, kuhu ma kuulusin.
Igatahes oli mu kodus parasjagu suvi, see ainus elamiskõlblik aastaaeg, ent öösiti oli väljas ikka külm ja vihmakuube ei saanudki mõni aasta kappi unustada. Seal, Haldjamaal oli hulga soojem. Ma ei olnud seal muidugi esimest korda ja, eriti arvestades, kes just enne meid oli tulnud, olin valmis selleks, mis meid ootas – vähemalt 30 raskelt relvastatud haldjat.
Ajasime aeglaselt käed pisut laiali, peopesad väljaspool. Päris käsi üles tõsta polnud ju väärikas. Ma ei tea täpselt, kuidas haldjate relvad töötavad. Ju need mingid energiarelvad on, mingid impulsslaserid või plasmageneraatorid. Igatahes peaks mu kaitse heal juhul paar lasku vastu. Ma ei tea, mis relvad olid Raphaelil, minu tulenui aga oli teatud mõttes ebaaus. Rahe sõdalased olid mulle andnud ruumilühistaja ja õpetanud, kuidas seda tavalise saua jõuallikana kasutada. Nii oligi mu saua südamikuks varras, mis andis räpast tuld. Sel oli ka füüsiline ekvivalent – kui ma lühistasin ruumi, ilmusid leeki antiprootonid. Tulemust võib igaüks ise ette kujutada.
Mind on paljud pidanud relvahulluks. Noh, võin pugeda paljude sõjateoreetikute selja taha, kes möönavad, et kõiki sõja seadusi tunda on muidugi hea, kuid on situatsioone, kus loeb ainult toores jõud. Ülivõimsate relvade omamises on mingit omalaadsete fluidumit ja tunnistan, et ei ole sellest patust puhas.
Üks haldjas tuli lähemale. „Miks te tulite?”
Ilmselt oli ta ülemus. Ma ei tundnud teda ja ilmselt ka tema mind.
„Me jälitame seda, kes siit pool tundi tagasi tuli,” ütles Raphael. Tema haldjakeel oli palju parem kui minu oma. „Ta tappis Maal hulga inimesi.”
„Maa korrakaitsjad. Nimed?”
Ütlesime enda omad. Ta noogutas. „Ma tean sind, Raphael Disoulrov. Ta tappis siin ühe pere. Mis asi see on?”
„Me teame vähe,” raputas vana aadlik pead. „Me oletame, et seestuja kusagilt kaugelt. See tuli Salmirane poolt. Tuli neid siia üks või kaks? Neid on kaks, üks jälitab teist.”
„Tuli üks. Me jälitame teda ise edasi. Me valvame. Minge tagasi koju.”
Relvad pöördusid, kuid mitte meie suunas. Jõudsin vaevalt pead pöörata, et näha korraks meie taga viirastumas inimkuju. Siis oli see läinud.
Mõelda ei olnud midagi.
„Me läheme. Head jahti!” Ka seda hüüdis Raphael. Nojah, on olukordi, kus on targem lasta tal ülemust mängida.
„Ma tulen teiega.” See oli too haldjate juht.
Las siis tuleb.
„Uriahel,” vaevus ta end lõpuks tutvustama. Haldjate nimed koostatakse sünnikuu sodiaagimärgist ja vanemate suguvõsanimedest. On ka veel täielik nimi, mis inimese jaoks võrdub pigem ilustatud isikukirjeldusega. Aga see on omaette lugu.
Tosina uks oli lahti, kui me taas Maale jõudsime.
„Ta oli siin,” ütles Uriahel. See on muide haldjate kõige ärritavam joon – öelda surmtõsisel näoga elementaarseid asju.
„Millest sa seda küll järeldad?” ei suutnud ma oma suud kinni hoida.
Õnneks puudub haldjatel inimliku iroonia taju. „Verelõhn,” tuli järgmine annus ilmutuslikku tõtt. „Laibad. Teietaolised.”
Sest nüüd me juba nägime neid. Tosina nõid oli tavaelus tavaline mees, kel natuke üksikus kohas maja. Majas oli ka naine ja tema kolm last. Kõik kohad olid verd täis. Kas ma peaksin kirjeldama, kuidas näevad välja surnud ja moonutatud inimesed? Ma olen neid juba liiga palju näinud ja ma ei vaevu kirjeldama kogu seda õudust, mis pilgule avanes. Terve pere oli tapetud. Lisaks nende koer ja kass, muide.
„Ta pole proovinud neid kasutada. Ta mängib jõhkralt.”
Ma hoidsin end tagasi, et mitte talle virutada. Selle asemel kummardasin ja puudutasin üht kaela. „Hambajäljed.”
„Kas ta närib kõri läbi?” elustus Raphael, kes seni väljas oli oodanud.
„Mis sa sellest järeldad?” küsisin.
„Ma olen lugenud. Ma ei tea.”
„Ta üritab inimese ainevahetust vere tarbimisele ümber korraldada,” ütles Uriahel. „Otse verest elades oleks see palju efektiivsem. Kuid niipalju, kui ma siin näen, ei oska ta seda korralikult.”
„Näed?” Pidin end taas pingutama, et see liialt pilkena ei kostaks.
„Oskan järeldada lõhnadest. Teatud ensüümid – neid on palju, aga kõlbmatus kombinatsioonis. Ta on sunnitud varsti uuesti proovima.”
Noogutasin. Õnnetult. Nõia pere, majatäis inimesi, tapetud vampiiri poolt. Seda oli niigi liiga palju. Ja tüüp on väljas oma etteastet kordamas. Kurat neid haldjaid oma liiga tõhusa kaitsega... Samas, teatud karma tasemelt on muidugi ebaõiglane soovida, et selline surmakarikas lihtsalt kedagi teist tabaks.
„Kuhu ta läks?” mõtisklesin pigem kuuldavalt.
Uriahel tõmbas ninaga õhku. „Ta läks sinna,” osutas ta läänekaarde. „Tulete ka või on teil siin midagi korraldada vaja?”
Mul ei jäänud muud üle, kui maja põlema panna. Korralikult. Selleks jätkus mul muide jõudu ilma antiprootonitetagi ja see võttis vaevalt paar sekundit.
„Ärge oodake mind,” ütles Raphael. Minust jäi ta mobiiliga rääkima; niipalju, kui ma otsustada suutsin, itaalia keeles. Küllap rääkis mõnele kardinalile või paavstile isiklikult, mis vahepeal juhtunud oli.
*
Siin tuleb mängu selle loo tibi. Ta oli siis üsna noor, just 20 saanud. Mis ta seal tegi, kes teab. Millegipärast ei tulnud see kunagi jutuks. Oli ju alles suur õhtu, kell üheksa paiku, pimedani veel mitu tundi, ja ta võis seal niisama jalutada või läbi tolle metsanurga põigata. Võib-olla käis ta seda teed iga päev; see oli ju armetu metsalapp keset linna, üldiselt masendavalt ohutu, eks ole. Ta vahtis üle puulatvade kerkivat suitsusammast, kui põõsaste vahele ilmus verise näo ja kätega Karmo Mäeltseliiva ja otsesuunast tema suunas spurtis. See oli see õnnetu mees, kelle otsa oli linna piiril sattunud Michi Drauhaus.
Tibi nimi oli Gadriel Nefta. Ta oli õnneks teksades ja kergetes jooksukingades. Ta oli õnneks – nii tema enda kui paljude teiste õnneks – päris hea kergejõustiklane. Ja pea tal ka jagas. Või olid need instinktid? Igatahes, selle asemel, et ringi pöörduda ja karjudes jooksu pista, ronis ta kribinal peaaegu siledat männitüve mööda üles ja oli maapinnast oma nelja meetri kõrgusel, kui verine õuduelukas kohale jõudis. Võimalik, et mingil teadvusetasandil hindas Gadriel Karmo vööümbermõõtu, mis lähenes maakera omale. Aga ta ei võinud kuidagi teada, millise piirini suudab seestuja inimest sundida.
Teatud piirini. Mitte rohkem. Esimest korda suutis 130-kilone mees end isegi puu otsa vinnata ja sadas alla alles selle peale, kui Gadriel talle jalaga kõvasti kõigepealt vastu pead ja siis sõrmede pihta virutas. Teisel katsel tal enam jõudu ei jätkunud, ta libises allapoole ja tõmbas oma kõhu korralikult marraskile. Ta seisis parasjagu puu all ja seestuja ilmselt üritas temaga – niipalju, kui Karmo enda teadvusest seal alles võis olla – konsulteerida, mida kõige targem oleks edasi teha.
Nii ei saagi me öelda, et päästsime plika viimasel hetkel. Haldjas lihtsalt ei hoolinud nii-öelda Maa avalikkusest, ent ka mina tahtsin asja kindla peale lõpuni viia, ja nii me siis tulistasime korraga oma relvadest umbes viiekümne meetri pealt, niipea, kui stseen meie ees avanes.
Me mõlemad tabasime, mina rindkeresse ja haldjas pähe. Sörkisime lähemale ja ma vaatasin ringi. Paistis, et kedagi peale puu otsas kükitava plika uudistamas polnud.
Energialöögid olid Karmo korralikult puruks rebinud, ta peast puudus umbes pool, mis oli järgmisele kümnele meetrile punase pintslitõmbena laiali määritud. Rinnakorvi asemel oli tal suitsev kraater, kust immitses kirbet praehaisu.
„Oota, ma kontrollin, kas seestuja on surnud.”
Uriahel kummardus. Kuidagi oli ta kätte tekkinud üliterav nuga ja ta lõikas laiba mitme sujuva liigutusega lõhki. Korraga hüppas ta mõttekiirusel tagasi. Karmost järele jäänud verises segadikus vintskles miski, mida hea tahtmise korral oleks võinud pidada ka inimorganismi osaks.
Tulistasin. Veel laialilendavat verist sodi. Haldjas oli sama kiiresti tagasi ja lõikas taas midagi. Siis ajas ta end sirgu ja asus nuga puhastama.
„Nüüd on see surnud. Kindluse mõttes soovitaksin laiba täielikult tuhaks põletada.”
„Seestuja oli pärast laske elus? Kui palju neil seda elujõudu on?”
„Seestuja oli pärast laske elus. Pisut uimane. Ma teadsin, mida ma teen, aga see oleks võinud ka edukalt rünnata. Need on võimelised surnud organismis üsna kaua, päevi vastu pidama, ja ma ei tea, kui palju peab neist hävitatud olema, et nad end enam taastada ei suudaks.”
Vedasin ümbrusele kattevarju peale ja põletasin oma sauaga mehe jäänused tuhaks.
Uriahel lõpetas noa puhastamise, lasi lapil õhku hajuda ja pöördus. „Ma lähen koju. Asi on lõppenud.”
Nii ta minema kõndiski ja mina lasin varjul langeda. Laipa ju enam ei olnud, oli vaid põlenud maapind ja ülevalt puu otsast meid suu lahti ja silmad punnis vahtiv plika. Täpsemalt vahtis ta lahkuvat haldjat, enne kui pilgu uuesti minule pööras. Nojah, mina olin ju ikkagi üsna tavaline noorepoolne mees, haldjas aga haldjas – üldiselt küll inimlike proportsioonidega, aga kindlasti mitte grimeeritud näitleja. Hõbehall suurte silmade ja pikkade kõrvadega seninägematust liigist olevus. Olevus, kes kandis riideid ja relva ja rääkis hulga täishäälikutega laulvas keeles.
„Sa võid nüüd alla tulla,” ütlesin, kui haldjas oli kadunud ja ta uuesti minu poole vaatas.
Ta vahtis mind liikumatult.
Kehitasin õlgu. „Sa võid ka sinna jääda. Ilm on ilus, päikest ja tuult parajalt. Enne paari päeva ei ole kuhugi kiiret. Ma lähen ka minema, nii et pole karta, et kellelegi häda pähe teed.”
„Kes see oli?” küsis ta.
Keda ta nüüd mõtleb? „Haldjas.”
„Ja see... kes...”
„Lihtsalt üks vaeseke, kelle sisse tungis üks väga paha olend. Päästa poleks teda niikuinii saanud ja peatada ta tüli.”
„Kes sina oled?”
„Nimi on Mikk Stuart. Pealtnäha tavaline väikeettevõtja – reklaam, kujundus, kopirait ja nii edasi – ja poole kohaga tondipüüdja.”
Ta mõtles selle üle natuke aega, vaatas ringi – mitte üht inimhinge ei olnud näha – ja asutas alla ronima. Ma ei tea, kas ta oskas niimoodi mõelda, kuid küll ma ta sealt puu otsast kätte oleksin saanud, kui vaja oleks olnud. Ta ronis üsna ilusti, alles päris lõpus andis käsi järele, ta kiljatas kergelt ja potsatas mulle otse sülle. Noh, see mõttelöök oli nii pisike, et vaevalt ta üldse taipas... loodetavasti.
Ta oli päris kerge ja tundsin selgesti käte all ta keha trimmis lihaseid. Asetasin ta kenasti jalgadele. „Kuidas sa üldse sinna üles said?”
Ta vahtis puud alt üles ja vabastas end mu käte vahelt üsna aeglaselt, nii et pidin end tagasi hoidma, et mitte mõnd lollust teha. Ärge saage valesti aru – päris teadvusse sekkumine, mõtetes ja mälus sorkimine on keeruline ja mitte alati õnnestuv protseduur, mida niisama ette ei võeta. Igasuguste väiksemate trikkide tegemine – mida selles ametis pead ju paratamatult iga päev kasutama, et varjus püsida – kipub aga liiga automaatseks muutuma. Kui tüdrukust on tunda, et sina kui isane teda päriselt tõmbad, oleks viimane lollus seda solkida, sest päris on alati võrreldamatult parem kui kuitahes elegantne mõjutamine.
Siis vaatas ta minu poole ja teadvustas, et seisab väga lähedal. Ta punastas ja tõmbus eemale. „Mis nüüd saab? Ma ju... Ma võin ju lubada, et ma sellest kellelegi ei räägi?”
Kustutasin oma naeratuse. „Ma võin aidata sul unustada, kui see liiga raske tundub. Aga sa saad õigesti aru. On äärmiselt ebasoovitav, et sa kellelegi sellest räägiksid.”
„Sa oled nõid?”
„Ma kaitsen Maad.”
„On neid palju? Vampiire, libahunte... tulnukaid?”
Mõnikord on raske mitte naerma pahvatada. Noh, mu näoilme ja hääletoon ütlesid talle paraku üht-teist väga selgelt. „Need asjad ei käi niimoodi. Ja need on tegelikult väga haruldased. Enamik inimesi suudab oma elu ära elada, kordagi millegi ebaloomulikuga kokku puutumata. Kõik avalikud nõiad on šarlatanid. Tähendab, mõni neis on kunagi isegi kokku puutunud tõeliste jõududega. Aga need, kes päriselt oskavad, vaikivad.”
„Palju sinusuguseid on?”
„Mõnisada ehk.”
„Eestis?”
„Maal.”
See pilk... Naised, andke andeks – mehed on väga lihtsakoelised olevused, aga naised on ka. Naistel on teatud otsuste tase ehk pisut kaugelenägelikum, see ei ole ühe kepi, vaid paljunemise tasandil. See pilk, millega Gadriel mind mõõtis, valideeris mind õige mitmel tasandil: hm, täitsa haruldane isane, peaaegu nagu peaauhind... enam-vähem sobivas eas, välimusel pole viga... Voodisse temaga? Mõeldav. Nii, kuidas talle käpp peale panna?
„Siis mul ju vedas. Ma olen sulle väga tänulik. Kuidas sa kontrollid, et ma ikka oma sõna pean?”
„Käin sulle järgmised 60 aasta incubust tegemas.” Mühatasin. „Sa ei tea, mis incubus on?”
„Ausalt öeldes... ei tea.”
Lõin käega. „Rumal nali. Incubus oli see mehekujuline ahvatleja deemon, kes nunnasid nende seksuaalsetes unenägudes külastas.”
Ta naeris. „Polekski nii paha. Mul polegi praegu oma kutti.”
Uh-oh. „Hoia siis aken praokil. Ja üldse, mine nüüd koju ja mõtle asjad enda jaoks korralikult läbi. Usus mind, sul jõuab alles natukese aja pärast kohale, et sa pääsesid just võrdlemisi ebameeldivast surmast.” Kuidas talle öelda... olgu, ütlen tõtt... enam-vähem tõtt. „Ja veel. Ma ei taha sind küll kuidagi hirmutada, kuid sellest paigast siin soovitan sul elulõpuni eemal hoida. On teatud seosed, teatud jäljed. Sa sattusid – küll tahtmatult – teisele poole piiri ja mingi märk on sul paratamatult küljes. Ole ettevaatlik. Helista mulle kohe, kui sulle tundub, et mingid asjad ei ole korras. Ausalt, ma parem kulutan aega kümnetele valehäiretele, kui lasen sul viga saada ainult seetõttu, et sa sattusid valel ajal vales kohas olema.”
„Kuidas ma sulle helistan?”
„Su moblas on nüüd mu number. Veel täna õhtul kirjuta see pliiatsiga kuhugi lauasahtli siseküljele. Pliiatsiga. Ja kui tõesti number kaob ja sul mind vaja on, tule täiskuuneljapäeva keskööl linnasüdamesse. Tead küll, seal on kolme tee rist. Ma leian su.” Tõepoolest, fännidega kohtumiseks tuli ju mingi aeg leida ja miks siis mitte laenata rahvaluulest...
*
Raphael ootas mind mu autoga natuke eemal teel. Väga hea, mul polnud vähimatki tahtmist võimudele mingeid seletusi anda.
Küsisin: „Kas see on läbi?” sest Raphaeli ilme ütles vastupidist.
Ta heitis mulle kõõrdpilgu ja sai täpselt aru, mida ma mõtlen. „See, kelle sa kätte said, oli jälitaja. Laskur. Must mees on veel jooksus. Meil oleks väga vaja ta elusalt kätte saada.”
„Miks?”
„Me oleme nõus selle eest päris hästi maksma. Ütle oma hind?” proovis ta.
„Sixtuse kabel,” kehitasin õlgu.
Ta ohkas. „Kunagi tuli kusagilt kaugelt üks seestuja. Ta leidis Natsaretist hüljatud lapse ja nägi kõvasti vaeva, et teda elus hoida. Ta rääkis väga huvitavaid asju...”
„Näiteks, et ta on jumala poeg? See oli siis seestuja, kes ta kolme päeva pärast zombistas?”
Ta heitis mulle järgmise kõõrdpilgu. „See ei ole oluline. Nagu kõik haritud inimesed maailmas, oled sa loomulikult piiblit lugenud, kuid see kõik on kattevari. Religiooniaparaat. Oluline on, et see töötas – tal oli kaasas lunastus. Igavene elu. Mingid nanorobotid, mis töötavad sellistel kvantprintsiipidel, mis siia maailma eriti ei sobi. Ma proovin seletada nii, et sina kui tehnitsist sellest aru saaksid. Siin maailmas oleme me üksi. Kui ka kusagil selles tohutus tühjuses on teisi elukoldeid, ei saa me nendega kunagi teateid vahetada, sest tsivilisatsioonid on ammu tolmuks varisenud enne, kui signaal edasi-tagasi käib. Me oleme üksi. Ja hinge ei ole. Surm on surm. Lõpp. Ei ole midagi enne ega pärast. Too seestuja muutis seda. Ta tõi fluidumi, mis andis inimestele hinged. Oh, ta ei olnud esimene ja mingit vastuolu eri religioonide vahel ei ole. Vabandust, religioon pole üldse tähtis. Pole üldse oluline, mida sa usud. Kusagil on maailmad, kus teadvuslik elu on levinud üle kogu saadaoleva ruumi. Kus oluline osa mateeriast on mõtlemisvõimeline. Meie ja nende intelligentsierinevus on suurem kui meie ja rõngasussi vahel. Ma räägin potentsiaalist, eks ole. See fluidum, mida tulnukas kandis, andis ühenduse siinse teadvuse ja kõrgemate sfääride vahel. See oli vähesel määral võimeline siin paljunema. Jah, õnnistamine ja püha vesi. Aga me vajame iga natukese aja tagant uut värsket portsu, muidu muutuvad need protseduurid tühjadeks rituaalideks. Fluidum ei suuda siinsete füüsikaseadustega kaua toimida. See käib maha. Ja too põgenik kannab seda. Neid on ikka tulnud. Inglid. Või misjonärid. Need, kes leiavad, et ükski teadvuslik olend ei tohiks surra pärissurma, sest mõtlevas aines on ruumi kõigile. Nad tulevad ja loovad oma religiooni või annavad uue tõuke juba olemasolevale. Millegipärast mõnikord keegi jälitab neid.”
„Tegelikult on teil vaja nanosid? Ja selleks on vaja ta just elusalt kätte saada?”
„Nanod saaksime kätte ka surnud tulnukalt. Kui tal neid muidugi on. Ka kirik areneb. Me arvame, et suudame nüüd, tänaste teadmistega talle palju intelligentsemaid küsimusi esitada. Me tahame mõista selle suurema maailma olemust. Kaks tuhat aastat tagasi... ma ei tea. Ehk mõistsid inimesed rohkem, kui piiblis kirjas, ent tollelt tasemelt... taevas, põrgu ja loomislugu. Jumal, jumala poeg ja saatan. Jama.”
„Ja tänasele inimesele on tähe ümber planeetide ainest tehtud mõtlev Dysoni sfäär, kuhu nanod ta teadvuse surmahetkel üle kannavad? Mingis teises olemise kihis, sest siin pole selliseid moodustisi kusagil näha.”
„Sa peaksid olema piisavalt palju näinud, et mitte nii skeptiline olla.”
„Ma olen piisavalt palju näinud, et skeptiline olla. Miks te näiteks sealse kirikuga tihedamaid sidemeid ei ole loonud?”
„Sest seal pole mingit kirikut. Nanod ei ole ka pärit sealt, kust misjonärid tulevad. Need on... mujalt. Ma ei ole kindel, kas bioloogilist tüüpi elu seal üldse eksisteerida suudab. Need ei ole ju nanod. 'Nanorobotid' on tänapäeva 'sakrament'. Need muundavad ruumi allpool Plancki piiri ja seetõttu kasutavad interaktsiooni, mis oma olemuselt ei ole meie ruumis detekteeritav. Me näeme tõenäosuse rikkumist Plancki horisondil. Me oleme kaugel sellest, et seda mõista, me oleme saanud edasi minna – mõningaid oletusi kinnitada ja mõningaid ümber lükata – alles viimastel aastatel, kui me oleme suutnud luua tingimusi, kus hakkavad mõju avaldama peidetud dimensioonid.”
„Hm... ma muidugi teadsin, et teil on LHC-s käpp sees... Tohin ma teada, kui palju te teete seal katseid, millest keegi ei tea?”
„Me ei tee katseid, millest keegi ei tea. Me interpreteerime andmeid teistmoodi. Meil on väga pikk tee käia ja pole kindel, kas inimesel üldse on võimalik seda lõpuni käia.” Ta väärutas mu näoilmet nähes huuli. „Ma tean su ülbust. Kuid sa ei suuda mõista neidki töid, mida tehakse sealsamas LHC-s terve inimkonna silme all. Sinu ettekujutus suuremast osast maailmast on ähmaste analoogiate tasemel ja ei ole oma olemuselt parem sellest, mis välja tuli, kui Manitou üritas selgitada universumi tekkimist pahupidi pööratud mustast august.”
„Sa mõtled, et vares või mingi fucking lind tiris maailma välja mingist fucking potist...” Midagi ma ju olin lugenud, aga niipidi mõelda... nojah, ma sain aru küll, mida ta öelda tahtis. See ei meeldinud mulle. Seda enam, et tal oli kahjuks õigus. „Ehk siis nanod, mis kannavad teadvuse kuhugi sobivasse sfääri, ei pruugi olla oma olemuselt parem seletus,” jäi mul vaid poriseda.
„Aga me vähemalt püüame. Kui tolmunud rituaalidest ja lastepilastamisest aega üle jääb. Mikhael, ma oletasin juba kaks päeva tagasi, et nad lähevad Haldjamaale.” Ta pööras end mulle otsa vaatama. „Nad mõlemad olid eksinud. Kui Craddif ja Meneluu nii halvasti läbi ei saaks, oleks nad seal kinni võetud või meil siin praegu hunnikus koledaid kolle. Piinlikkuseni ilmselge, et seestujatega oleksin ma ka üksi hakkama saanud.”
Oh perse. „Ma tahan, et ikkagi sina selle ilusti täislausega välja ütled.”
„Palun, kas sa oleksid nii hea ja tooksid põgeniku haldjate juurest tagasi? Ma saan sulle lubada mistahes mõistlikku tasu ja kogu asjassepuutuva info jagamist.”
*
Kuidas ma selgitan seda, mis mul ees seisis? Kuidas ma selgitan inimesele, kel teadmised haldjatest vaid muinasjuttudest ja tobedatest tiinekate raamatutest pärit, kogu nende maailma – kultuuri, ühiskonnakorraldust, teadust, tõekspidamisi ja kasvõi korrakaitse töökorraldust, mille tundmine mulle kohe eluliselt oluliseks muutub? Võib-olla oleks kõige kohasem kujutleda Maad, normaalset valgete inimeste ühiskonda, kuhu mingi alien või predator tuleb mingeid omi asju ajama. Selle vahega, et politseil üllatusmomenti ei ole, nad on selliseid enne ka kohanud, kohe tellitakse kohale vastavad eriüksused.
Oli kaks võimalust – minna sealtsamast või otsida pikemat teed, sest tollel rajal olime ju juba näinud tugevat valvet. Oli kaks võimalust – katsuda ise põgenik üles otsida või kasutada haldjate abi. Ise üles otsida oli keeruline, aga mitte võimatu. Ma ei tea, kui elementaarne see on, kuid Raphael ei jälitanud põgenikke mitte ainult politseiraportite ja uudiste põhjal. Tsivilisatsioonita maailmas suudaksin ma põgenikul kannul püsida, aga haldjad ei jäta mind rahule.
Ja veel... kuidas seda öelda... enamik haldjaid on ju pigem lillehaldjad – elavad oma tavalist elu, kus kõige ohtlikumad situatsioonid on näiteks mõni kaklus teismeliseeas. Maalastel on selline kuulsus, et me anname kõigile küsimata tina ja siin käitutakse vastavalt, eks ole. Minust palju viletsamad suudavad hävitada täpselt nii palju nõmedaid pollareid, kui neid sind tülitama tuleb. Ma ei ütle, et see taktika on halb – Maad võimalusel välditakse. Haldjatel on küll hulga paremad relvad, kuid ka hulga rohkem mõistust.
Niisiis saatsin enne päris välja tulekut ette pilve antiprootoneid ja tõmbusin tulekera varjus kõrvale. Hingasin kergendatult, kui sain ringi vaadata – paistis, et keegi pole oluliselt viga saanud.
„Ma tahan Uriaheliga rääkida,” saatsin kõigil kanalitel ja tõmbusin kaugemale varjudesse. Kõigile mõistlikele olenditele ütles selline käitumine selgelt – kuule, mul on tõsine probleem ja sul on valida, oled sa osa probleemist või lahendusest.
„Sellega võib raskusi tekkida,” vastas keegi. „Sa oled üks neist, kes siin enne ka käis? Saite juba sõbraks? Meil on siin igasuguseid, kes on lausa koolitatud rääkima väga häiritud olevustega.”
Inimesele kõlab see irooniana, haldjad reeglina mõtlevad selliseid asju surmtõsiselt... või nii on mulle kinnitanud need, kes neid paremini tunnevad. Mina nii väga kindel ei oleks.
„Uriahel on lihtsalt see, kes teab, milles asi. Me lahendasime pool probleemi. Teine pool jookseb teil siin ringi ja mul on kahel põhjusel vaja see likvideerida. Teine neist on täiesti isetu – ma ei taha, et teie rahvas kannatada saab.”
Ta tuli otse minu suunas, relvastatud, kuid relv seljale ära pandud. „Olgu, sa tegid oma seisukoha põletavalt selgeks. Haldjad käituvad tõepoolest hulga viisakamalt olevustega, kes näitavad, kui vastikud nad võivad olla. Uriaheliga on midagi valesti. Tule minuga. Rahus. Me hoiatame, enne kui vägivaldseks muutume.”
Ma ei tea, kuidas haldjate sõidukid liiguvad. Maistest kirjeldustest kõige lähemad on vast Bradbury Marsi liivalaevad – esimesel hetkel avariilist metsaveorege meenutav asjandus paisub ja avab pungudes oma limusiiniväärilise sisemuse, selle kohale kerkivad kuldpitsist purjed, mille ümber tekib silmapilk tugev tuul. Asjandus kerkib maast lahti ja järgmisel hetkel avastad sa end uskumatult sujuvalt, kuid tohutu kiirusega läbi õhu vuhisemas.
Me lendasime mõne minutiga paarsada kilomeetrit ja laskusime tasandikule, mis kõditas mu närvilõpmeid – me olime taas hõrendusel.
„Uriahel läks siit. Kas sa palun kordaksid väljudes oma trikki.”
Ta ei keerutanud end ringi, keerutas ainult kätt pea kohal. Ja ta ei palunud abi; kadedaks võtab. Aga mul olid antiprootonid.
Ja kui me välja tulime, ootas meid paar väga pahast ja natuke kõrbenud deemonit. Ohh per-per-per-perseeeeee...
Kuid nad käitusid hämmastavalt rahumeelselt, arvestades, kuidas ma olin endast teatanud.
„Haldjas ja inimene. Kumb teist selle sauna korraldas?”
„Mina.”
„Ära enam tee. Tulge minuga. Läheme talle järele. Mis te temaga teha kavatsete?”
Haldjas vaatas minu otsa. Perse...
„Ma tahan Maale viia selle, mis tema sees on.”
„Ja kest jääb sulle?” küsis deemon haldjalt.
„Jah. Et ta rahu saaks. Ta oli mu sõber.”
Deemon noogutas ja astus meie juurde. Temal käis transpordi korraldamine veel lihtsamalt, ta ainult sirutas käed nagu meid emmates välja, maailm väreles ja tardus teise koha peal. Nojah, deemonite maailmas oleksin ehk ka mina hea tahtmise korral lennata suutnud.
„Ta on seal lõksus,” osutas deemon eemale mingile koopasuule.
„Elus?” küsisin.
„Kahetsusväärselt.”
„On ta sinu rahvaga kokku puutunud?”
„Ilmselt mitte. Muidu poleks ta siia tulnud.”
Noh, ma õiendasin seal oma veerand tundi. Küllap ta meisterdas seal omale pääseteed. Ma ei tea, millist. Haldjatel on omad trikid. Seal ei olnud hõrendust, kuid hea tahtmise korral võis ehk midagi kokku joonistada. Kui koopasuu oleks kokku varisenud, oleks see talle pigem andnud aega rahus toimetada; küllap sellepärast polnud ka deemonid rünnanud.
Ta relv oli päris võimas ja eks ka see oli põhjus, miks deemonid olid leidnud, et las võõrad õiendavad omavahel. Igatahes läks seal vastikult palavaks. Kohati oli käigu temperatuur üle 300 kraadi. Head oli selles vaid niipalju, et ka kõik lihtsamad lõksud kõrbesid ära ja mul tuli põigelda vaid ta enda laskude eest. Noh, mul oli parem relv ja küllap olin ka parem sõdur, igatahes lõpuks õnnestus mul teda hästidoseeritud otselasuga niipalju kõrvetada, et ta mõneks sekundiks pimedaks ja abituks muutus. Edasi tuli teha seda, mille pärast ilmselt nii haldjad kui deemonid mind lootusetuks barbariks pidasid – mul polnud tema kinnipidamiseks midagi kõrgtehnoloogilist, seega sidusin ta kitseks kokku, tõmbasin koti pähe ja vinnasin selga.
*
„Ma mõtlesin seda tõsiselt,” porises haldjas, kui ma Uriaheliga Maale viivale rajale suundusin.
„Ja ma aktsepteerin seda ja annan ta sulle võimalikult kiiresti tagasi.”
Kõhklesin hetke... Kuid alati on parem küsida, kui teadmatusest mingi jama kokku keerata. „Ehk siis on täiesti kindel, et teda ei saa päästa? Mida kiirem surm, seda parem?”
Ta vaatas mulle teravalt otsa. „Jah. Palun tapa ta kiiresti ja põhjalikult.”
Ma noogutasin ja pöörasin end Haldjamaalt välja. Ja alles Maal hakkasin mõtlema – haldjatel võib ju mõningaid vigu olla, ent lootusetu juhmuse all kannatavad nad märkimisväärselt harva. Too haldjas – ta tõepoolest ei tutvustanudki end – pidi teadma, mida seestuja endas kannab, pidi teadma, et Uriahel on juba nakatatud substantsist, mis kannab ta teadvuse üle kuhugi kõrgemasse sfääri. See oli midagi, mida ma pidin Raphaelilt küsima, või kui ta öelda ei taha, kuidagi välja pressima. Midagi, mis mingil mulle teadmatul viisil dikteeris haldjate käitumise nii meie kui seestujate suhtes ja millel oli kindlasti mingi väga oluline koht tolle vana aadliku plaanides.
Olin Maal olnud vaevalt kümmekond sekundit, kui mobiil hakkas prigisema. Gadriel oli proovinud helistada ja saatnud ka sõnumi. Ainult üks sõna: „Appi!”
Olin rihtinud autole võimalikult lähedale ja ma polnud palju eksinud. Me ju ei teadnud, palju mul jälitamine aega võtab, seega oli pigem eelduspärane, et kui auto juurde jõudsin, polnud Raphaeli seal mind ootamas. Tore, nii saab kiiremini – toppisin Uriaheli taha pakiruumi ja kihutasin Gadrieli maja poole. Ma ei teadnud, mis õieti juhtunud oli ja kas minust enam mingit abi on, kuid see on ju nii elementaarne, et kuidagi teisiti toimida oleks olnud mõeldamatu.
Tegelikult oli see ridamaja, kus ta vanemate juures elas. Ma polnud seda muidugi kunagi näinud, kuid on nii palju jälgi, mis ütlevad mõned asjad selgelt ära. Ma peatasin auto maja ees, väljusin, vaatasin ringi, nuusutasin õhku, süüvisin hetkeks ka sellesse, mida vulgaarselt kuuendaks meeleks hüütakse, ja teadsin täpselt, kus on Gadrieli aknad – teisel korrusel rõdu taga. Tore, mul pole vähemalt vaja ta vanematega õiendada, sinna ronimine on mulle lihtsam kui keskmisele inimesele trepist tõusta.
Ta oli seal. Istus voodil ja põrnitses sülle asetatud käsi. Esmapilgul oli kõik korras ja ma ohkasin kergendatult.
Ent ma ei saanud ka niisama ära minna, sest midagi ju oli juhtunud, miski oli ta pannud hirmunult abi otsima. Avasin rõduukse – jah, väljapoolt ja vaevata, elementaarne – ja astusin tuppa.
„Gadriel?”
Ta vaatas üles.
Ma astusin ta juurde. „On kõik korras?”
„Jah.”
Ja ma teadsin, et ei ole. Ma sirutasin käe, et pöörata pisut ta pead, kuid seda polnud tegelikult vajagi, ma teadsin, mida ma seal näen. Teadsin, et näen hambajälgi ta kaelal. Teadsin... Keda ma petan? Ma oleksin võinud ju natukegi mõtlema vaevuda! Ma teadsin, et Raphael ei jäta kunagi midagi juhuse või saatuse hooleks, ta ajab kõik alati lõpuni korda, sõlmib kokku kõik lahtised otsad ja koristab enda järel mänguväljaku. Nad kõik on sellised. Kõik see vana vampiiride punt, kes viimased viis tuhat aastat kõiki kirikuid juhib. Pärast minu Haldjamaale saatmist tuli ta siia.
„Kõik on ju korras. Ma elan kaua. Väga kaua.” Gadriel ei tõstnud pilku ja tema hääl oli tuhm. „Ma muutun sajandiga valguse suhtes väga tundlikuks, aga sedagi annab leevendada. Ma kaotan varem või hiljem toidu nautimise võime, sest tegelikult ma ei vaja seda enam. Ma ei pea inimesi tapma, loomade veri sobib suurepäraselt.”
„Gadriel, ma...” Mida öelda?
„Ainult et ma jäin elust ilma. Ma ei ole enam inimene. Ma ei kuulu siia. Mul ei saa kunagi olema normaalset kodu ja õnne, mul on ainult kohutavalt pikk, pime ja võõras tulevik.”
Mul nööris kõri. See plika oli veerandtunniga suutnud endale selgeks mõelda ja ka paari lihtsa lausega välja öelda kogu selle traagika, mida terved pikad vampiiriraamatud ei saa või taha edasi anda.
Või mis ma keerutan – mul olid juba kolba all hakanud liikuma temaga seoses teatud mõtted. See tüdruk oli ideaalne. Või nii ideaalilähedane, kui olla saab. Kena näolapi ja hästi arenenud kehaga. Päris taibukas oli ta ka. Ehk natuke liiga peene kondiga – noh, ühe kangelase kaaslanna võiks lohele nooli külje sisse läkitada sellal, kui ma ise tollega kaklen, ja korraliku vibu vinnastamiseks on vaja teatud lihaseristlõiget... aga see on juba virisemine.
Ma ei olnud tavaline mees ja tavalist elu polnud mul kellelegi pakkuda. See poleks aus olnud. Ma võisin valida vaid nende hulgast, kes niikuinii üle piiri olid sattunud. Ma juba arvasin, et mul on vedanud.
Nüüd oli see kõik kadunud. Mõtlematusest olin lasknud selle käest libiseda, olin lasknud ta sundida teele, millelt tagasipöördumist ei olnud ja mida me koos käia ei saanud. Sest minu tee oli teine.
Nagu mu mõtete kaja küsis ta: „Sina? Ma ju tajun seda nüüd... Sa ei ole tavaline inimene. Sa ju elad ka väga kaua? Mis sa õieti oled?”
Noogutasin. „Ma olen Rahe sõdalane. See on pikk lugu, kuid minu oskused on hoopis teistsugused.”
„Sa teeskled tavalist elu? Kuidas sa seda suudad?”
Ma ei jõudnud vastata, sest Uriahel ründas. See on üks tobedamaid situatsioone, iga nõia õudusunenägu – sa oled täiesti tavalises inimeste majas nende peretütre magamistoas ja sind ründab segane peletis, antud juhul seestujast põgenik haldja kehas. Mul oli relv, millega ma võiksin terve linna maha põletada, kuid ma ei saanud seda seal kasutada. Heitsin talle peale võrgu, lootes, et see teda natukegi takistab, ja haarasin noa. Ma ei ole noavõitluses eriti osav, antud juhul aga... Ehh, ma sain alles võitluse lõppedes aru, et ta võitles selleks, et kaotada. Et ma ta tapaksin. Kõige lõpus ta naeratas mulle.
Seisin seal ja lugesin sekundeid. Esiteks katsusin ära arvata, kas seestuja Uriahelis on surnud või mitte; mul ei olnud mingit tahtmist kontrollima minna. Siis murdsin pead, mida öelda Gadrielile vabanduseks, et ta tuba on poole minutiga verest ligedaks segadikuks muudetud, ja mida öelda ta vanematele, kui need pea ukse vahelt sisse pistavad, et mis möll seal nüüd käib; sellepärast lugesin ka sekundeid, et palju neil kulub. Olin 20-ni jõudnud, kui üle sama rõdupiirde, kust haldjas oli tulnud, ronis sisse Raphael.
„Elus?” küsis ta meid mõõtes ja rõduust enda järel koomale lükates.
„Teatud lähenduses,” kehitasin õlgu. Sel hetkel vihkasin teda teravalt.
„Kuidas ta lahti pääses?”
Kehitasin uuesti õlgu. „Ma tean, mida ma teen. Ma pean välja mõtlema, kuidas ta need köidikud lahti sai, sest kui ma ei saa enam kõige lihtsamaid ja lollikindlamaid vahendeid usaldada...”
„Sa sidusid ta lihtsalt kinni?”
„Jah. Korralikult.”
Ta ohkas. „Sa unustasid, et seestujal on täiendav komplekt väga häid hambaid.”
...ja ma seisin seal ja mõtlesin, et nii loll olla peaks olema loodusseadustega keelatud... ja see ei ole hea tunne, kui seda tuleb enda kohta mõelda.
Ta kummardas Uriaheli uurima. „Seestuja on elus... Taastub... Kiiresti.” Ta ajas end sirgu ja vaatas ringi. Ta pilk langes Gadrielile.
„Ei,” ütlesin ma.
„Ma teadsin, et sa nii ütled,” ütles tema ja mina tundsin, kuidas mu jalad nõrgaks lähevad.
See pidi olema mingi gaas, mille suhtes ta ise oli resistentne, sest tal ei olnud kuidagi võimalik seda ainult minu ümber pilveks koondada. Tõenäoliselt oli see kahekomponendiline, esimesega alustas ta toa täitmist juba hetkel, kui sisse tuli, ja teist oli vaja vaid paar molekuli katalüsaatoriks – et gaas ka tegelikult mõjuks. Ma hakkasin relva tõstma, kuid käed olid nagu vatist, ta lõi selle mult eriti vaeva nägemata sõrmede vahelt. Pean ta kasuks ütlema, et ta lükkas mu üsna hoolivalt diivanile, enne kui samamoodi süldiks muutunud tüdruku poole pöördus.
Edasi on mul umbes veerandtund puudu.
*
Kui ma ärkasin, istusid Raphael ja Gadriel teineteise vastas, üks tugitoolis ja teine minu kõrval diivanis, ja põrnitsesid süngelt teineteisele otsa. Uriaheli veritsevad jäänused vedelesid endiselt keset tuba. Peast jooksis läbi, et huvitav, miks Gadrieli vanemad ei ole asja uurima tulnud, kuid taipasin samal hetkel, et küllap nad magavad. Loodetavasti ei maga midagi ära või ei ole õnnetu juhuse tõttu näiteks peadpidi vette või kaminasse kukkunud – kui Raphael läks kindla peale välja, et mind maha võtta, kasutas ta elevandikarjale sobivaid koguseid. Sealjuures vabas õhus – võimalik, et praegu magas juba terve kvartal. See ei ole päris nii, et ma olen kohutavalt, üleloomulikult vastupidav. Noh, mõne koha pealt olen. Ma olen palju rohkemat, kui bioloogiline inimene, kuid siin maailmas olen ma kõige lõpuks ikkagi kõigest inimene ja allun selle maailma seadustele. Kui Raphael pidi iga hinna eest tegema, mida ta tegi, ei saanud ta riskida pooliku lahendusega.
„Kes sa oled?” küsisin Gadrielilt.
Ta pööras aeglaselt pilgu minu suunas. „Ma olen Gadriel. Ja siis olen ma kuidagi seotud vampiiridega ja oman veres mälestusi, mis ulatuvad mõni tuhat aastat tagasi. Ja siis olen ma haldjas Uriahel. Ma sündisin 700 aastat tagasi ja olen suurema osa oma elust elanud siinsamas lähedal, ainult teises sfääris. Lisaks olen ma entiteet, millel ei ole inimkeeles nime. Ma võin end nimetada misjonääriks ja... ma ei tea. Ma ei suuda neid kategooriaid enda jaoks paika panna, need on liiga võõrad. Ma arvan, et ma olen siiski veel suuremas osas Gadriel. Tahe ja teadvus on minu omad. Aga ma olen juba piisavalt targaks saanud, et teada, et ma ei jää selleks kauaks. Kõik see, mida ma nüüd tean... Sa oled selle kunagi ise läbi elanud, Lohe Vaimu Surematu.”
Nüüd pööras ka Raphael võpatades pilgu minu suunas. Nii et tema ei teadnud. Võisin hilisemaks jätta äraarvamise, kes seda teadis sellest leegionist, mida Gadriel end praegu kujutas.
„Mis tunne see võis olla? Lõigata lõhki lohekutsika pea ja lasta kuldsel tolmul end uhta? Tappa keegi, et sa saaksid igavesti elada?”
Ta teadis, mida ta tegi; ma ainult ei teadnud, milleks oli vaja mind kiusata. „Ma ei teadnud siis teisi meetodeid. Rahe sõdalased teevad seda kõik. Sa kas teed seda või sind tapetakse. Rahe sõdalasi on ainult üht liiki – need, kes on saavutanud surematuse, imedes endasse vaimu, mis kasvab lohede peades. Mul ei olnud valida isegi elu tavalise surelikuna.”
Ta puhkes kõledalt naerma. „Siin me siis oleme. Evolutsiooni kolm astet. Vampiir, seestuja ja energiaolend. Miks sa siia tagasi tulid?”
„See on minu kodu. Või ma ei tea veel, kuidas mõnes teises sfääris hakkama saada?Ma pean ju ühel päeval minema...” Mühatasin. „Miks sa neid küsimusi esitad?”
„Et sa saaksid aru, miks järgmine tegevus vajalik on. Miks on inimteadvus tugevam kui kõrgemate olendite palju arenenum teadvus? Miks inimteadvus inimkehas domineerima jääb?”
„Sest see baseerub bioloogilisel kandjal. On arvutiterminites bios-i kõrvetatud.” Mõtlesin hetke. „Hm, ma pole kunagi mõelnud, kuid see on päris hea võrdlus. Nii toimimise paindlikkuse, mälumahu kui komplitseerituse osas.”
„Miks eksisteerib üldse selline asi nagu see universum?” Seni oli ta näperdanud tekki, nüüd tabas ta käsi mu saua, mis meie vahel lebas. Ta ei paistnud väga hoolivat, mis on sõrmede vahel.
„Nüüd küsis... Kõige tõenäolisemalt on see eksperiment.” Väljalülitatud relv ei ole temasuguse käes ohtlik.
„Niisiis on kusagil olendid, kes kuhjavad kokku suure paugu jagu algsubstantsi, et saada sobivate parameetritega universum. Hästi. Ainult et esiteks on andmeid, et nad loovad universumeid. Mitmuses – kalibreerivad parameetreid nii, et neis oleks võimalik bioloogilise elu tekkimine. Teiseks mõtle korralikult lõpuni, mitu evolutsiooniastet on näiteks energiaolenditest sellisteni, kes universumeid loovad?”
„Paarkümmend,” turtsatasin. „Ma tean neid teooriaid. Veelkord, mis see asjasse puutub?”
„Nad pidid jätma endale mingid tagauksed, et eksperimenti kontrollida. Paraku, nagu näha juuresolevalt illustratsioonilt, kasutavad neid ka igasugused parasiidid. Kas nad on huvitatud, et eksperiment saastub?”
„Kindlasti mitte. Kuid...” Ohkasin ja vaatasin Raphaeli poole, kes ainult kuulas, kõrvad kikkis. Pöördusin Gadrieli poole tagasi; täpsemalt selle määratlematu entiteedi poole, kes asustas tüdruku keha. „On ju ilmselge, et siin on kes teab mitu kihte eksperimente üksteise otsas. Keegi katsetab universumit, kus konstandid on just sellised, et miljardite aastatega areneb paar üliharuldast elukollet. Keegi katsetab universumit, kus mõtlev tolm muudab kogu tähtedest ülejäänud aine mõtlevaks. Keegi katsetab universumit, kus miski ei saa eksisteerida ilma seda koos hoidva ideeta. Ja see on alles esimene kiht. Kõik piisavalt arenenud olevused leiavad varsti tagauksed ja hakkavad teistes leitud sfäärides läbi viima omi katseid. Või lihtsalt sorkima.”
„Ma ei tea, kas eksperimendi loojad arvestasid sellega, et see maailm saastub varem või hiljem mõttesfääride replikaatoragentidega. Võimalik, et nad lugesid seda paratamatuseks. Võimalik, et nad pidasid seda isegi soovitatavaks, sest neid võis kohutada mõte teadvuslikest olenditest, keda ootab lõplik paratamatu surm. Võimalik, et see on vaid mingi järgmise astme eksperiment, kuid üks teooria väidab, et kogu selle universumi mõte on aretada jäiga struktuuriga teadvusi, mis unised ja tühjad mõttesfäärid viljastab.” Ta viipas käega, enne kui ma vahele segada jõudsin. „Ma tean, universumite tegijate jaoks väiksevõitu mõte, nii et see võib olla kolmanda-neljanda järgu eksperiment. Aga kas sa saad aru, et ei vampiirid, seestujad ega energiaolendid ei ole selles sfääris ette nähtud? Need on võõrkehad, haigused, ja sa ju kindlasti näed ja mõistad, et kõik, alates kvantprintsiipidest, on siin meiesuguste vastu.”
Ta oli kogu selle aja näperdanud mu saua, mis tal süles lebas. Nüüd tõstis ta selle ja lasi Raphaeli maha.
Siis viskas ta saua mulle. „Ole hea, põleta ta korralikult ära. Sinu tööriist.”
Tegin seda, see võttis mõned minutid. „Aga ma tegelikult ei saa aru, kuidas kõigest sellest tulenes Raphaeli hävitamise vajadus?” küsisin lõpuks, sest olin need minutid kasutult aju ragistanud.
Gadriel muigas. „Võib-olla ei tulenegi. Ma olin lihtsalt ta raisa peale sigatige. Kurat, ronib siin keset ööd noore tüdruku tuppa ja selle asemel, et midagi mõistupärast teha, lööb hambad kaela...” Seda öeldes tundus ta 20-aastase tibina. Kuid kui ma elus üldse midagi õppinud olen...
Ta pööraski oma pilgu minu poole ja nendes silmades oli väga vähe noort naiivset tüdrukut. „Uus religioon tuleb luua. Ma vajan su abi. Ma tean, mida kartis Uriahel ja miks seestujat jälitas see teine – ajaloost on teada juhtumeid, kui hakkasid toimuma võimatused. Imed. Eksperimendi tegijad muudavad koodi. Haldjarajad ei toimi enam ja kogu maagia lakkab olemast. Võib kuluda sajandeid, isegi aastatuhandeid, enne kui keegi leiab uued võimalused eksperimenti petta ja oma elu mugavamaks teha. Midagi täiesti teistsugust. Mitte keegi ei taha seda, aga ikka leidub tulihingelisi messiaid. Jumala poegi, äravalituid – tohutu ego, raudne veendumus oma õigsuses ja vähe vastutustunnet.” Ta kehitas õlgu. „Võimalik, et neil on õigus. Võimalik, et me peaksime kannatama mingi abstraktse idee nimel. Aga seni, kuni neil on pakkuda vaid kannatusi...”
„Millest sa alustad?”
Ta kehitas veelkord õlgu. „Tuleb ikkagi Vatikaniga ühendust võtta. Rääkida neile mingi lugu, mille nad alla neelavad. Nad vajavad mind. Esimene naispaavst.” Ta turtsatas. Tõsines siis. „Palju sul üldse aega on? Ma mõtlen, enne kui arenev lohe su rinna puruks rebib ja koju tagasi lendab?”
„Mõni tuhat aastat. Nad arenevad aeglaselt.”
„Siis on meil aega küll. Aga kõigepealt vii Uriahel koju. Ma sean seni oma toa korda ja vaatan vanemad ja naabrid üle.” Ta muigas justkui andekspaluvalt. „Ei ole hea alustada lagast.”