Siim Veskimees
Hüperruum, ussiaugud ja alternatiivsed reaalsused
Ettekanne 2013. aasta Estconil
Mainin veel, et enamasti olen näiteid toonud teostest, mida ise lugenud olen; märgin juurde, kui ei ole. Vabandan, et olen enamasti andnud inglisekeelse pealkirja; bibliograafiat ehk täiendan veel tulevikus.
Tunni tee kaugusel olid kollid
Seikluslood algavad enamasti sellest, et keegi läheb kuhugi, ja see, kuhu ta läheb, et kohtuda Tundmatuga, on pidevalt kaugemale nihkunud. Mõtleme hetkeks muinasjuttudele ja elule keskajal (muidugi niivõrd, kui me seda ette kujutame... kuid mõnes stambid on ehk õiged) – inimesed elasid oma külas ja lähima linnakese külastamine laadapäevadel oli juba sündmus. Sellele seltskonnale asus tundmatus nii lähedal, et tõepoolest võisid imed oodata juba tunni tee kaugusel metsas. Siis nihkus tundmatus teistele mandritele, nüüd aga tuleb läbida vähemalt tähtedevahelised kuristikud, sest ka päikesesüsteem on liiga hästi tuntud selleks, et siia mõnd supertsivilisatsiooni istutada.
Mõned aastad tagasi pidasin Estconil loengu ajarändudest. Üritasin anda ülevaate sellealastest töödest ja seisukohtadest ning üldiselt materdasin ajarännu kasutamise kirjanduses armutult maatasa. Ma saan aru neist, kes ohkasid, et kas ikka maksab nii kurjalt, kuid see teema ärritab mind jätkuvalt, ja peamiselt sellepärast, et ajarännu abil ei tehta kirjanduses enamasti muud, kui rikutakse põhjuslikkust, ja seda viimast ei tehta enamasti mitte faabula intrigeerivamaks muutmiseks, vaid autori küündimatuse varjamiseks. Ruumilendudega või üldisemalt ruumis liikumisega on lugu teine. Minek, Teekond, Reis on nii ürgsed kontseptsioonid, et on võimatu neile vastanduda.
Teadus versus kirjandus
Materdamisest ei pääse – ma ei hakka näiteid tooma, kuid on nii palju lugusid, kus teepikkus (s), kiirus (v) ja aeg (t) ei saa kokku isegi elementaarses valemis s=v*t.
Või peaksin ma sõnastama asja nii, et need võiksid kokku minna? Ma arvan, et SF-is siiski peaksid. SF on ikkagi teaduslik fantastika ja teatud elementaarsest tasemest allapoole minna ei tohiks. Loomulikult ei ole halvad kõik need lood, kus autor vähimatki ei hooli, kas kirjutatu on mõistupärane, kuid siin on vahe, kas autor eksib teadlikult (klassikast näiteid tuues kasvõi Lewis Carolli „Alice imedemaal”) või rumalusest.
Tegelikult on antud artikli mõte käsitleda lihtsast sirgjoonelisest väga erinevaid liikumisi ja nende puhul võib küll väita, et üldse midagi on arutleda ja kritiseerida vaid SF-is, teiste puhul võime rääkida pelgalt klassifitseerimisest. Ja mu eesmärk ei ole mitte ironiseerida, vaid anda ülevaade, millest ehk on ka kirjutajatel abi mõnede ilmselgete vigade vältimisel.
Lubatagu ainult siin sissejuhatuses lühidalt mainida, et meie arusaamine aegruumist muutub pidevalt; füüsika ei ole „valmis”. Võimalik, et teatud tasemel (energeetiline miinimum, normaalolek vmt) peame uuesti sisse tooma maailmaeetri mõiste. Me ei saa kuigi hästi aru igasuguste kvantolekute mõttest ja me ei tea, kuidas „läks käima” suur pauk. Jätkuvalt on väga kahtlased universumi mõõtmed ja kuju (võimalik, et me ei elagi suletud mullis) ning me ei tea, miks ja kuidas tekkis elu.
Ehk siis see, mida me täna peame peaaegu tõestatuks, ei pruugi seda olla homme. Ent ikkagi tore, kui autor vaevub uurima, mida huvitavat teadusel öelda on. Tihti on see põnevam, kui ettegi kujutada suudame!
Esimene jaotus
Kõigepealt võib tõmmata väga jämeda joone nende lugude vahele, kus Reis kui selline on peamine, ja nende vahele, kus lugu algab nüüd. Võib ju öelda, et iga lugu on minek, kulgemine – me lihtsalt ei lähe kusagile, vaid me muutume minnes (või seal, kuhu me läksime, aga see on üks ja sama). Kõigis muinasjuttudes, legendides ja religioonides on kohti, kus käies ei saa inimene enam olla sama, mis enne – taevas ja põrgu, printsess vangitornis, nõid seitsme maa ja mere taga... Kui välja jätta lihtsad reisikirjeldused, on Teekond pigem filosoofiline mõiste – me läheme äärmuslikku paika, mis teatud mõttes – näiteks kuulaja jaoks – eksisteerib vaid kujutlustes; pole oluline, on seal lohed või kasvõi hiinlased.
Seega on see jaotus pisut formaalne, kuid on lugusid, kus ollakse teel, ja neid, kus kangelased viiakse kohe sinna, kus lugu lahti läheb. Oluline on meeles pidada ehk veel seda, et inimesel kulub pisut aega mõtetes kohale jõudmiseks. See kehtib ka jutustatavate (loetavate) lugude puhul – sulle näidatakse inimesi kuhugi minemas või millekski valmistumas, sa saad aru, kes nad on, mida tahavad ja et neil seisab midagi ees (nad ise ei pruugi seda teada) – ja lugu ongi sind juba enda sisse haaranud.
Tähelend kui minek Uude Maailma
Siin on sügav analoogia, mida tunnetamata ei ole võimalik mõista suuremat osa SF-ist (ja tegelikult ulmest üldisemalt ning see fenomen laieneb ka arvestatavale osale tavakirjandusest) – tööstusrevolutsiooni ja koloniaalajastu vaim on meis, õhtumaalastes tugevalt sees. Me tahaksime ikka elada neil imelistel sajanditel, mil kogu aeg tuli midagi uut, tulid leiutised, mis muutsid maailma ja see maailm laienes, kogu aeg tõid vaprad mehed teateid eksootilistest kaugetest maadest, mille nad olid avastanud.
Üle ookeanide mindi purjelaevades, teekond kestis tihti kuid ja oli igas mõttes ohtlik. Kuigi teoreetiliselt võis ka tagasi pöörduda, oli see rõhuva enamiku jaoks minek igaveseks. Jäägem mõistuse piiresse, ärgem romantiseerigem üle – muidugi tõi see kõik kaasa palju inimlikke kannatusi, elu ei olnud kuidagi kerge ja vaimustusest tulvil. Kuid selles oli suurust, midagi väga meie olemusele omast, mis tegi neist, kes toimuvast üle käisid, selle planeedi valitsejad.
Nüüd on maailm väikseks jäänud. Ohutuks, mugavaks ja uniseks. Seikluseotsijatel tuleb sekeldusi politseiga ja nii mõnedki valivad haledad asendustegevused, nagu näiteks LARP.
Tähtedevaheliste kuristike ületamisel on muidugi üks lisanüanss, mida üleookeanipurjetamisel ei ole – kaugused on veel suuremad ja teatud tingimustes tulevad mängu relativistlikud efektid. See on toonud ellu ühe erilisema liigi lugusid, mis muidugi eksisteeris ka purjelaevade ajastul – põlvkondade laevad (haakuvad robinsonilugudega ja merel eksinud laevadega).
Lühidalt kokkuvõtteks – uurimisretk = elu.
Vaevaline minek versus otsetee
Niisiis on Maa meie seiklustele ammu väikseks jäänud. Isegi päikesesüsteem on väikseks jäänud – mis sa neil haledatel kivikamakatel ikka seikled. (Olgu, päikesesüsteemi annab inimesi ja tehnikat täis pikkida – seda tehakse jätkuvalt; teen mina ka.) Seega, kui me jätame kõrvale lood, mis müstifitseerivad Teekonda ennast (mainitud põlvkondade laevad jmt), tuleb suurem osa tähtedevahelisest kaugusest välja lõigata, et lugu omaks mõtet inimelu skaalas. Ja selleks ongi juba pealkirjas mainitud kolm võimalust, millele ma edasipidi ka keskendun: hüperruum, alternatiivsed reaalsused ja ussiaugud.
Esimene, nüüdseks juba pea sajandi vana kontseptsioon on FTL – faster than light. Albert Einstein avaldas oma erirelatiivsusteooria aastal 1905 ja kuigi selle nö massidesse jõudmine võttis aega, hakati suhteliselt ruttu rääkima valguse kiirusest kui teatud müstilisest piirist. Kahjuks puuduvad võrgus andmed, millal see kasutusele võeti; Wikipedia nimetab John Campbelli 1931. aastal avaldatud lugu „Islands of Space” (ei ole lugenud), samas kui relatiivsusteooriat mainitakse kasvõi meile tuntud Aleksei Tolstoi „Aeliitas”. (Neile, kes arvavad, et võrgus on kõik olemas, on ainult halvad otsijad – jah, võimalik, aga, kallid lugejad, andke andeks, mul tõesti ei ole aega selles prahikuhjas sobrada. Ma katsetasin kümmekond eri sõnastust ja lugesin vähemalt sadat saiti, kuid seal kordub ikka üks ja sama pinnapealne jama, mida suudab suvaline ulmesõber ise une pealt deklameerida – ikka Star Trek, Star Wars ja mõned arenenumad on isegi Battlestar Galacticast kuulnud...)
Milleks on tarvis FTL-i? Ikka määratute kauguste läbimiseks. Mainin siinkohal veel energiaprobleemi – näib, et valgusest kiiremini lendamine võtab miljoneid kordi vähem energiat, kui valguselähedase kiiruse saavutamine.
Räägin ussiaukudest, portaalidest ja täheväravatest, mis samuti jätavad suure osa teest vahele.
Räägin ka alternatiivsetest reaalsustest ja paralleelmaailmadest, sõltumata täpselt viisist, kuidas sinna satutakse – ka need on teatud lähenduses pigem vahend loo asetamiseks tavapärasest erinevasse keskkonda. Siin on minu jaoks teatud mõttes piiriks (SF-i ja fantasy vahel) Roger Zelazny Amberi-lood – tuntud ja põnevad, aga... olgu, mingis mõttes on varjud alternatiivsed reaalsused (ja mustri läbinud suutsid neid vahetada) Või ütleme nii, et häda poleks midagi, kui autor ise hiljem oma reegleid rikkunud ei oleks.
Reaalne versus kujutletav minek
Minna võib veel mitut moodi, võib unenäos, transis, veidras vaimses seisundis (tavaelus nimetatakse seda kahjuks skisofreeniaks). Võib minna raamatu või pildi sisse ja võib minna virtuaalreaalsusse. Selliseid on muidugi veel, kuid peamiselt jookseb piir „päriselt” ja „mängult” mineku vahel. Proovikiviks on siin see, et mis sinuga juhtub, kui sa „seal” surma saad? Mäng ei peaks sind ju mõjutama, eks ole, ja kõik sellised lood on raskustes sellise mehhanismi väljamõtlemisega, mis annaksid su seiklustele mängumaailmas kaalu – et kui sul läheb „pildi sees” halvasti, ei pääse sa ka reaalsuses terve nahaga.
Seega millest ma ei räägi:
Ei räägi „sattumistest” (mainin ainult ajaloo huvides), sh unenäod, raamatu sisse minek, illusioonid etc. „Sattumised” kõlab natuke õelalt, kuid ärgem mõelgem halvasti – sellesse liiki kuuluvad nii muinasjutud, rüütlilood, kui ka kõik „Kadunud maailmad” (Arthur Conan Doyle) ja tuhanded Atlantise-lood. Nii läks Carter Marsile ja juba mainitud Alice imedemaale.
Ei räägi virtuaalreaalsusest koos kõigi selle avaldumisvormidega, lõpetades Matrixi-tüüpi nägemustega.
Üritan vältida ajarändeid (puudutan Minkowski ruumi).
Jätan välja ka piiripealsed asjad nagu õõnes Maa, teine Maa etc.
FTL ja Minkowski ruum
Rangelt teadusliku mätta otsast vaadatuna ei erine FTL teatud tasandil ingli või kotka seljas lendamisest.
Eeldades, et valguse kiirus on absoluutne piir ja ei aine ega energia saa sellest kiiremini liikuda, ei saa ka ruumisarnaselt eraldatud sündmuste vahel ei saa olla põhjuslikku seost. Täpsustuseks – on portsesse, mis levivad-liiguvad kiiremini kui valgus, ent näiteks informatsiooni ülekannet ei toimu. FTL-i puhul on võimalik leida sündmus, mille puhul FTL rikub põhjuslikkust, ja seega võib väita, et FTL on sisuliselt alati ka ajaränd selles mõttes, et võib konstrueerida põhjuslikkuse rikkumisi ja paradokse.
Selle klassikalise teatud eeldused on muide mõnedes uuemates käsitlustes kahtluse alla seatud – näiteks ei tähenda ruumisarnane eraldatus, et sündmust ei toimu – me kõigest ei tea selle täpset toimumisaega. Kuigi väline vaatleja saab seda tagantjärele teada, eksisteerib selline asi nagu samaaegsustasand (mille defineerib aegruum kui madalaima energiapotentsiaali). See on loomulikult omakorda Minkowski ruumi absoluuti ja seega ka absurdi viimine, kui väidame, et teatud tasemel muutub see eristamatuks subjektiivsele idealismile, tekitades (väära) mulje, nagu oleks olemas vaid see, mida vaatleja hetkel tajub.
Tuletagem meelde Minkowski ruumi suurimat häda – alguspunkti tagasipöördumine eeldaks lõpmatult suurt kiirust. Samas ei mahu sellesse teooriasse kuigi hästi näiteks mustad augud, st igasugune singulaarsus või ruumi katkestus.
FTL läbi ajaloo
Johannes Kepleri loos „Somnium” (1634; ei ole lugenud) mindi Kuule deemonite abil – kuna füüsikateooriates kasutatakse millegi (võimatu) tõestamisel või esiletoomisel teinekordki deemoni mõistet, võib öelda, et tegu on täisverelise SF-looga...
Edasi tulevad näited, kus autor oma pead relatiivsusteooriaga ei vaeva, kuigi tuntumad nendest kindlasti teadsid, mida nad (valesti) teevad. Näiteks Asimov, kelle teostes reisitakse tähelt tähele läbi hüperruumi ja Hüpe (inglisekeelses tekstis enamasti suure tähega) toimub silmapilkselt. Paljude autorite teostes laev kiirendab, et minna „barjäärile” (Heinlein, Strugatskid, Harrison etc etc).
Miks ka mitte, aga kui me järele mõtleme, pole neis lugudes muud tehtud, kui päikesesüsteemid hunnikusse kokku kuhjatud ;-)
Mis paneb laeva valgusest kiiremini liikuma? Tähedraiv, ajam või mingi muu Jurakas. Tuntumates vähegi mõtlemisega vääristatud süsteemides on see enamasti hüperdraiv (hyperdrive, jump drive, drivespace, immaterium, slipspace, subspace, zero-space etc etc) [hüppedraiv] etc etc. Mida see teeb? Põhjendusi on erinevaid, kuid ikka viiakse laev sinna, kus kas vahemaa väiksem, valguse kiirus suurem või meie ruum kokku kägardatud... Tavaliselt kaasneb sellega palju arvutamist ja kindlasti on vaja gravitatsioonitsentritest eemale minna – vaja on seda vaid selleks, et tekitada analoogia „tavalise” reisimisega, st minek tähelt tähele nõuab ikka aega ja vaeva. Või teisiti sõnastatuna näevad autorid vaeva, et hüperdraiviga ei saaks otse magamistoast teise galaktika otsa.
Kasutatakse sellist: Babylon 5, Doctor Who, Foundation, Forbidden Planet, (Hyperdrive TV seeria), Hyperion, Jefferson Starship, Dragonfly, Lost in Space, Stargate, Starship Troopers, Star Trek, Star Wars.
Tavaliselt on sellistes süsteemides veel abiks inertsivaba mootor (inertialess drive). See seade haakub nn Alcubierre’i mootoriga (teooria esitas Miguel Alcubierre 1994 aastal) – kui suruda ruumi laeva ees kokku ja paisutada taga, tekib selline warp-mull (sarnast ideed kasutab Star Trek), mis võib liikuda valgusest kiiremini koos selles (normaalses aegruumis) viibiva laevaga. Teooria on kooskõlas Einsteini väljavõrranditega, ainuke raskus on, et selle töölesaamiseks on vaja negatiivset massi. Samas, võimalik, et seda on universumis, sest mõned teooriad väidavad, et ilma selleta suurt pauku tööle ei saa... Sisuliselt luuakse meie universumis piirkond, mis liigub valgusest kiiremini ja sarnast kontseptsiooni kasutatad näiteks R.A. Heinleini „Methuselah's Children”, Larry Niveni „Known Space”, O. S. Cardi „Speaker for the Dead”, A. C. Clarki „3001: The Final Odyssey”, A. Reynolds „Redemption Ark” etc etc.
Üks huvitav näide on Kefitzat Haderech. See sõna tuleb heebrea keelest (קְפִיצַת הַדֶּרֶךְ, hääldus: Qəfiẓat haDéreḫ, Kfitzat haDérech, Qəp̄îṣáṯ hadDéreḵ
See on kabalistlik termin, mis tähendab sõnasõnalt „tee kauplemist”. Frank Herberti „Düüni” sarjas on see kujul Kwisatz Haderach – tõmbad end korralikult pilve ja läääääähed...
Ja madalaim põhi on muidugi Douglas Adamsi „Hitchhikers Guide'is” – nii, nagu skafandrita asteroidil viibida võimaldas „kellegi teise probleemi” väli, lennati ruumis „ülima ebatõenäosuse mootoriga”...
Üks huvitav näide on veel Vernor Vinge'i „Zones of Thought” – meil siin tõepoolest ei saagi valgusest kiiremini liikuda, aga kui minna kaugemale galaktika keskmest, hakkab tööle teistsugune füüsika.
Edasi tulevad juba ussiaukudega piirnevad süsteemid näiteks nagu J. Pournelle'i Alderson drive, mis võimaldas hüpata tähtede omavahelise gravitatsioonilise mõjutuse tasakaalupunktide vahel, ja J. Haldemani singulaarsused, mida tuli otsid, et „hüpata”. Samasse kategooriasse kuuluvad ka „seisundid” (Paul Andersoni phase shifting).
Mainida tasuks ka igasuguseid tõenäosusi ja „ruumi petmist” – ilma irooniata, autor on näinud vaeva, et sobitada FTL meie ettekujutustega aegruumist.
Peamine kriteerium on ikka, kas lugu kokku tuleb – plot rules! Teatud mõttes pole vahet, kuidas asi lahendatud on.
Näiteks hüperruumi minekuks tõuseb laev enamasti planeedilt õhku ja läheb natuke eemale – otse pinnalt ei saa. Muide Asimovi Asumi-sarjas läks see neil läbi aastatuhandete järjest paremaks – kui alguses tuli peaaegu et päikesesüsteemist välja minna, sai hiljem hüperruumi 2000 miili kaugusel planeedist. Iseenesest see jutt, et „arvutamine on raske”, on täielik jama! See on sama asi, kui „õige koha” otsimine – kulutame aega, teeme keerulisemaks!
Enamikul sellistel juttudel puuduvad hüperruumilennu puhul relativistlikud efektid. Võimalik, kuid pigem on tõenäoline, et nii ulatuslike ruumimoonutuste puhul ei pääse ajamoonutustest. Igatahes on hüperruum millegipärast alati väga tihedalt seotud meie universumiga, näiteks isegi laeva liikumise kiirus ja suund kipuvad „teises otsas” säilima (mingi põhjendus on sellele vaid nn universumi petmise skeemide puhul).
Vaikimisi komponendiks on inertsivaba või gravitatsioonimootor (mis teatud lähenduse on üks ja sama), sest üldiselt ei kulutata meeletut energiat planeedilt minemasaamiseks.
Ussiaugud
Kunagi oli ussiaukude taga isegi teooria – arvati, et mustade aukude keskmes on nn Einstein-Roseni sillad. Uuem käsitlus väidab, et neid siiski ei ole, musta augu keskmes on singulaarsus. Kosmoses vabalt ringihulkuvaid singulaarsusi kasutab näiteks mainitud J. Haldemani „Forever War”.
Ussiauk ühendab kaht universumi piirkonda nii, et laev, mis sealt läbi läheb, liigub ise palju alla valguse kiiruse. Näiteks D. Simmonsi Hyperioni-saagas olid ussiaugud täienduseks FTL-ile.
Ussiauke on mitmesuguseid, näiteks A.C. Clarke'i ja S. Baxteri romaanis „Light of Other Days” sai ussiaukude kaudu vaadata mistahes punkti olevikus ja minevikus, kuid minna läbi selle ei saanud. Tasub meelde tuletada, et L.M. Bujoldi Vorkosigani-saagas käidi ühe tähe juurest teise juurde teatud teede ja üks süsteem oli sajandeid ülejäänud inimkonnast isoleeritud, kui nende tee kaduma läks.
Üsna klassikalised ussiaugud on näiteks R.A. Heinleini „Tunnel in the Sky”, C.D. Simaki „Way Station”. Oli teleseriaal „Fringe”, kus käis mingi segane jama augu ümber, need olid (samuti FTL-ile täienduseks) Babylon 5-s (nn jump gate'id), Farscape seriaalis (tavaliseks liikumiseks oli tüüpiline FTL starburst, aga „sinna kaugele” läks peategelane ussiaugu kaudu). Siis „Doctor Who”, „Transformers” ja muidugi sellele ehitatud „Stargate”.
Üks parimaid näiteid sellel alal on C. Sagani „Contact” (aga selle ussiaugud aitas üle mõelda Kip Thorne, üks tänapäeva tippfüüsikuid).
Stargate
1994. aastal tehti sellenimeline film, edasi tehti 17 aasta jooksul 3 suurt seriaali (4, kui kohutavalt hale multikas kaasa arvata) ja mõned seriaalidel baseeruvad filmid (on ka tie-in'id ja mängud ja muu nänn, aga see pole hetkel oluline).
Stargate (tähevärav) on 4,6 meetrise läbimõõduga, 29 tonni kaaluv naquadah’st (hüpoteetiline metall oletuslikul stabiilsussaarel aatomkaaluga 120 lähedal) tehtud rõngas. Kui seda õigesti keerutada ja sellele energiat anda, avaneb suhteliselt silmapilkset transporti võimaldav ussiauk teise täheväravasse kusagil teises universumi otsas (enamasti küll siin galaktikas).
Film ainult vihjas mõningatele sellise asjaga kaasnevatele probleemidele, seriaalis said need aga üldiselt asja ainult halvemaks tegevalt rumala seletuse. Alustame näiteks sellest, et Einstein-Roseni sild, millel teooriast Stargate lähtub, peaks olema lõpmatult peenike. Selleks, et mateeriat sellest läbi pressida, tuleks see desintegreerida ja saata vaid signatuur. Ehk siis peaks seade olema ülivõimas kvantarvuti. Jättes siinkohal kõrvale filosoofilise probleemi, kas see, mis teises otsast välja tuleb, oled ikka sina või sa sured desintegreerimisel, oleks selle tehnoloogia kasutusvõimalused sisuliselt piiramatud ja tekitaksid laviini sama põnevaid rakendusi kui teise kohta minek, alates sellest, et vaid tarkvaraline kaitse ei lase inimesi paljundada.
Võib-olla ei peaks selliste seriaalide tobedust nii põhjalikult lahkama, kuid ometi on väga paljud seda näinud ja kujundavad selle järele oma arusaamise ulmest. Ma ei räägi isegi sellest, et seriaali venitamiseks mängitakse seal läbi kogu SF-i raudvara, alternatiivsetest reaalsustest, ajarändudest ja energiaolenditest rumalate ametnike ja emantsipatsioonini välja. Tühja kah. Aga kui värav neelab meeletult energiat, nii et sellega opereerimiseks tuleb mäkke täismõõduline kõrgepingeliin, ei tohiks teises osa õnnestuda värava käivitamine paari autoakuga...
Täheväravaid on muidugi veel, näiteks R.C. Wilsoni raamatus „Spin”. Seal on see 1000 kilomeetrine ja püsivalt avatud teisele Maa-sarnasele planeedile, kui õiges suunas läbi minna. Samas – no milline see tähevärav olla saab, kui ümmargune? Ainult mustrid servas saavad erineda...
Paralleelmaailmad ja alternatiivsed reaalsused
... on suurestis sünonüümid, kuid mitte päriselt: alternatiivsed reaalsused on juba oma definitsioonilt väga sarnased, samas kui paralleelmaailmades võivad isegi füüsikaseadused erinevad olla.
Siin peetakse esimeseks Margaret Cavendishi, Newcastle'i hertsoginna 1666 aastal kirjutatud, kõvasti oma ajast ees olevat jutustust „The Blazing World” (ei ole lugenud), kus kangelanna läheb põhjapooluse lähedal läbi portaali ja jõuab maailma, kus on teistsugused tähed ja rääkivad loomad. Ka eesti keeles on välja antud (arvatavasti) järgmine – Edwin Abott Abbotti, matemaatiku ja teoloogi 1884 kirjutatud raamat „Flatland”. Edasi on vaieldav, kuid tuntud näidetest H.G. Wellsi „Men Like Gods” (1923) leiutavad alternatiivse reaalsuse inimesed üleminekut võimaldava masina.
Teleseriaalidest „Slidersis” käidi paralleeluniversumite vahel.
Miks need olemas on?
Üks põhjendus võiks olla kvanthargnevus – igal võimalikul juhul (st kui kvanttasemel on midagi valida) hargneb universum. Seega on alternatiivseid reaalsusi väga palju (mitte lõpmata palju, kuid ikka isaselt). Kirjanduses kasutatakse selle lähenemise derivaati, kus maailmad hargnevad näiteks mingist ajaloosündmusest. Mida peaks küll universumil asja olema inimese ajalookäsitlusega, jääb sügavalt hämaraks, ent olgu... kuigi tegelikult ei saa me siis rääkida alternatiivsetest reaalsustest vaid pigem alternatiivajaloost – noh, kui me tunnistame kvanthargnevust, on loomulikult olemas ka selline alternatiivne reaalsus, kuid see on vaid üks kümme-astmes-kümme-astmes-oi-kui-paljudest samaväärsetest.
Kui me loeme ka hüperruumi paralleelseks universumiks, on see veel nende kõige mõistupärasem alaliik. Samas – lugu võib ju hea olla – Elfenheim, 1001 ööd, võlur Oz... arutleda pole siin millegi üle, aga ega lugu selle all ei kannata ;-)
Reeglid võivad erineda, näiteks C.S. Lewise Narnias liikus aeg nii, et tagasi kappi tulles jõudsid peaaegu samasse hetke (ja olid sama vana ka, mis sest, et teisel pool oli elu elatud; aga mälestused jäid). Paralleelmaailm on ka T. Pratchetti Discworld ja seal on kõik teisiti. Peale inimrumaluse.
Minu arvetes on rohkem kui suurusjärgu ülearu lugusid, kuidas natsid võidavad 2. maailmasõja. Alternatiivreaalsuste lood on näiteks T. Pratchetti ja S. Baxteri „Long Earth”, R. Zelazny varjud (Amberi-lood), C. Strossi „Merchant Princes”, F. Pohli „Coming of Quantum Cats”, N. Stephensoni „Anathem”, K. Bulõtšovi „Perpendikulaarne maailm” ja film „Paradox”.
Kui tuua näiteid sõnnikust, pean kahjuks alustama seriaalist Star Trek – seal on ära tehtud halvim, mis alternatiivsete reaalsuste puhul võimalik, nimelt toodud sisse nn külalisnäitlejad – sarnased, aga, hm, saatanlikud. (Üldse on seda maailma kasutatud 8 osas, esimeseks osas „Mirror, mirror”; osas „Parallel” käib Worf süstikuga läbi erinevate reaalsuste, st neid on siiski rohkem, kui kaks, kuigi peamiselt on vaid A ja B...) Vaadake, loogika, kuidas saavad teistsuguses maailmas olla peaaegu sarnased inimesed, ei kannata kriitikat, ja see on lihtsalt hale, kuidas püütakse maailma kokku lappida. Ma ei räägi isegi sellest, et teiste Enterprice on võimsam (üldse on nad agressiivsemad), aga nad saavad pidevalt tappa. Üldiselt peaksid ülekümnesed juba suutma midagi vähem ajuvaba välja mõelda.
Teiseks halvaks näiteks oleks juba sugeda saanud Stargate – seal on alternatiivseid reaalsusi lõpmata palju, aga ühendab neid see, et neil kõigil läheb halvasti. Neisse pääseb kas läbi valesti ühendatud tähevärava või mingi eksootilise vidina abil (disaineri õudusunenäo kujundusega peegel näiteks). (Osas „There But for the Grace of God” saavad nad infot peatse rünnaku kohta, alternatiivses reaalsuses Maa hävitatakse; osas „Ripple Effect” tahavad alternatiivsed peategelased nende kallist energiaallikat (ZPM) pihta panna, muidugi kukuvad läbi; et vahet teha, on „õiged“ on rohelises mundris; osas „The Road not Taken” näidatakse diktatuuri USAs).
Kokkuvõtteks
Kõik mainitud asjad on distantsi sisseviimiseks... et seda omakorda edukalt läbida. Kui see on hästi teostatud, on sedagi ju rõõm lugeda. Tihti antakse liikumisvõime kaudu peategelasele eelis (või piiratakse tegelaste arvu).
Need kõik võimaldavad luua võimatuid – tavalisest erinevaid, põnevaid, lihtsalt teistsuguseid – tingimusi. Veelkord – plot rules!
Iseenesest ei ole midagi halba mõttemängudes. Näiteks olla isegi Buffy The Vampire Slayeris osa, kus ta olla tavaline tüdruk... (ise ei ole näinud). Sellised mõttemängud on ju taevas ja põrgu, nii saab kaaluda head ja halba tulevikku, saab näidata, mis meie maailmast saaks, kui siin näiteks toimiks maagia.
Seda artiklit kokku pannes avastasin, et tegelikult puudub SF-is selles osas igasugune süsteem (mis on ainult hea!) ja „kaanonid” eksisteerivad vaid vähe lugenud või vähese fantaasiaga isikute jaoks. Hea on peaaegu iga süsteem, mis ei sega lugu. Just niimoodi! Keerulise süsteemi väljamõtlemine õigustab end siis, kui see lisab tegevusele lisavindi. Meie tänapäeva teadmiste seisukohalt ei ole suuremat vahet; vältida võiks muidugi lihtsat kiirendumist üle valguse kiiruse ja näiteks sedasama ülima ebatõenäosuse mootorit (kui ei ole eesmärk nalja teha; aga see nali on juba ära tehtud).
Tegelikult on mul hea meel, kui ulmeloos tõuseb tähelaev planeedilt ja läheb hüperruumi, niisamuti kui salapärased seadmed või võimed lubavad minna kuhugi, kus juhtub palju põnevaid asju.