[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"83","attributes":{"alt":"","class":"media-image","height":"480","style":"width: 175px; height: 240px; float: left; border-width: 0px; border-style: solid; margin: 10px;","typeof":"foaf:Image","width":"350"}}]]Kui mulle tehti ettepanek osaleda Estcon 2013 vestluspaneelis, mille teemaks ulmekriitika, olin mõnd aega üsna nõutu. Pole mul ei ambitsiooni ega motivatsiooni kirjanduskriitikuks hakata. Teiselt poolt, BAAS-is on aastate jooksul ju siiski nii mõndagi öeldud... Lõpuks siiski mõned hajamõtted kogunesid.
Kirjanduskriitika spekter on väga lai. Selle ühes otsas on paar lauset BAAS-is või tikutoosisuurune arvustus mõne ajalehe vaeslapse staatuses kultuuriküljel ning teises otsas kirjandusteadlaste või semiootikute uurimuslikud monograafiad (minu isiklikud lemmikud Eestist on Jüri Talveti "Tõrjumatu äär" ja Aivar Kulli "Oskar Luts"). Viimaste autorid vaatlevad kirjanduszhanre, autorite elukäiku ja nende aega panoraamselt ning valdavad ka ise suurepäraselt sõna - kuid paratamatult kirjutatakse nii ainult klassikute kohta. Esimeste eesmärk võiks olla mitte süvaanalüüs, vaid süstemaatiliselt uudiskirjandust jälgiva haritud inimese lugemissoovitus neile, kes on veidi vähem haritud või lugenud. Kui ülalnimetatud uurimuslike tööde üle oleks patt kurta, siis ajakajalisi lugemissoovitusi Eesti ajakirjandusest eriti ei saa.
Sel on rida põhjusi. Esiteks, süstemaatiline uudiskirjandusega tutvumine on tegelikult ränk töö, mida suudavad järjepidevalt teha vähesed inimesed. Üks asi on vabadel hetkedel oma lemmikuid lugeda, teine asi ennast kogu ilmuvast produktsioonist läbi närida. Ma ei tea, et Eestis oleks praegu kedagi, kes seda peavoolu ilukirjandusegagi teeks - zhanrikirjandusest nagu ulme, naistekad, krimkad vms. üldse rääkimata (äärmiselt tähelepanuväärse erandina valgustas ulmemaailmas toimuvat mitu aastat Silver Sära "Algernoni" veergudel). Lahendus võiks olla töölõikude jagamine erinevate inimeste vahel, kes oma ala hästi tunnevad - kuid see eeldaks kõigepealt peatoimetajat, kes enam-vähem kõiges ise orienteeruks ning peaks oluliseks kogu spektrit katta ning muidugi raha ja leheruumi.
Teiseks, lugemissoovituse andmine eeldab kriitikult üldarusaadavat stiili. On hulk juhtumeid - ja mitte ainult kirjanduskriitika valdkonnas - kui ajalehes ilmub intervjuu või vestlusring, milles osalejad avaldavad oma mõtteid viisil, mida suudab deshifreerida vaid nende endi kitsas ringkond. Näiteks sobib hästi Ott Kiluski arvustus Reeli Reinausi "Praktilisele nõiakunstile" "Postimehe" arvamuslisas "AK" (http://arvamus.postimees.ee/1243990/ott-kilusk-praktiline-noiakunst), milles öeldakse muuhulgas:
Loobudes otsustavalt traditsioonilisest jutustamisviisist, liigub Reinausi lugu läbi segipaisatud aja- ja ruumitasandite, haarates enesesse nägemusi nii tulevikust, olevikust kui minevikust. Järjestikuste episoodide semantiline ühendamine nõuab lugejalt kogu lugemise kestel täit pühendumist ja tähelepanu. Teksti mitmetasandilisus ja kuni lõpuni segadust tekitav aegruumi üleminekuteta vahelduvus, samuti tähenduslikud viited filmidele ja raamatutele, käivitavad hulgaliselt pidurdamatuid assotsiatsioone, mis sunnivad tagasihaaravalt juba loetut üle lugema.
Mul isiklikult on kahtlus, et ülaltsiteeritud lopsakas lõik tähendab eesti keeles "hämar jamps". Aga mul on ainult kahtlus, mis kahtluseks jääbki, kuni ma teost ennast pole lugenud. Mis väärtus on sellisel arvustusel lugeja jaoks? Julgen arvata, et mitte mingit. Kui Ott Kilusk ütleks välja, et tema arvates on tegu kas haarava, kuigi lugemisel mõnevõrra pingutust nõudva fantastilise jutustuse või siis hämara jampsiga, millel on nii- või naasuguseid ühisjooni selle või tolle varem ilmunud teosega (või mis on, vastupidi, säravalt originaalne), siis oleks sellisel seisukohal vähemalt soovituse väärtus. Praegu aga jääb üsna arusaamatuks, mida Ott Kilusk isegi arvab, rääkimata sellest, mida kujutab endast vaadeldav teos.
Edasi, ajakirjandusega võrreldes on BAAS üsna vaba vähemalt sellistest etableerunud stiilimängudest. Valdav enamus BAAS-i arvustajatest ütleb otse, mida nad arvavad ning kuna BAAS-is on üle 35 000 arvustuse, moodustavad need paljude teoste kohta juba mingi puhtstatistiliselt kasutatava valimi. Teine suur BAAS-i eelis tuleneb samuti arvustustest kui massmaterjalist - peale BAAS-i ei ole praktiliselt ühtegi moodust saada teada kümnete lugejate arvamust mõne teose kohta (koguda mõnikümmend inimest ühte tuppa kokku, neile lonks viina anda ja siis igaühe käest eraldi küsida on tehniliselt vaevalt teostatav). Olen - nii lugeja kui ka otsapidi autorina - olnud mitu korda vaimustusest sellest, kui mõni BAAS-i arvustaja on teost tõlgendanud viisil, mille peale mina ei tuleks ka siis, kui nädal aega aru peaks. Massmaterjali kogumise eesmärki täidab BAAS suurepäraselt ja minu jaoks seisneb BAAS-i peamine väärtus just selles (kuigi leidub ka sisuka artikli mõõtu välja andvaid mitme tuhande tähemärgi suuruseid kirjeid). BAAS-i puudus on samal ajal ilmne - see on kitsalt ainult ühe zhanri austajaskonna projekt ning kuskilt ei paista, et ülejäänud ilukirjanduse lugejad midagi sama võimsat püsti ajaks (Eesti Ilukirjajdnuse Andmebaasi EIA aadressil www.ilukirjandus.ee on alates 2011. aastast kogu eesti ilukirjanduse kohta kogunenud umbes 70 arvustust).
Kokkuvõtteks, uurimusliku kriitikaga on vähemalt ses mõttes hästi, et leidub väga häid ja samal ajal igaühele huviga loetavaid töid. Ulmezhanri kriitikaga on ses mõttes hästi, et meil on BAAS. Ajakirjandusliku kriitikaga ei ole aga hästi, sest lugejale ei pakuta temast eelduslikult veidike targema inimese laial lugemusel põhinevaid lugemissoovitusi, kogu uudiskirjanduse süstemaatilisest katmisest rääkimata. Ning fantastikaväliste teoste massilise arvustamisega internetis pole ei hästi ega halvasti: üldse ei ole...