Lew R. Berg
Tegemist võis olla veaga kursiarvutustes või vedas küberneetika neid alt. Või juhtus veel midagi, mida nad lihtsalt ei mõistnud, igatahes lõpetasid nad hüpersiirde sekundi murdosa võrra ettenähtust varem ja sattusid süsteemi kolmanda planeedi orbiidi asemel hoopis hiidplaneedi atmosfääri. Ootamatu õhutakistus mõjus nende jääkkiirusel nagu betoonsein kihutavale autole. Lisaks gravitatsioonilöök, mis ähvardas kosmoselaeva viiesajatonnise kere tükkideks rebida. Jahutussüsteem andis kohe otsad ning nagu doominokivikesed, järgnesid ülejäänud süsteemid sellele üksteise järel.
Lisaks põrutas laev millelegi otsa. Kõik viis pardalolnud inimest kaotasid teadvuse, nii et kokkupõrke raksatus oli nende viimane aisting.
Kui kipper esimesena toibudes silmad avas, oli esimene loogiline mõte, et ta on surnud ja paradiisis. Ükski muu variant ei tulnud ju pärast kõike üleelatut kõne allagi. Punane avariivalgus ning vilkuvad ohutuled sundisid teda küll lõpuks ümber mõtlema, kuid ta kompis juhtpulti siiski teatud kahtlusega. Lõpuks leppis ta olukorraga ja vaatas ringi. Laeva korpus tundus olevat terve, muidu oleksid nad juba vaakumis või hiidplaneedi mürgises atmosfääris lämbunud. Kipper avas ohutusvööde kinnitid ning küünitas tehniku poole, et teda õlast raputada. Too lebas lõdvalt oma istmel, pea rinnale vajunud.
„Kes sa oled?” küsis tehnik silmi avades ja kiprile otsa vaadates. Tema pilk oli veel väga segane.
„Sinu kapten,” vastas kipper.
„Oled seda nägu jah,” möönis tehnik mõne aja pärast. „Mis juhtus?”
„Ei tea täpselt, aga elus me millegipärast oleme,” arvas kipper.
„Selle planeedi mass on minu mäletamist mööda kolm korda suurem Jupiteri omast,” ütles tehnik, kes oli silmnähtavalt toibumas. „Kas me kukume ikka veel? Me põrkasime ju millegagi kokku. Kui me pinnani jõuame...” Sedamööda, kuidas teadvus selgines, kasvas ta hirm.
„Siin pole õiget pinda. Rõhk lömastab meid ammu enne tahke tuumani jõudmist,” porises kipper. „Aga minu arvates me ei kuku. Liiga stabiilne. Vaata aparatuur üle, ehk saad midagi tööle,” soovitas ta end ettevaatlikult püsti ajades. „Ma uurin seni, mis reisijatest on saanud.”
Ta suundus kokpiti taga paiknevasse eraldi reisijatekabiini, kus lebasid tähesüsteemi kolmandal planeedil asuvasse kolooniasse teel olnud mehed – sanitaarbioloog, koloonia uus arst ja juhtkonda määratud vahetusametnik. Alles istmelt tõusmise järel tundis kapten, et kokpiti põrand oli kergelt kaldu.
Üksi jäänud tehnik alustas pardaaparatuuri kontrolli. Olukord polnud nii hull, kui ta esmapilgul oli kartnud, enamik ülekuumenenud seadmetest oli vahepeal jahtuda jõudnud ja neid sai uuesti sisse lülitada. Vahetanud mõned kaitsmed ja asendanud kahjustatud loogilised ahelad, sai ta peagi suurema osa põhiaparatuurist tööle, kuigi paar sõlme tuli ikkagi dubleerida. Vähemtähtsatele agregaatidele ei hakanud ta aega raiskamagi. Esmatähtsad olid elutegevust tagavad seadmed ja vaatlusaparatuur, et asukoht kindlaks määrata.
Kui ta orbitaalparameetrite päringule vastuse sai, pilgutas ta seda jõllitades mitu sekundit hämmeldunult silmi. Saadud andmete kohaselt tiirlesid nad hiidplaneedi termosfääri ülakihis koos mingi tahke kehaga, mille mass ületas nende oma tuhandeid kordi. Panoraamkaamera ekraan näitas, et nad on kraatri põhjas, laeva all oli mõranenud ja ebatasane, justkui erosioonist murendatud pind, pea kohal mustendas aga hõredast atmosfäärist veidi hägune ning tähti täis pikitud kosmilise ruumi põhjatus. Vaatepilt näis nii uskumatuna, et tehnik otsustas enne kiprile teatamist asja igaks juhuks üle kontrollida.
Kõik kolm reisijat olid avariist pääsenud sama kergelt kui meeskondki, neil polnud nähtavaid vigastusi ega luumurde, kerge põrutus ja teadvuse kaotamisele järgnenud uimasus olid aga kokkupõrget arvestades väike hind. Ametnik nõudis viivitamatut ja vormikohast ettekannet ning kipper pidi keelde hammustama, et talle mitte kohe üht-teist ebatsensuurset öelda. Ta pomises paar stamplauset väikese tõrke kohta ja lisas, et olukord on kontrolli all, uskumata seda ise küll vähimalgi määral. Ka arsti tuli tükk aega rahustada ja veenda, et kõige rohkem on temast kasu siis, kui ta meeskonna rahule jätab ja eelkõige oma kaaslaste tervisliku seisundi kontrollimisega tegeleb.
Jätnud nad omavahel vaidlema, naasis kipper kokpitti. Seal vahtis ta tükk aega tummalt kübersüsteemide näite ja analüüse, mida tehnik talle näitas.
„Mnjah,” alustas kipper lõpuks ebalevalt. „Näib sedamoodi, et me oleme hädamaandunud paraja asteroidi suurusele kamakale, mille pind on mingisugusest ränipolümeerist.”
„Alla kukkunud,” pistis tehnik vahele.
„Vahet pole,“ krimpsutas kipper nägu. „Kuidas saab see jurakas tiirelda kaaslasena hiidplaneedi atmosfääri hõredates ülakihtides? Oled sa millestki sellisest enne kuulnud? See on ju täiesti mõistusevastane.”
„See hägu,” viipas tehnik kaamera kujutisele. „See näib tihenevat. Pidurdusjõud... kui oskaks seda arvutada, aga meil pole ühtki sobivat programmi. See kivitükk ei saa siin kaua püsida, planeedi külgetõmbejõud tirib seda tihedamatesse kihtidesse, takistus kasvab, kuni see puruneb ja põleb ära. Ja mitte tingimata selles järjekorras.” Tehnik heitis kipri poole kõrvalpilgu. „Keegi ei ole seni veel näinud atmosfääris tiirlevat kaaslast, aga siin me oleme, ringorbiidil kahekümne tuhande kilomeetri kõrgusel kokkuleppelisest pinnast. Arvatavasti päästis see haruldane anomaalia meie elud...”
„Või vastupidi.”
„Aga kui me edasi oleksime kukkunud...”
„On sul aimu, milline meie kiirusvektor oli?”
Tehnik noogutas vastu tahtmist ja näitas andmeid.
„Võimalik, et oleksime avaruumi lennanud,” lausus kipper, kui oli veidi kalkuleerinud. „Edasi – gravitatsioon, – siin on ligikaudu 2 g-d, ja seda on tuhandeid kordi rohkem, kui selliselt tühiselt kivikamakalt võiks oodata.”
„Äkki see selgitabki, miks see kamakas nii kaua siin orbiidil suudab püsida,” pakkus tehnik.
Kipper ohkas. „Võimalik. Hetkel on oluline, et see hoiab meidki orbiidil ja toimib ühtlasi ränikivist kuumuskaitsena...” Ta väristas õlgu ja muutis siis teemat: „Olgu, laeva tehniline seisukord?”
„Elusektsioonis lekkeid pole,” vastas tehnik. „Põhjaosa deformatsioonid võivad olla üsna ulatuslikud, sest me räntsatasime siia ilma amortisaatoreid kasutamata lihtsalt kõhuli maha. Peaks väljast üle kontrollima.”
„Mootorid?” küsis kipper pisut kannatamatult.
„Osa andureid on rivist väljas, ülejäänute põhjal otsustades on 90% töövõimest säilinud,” arvas tehnik. „Peab samuti üle vaatama, kui välja läheme.”
„Tehke see kontroll ära ja katsume siit minema lennata,” sekkus ootamatult kokpiti uksele ilmunud ametnik. „Nagu ma aru saan, pole see meie sihtkoht.”
„Olge hea ja minge tagasi kajutisse,” sõnas kipper jäiselt. „Eraisikutel on kokpitis viibimine keelatud.“
Ametnik mühatas, kuid pöördus ja kõndis tagasi reisijatesalongi. Küllap mõistis, et kapteniga on kasutu ta oma laeva pardal vaidlema hakata.
Kipper tõusis ja sulges ukse. Tabanud tehniku hämmeldunud kulmukergituse, lisas ta: „Ma ei salatse. Ma tahan lihtsalt segamatult edasist tegevust arutada. Süstiku varustusse kuulub kaks just sellisteks väljumisteks mõeldud skafandrit, aga me mõlemad ei tohi minna. Eeskirjad eeskirjadeks, aga laeva peab jääma keegi, kes vajadusel seda juhtida oskab. Sina tunned süstiku konstruktsiooni minust paremini, järelikult lähed sina. Kas on mõtet sulle mõni reisijatest kaasa anda? Lisapaar silmi. Ilmselgeid vigastusi ehk ikka märkavad.”
„Kelle neist? Aa...” taipas tehnik. „Sanitaarbioloog. Kui üldse kellelgi neist, siis võiks just temal ju kosmilise ruumi ja skafandritega mingigi kogemus olla.“
Kipper noogutas. Ta avas uuesti reisijatekajuti ukse ning hõikas bioloogi. Mees kuulas kipri ära ja noogutas. „Näidake teed,” sõnas ta napilt ja asjalikult.
Nad läksid reisijate kabiini tagant algavasse tehnilise teeninduse sektsiooni, kus lisaks lastiruumile oli ka väljumist võimaldav õhulüüs. Lüüsi kitsasse eelkambrisse oli mahutatud kaks skafandrite hoiukappi, riietuda tuli ükshaaval, sest kahele inimesele korraga oli ruum pisut kitsas. Tehnik riietus esimesena, näidates ühtlasi bioloogile ette, kuidas skafandrit selga tõmmata, ning vahetas siis temaga kohad.
Selgus, et bioloogil polnud tõepoolest mingit õpetust tarvis, tema liigutused näitasid varasemaid kogemusi skafandritega. Sellele vaatamata pidas tehnik vajalikuks teda hoiatada.
„Väljas on temperatuur üle saja viiekümne kraadi,” ütles ta. „Meil tuleb laeva väliskest üle kontrollida veerand tunni jooksul, kauem ei pea skafandrite jahutussüsteem vastu.”
„Teeme siis kiiresti,” sõnas bioloog kuivalt. Ta oli konkreetne, asjalik ja kõigeks valmis. Tehnik tundis end pisut hämmeldununa. Tema ettekujutuses olid teadlased kusagil mugavas laboris istuvad tegelased, kellele meeldib targutada ja kõik ebameeldivad või ohtlikud tööd teiste kaela veeretada, eks ole... See mees paistis olevat hoopis teisest puust.
Lüüsiuks avanes veidi aeglasemalt, kui ette nähtud – küllap oli kokkupõrkel saadud põrutus sellele oma mõju avaldanud. Nähtavaid vigastusi polnud siiski ei luugil ega selle servadel märgata, nii et eelduste kohaselt pidi uks ka sulguma, kuid tehnik otsustas selle igaks juhuks siiski lahti jätta, hoiatades selles raadio teel ka kaptenit. Tal polnud vähimatki tahtmist võimaliku tõrke puhul välja lõksu jääda.
Laev lebas mustade kaljude vahel, mida katsid punased täpid.
„Nagu roosiõie südames,” ütles bioloog ringi vaadates.
„Mulle meenutavad need rohkem võirõngaid,” pomises tehnik. „Tead, nagu nad hotellides või kaunistamiseks noaga tõmbavad.”
Bioloog noogutas. „Või hambaid.” Ta katsus jalaga pinda. „Pehme. Kuidas need siin üldse püsivad?”
Tehnik kehitas õlgu. „Mis see meie asi on? Meil on töö teha,” sõnas ta ja pöördus minekule. Bioloog järgnes talle kahetsevalt ohates.
Asteroidi soojust oli jalge all tunda isegi skafandri jahutusest hoolimata. Valgust oli vähe, hiidplaneet kattis küll pool taevast, kuid paistis kauge tähe kumas kõigest tumehalli laamana. Nende kiivrilaternad andsid küll piisavalt valgust, et laeva kere üle vaadata, kaugemat ümbrust aga võis pigem aimata.
Esmamulje järgi oli neil kõvasti vedanud – süstik oli kokkupõrkest pääsenud suhteliselt tervena, löögi vastu võtnud kere alaosa oli küll deformeerunud, kuid kusagil ei hakanud silma suuremaid vigastusi ega läbivaid pragusid. Vaadanud kiirelt üle vööriosa, suundusid mehed ahtrisse, mootorisektsiooni poole. Eemalt samuti üsna tervena paistnud ahter oli siiski ränga hoobi saanud, mõned kattesoomuse plaadid olid irvakil ja nende all kulgevad kaablid vigastatud. Hoopis rohkem muret tegid tehnikule aga kandekonstruktsiooni võimalikud vigastused, ahtri muidu ühtlane kontuur nägi peale kokkupõrget välja üsna laineline ning see võis tähendada mootori asendi muutumist. Tehnik üritas mitte mõelda, mida selline vigastus hullemal juhul kaasa võib tuua.
Ta torkas käe ettevaatlikult ühe lahtise plaadi alla ning katsus seal kulgevaid kaableid ja torusid, mis vähemalt selles kohas tundusid tervetena. Paar täket, mida ta kiivrilaterna valgel nägi, polnud vigastanud isegi isolatsiooni. Peamistele sõlmpunktidele ei pääsenud ta ligi, nendes kohtades püsisid katteplaadid kindlalt oma kohal ning nende lahtimonteerimiseks polnud aega ega vajadust.
Vastu korpust toetudes tundis tehnik kerget vibratsiooni, tunne oli selline, nagu trambiks keegi mööda laeva keret. Ta võpatas tahtmatult – korpuse värin polnud sugugi tavapärane nähtus. Ta üritas kuulatada, aga atmosfäär oli nende praeguses asukohas pigem teoreetiline mõiste, nii et mingeid helisid siin olla ei saanud. Siis vaatas ta valvsalt ringi, aga ei märganud midagi. Seestpoolt see tulla ei saanud, kosmoselaeva ajamid ja mootorid olid välja lülitatud ning sellist võnkumist ei tekitanud need kunagi, välispidine tekitaja võis aga osutuda vägagi ohtlikuks.
„Lähme edasi,” viipas ta bioloogile, lootes endamisi, et too tema murelikku olekut tähele ei pane.
„Peame kiirustama, meile on jäänud seitse minutit,” lausus bioloog vastuseks. „Muide, kas teile ei tundu, et kaljud liiguvad?”
Tehnik võpatas. Tema ka! Mis siin sünnib? Ta heitis kiire pilgu ümberringi, kuid ei märganud midagi erilist. Oluline oli vältida paanikat! „See on illusioon. Kuumavirvendus. Edasi.”
Ahtriosa lõpetavate mootoridüüside juurde jõudes hingeldasid nad mõlemad, tehnik tundis vastupandamatut tahtmist käega üle otsaesise tõmmata, et tõkestada silmadesse nõrguvat higi.
Ahtridüüsid olid terved, nii et peamootoriga oli korras – see paiknes kere keskosas ja kokkupõrge polnud seda otseselt puudutanud. Tüürmootoritega oli asi kahtlasem, nende läheduses oli kere deformeerunud. Kui seal oligi mikrovigastusi, polnud neid palja silmaga võimalik avastada. Alumisi tüürmootoreid ta kontrollida ei saanudki, sest laeva ahtriosa oli pinnasesse vajunud.
„Vaadake!” hüüatas korraga bioloog, haaras ühe käega tehnikul õlast ja osutas teise käega kere ülaosale.
Tehnik tõstis pea ning nägi ülemiste düüside kohal kerajat tompu. See oli rubiinpunast värvi ja tundus olevat sinna kleepunud. Tehnik oleks võinud vanduda, et hetk tagasi seda tompu seal polnud. Kukkus see kusagilt alla? Otse nende pea kohal polnud aga midagi, järelikult pidi see olema kosmoselaeva kerele sattunud kas hädamaandumise ajal või juba enne seda. Nähtavasti paiskas meie maandumine selle üles... Aga miks ma seda enne ei näinud? Kas see tõesti liigub?
„Huvitav,“ sõnas bioloog. „Ma olen kindel, et see liigutas. Kui saaks seda kuidagi lähemalt…“
„Ei!“ lõikas tehnik. „Meil saab aeg otsa. Ja see pole meie ülesanne.“
„Aga selline liikumine pole normaalne,” ei jätnud bioloog jonni. „Sellistel rahnudel ei tohiks mingit elu olla, aga mõelge, kui äkki…
Tehnik jäi seisma ja keeras end teisele otsa vaatamiseks ringi.
„Sellise kuumaga hakkavad paljud asjad liikuma,“ sõnas ta. „Mõnel näiteks hakkab katus sõitma. Lähme edasi, kuni me ise veel liigume.”
„Olgu, olgu,” nõustus bioloog veidi pahaselt. „Aga see liigutas.”
Tehnik ei vaevunud isegi vastama, pöördus lihtsalt ümber ja astus vaikides edasi. Liikuvad tombud, liikuvad kaljud... Loomulikult – ta on ju bioloog! Igal pool viirastub talle elu, tea, kas loodab kuulsaks saada või?
Nad kõmpisid laevale ringi peale tehes tagasi lüüsiukseni. Skafandrite jahutus oli juba üle kuumenenud ja ähvardas iga hetk üles öelda, nii et oli ka viimane aeg.
Kuumusest hoolimata jäi bioloog, kelle tehnik endast mööda lasi, lüüsiukse ees seisma, vaatas järsku üles ja tõstis otsekui kaitseks karjatades käe. Tehnik vaatas automaatselt osutatud suunas ja nägi lüüsiukse kohal samasugust liimjat tompu nagu ahtris. Ta oli täiesti kindel, et kui nad väljusid, siis seda seal polnud. Tomp eraldus laeva kerest, siples hetke nagu kohta otsides ning sähvas siis põrkepallina bioloogi suunas. Too vankus rindu tabanud löögist paar sammu tahapoole ja langes selili.
Tomp valgus mööda skafandri rinnaesist laiali nagu sulavõi pannil. Tehnikule näis, et bioloogi skafander suitseb, kuigi see pidi olema pigem selle olluse aurustumine skafandri kuumenenud pinnalt.
Bioloog ei teinud millegipärast katsetki püsti tõusta. Tehnik seisis paarkümmend sekundit otsustusvõimetult paigal, taipas siis, et aeg hakkab otsa saama, haaras bioloogil jalgadest ning lohistas ta õhulüüsi.
„Mis juhtus?” küsis kipper, kui lüüsikambri siseuks avanes.
„Mu paarimees jäi mingi asja alla ja kukkus,” ütles tehnik. „Lõi vist pea ära, ma ei tea, kui tõsiselt.”
„On see orgaaniline?“ päris kipper ollust märgates ja taganedes.
„Kurat seda teab!“ pomises tehnik. „Tema arust see liigutas.“
„Neetud!“ vandus kipper. „Ja sa tõid selle sisse? Mis sul arus oli?“
„Ma ei saanud teda ju sinna jätta!“ õiendas tehnik vastu. „Katsu sa ise selgelt mõelda, kui aju keeb… Pealegi on tema ainuke, kes selle olluse kohta midagi öelda võib osata. Ja ära unusta – me oleme asteroidil. Siin lihtsalt ei saa elu olla! Siin on sada viiskümmend kraadi kuumust…“
„Maal on leitud baktereid, kes elavad 136 kraadi juures ja pole asigi!“ urises kipper. „Mis me nüüd teeme?“
„Tõstame välja tagasi?“ pakkus tehnik.
Kipper vaatas talle otsa ja ohkas.
„Ma lähen, saadan arsti, las vaatab üle.”
Süstik oli väike ja omaette arstikajutit sel polnud, nii leidis doktor, et kõige mõistlikum on patsienti mitte liigutama hakata ja kasutas laatsaretina lüüsi ennast. Kõigepealt tuli aga sulgeda halvasti liikuv välisluuk, desinfitseerida nii lüüsikamber kui skafandrid ja alles seejärel võis doktor sinna siseneda.
Ametnik, kes oli arsti ja kipri vestlust pealt kuulnud, seisis näost kahvatuna reisijatekajuti uksel ja ei suutnud kuidagi suud pidada. Ta jahvatas midagi määrustikust, paragrahvidest ja bioloogilise ohu juhenditest, kuni kipper tema juurde astus.
„Ma olen üldiselt rahumeelne inimene,“ sõnas ta ja tõmbas käe ametniku silme ees demonstratiivselt rusikasse. Rusikas sai suur ja raske. „Nii et katsuge käituda nii, et see nii ka jääks. Pange oma suu kinni, või ma teen seda ise!“
Ametnik neelatas ja läks oma kohale tagasi.
Desinfektsiooni lõppu oodates seisis tehnik lamava bioloogi kõrval ja uuris teda. Liimjas ollus, mis laeva elektrilampide valguses osutus erkpunaseks, tihedalt mustade täpikestega kaetud massiks, oli ühtlase kihina katnud bioloogi skafandri rinnaesise ja tundus kergelt pulseerivat. See nägi välja piisavalt ohtlik, et sellest eemale hoida.
Kui desinfektsioon lõppes, lasi ta doktori sisse. Arst avas ettevaatlikult bioloogi kiivrisilmiku. Mees hingas, kuigi aeglaselt ja raskelt. Põgusalt tema pupille kontrollinud, noogutas arst ja palus tehnikul bioloog kiivrist vabastada. Nähes tehniku ilmet, ulatas arst talle teise paari kindaid ja patsutas rahustavalt õlele. Ettevaatlikult, et mitte juhuslikult kaeluseni ulatuva olluse vastu puutuda, avas tehnik kinnise ja tõmbas bioloogil kiivri peast. Seda liigutust otsekui oodanud ollus libises sujuvalt edasi ja tungis kaeluse vahelt sisse. Tehnik pillas kiivri maha ja hüppas eemale. Bioloogi keha võpatas, nagu oleks teda nõelaga torgatud, ta silmad avanesid, suu väändus justkui meeleheitlikus karjes, kuigi häält kuuldavale ei tulnud, ning siis lõtvus keha taas. Mitte midagi nägevad pärani silmad jõllitasid lakke ja ta nägu meenutas võigast maski.
„Asi läheb keeruliseks,” ütles arst.
„Kas saab veel keerulisemaks minna?” küsis tehnik kahtlevalt ja astus ettevaatlikult lähemale tagasi.
„Enne võisime oletada, et see ollus on lihtsalt mingi sulanud aine, nüüd aga peame sellesse suhtuma kui eluvormi,” sõnas arst. „Katsume tal skafandri seljast võtta.”
Seda oli lihtsam öelda kui teha, aga mõningase pusimise järel õnnestus neil bioloog skafandrist vabastada. Ollust polnud kusagil märgata, ei skafandris ega bioloogi riietel. Kuigi skafander tundus puhas olevat, hoidis tehnik seda ettevaatlikult endast eemal, nagu oleks see mingi elukas, kes võib ootamatult rünnata, lasi kähku desinfektoriga üle, viis kappi ja sulges kiiresti ukse. Pärast seda tundis ta end hulga kindlamini. Arst oli vahepeal jõudnud bioloogi riided lõhki lõigata.
„Meil on probleem,” teatas ta üle õla.
„Mis siis nüüd?” küsis tehnik veel korra skafandrikapi lukustust kontrollides.
„Bioloogiline saaste,” vastas arst. „Me peaksime ta kuidagi isoleerima.”
Ta astus kõrvale, et tehnik saaks probleemile pilgu heita ja olukorra tõsiduses veenduda. Ollus oli end sisse seadnud bioloogi rinnal ja muutnud veidi kuju, sirutades peeni kulendeid üle kogu rindkere. Jäi mulje nagu oleks keegi bioloogi naljaviluks värvipommiga visanud. Otsekui naha külge sulanud, püsis ollus liikumatuna ja mõlemad mehed hoidusid teda puudutamast.
„Siis ikkagi… Tuleb vist kipper kutsuda,” lausus tehnik mõtlikult. Sellistes olukordades otsuste tegemine väljus tema pädevusest.
Kipper saabus kohe.
„Ja te kinnitate, et see mees on elus, doktor?“ päris ta, kui oli asjast ülevaate saanud.
„Jah,“ vastas arst. „Niivõrd, kuivõrd seda eluks saab nimetada. Ma ei tea, kuidas see kallerdis organismile mõjub.“
„Jätame ta siia,” ütles kipper pärast hetkelist mõtlemist. „See on ainuke eraldatav ruum laevas. Siin peaks isegi paar seina sisse käivat klapplauda olema – varustuse desinfitseerimiseks. Äkki saab neid lavatsina kasutada? Kui ma õigesti aru sain, siis see ollus õhu kaudu ei levi ja nakkusohtlik ei ole?”
„Noh, viirus see ei ole,” ütles arst sünge huumoriga. „Me ei tea, kuidas see levib või mida levitab. Siin pole vahendeid täpsemaks uurimiseks. Aga senini on see liikunud ainult vahetu kokkupuute kaudu. ”
„Kui levitab, siis oleme juba nakatunud,” sõnas kipper otsustavalt ja tõmbas klapplaua lahti. „Tõstame! Doktor, vaadake, et see ollus ära ei voola.”
„Ma ei tea, kuidas seda kinni hoida,” porises arst, aga sellele tähelepanu pööramata haarasid kipper ja tehnik bioloogist kinni ning tõstsid ta lauale.
„Katsuge see asi tema küljest lahti saada, doktor,” ütles kipper arstile. „Kui tarvis, kutsuge see tindisolkija endale appi, ta on reisijate ruumis. Me üritame seni startida. Kui te selle olluse küljest saate, andke kohe teada, viskame ta lüüsist välja.“
Nad tõmbusid tehnikuga kokpitti ja tehnik andis ülevaate laevakere seisukorrast. Kipper kuulas teda tähelepanelikult ja tõsiselt.
„Start läheb riskantseks. Kui tüürmootorid on kahtlased, ei pruugi me piisavat pöörderaadiust saavutada. Jääb siin mõni rüngas ette ja ongi kogu lugu. Pealegi pole kindel, et siinne gravitatsiooniväli üldse ühtlane on.”
„Õhutüüridest on siin pigem häda kui abi,” nõustus tehnik. „Aga kui esitelik välja lükata, saame vööri rohkem püsti ja stardinurga järsemaks.”
„Proovime,” nõustus kipper istus puldi taha. „Lase telik välja.”
Esimene katse ei andnud tulemusi, tundus nagu oleksid telikute mehhanismid avarii tagajärjel kinni kiilunud. Vaadanud korra kõhklevalt kipri poole, blokeeris tehnik telikusüsteemide kaitsmed ja vajutas uuesti nupule. Vööriosa läbis terav nõksatus ja see hakkas vaevaliselt tõusma. Laev kõikus, kaitsmete blokeerimine oli ka veojõukontrolli ja güroskoobi välja lülitanud. Laeva vöör kerkis umbes kahekümnekraadise kaldeni. Tehnik, kes oli jälginud mehhanismide temperatuuri ja energiatarvet, lülitas need välja, kui avariituled oranžist punaseks muutusid.
„Normaalseks stardiks vähevõitu, aga...” Ta viipas vabandavalt indikaatoritele.
Kipper noogutas. „Avariiolukorras tasub riskida. Peaasi, et konstruktsioonid lisapinge all painduma ei hakkaks – masin on ju kõvasti räsida saanud. Näidud püsivad küll normi piires, aga viivitada ei tasu. Alustame stardiprotseduure!”
Teenindussektsioonist kostis kolinat, tuhme mütsatusi ja mitmehäälset hädaldamist. Kipper ja tehnik vaatasid teineteisele otsa. See sai tähendada ainult üht – midagi oli jälle juhtunud! Nad katkestasid stardiettevalmistused ning sööstsid reisijatekabiini.
Pilt, mis neile lüüsi eelkambri ukselt avanes, oli siiski pisut teistsugune, kui nad kartnud olid. Bioloog polnud teadvusele tulnud ja hullunult kaaslasi rünnanud, vaid lebas endisel allalastud laual. Osa punamustast ollusest oli aga kleepunud ametniku käe külge, kes seda maha raputada üritades paaniliselt karjudes mööda lüüsiruumi ringi tormas. Arst katsus teda kinni hoida, kuid pidi ka bioloogi silmas pidama, sest selle rinnal näis midagi toimuvat.
Kitsas lüüsis läks rüseluseks, sest ametnik ei tahtnud kedagi kuulda võtta ega paigale jääda, valust või paanikast karjudes põikles ta kõrvale ja tormas kitsas ruumis edasi-tagasi. Lõpuks lõi kipper ta tubli lõuahaagiga uimaseks, ohkas rahulolevalt ning edasiste kähmluste vältimiseks seoti teadvusetu ametnik bioloogi kõrvale teisele lauale kinni; nii sai arst nendega korraga tegeleda.
„Mis siin juhtus, doktor?” küsis kipper.
„Proovisime ollust eemaldada,” seletas arst. „Algul ei andnud see sugugi järele, siis aga voolas osa sellest äkki tema käele ja jäi sinna kinni. Ülejäänut te juba nägite.”
„Kui ohtlik see asi on, doktor?” küsis kipper.
Arst kehitas õlgu. „Te veel küsite? Näete ju ise, mis toimub. Ammu oleks tulnud sellest vabaneda.”
See oli küll väga pehmelt sõnastatud, kuid mõte oli selge. See aga tähendanuks kahe teadvusetu inimese halastamatut üle parda heitmist ning kipper vangutas eitavalt pead.
„Ma ei saa seda lubada,” ütles ta. „Ma vastutan oma reisijate eest.”
„Eks te tea ise paremini, kapten,” lausus arst taas õlgu kehitades. „Aga mina paneksin vähemalt lüüsikambri korralikult kinni.“ Järgmisel hetkel venis üle laeva kaeblik kägin, mis andis märku, et laeva nõrgenenud keres ähvardavad mingid konstruktsioonid järele anda.
„Stardime!” kamandas kipper lühidalt ja sulges lüüsi ukse. Arst istus reisijate ruumi jõudes lähimasse tugitooli ja tõmbas ohutusvööd kinni, meeskond kiirustas kokpitti.
Vööri ülestõstmise järel oli pinge kerekonstruktsioonides ja süsteemides kasvanud ning alustatud stardiprotseduurid lisasid täiendava koormuse. Tabloodel vilkusid hoiatussignaalid ja põlesid punased ohutuled, kontrollahelad ähvardasid iga hetk üles öelda.
Tehnik lülitas kõik avariisüsteemid tööle, kuid see ei aidanud neid enam. Enne kui jõuti peamootor käivitada, muutus kägin üha ähvardavamaks ja lõppes läbitungiva raksatusega. Laev rappus, põranda kalle hakkas kasvama ning laev vajus viltu. Kipper ja tehnik jälgisid seda kangestunult, oodates tagantpoolt kostvat plahvatust. Seda siiski ei toimunud, süsteemid lakkasid ükshaaval toimimast ja lõpuks lülitus kosmoselaev lihtsalt välja, tööle jäid ainult elutegevust tagavad avariisüsteemid.
„Nüüd tuleb küll abi kutsuda,” sõnas kipper süngelt.
Tehnik võttis seda käsuna ja lülitas avariisaatja tööle. See oli lihtne ja lollikindel süsteem, mis võimaldas hättasattunud kosmoselaeva üles leida ja töötas teatud mõttes ka „musta kastina”, saates lisaks laiali kogu viimase lennu andmed ja jooksva telemeetria. Abi aga polnud enne paari päeva loota, lisaks kujutas tehnik juba ette, millist segadust nende asukoht võib põhjustada – kes on enne kuulnud hiidplaneedi atmosfääris tiirlevale kivikamakale hädamaandunud kosmoselaevast...
„Kuule, orbiit muutub,” teatas ta näite vaadates.
Kipper uuris omakorda aparaate. „Valetavad. Muud võimalust ei ole. Ilmselt osa väliseid sensoreid ei tööta enam.” Ta vandus pominal. „Näitude järgi peaks see jurakas loperdama. Loodejõud? Lisaks vajume me veel ka pinnasese. Aga kuidas need kaljud saavad siis ikka veel püsti olla?” Ta raputas pead. „Lähme vaatame, mis seal toimub,” ütles ta tõustes.
Nad libistasid end kaldus põrandat mööda pooleteise meetri kaugusele jääva seinani ja avasid mõningate raskustega ukse, mis raskusjõu tingimustes polnud mõeldud selles asendis töötama. Doktor rippus pea alaspidi ohutusrihmadega tooli küljes ja üritas ennast meeleheitlikult vabastada, kuid tema äraspidine asend pressis vööde kinnitid lukku. Tehnik päästis ta lahti, arst noogutas tänulikult ja vaatas siis küsivalt kipri poole.
„Mis juhtus? Ka me startisime?”
Kipper raputas lootusetult pead. „Meie laevuke pole selleks omal jõul enam võimeline. Peame abi ootama.”
„Kaua selleks kulub?”
„Vähemalt kaks päeva.”
„See ollus sööb meid selleks ajaks ära,” sõnas arst süngelt. „Olete te kindel, et päästjad meid koos sellise lastiga üldse päästma hakkavad?“
„Doktor, võib-olla olete teie oma patsientide kaotamisega harjunud,“ lausus kipper kangelt. „Mina oma reisijaid kaotama harjunud ei ole. Ja ei kavatse ka nüüd end sellega harjutama hakata.“
„Lähme vaatame nad vähemalt üle,“ pakkus doktor.
Nad laskusid lüüsiruumini. Kummagi kannatanu seisund polnud muutunud. Külla aga oli muutunud saladusliku olluse seisund. Ametnikul oli see levinud mööda kätt üles küünarnukini, bioloogil aga laienenud üle kogu rindkere, jälgides keha anatoomilist vormi. See paistis üha rohkem tema osana, kuigi oli tõmbunud hallikaks, meenutades kohati ämblikuvõrgu hanguvat pundart. Tehnik tundis, kuidas magu kurku tõuseb ja pööras pilgu kõrvale. Kipper vedas ta kokpitti tagasi ja jättis arsti kannatanutega tegelema.
Tasapisi läks laeva sisemuses järjest palavamaks. Küllap oli laevakere niipalju kõverdunud, et kusagil andis niigi kannatada saanud jahutussüsteem järele ega tulnud enam normaalse temperatuuri hoidmisega toime. Pealegi töötasid nad avariisüsteemil, võimalik, et jahutuseks ei jätkunud lihtsalt energiat. Kapteni küsimuse peale arvas tehnik siiski, et kuni robustsed avariisüsteemid toimivad, oli parem mitte ringi trampida ja neid torkida.
Kolm tundi hiljem prõmmis arst kokpiti uksele, tehnik sikutas selle lahti ja arst pressis ennast poolest saadik sisse.
„Kapten, tulge ja vaadake,” hingeldas ta. „Nüüd on küll aeg otsustada.”
Lüüsikambrini jõudnud, nad tardusid. Vaatepilt oli jube. Bioloog oli juba üleni hallikasse ämblikuvõrku mattunud, selle alt kumas läbi punakas toon nagu püünisesse visatud toorel lihatükil. Inimest ei meenutanud ta enam millegagi, kulendid rippusid juba üle laua serva, nagu tohutu ämblikuvõrk. Ametnikuga polnud lood paremad, ollus kattis juba terve ta ülakeha ja välja ulatusid ainult jalad, mis tasakesi värisesid.
„Pole vist parata,” lausus kipper tusaselt, vaadates nagu nõu otsides tehnikule otsa. Viimane noogutas kiiresti. Oli vähetõenäoline, et nad suudavad neid kahte veel kuidagi aidata.
„Teeme ära,” sõnas tehnik ja vaatas omakorda kõheldes arsti poole. „Olete kindel, et nad midagi ei tunne?”
„Kui nad välja visata, on nad enne surnud, kui midagi taipavad,” kinnitas arst.
Kipper kangutas eelkambrisse viiva ukse lahti ja hüppas esimesena alla. Selle nurga all oli niigi kitsas eelkambris ka üksinda raske askeldada, nii et tehnik jäi üles ootama. Arst ronis reisijateruumi tagasi.
Kipper võttis oma skafandri ja hakkas seda selga ajama. Kipri riietumist ootav tehnik kuulis korraga karjatust ja talle meenus alles siis, et bioloogile oli ta ju laenanud teise skafandri, mitte enda oma. Just selles skafandris oli bioloog koos ollusega olnud. Ta oli selle küll kiiresti desinfektoriga üle lasknud, aga eriti hoolikas ta ilmselt ei olnud, liiga suur oli hirm ja tahtmine see neetud skafander kiiresti käest ära panna.
Ta piilus alla eelkambrisse, kus kipper ehmunud näoga tasakaalu otsis, skafander poolest saadik seljas.
„Aita mind siit välja!” hüüdis ta piinatud häälel, kuid ukse külge klammerdunud tehnik ei liigutanud. Hirm oli suurem nii sõprusest kui subordinatsioonist...
Kipper taipas, ta näoilme muutus raevukaks ja hääl võttis kiledad toonid.
Tehnik kuulas kangestunult ja hakkas lõpuks enesealalhoiuinstinkti tõukel tegutsema. Ta sikutas luugi kinni ja lukustas enda poolt, hoolimata altpoolt kostvast kloppimisest.
„Mis juhtus?” küsis arst pead üle ukse torgates. Tema näol pärlendasid higipiisad.
„Ollus sai ka tema,” vastas tehnik, pühkides käega üle samuti higise lauba, teadmata, kas tegemist on hirmu- või kuumusehigiga. „Osa sellest oli ilmselt skafandrisse jäänud.”
Nende lühikest vestlust saatis pidev prõmmimine uksele, tundus nagu tahaks kaaslase poolt hukkumisele määratud kipper selle rusikatega maha peksta. Iga löök kajas tehniku hinges vastu ja võimendus seal nagu lõputu kaja, tehes lausa füüsilist valu. Ta ainus pääsetee oli põgeneda kokpitti, lootes, et see mürgel sinna ei kosta, kuid sellel teel oli arst ees.
„Nii et sina oled meil siis ainsana puhas poiss,” sisistas doktor ootamatu tigedusega ja sirutas käe üle ukse allpoole. Käsi oli kaetud mustatäpilise punase ollusega. Ilmselt oli doktor kahe patsiendiga maid jagades ettevaatamatu olnud. Tehnik tõmbus seina äärde, käest kaugemale ning vaatas ringi. Ta pilk peatus kinnituskonksudel, mida tavapäraselt kasutati lasti kinnitamisel. Pikemalt mõtlemata haaras ta ühe seinalt ja virutas doktori käe poole, haakis konksu talle õla taha ja tõmbas. Arst prantsatas alla ja veel enne, kui ta hooldusruumi uueks põrandaks muutunud otsaseina puudutas, hüppas tehnik üles, vinnas end reisijatekajutisse ja ronis tugitoolidelt tuge otsides väledamalt kui mõni roniloom kokpitti. Siis sulges ta ukse, lukustas selle, vaatas end igaks juhuks hoolikalt üle ja vajus hingeldades oma tooli.
Nüüd oli ta tõeline reetur, kes jättis hätta nii meeskonnakaaslase kui reisija. Sellist asja talle ei andestata, kuigi ta kordas endale ikka ja jälle, et selles olukorras ei saanud ta teistmoodi käituda. Ta ohkas, ajas end püsti ja ronis puldi juurde. Vastust hädasignaali kättesaamise kohta polnud veel tulnud, aga vähemalt signaal ise oleks pidanud kohale jõudma.
Tehnik kinnitas end tooli külge ning lihtsalt selleks, et midagi teha ja mitte hulluks minna, hakkas ülima põhjalikkusega kontrollima kõiki töötavaid aparaate. Nende kurss oli jälle muutunud, nüüd olid nad palju sügavamal atmosfääris. Ja laeva ahtriosa oli tervenisti pinnasesse vajunud. Kui nii edasi läheb, on ta päästjate saabumiseks üleni maetud. Kaamera näitas, et kaljurünkad, mis ümber laeva kõrgusid, olid viltu vajunud ja hakkasid tasapisi taevast varjama.
Tehnik vaatas seda ja purskas äkki hullunult naerma. Ta polnud küll elus palju lugenud ja kujutlusvõime oli tal praktiliselt olematu, kuid koomale tõmbuv kaljuring oli liiga tuttav. Kuidas see bioloog seal väljas ütleski? Hambad... Ja mis see ollus siis oli? Äkki sülg?
Ta võttis mikrofoni, lülitas side sisse ja hakkas rääkima. Kõigest järgemööda, varjamata ja ausalt. Aga siis side katkes, taevas kadus ekraanidelt ja kuulates meelehitlikku kloppimist uksele, lootis ta vaid, et see katkeb enne päästjate saabumist.
Edasi polnud tal muud teha, kui oodata. Sellest tõotas tulla neetult pikk ootamine…