[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"75","attributes":{"alt":"","class":"media-image","height":"480","style":"width: 309px; height: 480px; margin: 20px 10px; float: right;","typeof":"foaf:Image","width":"309"}}]]Boriss Rudenko
tõlkinud Arvi Nikkarev
Brek Linar oli kõvasti vanem kui tema kingad, kuid vähesed suutsid seda esmapilgul märgata. Kingad vaatasid väsinult lõugu laiali ajades tolmust tänavat, majade halle fassaade, kiduraid puid laudadest kõnniteede ääres ja koeri, kes neile loiult hambaid irevile ajades vastasid.
Brek istus trahteri sissekäigu ees pingil ja mõtles sellest, et kingad peavad vastu kõige rohkem Lõbusate Jugadeni ning edasi tuleb minna palja jalu, juhul kui teel ei satu ette mõni rikas veidrik või korralik prügimägi.
„Sa võiksid minema kobida, rännumees,” soovitas kõrtsmik mornilt. „Peletad mul siin kliendid ära.”
Brek Linar polnud just suu peale kukkunud ja muul ajal oleks ta kindlasti teadnud, mida vastata, kuid täna oli ta heatahtlikkus ise. Päev oli soe, tuulevaikne, ja ka valu rinnus ei andnud peaaegu üldse tunda.
Brek torkas jalad kingadesse ja tõusis.
Nurga tagant tormas huilates välja kamp poisse.
„Tuleb! Tuleb!” kilkasid nad. „Ta tuleb!”
Poisikeste kannul ilmus nähtavale koju ruttav lugupeetav linnarahvas. Kõikjal paukusid aiaväravad ja uksed, krigisesid riivid.
„Silmapilk tuppa!” karjusid mammad ja hakkasid oma järelkasvu kõrvupidi kodu poole sikutama.
„Kes tuleb?” hüüatas kõrtsmik ja pööras alles nüüd näo tühjeneva tänava poole.
„Semiliranda!” vastas kümmekond häält. Nende hulgas oli ehmunuid, uudishimulikke, valvsaid, kuid ükskõikseid polnud.
„Oi, missugune õnnetus!” pistis kõrtsmik hädaldama ja tormas uksi-aknaid sulgema, kuid jäi hiljaks.
Semiliranda – sest see ta oli – oli juba siin. Ei vana ega noor, peenikeste kortsudega kaetud päevitunud nägu, peas kollane õlgkübar. Lüheldast kasvu, kuid nagu rauast.
Brekis tärkas tahtmatult huvi ja ta istus uuesti pingile. Kõrtsmik tardus sinna, kus oli seisnud.
„Tere, peremees,” ütles kummalise nimega mees lõbusalt.
„Tere, Semiliranda,” vastas kõrtsmik arglikult jalalt jalale tammudes, seejärel küsis: „Kuidas elad?”
„Mis minul häda,” vastas Semiliranda muretult. „Aga teie elu pole siin asi ega midagi.”
„Kust sa seda võtad?” ehmus kõrtsmik. „Meil on kõik hästi.”
Semiliranda viibutas tema poole sõrme. „Ära valeta mulle. Mina ju tean… Näed, tõin teile kingituse.”
Ta võttis põuest väikese, siidnööriga seotud karbi.
„Ainult et keegi ei taha seda minu käest vastu võtta,” ohkas Semiliranda. „Ehk võtad sina?”
Igast aknast, igast pilust vaatasid tema poole ahne uudishimu ja arusaamatu lootusega kümned silmad.
„Ei! Ei!” Kõrtsmik hakkas kiiresti kätega vehkima. „Mul pole vaja. Ma… Ma ei või.”
„Anna siia!” kostis aia tagant poisikese hääl, mille katkestas sealsamas matsuv kõrvakiil.
Semiliranda ei teinud teist nägugi.
„Kahju,” ütles ta. „Tähendab, et seekord tulin teie juurde asjata. Olgu pealegi, lähen edasi.”
„Sa ära solvu,” pomises kõrtsmik kergendatult, „sa tule jälle. Ära meid unusta.”
Õlgkübaras mees pööras ringi ja hakkas linnakesest välja minema. Sealsamas oli tänav jälle inimesi täis. Brek Linar imestas, kui kiiresti nad oma majadest välja olid karanud.
„Nägemiseni!” kisasid kõik ühel häälel ja lehvitasid käsi, rätikuid ja kaabusid. „Külasta meid jälle, Semiliranda!”
Mees peatus ja viipas samuti kaabuga.
„Nägemiseni,” ütles ta. Seejärel tõmbas kaabulotu sügavalt pähe ja tegi Brekile silma. Üksnes temale kogu inimjõugust. Brek oli selles kindel.
Oma kentsaka veendumuse üle imestades trügis ta tasahilju rahvahulgast läbi ja hakkas samuti teed mööda astuma. Temal ammugi polnud linnas midagi peale hakata.
Tee tegi järsu käänaku ja linn sai otsa. Siinsed kohad on juba kord sellised: just praegu oli ja äkki – lops! – seda polegi. Üksnes tee, künkad ja need tuhanded sammud, mis tuleb läbida, enne kui uuesti inimese koda näed. Tee ääres kasvasid metsikud aprikoosipuud (Brek hüppas, rebis ühe vilja, maitses – rohelised veel, hapud), mustad nastikud soojendasid end teepervel, läbipaistva veega allikad voolasid mööda künkanõlvu alla ja moodustasid tee äärde väikesi puhtaid järvekesi.
Teise käänaku taga järve ääres aprikoosipuu vilus istus Semiliranda ja tema kõrval maas lebas karp.
„Ära kiirusta,” ütles Semiliranda, „hõõrud veel jalad villi. Tõmba väheke hinge.”
Brek Linar ei saanud kuidagi aru, miks linnaelanikud nii koledasti ehmusid. Inimene nagu inimene ikka, täiesti tavaline.
„Ja ei saagi aru,” ütles Semiliranda läbi naeru, nagu mõtteid lugedes. „Sa parem istu.”
Niisugused naljad ei läinud Brekile korda. Ta oli oma elus küllalt kõiksugu silmamoondajaid näinud. Ta istus mehe kõrvale, pani suitsu põlema ja hakkas teekaaslast uurima.
„Kuidas on?” tundis Semiliranda huvi.
„Veidrik oled.”
„Miks?” küsis vestluskaaslane. Ta ei teinud seda uudishimust, vaid niisama, jutu jätkuks.
„Tood kingitusi, aga neid ei võeta vastu. Pakuksid minule, mina juba ära ei ütleks.”
„Kas ikka on nii?” kahtles Semiliranda ja jälle nagu naljaviluks.
„Aga sa paku.”
„Just kavatsesingi. Ainult et minu kingitused on nipiga.”
Brek raputas jalga ja sai kivi kingast välja.
„Äkki on sul uusi kingi?”
„Täna kingi pole.” Semiliranda siduski juba oma karpi lahti. „Vaata, missugune kingitus mul on.”
Ta võttis karbist välja kella. Tavalise äratuskella.
„Seda pole mul vaja,” ütles Brek Linar pettunult. „Kui et siis kingade vastu vahetada. Aga miks nad linnas seda sinult vastu ei võtnud?”
„Lõid kartma. Ma ju ütlen, et kingitus on nipiga. See, kes võtab, ei saa mingit kasu. Lausa vastupidi. Keera see õige üles, Brek.”
Brek ei hakanud imestama, kust võõras tema nime teab. Võttis kätte ja keeras kella üles. Ning alles siis märkas, et numbrilaual on märgid üksnes üheksast kaheteistkümneni. Ja seiereid on ainult üks.
„Siin on kogu su elu,” pomises Semiliranda nukralt. „See, mis sul järele on jäänud.”
„Noh, küll nüüd ikka ütlesid,” muigas Brek Linar. „Järgmise suveni venitan ikka välja.”
„Ja kauemgi veel,” kinnitas õlgkaabuga mees. „Aga sellegipoolest – siin ta on, see sinu elu.”
„Aga kus see nipp siis on?”
„Tuleb ka nipp.” Semiliranda pilgutas kavalalt silma ja tõusis. „Pean nüüd minema. On aeg.”
Ja ta hakkas mööda teed edasi astuma.
Ka Brek tõusis. „Veidrik,” pomises ta veel kord omaette. Pidas hetke aru, kas virutada mittevajalik äratuskell kraavi või oodata natuke. Siis otsustas asjaga oodata.
„Ahoi, teekäija!” hüüdis keegi selja tagant.
Brek võpatas ja pööras ringi.
Talle lähenes raskelt hingeldades kõrtsmik. Mööda palavusest kurnatud nägu voolasid higinõred.
„Kas Semiliranda kinkis sulle selle?” küsis ta kadedalt ja sirutas välja kõvera küünega jämeda sõrme.
„Tema ise,” kinnitas Brek.
„Mis see on, teekäija?”
„Küsi tema käest,” soovitas Brek ja vaatas selles suunas, kuhu just nüüdsama oli läinud Semiliranda. Vaatas ja tal vajus suu imestusest ammuli. Meest polnud tee peal näha. Nagu poleks ta siit kunagi mööda kõndinudki.
„Kas sa lähed Lõbusate Jugade poole, teekäija?” ei andnud kõrtsmik järele. „Ära mine sinna, tule parem tagasi meie juurde.”
„Enda arust pole ma teie juurde midagi maha unustanud,” mõtiskles Brek kuuldavalt.
„Kui midagi viltu läks, siis anna andeks,” kudrutas kõrtsmik magusalt. „Puhkad minu juures, sööd kõhu täis. Kuhu sul kiiret?”
„Seda ütlesid sa hästi,” lausus Brek mõtlikult. „Kui, siis ainult teise ilma. Aga mis söömisse puutub, siis oleks tore...”
Fortuunaga olid Brekil viimasel ajal suhted pingelised ja ta ei kavatsenud keelduda isegi selle kõige väiksematest andidest. Tõeline lõunasöök – see pole mingisugune tobe äratuskell. Muuseas – ka kellale lootis Brek kasutust leida.
„Ammu pole vihma olnud,” ütles kõrtsmik.
„See on ju suurepärane,” seletas Brek. „Kas tead, mu härra, kui kiiresti riided märjas rohus läbi ligunevad?”
„Palav on, teekäija,” kurtis kõrtsmik. „Mul kõrbevad viinamarjaistandused. Annaks kasvõi pooleks tunniks vihmakest.”
„Pooleks tunniks, seda võib,” nõustus Brek, et head inimest mitte solvata.
Kõrtsmik silmitses kummalisel ilmel taevast ja keerutas pead.
„Kus siis vihm on?” küsis ta kahtlustavalt.
Kust see vihm niisuguse ilusa ilmaga peaks tulema? Taevas oli jätkuvalt selge ja kuum. Palavusest vaevatud kärbsed sumisesid laisalt. Nende krõbedaks kuivanud tiibade põrin uinutas.
„Kust mina tean,” vastas mõttelõnga kaotanud Brek mõne aja pärast. Kuid kõrtsmiku nägu muutus endiseks, magusaks ja lahkeks. Ta ütles kerge, pugejaliku naeru saatel: „Kui vihma pole, siis pole seda ka vaja.”
Täna oli Brekil imestamist. Kõrtsmik juhatas ta oma trahterisse ja söötis tõesti kõhu täis. Selleks ajaks, kui Brek lõpetas kirsikooki punase veiniga, oli juba kogunenud tema tegevust jälgima umbes kolmkümmend inimest, nagu olnuks ta mingi president või tarantlite dresseerija.
Brek ei nurisenud, ei avaldanud rahulolematust, vaid arvas õigustatult, et niisugune tasu saatusejumalanna naeratuse eest on täiesti vastuvõetav. Las vaatavad, temal see tükki küljest ei võta.
Pärast lõunasööki juhatas kõrtsmik ta oma parimasse tuppa. Seal oli mugav lauake (Brek asetas sellele oma äratuskella) ja pehme voodi, kuhu ta varises määrdunud kuubegi seljast võtmata. Seda ei teinud ta sigatsemiseks, vaid selleks, et näidata, et tema, Brek, vilistab kõige peale. Aga mis kõige tähtsam – teda ootasid kingad! Mitte päris uued, aga hästi õmmeldud, vastupidavad, just jala järgi. Brek rõõmustas nii kõvasti, et tal kadus uni ära. Ta pani kingad jalga ja läks tänavale. Kohe tormasid talle järele juba ees ootavad päevavargad. Brek otsustas, et ei pööra neile tähelepanu. Ta nautis ammu unustatud täiskõhutunnet ja rahu. Küljes torkis, kuid mitte tugevasti.
Trahteri juures seisis linnakodanik, kes püüdis laternapostist mööda pääseda. Post ei andnud jonnakalt teed ja linnakodanik asus vapralt võitlusse, kavatsusega takistus eest pühkida. Brek jälgis oma viis minutit seda ühevõitlust, astus isegi lähemale. Teda märganud joodik lükkas posti eemale ja sirutas käed Breki poole, valades nappidesse helidesse oma valutava hinge karje.
„V-vala klaasike,” ütles ta.
„Joo terviseks,” mängis heatahtlikult meelestatud Brek kaasa.
Joodik püüdis kaua midagi oma tühja konksus sõrmedega peopessa, siis sülitas, vandus ja lonkis minema.
„Isegi seda ta ei suuda...” sosistasid hääled Breki selja taga.
Brek pööras end järsult ringi ja hüüdis ärritatult: „Napakad! Kas ma olen teie arust mingi nõid või?”
Nurga tagant veeres välja auto, üks linna viiest. Juhikohal istus kõrtsmiku pojuke, käed rooli külge klammerdunud, et auklikul teel mitte autost välja kukkuda. Brek hüppas kõrvale, päevavargad sööstsid eest ära, kohmitsema jäänud koerake pistis ulguma ja sõidukiloks kadus tolmupilve. Koer hüples haledalt ulgudes kolmel jalal ja surus neljandat kõhu alla.
„Oh sa vaeseke,” haletses Brek, „litsusid sul käpa laiaks.”
Koerake oleks nagu mõistnud, et talle kaasa tuntakse, jooksis ligi ja surus end vastu mehe jalgu. Brek kummardus ja silitas tolmust pulstunud karva.
„Pole viga, küll su käpp terveks saab.”
Hetkeks muutus keha kaalutuks. Maailm tegi tiiru ümber telje, mille nimi oli Brek Linar. Mees ohkas ootamatusest, vaarus, aga koerake kihutas rõngas sabaga vehkides minema, nagu poleks midagi juhtunud. Kõigil neljal jalal.
„Terveks ravis...” sosistati ümberringi.
Aga Brek Linar suundus trahterisse, et juhtunu üle korralikult järele mõelda, selle päeva veidrustes selgusele jõuda ja vaadata samas, kas lahke peremehe käest veel midagi saada annab. Brek oli täiesti kindel, et tal söödetakse ka nüüd kõht täis. Millest see tuli, ei saanud ta isegi aru, kuid ei kahelnud, imestades samas oma häbematuse üle.
Imed jätkusid. Kõrtsmik – seesama, kes hommikul Brekki krattipidi välja tahtis visata – ootas teda praegu sissekäigu juures, oli ärevil, pabistas. Ja ta polnud üksi – oli abikaasaga, armsate lapsukeste ja sugulastega. Siinsamas olid ka teised auväärt kodanikud: apteeker, politseiülem, veel üks ja teine. Kõik peredega.
Kõrtsmik püüdis midagi öelda, aga politseiülem ei lasknud. Ta lükkas teised kõrvale ja astus ise Breki juurde.
„Austatud võõras,” teatas ta nutusel häälel, „podagra on mu täiesti ära vaevanud. Te ei usu, missuguseid piinu ma viimased seitse aastat olen pidanud kannatama.”
„Ma mõistan,” noogutas igaks juhuks Brek, kes millestki aru ei saanud.
„Tehke heategu,” anus politseiülem.
„Aga mida ma siis võiksin teha?” küsis Brek nõutult.
„Ravige terveks!”
„Jumala eest, ma ei oska.”
„Oskad, oskad!” kisendasid kõik ümberringi. „Me teame! Sa ainult soovi!”
„Mul pole selle vastu midagi,” nõustus segadusse aetud Brek lõpuks. „Podagra. Kus see on?”
„Vaata, siin ja siin.” Politseiülem püüdis sirutada tema poole samaaegselt nii käsi kui jalgu ja oleks peaaegu tolmu sisse kukkunud.
„Olgu pealegi, ärgu enam valutagu,” pomises Brek ebakindlalt. „Kuid kas teil midagi süüa ka leiduks?”
Ja taas tundis ta peapööritust ning hämmastavat kergust ihuliikmetes. Aga politseiülem silmitses õnnelikult oiates oma sõrmi, surus neid kokku ja lahku, keerutas igatpidi.
Nüüd oleksid kõik nagu lõa otsast valla pääsenud. Brek ehmus ja mõtles, et tallavad üksteist surnuks. Nad kisendasid ühel häälel migreenidest, haavanditest, reumatismist ja gastriitidest, tõid kuuldavale teisigi kummalisi sõnu, mida Brek polnud kunagi varem kuulnud.
Ei läinud palju aega, kui Brek Linar ravis terveks apteekri migreenist ning tema naise kroonilisest kõhukinnisusest. Kõrtsmik kurtis vee üle põlves, kõrtsmiku naine seda, et juuksed langevad välja ning Brek ravis nad kõik terveks selsamal tobedal viisil, tundes iga kord peapööritust.
Ja kui ta kõik terveks oli ravinud, toodi talle niisugune õhtusöök, millist Brek polnud kaua isegi unes näinud. Kuid söögiisu oli kadunud. Ta tundis külmavärinaid ja läks minema.
Brek lohistas end oma tuppa ja heitis voodisse. Laual tiksus häälekalt äratuskell, mille ta kingiks oli saanud. Tik-tak, tik-tak – tundus, nagu oleksid nähtamatud vasarakesed tagunud otse vastu pealuud. Brek Linar sirutas käe, et kell padja alla peita, kuid jahmus ootamatusest. Siis, Semiliranda juures, oli seier näidanud kolmveerand, aga nüüd kümne pärast kaksteist.
„Järelikult käib,” pomises Brek murelikult ja hakkas osutit jälgima. Pool tundi ei pööranud ta sellelt pilku, kuid enam seier ei liigahtanudki.
Ta käis veel kord mõttes läbi kõik päeva sündmused ja tundis äkki ähmast kahtlust.
„Niisugust asja ei saa olla!” hämmastus Brek, kuid kahtlus kasvas, tugevnes ning muutus lõpuks nukraks veendumuseks. Lubatud salapärane nipp avanes tema ees rabava paratamatusena.
„Kuradi nõid,” pomises Brek. ”Mida sa oled teinud?”
See oli ju tema, Breki aeg, mis lähenes lõpule, kuni ta ise auväärt podagrahaigeid ravitses. Tema, Breki, isiklik aeg, mida niigi peaaegu üldse polnud järele jäänud, mõned päevakesed.
Breki pilk muutus karmiks, ta ajas end puhevile ja teatas võimukalt. ”Soovin, et valu minu rinnus lakkaks!”
Midagi ei juhtunud.
„Et minul poleks rinnus valu!” täpsustas Brek. Ja ikka ei juhtunud midagi. Brek muutus nukraks.
Uksele koputati ettevaatlikult.
„Pole kodus!” hüüdis Brek, kuid siis ronis voodist välja ja avas ukse naisele, kes oli umbes niisama vana kui ta ise. Naise näonahk oli kare, nagu päikesest kõrvetatud, ja ka naine ise nägi välja, nagu oleks ta kuumuse, tuule ja murede kätte kokku kuivanud.
„Mis on?” küsis Brek kohe. „Kas tahad, et sind terveks ravitaks?”
„Ma muidugi tahaks,” vastas naine Breki vaenulikust toonist välja tegemata, „ainult et minul pole seda enam vaja. Ma tulin tütre pärast.”
„Tütre pärast,” turtsatas Brek, „aga mina vilistan selle peale. Ka mina tahan elada. Päikest vaadata.”
Naine ohkas ega vastanud midagi.
„Leidsid juhmardi,” jätkas Brek. „Ja kõik olid vait. Aga see, Semiliranda. Heategija! Kes ta niisugune üldse on?”
„Ta astub igal aastal siit läbi,” ütles naine. „Juba õige palju aastaid, ei tule kohe meeldegi, kui palju. Kust ja kuhu – seda ei tea keegi. Aga tema kingituse võid sa minema visata. Seda, mis on läinud, tagasi ei saa, aga siitpeale, kui tahad, võid kingitusest vabaneda. Nii teevad kõik, kui aru saavad.”
„Ka mina teen nii, ära kahtlegi. Aga kes on need kõik?”
„Teekäijad,” selgitas naine. „Linnas teab ju igaüks, mis need Semiliranda kingitused on. Mitte kõigile pole need jõukohased. Ainult et kui mingi teekäija võtab.”
„Mingi lollpea,” ütles Brek. „Umbes nagu mina.”
„Sa ära kõigist paha arva,” ütles naine. „Inimesed on nõdrad, nõdrad oma hädade pärast. Paljud vajavad abi, sellepärast vaikivadki, ei räägi, missugused need kingitused on. Vaikivad oma nõtrusest, mitte alatusest.”
„Kas kõrtsmik ja politseiülem vaikisid ka nõtrusest?” küsis Brek.
„Ma ei tea,” vastas naine, „ilmselt ei. Aga mina hoiatan alati. Ja ülejäänud… Ainult et meile ei jagu enam midagi.”
„Mis ülejäänud?”
„Näed, ootavad õues…”
Brek astus akna alla ja tõmbas kardina kõrvale. Väljas seisid inimesed, nad vaatasid vaikides läbi aknaklaasi Brekki.
„Näe, vaata, see on Fatija,” seletas naine tema selja taga vaiksel häälel. „Aasta tagasi sai tema mees kaevanduses surma. Tütar on kaheksa-aastane, kuid ei käi, jalad on halvatud. Aga too on Merana. Temal kuivab käsi. Vaata, see on Antor, kingsepp. Temal on nõrgad kopsud…”
„Semilirandalt palugegi, et ta aitaks,” nähvas Brek.
„Ta aitabki, nii nagu oskab,” ütles naine rahulikult. „Tema teisiti ei võigi. Nii ei ole kunagi, et kõigil korraga hea oleks. Hea lihtsalt niisama kätte ei tule. Keda Semiliranda õnnistab, see võtab võõra mure enda kanda. Aga ise on ta nagu väike laps. Mida tema kingitused teevad, seda ta teada ei taha. Sellepärast tema headus nii harva meieni jõuabki. Ja keegi ei tea, missuguse kingituse ta järgmisel korral kaasa toob.”
„Minul pole võõraid hädasid vaja,” ütles Brek. „Endalgi kuhjaga.”
„Ma mõistan,” nõustus naine. „Keda huvitaks võõra mure enda kanda võtmine, ja veel tasuta.”
„Oma hädasidki on küllalt,” kordas Brek. „Mul endal on seda elukest jäänud vaid üks lusikatäis.”
„Muidugi, kullake,” ütles naine hellalt. „Mis kasu on sul meist? Kui, siis see, et jagame sinuga oma kasina leivapalukese.”
„Mul on tiisikus,” kraaksatas Brek. „Mõtlesin järgmise sügiseni välja venitada, aga nüüd ei õnnestu, selle neetud kingituse pärast.”
„Sa ära muretse,” ütles naine rahustavalt, „selge see. Miks peaks enda arvelt teisi aitama?”
Naine polnud solvunud ega vihane. Ta lihtsalt selgitas Brekile seda, mis oli talle endale ammu teada.
„Noh, madu!” röögatas Brek meeleheitlikult ja tõmbas akna lahti. Mõnda aega silmitses ta inimesi, kes olid tulnud ootama imet sellelt kurnatud kaltsakalt. Siis aga hüüdis käskivalt: „Hei, Fatija, tule siia! Ja ka sina, Merana! Tulge kõik!”
Semiliranda kell näitas vähem kui minuti pärast kaksteist. Brek Linar lamas voodis ja ahmis õhku nende riismetega, mis tema kopsudest järele olid jäänud. Korda neli vaatas ukse vahelt sisse kõrtsmik: kas pole juba aeg Brekki, jalad ees, välja viia? Ta küsis: „Hei, kas oled veel elus?” Selle peale vandus Brek koledate sõnadega ning kõrtsmik ähvardas: „Sina, hulgus, ära siin eriti esine. Vaata, kui lasen su välja visata.”
Brek pidas vastu. Võib-olla sellepärast, et oli väga solvunud. Ta tundis, et teda on petetud, ja kõige kibedam oli see, et Brek ei suutnud kuidagi mõista, kes oli teda petnud ja kuidas. Võib-olla muretu Semiliranda? Võib-olla politseiülem koos kõrtsmikuga? Või see eilne naine? Mis ta nimi nüüd oligi? Kas Julina? Aga võib-olla nad kõik üheskoos?
Brek Linar oli suremas, kuid kibestumine ei lubanud tal kuidagi olukorrale vastavale pidulikkuse lainele häälestuda.
Breki pool-une katkestas magusa jaheduse tunne. Ta avas silmad ja nägi Julinat.
„Noh, mis on?” sosistas Brek, muiates üksnes suunurkadega. „Kas jälle oled kellegi kohale toonud? Nüüd on kõik. Ma ei oska enam midagi.”
Julina tõmbas veel kord niiske lapiga üle ta näo.
„Kedagi pole ma toonud. Istun siin veidi aega sinuga,” ütles ta. „Kas sa juua tahad?”
Naine andis Brekile juua ja istus siis tema kõrvale.
„Miks sa asjatult aega kulutad?” pomises Brek vaevukuuldavalt. „Rohkem sa minust midagi välja ei pigista.”
„Midagi pole vaja, ära muretse,” vastas Julina kannatlikult. „Fatija tõi sulle kanapuljongit. Tal oli kukk. Ja Antor parandas ära sinu vanad kingad. Sa ei usuks, on nagu uued.”
„Seda kõike sa valetad,” ajas Brek oma joru. „Nüüd nad vaid sülitavad minu peale. Ja ka sina sülitad. Ja eelkõige sülitan ma ise.”
Julina jätkas askeldamist, kuivatas tuliselt laubalt higi. Hiljem astusid tuppa Fatija, Merana ja veel hulk inimesi. Lõugav kõrtsmik oli kaugele koridori lõppu surutud. Igal tulijal oli Breki jaoks kaasas midagi vähest – ja see vähene oli kõik, mis tal oli. Aga Brek ei vajanud enam midagi, kuid nemad üha tulid ja tulid, mitte üksnes need, keda Brek eile terveks oli ravinud, vaid ka täiesti võõrad, kui olid teada saanud, et on niisugune inimene, kes ei loobunud viimase lõpuni Semiliranda kingitusest. Teadis, kuid ei loobunud. Ja Brekile näis millegipärast, et ta rahuneb. Ta tundis, et hingamine muutub kergemaks. „Nüüd ma suren,” käis tal mõte läbi pea.
Keegi nuuksatas. Kas oli see siis Fatija või tema tütar? Brek ei saanud aru, kuid pead pöörata ei viitsinud. Ta kuulas ega tahtnud uskuda, et tema pärast võidakse veel nutta. Aga siiski nuteti. Tema hädast oli saanud üldine mure ja ka seda ei suutnud Brek uskuda.
Äkki jäid kõik vait. Saabus vaikus, kuid see oli hoopis teistsugune, mitte niisugune nagu varem.
Semiliranda kella vali tiksumine lakkas. Brek vaatas: seier oli endises kohas. Pool minutit puudus kaheteistkümnest. Antor sirutas kõheldes käe äratuskella poole.
„Ära puutu!” kähistas Brek, kuid tema hääl oli nii nõrk, et Antor ei kuulnud. Aga võib-olla Brekile üksnes näis, et ta lausus need sõnad.
„Vedru on katki,” ütles Antor ebakindlalt.
Esimesena mõistis öeldu tähendust Brek ja nüüd hakkas tal tõeliselt hirm.
Ta tundis õudusega, et jääb igavesti elama.
(1985)