[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"77","attributes":{"alt":"","class":"media-image","height":"480","style":"width: 326px; height: 480px; margin: 20px 10px; float: right;","typeof":"foaf:Image","width":"326"}}]]
Veiko Belials
Jutt mehest, kes päästis Maa, sai alguse juhuslikult (nagu tegelikult mitmedki selle kogumiku lood). Ka selle loo algus sai kirjutatud lihtsalt kui tekstinäide ühe ulmejuttude kirjutamise õpitoa tarbeks. Selle taga polnud vähimatki läbitöötatud ideed, isegi mitte mõtet see algus kunagi jutuks kirjutada. Nii ta seisis, kuni luudele hakkas liha kasvama ja ühel hetkel teadsin ma, et sellest siiski tuleb jutt. Ja üsna karm pealegi...
Mees, kes päästis Maa
Illuan silmitses üllatunult umbes kolmeaastast tüdrukutirtsu, kes seisis koridori kaugemas otsas. Kusagilt baasi sisemusest tuhisev tuul liigutas ta pikki heledaid juukseid. Tüdruku käed olid verised.
Illuan tegi ettevaatlikult paar sammu ja kükitas. Titaan-süsinikkiust turvise liigendid nagisesid. Ta helestas kiivrivisiiri läbipaistvuseni, et tüdruk ta nägu näeks, ja lülitas väliskõlarid sisse.
“Mis siin juhtus, pisike?” päris ta tüdrukule silma vaadates soojalt, näidates kaardiväelastele vargsi, et need varjul püsiksid.
Tüdruk keeras pea uurivalt viltu ja vaatas talle tõsiselt otsa.
“Elutähtsad funktsioonid on kahjustatud,” vastas ta mõtlikult. “Isomeetriliste parameetrite fluktuatsioon...”
Kaugemale ta ei jõudnud.
“Oh, türa!” vandus Illuan, kui veri seinale pritsis. Lasu kaja, mis lõputus koridoris kõuena edasi-tagasi rullus, vaibus pikkamisi. Illuan tõusis, langetas relva ja andis sõduritele märku lähemale tulla.
Ta tonksas väikest keha ettevaatlikult jalaga. Surnud.
Vasemalt kostis häält, mis võinuks kuuluda purjus varesele. Sõrm päästikul, pöördus Illuan välkkiirelt vaatama. Seinast kinni hoides köögutas seal rögisedes keegi taevasinises ülikonnas tegelane ja üritas tulutult oksendada, suutes maokrampide vaheajal vaid sülitada.
Hetkega haaras komandöri kogenud silm olukorda. Liiga lähedal oli see tegelane sõduritele ja liiga rahulikult suhtusid nood tema juuresolekusse. Pealegi ei oleks nood siin lapse tapmist nähes oksendanud. Pikkamisi ja vastumeelselt langetas Illuan relva. Ta silmad pildusid välke.
„Kes selle süldi siia tõi?“ röögatas ta.
Üks sõduritest tõmbus trimmi, nii et isegi õhk näis tinisevat.
„Mina, komandör! Kapral Tomling!“
„Mis teil arus oli, reamees?“
Tomlingi huuled visiiri taga tuksatasid.
„Komandör, see on senaator Sludger. Ta...“
„Kuulge, Tomling, mind ei huvita, kes see on. Ma küsin, miks ta siin on? Meil on sõjaline operatsioon käimas, miks viibib siin kõrvaline isik? Te panite kogu isikkoosseisu ohtu.“
„Lubage, komandör...“ alustas senaator.
„Ei luba!“ lõikas Illuan. „Esimene rühm, konvoeerige reamees Tomling ja senaator laeva. Tomling peavahti, senaator... kurat, toppige ta kuhugi jalust ära, pärast jagame...“
„Käsku ei kuulnud või?“ urises ta, nähes, et esimene rühm kõhkleb.
„Senaator ikkagi...“ pomises keegi.
„Kas te allute senatile või mulle?“ päris Illuan kurjakuulutavalt. Tekkinud vaikuses kõlksatas kaitseriiv.
„Just nii, Tomling peavahti, senaator jalust ära!“ haugatas rühmaülem ja rühm kadus, nagu poleks neid olnudki. Ainult eemalt kostis veel pehmete saabaste põntsumist ja senaatori hääbuvat hala.
„Teine ja neljas rühm – laenguid paigaldama, kolmas rühm katab!“ kamandas Illuan edasi. Mehed läksid liikvele. Nüüd, kus segav element oli kõrvaldatud, pääses väljaõpe mõjule ning rühmad tegutsesid kiiresti ja kõhklusteta.
„Jälgige ümbrust! Iga liikumine on oht. Kõik kohatud baasi elanikud viivitamatult ja küsimusi esitamata maha lasta!“
„Komandör, mis toimub?“ kostis kõrvaklappidest staabiülem Stiebeli murelik hääl. „Krapka tõi mingi tüübi, kes lööb lamenti ja nõuab erakorralist sideseanssi...“
Illuan vandus.
„Koordineeri minu asemel rühmade koostööd, mul on pisut tegemist!“ sõnas ta leitnant Vanagasele ja astus paar sammu kaugemale, et segamatult rääkida.
„Kas sa ütlesid: Krapka tõi? Ma mõtlesin, et Tomling tuli senaatoriga laevalt...“
„Vastus eitav – laeval teda polnud.“
„Raisk!“ vandus Illuan. „Mõistad, mida see tähendab? Ta võis olla baasis ja me viisime ta ise laevale! Kuradi idioot! Ma hakkan vist valvsust kaotama!“ Ta marssis baasi heledalt valgustatud koridoris edasi-tagasi nagu puuripandud metsloom.
„Rahune!“ kõlas kõrvaklappides Stiebeli bass. „Ma torkasin ta igaks juhuks tagumisse lüüsikambrisse karantiini. Sisuliselt on ta hermeetilises üksikvangistuses. Vajaduse korral saame ta hiljem probleemideta avakosmosesse visata.“
„Kui siis juba hilja ei ole,“ ohkas Illuan.
„Parem hilja, kui mitte kunagi...“ kuulis komandör staabiülema stoilist häält.
„Olgu,“ sõnas Illuan lõpuks. „Las sitsib seni lüüsis, kui me tagasi tuleme. Kuula Tomling üle, las räägib, kust ja kuidas ta selle kuradi poliitiku üles korjas. Ja lase laboril igaks juhuks kõik proovid teha.“
„Kuulen!“ haugatas Stiebel, kuid Illuan kuulis enne ühenduse katkestamist ka seda, kuidas staabiülem omaette vaikselt porises: „Nagu sellest kunagi midagi kasu oleks olnud...“
Illuan katkestas ühenduse ja kuulatas. Kõlaritest kostis lähenevate sammude kaja.
„Teine rühm on kohe tagasi!“ hõikas Vanagas üle õla. „Laengud on paigaldatud ja aktiveeritud, Kinnunen kandis just ette. Neljas rühm ei vasta, kuid Kinnunen ütleb, et lõhkamismooduli andmetel on ka nende laengud aktiveeritud. Kolmas rühm, kes neid otsima läks, sattus varitsusele ja püüab praegu läbi murda.“
Illuan lülitus rühmaülem Vysla sagedusele.
„...škov, kurat, jäta ta sinnapaika!“ kuulis ta masaja kogenud rühmaülema kähisevat lõugamist. Taustal kostis laskude tärinat ja mingit arusaamatut undamist. Keegi karjatas ja kostis paar nõrka plahvatust.
„Vysla, kuidas sul seal on?“ päris Illuan.
„Komandör?“ vastas rühmaülem. „Sitasti on. Lasin just Mossi maha – tal löödi visiir puruks ja kriimustati põske. Paškov hüsteeritseb. Kohalikud ronivad igast praost nagu prussakad...“
„Läbi murda suudad?“
„Üritan.“
„Hm. Proovi otse välislüüsi juurde murda, me hakkame liikuma. Laengud on paigas ja Teine on kohe tagasi. Kui teid null-hetkeks ei ole...“
„Siis korraldage meile korralik lahkumisteenistus...“ urises Vysla. „Me murrame läbi, komandör.“
„Side lõpp, Kolmas.“
„Side lõpp, komandör.“
Illuan seisis illuminaatori juures ja silmitses tähekirjut tühjust. Kusagil selle tühjuse rüpes oli nädal tagasi lahvatanud pimestav valgus. Veel üks baas, veel üks tugipunkt, mis end tuliliiliana pimeduses laiali voltis, pärast seda, kui nemad sealt lahkusid. Suurejooneline ja võimas vaatepilt, kui unustada, et seal olid inimesed...
Illuan ohkas. Ära unusta, et need polnud enam inimesed!
Uks ta selja taga avanes ja ta pöördus vaatama.
„Korras, kapten,“ sõnas Wahaba, tilluke käbe laevaarst, kes koos staabiülem Stiebeliga sisse astus. Tema tumedad silmad särasid tõmmus näos nagu nööbid. „Karantiin on läbi, kõik on terved, ekstsesse ei ole...“
Illuan hingas kergendusega. Pole ime, et Kardanga „Primeral“ hulluks läks – oodata pärast iga operatsiooni otsust, millest sõltub terve meeskonna elu... teades, et nakkuse korral tuleb terve laev koos meeskonnaga hävitada... Ta kujutles, mis tunne oleks minna ja vajutada nuppu kirjaga „Viivitamatu enesehävitus“, ning väristas õlgu.
Stiebel surus tal kätt. Vana veteran teadis, mida ta üle elab – ka Stiebel oli kunagi missioone juhtinud.
„Kuidas olukord on, Stiebel?“ päris Illuan.
Nagu ikka, ei teinud staabiülem enne ühtegi ettekannet, kui karantiin möödas, kuigi laevaraadio töötas. Selline oli kõigi hävituslaevade tava. Enesehävituse puhul pole ju oluline, kuidas viimane missioon läks... Ülevaate olukorrast tegi staabiülem alati isiklikult pärast karantiini lõppu.
Veteran ohkas.
„Neljas rühm ei tulnudki tagasi, pool kolmandast jäi ka sinna... Meil on varsti mehi juurde vaja, kapten.“
Illuan noogutas. Seda oli ta kartnud.
„Veel uudiseid?“
„„Säravat varju“ ei ole enam...“ Stiebel vaatas kõrvale.
„Le Basseur...“ pomises Illuan. „Kas mälestusseisak on tehtud?“
„Otsustasin, et ootan karantiini lõpu ära. Teatad ehk ise?“
Illuan noogutas.
Selline teade enne karantiini lõppu ei mõju võitlusvaimule hästi. Kuigi üksteist ei tunta, on kõigi hävituslaevnike vahel siiski mingi nähtamatu side. Nad on üks pere, inimkonna viimane eelpost... Jah, nii oli parem, kui kapten isiklikult... karantiin on möödas, võib kergemalt hingata ja teade järjekordse laeva hukust elatakse kergemini üle.
„Mida Tomling ja senaator rääkisid?“ küsis ta.
„Senaator ei olnud baasis. Ta oli just oma laevaga saabunud, ja näib, et ta ei valeta.“
Stiebel andis kompuutrile käsu ja illuminaatorivaate asemele kuvati uudisvoog.
„Senaator Sludger, kes on tuntud kui „Ebaproportsionaalse jõu kasutamise piiramise eelnõu“ esitaja ja liikumise „Inimlikkus eelkõige“ aktivist, jäi eelmisel nädalal kadunuks, kui külastas nakkuskahtlusega uurimisbaasi „Timothis“ Ventrenal. Viimastel andmetel on „Timothis“ praeguseks hävitatud; senaatori saatusest teated puuduvad. Kuna ta laeva signaal vaikis „Timothise“ hävimise hetkel, tuleb oletada, et senaator on surnud.“
„Kas ta on ikka veel lüüsis kinni?“
„Mõhõh,“ mühatas staabiülem muiates. „Ega tema tea, kaua karantiin kestma peab.“
„Las siis ootab oma aega. Ma pean veidi mõtlema.“
Stiebel ja Wahaba jätsid ta üksi.
Illuan istus, pea käte vahel. Vaimusilmas nägi ta ikka ja jälle tuliliiliaid lõõmamas.
Lixo, Tsenturos, Pitchalny, Konopatka... Kui palju laevu ja mehi me kaotasime, enne kui aru saime, mis toimub! Kuni taipasime, et ainus tee on põletatud maa taktika – kõige ja kõigi hävitamine. Millist hinda maksid mehed, kes võtsid enda kanda selle rolli! Neid sõimati lihunikeks, timukateks, koletisteks... Kui palju oli enesetappe ja hulluksminekuid...
Ja siis tulid need idiootidest poliitikud ning hakkasid jahuma inimlikkusest, halastusest, mingist süütuse presumptsioonist... Süütuse preservatiiv! Mis on süütusel pistmist loodusjõudude või pandeemiatega?
Halastus!
Illuan kiristas hambaid. Kui mitmeid miljoneid nad oma näilise halastusega piinlema mõistsid? Kui paljusid hukutasid? Ja mille nimel? Odava populaarsuse ja võimulpüsimise. „Ebaproportsionaalse jõu kasutamise piiramise eelnõu“...
Me ei teadnud siis, ega tea veel nüüdki, mis see on, millega me võitleme. On see viirus, ekspansioon, allutamine... Kurat seda teab... Aga nüüd me vähemalt võitleme! Toona... Toona levitasime seda ise.
„Tooge see kõnts siia!“ käratas ta tõustes ja tõmbas sõrmed rusikasse.
„Vabandust?“ kostis kõlaritest.
„Senaator Sludger. Tooge ta minu juurde!“
Senaatorit oli juba kaugelt kuulda. Kas polnud need päevad lüüsikambris teda murdnud või oli väljalaskmine tas uuesti midagi äratanud, igal juhul lärmi lõi ta mitme eest.
„Kas te üldse teate, kes ma olen?“ lõugas ta parajasti, kui uks avanes. „Ma nõuan...“
Illuan astus lähemale ja virutas talle sõnagi lausumata vastu hambaid. Kõvasti, kõigest jõust. Verd lendas.
„Teie ei nõua siin midagi,“ teatas komandör vaikselt. „Te ei ole enam mitte keegi. Te olete surnud, kui täpsem olla.“
Ta kuvas ennist nähtud uudise illuminaatoriekraanile ja kuni senaator kahvatades seda jälgis, pöördus senaatorit saatva kaardiväelase poole:
„Uus?“
„Ma olen vabatahtlik,“ pomises sõdur silmi maha lüües. „Reamees Krivul.“
Illuan noogutas mõistvalt.
„Ära häbene, reamees!“ sõnas ta. „Sina oled siin vabal tahtel. Ainult surmamõistetutele antakse valida. Sõjaväelased alluvad käsule. Mis sa arvad, kumb on auväärsem? Milliselt vanglaplaneedilt sa oled?“
„Infernolt.“
Illuan noogutas uuesti. Mõrvar. Sellistega on lihtne, neist saavad head sõdurid, kes tapavad ilma liigsete süümepiinadeta. Dantelt tulijatega on keerulisem. Neil on aated, neil on süümepiinad, neil on südametunnistus. Nemad on poliitilised...
Illuan lülitas uudisvoo välja ja pöördus senaatori poole.
„Te küsisite, kas ma tean, kes te olete? Jah, kahjuks küll. Te olete see ennasttäis eesel, kes arvas, et näitab üles humanismi ja kaastunnet, kui viib nakatunud lapsed salaja Tituselt Maale. Päästsite neid meiesuguste eest, jah?“
„Ma ju ei teadnud,“ halises Sludger ikka veel verd pühkides.
„Aga oleks pidanud teadma! Teile ju räägiti. Aga ei, teile oli isiklik populaarsus ja valijate hääled olulisemad. Sitane humanist!“
Senaator vaikis.
„Nüüd küsin mina teilt, kas te teate, kes mina olen?“ lausus Illuan vaikselt. Väga vaikselt ja väga ähvardavalt.
„Ma ei tea... Selle aluse komandör?“
„Mina olen Mees, Kes Päästis Maa. Nii hakati mind kutsuma pärast seda, kui ma nakkuse peatasin.“
Senaator silmitses teda õudusega.
„Teie...“ pomises ta kokutades. „See olite teie... kes hävitas... tappis Maa!“
Ta tormas, rusikad püsti, Illuanile kallale. Tema silmist voolasid pisarad.
Illuan virutas talle veelkord vastu hambaid.
„Ei,“ sõnas ta vaikselt. „See olite teie, kes Maa hävitas. Mina olen Mees, Kes Päästis Maa. Ma päästsin Maa pärandi. Ma päästsin inimkonna. Ja ma säästsin kõiki Maa elanikke neist piinadest, kuhu teie olite nad määranud, kui oma lolluses nakkuse Maale viisite. Kui ma poleks Maad hävitanud, poleks inimkonda enam olemas. Nakkus oleks edasi kantud kõikidesse baasidesse, kõikidesse kolooniatesse, kõikidesse asundustesse. Kas te oma määratus enesekeskuses ja lolluses vähemalt sellest saate aru?“
Senaator vaikis.
Illuan silmitses teda põlgusega.
„Kas te „Hävituslaevnike marssi“ olete kuulnud, senaator?“ küsis ta lõpuks.
„Ei.“
„Õige. Mina ka mitte. Sest seda ei ole olemas. Me ei tunne uhkust oma töö üle. Me ei ülista seda lahingmarsse lauldes. Me oleme mõrtsukad, senaator. Selles on teil, muuseas, õigus. Aga see on ka kõik! Me oleme ka koristajad ja surnumatjad, ühiskonna madalaim kiht. Ja tänu meile on üldse mingi ühiskond olemas. Tänu meile on inimkond olemas. Ilma meieta ei oleks enam ammu kedagi. Sest teiesugused täid, senaator, teiste peale ju ei mõtle. Teiesugused hoolivad ainult enda heaolust, kindlustavad ainult oma isiklikku perset!
Teate, ma olen aastaid palunud, et senat nakatuks. Ma tuleksin hea meelega ja puhastaks selle pesa lõplikult ära. Aga te, raisad, olete nagu prussakad, keda isegi surm ei võta!“
Senaator vaatas teda õudusest pärani silmadega.
„Mis te minuga teete?“ kokutas ta. „Heidate kosmosesse? Ma olen ju ametlikult surnud, nagu te märkisite?“
„Tunnistan ausalt – mul oli selline mõte. Aga see oleks liiga lihtne, senaator. Ma tahan, et te näeksite. Et te mõistaksite. Ja et te piinleksite. Meil on pärast viimast operatsiooni sõduritest puudus... Ma usun, et te mõistate, mida ma silmas pean?“
Senaator vaatas teda mõnda aega vaikse meeleheitega.
„Kuidas te selle teadmisega elada saate?“ küsis ta lõpuks vaikselt. „Sellega, et teie hävitasite Maa?“
„Aga te ise?“ vastas Illuan. „Reamees Krivul, viige reamees Sludger ära, las Kolmanda rühma ülem Vysla majutab ta hukkunud Mossi kajutisse.“
„Miks te temaga niimoodi?“ päris reamees Krivul etteheitvalt, kui Sludger oli väljunud. „Hea küll, ta vihkab meiesuguseid. Aga temast võib ju arugi saada. Tal oli pere Maal. Naine ja lapsed.”
“Minul samuti,“ sõnas Illuan vaikselt ja pööras pilgu ära, et reamees ta silmi ei näeks.