Otsing

Kolonelleitnant Baxley ahmis kramplikult õhku. Oh ei, ta polnud astmaatik ega midagi sellist. Kaugel sellest -- kolonelleitnant oli täie tervise juures parimais aastais mees, kelle tegelikku tööd mitte keegi peale tema väheste alluvate ei teadnud. Segane, mis? Asi on selles, et Baxley oli ülisalajase organisatsiooni MJ12 juht, mille ülesandeks oli tegelda maavälise mõistusliku elu probleemiga selle kõige kõrgemal tasemel. Selliseid asju pole avalikkusel lihtsalt vaja teada. Ta oli näinud nii mõndagi -- filmi 1947. aastal Roswellis, New Mexicos katastroofi üle elanud lendavast taldrikust ja

Saabki otsa see metsik mai! Ajakirja «Algernon» väike ja sõbralik toimetus on saanud nüüd kuu aega katsetada, kuidas on võimalik saada hakkama ilma kodumaad teeniva Raul Sulbi aktiivse osaluseta. Ilma võltsi tagasihoidlikkuseta tuleb tunnistada, et kõige hullem polnudki. Ütleks vaid seda, et pisut on muutunud rubriikide omavaheline suhe, aga see on ajutine kasvuraskus. Kahjuks ei saanud teoks lubatud artiklite, tõlke- ja kordusjuttude rubriigid. Juunis aga kindlasti... Seitsme kuu jooksul - mil «Algernon» on eksisteerinud - on toimetusel juba tekkinud oma arusaam, et milline peab üks

Ega ma ajamasinat tegelikult tahtnudki. Läksin täikale, et endale uus puskariaparaat muretseda. Vana keeldus uues korteris töötamast. Pime. Pisike kööktuba väikese aknakesega pimedasse põhjapoolsesse sisehoovi, aga see-eest mulle taskukohane. Mitte nagu mu endine korter, kus suured aknad seitsmenda korra pealt otse lõunasse vahivad ja mille eest minu kolme kuu sissetulek tuli lauale laduda. Proovisin küll aparaati soojenduslambiga, noh, sellisega nagu omal ajal sigalates põrsaste kohal olid, soojendada. Kurat, korgid põlesid maha! Läksin siis pimedas ja sammis peaga korke parandama, lõin

Kuidagi märkamatult on valmis saamas wõrguajakirja «Algernon» kuues number. Toimetus peaks justkui nüüd pidulikke kokkuvõtteid tegema ja vahus suul suuri lubadusi tulevikuks jagama. Kokkuvõtete tegemiseks on pool aastat ulmeajakirja ilmumist siiski üsna nadi põhjus. Loomulikult on mille üle hõisata, sest «Algernon» on kenasti täitnud seda kohta, mis seni tühjalt seisis. Igatahes on ulmeuudiseid nüüd maakeeles pisut rohkem liikvel. Ka noored ulmekirjutajad on ühe avaldamisvõimaluse juurde saanud. Ka esimesed «Algernonist» võrsunud autorid on juba olemas. Kui Karen Orlau pisike võidukäik on

Ta jooksis mööda koridore, mis ühtaegu olid tuttavad ja samas hirmutavalt võõrad. See oli suur ja mitte liiga vana koolimaja, kuid täna, reede õhtul, valitses siin surm. Algul olid nad Kati ja Kristoga peale tunde mõnusalt garderoobi vestlema jäänud. Nagu ikka, käis jutt õpetajatest ja õppimisest, viimati tehtud kontrolltöödest. Garderoob oli vaatamata oma kivistele võlvidele ja traadist, rauast boksidele võrdlemisi hubane ja meeldivas seltskonnas läks aeg kiiresti. Hakkas juba hämarduma, kui eemalt kostis lärmi. Tumedad, tuhmid mürtsud lähenesid garderoobile. Vakatanud seltskonnast kihutas

5. Siis nad kogunesid ja tulid üles, need viis emorlaste kuningat: Jeruusalema kuningas, Hebroni kuningas, Jarmuti kuningas, Laakise kuningas, Egloni kuningas -- nemad ja kõik nende sõjaleerid, ja asusid leeri Gibeoni vastu ning sõdisid temaga. 6. Aga Gibeoni mehed läkitasid ütlema Joosuale, kes oli leeris Gilgalis: «Ära tõmba oma kätt oma sulaste juurest tagasi! Tule ruttu üles meie juurde ja päästa ning aita meid, sest kõik emorlaste kuningad, kes elavad mägestikus, on kogunenud meie vastu!» *** «Kontrolli energiakadu!» Janisel lasi oma pilgul rännata üle läikiva, kroomitud pinnaga juhtpuldi

Elanud kord keegi nõrgemat sorti psühholoogiaga mees. Tal polnud paljut. Ei raha ei väärtpabereid. Suhteliselt problemaatiline oli ta olukord ka söögi vallas. Kõik olekski võinud nii jääda, kuid ühel õnnetul peval tuli Jürkale (mis oli mehe nimeks) pähe sõita Põlvasse. Käia niisama ringi, vaadata inimesi ning tunda ennast hästi -- vot selline oli ta taotlus. Kõik oleks ikkagi hästi olnud, kuid Jürkal puudus nutsakas (loe: raha) Põlva pileti ostmiseks. Seega oli ta otsus lihtne: minna tuleb häälega. Siinkohal tuleb ära märkida aga tõsiasi, mida teavad tänapäeval vähesed. Nimelt ei salli

Olen alati imestanud, miks see tee iial rohtu ei kasva, kunagi metsa pealetungile ei allu ega kitsaks läbipääsmatuks rajaks ei tõmbu. Autosid sõidab seda mööda harva, sest Eedul on vähe autodega tuttavaid. Ja ega Eedu juures tühja-tähja pärast käidagi, kui keegi siia teele keerab, siis rohkem ikka asja pärast. Tee nagu mäletaks oma kohust ja tunneks oma tähendust. Ta ei hooli sellest, kas keegi siia kruusa kallab või mitte, tema kulgeb ikka omasoodu, viib aleviteelt eemale metsa vahele, kõrgub üle madalate küngaste, muutub kitsamaks, unustab tolmu ja kivipuru, kattub metsamulla ja oksterüsaga