I
Oleks ma seda ette teadnud, ma poleks selle peale läinud. Ausõna ei oleks.
Kui ma Alfa Luige juures pudru sisse sõitsin, olin täitsa kuival. Mul jäi sinna poole milli eest sodi, mis pärast orbitaaljaama laialilendamist tosinale minusugusele tööd andis. Selle noosi peale mõeldes olin kogu oma pangaarve kulutanud uuele FSQ generaatorile, see oli paraku esimene koht, kuhu asteroid sattus. Istusin parajasti peldikus, kui see mürts käis ja ma pidin pärast katapulteerumist nädal aega selles ruumis veetma, seina taga avakosmos, enne kui abilaev mu üles suvatses korjata. Mu kallid kolleegid mind muidugi ei märganud ja said minu vraki võrra rikkamaks. Kui ma sellele mõtlen, teeb see mu pea jälle sama haigeks, nagu see oli olnud peldiku mahamüümisele järgnenud hommikul, just hetk enne seda, kui see kollase lõustaga tüüp mu juurde sisse vajus ja oma umbluuga pihta hakkas.
«Härra O'Tee,» hakkas ta viisakalt pihta mu alkoholistunud näkku vaadates ja nähtavasti endalt küsides, kas ta ikka õige isiku otsa on kukkunud.
«Härra O'Tee, teie olete minu teada kõige osavam piloot selles kvadrandis.»
Ta oli ette teatanud, et tal on tööd pakkuda, niisiis vastasin viisakalt (susi söögu), et jah, arvata võib, jättes lisamata, et kvadrant koosneb ainult seitsmest kosmosekolooniast ühe armetu planeedi ümber, millel elab umbes sada tuhat inimest ühel tillukesel saarel koos ja kasvatab mingeid seeni ja tigusid, sest miskit muud seal ei kasva.
«Härra O'Tee,» jätkas mölakas, «meil on vaja head ja usaldusväärset pilooti ekspeditsiooniks Omanuse kvadranti.»
Ma vaatasdin talle üllatunult otsa. Asi selles, et Omanuse kvadranti pole olemas, see on üksnes tinglik nimetus täiesti läbiuurimata ala kohta Galaktika servas. Minu teada on seal olnud vaid üks koloniaallaev, mis hüppas otse sellest läbi ühe kauge täheni. Nii kauge, et praktiliselt see polnudki enam Galaktika, vaid mingi üksik eksleja, mille ainsalt kaugelt planeedilt polnud Galaktikat lõunapoolkeral üleüldse näha. Sinna rajasid need fanaatikud väikese koloonia, mille pinnal punaste vilkuvate silmadega robotid südapäevaga võidu jooksevad ja toodavad järjest rohkem omasuguseid, sügavuses aga istuvad inimesed, joovad väikestest tassidest sügavmusta teed ja räägivad, kui tähtsat tööd nad teevad. Ise nad nimetasid selle urka Omanuseks, Lõppude Lõpuks. See selleks.
«Sealt on vaja koguda teatavat materjali, mille avastas Omanuse uurimissond kaks nädalat tagasi.»
No muidugi. Must tee. Valjusti ma seda ei ütelnud, vaid küsisin lühidalt:
«Tasu?»
Võõras vastas täiesti rahulikut:
«Ekspeditsioonilaev teie luigel hukkunud aluse asemele ja sada tuhat.»
Selgituseks olgu öeldud, et ekspeditsioonilaevu toodab tippsalajaselt Sõjajõudude Ministeerium Beralil endal ühes suures tehases, mida terve armee passib. Laevu aga on minu teada eravalduses vaid viis tükki, kolm neist konsulaarkindraleil. Saja tonni eest aga võis saada terve väikese saare ja lossi ja puud selle ümber ja geishad puude otsas. See selleks.
«Rääkige täpsemalt,» ütlesin ettevaatlikult.
«Omanuse sond avastas ühe tähe ümbert tolmu, millel on väga omapärane keemiline iseloom.»
«Võõrelu?»
«Võimalik. Te koguksite seda tolmu ja pöörduksite kohe tagasi.»
Juba kümme minutit olin juurelnud oma vestluskaaslase isiku üle. Kindlasti polnud ta see härra Pogee, kellena ta end oli tutvustanud -- ta nägu tundus liialt tuttav. Mul on nägude peale hea mälu, kuigi nimed meeles ei seisa.
«Vabandage,» küsisin, «kas te pole ka ise piloot?»
Tõrjuv naeratus.
«Oh ei. Mina olen kahe jalaga maa peal seisev inimene, mulle on ainult tehtud ülesandeks selle küsimusega tegeleda.»
Ta püüdis mängida nohikliku ametniku rolli, mis aga talle ilmselgelt ei sobinud. Küll aga oli tunnetatav, et «selle küsimuse» lahendamisest sõltus tema jaoks väga palju.
«Millised on riskid? Kuidas sõltub asjasse Kosmose Ohutuse Valitsus?»
«Olulisi riske ei ole teada. Ohutuse Valitsusest ei maksaks teil aga pärast Hyperoni intsidenti üldse rääkida.»
Vandusin omaette. See vana asi oli neil ikka meeles.
Ta nimetas tähe koordinaadid. Kauaks ajaks jääb selle lähimaks naabriks ilmselt vana Maa ise, sest sinna väljaspoole omal ajal kolooniaid teha ei tahetud ja nüüd pole sel muidugi enam mingit mõtet. Beral laieneb alati sissepoole -- see on juba strateegide lemmiklauseks saanud. Vanad maailmad jäetakse üha kaugemale piiridele ja sees konsolideeritakse kõike üha enam. See selleks.
«Teie ettepanek on huvitav, härra... Pogee.» Viivitasin meelega nimega. «Ma soovin ühe päeva mõtlemisaega.»
«Olge hea.» Libanaeratus. Lühidalt, võtsin töö vastu. Tegelikult oli asi lihtne. Mul oli ju vaja ainult selle täheni jõuda ja korra läbi pilve lennata, automaatkollektorid saavad kümne sekundiga kõik, mis vaja. Ja tasu oli kuninglik. Tagantjärele tuleb mulle meelde sada ja üks asja, mis oleks pidanud mind ettevaatlikuks tegema, kuid sellel segasel hommikul ei huvitanud mind miski peale uue laeva.
Laev oli aga kaunitar. Otseühendus piloodi ajuga (seetõttu pidin sõitma üksi), kaks FSQ+ generaatorit, võimas kollektor, ristleja kilp ja kerged pardarelvad, millega võiks kogu Luige orbiidi risti ja põiki läbi lennata ilma ühegi kriimuta. Lisaks sellele sõjalaeva hüppetäpsus ja arvuti ning laskumismoodul, millega võib laskuda igale kehale, mille raadius on vähemalt 100 meetrit.
Mis see kõik tähendas, ei viitsinud tollal põhjalikumalt mõelda.
Oleksin pidanud.
II
Ja siis oli mu ees see armetu igivana kääbus, mis oli ammu kaotanud oma jõu särada ja muutub peagi vaid külmaks kamakaks, mille surmav gravitatsioon on ohtlik kõigele lähenevale. Siis ta veel kiirgas valgust ja soojust, pidevalt jahtudes.
Kääbust ümbritses ülihõre vöö mingit tolmu ja sellest meeletult kaugel ringles üksik planeet, ilmselt atmosfääriga, mis oli tekkinud noova plahvatuses. Sisenesin tolmuvöösse. See oli nii hõre, et pidin seal viibima vähemalt viis minutit, et kollektor proovi võetud saaks.
Võtsin valmispandud õlle ja vaatasin, kuidas asteroid kilpides sähvatades lagunes. Minuti pärast näis tolm tihedamaks muutuvat. Lülitasin biodetektori sisse. Mingit süsinikul põhinevat elu see muidugi ei leidnud, küll aga nõrka elektromagnetkiirgust, mida pidas võimalikuks märgiks primitiivsest elust. Täht summutas muidugi suurema osa sagedusribast kohe ära. Küll aga oli tolm tihedamaks muutunud. Ruum sähvatas valgeks. Asteroid pihustus kilpides.
Võtsin lonksu õlut... ja see purskas mu suust ja ninast põrandale. Klaas kukkus samasse kildudeks. Mu mälus ergastusid nähtud keha piirjooned ja langesid täpselt kokku. Pilk arvutiekraanile kinnitas oletust. Selle asteroidi olin juba hävitanud!
Pilv oli palju tihedam, biodetektori graafikujoon tegi järsu hüppe.
Kuradile see ekspeditsioon! Minema siit!
Käsk blokeeriti. Ma polnud ajusidega harjunud ja olin selle andnud liiga ruttu või kõvasti või tont teab kuidas.
Kordasin käsku.
Roheline tuli näitas, et see on vastu võetud.
Sajandiksekundi võrra liiga hilja.
Langesin. Atmosfääri põletus hävitas kilbid. Katapulteerusin. Nägin laeva leekides alla sööstmas, üht väiksemat osa temast eraldumas.
Maabumiskapsli välispind hõõgus, sees tõusis igalt poolt suitsu. Kõik aparaadid olid tummad. Teadsin, et osa atmosfääri sattunud kehi teeb läbi sekundaarse hüppe ja võib suure tõenäosusega sattuda planeedi pinna alla. Palusin jumalat, et minuga nii ei juhtuks.
Juhtimispuldi metallist äär kõrvetas kui tulega. Viskusin sellest eemale suitsupilve, mu silme ees vilksatasid leegid ja neid summutav kustutusvaht. Mingi automaatika veel töötas. Ka langevarjud olid avanenud. Kahmasin alla langenud hapnikumaski järgi.
Siis litsus tugev tõuge mu vastu kabiinilage, murdes kaks ribi.
Läks mõni minut aega, enne kui taipasin, et temperatuur langeb ja õhk muutub puhtamaks. Sõjajõudude vanadele tuleb au anda.
Laes nihkus üks luuk kõrvale ja ilmus monitor, mis teatas:
«Avarii raskusklassist A.
Laeva seisukord -- täielik destruktsioon raketi täistabamuse või atmosfääris lõppenud hüppe tagajärjel.
Mooduli seisukord -- laskunud vette, elutähtsad süsteemid töökorras, avariisüsteemid töökorras, muud süsteemid ei vasta.
Mooduli asukoht -- planeet Maa, ligikaudu 60 ja 28 kraadi, 8 meetri sügavusel. Laskumine peatatud.
Abinõud pinnale jõudmiseks --...»
Teate viimane rida ütles:
«Õnnitleme! A klassi avarii läbiteinut autasustatakse III klassi Kosmoselaevastiku ordeniga «Valge täht».» Tõeline huumor!
Lühidalt -- ujusin välja. Mind korjas üles mingi sõjaväe veesõiduk (keel tõrgub laevaks nimetamast) ja ma kaotasin kohe meelemärkuse, kui neid nägin. Pärast, kui ma haiglas ärkasin, teesklesin täielikku mälukaotust. Mu laevukese viimane jupp lasi end õhku kohe pärast seda, kui mind oli sealt ära viidud ja sel rannakaitsekaatril polnud kedagi, kes oleks võinud arvata, et tegemist oleks võinud olla millegi muu kui hukkunud allveelaeva osaga. Kuid see kõik ei lugenud tegelikult midagi.
Ma olin sattunud mitu tuhat aastat tagasi minevikku; võib-olla kümme tuhat. Ma olin planeedil Maa, inimkonna hällis ja alles mõni aasta tagasi oli esimene inimene astunud maavälise kosmosekeha pinnale.
Mina, kes ma olin neli kvadranti edasi-tagasi läbi sõitnud!
Ilmselt olin sattunud mingile võõrelule, mis tihedalt koos oli võimeline end häirivad kehad ajas ümber paigutama. Esimese korraga suutsid nad seda teha umbes minuti jagu, kontsentratsiooni kasvades aga tuhandeid aastaid. Mu paaniline käsk oli liiga hilja läbi läinud, kuid ikkagi täidetud ja ma olin jõudnud lähimale asustatud planeedile.Suurem osa mu laevast oli langenud kõvasti põhja poole metsatundrasse ühele poolsaarele ja üks väike detail tegi läbi hüppe planeedi pinna alla ning leiti hiljem ühest linnast selle lahe lõunakaldal, kuhu kukkusin. Mõlemad piirkonnad kuuluvad ühele suurriigile ja kõige kuuldu põhjal pean olema õnnelik, et mina sinna ei sattunud. Muidugi ei jätnud ma pardaarvuti mälus sobramata, kui Omanuse poole lendasin. Mu salapärase külalise nimi polnud muidugi mingi Pogee. Tegemist oli hoopis kinralmajor N. A. Akeriga, piloodi ja katselenduriga Berali kindralstaabist. Arvutis olevate andmete põhjal oli ta varem kahel korral isiklikult täide viinud missiooni, millega ta eelkäijad polnud hakkama saanud. Kolm on kohtu seadus. Olen kuulnud ühest samalaadsest katastroofist 1949. aastal planeedi läänepoolkeral ühe teise suurriigi territooriumil. Ilmselt on ta juba surnud ja mul pole võimalust teda pimedal tänaval kohata. Kahju.
Kuid piirdugu see temaga. Ma teen sellest loost miljon koopiat ja levitan need üle Maa -- võib-olla mõne koopia koopia koopia jõuab minu aega kümne tuhande aasta pärast.
Inimesed minu ajast, Berali kodanikud aastal 671 Berali tõusust! Hoidke eemale Omanuse kvadrandis asuvast üksikust kääbusest, mille koordinaadid ma lisan! Või veel parem -- hävitagu Laevastik tuumalöögiga see pesa, mis võib oma arengul ohustada kogu kosmost! Kuulge hoiatust!
Annaks jumal, nagu öeldakse praegu Maal.
Annaks vaid jumal.