Majesteetlik ruumilaev liikus hääletult läbi kosmose jäise tühjuse ning aeg-ajalt võis näha, kuidas laserkiired tuhastasid automaatselt keskmise suurusega teele jäävaid asteroide, lastes väiksemal kiviklibul vastu laevakeret puruneda.
Seespool käis agar tegevus. Kapten Giller jälgis, kuidas kaks abi juhtisid laeva ettevalmistamist maandumiseks; abide käe all töötasid pingeliselt omakorda kuus tehnikameest, neli «planeedivallutuskomandot» ette valmistavat relvaspetsi ja üks meedik. Ruumilaev pidi maanduma nüüd juba lähedalasuvale, ent muidu Galaktika ääremail paiknevale seni kaardistamata jäänud planeedile. Elu otsimine polnud kuigi oluline; palju tähtsam oli planeedi kõlblikkus asustamiseks. Just nende ekspeditsioon pidi andma positiivse või negatiivse hinnangu planeedi kohta.
Ruumilaeva suurtelt ekraanidelt võis planeeti juba tähemüriaadi seast eristada. IOR-4 oli Maa peal nimeks võetud ja nii kirjutaski Giller oma vanamoelisse logiraamatusse: «IOR-4 nähtav.»
Varsti oli võimalik planeeti ka juba lähemalt vaadelda. Muidu lausa ideaalselt ümmargune, meenutas Z-klassi kuuluv miniplaneet IOR-4 halli õuna, mida on keegi pealtpoolt närinud. Tohutud, üle kogu planeedi keeruvad vaod, kaugsondi andmete järgi sadu kilomeetreid sügavad, vaheldusid hiiglaslike kraatritega. Isegi paljunäinud tehnikamehed vaatasid IOR-4 uskumatusega.
Ometigi ei saanud aega kaotada. Pärast optimaalse maandumispaiga arvutamist jäi ruumilaev IOR-4 orbiidile tiirlema ning paiskas enesest välja väikese süstiku, kus istusid kuus eritreeningu läbinud «planeedivallutuskomando» liiget. Tihedad skafandrid, plasmapüssid, külmade nägude taha peituv ärevus. Nemad olid need, kes pidid läbi viima esialgse lähivaatluse ning toime tulema kõigega, mis seda takistas. Polnud ka harvad juhud, kus mõni neist ei pöördunudki tagasi süstikusse.
Danton vaatas Ramirezele otsa ja naeratas julgustavalt. Nad olid ühed vähesed, kes üle elanud seitse «planeedivallutust». Ja see tähendas palju. Samasugune sõprusside ka du Tacot' ja Deloni vahel. Muidugi ka Scott, Alex, Sventek ja Calino. Parimatest parimad, kokkuvõttes murdmatud.
Lüüsi uks avanes vaikse sisinaga. Kiirelt, nii nagu nad olid teinud juba mitmeid kordi varem, sööstsid kuus meest lüüsi, jättes Sventeki ja Calino süstikut valvama. Esimene lüüsiuks sulgus ja teine avanes, imedes sinna sattunud õhu koheselt minema. Tacot jälgis läbi päikesevisiiri hoolega väljaspool ust asuvat planeedipinda. Midagi kahtlast ei paistnud, ta sööstis sõrme plasmapüssi päästikul hoides avapinnale, et katta teiste väljumist.
Danton'i kui teise väljuja silmad püüdsid kõige vaateulatusse jääva kohta infot koguda, kaaludes varjumisvõimalusi ja parimaid tulelöögikohti juhuks, kui miski peaks neid ründama. Esialgu polnud millestki ähvardavast märki. Väljusid ka teised. Alex ja Ramirez vedasid enda järel suurt pinnasesondi, mille nad paigaldasid paarisaja meetri kaugusele süstikust ning Scott seadis üles välilabori ja panoraamvõtete süsteemi. Du Tacot' seisis endiselt valvel, sest pidevalt löögivalmis olek oli mitu korda teda ja Deloni rasketest olukordadest päästnud.
Välilabor kinnitas tulemusi, mida oli andnud ruumilaeva kaugsond. IOR-4 atmosfäär oli küll väga hõre, kuid üllatavalt sarnane Maa atmosfääriga -- sisaldades samas mitmeid tundmatuid gaase, millede proovid pidid minema ruumilaeva täiuslikumatesse uurimislaboritesse. Erinevalt Maast, muutus IOR-4 atmosfäär olematuks juba kuus-seitse kilomeetrit pinnast kõrgemal ning ilmselt oli tegemist õhusüsteemi taandarenemisega, mille võis siiski peatada, kui vastav info on Maal koos vajalike meetmetega läbi töötatud.
Sond oli jõudnud umbes kahekümne meetri sügavusele, kui kostis kõmatus ning ähvardav visin. Sondeerimisaugust paiskuv tihe gaas pani lähedal seisnud Alexi vankuma augu ääre poole. Ramirez sattus teda eemale tõmbama minnes samuti gaasi kätte, ent skafander paistis teda piisavalt hästi kaitsvat. Ent kuna gaas näis tulevat tohutu rõhu alt, läks vaevalt kümme sekundit ja nad olid kõik ümbritsetud tihenevast valgest udust, mida sondeerimisaugust endise hooga lisandus.
Vaevalt paar sekundit hiljem kostis teine ja kolmaski kõmin, ning kahes kohas veidi eemal tekkisid samasugused valget gaasi purskavad augud.
«Kurat, see ju dehermetiseerib!» kirus korraga Delon. Nüüd märkasid ka teised jahmatusega, et gaas on otsekui hape söövitamas läbi vastupidavaiks peetud skafandrite.
«Tagasi süstikusse!» hüüdis komando juht du Tacot ja sööstis sinna, kus udu paistis hõrenevat. Teised järgnesid raskel sammul ja Danton kattis neid. See on halb algus, mõtles Danton närviliselt, vaatas selja taha, komistas ja kukkus. Mehed ei olnud seda ilmselt märganud, sest ennast püsti ajades nägi Danton veel ainult Scotti selga.
Järgmine samm tõi ta huulile valuoige. Ilmselt oli luu murdunud. Siiski proovis Danton nii kiiresti kui võimalik ära joosta... ja tabas end ootamatult IOR-4 hõredat õhku kopsudesse sisse ahmimas ning kuulis siis eestpoolt plasmapüssi vinguvat lasku.
Automaatselt kontrollis Danton oma relva ja liikus nüüd ettevaatlikumalt edasi, varjudes üksikute mehesuuruste kivide taha ja püüdes näha midagi läbi tihkete gaasipilvede.
Skafandrist polnud enam palju järel, kuid kehale see gaas millegipärast söövitavalt ei mõjunud ning Danton ei kulutanud aega selle üle juurdlemiseks. Kui udust viskus tema poole mingi värdjalik, kirjeldamatult jälk olend, veeretas Danton ennast välkkiirelt kõrvale, samal ajal eluka pihta mõõdukat valangut andes -- ja kuulis Alexi-häälset surmakarjet. Dantonil valgus külm higi laupa mööda alla. Kaugsond polnud avastanud IOR-4'l mingit elu.
Ramirez sööstis Dantoni juurde ja raputas teda. «Mida sa omast arust tegid?? Sa tapsid just Alexi!!»
«Mis kuradi Alexi,» läks Danton närvi. «See oli mingi neetud elukas!»
«Mitte mingit elukat ei olnud!» lõõtsutas Ramirez ja Danton taipas, et temagi skafander oli dehermetiseerunud. «Ruumilaevas räägime sellest, praegu tule!»
Danton ja Ramirez jõudsid vaevalt paar sammu edasi teha, kui nende ette kerkis otsekui maa alt surmani hirmunud du Tacot. «Ramirez, sinu kõrval!!» karjus ta paaniliselt ja kobas sõrmega plasmapüssi päästikut. Ramirez vaatas välkkiirelt kõrvale, aga peale segaduses oleva ilmega Dantoni polnud seal kedagi.
«Oot..mida?» vormis Ramirez juba küsimuse, kuid tundis samal hetkel kuumalainet oma kehal ja nägi, kuidas Dentoni keha du Tacot' plasmapüssi valangust tuhastus. Ta jõllitas uskumatusega du Tacot'le otsa. «Sa...sa tuhastasid Dantoni!?!»
Du Tacot jõllitas talle samamoodi vastu. «Ma ei tea Dantonist midagi, aga igal juhul kavatses mingi elukas sulle oma viietollised küüned selga lüüa!»
«Saad sa aru, minu kõrval oli ainult Danton! Mis kurat siin toimub, kõigepealt lasi Danton Alexi maha ja nüüd tegid sina talle lõpu peale!»
«Mul on ükskõik, kaome siit!» hingeldas du Tacot. «Süstiku juurde, ja ruttu!»
Nad jooksid, lämbumistundega ahmides hõredat IOR-4 õhku kopsudesse. Ramirez märkas juba eemalt, kuidas kaks ebamäärast kogu... ei, kaks mingit eemaletõukavat, saehammaste ja hiidküünistega zombielikku elukat seisavad süstiku teisel lüüsiuksel, ilmselt püüdes sisse pääseda. «Näed?» hüüdis du Tacot. Ramirez noogutas. Nad sihtisid jooksu pealt ning tulistasid kiirete sähvivate valangutega, muutes kaks õudusunenäo tegelast hõõguvaks tuhaks.
Tajudes ümberringi vaikust, kui gaasi visin ja süstiku töötavad mootorid välja arvata, taipas Ramirez, et midagi on läinud väga valesti. Arusaamine jõudis välgusähvatusena ta ajju. Hallutsinogeen. IOR-4 õhk pidi sisaldama mingit hallutsinogeeni, mis alateadvust mõjutades kutsus esile viirastused. Hirmunult vaatas ta du Tacot' poole, kuid too oli endiselt du Tacot ja mitte Ramirezes pesitsevate hirmude kombineeritud kujutis.
Mõlemad tormasid lüüsi ja siis süstikusse, põrgates vastu kahte plasmapüssi, mida Sventek oma kätes hoidis. «Kus teised on?» küsis Sventek närviliselt, olles iga hetk valmis päästikule vajutama.
«Aga kuhu sa Calino jätsid?»
«Calino läks vaatama, kas kõik on korras ja niipalju, kui mina nägin, sai ta Scottilt täistabamuse,» vastas Sventek külmal häälel. «Nüüd rääkige, mis teid pani üksteist maha kõmmutama.»
«Mina kui komando juht annan käsu siit neetud kohast jalga lasta!» hüüdis du Tacot. «Seletamiseks ei ole õige aeg; kui süstik dehermetiseerub, ei pääsegi me siit minema!»
Ramireze silme all muutus du Tacot'le ärevalt otsa vaatava Sventeki nägu korraga üllatunuks, siis jahmunuks, siis hirmunuks ja tema sõrm du Tacot'-poolse plasmapüssi päästikul hakkas värisema.
«Ei, Sventek!!» ütles Ramirez hoiatavalt. «Võta sõrm päästikult ära!»
«Ta tuleb sulle kallale!» röögatas Sventek korraga ja vajutas sõrme kõigest jõust päästikule, saates du Tacot' olematusse. Ramirez lõi jalaga relvad Sventeki käest ja surus mehe vastu seina. «Lendame minema, kuni veel on kellelgi lennata, õhk on juba süstikus ka hallutsinogeenne!» Sventek startis värisevate kätega nuppudele vajutades süstiku ja määras tagasikursile ruumilaeva juurde.
***
«Ekspeditsioon tuleb lugeda ebaõnnestunuks,» ohkas Giller Ramirezele ja Sventekile otsa vaadates. «Nii meeste kui ka IOR-4... kunagise IOR-4 suhtes.»
«Kunagise?» Sventek vaatas küsivalt kaptenile otsa.
«Sellal, kui te karantiinis olite, tegime kaugsondiga lisauuringuid. Kuna nii IOR-4 õhk kui ka maapinnas suurel hulgal olev gaas sisaldasid kõrgema klassi ohtlikkusega hallutsinogeenseid ühendeid, andsime edasiste õnnetuste vältimiseks planeedile orbiidilt termotuumalöögi.»
Giller ohkas jälle. «Vähemalt otsuses, mille me planeedi kõlblikkuse kohta anname, ei saa küll keegi kahelda.»