Ma saabusin õhtul loengutest koju Annelinna ja märkasin oma imestuseks, et Ults (tüüp, kellega ma Suhtlen) passis viiekordse paneelmaja ees, kus ma ühelt abielupaarilt tuba üürisin. Minu imestus oli eriti ehe seetõttu, et tavaliselt eksis Ults Annelinna kivihoonete rägastikku ära ning leidmata teed minu maja juurde (millest ta võis olnud vabalt neli korda mööda käinud, seda ära tundmata), töllerdas niikaua ringi, kuni leidis mõne taksofoni ja helistas mulle, kirjeldas ümbrust ning palus end üles korjata.
«Ahhaa,» hüüatas Ults tervituseks, ise kõrvuni sui irvitades. Ma ei ole kunagi aru saanud, mille üle ta niiviisi pidevalt rõõmustab, kogu aeg on tal nägu nagu moosiga koos. «Ots ringi ja siva linna tagasi,» kilkas ta ning haaranud mul küünarnukist, kukkus tuldud teed tagasi lohistama.
«Noh, mis nüüd?» keerasin malbelt, aga otsustavalt end tema kaenlast vabaks ja jäin kõigi Ultsi pingutuste kiuste seisma.
««Illusioonis» on jube hea film,» seletas Ults. «Kui me kibekähku ei tee, siis ei jõua!»
«Rumal,» naersin ta entusiastlikku tormakust, «lase ma viin asjad tuppa ära, nii kiire nüüd ka ei ole.»
«On, on, tavai ma võin su kola ise tassida, kui tahad.»
Pidin pikali kukkuma. Tema, kes kõik, mis tasku ei mahtunud üritas esimesel võimalusel kuhugi sokutada, pidades seda liigseks, pakkus nüüd niisugust teenust.
«Mis sa rahmeldad, ma elan ju siinsamas esimesel korrusel.»
Ults oli silmnähtavalt millegipärast pabinas, tema irvitus oli asendunud isevärki viril-äreva naeratusevarjuga. Kaastundlikult talle otsa vaadanud, pöörasin ringi ja läksin uksest sisse. On tal alles tuli takus, imestasin endamisi. Mis teha, mis teha.
Korter iseenesest oli pime, ainult köögist paistis läbi klaasukse küünlaleegi vilkumist. Panin koridoris tule põlema.Tegusalt trügis Ults minu järel uksest sisse. «Tempo, tempo,» närvitses ta. «Sips sisse, sips välja ja plagama.»
«Miks nad küünalt põletavad,» imestasin.
«Üks küünlajupp siia-sinna, põletagu minupärast või maja maha,» pomises Ults ja trügis mind toa poole.
«Jäta järgi,» vaatasin talle solvunult otsa. Tavaliselt ta nii ülemäära tormakas ei olnud. Otse vastupidi, tema motoks oli -- «Iga asi oma optimaalsel ajal või veidi-veidi hiljem.»
«Las ma ütlen vähemalt teregi!» Lükkasin köögiukse lahti ja klõbisin laetule põlema. Juhtub.
Röötskil laua peal lamas korteriperemehe ilma peata keha. Käed kallistavalt ümber kaelast purskunud vereloigu. Köök tillukesi liha- ja luutükke täis.
Pöördusin. Ults vedas näole naeratusegrimassi ja laiutas vabandavalt käsi. «Kogemata,» selgitas ta takerduval häälel. Mind läbis imelik vabin. See ei lakanud. Hais. Ettevaatlikult talutas Ults mu vist välja. Vist välja. Tuled jäid põlema.
«Lähme Widgeti juurde,» ütlesin. Widget oli kursaõde, kes elas siinsamas Annelinnas. Tee peal üritas Ults mulle asja selgitada.
Vaata, ütles ta:
Sa tead, et ma tegelen väikest viisi kübermentaalmehaanikaga. See on teooria, mis väidab, et inimvaim on tehislikku päritolu. Mittemateriaalsel tasandil kokku pandud kübermehhanism, tehisintellekt. Maniakkide Tänav, selle ala esimene teoreetik, mainis mentaalmehaanikat oma teoses «Ôpetus surnutest", kuid seda väga pealiskaudselt ja põgusalt, sest tema peamine huvi oli suunatud Kehade, ehk nagu ta väitis -- Pärisinimeste vastu. Need on inimesed, kes on surnud, ehk kui tsiteerida Man.T- i ennast: «Tehislikult neisse kehadesse monteeritud kübermehhanismidest vabanenud organismid, mis ajapikku vapustustest vabanedes hakkavad taas oma elu elama, pöördudes tagasi oma loomulikku keskkonda.» Tema oli nekrosotsioloog -- praktik surnute elu-olu ja teoreetik mentaalmehaanika alal. Mina aga tõestasin tema teooriad praktikas.
Ebamateriaalsus, milles need mentaalraalid töötavad, asub üsna ligidal helivönkesagedusele, ainult mõni nõks neist edasi. Mul õnnestus konstrueerida Pill, aparaat, millega end võnkesse viia ja transportida oma energeetilise, biovälja Mina ebamatti (ebamateriaalsusse). Ka vastupidi on võimalik, transportida see tehisintellekt matti (materiaalsusse). Ükskõik siis, kas koos bioMinaga või ilma. A sellega on veel probleeme -- materiaalsuses kärssab see mõne sekundiga läbi ja muutub mingiks känkraks. Juhtub.
«Mis see siia puutub?» küsisin.
Vaata:
Ma tulin sind kinno meelitama, aga kuna sa polnud veel tulnud, siis kutsus korteriperemees mind sellest hoolimata sisse, juttu puhuma. Noh, ma panin tähele, et tema mentaalraalil on viirus sees, vennike ajas segast ja üldse...
«Jah,» nõustusin. «Ta on paberitega.»
«Mis paberitega?» ei taibanud Ults kohe.
«Nendega mis tõendavad, et tal kruvid logisevad.» Juhtub, eks ole.
«Noh, kuna ma olen viimasel ajal mentaalraalide ehituse tundmaõppimisel teatud edusamme teinud (need erinevad meie omadest roppu moodi, mingit metalli ja mikroskeemijama seal ei ole), siis mõtlesin, et võiks vennikest vähe taadelda.»
«Seletasin sellile, et oskan vaime välja kutsuda ning lasin tal atmosfääri ja tõepärasuse huvides küünla tuua ja tule ära kustutada. Kraamisin oma kola välja ja aidaa -- ebamatti.»
«Seal see oligi -- vennikese mentaalküberneetika. Surkisin selle kallal vähe ja paistis, et lõi nagu paremaks. Kui matti tagasi võnkusin oli tüübil pea sodiks lennanud. Midagi oli nässu läinud.»
Juhtub.
Juhtub.
Jah. Vaatamata mitte sugugi nii väga hilisele kellaajale oli Widget jõudnud ennast juba öösärki mähkida ning voodisse telekat vaatama pugeda. Kohale jõudes olin peast üsna segane. Ultsi jutt. See vaatepilt. Oimetuna vajusin voodile. Ults ja Widget seletasid midagi omavahel.
Avasin hilju köögiukse ja panin tule põlema. Valgus hiilis aeglaselt üle pimeda ruumi. Põrand, kapp, tool, laud, käed, veri, kaelakönt, röötsakil keha. Tule jumal appi. SEL MEHEL PUUDUS JU PEA. Küünal, aken.
Ajasin end voodist liikuma ning Ultsist välja tegemata lõin köögiukse pärani. Kriiskavas elektrivalguses mädanes laua taga keskealise mehe karmide näojoontega laip. Ta kiilas pea läikis laepirnile vastu. Samas see plahvatas. Ta kiilas pea läikis laepirnile vastu. Samas see plahvatas. Samas see plahvatas.
«Mine helista kiirabisse,» käsutas Widget. Tal olid pikad, ööseks lahtikammitud juuksed, mis ulatusid vööni. Tema toanaabrit, kellega ta korterit jagas ei olnud täna siin. Siin olid täna Ults ja sügavas shokis tüdruk kellega too Suhtles, mina. Köök oli liha ja luukilde täis. Liha ja luukilde täis. Tikitud.
Ults kablutas koridori, telefoni man. Ta ei võtnud toru, ta mõtles, kahtles. «Kiirabi jõuab siia ei tea kuna. Kui ta üldse jõuab». Kõhkles. Kraamis oma kola taskutest välja ja viis end võnkesse. Ebamatis oli nähtavus üsna kesine, ent Widgeti ja tüdruku intellektiraalid paistsid ära. Ka mõnede ligemate naaberkorterite asukate omad. Ults sõudis tüdruku omani. Üldiselt olid ebamatis kõik raalid ühesugused. Ta surkis tüdruku kanalites. Tunnetuskeskus? Kartes midagi vussi keerata, näperdas Ults ettvaatlikult ja võimalikult vähe.
Ta liikus tagasi keha man ja võnkus matti. Tuppa astudes tõmbles Widget pahupidipöörat silmadega põrandal ja ajas krampis suust verist ila välja. Ults oli intellektiraalid sassi ajanud.
Juhtub.
Tüdruk lebas päranisilmi liikumatult voodis. Ta avas köögiukse. Korteriperemees tervitas teda, andis kätt ja prahvatas sodiks. Alles jäi vaid käsi. Haises. Alles jäi vaid käsi.
Ults seisis teovõimetuna lävel. Nüüd oli juba hilja arste kutsuda. Widgeti puhul oli viga juba otsaga ebamatis. Arstid siin ei aita. Widgeti tõmblev ja visklev keha peksles valusasti vastu Ultsi sääri. Juhtub.
Tüdruk avas köögiukse. Köök haises. Keha laual higistas verd. Ja plahvatas. Ja plahvatas.
Ults astus Widgetist eemale koridori oma kola juurde ja püüdis mõelda, rahulikult. Ta ei osanud neid terveks häkkida. Selleks ei tundnud ta seda värki veel pisavalt hästi. Ta viis end võnkesse. Tüdruku intellektiraal pildus juppe küljest ära. Paistis, et tema vaimne seisund hakkas jõudma viimse piirini. Ults seiras tema kanaleid. Võtnud ettevaatlikult ühe raalilt lennanud teravama jupi, suskas Ults vahedama otsa tüdruku mõnukeskusesse. Raal vappus veel paar korda ja jäi siis ühtlaselt vabisema. Widgeti raali kallal ei osanud Ults midagi ette võtta. Teist teravamat nubla ei paistnud ja midgi muud ei julgenud ta torkima hakata. Kõige hullem oli, et ta ei mäletanud, mida ta enne näperdanud oli. Ta naases keha man ja läks võnkesse.
Tagasi matti tulnud, võttis teda vastu jube röökimine. Tüdruk oli end voodil looteasendisse kerinud ja röökis looma kombel. Mõnust. Vastu põrandat ja mööbliesemeid veriseks taotud Widget krambitas veel hullemini. Ühe käe luu paistis murdunud olevat.
Tüdruk avas köögiukse. Mees laua taga tõusis püsti. Ruumi põrand oli liharäbalaid ja vereklompe täis. Mees naeratas, ta pea plahvatas lögana laiali. Tüdruk kriiskas vaatepildi üle ekstaasis. Ekstaasis.
Ultsil vajus kuumalaine selga. Aistmismeel ütles, et tal kõrvade tagant kärssab. Nii tihedalt ebamati vahet võnkumine ei olnud hea. Hea. Jubedad mõnukarjed hakkasid ta kübermehhanismilt juppe rebima. Aistmismeel ütles, et kõrvade tagant kärssab. Kärssab.
Ults viis end võnkesse. Viis end võnkesse.
Ta võttis Widgeti ja tüdruku intellektiraalid ja viis need kehadest eemale. Siis võnkus ta need matti. Hetke pärast naases Ults oma kehha. Koridoris kärssasid kaks kübermehhanismi kängart.
Pärisinimeste sekka, mõtles Ults haigelt.
...ilma neetud raalita. Ilma raalita.