Mike riietus lahti ja heitis voodisse. Oli olnud raske tööpäev ja ta keha lausa karjus teki ja padja järele; unnegi vajus Mike peaaegu silmapilkselt.
Tehtud ja tegemata tööd, hirmud ja lootused, alateadvusesse kogunenud mälestused, paiskusid kõik segipööratud piltide näol tema unenägudesse. Aeg möödus märkamatult ja kiiresti, nagu unedes ikka, saabus varahommik ja pildid hakkasid lahtuma. Mike oli poolärkvel, veel küll unenägudes, kuid samas teades, et ta magab ning ta mõtetesse ujus kujund, mis andis mõista, nagu oleks aeg ärkamiseks. Ta proovis. Keha oli otsekui halvatud, ta ei suutnud ennast veidikenegi liigutada, et ärgata. Silmalaud olid nagu kinni kleepunud. Ärevusse sattudes keeras ta pead küljelt küljele ja läbi huulte kostis summutatud oie. Ta ärkas. Äsja toimunu tõi nüüd, reaalses maailmas, Mike'ile vaid muige näole. Aeg-ajalt võib luupainaja meid kõiki tabada. Ta ei mõelnudki enam sellele liiatigi, kuna järgmine öö möödus rahulikult.
Kell näitas viiendat hommikutundi, kui Mike'i unest kadus veetleva näoga neiu, ning teda asendas must tühjus. Kusgailt Mike'i vasaku kõrva äärest hakkas kostma vastikut pininat ning talle seostus see millegipärast suure ründava kimalasega. Millegi jälgi ja vastikuga, millest tahaks kiiresti vabaneda. Niisiis soovis ta ärgata. Taas oli Mike jõudnud faasi, kus uni polnud enam täies selguses, kuid ka reaalsest maailmast paistsid vaid üksikud kiired.
Neetud, jälle sama jama. Mike'i käed ja jalad surisesid närvirakke pidi sööstvatest käsklustest «liigu!», kuid tema keha ei allunud talle ning ähvardav, vibreeriv sumin üha suurenes ja lähenes. Mike oigas valjult läbi painava une. Ta viskles, rabeles ennast ebareaalsusest vabaks, ärkas. Ohkas sügavalt. See talle enam ei meeldinud. Mike tabas end mõttelt, et ta on unine, kuid kerge värin läbistas teda ja ta keetis endale kiiresti kaks tassi musta kanget kohvi.
Õhtuks polnud vastik kogemus ikka veel meelest läinud, ning ta püüdis töötada nii kaua kui võimalik, et ainult uneaega edasi lükata. Kolm tundi pärast keskööd ületas ta kriitilise punkti ja unesoov kadus. Samas tegi Mike endale tusaselt selgeks, et rohkem kui kaks korda veel ta enam öist und ei suuda vahele jätta.
Järgmisel hilisõhtul ei tulnud plaanis olnud filmi vaatamine telerist kõne allagi. Juba kolmveerand üheksa tundis Mike, et silmad vajuvad iseenesest kinni ning kohv paistis olevat lahja nagu vesi. Ta vajus koos riietega voodissse ja uinus silmapilkselt.
Läks vist hästi, mõtles Mike, tuiutades poolavali laugude vahelt oma toa lage, mis veikles tuhmvalgelt läbi akna paistvate lõuna-aja päiksekiirte valgusvihkudes. Ta ajas ennast sirgu... ei, ta ainult arvas nii. Tegelikult jõudis Mike'i teadvusesse, et ta lamab ikka samas asendis, silmad pooleldi avatud. See ei ole ju võimalik, et ma magan, mõtles Mike segaduses, mul on ju silmad peaaegu lahti. Kuid miks ma ei saa vaadata muud kohta, kui ainult lage? Mike pingutas nii, et hakkas üle keha vabisema, kuid ta lihtsalt ei suutnud ärgata. Mees tajus, nagu oleks tema keha kohale tekkinud nähtamatu Mike, kes viskleb ja väänleb, et unenäo haardest vabaneda, kuid kes pärast iga sellist katset keeratakse tagasi algasendisse. See oli kohutav. Mike tõmbles krampides, kuid tulutult. Ta sai nüüd oma pead keerata nii, et nägi seina voodi kõrval, kuid ta polnud endiselt ärkvel. Uskumatult pingutades liigutas ta oma sõrmi, mis pidid kaaluma igaüks vähemalt kümme kilo, liigutas käelaba, rebis silmad pärani lahti ja jõllitas hingeldades lakke. Õnnestus, lõpuks.
Ma pean arsti juurde minema, kordas Mike endale riietudes, pean arsti juurde minema. Lollus, tõrjus ta samas selle mõtte peast, arst naeraks su välja, kui sa läheksid ja ütleksid, et sul on raskusi ärkamisega.
See on möödas, ütles ta endale järgmisel hommikul, olles ärganud mingite probleemideta. See on tõesti möödas, kordas ta ka ülejärgmisel hommikul. Nädal hiljem oli ta seda juba unustamas ning tema maamajas toimuv pidu pühkis minema viimasedki jäljed.
Pidu oli lahe, naised olid ilusad ja mehed rääkisid parimaid nalju, mida Mike senimaani kuulnud oli. Ta ei vajanud alkoholi, tuju püsis selletagi hea. Peo lõppedes paigutas ta ööbida soovijad teistesse tubadesse ja jäi rahumeelselt magama.
Ajas mõõtmatud unenäod viisid Mike'i endaga kaasa, ta ujus mingis tumedas järves, sõi midagi, rääkis kellegagi, käitus ebareaalsuses nagu pärismaailmas. Mingil hetkel, mingil aimamatul põhjusel, ta ärkas. Unes oli ta end külili keeranud ja piidles nüüd praokil laugude vahelt toa lakitud puitseina. Hetk hiljem oleks teda otsekui pahupidi pööratud, kellegi armutu käsi tõmbas tema silmile katte ja ta oli tagasi unes. Mike teadis, et ta magab, kuid ta tahtis ärgata. Ta avas oma silmad, kuid mingi nähtamatu vägi vajutas need otsekohe jälle kinni ja ta tundis taas oma keha olevat halvatuna voodi külge kleepunud. Hea küll. Mike läks natuke aega oma pealetükkiva unega kaasa ja rebis ennast järsult siis sellest lahti. Veel kiiremini laskus silmile seesama must kate ning selle lahtudes oli Mike taas oma alateadvuse poolt koostatud unenäos. Mike näpistas end, virutas peaga millegi vastu: valu oli ehtne, kuid see oli ikkagi uni.
Taas ilmus tema ette see nii veetlev neiu. Mike sirutas käed tema poole... kuid neiu kaugenes kiiresti, muutudes kimalase suuruseks punktiks -- ah, väga hea, ta tuleb tagasi -- ja tuligi, kimalasesuurune täpp võttis lähenedes taas neiu kuju, kuid seekord kostis ka sama pahaendelist suminat ja vaikset undamist. Ei, see oli hoopis naise keha kuju võtnud tohutu kimalaste parv. Mike jooksis, kuid jalad ei kuuletunud talle. Ta karjatas, kuid karje oli hääletu. Ta viskles, kuid ainult unes. Teda ümbritses pimedus ning lähenevate kimalaste ähvardav pinisemine.
Meedik tuli operatsioonisaalist väikese inimrühma juurde. «Ma kardan, et asi on tõsine.»
«Mis... mis Mike'iga on?»
«Mike on väga sügavas koomas,» sõnas meedik murelikult.
«Ütlesin ju, et ta jõi liiga palju!» kommenteeris keegi.
«Tema veres polnud ühtki promilli alkoholi,» nentis meedik kuivalt.
«Jääb veel proovida suurema elektrishokiga.»
Mike ajas ennast vaevaliselt püsti. Kimalased olid teda puutumata lahkunud. Ta silmitses ebareaalset unenäomaastikku ja nuuksatas vaikselt. Mike magas nüüd tõesti ja talle ei tulnud peale tunnet, et oleks vaja ärgata. Kusagilt kerkiv tume udu kerkis tema ümber, mähkis ta endasse ja tihenes süsimustaks, ning jälle, jälle oli kuulda vaenulikku suminat. Mike tajus, et kimalased lendlevad ümber tema, nagu midagi oodates.
Meedik surus elektrishokimasina Mike'i rinnale. Kimalased ründasid ja Mike kisendas oma hääletut karjet.
«Südametegevus nõrgenes, pane pinget juurde!» hüüatas meedik abilisele.
Kimalased ründasid jälle. Seekord vist juba kaks parve korraga, sest Mike ei oleks eales suutnud ette kujutada seda valu, mis praegu ragisevate välgusähvatustena tema kehas möirgas. Ta oli agoonias oma kurgu kähedaks röökinud, kuid kimalased ründasid üha uuesti, üha tugevamini.
«Kiiresti, maksimumshokk, ta hakkab meil käest minema!» hüüdis meedik paaniliselt; abi vajutas kiiresti mingeid lüliteid.
Nüüd oli pistvaid, nõelavaid, torkavaid kimalasi juba lõpmatu hulk, nad kõik püüdsid talle ligi pääseda, ta tundis neid juba enese sees, meeletu valu lahvatas üle kogu keha, ta tõstis käed näo ette ja kukkus, pikalt ja eikuhugi, kuuldes, kuidas sumin hääbub ja asendub vaikusega.
Südame rütmi näitaval tablool asendusid sakid joonega ning aparaadist hakkas kostma pikk, pinisev heli.