Otsing

Kristjan Sander Tekst on varem ilmunud kogumikes "Täheaeg 1: Sädelevad uksed" (kirjastus Fantaasia, 2002) ja "Fantastika" (kirjastus Fantaasia, 2004) Kümmekond kilomeetrit enne linna hakkas Rai taipama, et midagi on valesti. Ta meenutas, kuidas oli sõitnud kolm tundi suurepärase ilmaga ja kohanud vaid üht vastutulevat autot– pealegi keeras seegi enne teda kuhugi ära. Siis seisis teepervel suur raske "Kraz" ja oli kõige järgi otsustades kolonnist maha jäänud. Juht kruttis midagi peadpidi kapoti all ning sõdurid tegid teeserval suitsu. Ja kilomeeter enne linna nägi ta okstraati. Ühekordne

Teesi Sepp, TÜ arstiteaduskonna III aasta üliõpilane Artikkel põhineb ettekandel "Kosmos - katsepolügoon arstidele", mille autor pidas programmis „Tähetorni ring 2013“ 29.01.2013. Ettekanne ise asub siin: http://www.uttv.ee/naita?id=16605 . [[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"58","attributes":{"alt":"","class":"media-image","height":"304","typeof":"foaf:Image","width":"474"}}]] Autor ettekannet pidamas SISSEJUHATUS Inimesed on füsioloogiliselt adapteerunud eluks Maa peal. See, et inimene kosmoses on, on üks suur katsetus. Inimkeha ei ole harjunud nii suure kiirgusega või sellega

[[{"type":"media","view_mode":"media_large","fid":"57","attributes":{"alt":"","class":"media-image","height":"300","style":"width: 300px; height: 300px; margin: 10px 20px; float: left;","typeof":"foaf:Image","width":"300"}}]] Jaan Aru lõpetab doktorantuuri Max Plancki Instituudis Frankfurdis ja uurib teadvuse neuroloogilist olemust: kuidas aju töötab ja psühholoogidele-psühhiaatritele vaadeldavat väljundit loob. Ta oli lahkelt nõus andma „Algernonile“ intervjuu oma valdkonnaga seotud tehnoloogiate kohta, mida kohtab väga sageli moodsas ulmekirjanduses. Kristjan Sander: Üks moodsast

Cathleen Q. Brookland Ma armastasin Sind mere äärest mägedeni, läbi poole maailma, kaugele üle meie kodumaa kunagise piiri, ja ma armastaksin Sind samamoodi kogu tee tagasi – kui meil oleks, kuhu tagasi minna. Seal kalurikülas, kust me veritasu hirmus vastu ööd teele asusime, olin ma suurem ja targem ja tugevam. Vanem, kaks talve. Mitte niipalju, et mul oleks mõni mälestus ilma Sinuta. Raiesmik, kus me teineteisele maasikaid suhu toppisime, rand tolles päikeseloojangus, kui ma olin pinnu jalga astunud ja Sa jäid mind lohutama, kuni teised külalapsed kilkasid edasi mööda põnevat tormijärgset

Siim Veskimees, 2013 ... ja teadlased kummardusid vaatama, mis seal sees on. Käsikiri. Seda oli muidugi oodata. Kinnastatud käed tõstsid selle ettevaatlikult kapslist välja. Ehtsa pärgamendi lehed – need peavad ju heades tingimustes vastu aastatuhandeid – käsitsi täis kirjutatud vana Kõrgtasandike keelt. Kuningas Zerd Täheahvide Tapja käekiri – vähemalt väitsid paljud avanemise juures olijad selle silmapilk ära tundvat – ja ilmselt tema mälestused. Seatud avanema kakssada aastat pärast tema surma. Terve planeet kuulas, kui Irri Ze, Kuningas Zerdi otsene järeltulija seitsmendast põlvest seda

Üks väike kastanpruunide juustega tüdruk virgus unest ja vaatas rahutult lakke. Ta oli ärganud sama halva unenäo peale, mis teda juba sünnist saati painas. Seal unenäos jooksis ta neljakäpakil mööda hämaraid metsaaluseid ning nuuskis hurmavalt lõhnavatel aasadel. Vahest õnnestus tal kinni püüda mõni jänes ja kuigi tüdruk tegelikult liha ei armastanud, maitses unenäos toores liha imehästi. See korvas kogu jänese püüdmise vaeva ja vere omapärane lõhn pani ta kõhu korisema. Kuid kõige häirivam koht unenäos oli alati ees. Seal paukusid püssid ja mööda metsa jooksis ringi trobikond verejanulisi

Mati ärkas kohutava röökimise peale. Ta avas silmad: lärm katkes ja tõdemus, et karjujaks oli ta ise, ei muutnud vastikustunnet väiksemaks. „Jube unenägu, peaks teed tegema, pea valutab.“ Mati liigutas pead ja tundis, et kael on kange ning keha vastikult tuim, ihuliikmed rasked, olemine sandivõitu. „Magaks edasi, äkki läheb paremaks. Õudne, milline pohmell! Või midagi muud? Kaklesin eile? Ei mäleta. Eriti vastik unenägu!“ Mati polnud mees, kes unenägude mäletamist või seletamist armastanuks, kuid nüüd hakkas läbielatu end pealetükkivalt uuesti lahti kerima. Vastumeelselt tuli tunnistada, et

Esimese vangistusaasta lõpus ärkas Ygnacio noorem ühel ööl mürina ja kõmina peale, nagu oleksid jõed üle kallaste tõusnud: kõik majapidamises olevad loomad tõusid oma magamisasemetelt ja lahkusid täiskuuvalgel täielikus vaikuses risti üle väljade. Nad sammusid otseteed üle karjamaade ja läbi roostike, sumpasid kärestikes ja rabades, ning kui miski nende teele ette jäi, purustasid selle hääletult. Kõige ees läksid veised ja koormahobused, nende kannul sead, lambad ja kodulinnud pahaendelises reas, mis peagi ööpimedusse kadus. /Gabriel Garc?a M?rquez "Armastusest ja teistest deemonitest" A.D

Seitse minutit. Või umbes nii, minut siia-sinna, eks pärast selgub. Mika tõstis pöidla, mis tähendab, et ta jooksis lõpuosa korralikult, nii et pigem rohkem kui vähem. Igatahes on seitset minutit juba raske tasa teha. Tuleb lihtsalt kindla peale joosta. Kui ise vigu ei tee, siis pole teistel enam midagi peale hakata. Ometigi, seitse minutit pole pool tundi, mis lubaks kõike teha. Võõras mets, võõrad lõhnad. Tuleb olla ettevaatlik ja mitte midagi juhuse hooleks jätta. Ja veel ütles Mika: ÌMetsas on palju loomi.ì Muud polnud tal aega öelda. Erika imestas. Inimesel oli aega öelda üksainus lause