Otsing

[ Alati, kui Silberman sellesse majja tuli, muutus ta enne Crichti apartamenti tigedaks. Ilmselt oleks siia mahtunud vähemasti ministeeriumi allüksus. Polnud teada, kas Cricht oli mõne psühholoogiga nõu pidanud, ent tema ruumid jätsid mulje kontorist, kus töö on mõne tunni eest lõppenud, koristusrobotid oma töö teinud ja enne järgmist päeva valitseb vaikus -- hoolimata sellest, et tegelikult pole kellaajal tähtsust ja harva viibib majas kedagi peale Crichti enda. Sekretäri mehel polnud; ehkki majas oli koosolekusaal, koguneti sinna harva. Turvateenistus, kui selline üldse kusagil valvas, ei

[ (Kolmas osa: Von Schumacher ja tema kiiver. Mida nägi usbekist seersant? Mark kohtub Fahd ibn Abd al-Aziz as-Saudi poja Muhammadiga. Lüüakse käed.) VON SCHUMACHERI KIIVRI leidis Mark suvisel jalgrattamatkal, milleks Heinaste ümbrus on kui loodud. Kiiver vedeles Rebase talu aida pööningul vakkade, riideräbalate, tattninalampide, rebenenud reformvoodite ja muu säärase kraami keskel, mida aastakümnete jooksul majapidamises ikka üle jääb ning mida hing ei raatsi ära visata. «Võib-olla on meil tegemist kuulsa vormelisõitja kauge esivanemaga,» naljatas Mark, osutades kiivrisse uuristatud nimele

Annele tänuks nõiduslike õhtute eest Linn virgus aegamisi. Tänavakivid ärkasid hämaruse pehme puudutuse peale, mis koos päevapalavusega puhus minema ka tolmu sisse keerutatud jäljemustri. Saabuv õhtu mähkis müüride ümber tumesinised loorid ja süütas väikesed kollaste klaasidega tänavalaternad, mis särasid pargipuuvõrades nagu jaaniussid heinapuhmas. Virgunud kivid tervitasid üksteist tasasel häälel ning vahetasid traditsioonilisi repliike kuninganna peatsest saabumisest nagu vanad kogenud õukondlased. Annalii hing oli rahutu. Aimus, et just täna kohtub ta esimest korda Emaga, süvenes ja

«Tonte pole olemas!» põrutas Novacek rusikaga vastu lauda. «Vampiire seda enam.» Pan Houba naeratas leebelt. Novacek oli enda sõnul linnas koolis käinud ja siiakanti juhuslikult sattunud. Maaelust ei teadnud ta järelikult tuhkagi. «Kui Lonkur-Karli neid sõnu kuuleks... Mäletad veel Karlit?» pöördus pan Houba kõrtsmiku poole, kes neile õlut tõi. «Või veel!» hüüatas kõrtsmik ja sättis end pingiotsale istuma. «Nii nagu tema, ei osanud siinkandis keegi tondijutte pajatada. Isegi sepp Vlada ei julgenud ükskord koju minna, vaid jäi kõrtsi öömajale, kuigi elab siinsamas lähedal.» «Karli oli tõesti

Ernesto oli need nahkrihmad ühest vanast panipaigast leidnud. Ilmselt kasutati neid kunagi ratsastamisel, kuid see polnud oluline. Rihmad sobisid oma uueks ülesandeks suurepäraselt. Ta tõmbas need juba vilunult kinni, ise endiselt ladinakeelset palvet pomisedes. Palvegi tuli juba üle Ernesto huulte soravalt, kuigi oli pikk ja keeruline ning kõneles asjadest, millest ta suuremat ei mõistnud. Ega oleks tahtnudki mõista. Kardinali randmetele olid juba eelmised korrad sooninud sinakad köitmisvalumid. Risti harud olid rihmad siledaks poleerinud. Veel viimane tõmme ja sõlm peale. Kui luud raksusidki

Eellugu Tänapäeval on vist üsna raske endale ette kujutada aega, mil polnud olemas veel fantaasiakirjandust. Vähemasti ulmefännile võib selline aeg tunduda tõelise õudusunenäona. Suures osas on fantaasiakirjanduse sünd ühe mehe teene. Ning ta nimi on Robert E. Howard. Muidugi võib selle üle vaielda... Sageli on peetud fantaasiakirjanduse algatajateks küll lord Dunsany't, küll William Morrist, küll George MacDonaldit. Neid nimesid rõhutavad iseäranis akadeemilise kallakuga ulmeuurijad. Samas peab märkima, et lord Dunsany kirjutas pigem (ulmelisi) valme, George MacDonald muinasjutte ning vaid

Kogu öö nad kolistavad Oma raskel sammul; Tunnen hirmuvärinaid Kössitades sängil. Nad soputavad tiibu Katuse kõrgel viilul, Mis väriseb ja põrub nende sõrasammul. Justin Geoffrey «Muistselt Maalt» Algatuseks tuleb öelda, et olin üllatunud, kui Tussmann mind külastas. Me pole kunagi omavahel hästi läbi saanud; selle mehe omakasupüüdlikud instinktid on mulle alati vastikud olnud; ning pärast seda, kui ta püüdis diskrediteerida minu kolme aasta hoolika uurimustöö tulemusena valminud «Tõendusi nahuade kultuurist Yucatanis», siis on üsna raske meie mõrule vastasseisule veel mingeid südamlikke jooni

15.05 Minu uues korteris kummitab. Kui nad mul magada laseks, siis see mind ehk ei häirikski. Paistab aga, et tondid ei hooli üldse sellest, kas mul on seljataga raske tööpäev või ei. Eile käisin igas oma korteri nurgas ja palvetasin piiblil. Saatana teenrid on aga vägevad. Tuleb vist appi võtta põhjalikumad abinõud. Juba homme kutsun ekstrasensi. 17.05 Laupäev. Eile käis ekstrasenss. Vaesest mehest on päris kahju, tal näis olevat annet. Vaid jumal teab, mis tal hakkas, et ta rabanduse sai ja suri. Arstid oletavad, et selle põhjuseks olid ta nägemused. Peyotli töö juures tarvitamine ei olnud

Just nädalajagu päevi tagasi toimus Estcon - Eesti ulmefännide kokkutulek. Allakirjutanule jäi selleaastane üritus meelde eelkõige mitme asjaolu tõttu. Kõige olulisem on vast see, et Estcon'99 polnud enam ulmelisti tellijate (ning neile lähedalseisvate isikute) kokkusaamiskoht... Käesoleval aastal osalesid ka mitmed «Marduse» autorid, kellel praktiliselt puudub juurdepääs wõrgule. Teine oluline tähelepanek on vast see, et ka eesti ulmeautorid hakkavad arenenud maailmaga ühte jalga käima ning ebaeestlasliku õhinaga osalema kõikvõimalikes ühisprojektides. Nii näiteks on Veiko Belials kirjutanud