Otsing

Esimese vangistusaasta lõpus ärkas Ygnacio noorem ühel ööl mürina ja kõmina peale, nagu oleksid jõed üle kallaste tõusnud: kõik majapidamises olevad loomad tõusid oma magamisasemetelt ja lahkusid täiskuuvalgel täielikus vaikuses risti üle väljade. Nad sammusid otseteed üle karjamaade ja läbi roostike, sumpasid kärestikes ja rabades, ning kui miski nende teele ette jäi, purustasid selle hääletult. Kõige ees läksid veised ja koormahobused, nende kannul sead, lambad ja kodulinnud pahaendelises reas, mis peagi ööpimedusse kadus. /Gabriel Garc?a M?rquez "Armastusest ja teistest deemonitest" A.D

Seitse minutit. Või umbes nii, minut siia-sinna, eks pärast selgub. Mika tõstis pöidla, mis tähendab, et ta jooksis lõpuosa korralikult, nii et pigem rohkem kui vähem. Igatahes on seitset minutit juba raske tasa teha. Tuleb lihtsalt kindla peale joosta. Kui ise vigu ei tee, siis pole teistel enam midagi peale hakata. Ometigi, seitse minutit pole pool tundi, mis lubaks kõike teha. Võõras mets, võõrad lõhnad. Tuleb olla ettevaatlik ja mitte midagi juhuse hooleks jätta. Ja veel ütles Mika: ÌMetsas on palju loomi.ì Muud polnud tal aega öelda. Erika imestas. Inimesel oli aega öelda üksainus lause

Tavaliselt väidetakse, et intellektuaalne omand (autoriõigus ja patendid) on vajalikud innovatsiooni edendamiseks ning uute ideede/leiutiste loomiseks ja kaitseks. See väide hõlmab laias laastus kogu inimloomet – masinaid, ravimeid, tarkvara, raamatuid, muusikat, kirjandust, filme jne. Tegelikult aga ei ole intellektuaalomand omand tavalises mõttes, vaid kujutab endast valitsuse toetusel kulukat ja ohtlikku erasektori monopoli ideede üle. Teoreetilisele ja näitematerjalile tuginedes näitab raamat, et intellektuaalne monopol ei ole innovatsiooni edendamiseks tarvilik ja pigem kahjustab

See juhtus Päravere külas Jõgevamaal umbes üleeelmise sajandi keskpaiku. Parema-otsa talu sulane ei olnud sel öösel aidas maganud, sest oli ju õitsiaeg. Ega ta polnud üldse maganudki, vaid magusasti lobisenud oma kallikesega, kes end siit ja sealt ka katsuda lubas, ent millegi enama peale välja ei läinud. Hommikul tuli ta, liblikad kõhus lendlemas, mööda kruusaga silutatud teed, mis Päravere uhkeima taluni viis. Ta avas ukse, paljastades päikesevalgusele hirmsa veretöö jäljed. Oli ju vana Märt koledasti ära rapitud, nagu oleks mõni metselajas ta lõhki kiskunud. Sulane polnud enam päris poiss

Lubatud kahe kuu asemel sai Larseni üksus puhata vaid paar nädalat – siis käskis M-Sektori operatiivosakonna ülem kaugluure meeskonnal kiiresti oma kabinetti ilmuda. Ïeff uuris silmnähtavalt rahulolematuid mehi, pakkus istet ja alustas: „Ma ei näe ühtegi rõõmsat nägu. Milles küsimus?” „Eks ikka selles erakorralises väljakutses,” vastas Larsen. „Oleme viimasest raskest reisist kaunikesti väsinud, inimese tunne hakkab alles kontidesse tulema, aga sinul on meid juba jälle vaja.” „Kahjuks jah,” ohkas eff, „aga asi on vabatahtlik – vägisi ma teid ei sunni. Räägin loo lühidalt ära ja kuna väljalend

Keskmiselt korra aastas hangin ma ajakirja "Looming". Reeglina järgneb sellele tõdemus, et küllap pole ma vahepeal millestki olulisest ilma jäänud. Ma ei taha nüüd siinkohal "Loomingut" ja "Algernoni" vastandada – pigem tooksin esile ühise probleemi. Neid, kes üritavad kirjutada, on märksa rohkem kui neid, kes oskavad kirjutada – ning veel vähem on neid, kellel seejuures oleks, millest kirjutada. "Algernoni" lahendus on lihtne: number tuleb õhem või jääb hoopis ilmumata. "Loomingul" see võimalus puudub: raha on eraldatud, tellijad on tellinud – neid ei saa alt vedada. Aga tulemusega on, nagu

Kuidas kirjutada või mitte kirjutada ajaloolist juttu? Mait Metsanurga romaan „Ümera jõel“ näib vähemalt allakirjutanule olevat olulisim tänapäeva eestlaste muinasaja-teadvust mõjutanud ilukirjanduslik teos. Omal ajal pälvis see riigivanema 1500-kroonise auhinna, on pikka aega kuulunud koolide kohustusliku kirjanduse nimekirja ja ilmunud eesti keeles „Esteri“ andmetel 11 trükis, viimati alles mõni aasta tagasi. Seetõttu sobib see ajaloolise proosa lahkamisel näidiseks ka praegu. Valdav osa eestlaste muistset vabadusvõitlust kujutavatest romaanidest on kirjutatud realistlikus stiilis (üks

Kerdo oli juba paar tundi Nikerjärve kaldal istunud. Kala võttis kenasti, aga oli väike. Paarkümmend ahvenat, millest kõige suurem oli umbes 15 cm pikk, mõned särjed ja mõned kogred. Aga siis ei uskunud Kerdo oma silmi. Õnge otsas viskles kuldkala. See on üllatav, et Nikerjärvest kuldkala saab. Aga need on hõbekogrest aretatud, nii et võib-olla siis mingi mutatsioon? Väga tähelepanuväärne. Lisaks silmadele oli Kerdol raske ka oma kõrvu uskuda. Kala piiksus, polnud tumm nagu kalad tavaliselt. Kerdo keris kala lähemale ja võttis kätte. Ning siis, oh imet, sai ta sõnadest aru. «Lase mind vette