Otsing

«Ja lööb Kell ja Kurjus pääseb valla. Ja Maailm saab hukka, sest nii on seatud, kui Kell lööb, et Kurjus neelab ära kõik ja ei jää mitte midagi...» Rüütel Reginald kannustas hobust kiiremale sõidule. Tüdinud sirgetest tolmunud teedest, juhtis ta ratsu metsa ja kihutas jämedate puude vahel suunda valimata edasi. Tuul vihises kõrvus, puud vilksatasid mööda ja sir Reginald naeratas. Viimased nädalad olid ta täiesti ära vaevanud. Ei ühtki kangelastegu, ei ühtki kahevõitlust, isegi lihtlabastesse kõrtsikaklustesse polnud ta sattunud. Ta raius puude oksi, et elada välja käsivartes pulbitsevat

Mees ronis muldonnist välja ja sügas pulstunud habemepahmakat. Oma niinest hame ja vastsete tohust viiskudega nägi ta välja nagu metsavana. Mets oli osa temast, tema oli osa metsast ja teisiti ei saanudki see olla; oli ta ju siin juba aastaid elanud. Mees nuusutas tuult. Õhus oli esimeste hallaööde karget hõngu ja langenud lehtede kirbet aroomi. Jahihooaeg oli kätte jõudnud ning küti soontes tuikav ürgne instinkt sundis teda püssi haarama. Varsti on tal jälle värsket liha! Ainuüksi mõte sellele pani mehe suu vett jooksma ja ta silmadesse sigines verejanuline läige. Käratu varjuna kadus ta

[ (Neljas osa: Maria ja Mark vahetavad viisakusi ja ülesandeid. Gladsheim leitud! Astun tegevusse Heinaste spetsialistina.) ÕNNEKS LÄHENES KUU VIIMANE NELJAPÄEV. Igati sobilik hetk meie ürituse alustuseks ja algus sujus tõepoolest libedalt. Tallinna ilm näitas harukordselt leebet nägu. Tavalised nõeljad tuulevihurid hoidsid end merel vaos, ei sadanud lund ega vihma ja külma võis olla vaid paar kraadi. Iga kuu viimasel neljapäeval on Marial nimelt kombeks istuda mõnes söögikohas, et juua paar tassi cappuchinot. Seekord ootas ta «Kulleris», kuhu me joonelt läksime. Kas Mark teadis seda eelmisest

Kunagi elanud headele eestlastele, kellest me pole midagi kuulnud. Mark sai oma asjad Tallinnas korda veidi enne üheksat ning jõudis veel üheksasele bussile. Ta istus teise istmeritta, tõmbas mantlihõlmad koomale, toetas end toolileenile ja sulges silmad, kui mootor mürisema lõi. Ta sulges silmad ja kujutles, et istub Helsinki-Zürichi lennukis, mis kihutab raskelt õhuaukudes rappudes üle lugematute külade ja kirikutornide. Mark jäi magama ning nägi üsna veidrat und. Tõtt- öelda ta pigem tukkus kui magas ja ta uni oli seotud reaalsusega. Ülemiste järve taha kaduva Tallinnaga, laternavalguse

Kui kosmoselaev rahulikult läbi atmosfääri murdis, oli jahiärevus minus juba võimust võtmas. Närviliselt kruttisin oma relva võimsusregulaatorit ja kujutasin juba ette järgnevaid adrenaliini täis hetki. Sellest retkest tõotas tulla põnevam kui kõikidest eelmistest kokku. Eelmise jahindusalmanahhi andmetel oli Piranjumi tähesüsteemi 4 planeeti asustavate tableedide intelligentsustase ja tehnoloogiline areng harukordselt kõrge. Paar aastat tagasi oli ajakirjanduses sõna võtnud üks hullumeelne teadlane, kes väitis, et tableedide näol on tegemist meie enda liigikaaslastega, kes on arengus

[ Alati, kui Silberman sellesse majja tuli, muutus ta enne Crichti apartamenti tigedaks. Ilmselt oleks siia mahtunud vähemasti ministeeriumi allüksus. Polnud teada, kas Cricht oli mõne psühholoogiga nõu pidanud, ent tema ruumid jätsid mulje kontorist, kus töö on mõne tunni eest lõppenud, koristusrobotid oma töö teinud ja enne järgmist päeva valitseb vaikus -- hoolimata sellest, et tegelikult pole kellaajal tähtsust ja harva viibib majas kedagi peale Crichti enda. Sekretäri mehel polnud; ehkki majas oli koosolekusaal, koguneti sinna harva. Turvateenistus, kui selline üldse kusagil valvas, ei

[ (Kolmas osa: Von Schumacher ja tema kiiver. Mida nägi usbekist seersant? Mark kohtub Fahd ibn Abd al-Aziz as-Saudi poja Muhammadiga. Lüüakse käed.) VON SCHUMACHERI KIIVRI leidis Mark suvisel jalgrattamatkal, milleks Heinaste ümbrus on kui loodud. Kiiver vedeles Rebase talu aida pööningul vakkade, riideräbalate, tattninalampide, rebenenud reformvoodite ja muu säärase kraami keskel, mida aastakümnete jooksul majapidamises ikka üle jääb ning mida hing ei raatsi ära visata. «Võib-olla on meil tegemist kuulsa vormelisõitja kauge esivanemaga,» naljatas Mark, osutades kiivrisse uuristatud nimele

Annele tänuks nõiduslike õhtute eest Linn virgus aegamisi. Tänavakivid ärkasid hämaruse pehme puudutuse peale, mis koos päevapalavusega puhus minema ka tolmu sisse keerutatud jäljemustri. Saabuv õhtu mähkis müüride ümber tumesinised loorid ja süütas väikesed kollaste klaasidega tänavalaternad, mis särasid pargipuuvõrades nagu jaaniussid heinapuhmas. Virgunud kivid tervitasid üksteist tasasel häälel ning vahetasid traditsioonilisi repliike kuninganna peatsest saabumisest nagu vanad kogenud õukondlased. Annalii hing oli rahutu. Aimus, et just täna kohtub ta esimest korda Emaga, süvenes ja

«Tonte pole olemas!» põrutas Novacek rusikaga vastu lauda. «Vampiire seda enam.» Pan Houba naeratas leebelt. Novacek oli enda sõnul linnas koolis käinud ja siiakanti juhuslikult sattunud. Maaelust ei teadnud ta järelikult tuhkagi. «Kui Lonkur-Karli neid sõnu kuuleks... Mäletad veel Karlit?» pöördus pan Houba kõrtsmiku poole, kes neile õlut tõi. «Või veel!» hüüatas kõrtsmik ja sättis end pingiotsale istuma. «Nii nagu tema, ei osanud siinkandis keegi tondijutte pajatada. Isegi sepp Vlada ei julgenud ükskord koju minna, vaid jäi kõrtsi öömajale, kuigi elab siinsamas lähedal.» «Karli oli tõesti