Sõbrad on sageli küsinud, miks ma oma kuulsad uitamised nii järsult lõpetasin. Seni oli see, et ma soojade ilmade saabudes metsadesse hulkuma kadusin, sama kindel loodusnähtus nagu lindude lõunasseränd. Nüüd, kus ma juba peaaegu terve augustikuu oma üüritoauberikus olen istunud, ei suudeta ikka veel harjuda, et mind suvisel ajal kodust kätte saab ning igaüks, kes helistab või lihtsalt läbi astub, ei jäta küsimata, et mis minuga ometi juhtunud on.
Juhtunud? Paljugi on juhtunud...
Ometi peaksin ma ju küllalt karastunud olema, sest ööd metsas ei ole just nõrganärvilistele. Ka suvisel ajal on tormiseid pilvealuseid öid, mil tuul ragistab puudes ning ulub nagu kurjast vaimust vaevatud, võimsad oksaharud murduvad lahti kõrvulukustava prahvakuga, vihma kallab, nagu oleks viimnepäev käes... Kord nägin, kuidas välk lõi metsalagendikul seisvasse tamme, mis sealsamas paigas leegimöllus ragisedes maha põles. Vaatepilt oli nii võimas, et hoolimata ohust tule kätte jääda ei raatsinud ma põgeneda, vaid seisin ja vaatasin lummatuna metsahiiglase hukkumist, kuni ta söestunud oksaköndid esimestes vihmavalingutes kustusid.
Ei saa öelda, et ma ühelgi neist tormistest öödest tõsiselt kartnud oleksin. Loodus on oma jõus mõnikord hirmuäratavgi, kuid ometi on raske karta midagi, mida sa mõistad, samas kui seletamatu, mis iseenesest ei pruugigi olla ähvardav või ohtlik, võib tekitada pöörast, lausa halvavat hirmu.
Viimane öö metsas ei lähe mul vist kunagi meelest. See kummitab mind siiani unenägudes ning sageli ärkan võpatades üles, tundes tolle halli kivi kõrvetavat külmust, nagu magaksin ikka sellel jumalast mahajäetud teeristil ning mitte omas voodis väikeses turvalises agulimajas.
Tol hommikul lahkusin oma laagrist ühe väikese metsajärve kaldalt, mille puutumatus ja rahu olid mind ahvatlenud mõneks ajaks paikseks jääma. Sel päeval sai rännurahutus kauni paiga võlust siiski võitu. Pakkisin oma vähesed asjad seljakotti ja asusin põhja poole teele, lootes õhtuks suurele maanteele välja jõuda. Mu lootused aga luhtusid, sest õige pea muutus kuiv jalgealune pehmemaks ning, ületanud ühe kõrgema seljaku, nägin enda rõõmsaks üllatuseks künkaviire jalamilt algavat raba, mis laius kaugele silmapiirini.
Rabad mulle meeldivad. Mind köidab nende sombuselt melanhoolne maastik, justkui tolmuselt hallid kidurad männid siinseal, mis hoolimata sellest, et paistavad surnud puuköntidena, on kummalisel kombel siiski elus. Pehme erkudes toonides sammal lõhnab vängelt ja joovastavalt... Miski ei võistle eheda raba hõnguga, kus segunevad sookailu mõrkjas lõhn, murakate pehme, vaevuaimatav aroom, niiske sambla värske hõng ning müstilised mahlakad laukaaurud, mis reetliku salalikkusega meeltesse imbuvad.
Tookord võisin seda hõrkust volilt nautida, sest sumpasin rabas kuni sügava hämarani. Alles vastu ööd jõudsin rabast tümama maa peale välja. Olin läbinud palju vähem, kui hommikul oletasin, aga olin ikkagi surmani väsinud ja näljane. Otsustasin ööbida sealsamas läheduses, et siis hommikul jätkata: kiiret mul ju polnud kuhugi.
Umbes poole kilomeetri jagu edasi muutus metsaalune kuivemaks, nii et sain lõkketegemisele mõtlema hakata. Lõpuks leidsin koha, mis näis ööbimiseks sobivat. Kahe umbekasvanud, ilmselt mõnda aega mahajäetud metsatee ristist mitte kuigi kaugel oli väike lagendik, mille teepoolses servas seisis suur hall kivi. Metsa all voolas väike puhta veega oja, mille kallastel oli paar kuivanud puud maha murdunud, nii et nii vesi kui lõkkematerjal olid käe-jala juures. Too kivi meeldis mulle samuti: kui sellise äärde lõke teha, siis hoiab ta öösel kaua aega sooja ja on lisaks ka väheke varjuks.
Keetsin terve katelokitäie teed ning kustutasin mehiste võileibadega nälja. Kuni ma lõpuks õndsalt viimast tassi teed rüüpasin, oli sügav öö kätte jõudnud ning ümberringi võttis maad augustiöine pimedus -- esimene märk, et sügis ei ole enam kaugel. Viskasin tulle veel ühe suurema rondi, keerasin endale teki ümber ning seadsin magama, selg mõnusalt vastu sooja kivi.
Nägin kummalist und. Tavaliselt unenäod ununevad ärgates, aga see mitte, vastupidi, see on siiani selgelt ja üksikasjalikult meeles.
Olin mingis avaras hämaras ruumis, millest mu silmad algul midagi ei seletanud, justnagu oleksin äsja heledast päevavalgusest sisse astunud. Kõrvulukustav muusika kurdistas mind, läbi selle kuulsin vaid üksikuid valjuhäälseid hõikeid. Kui mu silmad aegamisi hämarusega harjusid, nägin, et olen sattunud otse peo keskele: ümberringi oli palju inimesi, osad tantsisid, osad püüdsid läbi valju muusika hääli kähedaks röökides juttu ajada, osad jõid niisama omaette röötsakil, olles leppinud sellega, et keegi nagunii kedagi ei kuule.
Ka siis, kui mu kõrv vägivaldselt valju muusikaga veidi harjus, suutsin üldisest melust eristada vaid üksikuid sõnu ja mõttetuid lausekatkeid. Samuti tundusid inimeste näod mulle nii ähmastena, nagu vaataksin neid läbi paksu uduse klaasi. See oli kummaline, sest kõik muu paistis vägagi selgelt. Hägused valged laigud nägude asemel näisid maskidena, millega pidutsejad end minu eest varjasid. Tundsin end kõhedalt, justkui oleks mind ennast salaja jälgitud.
Korraga köitis mu ekslevat pilku umbes minuvanune pikakasvuline mees. Ta seisis kahe sõbraga nurgas ja kummutas pooleliitrisest pudelist viina. Tema nägu nägin ma selgesti ning kuigi võin vanduda, et ta oli täiesti võõras, tabas mind äratundmisrõõm, nagu oleks tegemist kellegi vägagi tuttava ja olulisega. Selles, et ma teda siiski esmakordselt nägin, ei olnud võimalik eksida: on nägusid, mida ei ole lihtne unustada. Ta profiil oli niivõrd lõikav, et hetkeks tundus, nagu õngitseks terava kongus nokaga röövlind viinapudeli kallal. Muljet süvendasid veelgi järsu nurga all langev kõrge otsaesine, peaaegu nulliga pügatud tumedad juuksed ning teravalt esiletungiv lõug. Ta liigutused olid samuti ebatavalised, alates jõuliselt ja veidi ülemäärase hoogsusega, aga jäädes kuidagi lõpetamata, nagu oleks õhk neile pehmet aga väsitavat vastupanu osutanud.
Jälgisin teda üksisilmi ning mind läbisid kummalised tunded -- tunded, mis mulle kunagi varem ühtegi temataolist meesolevust nähes mõttessegi pole tulnud, kuid mis sel hetkel näisid täiesti loomulikena. Kontrast, mille ta suured tumedad silmad ning leebe joonega huuled teravate, lausa kiskjalike näojoontega moodustasid, oli lummav ja külgetõmbav. Vahtisin teda üksisilmi, kuni kõik muu ümberringi hägunes. Kogu peokära näis hääbuvat. Jäi ainult tema -- joomas, rääkimas, laisalt seinale toetumas... ja ometi sisemiselt pingul. Võibolla midagi ootamas?
Tekkinud akvaariumitaolises vaikuses tajusin järsku kellegi sisenemist. Pöörasime korraga pead -- mina ja tema. Uks avanes -- ülejäänud peoliste jaoks, kes seal tõenäoliselt siiski olemas olid, küllap märkamatult, kuid minu (meie?) jaoks millegipärast nii ainuoluliselt, et vähimgi hääl, mida ukse vanad raudhinged kuuldavale tõid, kostis valjult ning kajas suures ruumis vastu. Loojuva päikese punakas valgus pääses korraks hämarasse saali ning tolles purpurses raamis seisis keegi väike ja õbluke, kelle nägu ma tollel valguse ja hämaruse pimestaval piirimaal näha ei saanud. Siiski oli ta tulemine nii ääretult tähtis ja halvaendeline, et ootamatu ängistushoog pidi mind peaaegu kägarasse suruma. Tahtsin karjuda, et teda hirmutada, tahtsin ukseni tormata ja ta välja tõugata, lootuses, et too teine teda siiski ei märganud, kuid ei suutnud häältki teha, veel vähem end liigutada. Abitult jälgisin, kuidas tulija veidi kõhkleval sammul saali astus ning oiatasin, kui uks ta järel kõrvulukustavalt kinni kõmatas. Kõik ümbritsev -- pidutsevad inimesed, seinad, põrand, lagi, oli ainult laialivalguvate värvilaikude udune kaleidoskoop ning ma nägin ainult neid kahte üksteisele lähenemas kõhklematult ja otse üle saali, justnagu poleks ka nende jaoks olemas midagi muud.
Mehe hääl, tavaline inimlik hääl, purustas tolle kummitusliku vaikuse: «Kristin, sa ikkagi tulid...» Tüdruk naeratas, mängides üllatust, kuid suutmata siiski oma headmeelt varjata: «Kas sa siis ootasid mind, Juudas?»
Kõik muutus. Nad näisid nii turvaliselt inimlikena, pisut ebakindlad, pisut kohmetud, unustanud kõik ümbritseva peale teineteise. Tundsin end sellest kummalisel kombel osa saavat ja olin samamoodi -- rahutult õnnelik.
Imestasin, kuidas võis too tüdruk mind alguses üldse nii hullusti hirmutada -- nõnda vist võis nimetada toda surmapelule sarnanevat ängistust, mis mind tabas. Ta oli ju nii noor, vaevalt kuusteistki täis, ning kogu ta olekust õhkus noorekeste veidi lapsikut usaldavust ja toda kummalist säravat elurõõmu, mis paneb temasugustele tänaval järele vaatama. Ja siis veel too süütu vasikaviisi värske uudishimu kõige vastu, mida ümbritsev imepärane maailm pakkuda võis... Ei saa öelda, et ta oleks ilus olnud, aga pilkupüüdev -- seda kindlasti.
Nad istusid nurgas, pikakasvuline Juudas tüdruku kohale kummardunud, teda pooleldi varjates (minu eest? teiste eest?). Nad naersid mõttetute naljade üle, rääkisid, rääkisid misiganes pähe juhtus, naersid taas... tantsisid, jõid ja tantsisid veel. Siis...
«Tule, Kristin, lähme sõidame!» haaras Juudas tüdrukul käest.
Turvalisus oli purustatud ning külm ängistus tuli tagasi, mõjudes lausa hoobina. Kristin ainult naeris muretult ning nad astusid käest kinni hoides üle ukseläve pimedasse öhe. Ja mina läksin nendega tahtmatult kaasa.
Tundsin pealtvaataja piinlikkust, kui nad eesistmel kirglikult suudlesid, teadmata, et autos on veel keegi. Uni ja reaalsus läksid mu jaoks tol hetkel tõesti täiesti segamini.
Siis vajutas tüdruku lähedusest lõplikult joobunud Juudas gaasi põhja ning auto võttis kummide vingudes paigast. Kristin kiljatas, mängides ehmatust, kuid tegelikult oli ta lihtsalt hirmutult põnevil.
Kihutasime mööda pimedat maanteed, kuni Juudas järsult kitsale metsavaheteele ära keeras. Tihedad männitukad vilksatasid tuledevihus, kui juht autost pehme kattega teel viimast võttis, nii et liiv rataste alt tuiskas. Juudas sai sellest veelgi enam hoogu juurde ja kiirus üha suurenes. Kristin hoidis juba teesklematu hirmuga uksest kinni, aga juht näis olevat ta olemasolu unustanud, nautides sõidu kiirust ja metsikust ning seda, kuidas võimas auto talle kuuletus. «Juudas, palun ära tee!» hüüatas Kris peaaegu tahtmatult, kui nad ühest järsemast kurvist peaaegu välja oleksid lennanud. «Ära karda, kõik on korras!» vastas teine ja suurendas kiirust. «Kõik on kontrolli all!»
Hirmust ümmarguste silmadega jälgis tüdruk teed. Ees paistis pikk sirge tee ja Juudas võttis kiiruse võimalikult üles -- võibolla tõestamaks, et kõik ongi kontrolli all. Mootor undas ning tumedad puutüved vilksasid mööda, kui nad kaelamurdval kiirusel edasi kihutasid. Liiga hilja nägi Juudas, et pika sirgena tunduv tee lõpeb varjava künkaga. Auto lendas üle teekumeruse... järsk kurv... pidurite krigin... siis lõpmatuna tunduv libisemine reetlikul liival ja siis... jõhker löök... pimedus.
Tolle lühikese põrguliku pimeduse jooksul valdas mind vastandlike tunnete keeris: armastus, viha, abitus ja siis lihtsalt hirm ning see viimane osutus kiiresti kõige tugevamaks. Hirm iseenese pärast, surmahirm.
Purukslennanud aknast paistis suur hall kivi.
Vaikus, mis peale mürtsatuse läbilõikavat rauakriginat maad võttis, oli nii sügav, et mõjus peaaegu kõrvulukustavalt. Õnneks ei kestnud see kaua... Juudas ajas end oiates üles: «Kristin?»
Tüdruk lamas liikumatult kägaras, märjalt läikivad juuksed üle näo. Mööda ta paljast kaela ning rinnaesist voolas tume nire. Uksepiidal, kohas, kuhu ta oli oma pea ära löönud, paistis määrdunud jälg.
«Kristin!» paanilises hirmus raputas Juudas tüdrukut õlgadest... Kristini pea langes veidra nurga alt kuklasse ning ta klaasistunud silmad olid tühjad ja ükskõiksed. Värisevate kätega tõmbas Juudas tahavaatepeegli eest ning proovis sellele püüda vähimatki märki hingamisest. Tulutult.
Hirm. Ahastus. Siis jälle hirm. Siis süütunne. Siis jälle hirm.
Elasin Juudast piinava tunnete virvarri läbi, nagu oleks see mu enda oma olnud. Tundes nii tolle hirmu sügavust ja tagamaid, nagu oleks ma ise olnud see, kes niimoodi kardab, kardab vastutust, süütunnet, tapja nime -- sain Juudasest aru. Või olin unenäos tol hetkel lihtsalt temaks muutunud?
Juudas tiris Kristini hambad ristis autost välja ning viis ta süles kivini. Tüdruku pea ja paljas käsivars kõlkusid elutult, särades kuupaistel kummituslikult valgena. Seda mustemana näis aga veri, mis kattis ta paremat põske ning tilkus mööda pikki heledaid juukseid alla. Juudas seadis ta hellalt kivi äärde istuma, nagu suudaks teine veel midagi tunda, võpatades siis järsku tüdruku käsivarte jahedust tajudes.
Kristini pärani avatud silmad näisid jälgivat, kuidas Juudas autost väikese labida võttis ning sinnasamma kivi äärde liiva sisse auku kaevama asus. Labida krigin vastu kive, tumedad mütsatused, kui märg liiv hunnikusse visati... rabedad hingetõmbed.. ja samas nii täielik vaikus. Puud seisid hääletult, isegi pilved ei liikunud, vaid püsisid süngete ning halvaendelistena ümber kuu. Kristini suurtes läikivates silmades peegeldusid selgelt väljajoonistunud pilveservad ning kuuvalgus näis ta pilku peaaegu elustavat.
Auk sai valmis. Mitte küll kuigi sügav, kuid siiski piisav selleks... milleks ta mõeldud oli.
Juudas tõstis tüdruku lausa kohatu ettevaatlikkusega värskeltkaevatud auku, sättides õrnalt ta käsi ja jalgu, nagu oleks tegemist magava lapsega. Kristin tundus niiviisi tõepoolest elusana, verine nägu ära pööratud, tumedalt määrdunud kael kaetud pikkade pehmete juustega -- näis, nagu mängiks ta, või oleks lihtsalt uinunud, magades kerratõmbunult soojas liivas.
Lõpuks lõi Juudas rusikaga vastu kivi, kriimustades käeserva marraskile, ning hakkas siis hullumeelse hooga alla liiva kühveldama. Märg liiv langes vaikse sahinaga tüdruku pehmele nahale, teksadele, särgile, kattes nad peagi. Viimasena paistsid liiva alt juuksed, mis ikka ja jälle visatud labidatäie alt välja libisesid ning vähimagi tuulehooga kaasa lehvisid. Lõpuks kattis liiv ka need.
Taskulambivalgel hauakoha kanarbikuvarte alla peitnud, hüppas Juudas autosse. Peale paari tulutut katset õnnestus mootor käima saada ning gaasi põhja vajutades põgenes Juudas nagu oleks tal põrgukoerad kannul.
Pärast ta lahkumist valitses vaikus, nagu oleks aeg peatunud: ei tuult okstes, ei heina vaikset sahinat... Kaua see kestis, ei ole vähimatki aimu, ainus, mis ma võin öelda, on, et see kestis talumatult kaua. Korraga kostus summutatud hääl, algul ainult aimatav, siis tugevam ja selgem... ning lõpuks hirmukarjatus, mis katkes järsult, nagu oleks liiv selle lämmatanud. Õudusega nägin, kuidas hauapind siit-sealt pisut varises, nii et võisin selle järgi aimata maetu kramplikke, meeleheitlikke liigutusi. Siis katkesid ka need ning vaikus võttis taas maad, ajades mind oma lõputu sügavusega lihtsalt hulluks...
Ärkasin, tundes seljas kontideni lõikavat külma. Lõin silmad lahti ning tõmbusin vaistlikult kivist eemale, olles ise veel täiesti unesegane ning kummalisest eredast unenäost oimetu. Võttis hetke aega, kuni taipasin, et olen ärganud, ning et selle põhjuseks oli toosama kivi, mida õhtul hoole ja armastusega kütsin, et ta öösel sooja annaks. Kivi oli külm nagu jääpank.
Tõusin jalule, et lõkkesse puid visata ja sedaviisi sooja saada, imestades ise ikka oma pöörase unenäo üle. Komberdasin puuvaruni, mille olin lõkkest veidi kaugemale sättinud. Võtsin paar roigast ja... sellelt kauguselt jäi mulle korraga silma, et kui mujal kivi ümber kasvas õhuke kiht sammalt siin-seal kidura kanarbikuga segamini, siis just tollel kohal, kus ma magasin, oli umbes pooleteise meetri pikkuses ja veidi vähem kui meetri laiuses samblatu liivane laik. Jälk eelaimus rabas mind nii, et pillasin roikad peost. Taganesin tahtmatult metsa poole, siin-seal kandupidi kanarbikku komistades, suutmata aga pilku kivilt pöörata. Kas tuli see siis sellest ainitisilmi öisesse pimedusse vahtimisest, unest veel segastest meeltest või millestki muust, aga mulle tundus korraga, et pimedus kivi ümber uduna tihenes. Korraga nood öömusta udu laamad avanesid. Vaatepilt tarretas vähimagi soone mu ihus: sealsamas, kus olin maganud, istus kivile toetudes inimene. Tüdruk. Kristin. Ta heledad juuksed langesid üle õlgade ning ta suurtes silmades peegeldusid selgelt väljajoonistunud pilveservad ning kuuvalgus näis ta pilku peaaegu elustavat...
Kristin naeris. Üldse mitte ebaloomulikult või jubedalt. Ta naeris nii inimlikult: vaikselt ja rõõmsalt, et see soojendas mingil viisil lahti mu kangestunud liikmed. Ma ei märganud, kuidas ta püsti tõusis. Korraga ta lihtsalt seisis, vaadates minu poole, nagu ta kunagi ammu unenäos oli vaadanud Juudast. Õige märkamatult liikus Kristin lähemale... Taganesin taas tahtmatult, sest hoolimata ta naeratavast näost ei suutnud ma taluda mõtet, et ta võiks mind puudutada. Ta nägi välja nii... ebainimlik, kahvatu, peaaegu läbipaistev. Ja mulle meenus kuratlik külmus, mis oli mind äratanud. Väristasin tahtmatult õlgu. Kristin oli veel vaid veidi rohkem kui paari meetri kaugusel. «Juudas, sa ikkagi tulid...» sosistas ta, ning naeratas säravat tüdrukunaeratust. Mälupildid unenäost sähvatasid meelde: Kristin uksest sisse astumas, Kristin tantsimas, siis... Juudasega suudlemas... Tundus, nagu kuuleks ma Juudase häält: «Kas sa siis ootasid mind, Kristin?». Siis sain korraga aru, et olin seda ise sosistanud.
Tüdruk astus veel sammukese lähemale... ja siis veel sammukese. Mind rebisid kaks vastandlikku tunnet: põgeneda, iga hinna eest põgeneda, ning jääda ja seda last lohutada. Ma ei suutnud otsustada ja seetõttu jäin. «Juudas...» sosistas ta. «Ma ju teadsin, et sa tuled. Ilma sinuta on... nii igav!» Ta vaatas arglikult naeratades mulle otsa. «Ma ei taha enam üksi!» kurtis ta «Üksi on külm... Tule minu juurde!» ta sirutas käed. «Tule!» See mõjus nagu käsk.
Tundsin, kuidas südame ümbert lõi külmaks, nagu oleks jäärõngas rinnus pigistanud. Pöörasin selja ja tormasin metsa poole nagu meeletu. Ometi tundsin toda halvavat külma otse enda taga... ei sammugi maha jäämas. Ainult korra julgesin üle õla vaadata. Seal ta oli! Seekord ei olnud kahtlustki, et see olin justnimelt mina, kellele ta otsa vaatas, otse silma sisse, endal nägu tundmatuseni moondunud, vihast, valust, kättemaksuhimust... Käed ette sirutatud, sõrmed konksus nagu röövlinnu küünised. Ta ei jooksnud, ta lihtsalt tuli. Ogara hooga hüppasin üle oja ning jooksnud veel paar sammu, komistasin ühe juure taha ja lendasin pikali.
Lamasin, nägu mudas, julgemata liigutadagi. Midagi ei juhtunud. Võtsin end kokku ning kergitasin pead. Ikka ei juhtunud midagi. Julgesin heita pilgu selja taha. Seal ta oli! Lähedal... Otse sealsamas üle oja. Millegipärast ei hüpanud ta üle: ta lähenes ojale ning põrkus siis uuesti tagasi, nägu nutukrambis nagu lapsel, kellele on liiga tehtud. Nähes mind tõusvat, sisistas ta tigedalt ning püüdis veelkord minu poole küünitada. Voolav vesi peatas ta aga jälle ning jubeda karjatusega, mis katkes poole pealt, nagu oleks liiv selle lämmatanud, haihtus ta öösse.
Tuikusin metsa nagu joobnu, minnes edasi sihitult nagu nõdrameelne. Ometi ei võtnud kaua, kuni jõudsin suure maanteeni välja. Keegi ei tahtnud mind peale võtta, üleni porine ning metsik, nagu ma olin. Lõpuks lubas üks veoautojuht mul kasti hüpata ning olin sellegi eest talle südamest tänulik. Istusin kaubakottide vahel ja mõtlesin tollest kummalisest hullusest, mis mind oli tabanud. Unenägu, mis nii ootamatult ärkvel olles edasi kestis...
Ühel hetkel, kui jalad kurvis tugevamalt vastu põrandat surusin, häiris mind taas üks väike kivike saapa sees -- olin seda juba metsas tuikudes tundnud, suutmata siis eriti hoolida. Tirisin saapa jalast ja püüdsin kivi välja raputada. Hetke pärast kukkuski ta säärest krobinal autokasti põrandale. See polnudki kivike. See oli õige pisike autoklaasi kild.