101110010100100111001010110000001000100110011001100011001000010110010
Ma ei mäleta enam, millal ja kust sain endale tundmatuid raadiolaineid iseotsiva programmi. Teadmata on ka põhjus, miks ma selle hankisin, oma arvutisse tööle panin ja alatiseks sinna jätsingi. Ta lihtsalt kuulas ja analüüsis täpselt kindlaks määratud lainesagedusega signaale, mis olid vastu võetud ma-ei-tea-kui-kaugel asuval hiigelsuurel antennil. Ning siis see juhtus. Ühel päeval tekkis ekraanile: «Raadiosignaalid leitud» ning mul paluti saabuvate andmetega ise edasi töötada. Lihtne oleks ju oma leid kusagile edasi saata, ent ma ei teinud nii.
Neid ridu, mida ma nüüd uurima hakkasin, oli palju, kuid see eest tundusid nad üsna lihtsalt mõistetavatena, kuna koosnesid ainult ühtedest ja nullidest.
011010011011110011100010101000001001011000110010101000111110111110111
Selliseid kombinatsioone ja kombinatsioonitusi näis saabuvat lõputult. Samuti tundus väljalugematu nende sisu. Ent mulle tundus, et sama raskesti mõistetavad peavad need olema ju ka igale teadlasele. Nii ma siis lihtsalt istusin ja vahtisin neid numbreid, püüdes tabada mingitki seost. Ma ei suutnud seda leida.
100010001101111011110010000001000001111100000000111010111111001000010
Aga ühel päeval uurisin ma neid numbreid veidi rohkem. Ja ma tundsin impulssi neis signaalides. Impulssi, mis aina kordus. Aina vaevalisemalt, aina lootusetumalt. Need olid appikutsed. Ma ei suutnud mõista rohkem, kuid ma tundsin abipaluja piinu.
Nädala pärast suutsin ma aru saada juba peaaegu kogu tekstist. Mõningad lüngad muidugi olid, sest saatja lülitus perioodiliselt välja ning kogus energiat. Sel ajal sündisid mu ekraanile vaid nullid. Aga ma ei muretsenud, sest lünkadest rohkem huvitas mind kättesaadav jutt.
100111101111111110101000001101000011110100111100111010100010111000100
Saatjaks oli tulnukas. Ta UFO oli kukkunud Maale ning keegi oli eluka vangistanud. Ta ei suutnud enam mõelda. Ainult edastas oma mälus leiduvaid fakte, pakkudes neid vastu enda vabastamise eest. Ma ei suutnud leida teed ta vabastamiseks. Ta ei selgitanud, kus maailmaosas ta täpsemalt on, kes hoiavad teda kinni ja milleks on ta ise võimeline.
Üritasin leida võimalust talle vastata, kuid asjatult. Häkkisin lahti mitmete raadiojaamade arvutid, ent siis ei suutnud peita oma vastuseid avalikult edastatavaisse saadetesse, kuigi olin selleks ajaks juba õppinud kirjutama oma mõtteid kahendsüsteemiks.
110111010111000110010111111000000100100010101000010100000010111101101
Äkitselt ei taibanud ma enam, mis toimub tulnukaga. Ta justkui vabanes. Mitte küll hoobilt, aga siiski vabanes. Jäi mulje, et ta lihtsalt purustas barjääri, milleks oli ta oma keha, ning lendas sellest välja. Ent elus keha ei saa eksisteerida ilma astraalkehata ja nii keegi teine vangistus. Mu kirjasõber vahetas ennast oma vangistusest välja.
000000100010100001111110000000111010000111000000011011001100001100001
See keegi olin mina.
Ma laman vangistuses. Ei suuda mõelda. Veel vähem teha. Kusagil kõnnib ringi keegi, keda ma praegu asendan. Püüdke see tulnukas kinni. Ma tahan temaga veelkord «vestelda». Muidugi, kui keegi kuuleb ja mõistab mind...