Lugu leiti ühel hommikul mitmetest Interneti
jututubadest. Sellele järgnes pikk rodu
kõikvõimalikes märkides kirjutatud sisutu tekst.
Ilmselt oli kusagil viirus.
Need, kes on natukenegi rohkem kui vähe kokku puutunud sellise imeriistaga nagu kompuuter, teavad, mis on arvutiviirused. Normaalsele inimesele teadmiseks, et need on sellised vigurid, mida mõeldakse välja masina töö aeglustamiseks või võimatuks tegemiseks. Nad levivad nii disketilt disketile, cd-lt cd-le. Ka arvutivõrkude, nt üldkasutatava interneti kaudu. Tavakasutaja, kes enamasti kasutab piraattarkvara, silmis on viiruste väljamõtlejad alatud bandiidid. Peagi mõistate, et ma seda siiski pole.
Minu sõprus arvutitega algas juba õige varakult, seda ka tänu mu vanematele, kes oma tütart ei suutnud sünnitada normaalsena. Mul on põhiliselt ajutegevuses toimuvad perioodilised häired. Mõtted kaovad. Hajuvad. Kuid teod jäävad. Te kindlasti arvate, et mind tuleks tappa. Ka ma ise mõtlen tihti nii. Kuid mind ei suuda te enam tappa, sest mind ühendati arvutiga. Minu juhtum on salastatud. Minu nime pole üheski isikuregistris. Majja, kus elan, on sisse kirjutatud kellegi teise nimi. Mul endal polegi nime. Seda pole mul kunagi vaja olnudki. Ma olen alati ühendatud juhtmetega, nende kaudu võrku. Ma olen kompuutri kontrolli all. Ja mina kontrollin kompuutrit. Mina ja kompuuter oleme üks. Ma olengi kompuuter.
Mu haigus on üsna ebatavaline, tavaarusaamadest veidi erinev. Iga 45 tunni tagant lõpetab mu suuraju mingite eriliste hormoonide tõttu töötamise. Ülejäänud keha hakkab elama vaid refleksidel. Ma ei suuda end enam kontrollida. Kui hormoonid paari tunni pärast lõpevad, taastub ka ajutegevus ja ma tunnen nagu oleksin ärganud mustast, pikast unest. Selle kõige vastu paigaldatigi minusse arvuti. Kui mu bioloogilise kella järgi peaks algama märatsushoog, lülitub mu aju välja. Kui hoog lõpeb, antakse taas käsklus hakata tööle. Sisuliselt suren ma iga kahe päeva tagant. Kuid elan edasi.
Vanasti olin õnnelik selle üle, kes olen. Olin ainus, kes sellisena oli jäetud ellu. (Ma tean, et mu kodulinnas sündis samal aastal veel mitu minusugust. Nad tapeti. Tõenäoliselt katsetati mu looteelu ajal mingeid radioaktiivseid või mürgiseid pomme. Need rikkusid me geenid.) Olin ka ainus, kes oli pooleldi kompuuter. Olin ainus, kes muudkui elas ja suri, elas ja suri. (Tegelikult ei tea ma tänaseni, et minusuguseid tõesti rohkem pole.)
Kuid nüüd on ajad muutunud. Need, kes mind vanasti hooldasid, minust üldse hoolisid, on läinud. Uued, nad on, kuid mitte enam need. Neil on nüüd hoopis teine maailmavaade. Nendega rääkides kuulen nende häältes kalkust ja lootusetust. Nende silmis olen ma vaid parasiit, üks närvesööv limukas. Kuid nad ei suuda mind ju lihtsalt elektrita jätta. Sest keegi ei tea, mis ma teadvusetuses võin teha. Ma pole 30 aastat ühtegi korda tegude eest vastutamisest lahti saanud. Võib-olla kordub kõik taas. Võib-olla olen nüüd juba terve. Igal juhul ma mõistsin, et nii edasi elada pole mõtet. Ma proovisin arvutit välja lülitada, kuid kõik mu ponnistused jooksid liiva. Tänu riigi lagunemisel tekkinud võimalustele, eriti vabale pääsule internetti, tekkis mul hea idee oma muredest vabanemiseks -- viirus.
Ma meisterdasin teda ligi aasta, et ta suudaks põhjalikult segi lüüa ühe osa minust endast. Korduvalt pidin veenduma nende tarkuses, kes tegid mind juhtiva programmi aastakümneid tagasi. Kindlasti olid neil palju võimsamad arvutid, kui nendeaegsetel tavalistel arvutispetsialistidel üldse unistusenagi olla võis.
Aga valmis ta sain. Kohe lükkan ma ta endasse sisse. Ma ei tea, mis minust edasi saab. Välja ma end enam ei lüli. Sisse kah mitte. Oma kohustust olen ma juba täitnud -- olles nii kaua ühe eksperimendi katsealune.
PS! Igaks juhuks saadan kohe ära ka selle viiruse, kui kellelgi peaks vaja minema. Ilma oma sisemasinata ei suuda ma enam teiega ühendust võtta.