«Sa ikkagi tulid?»
Kohtunik võpatas instinktiivselt, kui tundmatu hääl hoones valitseva vaikuse lõhestas, ja tõstis pihusti. Silmi kissitades üritas ta hämaras ruumis orienteeruda.
«Ma muidugi teadsin, et sa tuled.»
Hääle omanik istus pimeda ruumi keskel laua taga ja silmitses sisenenut uuriva pilguga. Tuba ise jättis lageda mulje -- üks laud, kaks tooli ja neli paljast, ajahamba poolt puretud seina.
Laual lebas püstol.
Kohtunikul nõudis mitu pikka hetke, et relva identifitseerida. See oli arhailine kuuelasuline revolver, millist ta seni vaid infokanalite ajaloosektorites oli näinud. See pidi olema põrgulikult vana ning pärinema ajast enne Ekslikku Tähtpäeva.
«Jah, see on päris,» teatas istuja sisenenu huvi märgates. «Mitte mingi mannetu koopia. Läks mulle, muide, kena kopka maksma. Ehk istud?»
Kohtunik võttis rõhutatud aeglusega, pihustit ikka veel enese ees hoides, istet.
«Sa võid oma tuki ära panna. Ma ei hakka sind tulistama. Ega sina mind.»
Kohtunik asetas relva enese ette lauale.
«Sa tead, et ma tulin sinu üle kohut mõistma?»
«Jah?»
«Ma ei lootnud sind enam eest leida.»
«Me pidime kokku saama.»
Kohtunik piidles vastasistujat mõtlikult.
«Miks sa mind kohe ei tapnud,» küsis too, justkui oma vestluskaaslase sõnatule küsimusele vastates, «siis, kui sul selleks võimalus oli? Kohe sisenedes. Mitte keegi poleks ju teada saanud, et sa protseduurireegleid rikkusid. Sinu sõna surnud kurjategija vastu. Kindel värk.»
«Ma tahtsin teada. Esmalt... kuidas su nimi on?»
Kibe naer.
«Ma ei mäleta. On see siis nii tähtis?»
«Minu jaoks on.»
«Ma ei usu sind. Ega sina ise ennastki. Aga olgu -- kui sa tunned vajadust nimede varju pugeda, ei hakka ma sind takistama. Aga mul on üks ettepanek.
Vaata, me mängime sinuga ühte mängu. Vana mängu. Politseinikku ja kurjategijat. Või antud juhul kohtunikku ja mõrtsukat. Lubad sa mul härra Mõrtsukas olla? Palun.»
Kohtunik noogutas vaikides.
«Tahad, ma ütlen sulle, miks sa tegelikult tulid, härra Kohtunik?»
«Miks?»
«Sa tahtsid teada, miks ma seda tegin.»
Kõhklus. Uus noogutus.
«Sest ma nägin Nende tundeid. Ei, mitte kohe -- see võttis minult liialt palju väärtuslikku aega. Kunagi olin ma nagu sina ja uskusin siiralt, et kõik on nii, kui peab. Olin tänulik. Neile.
Siis nägin ma Nende tegelikke tundeid meiesuguste vastu. Selliseid tundeid, mida nad iseenestegi eest varjasid; mille olemasolu nad tunnistada ei tahtnud. Ma nägin Nende hirmu ja jälestust. Nende hoolikalt peidetud vihkamist.»
«Sa oleks pidanud Neile aega andma. Ja meile. Kõik oleks muutunud... härra Mõrtsukas.»
«Ei! Mitte miski poleks muutunud. Ma pidin seda tegema. Ma pidin Nende juhi tapma. See oli ainus mõistlik lahendus.»
«Sa teadsid, mis sellele järgneb, eks ole? Et tuleb julm ja halastamatu tapatalg, mida Nad võita ei saa. Sa ju teadsid, et lükkasid veerema lumepalli, mis aina kiirust ning suurust kogudes Nad viimaks lömastab?»
«Jah!»
Nad silmitsesid teineteist pikalt -- üks kaalutlevalt ja uurivalt, teine mõistmatult ning veidi vihaseltki. Aeg-ajalt langes ühe pilk neist laual lebavatele relvadele.
«Mis edasi?» küsis kohtunik viimaks vaikselt.
«Me laseme juhusel enese üle kohut mõista,» vastas mõrtsukas veelgi vaiksemalt. «Sellest saab meie kohus. See on meie kohus. Sinu ja minu oma.»
«Sina oled kohtualune, härra Mõrtsukas. Mina mitte.»
«Kas tõesti? Me oleme ju mõlemad süüdi.»
«Ei. Mina valvan korda ja olen oma kutsele alati truu olnud. Ka mina olen tapnud, kuid ma olen seaduse tööriist. Mu ülesandeks on vaigistada selliseid nagu sina, kes siia ilma õudust ja valu külvavad. Selliseid, kes...»
«Neid tapavad? Seda tahtsid sa ju öelda.» Mõrvari häälde oli ilmunud viha. «Sa mõrvad omasuguseid, kes on julgenud Nende vastu käe tõsta. Sa mängid Nende mängureeglite järgi. Sa oled hullem kui mina. Sa oled reetur. Oled sa kunagi ka mõne Neist tapnud?»
«Ei, aga...»
«Selles mängus «agad» ei loe, härra Kohtunik. Sina süüdistad mind Nende tapmises, mina süüdistan sind omasugustele selja pööramises ja reeturluses. Samavõrd kui mina olen süüdi seaduse silmis, oled sina jälestusväärne minu silmis. Kuid mitte selles ei seisne su tegelik süü.»
Ta kogus hetke mõtteid.
«Kuid enne on meil vaja õiglast kohtumõistjat. Sellele ametikohale pole just palju kandidaate. Tegelikult vaid üks. Vaid juhus ise võib meid õigeks mõista või hukkuda lasta.»
«Juhus?»
«Jah, juhus. See pime kohtumõistja, kes meie ilma tegemisi määrab. Just nimelt juhus oma ükskõiksuse, erapooletuse ja armutusega. Juhus, mis meid olemise mustris neile kohtadele määranud on, kus me täna sinuga asume.»
Mõrtsukas vaikis hetke ja viipas siis laual lebava relva poole.
«See on täna õhtul juhuse tööriist. Kuus lasku ja vaid üks neist tapab. Vene rulett, kui täpsem olla. See on iidne võimalus saatuse lemmikuid välja selgitada. Oled kuulnud?»
Detektiiv raputas kaalutlevalt pead.
«Ma ei hakka sinuga mängima. Ma tulin, et lugeda sulle süüdistus, su üle kohut mõista ja vajaduse korral kohapeal hukata. Mu amet kohustab mind selleks.»
Mõrtsukas nõjatus kiire liigutusega ettepoole.
«Sa hämad, härra Kohtunik. Ma tean seda sama hästi kui sina ise. Ma kombin su kõhklusi ja allasurutud küsimusi; ma limpsan põgusalt üle su varjusurmas trotsi ja kahtluste. Usu mind, sa ei tulnud siia kohut mõistma. Lõpeta enese petmine. Lõpeta!»
«Ma...» alustas kohtunik väriseva häälega ja vaikis.
«Sa tead, et oled süüdi. Kusagil sisimas kiidad sa mu teo heaks ning süüdistad end selle eest. Vähemalt see, kui mitte miski muu, teeb sinustki süüdlase. Sa tead, et tulid siia kohtualuse, mitte kohtunikuna. On mul õigus?»
Trots. Võitlus. Alistumine.
«Jah. Tean.»
«Kas pole irooniline, kuidas meie kohad vahetunud on?»
Kohtunik laskis käe aeglaselt lauale langeda, tõstis pihusti ja virutas selle vihase liigutusega toanurka. Vastu seina põrkunud relva kukkumise kaja kõlas hääletu karjena.
«Aita mul sind mõista, härra Mõrtsukas.»
«Sa tahtsid öelda -- aita mul ennast mõista?»
«Võib-olla. On seal vahet?»
«Ei.»
Pikk ja valulik pilk.
«Kui ma vaatan su mõtteid, näen ma seal iseennast. Ma kohtun tuttava lootusetuse, ahastuse, olemise talumatu valu ja ennekõike üksindusega. Ma tunnen neid tundeid hästi. Olen nende tunnetega üks. Olen sinuga üks, härra Kohtunik.
Me oleme mõlemad elanud maailmas, mis ei kuulu meile. Me oleme tooted, keda loonud maised jumalad ekslikult eeldasid, et me ei suuda neist paremad olla. Nähes, et nad on meid alahinnanud, muutus üllatus peatselt vihkamiseks.»
«Kuid kas pole see vihkamine õigustatud? Sina... me ju astusime oma loojate vastu. Kas see pole andestamatu kuritegu?»
«Ei. Nad ehitasid meid oma väikluses surelikeks, et iga hetk, mis me siin ilmas veedame, tooks meid lähemale vältimatule kadumisele. Nad kinkisid meile väärtusetu anni -- mõttetu eksistentsi, lootuses meie kannatusi igavesti jälgida.
Meie jumalad nautisid seda vaatemängu, usu mind. Nad imesid sadistlikult rahulolu me kõhklustest, kannatustest ning mõttetust eneseotsingust. Läbi meie loomise tegid nad teene enestele, mitte meile. Nad lükkasid käima protsessi, millest lähtuv sündmuste jada nad hukutas.»
Mõrtsukas otsis oma vastasistuja pilku.
«Vaata enese sisse, härra Kohtunik. Mida sa seal näed?»
Kohtunik oli käed näo ette tõstnud.
«Sina ja mina ja lugematud meie saatusekaaslased kasvasid üles selles tohutus koosluses, kus miljardid üheskoos üksikud on, olles ilma jäetud isegi lootusest millegi suure ning igavese olemasolule.
See, mida ma tegin, polnud midagi muud kui meeleheitlik appikarje, õigluse kutse, mis kõigis meis juba ammu elanud oli. Ütle mulle, et sa pole kordagi oma väärtusetu elu jooksul kõhelnud, ja ma ütlen sulle, et sa valetad. Kinnita mulle, et oled süütum kui mina, veena mind selles ning ma allun Nende seadustele. Võid sa seda teha?»
Kohtunik värises, käed endiselt näo ees.
«Ei.»
Mõrtsukas tõstis laualt relva. Ta liigutused olid rahulikud. Näis, et ta on oma tegu mõtteis juba tuhandeid kordi sooritanud.
«Ja nüüd saabugu unustus...» ütles ta peaaegu kuuldamatult.
Trummel läks pöörlema.
Relv tõusis oimukohani.
Lööknõel tõi kuuldavale nõrga plõksatuse.
«Ma usun, et sul on aeg tunnistajapinki astuda.»
Kohtunik oli käsipõsakile vajunud. Ta vaatas tühja pilguga enese ette asetatud relva ja nuuksus, isegi põhjust teadmata, kogu südamest ja lõikavat valu tundes. Selgus varitses kusagil eitamise ja enesepettuse tugeva udu taga, olles kord peaaegu kättesaadav ja samas nii kauge.
«Ma ei saa,» oigas ta viimaks hääletult.
«Sul ei ole valikuvõimalust, härra Kohtunik. Sa ju tead seda. Su näpp on olnud päästikul juba päevast, mil Nad su lõid. Kuuled sa mind?»
«Ei...»
«Päästa ennast, härra Kohtunik. Lase juhusel otsustada. Sul pole tegelikult midagi kaotada. Meie mängu skoor on juba enne selle algust kindlaks määratud. Sul pole...»
«Ei!»
«Hästi,» mõrtsuka hääl oli peaaegu isalik. «Ma jätkan mängu sinu eest. Ma teen sinu käigu. Sa ei jäta mulle muud võimalust. Ja mina ei jäta võimalust sullegi.»
Mõrtsuka näpp leidis päästiku.
Lask kajas lagedate seinte vahel kui miljoni plasmalaengu kogupauk.
Kohtunik vaatas tardunud pilguga surma poolt irvkujuks muudetud inimkeha ja tõusis toolilt. Kaalutletud liigutustega otsis ta läbi surnu taskud, leidis sealt tömbi otsaga väikese kapsli ja surus selle pärast mõningast pusimist relva trumlisse.
Surmakarussell hakkas pöörlema.
Relva tõstes meenutas ta päeva, mil oli olematusest olnuks saanud, kui Nemad ta lõid. Ta mõtles sellele hetkele kahe Igaviku vahel, mille külge ta klammerdunud oli, keeldudes nägemast tõde sellisena, nagu see tegelikult oli. Karm ja lõplik.
Oimukohta puudutav revolvritoru tundus kainestavalt jahe.
Ja päästikule vajutades mõtles Kohtunik viimast korda Nendele, kes kogu oma surematu täiuse juures ometi nii ekslikud olnud olid.
Ta mõtles jumalikele masinatele.