I
Kuskil seal, kus vana maja kunagi oli seisnud, hulkus tuul nüüd tühjil silmil ringi. Must oli maa seal ja märg tumedast vihmast, mis teda järelejätmatult peksis -- ja kuu ulgus selle kõige kohal oma lõputut laulu.
Kust see väike maailm pärit oli, kurat seda teab. Kes selle välja mõtles? Ta ei soovinudki seda teada -- sest pimedad tähed näisid sel igavesel ööl pikkamisi alla kukkuvat tülkale pinnale ja sitkes rohelises poris tantsivat oma surmkuumi tantse, kuni kukkus Öö raske pendel ning neil oli aeg -- aeg kaduda lõpmatuse radadele põhjatuile. Kauged ja sünged olid need käigud, mida mööda Universum oli aegade algusest liikunud sinna, kus ta praegu asus -- ja nii hõlpus oli siin sellest oigavast ja jalgade ümber klammerduvast porist läbi vajuda ja neisse langeda, ikka alla ja alla mustas kaevus teadmata kuhu ja millal Kaose tuulte sünges meelevallas.
Ta ei teadnud, kuidas oli ta sinna sattunud -- ta vaid roomas räpasrohelises sopas enda all, sest ta teadis, et kui ta pead tõstab, siis lööb ta selle ära vastu madalalt võlvitud taevast või ümarat, raudkülma ja kõva, võikalt helisevat kuud. Ta tegi tiire -- tiirud olid kõik, mida ta oli suutnud välja mõelda. Tiire ümber koha, kus oli seisnud vana maja. Sellest polnudki õieti midagi järel, vundamendimüürid ja paar katkenud palgijätket nende peal ja ahjuvare nende keskel ja veidi rohkem pori kui väljaspool. Ta ei osanud neid nimetada päri- või vastupäeva tiirudeks, sest päeva polnud ta kunagi näinud. Ta ei söönud kunagi -- talle ei tulnud kunagi pähegi midagi süüa. Ta jõi -- jõi lõputult musta vihma piisku ja lahustus neis viimaks, kandudes laiali üle kogu väikese maailma nende veega ja kattes seda üleni, et siis jälle mõnes teises kohas koonduda ning roomata tagasi majavareme poole. Vahel kattis ta kogu väikese maailma, vahel aga oli ka üks vihmapiisk tema jaoks nagu terve ookean.
Ja Kaos tema all elas ja liigutas, selles koondusid ja lahknesid mustad jõud, mis olid enne olemas, kui Universum loodi, mis olid olemas enne selle loojatki -- nii sügavale ulatusid käigud maailma all, et nad viisid läbi aegade algusest veel kaugemale -- ikka edasi, edasi, edasi -- ja ta ei saanud kunagi teada, mis võis peituda nende tumedates lõppudes, kui neil üldse lõppe oli. Ega vist ei olnud.
Ta ei teadnud ka, kes oli kunagi rajanud selle maja siia -- ja kas taevavõlv oli siis kõrgemal, sest maja poleks kindlasti mahtunud nii madala võlvi alla. See pidi olema olnud kaua, väga kaua aega sellest, kui tema siia ilmus -- ja oma mälu järgi oli ta alati olemas olnud, alati, alati roomates tiire ümber selle, mida ta ei osanud seletada ja mis oli mõõtmatult vanem kui tema ja see aeg, milles ta elas. Vanem kui aeg ise.
Ta ei näinud mujale, kui oma väikese maailma piiridesse. Ta ei näinud madalate kalkide tähtede taha, ei näinud alla Kaose kuristikesse ja keeristesse, mis maailma juurte vahel õõtsusid edasi-tagasi... Nii ei saanud ta ka näha seda, mis vaikselt ülespoole liikus ühes pimedas käigus, ikka kõrgemale ja kõrgemale tõustes sellest hetkest, mil käik sündis öö ja aja otsatusse lõpmatusse. See oli seal alati olnud, Kaose igavikukeerise musta tuule iil sündimata maailma ängistavas ruumis -- ja liikunud ülespoole, kogu oma aja ikka üles ja üles -- miks, seda ei tednud see isegi. Kas oli Kaos ise andnud sellele tõuke, mis selle liikuma pani, või aeg või midagi hoopis muud -- see ei teadnud ega soovinudki teada. Üles, üles ja üles -- kuni selle mõistusesse jäigi vaid see suund, kuni kõik muu sealt kustus, kuni ruum tema tajudes omandas sama kuju, mis oli sel endalgi -- ülespürgiva tumeda tähe oma ruumi juurteni ulatuvas kuristikus.
Peale nende kahe oli veel keegi kolmaski mustpimedas Universumis otsimas enda eesmärki.
Aeg keris ennast nagu hiiglaslik madu Universumi kaugeimatel radadel selle ümber, otsis veel kaugemaid ääri ja servi, kust läbi siuelda oma rännul -- ta ei saanud hilineda ega liiga vara jõuda, ta pidi vaid läbima iga käigu ja urke selles tohutus ruumis, mis igas suunas ta ümber kaardus. Aeg täitis hiiglaslikud tühjad kuristikud ruumiosade vahel, roomas läbi päratute tunnelite, mustade aukude ja tähtede elujõu veenide, otsis üha kaugemaid piire, kuhu ruum veel ulatus. Ja alles siis, kui ta oli tõesti jõudnud kaugeima rajani, kust edasi polnud tõesti enam midagi, soostus ta tühjusesse sirutuval juuspeenel niidil väikese pöörde tegema ja tagasi Universumi poole liikuma -- siit kaugelt paistis Universumi määratuski millegi kergesti haaratavana, ruumimullina -- milles? Võrdlust pole võimalik leida.
Ja esimesel ristumiskohal, kui tema üksildase rajaga lõikus teine, niisama peenike ja ebakindel nagu härmalõng kosmilises sügavuses, pöördus ta jälle Universumist ära ning lookles temast eemale, kaugele, nii kaugele kui ta vähegi sai -- et siis jälle muuta suunda niitja raja hapral käärul, et otsida uut ristumiskohta, mis viiks teda soovitud suunas. Sest ta pidi tegema ringi ümber terve Universumi, midagi vahele jätmata, piirama selle sisse oma olemusega. Mõõtmed avanesid ta ees üksteise järel ja igaühes neist tegi ta eraldi ja samal ajal oma viirastuslikku ringkäiku ümber selle määratu ja kujuteldamatu, millega oli seotud ürgse sidemega igaveseks.
Ja tal polnud lõppu ega algust -- samal ajal, kui ta oma rännakut alustas, ta selle ka lõpetas ja kõik vahepealsed hetked mahtusid selle momendi sisse -- eespool oli rada suletud, ta liikus edasi samasuguse aeglase peatumatu hooga, nagu enne, kuid teades, et ränd on lõppenud, Universum tema omaks saanud. Ta ees lebas ta enda alguspunkt -- ja siia jõudis ta jälle välja. Jõulise haardega pures ta end iseenda sabasse, madu, kes oli ennast vedanud ümber terve maailmaruumi -- ja kõik ta sees lahvatas valgeks, lõõsk tõusis pimestava kerana, miljard miljardit tähte süttis ühekorraga, mateeria vabastas ennast ühe hetkega end sidunud kammitsatest, paisates ennast laiali üle kogu Ruumi, täites selle keskmest kuni viimaste juuspeente avausteni, esimesest mõõtmest viimaseni ja iga tema osake sai Aja osaks sel hetkel. See oli Kaose surm -- ja Aeg oli tema pärija.
See tundis, et aeg on ümber, tõus lõpukorral ja viskus edasi, hiiglaslike hüpetega, kõik pidi minema õigesti, iga sekundi murdosa oli nüüd tähtis -- ja ta murdis välja kleepuvast rohelisest porist samal hetkel, kui miljard tähte süttis äkitselt kõrgusesse tõusvas taevavõlvis kitsa maailma kohal ja saatis oma kiired alla, pannes tülka massi tuhandetes värvides särama ja Kaose ta all väänduma, omaenese jõudude käes kokku tõmbuma ja kuhtuma väikeseks mustaks kübemeks, mis tegi endale tee läbi ruumi seina väljapoole, et läbi tühjuse söösta musta peene väguna minema -- ja mitte kunagi enam naasta, jääda igaveseks sellest ruumist väljapoole, ootama Ruumi lõppu, mis kunagi vältimatult saabub. Sest midagi peab alati jääma alles.
See leidis end mustavate varemete kõrvalt tähtede valgusvihust ühe tibatillukese maailma pinnalt, mida uhtuv must vihm oli lakanud olemast koos Kaose jõududega -- ja tundis midagi, mida see kunagi varem polnud tundnud. See tundis, et ta pole enam üksi. Tunne oli mõistetamatu -- nagu ka ülespooletungi lõppemine, kogu selle olemus pöördus ja väändus -- ja siis oli selle aeg täis.
Tiirud said otsa. Ta vaatas üllatunult ees säravasse kõiksusesse, mida ta varem kunagi näinud ei olnud, pööras pilgu üles taevavõlvi poole, mis ühe hetkega mõõtmatult kõrgemale oli tõusnud ja säras nüüd uskumatult kõrgel kõigis oma müstilistes värvides. Ta ei saanud enam edasi minna. Ka vihm oli lakanud -- ta ei saanud enam valguda üle maailma pinna, et kusagil taas ennast koguda. Ja siis tegi ta midagi, mida ta kogu oma olemasolu aja polnud teinud, sest seni oli ta kogu aeg liikunud ühes suunas oma lõpututel tiirudel -- ta pööras tagasi ja vaatas, vaatas sinna, kust oli tulnud -- ja siis oli ta aeg täis.
Kogu väike maailm lahvatas äkki valgeks, hetkeks summutas see lõõm isegi vastsüttinud tähtede kõikjalejõudvad kiired -- ja siis polnud seal enam kedagi ühe lühikese, vaevalttajutava hetke jooksul -- ja siis oli seal midagi uut, täiesti uut, midagi, mida seal kunagi varem polnud olnud, seismas vana maja rusude juures ja mõtlikult vaatamas nende peale alla oma kuud ja tähti vastupeegeldavate silmadega.
Tema nimi oli Mati.
II
Kaua oli möödunud sellest, kui määratud käed olid vorminud mäetipud vanadest rusudest maailma kohale. Kõrgusse, vastu tähtedele olid kerkinud esimesed ahelikud ja nende tippudele kogunes justkui imeväel igilumi, mis saatis oma helgi alla, sügavatele tasandikkudele, kus roheline muda ammu oli paakunud ja millel nüüd lainetas kõrge rohi -- ja kusagil kaugel, just katkematusse öhe mattunud väikese maailma silmapiiri ees läikis kuupaistel tasane veepind -- see oli meri, kauge ja kättesaamatu mägede elanikele, kuid siiski kummitas ta kõiki neid, kes teda lennul tippude kohal või siis igilumel seistes üksisilmi olid juhuslikult silmanud, kuni nende päevade lõpuni. «Midagi peab seal olema,» ütlkesid nad mõtlikult istudes oma paksuseinalistes koobastes või kivistes üksildastes pesades kättesaamatuil nõlvul enne magamaheitmist, «midagi, mis läigib ja kutsub meid.» Kuid ükski neist polnud kunagi julenud võtta ette pikka matka üle rohuse tasandiku või siis püüdnud sellest küünistega ääristatud tiibade vuhinal üle söösta, et järele vaadata, mis seal siis ikkagi on.
Algul olid mägede kaljudes vaid väikesed urud. Läks mööda määratu ajavahemik pärast mägede vormimist, enne kui neis äkki lõid särama kollased pimedust puurivad silmatäpid ja esimene päkapikk ajas ennast pimedas nurgas püsti. Ta kõrval lamasid ta seltsimehed -- vaevaliselt ärgates pikast unest, milles nad olid olnud sellest hetkest, kui neid oli rohekast püdelast savist valmis voolitud ja siia mäe sooja südamesse tahenema pandud. Nad hõõrusid silmi ja sirutasid oma kangestatud liikmeid, pöörasid oma kuldseid pilke igasse suunda, püüdes mõista, kus nad on või kuidas siia sattunud, otsides vaistlikult väljapääsu mäe sügavusest. Kõige esimesena ärganud, kõige vanem päkapikk tundis äkki oma näol külma õhu puudutust ja astus aeglaselt, õige aeglaselt oma kangetel jalgadel sinnapoole, kust see tuli. Ta nägi pimedas suurepäraselt ja ta kõrvad tabasid iga viimase kui liigutuse, mida teised ikka veel uimastena ta selja taga tegid. Otse ta näo ees oli krobeline kaljusein ja ta tundis õhuvoolu selgemalt kui varem. Kalju oli üleni pragudega kaetud ja mööda seda jooksis veenire. Päkapikk tõstis käe ja jõi sellest -- see maitses hea. Ta polnud kunagi varem joonud. Siis võttis ta vöölt kirja ja lõi prooviks vastu kaljut. Kiviklibu langes ta jalge ette -- vesi oli kalju pehmeks söönud tuhandete aastatega, mis olid möödas päevast, mil suured käed olid väikesed savist kujud urgu asetanud ning kitsa käigu tagumise otsa rahnuga sulgenud. Veel üks päkapikk kiirustas talle selja tagant appi -- rohkem neid sinna seisma ei mahtunud. Kivikillud langesid nende jalgade alla, kui nad töötasid -- ja viimaks tabas vanem päkapikk oma kirkaga kalju asemel tühjust ning oleks äärepealt tööriista poetanud teisele poole. Ta ei näinud august läbi, sest see oli liiga kõrgel, kuid mõne aja pärast purunes rahn juba kõikjalt ja tee nende ees oli vaba, kui mitte arvestada prahti, mis tõkkest järele oli jäänud. Üksteise järel astusid nad üle mõttelise piiri, mis neid eraldas kaljusest emakast, mis neid oli sünnitanud, vabadusse, kõige vanem päkapikk kõige ees. Pikk oli käik mäe sees -- kuid päkapikud olidki loodud pikkade käikude jaoks. See lookles edasi kui kaljusse raiutud tühi maonahk, laugelt ülespoole -- ja päkapikkude silmad särasid selles kui kuldne tähekobar, kui nad edasi rühkisid teed, mida keegi kunagi enne neid käinud polnud. Ja siis paistis eest valgust.
Kuuvalguse hele triip paistis sisse nende ette ja see pimestas hetkeks nende läbistamatu pimedusega harjunud silmi. Aeglaselt astusid nad edasi, iga meel valvel, käed pigistamas kirkavarsi, nii et sõrmedel valus hakkas -- ja siis seisid nad Käigu suudmel. Tasandik laius nende ees, nad olid ühe äärmise mäe järsul nõlval, tosin väikest kogu määratuse palge ees. Algul nad ainult vaatasid. Vaatasid hingetuina kogu seda meeletut ja toorest ilu, mis nende pilgule avanes. Taevas nende pea kohal siras tähtedest ja hele kuuvalgus ujutas üle kogu maa nende ees, nii et nad võisid silmitseda iseenda nägusid ja leida sealt uusi detaile, mida varem polnud seal näinud. Pooled neist erinesid teisest poolest -- nad tundsid seda iga rakuga ja teadsid samal hetkel, miks see nii on. Ja tasandik laius nend ees lõpmatusse ning tuul laulis nende ümber kaljurahnude vahel oma igavest ürgkaunist laulu.
Mäetipus lume sees kaljusel eendil kivide vahel pragunesid kaks hiiglaslikku muna. Neid soojendas seestpoolt tuli ja väljast jahutas jäine õhk -- temperatuuride vahe muutis nende koored hapraks ning need vajusid poolsulanuina välja. Väike soomuseline punaselt hõõguvate silmadega pea vaatas kivide vahel ringi ja sisistas oma kaaslase peale, kes talle liiga lähedale oli tulnud. Tähed paistsid talle otse silma ja peegeldusid tagasi mäetipu jäiselt kattelt. Ta röhatas korraks tähtede poole ja suunas siis oma pilgu alla, kus kusagil kaugel lõppes see valge koorik, mis neid ümbritses ja nõlvad laskusid pimedusse. Korraks sirutas ta oma õrnu tiibu ja voltis need siis korralikult seljale kokku. Ta kaaslane krabistas pesast väljas jääl oma raudsete küüntega ning ta nägi, kuidas teise tuline hingeõhk jää sulama pani. Ta puhus enda ninasõõrmetest välja punase leegi, mis heitis korraks tontlikku valgust ümberringi, muutes jää ja lume otsekui verega kaetuks. Siis sirutas ta uuesti tiibu ja tõusis raskelt lendu, langes tuhatkond meetrit planeerides allapoole, leidis siis tõusva õhuvoolu ja sööstis üles, tähtedele vastu ja kuu peegeldas oma valgust tagasi tema metalsetelt soomustelt.
Päkapikud olid hargnenud kivide vahele ja uurisid nõlva enda ümber. Nad kõik teadsid, et peavad midagi otsima -- kust nad seda teadsid ja mis see täpselt oli, sellest polnud neil kellelgi vähimatki aimu. Nende kollased silmad nägid kuu ja tähtede valgel väga hästi ja neil ei jäänud kahe silma vahele ükski rohulible ega kivike maapinnal. Kuid nad ei vaadanud kordagi üles -- seepärast ei näinud nad ka musta kogu, mis korraks tähtede valgust kattis ja tuule toetusel mäetipu taha kadus.
Nüüd lendas ka teine lohe ringi ümber mäe, harjutades oma noori tiibu tuulehoogude ning tõusvate ja laskuvate iilidega, mis ta laperdama panid. Mõnikord loitis tuli ta suust, tal oli nii hea tunda enda ümber vaba õhu voogamist ja teraseseid muskleid allumas igale ta vähimalegi soovile, et tal oli tahtmine kriisata taeva poole õnne- ja imetlushüüd -- paraku polnud ta aga võimeline tugevamaks häälitsuseks, kui terav hoiatav sisin ning sellepärast lasi ta vaid oma seesmisel tulel aeg-ajalt ööpimeduses loita ning põgusalt valgustada ta rasket inetut pead.
Päkapikud olid kogunenud Käigu suudme ette ja vaatasid seda, mida oli leidnud üks nende hulgast. Lapikul kivil nende ees lebas kimp ümmargusi suuri mugulaid, mis olid mulla seest kirka abil üles kaevatud. Kohe, kui nende leidja oli näinud ümmarguste lehtedega puhmaid maa seest tõusmas, oli ta teadnud, et need on need õiged, oli teadnud seda iga oma närviniidikesega, määratu, kõrvalekaldumatu kindlusega ning löönud kirka pehmesse maasse. Ja sama tunnet jagasid kõik ülejäänud, kes küll polnud midagi leidnud, kuid kelle kindlus sellepärast väiksem polnud. Vanim päkapikk astus aeglaselt ette ja asetas kivile suure kimbu kuivanud oksi ja pehmet lehesäsi. Seejärel võttis ta taskust tuleraua ja raius. Ta ei teadnud, kust oli ta selle oskuse omandanud, kuid peenike tulesäde hüppas otsemaid süütematerjali sisse ning hõõgus seal nagu punase tulega jaaniussike -- ninadesse tõusis peenike suitsuviirg. Säde sõi ennast sisse ja laienes ja järsku lõid peenikesed raod praksudes lõkkele, väikesed kollased leegid jooksid imekiiresti mööda neid edasi. Tummalt vaatasid päkapikud seda looduse imet ja vangutasid oma suuri päid tumedate kapuutside all. Seejärel asetas vanim päkapikk ümmargused mugulad küpsele ja kogu selle aja, mil need kuumal kivil lebasid, vaatas teda üksteist silmapaari ainiti ja kahtlustavalt. Alles siis, kui ta esimest neist mõne aja pärast maitses ja lai naeratus tema näole valgus, haarasid teiste käed mugulate järele ja äkki läksid keelepaelad lahti -- kiiduhüüatused ja rõõmus jutt täitis järsku väikese kaljuorva, kus nad istusid ja kuumi pehmeid mugulaid hammustasid, tähtede ja öö ring näis nende ümber koonduvat ja nad istusid lõkkesõõris kui omaenda väikeses õdusas pesakeses võõra ja tundmatu, hingematvalt ilusa, kuid tarretavalt hirmutava maailma serval ja nagu isenesest leidsid nende juttudesse tee lõbusad naljatused ning lauluhääled.
Kõigepealt arvas lohe, et neid on veel kolmaski kusagilt siginenud öötaeva alla. Siis kuulis ta jutuvada ja mõtles ümber. Asi tundus huvitav. Hääletult liigutas ta oma tohutuid õhukesi ja küünistega ääristatud tiibu ning planeeris vaikselt alla. Kummaline punane kuma kaljude vahel tuli aina lähemale, kuid ikka veel varjasid kaljud tema eest selle allikat. Siis nihutas ta ennast veidi mäekülje suhtes, pööras oma pikka õhuvallas siuglevat keha ja korraga NÄGI.
Kaljude vahele oli tehtud väike tuli ja selle ümber istusid väikesed kummalised olendid ja tegid imelikke hääli. Lohe silmad lõid punaste tähtedena särama, kui ta nüüd juba tiibadega täit hoogu andes sinnapoole vihises. Päkapikud keerasid end ja nägid pimeduseviirastust enda poole sööstmas, tulehõõgu ja sädemeid selle ümber, mõned hüppasid püsti, kuid juba oli liiga hilja. Konksjate rauast küünistega jalg tegi haardeliigutuse ja klammerdus ühe keha ümber, kõlas õudusekarjatus, üks kirka põrkas metalselt soomuselt tagasi, järgnes äkiline tiivarapsak -- ja kadunud lohe oligi kättesaamatuisse kõrgusse, viies endaga kaasa ühe nende seast niisama äkki, kui ta oli ilmunud surmanoolena öisest taevast. Veel korra karjatas keegi kõrgel õhus ja siis saabus vaikus.
Lohed ei vaja palju toitu nagu kõik muud roomajadki -- poolest päkapikust jätkub nendele väga pikaks ajaks. Ja kui nad olid saagi jaganud ning teineteise kõrvale kaljueendile just allpool lumepiiri vaikselt podisedes magama heitsid, olid nad mõlemad väga rahul selle kummalise maailmaga, kuhu nii äkki olid sattunud.
III
«Seal see seisab,» viipas Vana Päkapikk käega. Ammu oli välja langenud ta valge habe ja juuksed ning ta ihusilmad vaevu seletasid kivist igerikku rada ta ees, mis viis läbi musta kalju vaevaliselt ülespoole ikka üles ja üles kauge pilvedesse peitunud mäetipu poole, kus must suits segunes valge auruga ja mattis enda alla kõrged mustad tornid, mis näisid kui kaljudest endist välja kasvavat ja taeva poole sirutuvat. Pilvede ja tuulte kants oli see, suurte lohede asupaik. Jah, ta silmad polnud enam kaugeltki need, mis vanasti ja kaks abilist pidid teda aupaklikult toetama käsivartest, kui ta jalga vaevaliselt jala ette seades kõrgemale püüdis tõusta -- kuid ta vaim oli ergem, kui kellel tahes nooremate seast ning tema oli ainuke, kes oli elanud ja hulkunud Mäe sisemuses piisavalt kaua, et Mägi talle oma saladused avas. Igaveseks jäi talle meelde must järv kaugel, sügaval Mäe juurte vahel, mille kaldale ta oli jõudnud, pugedes läbi vaevumärgatavate pilude ning riideid rebivate lõhede allapoole, ikka alla, palju kordi leides end tupikust ja tagasi pöördudes, kuid ometi uut teed kohe jälle otsides, ürgse Mäe salapärase kutse sunnil. Ta oli sammunud läbi igavesti pimedate hiiglaslike sammassaalide, kus stalaktiitide mets tal nii mõnigi kord tee oli sulgenud, imeväike olend vaevalise valgussõõri keskmes -- näis, nagu isegi tõrvikud ei julgeks heita täit valgust ses Mäe iidsete jõudude pühamus. Ta oli lootnud kuulda elu hääli -- tunda nahkhiire tiibade vaikset tuult, näha pikki valgeid madusid, kes siuglevad kõige sügavamatesse urgudesse, mida võib ette kujutada, et sinna Mäe soojuse lähedale muneda oma kahkjad, pehme koorega munad -- kuid see lootus oli asjata. Ühegi elusolendiga ei ristunud ta tee, ta oli kuni lõpuni üksi Mäe loomisest saadik muutmatutena püsinud iidsetes saalides ja käikudes, mida polnud vorminud ükski käsi peale voolava vee. Paik, kus päkapikkude tõu esimesed esindajad kunagi olid oodanud oma aega, pikk käik malahhiidist nikerdatud Sünnialtariga selle lõpus, oli ammu selja taha jäänud -- nii sügaval Mäe põues polnud peale tema veel liikunud ükski elusolend.
Ja viimaks oli ta eespoolt silmanud nõrka valguskuma. Ta oli tõrviku kustutanud ja õige tasa edasi läinud. Ta oli olnud väga kõrge ja väga kitsa lõhe põhjas, kust ta ennast napilt läbi surus, mustad seinad olid tõusnud mõlemal pool teda kõrgele ja ta seljataga oli haigutanud pimedus. Ees aga terendas vaevumärgatavalt valguskuma -- see oli nii nõrk, et ta isegi ei suutnud määrata selle värvi ning kui tal poleks olnud päkapikkudele omast pimedust puurivat pilku, siis poles ta seda üldse märganud tõrviku palju heledama valguse paistel. Ta hiilis edasi kuulmatult nagu kõige vaiksem nahkhiir ja tundus, nagu oleks pimeduse kitsas ja pikk, otsekui irvitav suu avanenud tema ees.
Ta seisis määratu kaljusaali serval. Ümberringi tõusid hiiglaslike süsimustade sammastena otse kõrgusesse, nii kõrgele, et saali lage ei ulatunud valgustama ükski valguskuma, Mäe juured. Nende vahel helendas mägijärv oma kustumatu vihase säraga, otsekui tapjalik kuma puuris end sedamaid sügavale Vana Päkapiku silmisse ja ta tundis, kuidas Mäe vägede võimas hoovus katkematult temasse valgub. Ta pööras otsekohe ümber ja pistis jooksu läbi lõhe tagasi -- kui veel vaid imetilluke piisk seda väge oleks veel tema juurde tee leidnud, oleks ta määratud igavesti seisma ning vahtima surmavasse järve enda jalgade all, tuhat aastat, kuni temast poleks enam muud järel olnud kui väike kivisammas, mis oleks säranud tollesama mürgise valgusega, mida laotas tapjalik vesi.
Ta oli ennast meeleheitliku jõuga, päkapikuliku visadusega pressinud läbi kõikidest piludest ja lõhedest, kust oli tulnud, kordagi õigelt teelt eksimata, tormanud läbi kajavate sammassaalide üles, iga nurga tagant vaatas teda Mäe tuhandesilmne nägu ja irvitas ta üle, tema üle, kes ta oli tahtnud endale osakest sellest määratust väest, mida kätkes endas Mägi. Ikka üles ja üles oli ta rühkinud, kuni viimaks täiesti väljakurnatult langes päkapikkude valduste sügavaima käigu põrandale kokku, kust abistavad käed ta kanderaamile tõstsid ning läbi pikkade, looklevate ja ristuvate käikude üles eluruumidesse kandsid. Kaua oli ta pärast seda põdenud -- ta keha oli kattunud mustade villide ja haavanditega, ta habe ja juuksed olid välja langenud, kuid sellest kõigest oli ta siiski läbi häda kuidagi paranenud. Aga ta silmad ei seletanud enam midagi peale uduse kuma ja laialivalguvate piirjoonte pärast seda, kui nad olid heitnud hetkeks pilgu Mäe enese tukslevale verele.
«Seal see seisab,» ütles ta uuesti ja viipas. Aupaklikult noogutati ta ümber. Ta ei näinud küll midagi ihusilmadega, kuid oma väes ja moel nägi ta kõike -- tuulehoo hüplikku rada, maavaimude nähtamatut teed, tasandikuvaimude tantsu igaveses öös ja kauguses veiklevat merd, mis saatis mägede poole vahel oma täiesti tundmatu ja kauge väe tõlgendamatuid kiiri. Päkapikkude malev seisis ööpimeduses kaljuraja algul, sajad tõrviku heitmas punast valgust nende karmidele nägudele, mustad raudturvised läikimas tuhandel punasel läikel tungaldele vastu ja õlgadel laiad kirved, nende relvad hõimu algusest peale. Nad olid kogunenud, et rünnata seda õudust, mis neid küllalt oli juba hävitanud ja ähvardanud mäetipul, mis oli röövinud palju rahvast nende seast ja sundinud rajama seda rada ja hiiglaslikku lossi mäe tippu, musta kantsi kõrgete lohekirjaliste tornidega. Aeg oli käes -- kauem enam ei tahtnud nad alluda hirmuvalitsusele. Aeg oli hõimu tugevaks muutnud -- palju oli neil nüüd noori mehi, sobilikke kandma kirvest ja turvist, palju osavaid seppasid, kes teadsid, kuidas muuta soomus lohetulele ja -nooltele läbistamatuks, sügavale olid tunginud nende käigud Mäkke maavarade, musta raua ja värviliste kalliskivide, lõkkeleegis lõõskava kulla ja külma tähekirjalise hõbeda otsingul. Ja oli ka mõndagi väärtuslikku kogunenud nende käikudesse, mäe külgedel terrassidel laiusid põllud, mille saak rahuldas neid täielikult toidu osas, ning palju puhtaveelisi selgeid allikaid murdis välja kaljulõhedest ja -uuretest. Hõim oli võimsaks saanud -- vaid üks takistus seisis nende teel, kui nad tahtsid saada Mäe valitsejaiks ning aeg oli käes see kõrvaldada. Igaveseks pidi lõppema see hirmuvalitsus nende üle, mis oli oma esimese ohvri nõudnud samal päeval, kui nende esiisad olid astunud esmakordselt üle Sünnikäigu läve maailma.
Vana Päkapikk mäletas seda päeva, nagu oleks see eile olnud.
Teele läks päkapikkude malev, jättes Vana Päkapiku koos oma saatjatega alla ootele. Kaugele helkisid nende kiivrid ja turvised, kui nad hanereas kiiresti ronisid ülespoole mööda kitsukest rada. Vana Päkapikk vaatas neile järele oma mitte midagi ja siiski kõike nägevate silmadega, kui nende raudne viirg pikkamisi kõrgemale tõusis. Vaenlane ei lasknud ennast kaua oodata, Punane leek lahvatas üles kantsi värava eest, üks lohe oli välja tulnud ja saatis oma mürgist hingeõhku ja sisemuse elavat tuld otse malevale peale. Raudsed ammunooled vihisesid talle vastuseks päkapikkude poolelt, kuid ei suutnud ükski neist õieti vigastada tema raudsete soomustega kaetud painduvat ja sitket nahka. Siis sähvatas all äkki ebamaine valgus ja helendav, pikk välk sööstis sisisedes üles üle maleva peade. Lohe pööras ennast mõistmatult selle poole -- just parajaks hetkeks, et see võis ennast metalli sulatades puurida läbi ta võimsa otsmiku. Valukarje rebestas rahnusid kitsukese raja ümber, päkapikud tõmbasid pea õlgade vahele, pikad küüned kriipiseid verdtarretava häälega kivirahne endale kuskil pidet leidmata ja siis vankus määratu roomaja ja langes tiibade laperdades alla, surnud kui kivi juba enne, kui ta kuristiku põhjas metalliraginal vastu maad põrkas.
Hetkeks valitses vaikus, siis tungisid läbi õhu jällegi päkapikkude rasked sammud, kui need ikka ülespoole pürgisid läbi kivise segadiku ning esimesed nende hulgas hakkasid andma tugevaid hoope raskele väravale, mis sulges sissepääsu süngesse kantsi.
Kolm lohet vuhvatasid õhku kolmest nooljast taeva poole sirutuvast tornist ja lendasid alla, et otsida seda, kelle vägi oli hukutanud nende seltsilise. Üht neist tabas lennul hiilgav välk ja ta lendas hõõgudes alla, sulametalli pritsides kaljudele enda ümber, kaks tükki aga jõudsid Vana Päkapiku kohale ja külvasid väikese salga üle tulejugadega. Kõikepõletavad leegid põrkasid tagasi päkapikkude võluvõimul sepistatud soomuselt, mis helises kurjakuulutavat sõjalaulu seda kõvemini, kuidas seda tabasid vaenlase relvad. Vana Päkapiku hüüde peale jooksid eemale tema saatjad, kuid mitte piisavalt kiiresti. Hetke pärast tekkis suur hõõguv rõngas ümber äkki ennast sirgu ajanud väikese kogu ja põletas kõik enda teel -- vaid üks tema saatjatest leiti hiljem kaljude vahelt surnud ja poolelid põlenud, ülejäänud ihukaitsjatest ja lohedest jäi järgi ainult õhuke metallkoorik ümritsevail rahnudel. Kui rõngas kustus, seisis ainult Vana Päkapikk väikesel lagendikul ja vaatas sulametalli niresid ja sulanud kivi, mis ta ümber peenikeste niitidena voolas ja ülikiiresti hangus.
Üleval olid päkapikkude taiarelvad viimaks väravast jagu saanud ning kumeda prahvatusega langes see nende ette rusudeks maha. Otse värava taga võttis neid vastu lohetule hävitav lõõsk ja palju oli neid, kes samal silmapilgul selles oma otsa leidsid. Aga uued sõdalased tungisid nende tagant peale ja trügisid üle langenute hiiglasliku vaenlase külgedele ning rasked kirved hakkasid taguma roomaja musta turvist. Kaua kestis see lahing ning palju vapraid mehi langes selles enne, kui viimaks sisse suruti pikad odad lohesoomustesse raiutud aukudest ning roomaja surmakarjes üles viskus, vastu kõrget lage põrkas ja siis viseldes alla langes, hävitades oma surmakrambiga palju enda tapjate seast.
Nüüd oli malev lossis sees, kuid selge oli, et ka kümme korda suurem vägi ei suudaks seda otsast otsani läbi otsida ja puhastada vaenlastest, kes ootasid iga nurga ja käänaku taga, et sissetungijatele vastu paisata oma põletavat hingust. Uuesti hakkasid kõlksuma kirkad -- valitud mehed raiusid rutakalt laskuvat käiku otse suure saali põrandasse. Ülejäänud sõdurid asusid positsioonidele kolme hiiglasliku ukse juures, mis suurest saalist viisid tornidesse ja mitte asjata. Maruhoona tormas kolm tiivulist madu alla pikkadest treppidest, kuid neid võttis vastu raudsete relvade müür ja polnud neil mingit lootust tungida sellest läbi. Väljapursatud lohetule lõõm tõusis mööda torne kõrgemale, muutes laskumisteed põrgukäikudeks, kust isegi lohed ise ei julenud alla roomata.
Samal ajal komberdas mööda kitsukest kaljurada ülespoole raugastunud päkapikk. Kogu ta saatjaskond oli hukkunud, kuid oma vaimusilma toel jätkas ta pikka teed, vahel püsti saua najal, vahel neljakäpukil, visa nagu Mägi ise oma võitluses kuiva tuule ja lahingust hõõguvate kividega. Aeglaselt, väga aeglaselt liikus ta edasi, peitudes mustavate kaljude taha, et teda ei tabaks vaenlase terav silm. Ta turvis oli sulanud ja õhukeseks kulunud tulevihma all, ta teadis, et teist leegitsevat rünnakut ta enam üle ei elaks. Tal oli tunne, nagu oleks ta tagasi selles ammumöödunud hetkes, mil ta sama pimedana ja vaevaliselt oli rühkinud üles Mäe juurte vahelt, selja taga märatsemas kustumatu lõõm -- nüüd elas ja pulbitses see kõikehävitav leek temas endas, ümberringi oli vaid külm tühjus, läbi mille ta eksles vaevumärgataval salakavalal rajal. Ta pidi selle vaid kohale viima, muud mõtet enam polnud tema pähe alles jäänud -- ta pidi selle kohale viima, ta oli surma saadik, ta pidi seda suutma ja selle kohale viima -- muidu oleks kogu rünnak asjata, malev paisataks lõpuks uuesti mäetipult alla, kõik ohvrid oleksid asjatuiks, kogu valatud veri raisatuks osutunud.
Viimaks seisis ta tuule käes nõtkuv kogu hiiglasliku värava ees, millest paistis lossi valgustav lohekuma. Mustunud turvised ja lõhkirebitud, põlenud laibad vedelesid kõikjal ta ümber, kuskilt kiirustas ta juurde paar üllatunud valvurit, kes talle kohe tuge pakkusid. Kõigi silmist paistis küsimus, kui ta astus üle tohutu musta läve ning saal korraks tema väe jõul heleda valgusega täitus -- vaid miljondiku miljondikust oma väest oli ta sellega välja näidanud. Kõigi pilgud pöördusid tema poole.
«Kõik hukkusid all. Ma tulin üksi üles... Kus käik on? Ma olen väsinud...» pudenesid vaevalised sõnad üle ta põlenud raugahuulte. Kaevurid tõmbusid eemale ja otse ta ees paljastus musta käigu suue. Ennast vabaks raputades innukates toetajatest, hetkeks nagu pikemaks sirgudes -- näis et väike osagi nooruslikust jõust pöördus tagasi tema lihastesse sel suurel hetkel -- sammus ta läbi selle avause sisse, kordagi enda ümber või tagasi vaatamata. Samal hetkel kõlas gong ning päkapikud hakkasid maha jätma oma positsioone ning taanduma välja suurtest väravatest. Maleva töö oli tehtud. Kiiruga liikus see alla sellestsamast rajast, mida mööda üles oli ta mõned tunnid tagasi niivõrd suurte kaotuste hinnaga tunginud. Ikka veel ei julgenud neile järgneda lohed, kes saatsid tornitippudelt peenikesi tulenooli neile järele, mis nii mõnegi neist alla paiskasid kitsukeselt eendilt öösügavasse kuristikku, sest hiidmadude kõikenägevad silmad polnud ometi märganud võluväega varjatud väikest kogu, mis oli radapidi üles rühkinud ja laskunud alla kitsasse käiku suure saali mustunud ja verises põrandas.
Vana Päkapikk roomas, mitte ei kõndinud. Põrand oli viimistlemata ja konarlik, veri tungis välja ta jalgadest ja kätest, kui ta end vastu seda ära lõi, kuid sellel polnud enam tähtsust. Mitte millelgi polnud enam tähtsust. Võit oli saavutatud, vaid mõned süllad veel ning igaveseks lakkab olemast see must kants, hirmu ja õuduse pesa koos kõigi selle jäledate asukatega.
Ja siis oli ta viimaks päral. Käik lõppes järsku, nagu noaga lõigatult ja vaid paljas kalju vaatas talle vastu. Ta istus seljaga vastus seda ja tõmbas hinge. Ta oli viimaks päral. Väsimus surises ta vanades kontides, nii hea oli viimaks istuda ja puhata pärast seda luupainajalikku mäkketõusu. Ta isegi kaalus, kas mitte korraks tukastada, kuid leidis siis, et sellel pole mõtet. Ta vaid istus väga vaikselt ja tundis, kuidas viimased hetked temast mööda libisevad, kuulis aega enda kõrval vaikselt sositamas ta viimaseid mõtteid ning kogu ta olemus teadis, et on jõudnud lõpule, sinna, kuhu ta kogu elu oli igatsenud -- mitte midagi polnud enam jäänud tema mõtteisse peale rahulolu, kõik soovid oli ammendanud see suurepärane võit, mille ta oli valmis asetama oma rahva jalge ette. Valmis -- ta oli tõepoolest valmis.
All oli malev juba koobaslinna varjunud. Äkitselt värises ja oigas mägi oma juurtel ja laest sadas kiviklibu, värin haaras kõike ning varingud sööstsid mööda mäekülgi alla. Kõik vappus ja värises, hirmunult surusid sõdurid ennast kõige kindlamate käikude nurkadesse ja sellepärast ei näinud keegi, kuidas kogu ümbrus äkki valgeks lõi ja hiiglaslik tulekera kerkis ühe hetkega rusuhunnikuks vajunud lossi kohale. See tõusis aeglaselt kõrgemale ja saatis oma surmavaid kiiri alla ja plahvatuse lööklaine pühkis põldude terrassid mäenõlvadelt peene klibuna alla kuristikku. Siis tõusis üles helendav seenekujuline suitsupilv, justkui hiiglaslikust sulatusahjust ja rippus ähvardavalt maa kohal, enne kui hakkas tasapisi hajuma ning oma kuju kaotama. Helendus muutus üha nõrgemaks ja kustus hoopis, kuid ikka veel raputasid Mäge närvilised värinad, kokku varisesid sügavad lõhed ja uurded, mida mööda Vana Päkapikk kunagi oli hiilinud alla tema juurte vahele, Mägi nuttis tulikuumi pisaraid sügavates koobassaalides kaugel all.
Kolm ööd ja kolm päeva ei julenud hõim väljuda väriseva mäe põuest. Paljudele kujunes see ka hauaks, sest kinni olid varisenud käigud nende pelgupaikadesse ning kui üksord jõudsid päästjad, leidsid nad eest vaid mürgise gaasiga täidetud urud ja õudust ja piina täis mustunud nägudega laibad, mis korratult vedelesid nende põrandail. Rasket lõivu nõudis see lahing Mäe hõimult, üks kolmandik kogu Mäe päkapikkudest oli hukkunud kas lahingus või plahvatuses ja kunagi ei leitud kõiki surnukehi. Aga auhind selle võidu eest oli suur -- enam kunagi ei pidanud vaenlane ähvardama kasvavat Hõimu, enam kunagi ei pidanud koletised mäetipult nõudma oma jälki osa. Palju oli veel edaspidigi neid, kes haigestusid salapärasesse tõppe, mis tekitas nahale mustad villid ja hävitas juuksed ja habeme -- kuid mitte kellelgi neist ei tekkinud salapärast võimet käsutada Mäe väge, mida üks Hõimust kunagi oli ammutanud otse selle allikast. Veel püüdsid mõned leida teed selle väe lätte juurde, kuid kinni olid varisenud kõik käigud ja pääsud ning vaid vee tilkumine sügaval kaljus andis lootust, et kunagi tuhandete aastate pärast rajab vesi nende asemele võib-olla uued teed.
Mitte keegi ei käinud enam kunagi mäetipul, kus kaljudega olid kokku sulanud surmakantsi varemed ja need vähesed, kes julgesid mäkke tõusta mööda kitsukest rada, mida pidi oli kunagi liikunud malev, haigetusid parandamatult jubedustäratavasse haigusesse. Aegamööda kolis kogu asundus kaugemale neist paigust, millele kunagi oli langenud valge surmav suits mäe tipult ning uus hõimu keskus kujunes kaugemale mäeahelikku, kust ei olnud enam näha üüratu merena laiuvat tasandikku ega müstilist läiget selle taga silmapiiril. Mitte keegi ei näinud paljude põlvede ajal enam ühtegi lohet -- mõned neist olid küll pääsenud, kuid põgenenud kaugele üle mägede tundmatutesse orgudesse, nii peitu kui võimalik selle õuduse eest, mis ikka veel kõmises nende kõrvus ja sundis neid varju otsima salajaseimatest paksu okasmetsaga kaetud kurudest päris põhjas, kuhu veel kordagi polnud astunud ühegi päkapiku jalg, ning küttima seal väeteid metsloomi, et kuidagi endal hinge sees hoida.
IV
Ta tõstis kaks surnukeha kiviorva ning lõikas ühe pika rituaalse noa löögiga nööri läbi. Raske kiviplaat libises mürinal oma kohale, varjates igaveseks nende kehad, kelle hinged ei kuulunud enam siia maailma. Väike latern heitis ümberringi just parasjagu niipalju valgust, et tuua pimedusest esile käsi, mis seda hoidis. Talitus oli lõppenud -- nemad olid nüüd rahus. Aeglaselt, väga aeglaselt sammus ta selles lõputus käikudereas, kuhu oli sängitatud loendamatute päkapikupõlvkondade põrmud. Need lebasid seinaorvades, mis olid kaetud paksude kiviplaatidega, kuhu meistrikäed olid raiunud sügavad ruunid ja taiamärgid, mis pidid takistama kadunute rahu häirimist -- sügavale ulatus katakomb Mäkke. Ta vaatas katakombi väravalt alla mäeküljele ning ta silma hakkasid kuuvalguses pikad söötis terrassid, koobaslinnade mahajäetud ukseavade uuristik mäeküljel, kaljusse raiutud teed, igipõlised, taiarauast rippsillad üle lõhede -- kõik see oli nüüd tema oma. Mitte kedagi polnud enam, kel oleks võinud olla mingigi pretensioon sellele määratule rikkusele, mida aastatuhandete jooksul olid kokku tassinud päkapikkude töökad käed Mäe salapärasesse sisemusse. Pealinnast eemale, teistesse mägedesse olid päkapikud loonud kolooniaid -- kuid ka ükski neist polnud pääsenud katku eest. Ka need kuulusid nüüd talle. Kogu maailm kuulus nüüd õieti talle. Ta oli Viimane.
Kui oli juba ette näha, et ta kaks kaaslast kaua ei ela, oli ta vaimus sageli selle mõttega mänginud -- mis tunne oleks olla viimane, kes ellu jääb, kuidas oleks kõndida lõpututes tühjades käikudes ja teada, et pärast teda ei kõnni neis enam kunagi keegi, libistada läbi sõrmede kalliskivide katkematuid vooge, mängida kõrisevate pärlitega, lamada pehmetel, unelaule laulvail kuldniitidega väljaõmmeldud pärlkirjalistel sohvadel, juua sügavatesse vaatidesse villitud veine, millest ta vaid murdosa suudaks hävitada ka siis, kui elaks tuhande aasta vanuseks... Ta oli Viimane ja pärast teda ei tule enam kedagi. Pärast teda tuleb vaid tuul ja vihm ja metsloomad ja erosioon, mis tegelikult on juba ammu alustanud oma hävitustööd kõigis koobastes, välja arvatud see, milles nende perekond seni elanud oli. Ta pöördus tagasi ja vaatas nende senisesse elamusse. Elanud olid nad hästi -- viimased perekonnad olid enda ümber kokku kuhjanud nii palju aardeid ja mugavusi, kui ainult koobastest leidsid ja kohale tuua jaksasid -- kogu koobas ta seljataga oli üksainus luksuslik palee. Võib-olla oligi see viimaste põlvkondade lõpliku hääbumise põhjus, et nad ei pidanud olemasolevate külluslike varude tõttu enam millegi pärast muretsema ja pühendusid üksnes dekadentlikule vaimuelule, mängudele ja alkoholile. Kes teab.
Katk oli tulnud esimest korda kakssada aastat pärast lohede minemakihutamist. Pealinn oli õitsenud ja kasvanud kahesaja aasta jooksul, üha rohkem ja rohkem päkapikke oli saginud selle käikudes -- ja see ilmselt oligi katku leviku võti. Otsekui surmaluud oli see pühkinud üle riigi ja viinud paljud endaga kaasa. Ja sellest ajast peale ei saadud enam temast lahti. Päkapikke oli palju, nende hääbumine võttis tuhandeid aastaid aega, nad rajasid uusi kolooniaid mürgitatud pealinnast kaugele eemale -- kuid ka sinna leidis kuidagi tee see kohutav taud ja surus nad oma koolnukangesse haardesse.
Ta oli Viimane, viimane sellest suurest rassist. Katk oli taandunud, viimase kolmesaja aasta jooksul polnud esinenud enam ühtegi surmajuhtumit, neid oli veel järel sadade kaupa -- kuid sellest polnud enam kasu. Rahvas oli väsinud, väsimus paistis nende kuldselt säravais silmis nagu raske taak, igivõitmatu needusena rõhus see neid. Noored andusid metsikutele võidusõitudele kuuvalguses kõigi tuulte turjal ümber teravate mäetippude, kunstniisutusega põlispõllud suutsid täielikult rahuldada nende toiduvajaduse väga vähese vaevaga. Aga kui oleks tulnud maalihe, siis ei oleks nad enam osanud põldusid taastada. Võib-olla olekski pidanud tulema maalihe, mõtles Viimane. See vahest oleks nad üles ajanud nende surmavast tardumusest ja talitsenud nende ohjeldamatut lõbujanu, mis nad lõpuks hukutas -- kelle teravatel kaljudel ebaõnnestunud lohesööstu tagajärjel, kelle alkoholi abil, mis allutas endale terveid perekondi ja klanne, mis kunagi nii võimsad ja uhked olid olnud... Mägipealikute klannid, hõimu uhkus! Viimane muigas irooniliselt, kuid temagi silmis polnud tegelikult midagi muud peale väsimuse. Väsimus -- soovimatus uuesti kõike otsast alustada oli tegelikult see, mis nad tõeliselt hukutas, mitte katk või õnnetused. Kadunud oli nooruslik optimism ja ind, lagunes kõik see, mille olid loonud nende esiisad -- ja nemad liikusid nende rusude vahel vaevaliselt, nagu kadunud muistse hiilguse varjud.
Viimane teadis, et tegelikult võib nüüdki veel kõike otsast alustada. Tegelikult selle peale oligi ta mõelnud. Ta tahtis minna üles mäkke, üksildasse koopasse, kus juba kaheksasada aastat keegi polnud elanud, väikese terrassi äärde ja seal ilmale tuua kaks last, keda ta ootas. Neist võiks saada uue rahva esimesed liikmed ja tema kuju seisaks igavesti Vanima, kes hävitas Lohelossi, kõrval Altarikäigu suudmes. Aeglaselt sammus ta mäkke mööda kitsast rada, mis viis tema poolt väljavalitud eluaseme poole. Pimedus ümbritses teda -- kuu heitis täna eriti vähe valgust. Aeg-ajalt juurdles ta selle üle, miks küll ei võiks olla taevas midagi heledamat, mis valgustaks paremini, kui see külm ketas -- kuid vahest oli seegi ulm liiga kauase tühjalt vedelemise vili. Ta raputas pead ja kopsis oma sauaga vastu kive raja kõrval. Ta pidi oma peast tõrjuma kogu selle totruse, mis all oli tema külge kleepunud nagu halvaksläinud mesi. Ta pidi minema ja töötama ning üksi üles kasvatama noored, kes poleks midagi näinud peale töö, mida ta tegi -- siis vast võib olla lootust, et ka nemad oma lapsi samamoodi kasvatavad, et ei kordu see, mida ta oli all linnas tüdimuseni näinud. Lõpuks pole ta ju veel vana, veel on palju jõudu ta musklilistes käsivartes. Ta teadis, et oli selleks suuteline.
Lohe hõljus kaugel ta pea kohal tasandiku poole, karjudes tuulde oma kutsehüüu. Juba ammu olid lohed tagasi tulnud, kuid nad polnud enam ohtlikud. Metsikuis paigus, kus vähesed Lohelossi hukust pääsenud olid ennast varjanud, olid nad õppinud vaid metsloomi jahtima ja sööma ning praegu ei kujutanud nad endast mingit ohtu päkapikkudele. Neid oli koguni dresseeritud ja kasutatud võidusõitudeks ümber mägede, mis oli kujunenud nooruse peamiseks tegevusalaks. Tasandikule ja metsastesse orgudesse oli kogunenud küllalt eri liiki loomi, et lohedel poleks puudust toidust -- kuid kummalisel kombel ka nende arvukus ei kasvanud, vaid vähenes järjest.
Ta oli juba päris kõrgele jõudnud. Ta teadis, et ülejärgmise käänaku taga pöördub rada mäe poole ning ta ees avaneb mahajäetud koopa suu, sellest edasi muutub rada terrasspõlluks, mis lõpeb sügava järsakuga. Koobas asus nii kõrgel kui võimalik, sellest ülespoole enam teed ei olnud. Lohe tuli tagasi ja ta küüniste vahel rippus mingi loom. Päkapikk ei tundnud tasandikuloomi ja ei oleks nii kaugelt nagunii aru saanud, millisega neist on tegu. Väsinult kõmpis ta viimastest käänakutest ringi -- ta ei olnud harjunud mäkke ronima. See oli veel üks asi, mis pidi muutuma. Ta pidi harjuma nende teravakiviliste radadega, mis ta jalgu lõhkusid, pidi harjuma määratute kuristike servil looklevate karniisidega, mida pidi ta praegu vaid neljakäpakil julges ronida, pidi harjuma külma mägituulega, sest enam kunagi ei kavatsenud ta tagasi pöörduda Orgu, kus kõik sinna kogunenud kiusatused uuesti võiksid võtta ta üle oma kohutavat võimust. Ta oli Vimane -- ja pidi saama Esimeseks.
Tuulehoog rabas ta neljakäpukile ning sikutas hetkeks ta riideid. Lohe suur inetu pea tõusis ta ette kalju tagant, hetkeks varjutasid hiiglaslikud õhukesed tiivad kuu ja tähed ning ta tundis pilkases pimeduses lohe kuuma hingeauru puudutust. Siis nägi ta jälle -- ja vaatas otse hõõguvatesse lohesilmadesse.
Ning ta mõistis, mida need öelda tahavad, viimase lohe sõnumit viimasele päkapikule. Kaks kuldset täppi tantsis ta näo ees, Vana Päkapiku silmad olid need ning nad langesid ühte lohe omadega ning ta tundis endal Vana Päkapiku enda pilku, mis täitis ta olemuse tõetundega, teadmisega, kuidas kõik nüüd peab minema. Ta astus edasi ühe väikese sammu ning haaras lohe tiivanuki järele -- nagu ta varemalt sadu kordi oli teinud lõbusõidule minnes. Ühe hetkega istus ta lohe turjal ning see rapsis korraks tiibadega ning tõusis lendu. Tal läks veidi aega, et saavutada õhus täielik tasakaal -- see oli dresseerimata lohe, veel kunagi polnud ta kandnud ratsanikku oma turjal. Siis sisistas ta korraks, hetkeks loitis leek ta suust ning ta kihutas otse üles, öötuul vihisemas vägevate nahksete tiibade ümber. Ta tõusis ja tõusis ja tõusis -- veel kunagi polnud ükski lohe nii kõrgel lennanud, kuid päkapikk ta turjal ei kartnud, ta teadis, kuidas see kõik peab lõppema -- ning et see oli määratult suurema tähtsusega, kui tema lapsik unistus uue päkapikurassi esiisaks saamisest.
Nad olid kõigist tippudest kõrgemal, öö vabas tuules. Ja sedamööda, kuidas nad kõrgemale tõusid, hakkasid lohe soomused koondama neile langevat valgust, lõpuks särades nagu taevased tähed ning mattes oma kumasse tillukese kogu, kes turjamõhnadesse klammerdunult avasilmi vaatas kosmose lõputusse ruumi, suutmata ennast liigutada selle jumaliku palge ees, mis äkki ta poole pöördus. Ja siis lõid nad talumatu hiilgusega helendama, lohe ja ta ratsanik ning sulasid korraks mitte valust, vaid tohutust rõõmuhoost võikalt vääneldes ühte hiiglaslikku kuldsesse kerasse, mis saatis oma kiired alla maailma poole, mis oma loomisest saadik oli lebanud pimeduse katte all.
Üks ahv oli just teinud oma esimesed sammud tasandikul sel hetkel, kui kõik ta ümber valgeks lõi esimese päeva silmipimestavas hiilguses. Ta ei olnud arvanudki, et tasandikul on sellevõrra rohkem valgust kui dzhunglis -- ja ta otsustas tasandikule elama jäädagi.
V
Kolmekümnenda tänava nurgal, kus ta alati oli istunud, kees liiklus juba hommikust peale. Ta tuli alati vara -- väike must neegripoiss oma saapaviksikarpide ning harjadega, kuid liiklus algas alati enne teda -- voorimehed, autod, sel varasel tunnil veel harvad tööle ruttavad inimesed. Ta võttis istet oma väikesel istmel ning pani käed kokku. Teda oli nii õpetatud -- palveta, enne kui tööpäev algab. Palu, et esimene inimene, kes sinust möödub, oleks meesterahvas -- siis teenid sa sel päeval palju. Ta palve oli lühike, koosnes õigupoolest vaid ühest lausest, kuid see eest luges ta seda kolm korda. Ta laotas oma harjad laiali ning jäi ootama.
Pikk kogu oli lähenenud hoopis teisest suunast, kui ta oli algul oodanud. Ta seisis äkitselt ta ees ning koputas kinganinaga vastu sillutist -- see oli mees ja klient veel peale selle! Kiiresti käisid poisi käed, kui ta osavalt hõõrus läikima võõra kallid jalavarjud ning püüdis seejärel tõusva tolmuse päikese esimestes kiirtes särahtava mündi. Kolm head ennet korraga! «Thanks, God!» ümises poiss ja vaatas korraks heleda New Yorgi hommikutaeva poole.
Mati pööras ümber, naeratas ja lehvitas talle. Seejärel läks ta minema. Maailm oli loodud, lõplikult valmis -- temal polnud siin enam midagi teha.