Metsaserval seisis salkkond ratsanikke. Siis hakkas üks neist kappama üle lageda välja kalju poole, mille otsas seisis loss. Lohe juhtus seda aknast nägema, ohkas ja läks õue. Oma eluajal oli ta näinud palju vapraid vägilasi küll hobuse ja eesli seljas, aga ka jalgsi, küll raud- ja soomusrüüga, aga ka ilma, mõõga ja kilbiga, vibu ja nooltega, nuia ja odaga, lingu ja kiviga... Eelmisel aastal tuli üks koguni moodsa riistapuu, musketiga. Varasematel aegadel kümmekond, viimastel aastatel üks-kaks aastas. Mõni keerutas sõites mõõka, mõni hüüdis sõimu ja solvanguid. See mees sõitis vaikides.
Sangar oli jõudnud kalju jalamile. Üles viis kitsuke rada. Noormees tuli hobuse seljast maha ja ronis üles. Erilist relvastust ei paistnud tal peale mõõga olevat.
«Tere, noor vägilane!» ütles lohe. «Kas sa tulid mulle külla?»
Sangar vaatas teda. «Kui see oled sina, kes printsessi ära röövis, siis küll.»
«Ole sa teretulnud!» kostis lohe ja ulatas talle esikäpa, mida sangar mehiselt surus. «Hakkasin just hommikust sööma. Astu edasi! Mul käib harva külalisi. Pärast seda, kui mu pojad suureks said ja lahkusid, on see loss kuidagi tühi ja kõle. Aga sina tunne end nagu kodus. Söök on ka ilusti laual.»
Sangar oli väheke imestunud; ta oli siiski võitlema tulnud ja mitte einestama. Sellegipoolest võttis ta küllakutse vastu.
Sangar kõndis lohe kannul ja mõtles: Kas pole see mõni lõks? Äkki oleks parem võtta mõõk ja lohel pea otsast raiuda? Aga ei, küllap kaelasoomused siiski vastu peavad. Pealegi, kui lohe end nõnda lihtsalt kätte annaks -- küllap oleks mõni eelmistest meestest ta juba maha löönud.
Nad läksid läbi uhkelt möbeeritud tubade söögituppa. Lohe palus sangaril istet võtta, siis helistas ta kellukest ja hüüdis: «Rahel!»
Tuppa astus vana teenija, nii kuuekümne ligi.
«Too külalisele sööginõud,» käskis lohe kummalise kurbusega hääles. «Me sööme hommikust koos.»
Teenija vajus näost täiesti ära ja sangar ei osanud arvata, mispärast. Sellegipoolest tõi teenija noa ja lusika, hõbetaldriku ja -tassi.
Nad tõstsid endale toitu ette ja sangar küsis, kas printsess elab selles lossis.
«Jah, kõige kõrgemas lossitornis,» vastas lohe.
«Ja on seal luku ja riivi taga?»
«Ei, nüüd võib ta vabalt lossis ringi käia.»
«Kas ta lossist salaja põgeneda ei püüa?»
«Ei.»
Sangar hämmastus, ent ei öelnud midagi. Mõnda aega valitses vaikus.
Siis langes sangari pilk seinal olevale maalile, kus oli kaunis neiu.
«Kas sellel maalil ongi printsess?»
«Jah, on küll. Ja sellel maalil seal on minu kolm poega. Nüüd on nad kõik laia maailma läinud.»
Jälle sõid mõlemad vaikides.
«Millest see tuleb, et veel keegi ei ole sind võitnud?» küsis sangar äkki.
«Mõõk minu soomuse peale ei hakka. Eelmisel aastal selgus, et ei hakka ka musketikuul. Mind paneb imestama, et sellegipoolest leidub uljaspäid, kes seda ikka ja jälle proovida tahavad.»
«Ma sisuliselt ennast tapma tulingi,» selgitas sangar kohmetult.
«Mispärast?» imestas lohe.
«Õnnetu armastuse pärast.»
Lohe noogutas. «Õnnetu armastus -- see on kohutav asi.»
«Kas see õnnetu armastus -- on see printsess?»
«Jah,» kostis lohe napisõnaliselt. Pärast väikest pausi ta jätkas: «Õnneks harjub inimene kõigega. Ka minuga...»
«Kas ta sellepärast ei tahagi enam põgeneda?»
«Sellepärast jah. Pealegi ei ole tal ju enam kuhugi minna. Võimul on teine dünastia.»
«Mis jutt... Kodusõda lõppes 40 aastat tagasi.»
«Printsess on eelmisest dünastiast. Ta on Gotthard Viimase tütar.»
Sangar langes toolikorjule ja püüdis öeldut seedida. Lohe tilistas kellukest ja hüüdis: «Rahel!» Teenija tuli ja koristas laua. Lahkudes vaatas ta tagasi ja ütles: «Jumalaga.» Lohe ei vastanud.
«Kas sa tahad öelda,» küsis sangar, kes oli end vahepeal kogunud, «et printsess on siin lossis aastakümneid elanud?»
«Sa ju nägid Rahelit. 70 mõne aasta pärast. Sa ära arva, et ta siin teenijaks on. Me sööme alati koos; täna on muidugi erand.»
«Ja sinu kolm poega?» küsis sangar halba aimates.
Lohe viitas käpaga selja taha maalile. «Tema on nende ema.»
Sangar tõusis. «Ja selle pärast tulin ma surema,» pomises ta. Mõlemad vahtisid maha. Siis ütles sangar alistunult: «Hea küll. Olen valmis.»
«Vaata,» ütles lohe natuke kimbatuses olles, «iga lohet saab kuidagi tappa. Mõnele on ette määratud mees, kelle käe läbi ta langeb. Mõnest saab jagu võluriistade või nõidusega. Vähesed lohed surevad vanadussurma, seda enam, et nad väga vanaks võivad elada. Mulle on määratud, et mind tapab mees, kes minuga ühes lauas on söönud. Kõiki, kes minuga võitlema tulevad, kutsun ma lauda. Kuid alles sina olid esimene, kes mulle külla tuli. Sinu üle pole mul enam mingit võimu.»
Sigines piinlik vaikus. Lõpuks tõstis sangar pea ja arvas: «Mul on aeg minna. Kodus ehk juba oodatakse. Tänan lahkelt kostitamast. Jäägu see kõik meie vahele.»
Nad ulatasid teineteisele käe. «Nägemiseni,» ütles noormees. «Nägemiseni,» vastas lohe, endal pisarad silmis.
Mõlemal oli korraga imekerge olla.
Kevad 1989